Raamatud 2024: Jaanuar

Seda postitust kirjutades on hea meel tõdeda, et jaanuaris nii palju raamatuid läbi jõudsin lugeda. Sest tegelikult algas see kuu üsna kiirelt ja kogu minu vaba aeg oleks pidanud minema lõputöö kirjutamisele. Siiski leidsin aega looderdamiseks ja raamatute lugemiseks. Kuu lõpp oli jälle väga töine ja imestan, et siis peale tööpäeva lõppu üldse mingit jõudu oli veel raamatute järele haarata. Loodetavasti siiski suudan ülejäänud aasta sama tõhusalt lugeda, sest hetkel olen suutnud kõik kõrvaltegevused (kool ja igasugused lisatööd) nii miinimumini tõmmata, et võiks rohkem aega hobide jaoks jääda. See võiks omakorda siis tähendada, et jõuan rohkem raamatuid lugeda ja teatris käia. Loodetavasti taastub kirjasoolikas ka kiirelt ja jõuan blogisse veidi rohkem muljeid kirja panna kui paaril eelmisel aastal. Aga siit ta siis tuleb, loetud raamatud ajalises järjekorras:

1. Carol Madisoo "Edgar Savisaare viimased aastad koos minuga" - Tegelikult poleks ma seda raamatut üldse lugema pidanud. Õigemini oleksin pidanud raamatu lugemise ajal oma kooli lõputööd kirjutama, aga 1. jaanuaril polnud kohe üldse kirjutamise tunnet ja isegi vihale ning nutma ajas see suutmatus midagi kirjutada või mõelda. Ema oli just lõpetanud selle raamatu lugemise ja nii ma otsustasin ajaviiteks ka seda lugeda. Et lihtsalt masendusest mitte lolliks minna. Raamat ise minus huvi ei tekitanud ja pigem jäi mulje et tegemist on lihtsa inimese väga lihtsas keeles kirjutatud raamatuga. Eks raamatu vahendusel sai tutvuda hoopis teistsuguse Edgar Savisaarega kui seda meedia vahendusel oleme harjunud nägema. Siiski jäi mulle lugedes suur küsimärk, et miks raamatu autor Edgari juurest ära ei läinud kui too nii halvasti temaga käitus. Selle kõige tagant muidugi kumas läbi ka see suhtumine, et mina olen kõige parem ja Edgari lapsed on halvad ning tegelikult peaks mina hoopis olulisem olema. See suhtumine mulle ei meeldi. Seega raamat erilist muljet ei jätnud ja pigem ei soovita seda lugeda, sest maailmas on palju paremaid elamusi tekitavaid raamatuid lademetes.

2. Andrus Kivirähk "Liblikas" - Ma enam ei mäletagi, millisest raamatust ma selle raamatu pealkirja lugesin. Igatahes mäletan et mingis raamatus seda Kivirähki teost mainiti ja kuna kirjas oli, et raamat räägib humoorikas võtmes Estonia teatrist ja sealsetest inimestest, rändas raamat minu lugemisnimekirja. Raamat rääkis küll Estonias töötanud näitlejatest, kuid minu jaoks polnud raamat humoorikas ja ma lootsin pigem rohkem teatrimaja ajaloo ja inimeste kohta rohkem teada saada. Pigem oli tegemist Kivirähale omase ajuvaba jutustusega, milles ilmselt tõesed olid ainult mõned inimesed (ma ei viitsinud kontrollima hakata). Lisaks olid laused üsna pikad ja kohmakad, mistõttu minu jaoks raamat kippus venima. Seega sain ma loodetud põneva teatriajaloo asemel absurdi kalduva jutustuse ja see polnud mulle kohe üldse meelt mööda, mistõttu olin raamatus veidi pettunud. Kiviräha huumorimeele austajatele ilmselt raamat siiski sobib. Mulle ehk oleks raamat parema mulje jätnud kui mu eelhäälestus oleks teistsugune olnud.

3. Patricia Cornwell "Lahkamine" - Kay Scarpetta sarja põnevusromaan. Kuigi tegemist pole sarja esimese raamatuga, oli see minu jaoks esimene raamat sellest sarjast. Peamiselt hakkasin sarja lugema juhuslikust raamatust alates seetõttu, et raamatupoes jäi skalpelliga raamatukaas lihtsalt silma. Kuigi tegemist on põnevusromaaniga ja see on žanr, mis mulle meeldib otsustasin raamatut lugeda peamiselt pealkirja pärast. Eks meditsiinilisi (või keemilis-füüsikalisi) termineid oli raamatus omajagu, aga lahkamisest räägiti pigem vähem, mis oli minu jaoks väikene pettumus. Kui seriaalidega võrrelda siis võiks teatud paralleele tuua sarjaga "Kondid". Peamiselt seisnes sarnasus selles, et peapatoloog teeb mõrvade uurimiel koostööd politsei ja valitsusega. Lisaks olid mõrva põhjuste välja selgitamiseks kasutusel ka antropoloogilised uuringud, mida sarjas „Kondid“ palju kasutatakse. Seega mulle raamat meeldis ja kuigi algus oli veidi igav, siis lõpp läks päris põnevaks ja kahtlusalust ma ei suutnudki ära arvata. See on krimiraamatute ja põnevike puhul alati oluline. Natukene siiski häiris, et raamatu peamine mõrv jäi lõpus justkui tahaplaanile ja esiplaanile tõusis doktor Scarpetta endaga seotud kriminaalne lugu ja põhimõrva lahendus öeldi nii muuseas ära. Pigem oleks ma süžeeliinid ära vahetanud ja põhimõrva lõpplahendust detailselt kirjeldanud ja põgusalt välja toonud, kes ja miks üritas Kay Scarpettat mürgitada. Aga põneviku austajatele on raamat ajaviiteks siiski hea lugemine.

