Madisoni maakonna sillad

 8. veebruaril 2024 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Jüri Vlassov

See oli peaaegu kümme aastat tagasi, kui Vanemuises esietendus Robert James Walleti romaani põhjal valminud draama „Madisoni maakonna sillad“ (dramatiseeringu autor Sari Niinikoski). Olin enne Vanemuise lavastust samanimelise raamatu ka läbi lugenud ja ootused lavastusele olid kõrged. Mäletan, et lavastus ise oli ka nauditav ja ületas kõik minu tolleaegsed ootused. Ilmselt oma roll oli ka selles, et peaosalisi mänginud näitlejad (Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv) olid minu lemmikud, aga põhiliselt meeldis lavastus ikkagi tugeva sisu pärast. Vanemuise lavastuse mõtteid saab lugeda SIIT. Nähes nüüd, et Rakvere Teater toob sama lavastuse jälle välja, olin kindel et tahan seda sama lavastust veel näha. Kuigi näitlejad on teised, siis lugu on ju sama ja seega ei saa praegune lavastus eriti kehvem olla.

Lavakujundus mulle meeldis. Eriti see, et eeslavale oli kujundatud Francesca (Ülle Lichtfeldt) kodu ja eeslava taga oli läbipaistev valge vahekardin, millele vahel kuvati videoga erinevaid taustasid. Samas tõsteti vahekardin aeg-ajalt üles ja siis oli tagalavale ja veidi kõrgemale kujundatud katusega silla kujutis. Ühtlasi toimusid mõned minevikus toimunud intiimsemad või olulisema tähendusega stseenid vahekardina taga. Selline lavakujundus lõi illusiooni sellest, et minevikusündmusi mäletatakse alati veidi udusena justkui vaataks neid läbi loori. Ühtlasi võimaldas vahekardin näitlejatel intiimseid magamistoastseene veidi varjatumalt esitada. Video kasutamine kujunduses oli samuti hea idee. Eriti jäi mulle silma video Francesca kodust, kus tuba oli täis laste mänguasju ja segamini, samal ajal kui lavale kujundatud sama tuba oli korras. Eks see andis üsna üheselt mõista, milline on ühe pereema argipäev 1960ndate Ameerikas - laste ja kodu eest hoolitsemine. See andis väga hea põhjenduse sellele, miks üksinda koju jäänud pereema otsustab luua salajase armusuhte läbisõidul oleva fotograafiga (Tarvo Sõmer). Lihtsalt et tunda end naisena ja pääseda igapäevasest kodu ja laste eest hoolitsemisest ning koristamisest. 

Nüüd jõuangi ma selle kohani, mis mulle Rakvere Teatri lavastuses vist kõige enam häirima jäi, ehk siis peategelaste armulugu. Teoorias on tegemist vägagi ilusa looga, aga see ilus armastuslugu ei jõudnud lavalt kuidagi minuni. Mulle tundus, et Ülle Lichtfeldi ja Tarvo Sõmeri vahel puudus igasugune keemia, mida selles lavastuses oleks väga vaja olnud. Iseenesest polnud näitlejatel midagi viga, aga lihtsalt see armastus, mida ma laval nägin polnud minu jaoks usutav ega pannud mind mõtlema, et sellist ilusat armastust tahaks ise ka ühel päeval kogeda. Mäletan, et nii raamatu lugemise kui Vanemuise lavastuse nägemise järgselt tundus mulle maailm parema paigana, sest maailmas on ka ilusaid asju olemas. Kui värvide kaudu lavastusi kirjeldada, siis Vanemuise lavastus on mul mälus õrna ja roosa ning helgena, siis Rakvere lavastus pigem seostub mulle halli ja süngena (ilmselt on siin oluline roll ka hallides toonides lavakujundusel). Kuigi ma pole eriline TV vaataja, jäi Sõmeri puhul täpselt selline tunne nagu laval oleks Morna linna konstaabel, kes vabal ajal näiteringis käib ja nüüd esimest armastajat püüab mängida. Ärge saage minust valesti aru, iseenesest polnud sellel osatäitmisel midagi viga ja Tarvo Sõmer on igati hea näitleja, aga minu hinnangul sellesse rolli polnud ta õige natuur. Tegelikult jäi mind miski häirima ka Ülle Lichtfeldti kehastatud Francescas, aga sellele pole ma siiani pihta saanud, mis mind seal täpselt häiris.

