Kiivipäev

 8. oktoobril 2025 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Pean tunnistama, et natukene ebakindel tunne on seda postitust kirjutada. Peamiselt põhjustab ebakindlust asjaolu, et ma pole ühtegi teatripostitust kirjutanud mitu kuud. Viimane teatripostitus ilmus täpselt kaks kuud tagasi. Vaatasin just sel aastal nähtud teatrilavastuste kokkuvõtet ja selgub, et ma olen teatris käinud praeguseks 15 korda. Paljudele võib see arv tunduda suur, kuid arvestades seda, et praegu on oktoober, siis minu kohta võiks see number suurem olla. Ühtlasi on kaks kuud teatripausi minu jaoks ka liiga pikk aeg. Teisalt tundub mulle, et mul on teatrist (ja äkki ka selle blogi kirjutamisest) mingit sorti väsimus tekkinud, sest esimene asi, mis vabadel õhtutel pähe tuleb, ei ole teatrisse minek. Selle asemel olen viimasel ajal palju lugenud ja kinos käinud. Ehk tuleb see teatriarmastus siiski varsti tagasi. Seniks üritan viimati nähtud etenduse käigus tekkinud mõtteid peegeldada.

Kui vahepeal sattusin väga tihti Rakvere Teatri lavastusi vaatama, siis praegu näitab sel aastal nähtud lavastuste nimekiri, et tegemist on esimese sel aastal nähtud Rakvere Teatri lavastusega. Nagu paljude lavastuste puhul, juhtusin seda vaatama läbi juhuse. Teater andis Põlvas külalisetenduse ja mul oli vaba õhtu, et end kultuurikeskusesse vabatahtlikuks tööle sättida. Sisututvustus tundus tegelikult ka selline, et lavastus pole päris minu jaoks ja ilmselt olin juba end eelnevalt häälestanud, et etendus mulle ei meeldi. Kuigi ilmselt komöödia žanr on see, mis saali praktiliselt täis tõi, siis mulle komöödiad väga ei istu. Minu komöödiasoolikas on ammu umbes, kuid sel korral sain üksikutel kordadel isegi naerda, aga komöödia eesmärk vist peaks olema et inimesed naeravad kogu aeg. Kuigi mulle tundus, et see komöödia oli selline, et ega teised ka kogu etenduse aja kõhtu naerust kõveras ei hoidnud. Kui sageli juhtub komöödiate puhul, et seal mõtlemapanev sisu puudub, siis Rakvere Teatri „Kiivipäeva“ puhul oli mõtlemapanevat sisu palju ja ehk suutis nii mõnigi publiku hulgast enda eluga paralleele tõmmata.

Lavastuse peategelaseks on audiitor Barnabé Leroux (Eduard Salmistu). Esmapilgul tundub ta pirtsaka ja kinnismõttelise tähenärijana, kelle kohta enamus inimesi ütleksid, et tegemist on kõige ehtsama pedandiga, kes iga väiksema eksimuse peale kaebuse esitab. Pärast naise surma on ta elanud üksildast elu: poeg Benoît (Märten Matsu) töötab piloodina ning seetõttu astub ta isa juurest harva läbi. Barnabé ainsaks tõeliseks kontaktiks välismaailmaga on iganädalane visiit psühhoanalüütiku (Ülle Lichtfeldt) juurde. Tema päevakava ja käikusid on võimalik mõõta sekundi ja millimeetri täpsusega, mitte midagi pole Barnabé päevas jäetud juhuse hooleks. Kuni ühel päeval avastab ta, et tema külmkapist on kadunud kiivijogurt, ehkki päev varem oli see kahtlemata seal... See sama kiivijogurt käivitab sündmused, mis toovad peategelase tagasi ellu ja inimeste hulka.

Just see sama jogurt on põhjuseks komöödias nii tavapäraseks saanud sekeldustele kui ka sellele samale sügavamale poolele lavastusest. Ma kõiki sekeldusi siin välja ei too, sest muidu pole teistel üldse huvitav lavastust vaatama minna, kui kõik üllatusmomendid välja tuuakse. Lihtsalt mingitel hetkeldel tundus mulle kogu situatsioon vägagi tuttav, sest mis on kõige tavalisem mõte, mis meil tekib, kui keegi väidab et tema külmkapist on konkreetselt ainult üks kiivijogurt ära varastatud. Hiljem lisandusid jogurtile ka muidugi veel teisedki asjad, mille tõttu Barnabé pidi lausa wc-paberi lehti hakkama üle lugema ning ostma endale kalli valvesüsteemi. Kes või mis kadunud asjade taga tegelikult oli, saate siis teada kui teatrisse lähete. Aga üldiselt arvatakse sellise jutu peale, et inimene on hulluks läinud. Nii arvasid ka sel korral Barnabé poeg ja psühholoog ja minu jaoks oligi see dementsuse osa kõige huvitavam, sest see on see millega ma tööl kokku puutun.

Ühesõnaga tundus minu jaoks, et seda kiivijogurti ümber sehkeldamist oli liiga palju ja mõned stseenid olid korralikult üle paisutatud. Näiteks see kus Ülle Lichtfeldti kehastatud psühhoalanüütik ise veidi ära keeras. Minu jaoks tundus natukene selline mittemidagiütlev etendus, kuigi tegelikult potensiaali justkui lavastusel on, sest kõik need üksinduse ja isa-poja teemad pakuksid head võimalust analüüsimiseks ja sügavuseks. Ma ei tea kas lihtsalt mind need teemad ei kõnetanud või olidki need lavastaja Peeter Raudsepal teadlikult tahaplaanile jäetud, aga igatahes mõtlesin ma etenduse jooksul rohkem kiivijogurtile kui sügavamate teemade analüüsimisele. Lavastust reklaamitakse teatri kodulehel kui komöödiat, aga komöödiat seal justkui ka polnud piisavalt (lisaks sügavamõttelisele draamale). Mõned inimesed isegi lahkusid vaheajal, öeldes et komöödiat siin ei ole ja neil on kodus olulisemaid asju teha kui etendust lõpuni vaadata. Minu jaoks lavastus nii halb ei olnud, et ma lahkuda oleks tahtnud, aga kuidagi väga keskpärane oli kõik laval nähtu. Isegi näitlejate mäng tekitas kohati sellise tunde, et ega nemad ka väga seda lavastust mängida ei taha ja ei pinguta nii nagu nad võiksid. Seega ma pigem ei soovita seda lavastust vaatama minna.

 

Autor: Laetitia Colombani  
Tõlkija: Triinu Tamm 
Lavastaja: Peeter Raudsepp 
Kunstnik: Kristjan Suits 
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Malle Maltis 
Valguskujundaja: Kerdo Vainer
Osades: 
Ülle Lichtfeldt – Preili Payne
Märten Matsu – Benoît Leroux
Eduard Salmistu – Barnabé Leroux
Marion Tammet – Lily

Rohkem infot lavastuse ja selle mänguaegade kohta leiab Rakvere Teatri kodulehelt.