4. Paavo Kangur "Rahasaladused" - Ostsin raamatu Rahva Raamatust suurte jõulujärgsete allahindluste ajal. Sirvides tundus, et tegemist on ühe toreda rahatarkuse raamatuga. Tegelikult selgus lugedes, et Paavo Kangur, kes on ajakirjanik, räägib rohkem enda kogemusest investeerimismaailmas ja reaalseid õpetussõnu raamatust väga ei leia. Eks mõned halvad investeerimisnäited olid ka välja toodud, aga pigem jäi raamat minu jaoks igavaks ja seda sisu, mida ma lootsin seal polnud. Seega soovitan pigem minu vigadest õppida ja seda raamatut rahatarkuse õppimiseks mitte valida. Kes juba investeerimismaailmas kõvemad tegijad on, neile ehk pakub ka selline raamat huvi. Mina alles nuusutan investeerimismaailma ja seetõttu meeldivad mulle rohkem sellised „puust ja punaseks“ raamatud, mille järgi teadmisi koguda.

5. Tobias Klostermann "Kuidas ma saan rikkamaks kui mu vanemad?" – Selle raamatu ostsin koos eelmisega Rahva Raamatu soodusmüügi ajal. Kujunduse ja teksti järgi ütleks, et tegemist on pigem noortele suunatud raamatuga. Aga mulle meeldis see raamat eelmisest palju rohkem. Peamiselt seetõttu, et raamat andis lihtsas keeles üldised põhimõtted investeerimisega alustamiseks. Lisaks investeerimisele räägiti raamatus ka sellest miks on oluline niisama õnnelik ja edukas olla. Kuigi raamatu autor on sakslane, annab ta raamatus nii lihtsad põhitõed edasi, et neid saab vabalt ka eestis kasutada. Soovitan igatahes kõikidele investeerimisest huvitatud võhikutele. Võib-olla isegi soovitaksin seda lugeda enne eestlaste kirjutatud investeerimist käsitlevaid raamatuid.

6. Tuuli Jõesaar "Meie vana maja" – Kui vanasti lugesin siit-sealt Petrone Printi „Minu“ sarja reisiraamatuid, siis nüüd olen end avastanud lugemas nende „Meie“ sarja. Peamiselt seetõttu, et selle sarja raamatud käsitlevad suuresti maal elamisega seonduvaid teemasid. Pean ennast maalapseks ja ühel päeval soovin samuti maal elada, seega kõik maaelu teemad on minu jaoks huvitavad. See raamat andis ülevaate sellest kui keeruline on vana maja renoveerida, sest ühelt poolt teavad kõik, et renoveerimiseks on raha vaja, kuid kogu seadusandlus ja bürokraatia, mis sellega kaasneb, on veelgi hullem. Samas annab raamat lootust, et kui midagi väga tahta, siis on kõike võimalik teha. Oluline on pealehakkamine. Kindlasti soovitan nendel lugeda, kellel endal sama teekond plaanis, hetkel käsil või juba läbi käidud.

7. Lembit Kurvits, Vahur Laiapea, Peeter Sauter "kurvitsa vabastamine" – Uitan päris tihti raamatukogus niisama raamaturiiulite vahel, et huvipärast kirjandust leida. Esmapilgul arvasin, et mu aju mängis mulle vingerpussi ja ma lihtsalt kujutasin ette, et nägin raamatut, mille pealkirjas kajastub minu perekonnanimi. Lugesin uuesti ja ennäe, ongi kohe täitsa minu perekonnanimi. Ja kuna üks peategelastest Lembit Kurvits on minu kauge sugulane (vanaisa vennapoeg vist poelgi nii kauge sugulane), otsustasin raamatut lugeda. Kahjuks olin veidi pettunud, et Kurvitsast nii vähe kirjutati ja suurem rõhk oli kahe depressiivse tegelase omavahelisel kirjavahetusel. Seetõttu olen raamatus veidi pettunud. Aga otsustasin selle raamatu tõttu veidi rohkem enda sugulaste kirjatükkidega tutvust teha ja ehk tuleb kunagi eraldi postitus, kus enda sugulaste raamatute kohta arvamust avaldan.