Tsikaadide aeg

 30. oktoobril 2024 Rakvere Teatri etendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Mul on kombeks teha ennatlikke järeldusi ja nendest lähtudes sageli hakkan tegelikkust võrdlema sellega, mis ettekujutus mu peas sellest tegelikkusest tekkinud on. Kahjuks kehtib see ka teatri puhul. Kui ma nägin, et Rakvere Teatris esietendub oktoobris lavastus „Tsikaadide aeg“, siis teadsin juba ainuüksi pealkirja järgi, et ma tahan seda vaadata. Sest mul tekkis seos sõnaga tsikaadid. Olin seda varem teatris kuulnud ja aju lõi alateadliku seose kahe erineva lavastuse vahel. Kuid kui ma hakkasin Rakvere Teatri lavastuse süžeed uurima, selgus et need lavastused, mille ma oma peas endamisi samasse punti olen liitnud, räägivad ka samal teemal. Mõlemad räägivad ühe perekonna loo pärast seda kui isa surm on lapsed kokku toonud ja päevavalgele ilmuvad mitmedki seni varjul olnud saladused. Seega oli minu jaoks täiesti loomulik valik, et ma lähen Rakvere Teatri uut lavastust vaatama.

Kindlasti tahate te teada, mis see teine lavastus oli, millega mu aju võrdluse lõi? Ehk on keegi veel samasuguse ajuga nagu minul ja on juba oma peas selle teise lavastuse välja mõelnud. Kui tahate, võite kommentaaridesse jätta millise lavastuse peale teie mõtlesite. Aga minu aju lõi kohe seosed 2010. aastal Eesti Draamateatris esietendunud lavastusega „Augustikuu“, kus Ita Ever kohe etenduse alguses lausub „August, minu kuu. Tsikaadid siristavad ja suvevalgusest saab suveraev“. Ka see lavastus räägib perekonna suhetest, aga selle erinevusega et seal läheb isa alguses kaduma ja siis selgub et ta tegi enesetapu ning kõik sugulased tulevad matusteks kokku ja hakkavad omavahelisi probleeme lahendama. Kuna mulle Draamateatri lavastus väga meeldis, siis kandsin need positiivsed emotsioonid sarnasuste põhjal kohe ka Rakvere lavastusele üle ja hakkasin lavastust väga ootama.

Suures õhinas jäi mul tähelepanuta pisike tõsiasi, et „Tsikaadide aeg“ on tragikomöödia, mitte perekonnadraama. Teadupärast mulle perekonnadraamad meeldivad, tragikomöödiad mitte nii väga. Kuigi õnneks avastasin ma selle alles peale etenduse nägemist, et tegemist on tragikomöödiaga ja seega see teadmine mu teatrielamust ei kahandanud. Ise ma veel etenduse ajal mõtlesin, et küll mul on ikka imelik huumorisoon, et ma perekonnadraama ajal nii palju naerda saan. Selgub, et tegelikult naersin ma ikka komöödia üle. Samas pean tunnistama, et eks minu mõistes klassikalise perekonnadraama jaoks oli lavastuses draamat ikka väga vähe ja see häiris mind isegi etenduse ajal. Mõttes lausa kirusin teatrit, et nad ei oska korralikku perekonnadraamat ka teha. Nüüd selgub, et nali oli minu kulul ja ma peaksin ise rohkem süvenema, mida ma vaatama lähen. Esimene vaatus oli selline, et vaatame mis suunas lugu üldse edasi minema hakkab, aga lootust millekski huvitavaks oli. Teine vaatus justkui ketras seda sama teemat ja mingit erilist sisulist arengut ei olnud, samas mõned uued tahud ikka välja toodi, mis seda põnevust minu jaoks veidi üleval hoidsid. Seega lootsin veel teisel vaheajal, et kolmas vaatus tuleb kõva pauguga kus nö „potil kaas pealt ära lendab“ ja kõik saladused tuuakse päevavalgele ja lahendatakse ära. Kahjuks minu loodetud finaal jäi tulemata ja kui lõpuaplaus kõlas, jäin mõtlema, et ega ma tegelikult perekonna saladustele jälile ei saanudki, millest on tõsiselt kahju. Aga eks see ongi tragikomöödia osa, et kõiki saladusi ei pea suurte draamade saatel ära lahendama.

Teemad, millele vihjati olid muidugi tõsised, alates rassismist ja antisemitismist kuni pedofiiliani välja. Ma oleks tahtnud ikkagi teada saada, et kelle oma ja miks see fotoalbum oli, sest sellele seletust lõpuks ei tulnudki. Ja miks Rainer Elhi kehastatud Rhys end nende fotode vaatamise järgselt rahuldama hakkas. Võib-olla olen ma liiga rumal ja lihtsalt ei saanud ilmselgele pihta, aga mind jäi kummitama, et mis nende surnud mustanahaliste inimeste piltidega siis lõpuks toimus. Sest kogu tegevus keerles nende ümber. Teised asjad ikka räägiti lõpuks välja, et kes on lahutanud ja kes on tööd kaotamas ja kes on narkosõltlane ja alaealisega lubamatus seksuaalsuhtes olnud, aga kogu fotode lugu jäigi lahtiseks. Kuigi teemad olid üsna keerulised, siis jäi minu jaoks kõlama see, et me ei tohiks teha ennatlikke järeldusi ja peaksime alati ka teise poole ära kuulama, enne kui kedagi sildistama ja endast eemale lükkama hakkame. Tegelikult ei tea me kunagi mida teine inimene tunneb või mõtleb või miks ta niimoodi käitus, isegi siis kui see teine inimene on meie lähisugulane ja me arvame teadvat mida ja miks ta tegi.