Ühelt poolt võibki minu negatiivsus olla tingitud sellest, et ma olen Rakvere Teatri lavastusi viimasel ajal kõige rohkem näinud (kuna nad teevad kõige rohkem väljasõiduetendusi ja seetõttu satuvad Põlvasse tihti) ja peaaegu alati on etendustes samad näitlejad. Seega on minu aju juba eelhäälestatud sellele, et samad näitlejad on igavad ja ma tahaks teisi näitlejaid ka näha. Teisalt on tegemist võrdlemisi uue lavastusega, lavastus esietendus 26. jaanuaril 2024 ja Põlvas mängiti seda juba 8. veebruaril. Äkki näitlejad pole veel kõiki nüansse päris viimse detailini paika lihvinud ja seetõttu tundus lavastus kohati kohmetuna. Igatahes jäi minu jaoks kogu lavastus veidi igavaks ja oodatud elamust ma ei saanud. Sellest on mul tegelikult kohutavalt kahju, sest ma olin valmis üle pika aja meeliülendavaks teatrielamuseks. Reaalsus oli aga, see, et kohati kippus mulle etenduse ajal lausa uni peale tulema ja ma üritasin endaga võidelda, et etenduse lõpuni üleval püsida.  Unes siiski saan osaliselt unehäireid ka süüdistada, aga etendus aitas kõvasti kaasa.

Lugesin nüüd kavalehte ja seal on kirjutatud sildadest ja fotodest kui erinevate ajastute ja eluetappide ühendavatest lülidest. Täiesti arusaadavalt on sillad ja fotod kõnealuses lavastuses olulised kujundid. Francesca lapsed Carolyn (Anneli Rahkema) ja Michael (Imre Õunapuu) tulevad pärast ema surma oma lapsepõlvekoju ja leiavad sealt vanad fotod, millel ema poseerib koos nende jaoks võõra mehega. Just nendest fotodest rullubki lahti kunagine armastuslugu Francesca ja fotograaf Roberti vahel. Samas kui sild jääb ühenduslüliks Francesca ja Roberti vahel kogu eluks, ka siis kui nad peale seda kohtumist enam mitte kunagi ei kohtu. Iseenesest on see loogiline, et sillad ja fotod on justkui märgid, kuid etendust vaadates jäid minu jaoks fotod ja sillad täielikult tagaplaanile ja ilma kavaleheta poleks ma selle seose peale mõtlema hakanudki. Siit loo moraal - kavalehti tasub osta ja lugeda.

Sellega tundub mulle, et saingi kõik olulisemad mõtted kirja pandud. Tükk aega pole nii lühikest postitust teatri kohta kirjutanud, aga sel hetkel Rakvere Teatri lavastus mind nii palju ei kõnetanud, et oleks väga palju emotsioone ja mõtteid tekkinud, mida siin blogis lahata. Kuna ma olen aru saanud, et inimeste teatrimaitsed on äärmiselt erinevad, siis ma isegi ei julge öelda kas tasub vaatama minna või mitte. Mina ise ilmselt enda tuttavatele pigem ei soovitaks kui midagi muud ka valikus on.

Autorid: Robert James Waller / Sari Niinikoski
Lavastaja: Artjom Garejev (Vene Teater)
Tõlkija: Triin Sinissaar
Kunstnik: Rosita Raud (Eesti Noorsooteater)
Muusikaline kujundaja: Natalja Dõmtšenko (Vene Teater)
Videokujundaja: Elisabeth Kužovnik
Valguskujundaja: Arne Maasi
Osades:
Ülle Lichtfeldt – Francesca Johnson
Tarvo Sõmer – Robert Kincaid
Anneli Rahkema – Carolyn Johnson
Imre Õunapuu – Michael Johnson
Eduard Salmistu – Richard Johnson
Liisa Aibel – Marge Miller
 
Rohkem infot ja mängukava näeb Rakvere Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Oi, Johnny

 25. märtsil 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Mina tutvusin esimest korda John Smithi ja Stanley Gardneriga 2002. aasta suvel, kui nad Andrus Vaariku lavastatud lavastuses “Ei või olla” mööda Eestit ringi tuuritasid. Ma olin sel ajal 13-aastane ja ilmselt oli nähtud etendus minu esimene teatrikogemus täiskasvanute teatriga. Ega ma sellest etendusest väga muud ei mäleta, et väga naljakas oli. Kuigi nüüd tagantjärele mõeldes ei saanud ma ilmselt enamustest kahemõttelistest naljadest aru ja naersin pigem kas situatsioonikoomika või teiste inimeste naermise peale. 

