Lihtsalt, rõõmuks

 18. novembril 2021 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Teadupärast pidid oktoober ja november kõige pimedamad ja süngemad sügiskuud olema. Seepärast on eriti tore, kui ühe lõbusa kontsertlavastusega õnnestub seda sügismasendust eemale peletada. Kuigi Rakvere Teatri lavastuse „Lihtsalt, rõõmuks“ üks etendus kestab umbes poolteist tundi, on etenduse mõju siiski pikaajalisem.

Tuleb tunnistada, et saali jõudes oli teatriinimene minu sees ikka päris skeptiline. Kui teater on ise žanri määranud kontsertlavastuseks, siis on selge, et päris teatrilavastusega tegemist ei ole. Ehk on asjal veidi haltuurahõngugi juures, sest mingit kunstilist elamust ei saa ju sellise lavastuse juures olla. Oleks ma seda teadnud, kuidas ma eksida võin...

Esmapilgul tundus tõesti, et tegemist on ühe kontserdiga, mis on ehk tavapärasest veidi teatraalsem ja rohkemate rekvisiitidega. Samas, mis siin imestada, kui lauljateks peamiselt näitlejad, kes ongi harjunud veidi teatraalsemalt end väljendama. Kuigi esimesed laulud, mis kõlasid, olid minu jaoks pigem võõrad ja seega ei saanud ma kohe algusest sama hooga minema. Üldiselt mulle tundus, et pigem ongi lavastus mõeldud vanemale põlvkonnale, sest nende jaoks on ilmselt need laulud tuttavamad ja tekitavad rohkem emotsioone.

Veidi on lauluvalik minu jaoks kummaline, sest lavastuse tutvustuses on välja toodud, et näitlejad esitavad neid laule, mis neil tuju rõõmsaks teevad. Aga pigem on laulud pärit isegi nende vanemate (või vanavanemate) nooruspõlvest ja seega on selline laulude valik veidi kummaline. Õnneks on mu noore inimese kesta sees sisemine vanainimene olemas ja nii leidsin ka mina endale päris mitu tuttavat ja kaasa haaravat laulu. Eriti tore oli muidugi vaheajal kavalehelt leida laulude nimekiri ja siis kõvasti ja valesti juba neid laule ette laulda. Aga vahet pole, minu tuju läks ikka rõõmsaks.

Mu ema ütles mulle pärast etenduse lõppu, et talle meeldis esimene pool rohkem, sest see oli rõõmsam ja teises osas oleks võinud ka rohkem rõõmsaid laule olla. Nagu ühele õigele teatriteadlasele kohane, suutsin ma leida sellisele laulude järjestusele tõlgenduse. Aga ma igaks juhuks rõhutan, et see on ainult minu nägemus asjast ja ei pruugi absoluutselt lavastuse tegijate nägemusega kokku sobida. Aga minu tõlgendus siis oli selline, et lugu räägib ikka sellest, mis meile kõigile kõige rohkem rõõmu valmistab, armastusest. Esmalt saavad vanad sõbrad kokku ja siis näevad nad kaunist naist (Silja Miks), kes sõprade vahele tuleb. Sellele järgneb naise tähelepanu võitmine ja armumine. Seejärel on ilus armastusest nõretav periood, kus öeldakse üksteisele kõiksugu ilusaid sõnu ja lõpeb see nagu ikka kõik sellega, et minnakse teineteisest lahku. Olgu lahkumise põhjuseks siis mis iganes. See praegune kirjeldus on väga suur üldistus, kuid annab edasi seda, kuidas laguses on suur rõõm ja tasapisi hakkab see rõõm asenduma halli argipäevaga ning hiljem kurbusega.

Aga üldiselt valitses etenduses siiski rõõm. Isegi, kui laulud olid veidi mõtlikumad või kurvemad, oli näitlejate liikumine või värvilised kostüümid need, mis tuju üleval hoidsid. Kusjuures seda, mitu korda Silja Miks kingi ja kostüüme vahetas, peab ikka päris hoolega jälgima. Eriti jalanõude vahetust. Aga mina sellele väga tähelepanu ei pööranud, sest mind lummas rohkem lavale ehitatud võlumaailm. Võiks isegi öelda, et tegemist oli võlumetsaga. Publiku poolt vaadatuna oli lava vasakul poolel üks pink ja pingi taga suur puu ning paremal poolel erinevad pillid. Võib tunduda üsna igav lavakujundus, aga need värvid, mis valguskujundusega loodi, tekitasid minus küll tõelise muinasjutumaa tunde. Kui sellele muinasjutumaale veel juurde lisada lõbusad liigutused, ainult naerusuised näitlejad ning valdavalt tuju rõõmsaks tegevad laulud, siis ongi üks äärmiselt positiivne õhtu garanteeritud.

Juhtusin enne teatrisse minekut lugema lavastuse tagasisidest, et terve kodutee on samuti need etenduses kuuldud laulud veel peas kõlamas. Esimesi laule kuuldes, ei tahtnud ma seda väga uskuda ja pidasin seda üleliigseks kiituseks, kui pean tunnistama, et see on tõsi. Ma käisin veel mitu päeva hiljemgi ringi ja laulsin omaette Ülle Ulla poolt kuulsaks lauldud laulu „Valgesse uttu“.  Eks kaasahaaravaid laule oli teisigi. Näiteks tooksin siinkohal välja mulle enim meelde jäänud laulud „Vana frakk“, „“Imeilus suvepäev“, „Sulle kõik nüüd ütlen“ ja „Suveöö“. Keda hakkas huvitama, kuidas need laulud näitlejate suus kõlavad, või millised laulud veel näitlejatele südamelähedased on, siis tasub Rakvere Teater üles otsida. Üks igavesti tore õhtu on kindlasti garanteeritud. Nagu ma juba ütlesin, siis kõiki laule saadavad rekvisiidid ja näitlejameisterlik esitus, mis tähendab seda, et päris mitmes kohas saab naerda. Muidugi valguskujundus on ka omaette väärt vaatamisväärsus.

Idee ja teostus: Toomas Suuman, Silja Miks, Margus Grosnõi, Madis Mäeorg, Imre Õunapuu, Vootele Ruusmaa (külalisena) ja Teno Kongi (Külalisena)
Kunstnik: Kristi Leppik                       
Liikumisjuht: Oleg Titov (Ugala)
Valgus: Roomet Villau

Kuna Rakvere teater teeb väga palju väljasõiduetendusi, siis saate nende kodulehelt järgi vaadata, kas ja millal teie läheduses muusika saatel rõõmustada saab.