Üldiselt mulle siiski tundus, et kuna tegemist on tragikomöödiaga, siis nendele tunnete ja draamade välja mängimisele väga palju lavastus ei keskendugi. Või oli asi lihtsalt selles, et tegemist oli alles teise etendusega ja seega pole lavastus näitlejatele veel nii omaseks saanud, et kõik nüansid publikusse edasi kanduksid. Kindlasti tegi minu nähtud etenduse keeruliseks ka see, et tegemist oli külalisetendusega ja kuna etendus oli alles viis päeva varem esietendunud, siis oli näitlejatel kindlasti uues kohas keerulisem nii värsket lavastust mängida. See asjaolu ilmselt tingis ka selle et etendus oli veidi rabedam ja ei haaranud publikut kogu täiega kaasa. Ilmselt ehmatas mõningaid inimesi ka etenduse pikk kestus, aga nii mitmedki inimesed otsustasid vaheaegadel saalist lahkuda, sest nende sõnul ei liigu etendus edasi ja kaua nad seda ühe teema ümber soigumist ikka vaatavad. Tõesti, ka mulle tundus kohati, et pidevalt käiatakse samasid teemasid ja lavastuses pole mingit kaasahaaravat rütmi, mis paneks mind ennastunustavalt laval toimuvale kaasa elama. Ühesõnaga mingi energia oli puudu ja draamat oli minu jaoks liiga vähe.

Praeguseks, kui ma seda postitust kirjutan, on etendusest muidugi juba üle nädala möödas, aga vahetult etenduse vaheajal ja pärast etendust kirja pandud märkmetest ei leia ma, et muusika oleks näiteks minus mingit emotsiooni tekitanud. Tahaks küsida, et kas lavastuses üldse oli muusikaline kujundus, aga kuna kavalehel on muusikaline kujundaja välja toodud, siis ilmselgelt oli mingi muusika olemas, aga minu jaoks muusika sel korral lavastusele mingit lisaväärtust ei loonud. Lavakujundust ma siiski mäletan, aga seda ka suuresti seetõttu, et mingid paralleelid tekkisid mul ka lavakujunduse osas „Augustikuu“ lavastusega. Nimelt trepp teisele korrusele, mida mööda pidevalt üles-alla liiguti ning esimesel korrusel olevad uksed, mis viisid õue ja kööki. Tegelikult päris tavaline lavakujundus, kui on vaja maja kujutada, seega jälle mitte midagi erilist. Samas lavakujundust ma siiski mäletan, sest see oli minu hinnangul rohkem etendusse kaasatud kui muusika. Kuna sel korral toimus tegevus siiski pool aastat tühjana seisnud majas, siis andsid igasugused kastid ja majas valitsev segadus lavastusele teatud salapärase kihistuse juurde. Kuigi selle segaduse ja kastihunniku seest oleks võinud rohkem saladusi välja tulla kui ainult üks fotoalbum.

Kuna tegemist on ikkagi tragikomöödiaga, oli minu kõige lemmikum stseen kogu etenduse jooksul see kui kogu perekond üksteisele kallale läks ja teineteist rusikatega löödi ja teise toanurka visati. Siis tundus mulle, et nüüd hakkab asi kusagile arenema, aga kahjuks läks peale seda kaklusstseeni kõik sama rada edasi. Ainsaks nauditavaks stseeniks kogu lavastuse jooksul jäigi minu jaoks humoorikas ja veidi üle võlli kaklusstseen, millest pääsesid ainult lapsed. Kaklusstseen oli kohati nii üle võlli nagu vaataks mõnda šketsi või Benny Hilli komöödiat. Lisaks sellele ühele nauditavale stseenile olid siiski ka mõned nauditavad osatäitmised. Mulle meeldis kõige rohkem Riverit kehastanud Laura Niils, kes oma välimuse ja jutu poolest tundus olevat vabameelne hipi, kuid sügaval sisimas oli tema see, kes perekonda julgustas oma probleemidega tegelema ning neid probleeme ka teistega jagama. Parajalt mitmekülgne roll, kus Niils sai oma näitlejaandeid suurepäraselt demonstreerida. Minu jaoks positiivse üllatusena mõjus ka Ülle Lichtfeldt, keda ma olen Rakvere Teatri lavastustes palju näinud, kuid mingil hetkel tundus mulle, et kõik tema rollisooritused on kuidagi sarnased, aga sel korral nägin ma tema kehastatud Tonis midagi sellist, mida ma varem näinud ei olnud ja mul oli Lichtfeldti mängu huvitav vaadata. Teised otseselt ka halvasti ei mänginud, aga seda ekstra erilist nüanssi teiste mängus mulle sellel õhtul silma ei jäänud. Seda pisikest miskit, mis paneb sind ootama, et näitleja uuesti lavale tuleks, et näha millega ta järgmine hetk sind üllatab. Kuigi kooliõpetajalikult võiks öelda, et tubli rollisooritusega said kõik hakkama.

Kokkuvõttes jäin teatriõhtuga rahule, kuigi veel rohkem oleks mulle teatriõhtu siis meeldinud kui lavastus oleks olnud korralik Ameerika perekonnadraama, mitte ainult Ameerika perekonnadraamadest inspiratsiooni saanud. Hetkel polnud lavastus nagu üks ega teine, ei perekonnadraama ega tragikomöödia. Ehk muutub ajapikku lavastus ka tegijatele rohkem omaseks ja tuleb seeläbi ehk mõni huvitav alatoon sinna juurde, mis vaatemängu pakub. Kuigi hetkel lavastuse kohta mul otseselt midagi halba öelda ei ole, jäi mingi steriilsus siiski lavastuses kajama, mis ei lubanud mul lavastust täielikult nautida ja ajas mind pingesse. Lavastust soovitan vaatama minna nendel, kes on tõsisemad teatrihuvilised, sest teiste jaoks võib 3 tundi ja 25 minutit ületamatult pika ajana tunduda. Ilmselt sobib lavastus rohkem neile kes perekonnadraamadest ja rohkem kaasa mõtlemist vajavatest lavastustest lugu peavad. Kuigi naerda saab ja musta huumorit tehakse, pole lavastus siiski nii lihtne ja lõbus, et lihtsalt ajaviiteks teatrisse minna kui sa pole teatris väga pikka aega käinud ja tahaksid kergemat meelelahutust.