Peaaegu 20 aastat hiljem tõi selle sama Ray Cooney näidendi Rakvere Teatris lavale Peeter Raudsepp ja pani lavastusele pealkirjaks “Oi, Johnny”. Sisututvustust lugedes olin ma üsna kindel, et Raudsepa lavastus põhineb samal näidendil, millel minu kunagine suur teatrielamus põhines. Mis saaks olla veel parem, kui taas kogeda enda parimaid teatriemotsioone? Niisiis olin ma valmis 20 aastat hiljem uuesti Johni ja Stanleyga kohtuma. Kummalisel kombel ma ootasin seda kohtumist väga. Kummaliseks muudab kohtumise see, et ma üldiselt väldin komöödia lavastusi, sest need on nii etteaimatavad ja sealsed naljad ei aja mind naerma. 

Veelgi kummalisem on see, et ma nautisin ka sel korral komöödiat täiel rinnal. Kuigi iseenesest oli mulle süžee varasemast tuttav ja isegi mõned stseenid tulid tuttavad ette, kuigi näitlejad ja lavastaja on erinevad. Sisu keerleb selle ümber, et Londoni taksojuhil Johnil on kaks naist, kes elavad kumbki erinevates linnajagudes ja ei tea teineteise olemasolust midagi. Ühel päeval satub John pealt nägema, kuidas kaks pätti ühele eakale prouale kallale tungivad ja ta otsustab prouale appi minna, kuid proua lööb talle oma käekotiga vastu pead ja John satub peavigastuse tagajärjel haiglasse ning seejärel politseijaoskonda tunnistusi andma. See vahejuhtum lööb aga tema graafiku kahe naisega koos olemiseks täiesti segamini, sest graafik on väga täpne ja John ei saa endale hilinemisi lubada, et enda kaksikelu varjata. Nii tuleb tal enda saladusse pühendada ülakorrusel elav Stanley ja koos üritavad nad Johni saladust varjata, kuid nagu sellistel puhkudel ikka, teevad nad asja ainult hullemaks. Varjamisest ja valetamisest tekkiv segadus kasvab lõpuks nii suureks, et keegi ei saa enam õieti aru, kes on kes ja kes kuidas kellega seotud on.

Ehk on üheks põhjuseks, miks mulle etendus meeldis see, et lavastaja Peeter Raudsepa jaoks oli “Oi, Johnny” esimene komöödia lavastus, mida ta lavastas ning ehk oli seetõttu lavastusel mingi nö värske pilk juures, mis lubas mul komöödiat nautida. Sest kui ma praegu juhtusin Rakvere Teatri kodulehelt lavastuse klippi vaatama, siis ei tundunud seal mitte midagi naljakat olevat. Pigem täiesti labane ja igav komöödia. Eks komöödiatel ole muidugi ka see omadus, et nad ongi naljakad ainult selles hetkes ja koos kogu eelneva situatsooni ja tekstiga. Lühikest katkendit vaadates ei pruugigi nali kohale jõuda. Seega on mul raske edasi anda ka seda, mis mulle käesoleva komöödia puhul kõige enam meeldis. Aga ometigi saan ma käsi südamel öelda, et nähtu mulle meeldis ja lõbus oli ka. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii palju komöödiat vaadates naersin. 

Ilmselt tuleks öelda, et etendus tervikuna mulle meeldis. Muusikaline kujundaja Morten-Endrik Milder on päris suure panuse andnud sellesse, et lavastus tervikuna humoorikas tunduks. Vähemalt nendele, kes on tuntud komöödia seriaalidega tuttavad. Kohe etenduse alguses sagivad laval ringi kaks naist Mary (Anneli Rahkema) ja Barbara (Ülle Lichtfeldt), kuid muusika, mida me nende hääletu ringi sahmimise taustaks kuuleme, on kõikidele komöödia austajatele tuttav omaaegsest komöödiasarjast “Tuvikesed”. Lisaks on lavastuse jooksul paaris kohas võimalik kuulda legendaarse Benny Hilli tunnusmeloodiat. Minu aju seostab neid kahte muusikapala vaieldamatult komöödiaga ja nii sai juba etenduse esimestest taktidest minu aju vajaliku eelhäälestuse komöödiaks. 

