20/02/2024

Madisoni maakonna sillad

 8. veebruaril 2024 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Jüri Vlassov

See oli peaaegu kümme aastat tagasi, kui Vanemuises esietendus Robert James Walleti romaani põhjal valminud draama „Madisoni maakonna sillad“ (dramatiseeringu autor Sari Niinikoski). Olin enne Vanemuise lavastust samanimelise raamatu ka läbi lugenud ja ootused lavastusele olid kõrged. Mäletan, et lavastus ise oli ka nauditav ja ületas kõik minu tolleaegsed ootused. Ilmselt oma roll oli ka selles, et peaosalisi mänginud näitlejad (Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv) olid minu lemmikud, aga põhiliselt meeldis lavastus ikkagi tugeva sisu pärast. Vanemuise lavastuse mõtteid saab lugeda SIIT. Nähes nüüd, et Rakvere Teater toob sama lavastuse jälle välja, olin kindel et tahan seda sama lavastust veel näha. Kuigi näitlejad on teised, siis lugu on ju sama ja seega ei saa praegune lavastus eriti kehvem olla.

Lavakujundus mulle meeldis. Eriti see, et eeslavale oli kujundatud Francesca (Ülle Lichtfeldt) kodu ja eeslava taga oli läbipaistev valge vahekardin, millele vahel kuvati videoga erinevaid taustasid. Samas tõsteti vahekardin aeg-ajalt üles ja siis oli tagalavale ja veidi kõrgemale kujundatud katusega silla kujutis. Ühtlasi toimusid mõned minevikus toimunud intiimsemad või olulisema tähendusega stseenid vahekardina taga. Selline lavakujundus lõi illusiooni sellest, et minevikusündmusi mäletatakse alati veidi udusena justkui vaataks neid läbi loori. Ühtlasi võimaldas vahekardin näitlejatel intiimseid magamistoastseene veidi varjatumalt esitada. Video kasutamine kujunduses oli samuti hea idee. Eriti jäi mulle silma video Francesca kodust, kus tuba oli täis laste mänguasju ja segamini, samal ajal kui lavale kujundatud sama tuba oli korras. Eks see andis üsna üheselt mõista, milline on ühe pereema argipäev 1960ndate Ameerikas - laste ja kodu eest hoolitsemine. See andis väga hea põhjenduse sellele, miks üksinda koju jäänud pereema otsustab luua salajase armusuhte läbisõidul oleva fotograafiga (Tarvo Sõmer). Lihtsalt et tunda end naisena ja pääseda igapäevasest kodu ja laste eest hoolitsemisest ning koristamisest. 

Nüüd jõuangi ma selle kohani, mis mulle Rakvere Teatri lavastuses vist kõige enam häirima jäi, ehk siis peategelaste armulugu. Teoorias on tegemist vägagi ilusa looga, aga see ilus armastuslugu ei jõudnud lavalt kuidagi minuni. Mulle tundus, et Ülle Lichtfeldi ja Tarvo Sõmeri vahel puudus igasugune keemia, mida selles lavastuses oleks väga vaja olnud. Iseenesest polnud näitlejatel midagi viga, aga lihtsalt see armastus, mida ma laval nägin polnud minu jaoks usutav ega pannud mind mõtlema, et sellist ilusat armastust tahaks ise ka ühel päeval kogeda. Mäletan, et nii raamatu lugemise kui Vanemuise lavastuse nägemise järgselt tundus mulle maailm parema paigana, sest maailmas on ka ilusaid asju olemas. Kui värvide kaudu lavastusi kirjeldada, siis Vanemuise lavastus on mul mälus õrna ja roosa ning helgena, siis Rakvere lavastus pigem seostub mulle halli ja süngena (ilmselt on siin oluline roll ka hallides toonides lavakujundusel). Kuigi ma pole eriline TV vaataja, jäi Sõmeri puhul täpselt selline tunne nagu laval oleks Morna linna konstaabel, kes vabal ajal näiteringis käib ja nüüd esimest armastajat püüab mängida. Ärge saage minust valesti aru, iseenesest polnud sellel osatäitmisel midagi viga ja Tarvo Sõmer on igati hea näitleja, aga minu hinnangul sellesse rolli polnud ta õige natuur. Tegelikult jäi mind miski häirima ka Ülle Lichtfeldti kehastatud Francescas, aga sellele pole ma siiani pihta saanud, mis mind seal täpselt häiris.