 

Autor: Branden Jacobs-Jenkins
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Tõlkijad: Anne Lange ja Lauri Saaber
Kunstnik: Kristjan Suits
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Malle Maltis
Lavavõitlus: Tanel Saar
Osades:
Ülle Lichtfeldt – Antoinette (Toni) Lafayette
Tarvo Sõmer – Beauregarde (Bo) Lafayette
Margus Grosnõi – François (Franz, Frank) Lafayette
Natali Väli – Rachael Kramer-Lafayette
Laura Niils – River Rayner
Rainer Elhi – Rhys Thurston
Marion Tammet – Cassidy (Cassie) Kramer-Lafayette
Petra Liisa Pilv või Viktoria Väli – Annabel Kramer-Lafayette

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Oi, Johnny

 25. märtsil 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Mina tutvusin esimest korda John Smithi ja Stanley Gardneriga 2002. aasta suvel, kui nad Andrus Vaariku lavastatud lavastuses “Ei või olla” mööda Eestit ringi tuuritasid. Ma olin sel ajal 13-aastane ja ilmselt oli nähtud etendus minu esimene teatrikogemus täiskasvanute teatriga. Ega ma sellest etendusest väga muud ei mäleta, et väga naljakas oli. Kuigi nüüd tagantjärele mõeldes ei saanud ma ilmselt enamustest kahemõttelistest naljadest aru ja naersin pigem kas situatsioonikoomika või teiste inimeste naermise peale. 

Peaaegu 20 aastat hiljem tõi selle sama Ray Cooney näidendi Rakvere Teatris lavale Peeter Raudsepp ja pani lavastusele pealkirjaks “Oi, Johnny”. Sisututvustust lugedes olin ma üsna kindel, et Raudsepa lavastus põhineb samal näidendil, millel minu kunagine suur teatrielamus põhines. Mis saaks olla veel parem, kui taas kogeda enda parimaid teatriemotsioone? Niisiis olin ma valmis 20 aastat hiljem uuesti Johni ja Stanleyga kohtuma. Kummalisel kombel ma ootasin seda kohtumist väga. Kummaliseks muudab kohtumise see, et ma üldiselt väldin komöödia lavastusi, sest need on nii etteaimatavad ja sealsed naljad ei aja mind naerma. 

Veelgi kummalisem on see, et ma nautisin ka sel korral komöödiat täiel rinnal. Kuigi iseenesest oli mulle süžee varasemast tuttav ja isegi mõned stseenid tulid tuttavad ette, kuigi näitlejad ja lavastaja on erinevad. Sisu keerleb selle ümber, et Londoni taksojuhil Johnil on kaks naist, kes elavad kumbki erinevates linnajagudes ja ei tea teineteise olemasolust midagi. Ühel päeval satub John pealt nägema, kuidas kaks pätti ühele eakale prouale kallale tungivad ja ta otsustab prouale appi minna, kuid proua lööb talle oma käekotiga vastu pead ja John satub peavigastuse tagajärjel haiglasse ning seejärel politseijaoskonda tunnistusi andma. See vahejuhtum lööb aga tema graafiku kahe naisega koos olemiseks täiesti segamini, sest graafik on väga täpne ja John ei saa endale hilinemisi lubada, et enda kaksikelu varjata. Nii tuleb tal enda saladusse pühendada ülakorrusel elav Stanley ja koos üritavad nad Johni saladust varjata, kuid nagu sellistel puhkudel ikka, teevad nad asja ainult hullemaks. Varjamisest ja valetamisest tekkiv segadus kasvab lõpuks nii suureks, et keegi ei saa enam õieti aru, kes on kes ja kes kuidas kellega seotud on.

Ehk on üheks põhjuseks, miks mulle etendus meeldis see, et lavastaja Peeter Raudsepa jaoks oli “Oi, Johnny” esimene komöödia lavastus, mida ta lavastas ning ehk oli seetõttu lavastusel mingi nö värske pilk juures, mis lubas mul komöödiat nautida. Sest kui ma praegu juhtusin Rakvere Teatri kodulehelt lavastuse klippi vaatama, siis ei tundunud seal mitte midagi naljakat olevat. Pigem täiesti labane ja igav komöödia. Eks komöödiatel ole muidugi ka see omadus, et nad ongi naljakad ainult selles hetkes ja koos kogu eelneva situatsooni ja tekstiga. Lühikest katkendit vaadates ei pruugigi nali kohale jõuda. Seega on mul raske edasi anda ka seda, mis mulle käesoleva komöödia puhul kõige enam meeldis. Aga ometigi saan ma käsi südamel öelda, et nähtu mulle meeldis ja lõbus oli ka. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii palju komöödiat vaadates naersin. 