Enamus naerukohti põhinevad muidugi klassikalisel situatsioonikomöödial, kus tegelased kas põrkavad teineteisega kahemõtteliselt kokku, satuvad kogemata naeruväärsesse poosi vms. Teine suurem naeruallikas on muidugi tegelaste ja tegevuste segamini minekud ja ajamised. Kui publik teab, et tegelane a on tegelane a, aga ta väidab end olevat hoopis tegelane b ja tegelane c jääb uskuma, et tegelane a on hoopis tegelane b, siis on komöödia põhifunktsioon täidetud ja saab kindlasti naerda. Kui kokku panna nii tegelaste segamini ajamised, koomilised situatsioonid ja lisada sinna juba legendaarseks kujunenud koomiline muusika, siis on üsna selge, et ebaõnnestuda on raske.

Samas selleks, et situatsioonid koomilised välja näeksid on lavastajal täpset silma vaja, et situatsioone mitte liigselt üle paisutada ning näitlejatel peab samuti hea komöödia tunnetus olema, et mitte liiga üle võlli mängida. Tundub, et Peeter Raudsepp on näitlejatega head tööd teinud, sest minu meelest mängisid nad tervikuna hästi kokku. Aga kuna kõige rohkem teevad nalja mehed naiste riietes, siis jäi mulle kõige rohkem meelde Tarmo Tagamets, kes kehastas Barbara ülemist naabrit Bobby Franklinit. Bobby oli küll meesterahvas, kuid äärmiselt naiseliku olekuga ja just see naiselik olek oligi see, mis tema tegelaskuju kõige erksamaks tegi. 

Paratamatult tekivad minu peas siiski võrdlused 2002. aastal nähtud etendusega ja ma pean ütlema, et Egon Nuter John Smithina ja Andrus Vaarik Stanley Gardnerina tundusid mulle naljakamad, kui Margus Grosnõi ja Madis Mäeorg samades rollides. Ühelt poolt võib see olla tingitud sellest, et ma tähtsustan üle enda esimest teatrimälestust, kuid mulle tundub, et Vaarik ja Nuter on rohkem komöödianäitlejana saanud praktiseerida kui Mäeorg ja Grosnõi, ning seetõttu tuli neil see komöödia tegemine paremini välja. Samas ei saa midagi halba ka Rakvere trupi kohta öelda, sest tegelikult pole ma enam ammu nii palju teatris naernud, kui ma sel korral naersin. Kõht küll päris kõveras ei olnud, aga päris mitmel korral purskus naer iseenesest mu seest välja ja seda pole küll ma ei tea mis ajast saadik teatris juhtunud. Järelikult oli ikka kõik paigas. Tundub, et kõik oli lausa nii paigas, et ka näitlejad ei suutnud laval naeru pidada ning päris mitmel korral võitles Märten Matsu laval naeruga kuni ta lõpus enam ei suutnud end kontrollida ja naeris nii, et rollist ei tulnud midagi välja. Seetõttu ma ei saanudki aru, kas etendus lõpetati Matsu naermise tõttu varem ära, või pidigi etendus nii kummaliselt lõppema. Minu jaoks tuli igatahes lõpp liiga järsku.

Julgen soojalt soovitada kõikidele, kes tahaksid praegusesse süngesse aega veidi nalja ja naeru saada. Kusjuures lavastus on piisavalt hoogne selleks, et kõik argipäeva muremõtted ära unustada ning samas ei pea laval toimuvast aru saamiseks ise enda aju pingutama ja kaasa mõtlema. 

Lisaks saab Rakvere Teater boonuspunktid ägeda kava eest! Õigem oleks öelda, et kavade eest, sest nad on teinud nii meestele kui naistele eraldi kavad. Kui tavaliselt arvatakse, et kava on midagi igavat ja keegi seda osta ei taha, siis selle kava soovitan küll osta. Esiteks sisaldab kava muuhulgas teatrihoroskoopi ja ühte retsepti. Ostes kaks kava, saate kaks horoskoopi ja kaks erinevat toiduretsepti. Lisaks veel muud lugemist ka. Seega igati kasulik kava minu meelest. 

