Kuvatud on postitused sildiga Madis Mäeorg. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Madis Mäeorg. Kuva kõik postitused

20/07/2024

Öö õigus

 19. juulil 2024 Alatskivi lossi sõiduhobuste talli sisehoovis

Foto: SA Alatskivi loss

Iseenesest on huvitav, et kuigi Alatskivi lossis mängitakse iga suvi suvelavastusi, pole ma sinna põhimõtteliselt kunagi teatrisse sattunud. Olen kunagi 15 aastat tagasi sattunud Alatskivile Vanemuise suvelavastust “Vihurimäe” vaatama, aga see on ka ainus kokkupuude Alatskivi suvelavastustega. Tegelikult pole Alatskivi Tartust üldse nii kaugel, seega võiks sinna rohkem teatrisse sattuda. Nüüd sai see viga parandatud. Kuna ma pole ka niisama väga palju Alatskivil käinud, siis oleks mulle meeldinud kui lossipargis oleks veidi rohkem teeviitasid olnud mis etendusele suunavad. Jah seal olid trükitud sildid, mis ütlesid et toimub etendus ja autod vaikselt sõidaksid ja inimesed väga kõva lärmi ei teeks, aga eilse kõva tuulega oli neid silte veidi raske lugeda ja ega autoroolist see trükitud kiri väga suur ka ei paistnud. Mõned nooltega suunavad suured sildid oleksid minusugustele kaugemalt tulijatele väga meeldinud. Ega ma muidugi ei tea, võib-olla on seal nii kindel seltskond kes teatris käib, et kõigil on juba tee lossi sõiduhobuste talli juurde selge.

Üleüldse olin ma sel korral nagu kuu pealt kukkunud, sest ega ma lavastuse sisust midagi ei teadnud ja trupi koosseisust teadsin ka ainult seda, et Indrek Saar ja Eduard Salmistu mängivad. Kes ülejäänud näitlejad olid, seda ma ei teadnud. Seega läksin täiesti puhta lehena ja ilma igasuguste eelarvamusteta. Mis selles mõttes on hea, et siis ei sega eelarvamused etenduse vaatamist ja pole enda nägemust sellest kuidas ja mis nö „laval“ juhtuma hakkab. Pärast etenduse lõppu oli mul ka veidi tunne, et ega ma päris hästi aru ei saanud, mis lavastuses toimus. Või õigem oleks öelda, et ma ei saanud päris hästi aru, mis oli see sõnum, mida lavastaja lavastusega öelda tahtis. Osalt oli selles ilmselt süüdi ka mu sõbranna öeldud lause, et „Öö õigus“ on lugu meestest ja meestele (see oli lavastuse tutvustusest ainus lause, mis talle meelde oli jäänud). Nii ma siis üritasin etenduse ajal mõelda sellele, et mis seal loos on meestele omast ja miks see meestest räägib ja sellest ma väga hästi aru ei saanudki. Jah, laval oli neli meest ja üks naine, aga minu meelest oli hoopis naine selle loo keskne tegelane.

Võib-olla on see tingitud sellest, et ma ise olen naine ja vaatasin lavastust naise perspektiivist, aga minu meelest olid selle ühe naise kannatused palju suuremad kui nelja mehe kannatused kokku. Nimelt oli talutüdruk Anna (Maria Teresa Kalmet) nooruses armunud parunihärra vennapoega Heinrich von Lindenisse (Jaan Tristan Kolberg) ja noored pidid abielluma. Noorhärra läks Berliini ja nõnda pandi Anna paari kohaliku vallavanema (Eduard Salmistu) poja Toomasega (Madis Mäeorg). Vana paruni surma järel tuleb noorhärra tagasi Ojastu mõisa ja selgub, et tunded Heinrichi ja Anna vahel pole hoolimata aastate möödumisest sugugi lahtunud, kuid Anna abiellub Toomasega, aga kingib esimese öö õiguse ikkagi noorele parunihärrale. Nõnda jääb Heinrichi ja Anna omavaheline suhe Anna ja Toomase suhte kõrvale püsima aastateks. Just selles ongi minu meelest naiste traagika, et naised peavad oma õnne alla suruma ning ohverdama selle nimel armastuse. Samas seda kõike kirja pannes saan ma nüüd aru, miks oli lavastuse tutvustuses toodud välja, et lavastus on meestest ja meestele, sest kogu mängu juhivad mehed. Just mehed (vana parunihärra) olid need, kes otsustasid et Anna ja Heinrich ei tohi abielluda. Mõisa valitseja Jüri (Indrek Saar) ja vallavanem Tõnis (Eduard Salmistu) olid need, kes mõisa vara endale koorisid ning kasumliku äritehinguna otsustasid et nende lapsed Anna ja Toomas peavad abielluma. Ning etenduse lõpus tuli välja, et ega Toomas ka puhas poiss ei olnud ning üritas ka asju endale soodsas suunas juhtida. Samas ütleb Anna, et temal on lapsed, aga meestel pole midagi, mis takistaks neid suremast. Ilmselt see ongi meeste traagika, et kuigi neil võivad lapsed olla, siis lapsed on justkui rohkem naistega seotud ja mõjutavad mehi vähem.