Ilmselt tuleks öelda, et etendus tervikuna mulle meeldis. Muusikaline kujundaja Morten-Endrik Milder on päris suure panuse andnud sellesse, et lavastus tervikuna humoorikas tunduks. Vähemalt nendele, kes on tuntud komöödia seriaalidega tuttavad. Kohe etenduse alguses sagivad laval ringi kaks naist Mary (Anneli Rahkema) ja Barbara (Ülle Lichtfeldt), kuid muusika, mida me nende hääletu ringi sahmimise taustaks kuuleme, on kõikidele komöödia austajatele tuttav omaaegsest komöödiasarjast “Tuvikesed”. Lisaks on lavastuse jooksul paaris kohas võimalik kuulda legendaarse Benny Hilli tunnusmeloodiat. Minu aju seostab neid kahte muusikapala vaieldamatult komöödiaga ja nii sai juba etenduse esimestest taktidest minu aju vajaliku eelhäälestuse komöödiaks. 

Enamus naerukohti põhinevad muidugi klassikalisel situatsioonikomöödial, kus tegelased kas põrkavad teineteisega kahemõtteliselt kokku, satuvad kogemata naeruväärsesse poosi vms. Teine suurem naeruallikas on muidugi tegelaste ja tegevuste segamini minekud ja ajamised. Kui publik teab, et tegelane a on tegelane a, aga ta väidab end olevat hoopis tegelane b ja tegelane c jääb uskuma, et tegelane a on hoopis tegelane b, siis on komöödia põhifunktsioon täidetud ja saab kindlasti naerda. Kui kokku panna nii tegelaste segamini ajamised, koomilised situatsioonid ja lisada sinna juba legendaarseks kujunenud koomiline muusika, siis on üsna selge, et ebaõnnestuda on raske.

Samas selleks, et situatsioonid koomilised välja näeksid on lavastajal täpset silma vaja, et situatsioone mitte liigselt üle paisutada ning näitlejatel peab samuti hea komöödia tunnetus olema, et mitte liiga üle võlli mängida. Tundub, et Peeter Raudsepp on näitlejatega head tööd teinud, sest minu meelest mängisid nad tervikuna hästi kokku. Aga kuna kõige rohkem teevad nalja mehed naiste riietes, siis jäi mulle kõige rohkem meelde Tarmo Tagamets, kes kehastas Barbara ülemist naabrit Bobby Franklinit. Bobby oli küll meesterahvas, kuid äärmiselt naiseliku olekuga ja just see naiselik olek oligi see, mis tema tegelaskuju kõige erksamaks tegi. 

Paratamatult tekivad minu peas siiski võrdlused 2002. aastal nähtud etendusega ja ma pean ütlema, et Egon Nuter John Smithina ja Andrus Vaarik Stanley Gardnerina tundusid mulle naljakamad, kui Margus Grosnõi ja Madis Mäeorg samades rollides. Ühelt poolt võib see olla tingitud sellest, et ma tähtsustan üle enda esimest teatrimälestust, kuid mulle tundub, et Vaarik ja Nuter on rohkem komöödianäitlejana saanud praktiseerida kui Mäeorg ja Grosnõi, ning seetõttu tuli neil see komöödia tegemine paremini välja. Samas ei saa midagi halba ka Rakvere trupi kohta öelda, sest tegelikult pole ma enam ammu nii palju teatris naernud, kui ma sel korral naersin. Kõht küll päris kõveras ei olnud, aga päris mitmel korral purskus naer iseenesest mu seest välja ja seda pole küll ma ei tea mis ajast saadik teatris juhtunud. Järelikult oli ikka kõik paigas. Tundub, et kõik oli lausa nii paigas, et ka näitlejad ei suutnud laval naeru pidada ning päris mitmel korral võitles Märten Matsu laval naeruga kuni ta lõpus enam ei suutnud end kontrollida ja naeris nii, et rollist ei tulnud midagi välja. Seetõttu ma ei saanudki aru, kas etendus lõpetati Matsu naermise tõttu varem ära, või pidigi etendus nii kummaliselt lõppema. Minu jaoks tuli igatahes lõpp liiga järsku.

Julgen soojalt soovitada kõikidele, kes tahaksid praegusesse süngesse aega veidi nalja ja naeru saada. Kusjuures lavastus on piisavalt hoogne selleks, et kõik argipäeva muremõtted ära unustada ning samas ei pea laval toimuvast aru saamiseks ise enda aju pingutama ja kaasa mõtlema. 

Lisaks saab Rakvere Teater boonuspunktid ägeda kava eest! Õigem oleks öelda, et kavade eest, sest nad on teinud nii meestele kui naistele eraldi kavad. Kui tavaliselt arvatakse, et kava on midagi igavat ja keegi seda osta ei taha, siis selle kava soovitan küll osta. Esiteks sisaldab kava muuhulgas teatrihoroskoopi ja ühte retsepti. Ostes kaks kava, saate kaks horoskoopi ja kaks erinevat toiduretsepti. Lisaks veel muud lugemist ka. Seega igati kasulik kava minu meelest. 

Autor: Ray Cooney
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Kunstnik: Yana Khanikova
Liikumisjuht:  Helen Solovjev
Muusikaline kujundaja: Morten-Endrik Milder
Valguskujundaja: Roomet Villau
Tõlkija: Triin Tael
Osades:
Anneli Rahkema - Mary Smith
Ülle Lichtfeldt - Barbara Smith
Margus Grosnõi - John Smith
Märten Matsu - uurija Troughton
Madis Mäeorg - Stanley Gardner
Tarmo Tagamets - reporter; Bobby Franklin
Eduard Salmistu - uurija Porterhouse

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt SIIN

Loe edasi

Lihtsalt, rõõmuks

 18. novembril 2021 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Teadupärast pidid oktoober ja november kõige pimedamad ja süngemad sügiskuud olema. Seepärast on eriti tore, kui ühe lõbusa kontsertlavastusega õnnestub seda sügismasendust eemale peletada. Kuigi Rakvere Teatri lavastuse „Lihtsalt, rõõmuks“ üks etendus kestab umbes poolteist tundi, on etenduse mõju siiski pikaajalisem.

