Temufi
selle suve uuslavastus „Ma armastasin sakslast“ (lavastaja Peep Maasik)
on kahtlemata üks suve populaarsemaid, sest piletid olid välja müüdud juba ammu
enne esietendust. Võin vaid oletada, miks see nii on. Ühelt poolt on põhjuseks
kindlasti A. H. Tammsaare samanimeline romaan, mis on paljudele tuttav ja juba
iseenesest piisav põhjus teatrisse tulekuks. Minagi läksin vaatama just
seetõttu, et nooruspõlves loetud romaan puudutas mind sügavalt ja olin väga
huvitatud, kuidas see ilus armastuslugu teatrilaval välja näeb.
Mulle
tundub, et armastuslugu tasub vaadata mitte ainult selle ilu pärast, vaid ka
selle psühholoogilise sügavuse tõttu – see, kuidas armastus mõjutab inimest.
Sügavad tunded ja see, kuidas näitlejad neid laval edasi annavad, ongi peamine
põhjus, miks ma teatris käin.
Teisalt
on lavastuse populaarsuse taga kindlasti ka tuntud näitlejad. Vähemalt mulle
tundub nii. Kuna Saara Pius võitis sel kevadel saate „Maskis laulja“, siis on
ta praegu eriti nähtav ja inimeste teadvuses. Ka Franz Malmsten võitis sama
saate kolmanda hooaja 2022. aastal, seega on ta samuti televaatajatele tuttav.
Võin eksida, aga mulle tundub, et kui näitlejad (või teised avaliku elu
tegelased) on hiljuti teles silma paistnud, muutuvad nad rahva seas kohe
populaarsemaks. Mis iganes põhjused selle edu taga ka poleks, mul on väga hea
meel, et mul õnnestus üldse viimasele juunikuu etendusele pilet saada.
Kõik
ei lähe aga alati täiuslikult. Mind tabas vahetult enne etendust väike viirus,
mis röövis suure osa energiast ja seetõttu ei saanud ma etendust täielikult
nautida. Mainin seda vaid selleks, et põhjendada, miks see postitus ilmub
hilja, on lühem kui tavaliselt ja võib-olla ei anna edasi kogu lavastuse võlu.
Aga minu isiklik "kvaliteedimärk" – see, et etenduse lõpus (või ka
selle jooksul) tulevad pisarad silma – oli igatahes olemas. Teise vaatuse lõpp
möödus väga märgade silmadega. Ja kuigi olin raamatut varem lugenud, ei
mäletanud ma kõike täpselt, mistõttu püsis minus väike lootus, et äkki saab see
lugu siiski ilusa lõpu. Kuigi Elmo Nüganen oli dramatiseeringus teinud romaanis
mitmeid muudatusi, jäi lõpp siiski kurvaks – ja sain ausalt pisaraid valada.
Kui
keegi mõtleb, miks üldse vaadata peaaegu 100 (tegelikult 90) aastat tagasi
kirjutatud lugu, siis võin kinnitada, et puutepunkte tänapäevaga oli rohkesti.
Ehkki tänapäeval ei jaga meid enam rangelt klassid nagu aadlikud ja talupojad,
eksisteerivad siiski teatud „klassid“ – olgu see siis majanduslik või
hariduslik taust. Samuti on tänases avatud maailmas aina tavalisem, et armastus
leitakse teise rahvuse seast, ent ka seda ei vaadata alati heakskiiduga. Seega
oli äratundmist ka tänasesse päeva, ja mul oli kahju, et mu enesetunne ei
võimaldanud rohkem paralleele tõmmata.
Hoolimata
sellest, et lugu lõpeb õnnetult, oli see minu jaoks ikkagi südantsoojendav.
Eriti jäi kõlama mõte sellest, kui palju me end ise piirame, kuna ei jaga oma
tundeid ja mõtteid õigel ajal. Näiteks etenduse lõpus selgus, et Erica ja Oskar
oleksid võinud koos põgeneda – paruni luba selleks oli tegelikult olemas. Kuid
kuna Erica ei saanud sellest Oskarile rääkida, otsustas Oskar aumehena mitte
põgeneda. Nii juhtuski, et Erica abiellus kauge sugulasega ja mõlemad jäid
elama oma armastuse kaotuse varju.
Esialgu
tundus mulle kummaline, et lavastuses oli vaid kolm tegelast, sest romaanis on
neid rohkem. Kuid kolmekesi mängimine väikeses küünis lõi hoopis intiimsema ja
sügavama õhustiku. Lavakujunduses kasutatud elusad puud lisasid loole salapära.
Minu peas tekkisid paralleelid justkui salajase võlumetsaga, kus Erica ja Oskar
pimeduses kohtusid. Lava ise oli tagasihoidlik – puud, mõned poodiumid, üks
diivan, tool ja laud. Just see lihtsus jättis vaatajale ruumi oma
kujutlusvõimele. Näiteks stseen, kus Erica ja Oskar talvel hüvasti jätsid –
laval polnud muutunud midagi peale nende mantlite, kuid dialoog ja näitlejatöö
lõid nii tugeva atmosfääri, et ma nägin seda värsket lund ja tundsin külma,
mida tegelased sel hetkel kogesid.
Ja
loomulikult näitlejad. Lauri Saatpalut olin teatrilaval varem näinud paaril
korral, Saara Piusi vist korra. Franz Malmsteniga oli see mu esimene
teatrikogemus. Ma ei osanud neilt midagi väga konkreetset oodata, kuigi mul oli
salajane lootus, et kuna kõik kolm on laulmisega seotud, äkki on lavastuses ka
mõni muusikaline number. Spoiler: ei olnud. Kõik kolm meeldisid mulle oma
orgaanilisuse poolest – nad olid laval usutavad ja huvitavad jälgida. Eriti
paistis silma Saara Pius Erica rollis, kuna tema rääkis kogu etenduse saksa
aktsendiga eesti keelt, mis tegi tema rolli keerulisemaks. Minu, saksa keelt
mitteoskava vaataja jaoks, kõlas tema aktsent väga veenvalt. Kuulasin
tähelepanelikult ja ei tabanud kogu etenduse jooksul ühtegi valesti hääldatud
eestikeelset sõna – ja uskuge, ma otsisin neid!
Kokkuvõttes
julgen lavastust kindlasti soovitada. Minu meelest on see täpselt selline, nagu
üks suvelavastus olema peaks – mitte lihtsalt kerge meelelahutus, vaid ka
sisuline elamus, mis paneb kaasa mõtlema. Samas ei jäta see lõpus vaatajat
masendusse ega segadusse – pigem jääb hinge soe ja positiivne tunne (olgu,
võib-olla mõjutas ka mu kerge palavik). Lisapunktid mängupaigale – Olustvere
mõisa küün on paik, kuhu paljud ehk niisama ei satuks. Ja boonusena – lavastus
toimub varjus, mis tähendab, et ka Eesti heitlik suveilm ei sega teatrielamust.
Autor: Anton Hansen Tammsaare
Dramaturg: Elmo Nüganen
Lavastaja ja kunstnik: Peep Maasik
Helilooja: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Sander Aleks Paavo
Osades:
Franz Malmsten – Oskar
Saara Pius – Erica
Lauri Saatpalu – Parun
Esietendus: 13. juunil 2025 Olustvere mõisa küünis, Viljandimaal.
Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab TEMUFI kodulehelt.
0 kommentaari:
Postita kommentaar