Kohati oli tunne, et kõike toimub liiga palju korraga ja lühikesse lavastusse on väga palju erinevaid teemasid põimitud, mis muutis lavastuse väga kontsentreerituks. Seetõttu oli vähemalt minul raske lavastust jälgida. Lisaks meeste temaatikale kajastati lavastuses mõisa ja aadlitega kaasnevat vabaduse teemat. Lisaks oli vabaduse teema oluline mitte ainult selles mõttes, et talupojad tahavad mõisniku alt vabad olla, vaid oluline oli ka rahva vabadus. Kuid kas on ikka hea vaba olla, kui keegi peab seda vaba riiki juhtima ja kui aadlikud on ära saadetud, siis peavad juhid ju rahva endi hulgast tõusma ning enda kaasmaalaste alluv on hullem olla kui võõra aadliku alluv. Lisaks käis läbi ka eestlaste kui tööka rahva kuvand ning sakslastest aadlikke kujutati laiskade ning lollidena, kes mitte kunagi mitte midagi ei teinud. Samas oli oluline motiiv ka pidetus. Kes sa oled, kui sa oled üles kasvanud koos Eesti talulastega, sõdinud Eesti eest Vabadussõjas, aga päritolult oled ikkagi Saksa aadlik keda eestlased iial omaks ei võta. Ühesõnaga on lavastuses palju olulisi teemasid ja ma olen kindel, et mõned teemad jäid mul märkamata. Üks on kindel, et peale teatriõhtut jätkub arutelu pikemaks ajaks.

Minu meelest oli ka mängupaik selle lavastuse jaoks väga hästi valitud, sest lugu räägib paljuski aadlisoo ja talurahva omavahelistest suhetest ning kogu tegevus toimub väljamõeldud Ojastu mõisas. Üldiselt on juulikuu suveõhtud soojad ja ilusad, kuid eilne õhtu oli päris jahe ning sügiseselt külma tuulega, mis viis mind mõttele, et ehk oleks lossi siseruumides olnud parem lavastust mängida. Samas on Alatskivi loss nii ilusti korda tehtud, et sealt oleks raske olnud leida mängupaigaks sobilikku ruumi, mis annaks edasi ühe vaesunud ja amortiseerunud mõisa atmosfääri. Tegelikult oli õue ka väga äge lava loodud, mis ei jäänud siseruumide atmosfäärile kuidagi alla. Mulle kui vanade mõisate ja mõisasisustuse austajale jäid eelkõige silma kuldne tool ja kuldne laud. Sobilikult oli tool katkine, mis andis aimdust möödunud aegade hiilgusest. Ja mõlemas nö „lava“ servas rippusid õhus suured pitskardinad, mis olid erinevatest pitskardinatest kokku õmmeldud, moodustades nii pikad kardinad. Mulle oleks veidi rohkem meeldinud, et kardinad tuule käes hõljuvad ja neil lastakse ringi liikuda, aga niisama oli ka ilus vaadata. Kardinad ja kuldne mööbel lisasid naiselikku ja luksuslikku tunnetust sellele maskuliinsele ja sära kaotanud maailmale. Ja see, kuidas kogu sõiduhobuste talli sisehoov mänguplatsina ära kasutati, oli ka tore.

Veidi jäi minu jaoks ainult segaseks rahvatantsijate kasutamine. Ma olen harjunud (õigemini on see teatriteaduse õpingutest külge jäänud), et kõigel, mis või kes laval on, on mingi tähendus ja teatrikriitik (kuigi ma end kritiikuks ei pea) peab siis lahti mõtestama, mida lavastaja nende märkidega öelda tahtis. Nii ma siis mõtlesin, et rahvatantsijatel peab mingi mõte olema, aga mina seda läbi ei närinud. Kõige parem seletus, mille peale ma tulin, on see, et nemad ongi see rahvas, kes kunagi Ojastu mõisa hiilgeaegadel mõisas elasid. Sõbranna arvas, et tantsijad olid lihtsalt nö ruumitäiteks. Mul pole rahvatantsijate vastu mitte midagi, aga mulle oleks meeldinud, et nad liiguvad laval rohkem ja tantsivad päris rahvatantse. Praegu tundus mulle, et nad justkui lihtsalt olid seal, aga sellest jäi natukene väheks. Kõige enam meeldis mulle Anna ja Toomase pulmastseen, kus rahvatantsijad koos näitlejatega tantsisid. Ja kuna see oli tantsimine, siis seal oli hoopis teistsugune lõbus energia ja see mulle meeldis. Ülejäänud etendus polnud just morbiidne, aga pigem oli tõsisema ja raskema meeleoluga, seega see rõõmus rahvatantsijate kilkeid ja tantsu täis üürike hetk mõjus ergastavalt. Kuigi teised inimesed ikka aeg-ajalt naersid teistes stseenides ka, siis minu jaoks midagi üleliia humoorikat selles lavastuses polnud. Jah, ma tõden, et päris mitmes kohas naerdi nendes kohtades kus kasutati selliseid sõnu nagu „munn“ või „sitt“, mis tundub et mõjub inimestele alati naljakalt. Siiski komöödiat sellest lavastusest oodata ei tasuks.

Hoolimata sellest, et lavastuse teemad minu hinnangul suvelavastuse jaoks veidi liiga filosoofilised olid, siis nautisin teatriõhtut väga. Sest etenduse juures on lisaks loole oluline ka näitlejatöö ja sel korral olid kõik näitlejad viimase peal. Eriti tore oli muidugi üle pika aja Indrek Saart teatrilaval mängimas näha. Ja Toomase (Madis Mäeorg) ja Heinrichi (Jaan Tristan Kolberg) vaheline kaklusstseen oli ehe näide lavavõitluse ilust ja valust. Neid lavavõitluse stseene on alati huvitav jälgida, kui need on hästi tehtud. Sel korral oli. Sellest koosseisust olen kõige rohkem laval näinud Eduard Salmistut ja kui mulle vahel on Rakvere Teatri lavastustes tundunud, et ma ei saa Salmistu kõnest aru või on tema rollid kuidagi ühesugused, siis sel korral seda tunnet polnud. Eriti meeldis mulle kuidas Salmistu ja Saar vanamehi mängisid ja kepi ning kargu abil ringi lonkasid. Trupi ainus naine (kui rahvatantsijad välja arvata) Maria Teresa Kalmet mõjus meeste keskel kui sõõm värsket õhku oma pealtnäha hapra naiselikkusega. Ometigi oli lõpus näha, mida need haprad naised tegelikult suudavad meestega teha. Ühesõnaga igati nauditav tugev ansamblimäng ja kui keegi mõtleb, et kas minna vaatama või mitte, et teema tundub veidi raske ja ehk ei kõneta nii palju, siis mina soovitan juba ainuüksi näitlejatöö pärast vaatama minna.

Kokkuvõttes julgen etendust soovitada, kuid pigem nendele vaatajatele, kellele meeldib lavastusele kaasa mõelda ja lavastuse sisusse süveneda. Kes tahaks lihtsalt meelelahutust, siis nende jaoks on lavastus pigem keeruline ja võib juhtuda, et etenduse lõppedes tuleb tõdeda et lavastuse mõte ei jõudnud päris kohale. Täpselt seda üks mees eilse esietenduse lõpus kõvahäälselt ka tegi. Lisaboonuseks muidugi see, et saab Alatskivi lossi roosiaias jalutada ja kes piisavalt vara kohale läheb, jõuab ka lossis sees käia ja kaugemalt tulijad saavad Sibulatee teiste võludega ka tutvuda.

 

Autor: Toomas Suuman
Töötlus ja lavastaja: Eili Neuhaus
Kunstnik: Reili Evart
Osades:
Indrek Saar – mõisa valitseja Jüri
Eduard Salmistu – vallavanem Tõnis
Madis Mäeorg – Toomas
Jaan Tristan Kolberg – Heinrich von Linden
Maria Teresa Kalmet – Anna
Lisaks teeb kaasa Alatskivi rahvatantsurühm „Kassikangas“
 
Rohkem infot lavastuse kohta Alatskivi lossi koduleheküljelt

11/04/2022

Oi, Johnny

 25. märtsil 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Mina tutvusin esimest korda John Smithi ja Stanley Gardneriga 2002. aasta suvel, kui nad Andrus Vaariku lavastatud lavastuses “Ei või olla” mööda Eestit ringi tuuritasid. Ma olin sel ajal 13-aastane ja ilmselt oli nähtud etendus minu esimene teatrikogemus täiskasvanute teatriga. Ega ma sellest etendusest väga muud ei mäleta, et väga naljakas oli. Kuigi nüüd tagantjärele mõeldes ei saanud ma ilmselt enamustest kahemõttelistest naljadest aru ja naersin pigem kas situatsioonikoomika või teiste inimeste naermise peale. 