Tuleb tunnistada, et saali jõudes oli teatriinimene minu sees ikka päris skeptiline. Kui teater on ise žanri määranud kontsertlavastuseks, siis on selge, et päris teatrilavastusega tegemist ei ole. Ehk on asjal veidi haltuurahõngugi juures, sest mingit kunstilist elamust ei saa ju sellise lavastuse juures olla. Oleks ma seda teadnud, kuidas ma eksida võin...

Esmapilgul tundus tõesti, et tegemist on ühe kontserdiga, mis on ehk tavapärasest veidi teatraalsem ja rohkemate rekvisiitidega. Samas, mis siin imestada, kui lauljateks peamiselt näitlejad, kes ongi harjunud veidi teatraalsemalt end väljendama. Kuigi esimesed laulud, mis kõlasid, olid minu jaoks pigem võõrad ja seega ei saanud ma kohe algusest sama hooga minema. Üldiselt mulle tundus, et pigem ongi lavastus mõeldud vanemale põlvkonnale, sest nende jaoks on ilmselt need laulud tuttavamad ja tekitavad rohkem emotsioone.

Veidi on lauluvalik minu jaoks kummaline, sest lavastuse tutvustuses on välja toodud, et näitlejad esitavad neid laule, mis neil tuju rõõmsaks teevad. Aga pigem on laulud pärit isegi nende vanemate (või vanavanemate) nooruspõlvest ja seega on selline laulude valik veidi kummaline. Õnneks on mu noore inimese kesta sees sisemine vanainimene olemas ja nii leidsin ka mina endale päris mitu tuttavat ja kaasa haaravat laulu. Eriti tore oli muidugi vaheajal kavalehelt leida laulude nimekiri ja siis kõvasti ja valesti juba neid laule ette laulda. Aga vahet pole, minu tuju läks ikka rõõmsaks.

Mu ema ütles mulle pärast etenduse lõppu, et talle meeldis esimene pool rohkem, sest see oli rõõmsam ja teises osas oleks võinud ka rohkem rõõmsaid laule olla. Nagu ühele õigele teatriteadlasele kohane, suutsin ma leida sellisele laulude järjestusele tõlgenduse. Aga ma igaks juhuks rõhutan, et see on ainult minu nägemus asjast ja ei pruugi absoluutselt lavastuse tegijate nägemusega kokku sobida. Aga minu tõlgendus siis oli selline, et lugu räägib ikka sellest, mis meile kõigile kõige rohkem rõõmu valmistab, armastusest. Esmalt saavad vanad sõbrad kokku ja siis näevad nad kaunist naist (Silja Miks), kes sõprade vahele tuleb. Sellele järgneb naise tähelepanu võitmine ja armumine. Seejärel on ilus armastusest nõretav periood, kus öeldakse üksteisele kõiksugu ilusaid sõnu ja lõpeb see nagu ikka kõik sellega, et minnakse teineteisest lahku. Olgu lahkumise põhjuseks siis mis iganes. See praegune kirjeldus on väga suur üldistus, kuid annab edasi seda, kuidas laguses on suur rõõm ja tasapisi hakkab see rõõm asenduma halli argipäevaga ning hiljem kurbusega.

Aga üldiselt valitses etenduses siiski rõõm. Isegi, kui laulud olid veidi mõtlikumad või kurvemad, oli näitlejate liikumine või värvilised kostüümid need, mis tuju üleval hoidsid. Kusjuures seda, mitu korda Silja Miks kingi ja kostüüme vahetas, peab ikka päris hoolega jälgima. Eriti jalanõude vahetust. Aga mina sellele väga tähelepanu ei pööranud, sest mind lummas rohkem lavale ehitatud võlumaailm. Võiks isegi öelda, et tegemist oli võlumetsaga. Publiku poolt vaadatuna oli lava vasakul poolel üks pink ja pingi taga suur puu ning paremal poolel erinevad pillid. Võib tunduda üsna igav lavakujundus, aga need värvid, mis valguskujundusega loodi, tekitasid minus küll tõelise muinasjutumaa tunde. Kui sellele muinasjutumaale veel juurde lisada lõbusad liigutused, ainult naerusuised näitlejad ning valdavalt tuju rõõmsaks tegevad laulud, siis ongi üks äärmiselt positiivne õhtu garanteeritud.

Juhtusin enne teatrisse minekut lugema lavastuse tagasisidest, et terve kodutee on samuti need etenduses kuuldud laulud veel peas kõlamas. Esimesi laule kuuldes, ei tahtnud ma seda väga uskuda ja pidasin seda üleliigseks kiituseks, kui pean tunnistama, et see on tõsi. Ma käisin veel mitu päeva hiljemgi ringi ja laulsin omaette Ülle Ulla poolt kuulsaks lauldud laulu „Valgesse uttu“.  Eks kaasahaaravaid laule oli teisigi. Näiteks tooksin siinkohal välja mulle enim meelde jäänud laulud „Vana frakk“, „“Imeilus suvepäev“, „Sulle kõik nüüd ütlen“ ja „Suveöö“. Keda hakkas huvitama, kuidas need laulud näitlejate suus kõlavad, või millised laulud veel näitlejatele südamelähedased on, siis tasub Rakvere Teater üles otsida. Üks igavesti tore õhtu on kindlasti garanteeritud. Nagu ma juba ütlesin, siis kõiki laule saadavad rekvisiidid ja näitlejameisterlik esitus, mis tähendab seda, et päris mitmes kohas saab naerda. Muidugi valguskujundus on ka omaette väärt vaatamisväärsus.