Ühelt poolt võibki minu negatiivsus olla tingitud sellest, et ma olen Rakvere Teatri lavastusi viimasel ajal kõige rohkem näinud (kuna nad teevad kõige rohkem väljasõiduetendusi ja seetõttu satuvad Põlvasse tihti) ja peaaegu alati on etendustes samad näitlejad. Seega on minu aju juba eelhäälestatud sellele, et samad näitlejad on igavad ja ma tahaks teisi näitlejaid ka näha. Teisalt on tegemist võrdlemisi uue lavastusega, lavastus esietendus 26. jaanuaril 2024 ja Põlvas mängiti seda juba 8. veebruaril. Äkki näitlejad pole veel kõiki nüansse päris viimse detailini paika lihvinud ja seetõttu tundus lavastus kohati kohmetuna. Igatahes jäi minu jaoks kogu lavastus veidi igavaks ja oodatud elamust ma ei saanud. Sellest on mul tegelikult kohutavalt kahju, sest ma olin valmis üle pika aja meeliülendavaks teatrielamuseks. Reaalsus oli aga, see, et kohati kippus mulle etenduse ajal lausa uni peale tulema ja ma üritasin endaga võidelda, et etenduse lõpuni üleval püsida.  Unes siiski saan osaliselt unehäireid ka süüdistada, aga etendus aitas kõvasti kaasa.

Lugesin nüüd kavalehte ja seal on kirjutatud sildadest ja fotodest kui erinevate ajastute ja eluetappide ühendavatest lülidest. Täiesti arusaadavalt on sillad ja fotod kõnealuses lavastuses olulised kujundid. Francesca lapsed Carolyn (Anneli Rahkema) ja Michael (Imre Õunapuu) tulevad pärast ema surma oma lapsepõlvekoju ja leiavad sealt vanad fotod, millel ema poseerib koos nende jaoks võõra mehega. Just nendest fotodest rullubki lahti kunagine armastuslugu Francesca ja fotograaf Roberti vahel. Samas kui sild jääb ühenduslüliks Francesca ja Roberti vahel kogu eluks, ka siis kui nad peale seda kohtumist enam mitte kunagi ei kohtu. Iseenesest on see loogiline, et sillad ja fotod on justkui märgid, kuid etendust vaadates jäid minu jaoks fotod ja sillad täielikult tagaplaanile ja ilma kavaleheta poleks ma selle seose peale mõtlema hakanudki. Siit loo moraal - kavalehti tasub osta ja lugeda.

Sellega tundub mulle, et saingi kõik olulisemad mõtted kirja pandud. Tükk aega pole nii lühikest postitust teatri kohta kirjutanud, aga sel hetkel Rakvere Teatri lavastus mind nii palju ei kõnetanud, et oleks väga palju emotsioone ja mõtteid tekkinud, mida siin blogis lahata. Kuna ma olen aru saanud, et inimeste teatrimaitsed on äärmiselt erinevad, siis ma isegi ei julge öelda kas tasub vaatama minna või mitte. Mina ise ilmselt enda tuttavatele pigem ei soovitaks kui midagi muud ka valikus on.

Autorid: Robert James Waller / Sari Niinikoski
Lavastaja: Artjom Garejev (Vene Teater)
Tõlkija: Triin Sinissaar
Kunstnik: Rosita Raud (Eesti Noorsooteater)
Muusikaline kujundaja: Natalja Dõmtšenko (Vene Teater)
Videokujundaja: Elisabeth Kužovnik
Valguskujundaja: Arne Maasi
Osades:
Ülle Lichtfeldt – Francesca Johnson
Tarvo Sõmer – Robert Kincaid
Anneli Rahkema – Carolyn Johnson
Imre Õunapuu – Michael Johnson
Eduard Salmistu – Richard Johnson
Liisa Aibel – Marge Miller
 
Rohkem infot ja mängukava näeb Rakvere Teatri koduleheküljelt.

0 kommentaari:

Postita kommentaar