Peaaegu 20 aastat hiljem tõi selle sama Ray Cooney näidendi Rakvere Teatris lavale Peeter Raudsepp ja pani lavastusele pealkirjaks “Oi, Johnny”. Sisututvustust lugedes olin ma üsna kindel, et Raudsepa lavastus põhineb samal näidendil, millel minu kunagine suur teatrielamus põhines. Mis saaks olla veel parem, kui taas kogeda enda parimaid teatriemotsioone? Niisiis olin ma valmis 20 aastat hiljem uuesti Johni ja Stanleyga kohtuma. Kummalisel kombel ma ootasin seda kohtumist väga. Kummaliseks muudab kohtumise see, et ma üldiselt väldin komöödia lavastusi, sest need on nii etteaimatavad ja sealsed naljad ei aja mind naerma. 

Veelgi kummalisem on see, et ma nautisin ka sel korral komöödiat täiel rinnal. Kuigi iseenesest oli mulle süžee varasemast tuttav ja isegi mõned stseenid tulid tuttavad ette, kuigi näitlejad ja lavastaja on erinevad. Sisu keerleb selle ümber, et Londoni taksojuhil Johnil on kaks naist, kes elavad kumbki erinevates linnajagudes ja ei tea teineteise olemasolust midagi. Ühel päeval satub John pealt nägema, kuidas kaks pätti ühele eakale prouale kallale tungivad ja ta otsustab prouale appi minna, kuid proua lööb talle oma käekotiga vastu pead ja John satub peavigastuse tagajärjel haiglasse ning seejärel politseijaoskonda tunnistusi andma. See vahejuhtum lööb aga tema graafiku kahe naisega koos olemiseks täiesti segamini, sest graafik on väga täpne ja John ei saa endale hilinemisi lubada, et enda kaksikelu varjata. Nii tuleb tal enda saladusse pühendada ülakorrusel elav Stanley ja koos üritavad nad Johni saladust varjata, kuid nagu sellistel puhkudel ikka, teevad nad asja ainult hullemaks. Varjamisest ja valetamisest tekkiv segadus kasvab lõpuks nii suureks, et keegi ei saa enam õieti aru, kes on kes ja kes kuidas kellega seotud on.

Ehk on üheks põhjuseks, miks mulle etendus meeldis see, et lavastaja Peeter Raudsepa jaoks oli “Oi, Johnny” esimene komöödia lavastus, mida ta lavastas ning ehk oli seetõttu lavastusel mingi nö värske pilk juures, mis lubas mul komöödiat nautida. Sest kui ma praegu juhtusin Rakvere Teatri kodulehelt lavastuse klippi vaatama, siis ei tundunud seal mitte midagi naljakat olevat. Pigem täiesti labane ja igav komöödia. Eks komöödiatel ole muidugi ka see omadus, et nad ongi naljakad ainult selles hetkes ja koos kogu eelneva situatsooni ja tekstiga. Lühikest katkendit vaadates ei pruugigi nali kohale jõuda. Seega on mul raske edasi anda ka seda, mis mulle käesoleva komöödia puhul kõige enam meeldis. Aga ometigi saan ma käsi südamel öelda, et nähtu mulle meeldis ja lõbus oli ka. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii palju komöödiat vaadates naersin. 

Ilmselt tuleks öelda, et etendus tervikuna mulle meeldis. Muusikaline kujundaja Morten-Endrik Milder on päris suure panuse andnud sellesse, et lavastus tervikuna humoorikas tunduks. Vähemalt nendele, kes on tuntud komöödia seriaalidega tuttavad. Kohe etenduse alguses sagivad laval ringi kaks naist Mary (Anneli Rahkema) ja Barbara (Ülle Lichtfeldt), kuid muusika, mida me nende hääletu ringi sahmimise taustaks kuuleme, on kõikidele komöödia austajatele tuttav omaaegsest komöödiasarjast “Tuvikesed”. Lisaks on lavastuse jooksul paaris kohas võimalik kuulda legendaarse Benny Hilli tunnusmeloodiat. Minu aju seostab neid kahte muusikapala vaieldamatult komöödiaga ja nii sai juba etenduse esimestest taktidest minu aju vajaliku eelhäälestuse komöödiaks. 

Enamus naerukohti põhinevad muidugi klassikalisel situatsioonikomöödial, kus tegelased kas põrkavad teineteisega kahemõtteliselt kokku, satuvad kogemata naeruväärsesse poosi vms. Teine suurem naeruallikas on muidugi tegelaste ja tegevuste segamini minekud ja ajamised. Kui publik teab, et tegelane a on tegelane a, aga ta väidab end olevat hoopis tegelane b ja tegelane c jääb uskuma, et tegelane a on hoopis tegelane b, siis on komöödia põhifunktsioon täidetud ja saab kindlasti naerda. Kui kokku panna nii tegelaste segamini ajamised, koomilised situatsioonid ja lisada sinna juba legendaarseks kujunenud koomiline muusika, siis on üsna selge, et ebaõnnestuda on raske.

Samas selleks, et situatsioonid koomilised välja näeksid on lavastajal täpset silma vaja, et situatsioone mitte liigselt üle paisutada ning näitlejatel peab samuti hea komöödia tunnetus olema, et mitte liiga üle võlli mängida. Tundub, et Peeter Raudsepp on näitlejatega head tööd teinud, sest minu meelest mängisid nad tervikuna hästi kokku. Aga kuna kõige rohkem teevad nalja mehed naiste riietes, siis jäi mulle kõige rohkem meelde Tarmo Tagamets, kes kehastas Barbara ülemist naabrit Bobby Franklinit. Bobby oli küll meesterahvas, kuid äärmiselt naiseliku olekuga ja just see naiselik olek oligi see, mis tema tegelaskuju kõige erksamaks tegi. 

Paratamatult tekivad minu peas siiski võrdlused 2002. aastal nähtud etendusega ja ma pean ütlema, et Egon Nuter John Smithina ja Andrus Vaarik Stanley Gardnerina tundusid mulle naljakamad, kui Margus Grosnõi ja Madis Mäeorg samades rollides. Ühelt poolt võib see olla tingitud sellest, et ma tähtsustan üle enda esimest teatrimälestust, kuid mulle tundub, et Vaarik ja Nuter on rohkem komöödianäitlejana saanud praktiseerida kui Mäeorg ja Grosnõi, ning seetõttu tuli neil see komöödia tegemine paremini välja. Samas ei saa midagi halba ka Rakvere trupi kohta öelda, sest tegelikult pole ma enam ammu nii palju teatris naernud, kui ma sel korral naersin. Kõht küll päris kõveras ei olnud, aga päris mitmel korral purskus naer iseenesest mu seest välja ja seda pole küll ma ei tea mis ajast saadik teatris juhtunud. Järelikult oli ikka kõik paigas. Tundub, et kõik oli lausa nii paigas, et ka näitlejad ei suutnud laval naeru pidada ning päris mitmel korral võitles Märten Matsu laval naeruga kuni ta lõpus enam ei suutnud end kontrollida ja naeris nii, et rollist ei tulnud midagi välja. Seetõttu ma ei saanudki aru, kas etendus lõpetati Matsu naermise tõttu varem ära, või pidigi etendus nii kummaliselt lõppema. Minu jaoks tuli igatahes lõpp liiga järsku.

Julgen soojalt soovitada kõikidele, kes tahaksid praegusesse süngesse aega veidi nalja ja naeru saada. Kusjuures lavastus on piisavalt hoogne selleks, et kõik argipäeva muremõtted ära unustada ning samas ei pea laval toimuvast aru saamiseks ise enda aju pingutama ja kaasa mõtlema. 

Lisaks saab Rakvere Teater boonuspunktid ägeda kava eest! Õigem oleks öelda, et kavade eest, sest nad on teinud nii meestele kui naistele eraldi kavad. Kui tavaliselt arvatakse, et kava on midagi igavat ja keegi seda osta ei taha, siis selle kava soovitan küll osta. Esiteks sisaldab kava muuhulgas teatrihoroskoopi ja ühte retsepti. Ostes kaks kava, saate kaks horoskoopi ja kaks erinevat toiduretsepti. Lisaks veel muud lugemist ka. Seega igati kasulik kava minu meelest. 

Autor: Ray Cooney
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Kunstnik: Yana Khanikova
Liikumisjuht:  Helen Solovjev
Muusikaline kujundaja: Morten-Endrik Milder
Valguskujundaja: Roomet Villau
Tõlkija: Triin Tael
Osades:
Anneli Rahkema - Mary Smith
Ülle Lichtfeldt - Barbara Smith
Margus Grosnõi - John Smith
Märten Matsu - uurija Troughton
Madis Mäeorg - Stanley Gardner
Tarmo Tagamets - reporter; Bobby Franklin
Eduard Salmistu - uurija Porterhouse

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt SIIN

02/02/2022

Charlotte Löwensköld

 19. jaanuaril 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Siim Vahur

Alustasin vana-aasta lõpus Selma Lagerlöfi raamatu “Nils Holgerssoni imeline lend läbi Rootsi” lugemist. Lihtsalt sel põhjusel, et raamatukogust laenutatud raamatud olid läbi loetud ja mõtlesin, et prooviks nüüd läbi lugeda selle raamatu, mis mul nooruses lugemata jäi. Ma mäletan, et alustasin noorena korduvalt selle raamatu lugemisega, aga esimesest paarist leheküljest kaugemale ei jõudnud. Nüüd läks natukene paremini, sest sain loetud päris mitukümmend lehekülge ja siis mõistsin, et see raamat pole minu jaoks huvitav. Seega olid mul Rakvere Teatri lavastuse „Charlotte Löwensköld“ osas ka teatud eelarvamused just seetõttu, et lavastus põhineb Selma Lagerlöfi triloogial Löwensköldide sarjast. Kuidagi alateadlikult tajusin, et Lagerlöfi teosed pole päris minu maitse.

Nüüd, kus etendus on nähtud, julgen öelda, et teatud mõttes mu kartused siiski osutusid tõeks. Kuigi põhjust tuleb vist otsida pigem minu enda seest, kui Lagerlöfi tekstist. Tekst mind iseenesest ei häirinudki ja täitsa huvitav oli tegelaste omavahelist juttu kuulata. Küll aga jättis mind täiesti ükskõikseks lavastus tervikuna. Vaheajaks polnud minus tekkinud etenduse osas ühtegi emotsiooni ja mõtet. Hea uudis on see, et polnud tekkinud ka sellist tunnet, et tegemist on täiesti igava etendusega ja ma tahaksin ära minna. Minu jaoks oli tegemist täiesti mittemidagiütleva etendusega, mis sulas halli argipäeva. Etenduse vaatamine oli minu jaoks sama rutiinne tegevus nagu kodust väljudes ukse lukustamine. Mingil hetkel tabad end mõttelt, et kas uks ikka sai lukku. Sarnaselt mõtlesin ma õhtul teatrist koju sõites, et mida ma just vaatamas käisin ja kas ma ikka üldse käisin teatris. Sest sellist tavalist teatris käimise emotsiooni minus ei tekkinud.

Ainus eredam mälestus etendusega seoses on Grete Jürgensoni kehastatud ekstrentriline rändkaupmees Anna Svärd. Annat eristas teistest tema energiline olemus ja värvikirevad riided. Samuti tundus mulle, et ta oli ülejäänud tegelastest veidi lihtsameelsem ja sattus seetõttu igasugustesse koomilistesse olukordadesse. Need hetked, mil Jürgenson laval oli, olid tõeliselt nauditavad ja tundusid mulle justkui sõõm värsket õhku selles ülejäänud üksluisuses. Siiski polnud need hetked piisavad, et muuta etenduse atmosfääri soojaks.

Tundub, et lavastaja Urmas Lennuk oli teadlikult tekitanud halli ja masendava õhkkonna, mis iseloomustas seda, kuidas Charlotte (Natali Väli) end tundis. Olles pärit aadlisuguvõsast, kuid kasvanud lihtsa orvuna üles praosti (Eduard Salmistu) juures, oli Charlotte jaoks oluline leida armastust ja materiaalset heaolu. Armastuse oli ta leidnud, kuid tema armastatu ei tahtnud midagi kuulda materiaalsest heaolust. Näiteks ei soovinud Charlotte armastatu Karl (Imre Õunapuu) midagi kuulda linnas asuvast jõukast praosti kohast, vaid soovib jääda väiksesse Korskyrkasse ja tegeleda heategevusega ning elada kasinuses. Ometigi oleks Charlotte tahtnud saada eemale Korskyrkast ja sealsetest elanikest.

Lõpuks otsustab Karl oma kihluse Charlottega katkestada ja kihlub talle esimesena vastu tulnud naisega, kelleks osutub rändkaupmees Anna Svärd. Sellele järgneb Karli ema (Ülle Lichtfeldt) suurejooneline plaan, kuidas Karl ja Charlotte taas kokku viia. Kahjuks see plaan läheb vett vedama, kuna Karli poolel on kirikla organistiproua (Silja Miks), kes omakasupüüdlikult keelitab Karli külasse jääma ja heategevusega tegelema. Kogu loo lõpuks otsustab Charlotte suurest armastusest Karli vastu lasta viimasel minna ja võtab vastu rikka vabrikandi (Madis Mäeorg) kihluse. Just seda armastuse nimel ohverdamist ja sünget meeleolu rõhutabki lavastuse tonaalsus. Kuid minu jaoks ei olnud see armastuse nimel enese ohverdamine piisavalt mõjusalt välja toodud ja seetõttu jäigi mõjuma ainult üks suur hall ollus, mis oli moodustunud kokku sulanud argipäevast ja nähtud etendusest.

Iseenesest etendus igav ei olnud ja unega ma võitlema ei pidanud. Midagi erilist nähtud etendusest meelde ka ei jäänud ja pärast teatrisaalist väljumist oli sisuliselt juba kõik saalis nähtu unustatud. Samas endast vanemate tuttavatega rääkides, jäi kõlama see, et neile etendus pigem meeldis. Ehk siis oli minu emotsionaalne seisund sel päeval selline, et etendus mind ei kõnetanud. Või pole ma lihtsalt see sihtgrupp, kellele kõnealune lavastus meeldima peaks. Aga omaette huvitav kogemus oli ikka, sest varasemalt on kõik nähtud lavastused minus suutnud vähemalt teatrisaalist lahkudes mingisuguse emotsiooni tekitada.

Autor: Selma Lagerlöf
Tekst, lavastaja: Urmas Lennuk
Kunstnik: Liina Unt
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Valgus: Roomet Villau
Tõlkija: August Hanko
Osades:
Natali Väli – Charlotte Löwensköld
Madis Mäeorg – vabrikant Gustav Schagerström
Ülle Lichtfeldt – koloneliproua Beata Ekenstedt
Imre Õunapuu – Karl Ekenstedt
Eduard Salmistu – praost Viktor Forsius
Silja Miks – organistiproua Thea Sundler
Grete Jürgenson – Anna Svärd

25/11/2021

Lihtsalt, rõõmuks

 18. novembril 2021 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Teadupärast pidid oktoober ja november kõige pimedamad ja süngemad sügiskuud olema. Seepärast on eriti tore, kui ühe lõbusa kontsertlavastusega õnnestub seda sügismasendust eemale peletada. Kuigi Rakvere Teatri lavastuse „Lihtsalt, rõõmuks“ üks etendus kestab umbes poolteist tundi, on etenduse mõju siiski pikaajalisem.

Tuleb tunnistada, et saali jõudes oli teatriinimene minu sees ikka päris skeptiline. Kui teater on ise žanri määranud kontsertlavastuseks, siis on selge, et päris teatrilavastusega tegemist ei ole. Ehk on asjal veidi haltuurahõngugi juures, sest mingit kunstilist elamust ei saa ju sellise lavastuse juures olla. Oleks ma seda teadnud, kuidas ma eksida võin...

Esmapilgul tundus tõesti, et tegemist on ühe kontserdiga, mis on ehk tavapärasest veidi teatraalsem ja rohkemate rekvisiitidega. Samas, mis siin imestada, kui lauljateks peamiselt näitlejad, kes ongi harjunud veidi teatraalsemalt end väljendama. Kuigi esimesed laulud, mis kõlasid, olid minu jaoks pigem võõrad ja seega ei saanud ma kohe algusest sama hooga minema. Üldiselt mulle tundus, et pigem ongi lavastus mõeldud vanemale põlvkonnale, sest nende jaoks on ilmselt need laulud tuttavamad ja tekitavad rohkem emotsioone.

Veidi on lauluvalik minu jaoks kummaline, sest lavastuse tutvustuses on välja toodud, et näitlejad esitavad neid laule, mis neil tuju rõõmsaks teevad. Aga pigem on laulud pärit isegi nende vanemate (või vanavanemate) nooruspõlvest ja seega on selline laulude valik veidi kummaline. Õnneks on mu noore inimese kesta sees sisemine vanainimene olemas ja nii leidsin ka mina endale päris mitu tuttavat ja kaasa haaravat laulu. Eriti tore oli muidugi vaheajal kavalehelt leida laulude nimekiri ja siis kõvasti ja valesti juba neid laule ette laulda. Aga vahet pole, minu tuju läks ikka rõõmsaks.

Mu ema ütles mulle pärast etenduse lõppu, et talle meeldis esimene pool rohkem, sest see oli rõõmsam ja teises osas oleks võinud ka rohkem rõõmsaid laule olla. Nagu ühele õigele teatriteadlasele kohane, suutsin ma leida sellisele laulude järjestusele tõlgenduse. Aga ma igaks juhuks rõhutan, et see on ainult minu nägemus asjast ja ei pruugi absoluutselt lavastuse tegijate nägemusega kokku sobida. Aga minu tõlgendus siis oli selline, et lugu räägib ikka sellest, mis meile kõigile kõige rohkem rõõmu valmistab, armastusest. Esmalt saavad vanad sõbrad kokku ja siis näevad nad kaunist naist (Silja Miks), kes sõprade vahele tuleb. Sellele järgneb naise tähelepanu võitmine ja armumine. Seejärel on ilus armastusest nõretav periood, kus öeldakse üksteisele kõiksugu ilusaid sõnu ja lõpeb see nagu ikka kõik sellega, et minnakse teineteisest lahku. Olgu lahkumise põhjuseks siis mis iganes. See praegune kirjeldus on väga suur üldistus, kuid annab edasi seda, kuidas laguses on suur rõõm ja tasapisi hakkab see rõõm asenduma halli argipäevaga ning hiljem kurbusega.

Aga üldiselt valitses etenduses siiski rõõm. Isegi, kui laulud olid veidi mõtlikumad või kurvemad, oli näitlejate liikumine või värvilised kostüümid need, mis tuju üleval hoidsid. Kusjuures seda, mitu korda Silja Miks kingi ja kostüüme vahetas, peab ikka päris hoolega jälgima. Eriti jalanõude vahetust. Aga mina sellele väga tähelepanu ei pööranud, sest mind lummas rohkem lavale ehitatud võlumaailm. Võiks isegi öelda, et tegemist oli võlumetsaga. Publiku poolt vaadatuna oli lava vasakul poolel üks pink ja pingi taga suur puu ning paremal poolel erinevad pillid. Võib tunduda üsna igav lavakujundus, aga need värvid, mis valguskujundusega loodi, tekitasid minus küll tõelise muinasjutumaa tunde. Kui sellele muinasjutumaale veel juurde lisada lõbusad liigutused, ainult naerusuised näitlejad ning valdavalt tuju rõõmsaks tegevad laulud, siis ongi üks äärmiselt positiivne õhtu garanteeritud.

Juhtusin enne teatrisse minekut lugema lavastuse tagasisidest, et terve kodutee on samuti need etenduses kuuldud laulud veel peas kõlamas. Esimesi laule kuuldes, ei tahtnud ma seda väga uskuda ja pidasin seda üleliigseks kiituseks, kui pean tunnistama, et see on tõsi. Ma käisin veel mitu päeva hiljemgi ringi ja laulsin omaette Ülle Ulla poolt kuulsaks lauldud laulu „Valgesse uttu“.  Eks kaasahaaravaid laule oli teisigi. Näiteks tooksin siinkohal välja mulle enim meelde jäänud laulud „Vana frakk“, „“Imeilus suvepäev“, „Sulle kõik nüüd ütlen“ ja „Suveöö“. Keda hakkas huvitama, kuidas need laulud näitlejate suus kõlavad, või millised laulud veel näitlejatele südamelähedased on, siis tasub Rakvere Teater üles otsida. Üks igavesti tore õhtu on kindlasti garanteeritud. Nagu ma juba ütlesin, siis kõiki laule saadavad rekvisiidid ja näitlejameisterlik esitus, mis tähendab seda, et päris mitmes kohas saab naerda. Muidugi valguskujundus on ka omaette väärt vaatamisväärsus.

Idee ja teostus: Toomas Suuman, Silja Miks, Margus Grosnõi, Madis Mäeorg, Imre Õunapuu, Vootele Ruusmaa (külalisena) ja Teno Kongi (Külalisena)
Kunstnik: Kristi Leppik                       
Liikumisjuht: Oleg Titov (Ugala)
Valgus: Roomet Villau

Kuna Rakvere teater teeb väga palju väljasõiduetendusi, siis saate nende kodulehelt järgi vaadata, kas ja millal teie läheduses muusika saatel rõõmustada saab.