Autor: Ray Cooney
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Kunstnik: Yana Khanikova
Liikumisjuht:  Helen Solovjev
Muusikaline kujundaja: Morten-Endrik Milder
Valguskujundaja: Roomet Villau
Tõlkija: Triin Tael
Osades:
Anneli Rahkema - Mary Smith
Ülle Lichtfeldt - Barbara Smith
Margus Grosnõi - John Smith
Märten Matsu - uurija Troughton
Madis Mäeorg - Stanley Gardner
Tarmo Tagamets - reporter; Bobby Franklin
Eduard Salmistu - uurija Porterhouse

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt SIIN

Loe edasi

Made in China

28 novembril 2019 Rakvere Teatri väikeses saalis

Rakvere Teatrist olen ma häbiväärselt vähe kirjutanud. Ometigi käivad nad üsna sageli Tartus külalisetendusi andmas, aga siiani pole ma nende lavastusi vaatama trehvanud. „Täismäng“ oli esimene nende lavastus, mida ma nägin ja ühtlasi ka viimane. Seega olin ma päris elevil, et saan Rakvere Teatrisse minna. Enne teatrisse minekut polnud ma mitte mingit eeltööd teinud ja ei teadnud lavastusest mitte midagi. Kava ostes tekkis eelarvamus, et tegemist on ühiskondliku lavastusega, mis käsitleb liigtarbimist. On ju tänapäeval kõik asjad Made in China ja inimesed soovivad neid järjest odavamalt ja suuremates kogustes endale saada.

Selliste ootustega asusin ma etendust vaatama. Seega olin ma veidi üllatunud, kui esimesena saabus lavale Jumal ja hakkas tikkudega mängima. Siis tuli jutustaja rollis Imre Õunapuu ja hakkas rääkima kuidas Jumal maailma lõi. Samal ajal tekkisid lavale mammut, põõsas ja lind, mis tähistasid maailma tekkimist. Edasi läks kõik nii nagu me Piiblist lugenud oleme. Ainult inimesed, kelle Jumal lõi kandsid Aadama ja Eeva asemel nimesid Joosep ja Maarja. Kuigi mõned sündmused olid Piiblist inspireeritud, läks siit alates ka lavastaja ja dramaturgi Urmas Lennuki fantaasia liikvele. Selleks ma päris valmis ei olnud. Ma ikka ootasin keskkonnast rääkivat lavastust rohkem. Suured prügihunnikud ja palju odavat Hiinas toodetud kergesti purunevat plastikut jne.

Nii näiteks hakkas Joosep palju tööl käima, et Maarja saaks endale korteri kus on palju ruumi, palju taimi ja kiire internet. Kuna Maarja pidi palju üksinda kodus viibima, hakkas naabrimees Jumal tal külas käima. Nii juhtuski, et Maarja jäi Jumalast rasedaks ja sündis poeg. Kuigi poisslapse ühe nimevalikuna kaaluti ka Jeesuse nime, otsustati lapsele lõpuks nimeks panna Paulo. Edasi nägime üsna tavalist tänapäevast pereelu. Isa läheb hommikul tööle, ema jääb lapsega koju ja istub telefonis. Või käib tal naabrimees külas. Isa on peale tööpäeva väsinud ja läheb sõpradega pubisse, mis naisele muidugi ei meeldi. Nii hakkavad tülid tulema. Joosep ei saanud aru, milleg Maarja rahul ei ole, sest oli ju Maarja soov suurem kodu, kiire internet ja palju taimi. Selle kõige saamiseks pidi Joosep palju töötama. Kui Maarja soovid kasvasid, pidi Joosep veel rohkem töötama. Kogu selle protsessi juures nägime, kuidas Joosepil ei olnud enam jaksu Maarjale öelda neid kolme sõna, mida iga naine kuulda tahab: „Ma armastan sind“. Ja nii need tülid muutusid veelgi suuremaks.

Siia oleks saanud selle liigtarbimise väga kenasti sisse põimida. Näiteks, et Maarja tahabki järjest rohkem asju ja muudkui tellib internetist ja Joosep peab veel rohkem tööl käima, et kõik see kinni maksta, mis põhjustab selle, et Maarja tellib endale lohutuseks veel rohkem asju jne. Kuid mida ei tulnud, oligi liigtarbimine. Selles osas jäi mulle veidi arusaamatuks, miks lavastusel selline pealkiri ja kavaleht oli. Pigem rääkis lavastus headusest ja sellest kui oluline on teisi armastada, kui Hiinas toodetud asjadest (millele lavastuse pealkiri ju otseselt viitab). Äärmisel juhul näen ma siin seda seost, et need kõik asjad on Hiinas toodetud ebainimlikes tingimustes ja ehk peaksime me Hiina töölistele rohkem armastust ja tähelepanu pöörama. Aga see on ka ainus ja väga otsitud seos. Armastuse teema on samuti väga oluline, kuid sellele ei viidanud lihtsalt mitte miski ja selleks ei olnud ma eelnevalt häälestatud. Kui lavastuse kavaleht on nagu üks suur poodide soodustusi sisaldav reklaam, siis on ju üsna loogiline eeldada, et räägitakse liigtarbimisest. Ja ma ei olnud ainus, kes nii eeldas. Ja seega ei olnud ma ka ainus, kes pettuma pidi.

Eks natukene oli ikka viiteid Hiina toodangule ka. Näiteks kui etenduse alguses tuli Surm Jumalat enda juurde kutsuma, siis kandis Surm musta pikka tepitud sulemantlit, mille seljale oli kirjutatud Adibas. See on ehtne vihje Hiinas toodetud võltsingutele, aga selle ühe Adibas sulemantliga see teema ka piirdus. Sulejopede kaudu viidati ka hiljem Hiinale. Nimelt käisid laval aeg-ajalt jumalad Zeus, Odin ja Hera, kes kandsid samuti pikki sulemantleid. Heral oli veel lisaks mantlile ka sarnase tegumoega suur poekott, kuhu ta aeg-ajalt midagi sisse pistis, sest äkki kunagi läheb vaja. Muud seost Hiina masstoodanguga ma ei leidnudki. Ja minu jaoks isiklikult seostuvad need suured sulejoped ja mantlid ka pigem Venemaa kui Hiinaga. Kuigi see kiri „Adibas“ mantli peal kohe etenduse esimestel minutitel lõi mu fantaasia ka tööle, aga rohkem midagi sarnast ei näidatudki. 

Tegelikult lavakujundusest leidsin ma ka mõned väikesed viited Hiina toodangule. See oli vist siis, kui Paulo sündi või sünnipäeva tähistati ja lava tagumises osas olevatel kunstkuuskedel pandi jõulutulukesed põlema. Neid puid oli palju ja tulukesi oli palju ja siis käis mul korraks ka mõte peast läbi, et kas nii palju tulukesi oli vaja. Samas kui tänapäeval veidi linnades ringi vaadata, siis on inimesed detsembrid oma majad ja korterid ikka väga ohtrate jõulutulukestega kaunistanud. Kust mujalt, kui Hiinast need tulukesed tulevad. Ja eks neid seepärast ostetakse, et need pole väga kallid. Mida rohkem vilkumist ja värve, seda uhkem on. 

Samas, mis seal salata. Tegelikult oli see kuuskedel tulede süütamine väga maagiline hetk. Kuna ma käisin teatris Novembri lõpus, siis tekitas see hetk juba mõnusa jõulumeeleolu. Mul ei olnud sel aastal ka jõulude ajal nii mõnusat jõulumeeleolu ja -tunnet, kui tol korral teatris. Teine ilus hetk oli see, kui tähistaevast näidati. Ma nüüd enam ei mäleta, kas see oli koos nende kuuskedega, või oli see veel eraldi. Aga igatahes tekkis eht muinasjutumaal viibimise tunne. Üldse jättis lavakujundus minu jaoks väga helge mulje ja tekitas minus mingi hooliva tunde. Ilmselt oli see tingitusd sellest, et lava ei olnud rekvisiitidega üle kuhjatud ja ma sain keskenduda näitlejatele ja nende tekstile ning sellega endale hoopis uue maailma luua. Oma väikese võlumaailma.

Rakvere Teatri väikesesse saali oli põrandale pandud umbes 4-5m diameetriga ringikujuline poodium, mille peal oli üks tool. Poodiumi ees paremas nurgas (publiku poolt vaadates) oli üks puupakk, millel Paulo jutustaja ametit pidades alguses istus. Ning poodiumi taga olid juba eelnevalt mainitud kuused. Maailma loomise ajal toodi lavale ka mõned kalad, linnud ja põõsad, mis poodiumi servale asetati. Mingi hetk tekkis sinna poodiumi servale ka prügikast, kuid sellele ei pööratud erilist tähelepanu. See võis viidata nii sellele, kuidas meie esivanemad välja on surnud ja piltlikult öeldes on nad prügikasti sattunud. Või siis oli see väga pisikene vihje ületarbimisele, mille kajastamist ma nii palju ootasin. Siiski jättis lavakujundus publikule väga suure fantaseerimisvabaduse. Nii pidi publik endale ise Joosepi ja Maarja suurt kodu ette kujutama või linnatänavat, kus Paulo ringi jalutas. 

Nagu ma ütlesin, lasi see rohkem näitlejatele keskenduda. Selle lavastuse truppi kuulunud näitlejatest olin varem näinud ainult Margus Grosnõid ja see oli vist ka kümme aastat tagasi. Seega ei tundnud ma teda esimese hooga üldse ära. TV vahendusel olen näinud Liisa Aibelit ja Peeter Rästast, kuid teaduspärast on teater ja TV täiesti erinevad asjad. Just seetõttu, et ma polnud nende näitlejatega varem kokku puutunud, meeldis mulle, et laval nii vähe rekvisiite oli. Siis sain ma keskenduda rohkem näitlejatele ja ka näitlejad pidid ise rohkem pingutama, et soovitud keskkonda publiku jaoks oma tegude ja sõnadega luua. Olnud ju rekvisiite, millele toetuda. Seda pole kaua aega juhtunud, et peaaegu kõik näitlejad olid minu jaoks huvitavad ja tegid oma osa hästi. 

Kõige rohkem meeldis mulle Anneli Rahkema Odini rollis. Eks see oli veidi kummaline vaadata, kuidas naine sõjajumalat kehastab, aga Odini sõjakus tuli sealt kenasti välja. Igatahes Odin oli kolmest jumalast minu lemmik ja mul on kahju, et Odinit nii vähe laval näha sai. Ma nüüd ei ole kindel, kas Odin meeldis mulle seetõttu kõige rohkem, et meis on teatud sarnasust, või mitte. Igatahes olen ma kindel, et Anneli Rahkema pani Odinisse kõige rohkem värvi, mille poolest Odin Herast ja Zeusist eristus.

Kõige huvitavam oli minu jaoks siiski Margus Grosnõi Joosepina. Iga kord, kui ta lavale tuli, jäin ma vaatama, mis toimub. Kui Anneli Rahkema ja Peeter Rästas näiteks kahekesi laval olid, siis tundus mulle, justkui laval ei oleks energiat või elu. Tundus justkui laval oleks kaks halli hiirekest. Nii kui Grosnõi tuli, tekkis lavale elu. Tuli kass, kes hakkas halle hiirekesi taga ajama. Eks see tunne tekkis ka sellest, et paljuski anti süžeepööretest just Grosnõi kehastatud Joosepi kaudu teada. Nii sai Grosnõi kõige rohkem erinevaid emotsioone väljendada ja see tegi ta minu jaoks huvitavaks. Kaua sa ikka kogu aeg samasuguse emotsioonidega ja jutuga tegelast vaatad?

Kõige vähem meeldis mulle Liisa Aibel. Tema kehastatud Vanamutt ja juhuslik möödakäija olid väga juhuslikud rollid ja nendes ei olnud midagi huvitavat vaadata. Tema kehastatud Hera ja Magdaleena jätsid mulle ka väga üheplaanilise ja igava mulje. Neid tegelasi vaadates ei saanud ma aru, mis nende funktsioon on ja mida nad publikule pakkuma peaksid. Okei, Magdaleena justkui oleks toonud mõne huvitava nüansi tegevusse, kuid minu jaoks jäi Magdaleena laval nõrgaks. Pigem meenutas Aibeli kehastatud Magdaleena vingus näoga virisevat vanamutti, kui rõõmsat ja riukaid täis noort tüdrukut (keda ta tegelikult kujutama pidi). Ilmselt oli Lennukil idee suurem, kuid reaalses situatsioonis see idee ei mänginud lihtsalt välja. Muidu ma arvaksin, et äkki said näitlejad veidi valed valitud, kuid vestlusest Lennukiga, sain ma aru, et tekst sündis koos näitlejatega, seega peaks ikka tõenäolisem olema, et tekst aitab näitlejaid ja nad täiendavad teineteist.