Idee ja teostus: Toomas Suuman, Silja Miks, Margus Grosnõi, Madis Mäeorg, Imre Õunapuu, Vootele Ruusmaa (külalisena) ja Teno Kongi (Külalisena)
Kunstnik: Kristi Leppik                       
Liikumisjuht: Oleg Titov (Ugala)
Valgus: Roomet Villau

Kuna Rakvere teater teeb väga palju väljasõiduetendusi, siis saate nende kodulehelt järgi vaadata, kas ja millal teie läheduses muusika saatel rõõmustada saab.

Loe edasi

Made in China

28 novembril 2019 Rakvere Teatri väikeses saalis

Rakvere Teatrist olen ma häbiväärselt vähe kirjutanud. Ometigi käivad nad üsna sageli Tartus külalisetendusi andmas, aga siiani pole ma nende lavastusi vaatama trehvanud. „Täismäng“ oli esimene nende lavastus, mida ma nägin ja ühtlasi ka viimane. Seega olin ma päris elevil, et saan Rakvere Teatrisse minna. Enne teatrisse minekut polnud ma mitte mingit eeltööd teinud ja ei teadnud lavastusest mitte midagi. Kava ostes tekkis eelarvamus, et tegemist on ühiskondliku lavastusega, mis käsitleb liigtarbimist. On ju tänapäeval kõik asjad Made in China ja inimesed soovivad neid järjest odavamalt ja suuremates kogustes endale saada.

Selliste ootustega asusin ma etendust vaatama. Seega olin ma veidi üllatunud, kui esimesena saabus lavale Jumal ja hakkas tikkudega mängima. Siis tuli jutustaja rollis Imre Õunapuu ja hakkas rääkima kuidas Jumal maailma lõi. Samal ajal tekkisid lavale mammut, põõsas ja lind, mis tähistasid maailma tekkimist. Edasi läks kõik nii nagu me Piiblist lugenud oleme. Ainult inimesed, kelle Jumal lõi kandsid Aadama ja Eeva asemel nimesid Joosep ja Maarja. Kuigi mõned sündmused olid Piiblist inspireeritud, läks siit alates ka lavastaja ja dramaturgi Urmas Lennuki fantaasia liikvele. Selleks ma päris valmis ei olnud. Ma ikka ootasin keskkonnast rääkivat lavastust rohkem. Suured prügihunnikud ja palju odavat Hiinas toodetud kergesti purunevat plastikut jne.

Nii näiteks hakkas Joosep palju tööl käima, et Maarja saaks endale korteri kus on palju ruumi, palju taimi ja kiire internet. Kuna Maarja pidi palju üksinda kodus viibima, hakkas naabrimees Jumal tal külas käima. Nii juhtuski, et Maarja jäi Jumalast rasedaks ja sündis poeg. Kuigi poisslapse ühe nimevalikuna kaaluti ka Jeesuse nime, otsustati lapsele lõpuks nimeks panna Paulo. Edasi nägime üsna tavalist tänapäevast pereelu. Isa läheb hommikul tööle, ema jääb lapsega koju ja istub telefonis. Või käib tal naabrimees külas. Isa on peale tööpäeva väsinud ja läheb sõpradega pubisse, mis naisele muidugi ei meeldi. Nii hakkavad tülid tulema. Joosep ei saanud aru, milleg Maarja rahul ei ole, sest oli ju Maarja soov suurem kodu, kiire internet ja palju taimi. Selle kõige saamiseks pidi Joosep palju töötama. Kui Maarja soovid kasvasid, pidi Joosep veel rohkem töötama. Kogu selle protsessi juures nägime, kuidas Joosepil ei olnud enam jaksu Maarjale öelda neid kolme sõna, mida iga naine kuulda tahab: „Ma armastan sind“. Ja nii need tülid muutusid veelgi suuremaks.

Siia oleks saanud selle liigtarbimise väga kenasti sisse põimida. Näiteks, et Maarja tahabki järjest rohkem asju ja muudkui tellib internetist ja Joosep peab veel rohkem tööl käima, et kõik see kinni maksta, mis põhjustab selle, et Maarja tellib endale lohutuseks veel rohkem asju jne. Kuid mida ei tulnud, oligi liigtarbimine. Selles osas jäi mulle veidi arusaamatuks, miks lavastusel selline pealkiri ja kavaleht oli. Pigem rääkis lavastus headusest ja sellest kui oluline on teisi armastada, kui Hiinas toodetud asjadest (millele lavastuse pealkiri ju otseselt viitab). Äärmisel juhul näen ma siin seda seost, et need kõik asjad on Hiinas toodetud ebainimlikes tingimustes ja ehk peaksime me Hiina töölistele rohkem armastust ja tähelepanu pöörama. Aga see on ka ainus ja väga otsitud seos. Armastuse teema on samuti väga oluline, kuid sellele ei viidanud lihtsalt mitte miski ja selleks ei olnud ma eelnevalt häälestatud. Kui lavastuse kavaleht on nagu üks suur poodide soodustusi sisaldav reklaam, siis on ju üsna loogiline eeldada, et räägitakse liigtarbimisest. Ja ma ei olnud ainus, kes nii eeldas. Ja seega ei olnud ma ka ainus, kes pettuma pidi.

Eks natukene oli ikka viiteid Hiina toodangule ka. Näiteks kui etenduse alguses tuli Surm Jumalat enda juurde kutsuma, siis kandis Surm musta pikka tepitud sulemantlit, mille seljale oli kirjutatud Adibas. See on ehtne vihje Hiinas toodetud võltsingutele, aga selle ühe Adibas sulemantliga see teema ka piirdus. Sulejopede kaudu viidati ka hiljem Hiinale. Nimelt käisid laval aeg-ajalt jumalad Zeus, Odin ja Hera, kes kandsid samuti pikki sulemantleid. Heral oli veel lisaks mantlile ka sarnase tegumoega suur poekott, kuhu ta aeg-ajalt midagi sisse pistis, sest äkki kunagi läheb vaja. Muud seost Hiina masstoodanguga ma ei leidnudki. Ja minu jaoks isiklikult seostuvad need suured sulejoped ja mantlid ka pigem Venemaa kui Hiinaga. Kuigi see kiri „Adibas“ mantli peal kohe etenduse esimestel minutitel lõi mu fantaasia ka tööle, aga rohkem midagi sarnast ei näidatudki. 

Tegelikult lavakujundusest leidsin ma ka mõned väikesed viited Hiina toodangule. See oli vist siis, kui Paulo sündi või sünnipäeva tähistati ja lava tagumises osas olevatel kunstkuuskedel pandi jõulutulukesed põlema. Neid puid oli palju ja tulukesi oli palju ja siis käis mul korraks ka mõte peast läbi, et kas nii palju tulukesi oli vaja. Samas kui tänapäeval veidi linnades ringi vaadata, siis on inimesed detsembrid oma majad ja korterid ikka väga ohtrate jõulutulukestega kaunistanud. Kust mujalt, kui Hiinast need tulukesed tulevad. Ja eks neid seepärast ostetakse, et need pole väga kallid. Mida rohkem vilkumist ja värve, seda uhkem on. 

Samas, mis seal salata. Tegelikult oli see kuuskedel tulede süütamine väga maagiline hetk. Kuna ma käisin teatris Novembri lõpus, siis tekitas see hetk juba mõnusa jõulumeeleolu. Mul ei olnud sel aastal ka jõulude ajal nii mõnusat jõulumeeleolu ja -tunnet, kui tol korral teatris. Teine ilus hetk oli see, kui tähistaevast näidati. Ma nüüd enam ei mäleta, kas see oli koos nende kuuskedega, või oli see veel eraldi. Aga igatahes tekkis eht muinasjutumaal viibimise tunne. Üldse jättis lavakujundus minu jaoks väga helge mulje ja tekitas minus mingi hooliva tunde. Ilmselt oli see tingitusd sellest, et lava ei olnud rekvisiitidega üle kuhjatud ja ma sain keskenduda näitlejatele ja nende tekstile ning sellega endale hoopis uue maailma luua. Oma väikese võlumaailma.

Rakvere Teatri väikesesse saali oli põrandale pandud umbes 4-5m diameetriga ringikujuline poodium, mille peal oli üks tool. Poodiumi ees paremas nurgas (publiku poolt vaadates) oli üks puupakk, millel Paulo jutustaja ametit pidades alguses istus. Ning poodiumi taga olid juba eelnevalt mainitud kuused. Maailma loomise ajal toodi lavale ka mõned kalad, linnud ja põõsad, mis poodiumi servale asetati. Mingi hetk tekkis sinna poodiumi servale ka prügikast, kuid sellele ei pööratud erilist tähelepanu. See võis viidata nii sellele, kuidas meie esivanemad välja on surnud ja piltlikult öeldes on nad prügikasti sattunud. Või siis oli see väga pisikene vihje ületarbimisele, mille kajastamist ma nii palju ootasin. Siiski jättis lavakujundus publikule väga suure fantaseerimisvabaduse. Nii pidi publik endale ise Joosepi ja Maarja suurt kodu ette kujutama või linnatänavat, kus Paulo ringi jalutas. 

Nagu ma ütlesin, lasi see rohkem näitlejatele keskenduda. Selle lavastuse truppi kuulunud näitlejatest olin varem näinud ainult Margus Grosnõid ja see oli vist ka kümme aastat tagasi. Seega ei tundnud ma teda esimese hooga üldse ära. TV vahendusel olen näinud Liisa Aibelit ja Peeter Rästast, kuid teaduspärast on teater ja TV täiesti erinevad asjad. Just seetõttu, et ma polnud nende näitlejatega varem kokku puutunud, meeldis mulle, et laval nii vähe rekvisiite oli. Siis sain ma keskenduda rohkem näitlejatele ja ka näitlejad pidid ise rohkem pingutama, et soovitud keskkonda publiku jaoks oma tegude ja sõnadega luua. Olnud ju rekvisiite, millele toetuda. Seda pole kaua aega juhtunud, et peaaegu kõik näitlejad olid minu jaoks huvitavad ja tegid oma osa hästi. 

Kõige rohkem meeldis mulle Anneli Rahkema Odini rollis. Eks see oli veidi kummaline vaadata, kuidas naine sõjajumalat kehastab, aga Odini sõjakus tuli sealt kenasti välja. Igatahes Odin oli kolmest jumalast minu lemmik ja mul on kahju, et Odinit nii vähe laval näha sai. Ma nüüd ei ole kindel, kas Odin meeldis mulle seetõttu kõige rohkem, et meis on teatud sarnasust, või mitte. Igatahes olen ma kindel, et Anneli Rahkema pani Odinisse kõige rohkem värvi, mille poolest Odin Herast ja Zeusist eristus.

Kõige huvitavam oli minu jaoks siiski Margus Grosnõi Joosepina. Iga kord, kui ta lavale tuli, jäin ma vaatama, mis toimub. Kui Anneli Rahkema ja Peeter Rästas näiteks kahekesi laval olid, siis tundus mulle, justkui laval ei oleks energiat või elu. Tundus justkui laval oleks kaks halli hiirekest. Nii kui Grosnõi tuli, tekkis lavale elu. Tuli kass, kes hakkas halle hiirekesi taga ajama. Eks see tunne tekkis ka sellest, et paljuski anti süžeepööretest just Grosnõi kehastatud Joosepi kaudu teada. Nii sai Grosnõi kõige rohkem erinevaid emotsioone väljendada ja see tegi ta minu jaoks huvitavaks. Kaua sa ikka kogu aeg samasuguse emotsioonidega ja jutuga tegelast vaatad?

Kõige vähem meeldis mulle Liisa Aibel. Tema kehastatud Vanamutt ja juhuslik möödakäija olid väga juhuslikud rollid ja nendes ei olnud midagi huvitavat vaadata. Tema kehastatud Hera ja Magdaleena jätsid mulle ka väga üheplaanilise ja igava mulje. Neid tegelasi vaadates ei saanud ma aru, mis nende funktsioon on ja mida nad publikule pakkuma peaksid. Okei, Magdaleena justkui oleks toonud mõne huvitava nüansi tegevusse, kuid minu jaoks jäi Magdaleena laval nõrgaks. Pigem meenutas Aibeli kehastatud Magdaleena vingus näoga virisevat vanamutti, kui rõõmsat ja riukaid täis noort tüdrukut (keda ta tegelikult kujutama pidi). Ilmselt oli Lennukil idee suurem, kuid reaalses situatsioonis see idee ei mänginud lihtsalt välja. Muidu ma arvaksin, et äkki said näitlejad veidi valed valitud, kuid vestlusest Lennukiga, sain ma aru, et tekst sündis koos näitlejatega, seega peaks ikka tõenäolisem olema, et tekst aitab näitlejaid ja nad täiendavad teineteist.

Nagu ma ütlesin, siis suures plaanis oli lavastust ikkagi huvitav vaadata, sest näitlejate liigutused, hääl ja miimika ei olnud mulle tuttavad. See ja võrdlemisi rekvisiidivaene lava panigi rohkem näitlejatööle keskenduma. Ma ei teadnud laval konkreetset näitlejat nähes, oodata, mida ta järgmiseks öelda või teha võib. Vanemuises suudan ma mõningate näitlejate puhul juba üsna täpselt ennustada, kes kuidas mõnes situatsioonis käitub. Ehk ma seepärast märkasingi, et mingi pinge on näitlejates siiski puudu, kuna ma keskendusin näitlejale. Või olin ma siis kogu lavastuse ülesehituse osas veidi pettunud ja elasin selle näitlejate peale välja. Üks on kindel, kui keegi saab lavastuses kreemitordiga näkku, siis see on minu jaoks juba ohumärk. Tänapäeval ei saa selline asi enam naljakas olla. Ja kui lavastaja Urmas Lennuk veel väitis, et Peeter Rästas ise tahtis selle tordiga näkku saada, siis ma olin veel rohkem pettunud. Eks publik saalis naeris selle koha üle küll, aga minu jaoks on see nii kulunud ja labane nali, et ma lihtsalt vaatasin ammulisui ja mõtlesin, et mis see nüüd siis oli. Kuni selle hetkeni meeldis nähtud etendus mulle väga. Peale tordistseeni muutusin ma skeptiliseks. 

Aga üks mu tuttav, kes on vist kõik Rakvere Teatri lavastusi korduvalt näinud, ütles, et see ongi klassikaline Urmas Lennuk. Seega, kellele Lennuki käekiri meeldib, siis teile ilmselt meeldib ka see lavastus. Tegelikult mulle ju ka meeldis. Ma lihtsalt hakkasin liiga palju lootma ja pidin pettuma ja fiktsionaalne maailm ei suutnud mind jäägitult endasse tõmmata. Või vajuski etendus teises vaatuses lihtsalt ära. See on ka muidugi võmalik, sest mulle hakkas lõpuks tunduma, et lavastuses on kõike liiga palju. Küll oli seal Piibli teema, siis linnumunast maailma loomise müüt, ületöötamine, seksuaalvägivald, liigne sotsiaalmeedia kasutamine, liigtarbimine jne. Kõigest oli midagi natukene sisse põimitud, kuid kõik teemad jäid lahtiseks ja poolikuks. Mulle oleks rohkem meeldinud, kui valitakse üks-kaks põhisuunda ja keskendutakse neile põhjalikumalt.

Kuigi ma kirusin päris korralikult, siis tegelikult ma vist ikkagi julgeksin soovitada seda lavastust. Jah, ise ma enam teist korda vaatama ei läheks, aga samas olen ma selle aasta jooksul palju hullemaid ja sisutühjemaid lavastusi näinud. „Made in China“ natukene ikka paneb mõtlema teatriväliste probleemide peale, aga samas näitab ka teatrimaagiat. Eriti soovitaksin kõikidele neile, kes jõulutunnet saada tahavad. Jaanuaris, veebruaris ja märtsis antakse veel mitmeid etendusi. Kuna lavastuses on ikkagi päris palju jõuluhõngu ja tegemist oligi 2019. aasta jõululavastusega Rakvere Teatris, siis kevadel võib lihtsalt veidi kummaline tunne olla kogu seda jõulumeeleolu lavalt vaadata.

Autor ja lavastaja: Urmas Lennuk

Kunstnik: Kristel Maamägi

Valguskujundaja: Roomet Villau

Mängisid:

Peeter Rästas - Jumal

Margus Grosnõi - Surm; Zeus; Joosep

Liisa Aibel - Hera; Juhuslik möödakäija; Vanamutt; Magdaleena

Anneli Rahkema - Odin; Maarja

Imre Õunapuu - Paulo

Rohkem infot lavastuse kohta saab Rakvere Teatri koduleheküljelt SIIN.

* – Päisefoto on pärit Rakvere Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi