Mr. Greeni külaline

 27. veebruaril 2026 TEMUFI teatris

Foto: Kevin Kohjus

Olles viimasel ajal teatris väga palju pettuma pidanud, hakkasin veidi ka eilset TEMUFI esietendusele minekut kartma, sest äkki ma sõidan Tartust Viljandisse lihtsalt selleks, et järjekordselt pettuda. Sisututvustuse põhjal lihtsalt kuidagi tundus, et lavastus pole päris “minu tassike teed”. Õnneks saan rõõmuga tõdeda, et eksisin korralikult ja tegemist on väga hea lavastusega ja ma hakkan lausa uskuma, et ikka osatakse häid lavastusi teha küll. Lavastus oli lausa nii hea, et mul tekkis juba teatris soov blogima hakata ja nii valmis üsna suur osa blogi algusest juba etenduse vaheajal.

Esimene emotsioon tekkis juba enne etenduse algust, kui saalis istudes lavakujundust vaatasin. Palju puitu – puidust uksed ja riiulid tagaplaanil, esiplaanil laud ja kaks tooli. Ühel pool riiulitel mõned raamatud ja teisel pool nõud, markeerides vastavalt lava kui elutuba ja kööki. Siin-seal ajalehed ja nipet-näpet asju veel. Kogu lavakujundus tekitas minus tunde justkui oleksin maal vanaema juures. Peamiselt oli puit see, mis selle  sooja ja koduse tunde lõi. Pean tunnistama, et olin isegi veidi pettunud kui selgus, et tegevus toimub New Yorgis. Lavakujunduse järgi oleks ma tegevuskohaks pakkunud üksildast talu metsade vahel.

Kui etendus oli mõned minutid kestnud, tekkis mul paratamatult paralleel Tom Ziegleri näidendiga “Grace & Glorie”. Tundus justkui ma vaataksin sama lugu ainult meeste esituses. Peamised sarnasused seisnesid selles, et mõlemas lavastuses elab eakas üksinda ja on end ülejäänud maailmast sisuliselt isoleerinud. Tema maailma “tungib sisse” noor vabatahtlik abistaja, kelle suhtes alguses vanem inimene tõrges on, kuid aja möödudes saavad nad lähedaseks ja hakkavad teineteisega rääkima ka rasketest teemadest. Kohati oli mul lausa tunne, et tänu Grace ja Glorie lavastusele suudan ma ka siin mingeid teatud teemasid ette aimata. Näiteks kui Ross (Silver Kaljula) esimest korda härra Greeni (Raivo Rüütel) juures olles telefoni kasutada tahtis, et sotsiaaltöötajale helistada, teadsin ma juba enne kui ta telefonini jõudis et see telefon kindlasti ei tööta. Ja nii oligi. Seega jäi mul üks nali naermata, sest minu jaoks polnud see üllatav. Aga kuidas Kaljula telefoni ja selle juhtmetega (tegemist oli kettaga telefoniga) mässas, oli siiski omajagu naljakas.

Muidugi pole tegemist kahe täpselt sama lavastusega, lihtsalt mõlemas lavastuses käsitletakse teemasid, mis on läbi aegade ühiskonnas olulised olnud ja need teemad lihtsalt muudavad lavastused näiliselt sarnaseks. Mõnes mõttes võib lavastuste sarnasuse põhjuseks olla ka see et mõlemad on kirjutatud 90ndatel. Ziegler kirjutas “Grace & Glorie” 1990. aastal ja Jeff Baron kirjutas “Mr. Greeni külalise” 1996. aastal. Kuigi 30+ aastat on vahepeal mööda läinud, on need samad teemad olulised ka tänapäeval ja ilmselt see on ka põhjus miks “Mr. Greeni külalist” praegu üle maailma nii palju mängitakse ja miks lavastus publikule meeldib. Kuna ma enamasti käin üksinda teatris, siis see tähendab et ma vaheajal reeglina kaaslasega juttu ei aja ja nii ma kuulengi paratamatult teiste külastajate vestluste katkeid. Eile tundus küll, et kõigile (isegi kriitikutele, kes minu lähedal istusid) laval nähtu meeldis ja TEMUFI on uue populaarse lavastuse endale mängukavva saanud.

Teater ise tutvustab oma kodulehel lavastust nii:  “Õnnetu juhuse tõttu satuvad kokku kaks meest: Ross Gardiner ja härra Green. Nad on elanud täiesti erinevaid elusid, neid huvitavad erinevad asjad, neil on omad mured. Nüüd nad kohtuvad. Mida sagedamini nad kokku saavad, seda rohkem saladusi, muresid ja varjatud unistusi päevavalgele tuleb. Need kohtumised muudavad mõlema mehe saatust. Sallimatusest saab mõistmine, mõistmisest andestus. Andestada suudab tugev inimene. Mis aga teeb inimese tugevaks? Oma nõrkuste tunnistamine. Endale. Teistele.” Tundub justkui väga sügavamõtteline ja filosoofiline lavastus. Minu meelest on see täpselt selline lavastus, mida teatris käies nautida. Igaüks saab tegelaste saatusele kaasa elada ja ehk isegi tõmmata paralleele enda eluga. Ma usun, et meil kõigil on kusagil mõni üksik vanem inimene, kellega me pole ammu suhelnud ja tema käekäigu vastu huvi tundnud. Samas pole kurbust ja mõtisklemist ka liiga palju ja leidub ka ohtralt koomilisi hetki kus kogu saal naerust rõkkab.

Näiteks stseen kus härra Green on kukkunud ja Ross leiab ta ning abistab vanahärrat tualetti minekul. WC ukse taha jõudes küsib Ross umbes midagi sellist, et kas ma tulen teiega kaasa. Kogu saalile tundus see hirmnaljakas. Mina sel hetkel ei naernud, sest haiglas töötades on see sama küsimus üsna suur osa argipäevarutiinist ja seega tundus see küsimus minu jaoks umbes sama tavaline nagu „Kuidas läheb?“. Küll aga tabasin end mõtlemast, et asjad mis ühele tunduvad tavalised võivad teisele tunduda humoorikad, sest inimesed ja nende kogemused on lihtsalt nii erinevad. Seega võib juhtuda, et mulle etendus meeldis, aga kusagil on keegi, kes ütleb et see oli kõige halvem asi mida ta üldse näinud on (loodetavasti siisk isellist inimest ei leidu). Sekund hiljem oli saal üsna tasane, aga mina naersin korralikult, sest härra Green oli üsna kaua vaikselt wc-s olnud ja Ross pani kõrva ukse juurde kontrollimaks kas kõik on seal ikka korras. Midagi, mis mulle tundus naljakas, sest selles oli äratundmist, et just nii teeme ka meie tööl, kui me oleme patsiendi üksinda wc-sse jätnud, aga samas ikkagi kardame et vaikus tähendab et midagi on juhtunud. See oli esimene kord etenduse jooksul kui ma sain aru, et tegelikult pole härra Greeni külastamine Rossi jaoks lihtsalt ühiskondlikult kasulik töö, vaid ta päriselt hoolibki härra Greenist.

Härra Green on paari kuu eest jäänud üksinda, peale seda kui tema naine suri. Naine oli olnud ka see, kes kodu koristas ja süüa tegi, seega on eakas härra Green sattunud üksinda jäädes segaduse keskele ja ega päris kindel ei ole ka see millest ta toitub. Nagu ütleb ka vanasõna, siis armastus käib toidu kaudu ja just koššer supp on see, millega Ross esialgu härra Greeni poolehoiu võidab, sest head toitu ei saa raisku lasta. Loo edenedes kiindub härra Green nooresse mehesse aga nii palju, et hakkab teda juba aeg-ajalt uksel ootama, kui kätte jõuab neljapäeva õhtu kell seitse, mil Ross peaks saabuma. Lõpuks usaldavad mehed teineteisele saladusi, mida paljud nende kohta ei tea ja üksteise toel leitakse nii mõnelegi eluraskusele lahendus ja tänu sellele saab lugu õnneliku lõpu. Et teistel oleks ikka huvitav teatris olla, ei hakka ma saladusi siinkohal avaldama. Aga lugu on kohati nii südamlik, et minul kiskus paaris kohas silma märjaks.

Koššer ilmselt andis juba vihje, et kuidagi on lugu juutidega seotud. Nimelt on mõlemad mehed juudid, aga lisaks sellele, et loos räägitakse juutide tagakiusamisest leiab lavastuses kõneainet ka teiste vähemusgruppide stereotüpiseerimine. Miks on see nii, et me näiteks taunime juutide tagakiusamist, aga samas kiusame ise samasoolisi? Miks üks grupp on justkui teistest tähtsam ja tundub et juutide kiusamine on hoopis teine asi kui samasooliste kiusamine? Tegelikult ei saa keegi seda valida kellena ta sünnib (nii usulises, soolises kui ka muus mõttes) ja me peaksime seda aktsepteerima kõikide puhul võrdselt. Lisaks keskendub lavastus ka põlvkondade erinevusele. Kuigi mõlemad mehed on juudid, siis nende nägemus maailma ja ka selle kohta kes on juut, on kardinaalselt erinevad. Näiteks kas juut on ainult see, kelle kõik esivanemad on juudid? Või on ka see inimene juut, kelle üks vanem on juut ja teine on ei ole juut? Kõik need küsimused on sellised, millega me tegelikult puutume tänapäeval igal pool kokku ja just see ongi ilmselt üks põhjustest miks Jeff Baroni näidend on üle maailma nii menukas. Ma loodan siiralt, et lavastus paneb meid rohkem nende teemade üle mõtlema ja veidi avatumalt suhtuma kõikidesse inimestesse, hoolimata sellest kuida nad end identifitseerivad, milline on nende usutunnistus või mis rahvusest nad on.

Lugu võib muidugi olla kui tahes hea, aga elama panevad selle laval siiski näitlejad koos lavastajaga. Siinkohal tundub, et Erki Aule lavastajana on leidnud head näitlejad ja seda näitlejate sünergiat oli laval näha ning tunda. Põhilised koomilised kohad olid samuti tingitud just näitlejate mängust, mitte niivõrd tekstist. Näiteks kuidas vaevaliselt liikuv härra Green väikeste kohmakate sammudega üle lava jooksis kui ta elevil oli. Kui tavaliselt kipub esietendus üsna rabe olema, sest näitlejad pole harjunud publikuga saalis, siis eilse esietenduse põhjal julgen küll öelda, et nii Silver Kaljula kui Raivo Rüütel tundsid end laval mugavalt ja mina ei pannud ühtegi ebakindlat hetke laval tähele. Nende kahe koosmängu oli laval igati nauditav vaadata ja pingelisemates stseenides oli tunne nagu vaataks tennisematši, kuidas teineteise pihta edasi-tagasi sõnu loobiti.

Kokkuvõttes julgen lavastust igati soovitada. Võib juhtuda, et ma lähen seda isegi veel kord vaatama. Minu usk hakkas juba kaduma, et teatrites polegi häid lavastusi või siis müüakse heade lavastuste piletid nii kiiresti välja, et sinna lihtsalt on raske löögile saada. TEMUFI on toonud välja väga hea lavastuse kuhu on pileteid veel saada ja soovitan kõigil seda võimalust kasutada seniks kuni sõna levib, et tegemist on hea lavastusega ja ka siin piletid otsa saavad.

 

Autor: Jeff Baron
Tõlkija: Peeter Volkonski
Lavastaja: Erki Aule
Kunstnik: Marje Sepp
Helilooja: Martin Aulis
Valguskujundaja: Peep Maasik
Osades:
Raivo Rüütel – Mr. Green
Silver Kaljula – Ross Gardiner

 

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta leiab TEMUFI koduleheküljelt.