Nagu ma ütlesin, siis suures plaanis oli lavastust ikkagi huvitav vaadata, sest näitlejate liigutused, hääl ja miimika ei olnud mulle tuttavad. See ja võrdlemisi rekvisiidivaene lava panigi rohkem näitlejatööle keskenduma. Ma ei teadnud laval konkreetset näitlejat nähes, oodata, mida ta järgmiseks öelda või teha võib. Vanemuises suudan ma mõningate näitlejate puhul juba üsna täpselt ennustada, kes kuidas mõnes situatsioonis käitub. Ehk ma seepärast märkasingi, et mingi pinge on näitlejates siiski puudu, kuna ma keskendusin näitlejale. Või olin ma siis kogu lavastuse ülesehituse osas veidi pettunud ja elasin selle näitlejate peale välja. Üks on kindel, kui keegi saab lavastuses kreemitordiga näkku, siis see on minu jaoks juba ohumärk. Tänapäeval ei saa selline asi enam naljakas olla. Ja kui lavastaja Urmas Lennuk veel väitis, et Peeter Rästas ise tahtis selle tordiga näkku saada, siis ma olin veel rohkem pettunud. Eks publik saalis naeris selle koha üle küll, aga minu jaoks on see nii kulunud ja labane nali, et ma lihtsalt vaatasin ammulisui ja mõtlesin, et mis see nüüd siis oli. Kuni selle hetkeni meeldis nähtud etendus mulle väga. Peale tordistseeni muutusin ma skeptiliseks. 

Aga üks mu tuttav, kes on vist kõik Rakvere Teatri lavastusi korduvalt näinud, ütles, et see ongi klassikaline Urmas Lennuk. Seega, kellele Lennuki käekiri meeldib, siis teile ilmselt meeldib ka see lavastus. Tegelikult mulle ju ka meeldis. Ma lihtsalt hakkasin liiga palju lootma ja pidin pettuma ja fiktsionaalne maailm ei suutnud mind jäägitult endasse tõmmata. Või vajuski etendus teises vaatuses lihtsalt ära. See on ka muidugi võmalik, sest mulle hakkas lõpuks tunduma, et lavastuses on kõike liiga palju. Küll oli seal Piibli teema, siis linnumunast maailma loomise müüt, ületöötamine, seksuaalvägivald, liigne sotsiaalmeedia kasutamine, liigtarbimine jne. Kõigest oli midagi natukene sisse põimitud, kuid kõik teemad jäid lahtiseks ja poolikuks. Mulle oleks rohkem meeldinud, kui valitakse üks-kaks põhisuunda ja keskendutakse neile põhjalikumalt.

Kuigi ma kirusin päris korralikult, siis tegelikult ma vist ikkagi julgeksin soovitada seda lavastust. Jah, ise ma enam teist korda vaatama ei läheks, aga samas olen ma selle aasta jooksul palju hullemaid ja sisutühjemaid lavastusi näinud. „Made in China“ natukene ikka paneb mõtlema teatriväliste probleemide peale, aga samas näitab ka teatrimaagiat. Eriti soovitaksin kõikidele neile, kes jõulutunnet saada tahavad. Jaanuaris, veebruaris ja märtsis antakse veel mitmeid etendusi. Kuna lavastuses on ikkagi päris palju jõuluhõngu ja tegemist oligi 2019. aasta jõululavastusega Rakvere Teatris, siis kevadel võib lihtsalt veidi kummaline tunne olla kogu seda jõulumeeleolu lavalt vaadata.

Autor ja lavastaja: Urmas Lennuk

Kunstnik: Kristel Maamägi

Valguskujundaja: Roomet Villau

Mängisid:

Peeter Rästas - Jumal

Margus Grosnõi - Surm; Zeus; Joosep

Liisa Aibel - Hera; Juhuslik möödakäija; Vanamutt; Magdaleena

Anneli Rahkema - Odin; Maarja

Imre Õunapuu - Paulo

Rohkem infot lavastuse kohta saab Rakvere Teatri koduleheküljelt SIIN.

* – Päisefoto on pärit Rakvere Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi