Raamatud 2026: veebruar

Juba teist kuud juhtus nii, et jäin haigeks ja sain nädalakese kodus olla. Üldjuhul kodus olek tähendab minu jaoks, et on aega lugeda. Siiski oli haigusega energiat piisavalt vähe, et väga palju lugeda ei jõudnud, ise oleksin rohkem tahtnud lugeda. Tegelikult suurem enamus loetud raamatutest oli lihtne ajaviitekirjandus, aga isegi nende lugemine edenes väga vaevaliselt (ka peale haigust ei tahtnud lugemine edeneda). Seega üldiselt sai täidetud miinimumprogramm üks raamat nädala kohta ja aastaeesmärgiga olen järje peal, aga ise oleks ikka vähemalt 1-2 raamatut tahtnud veel lugeda jõuda.

1. Kate Bromley "Räägi minuga raamatute keeles" – Raamatupoes tundus see raamat väga hea ajaviiteromaan olevat. Peategelane on igas mõttes raamatuinimene, kirjutab ise raamatuid, teab kirjandusest kõike ja lisaks pildistab raamatuid Instagrami jaoks üles. Kogu tema elu on raamatud, seni kuni ta kohtub ootamatult oma kolledžiaegse poiss-sõbraga ja nad uuesti armuvad. Tegemist on selles mõttes tüüpilise romaaniga, et kõik ei lähe ilma probleemideta. Vahepeal ilmuvad välja veel saladuses olnud kihlatud ja mõned rääkimata saladused. Raamat ise oli minu jaoks väga igav ja üldse ei tahtnud edeneda. Ainus võib-olla huvitavam osa oligi see, et ka armastusromaanidel on justkui erinevad žanrid (nt ajalooline armastusromaan, linnaromaan jne). Mu jaoks on armastusromaan armastusromaan ja vahet pole mis need erinevad alaliigid on. Võib-olla olid need ka raamatu autori kunstiline liialdus, aga võib-olla tõelised fännid teevad ka päris elus nendel alaliikidel vahet. Pigem ei tahaks soovitada, aga kui keegi tõesti ainult armastusromaane loeb, siis neile ehk meeldib.

 

2. Piret Kuub "Elu heas seltskonnas. Raamat Raivo Adlasest" – Mulle elulood väga meeldivad, teatrihuvilisena meeldivad eriti näitlejate elulood. Kuna Tartu on piisavalt väike linn, siis kõik Vanemuise näitlejad tunduvad veel eriti koduselt tuttavad ja kui neist raamat kirjutatakse, siis ikka ostad ja loed. Kahjuks on raamatus suurem rõhk Adlase näitlejateekonnal ja erinevate teatrirollide ülevaadetel. Natukene on just raamatu alguses ka isiklikku elu sisse toodud, aga mulle oleks veel rohkem isikliku elu kohta lugeda meeldinud. Just eelkõige kuna Adlas oli Kaarel Irdi väimees, siis oleks nende koduse elu kohta väga põnev lugeda olnud. No eks hilisemate lavastuste kohta oli ka juba huvitavam lugeda, kui olin ise lavastust teatris näinud ja raamatut lugedes tulid enda mõtted ja mälestused meelde. Muidu kippus raamat veidi igavaks jääma. Seega sobib lugemiseks pigem tõelistele teatrihuvilistele, kes tunnevad lavastuste vastu rohkem huvi kui näitleja isikliku elu vastu. Samas eelnevale armastusromaanile oli tegemist hea vaheldusega.

 

3. Cara Hunter "Tapja tasu" – Tegemist on krimipõnevike autori Cara Hunteri peainspektor Fawley juhtumite 7. osaga. Ma pole enda teada ühtegi selle autori varasemat raamatut lugenud. Raamatus küll mainiti eelmist juhtumit pidevalt, aga õnneks polnud tegemist sellise järjega, et eelmine raamat väga tugevalt seda raamatut mõjutanud oleks ja seega sai raamatut lugeda ka iseseisvalt, mitte osana sarjast. Sain selle raamatu raamatu pimekohtingust, aga enam ei mäleta kas tegemist oli Apollo või Rahva Raamatu pimekohtingu kampaania raamatuga. Raamatu alguses olid tegelased kõik eraldi välja toodud, kuid ega ma lugedes eest vaatamas ei käinud küll, et kes on kes. Mis selle raamatu puhul üllatas, oli see et autor oli lisaks raamatule ka igasuguseid illustratiivseid tekste vahele põiminud. Kuna raamatus tegeletakse mõrva lahendamisega, siis olid raamatus piltide kujul ka ajaleheartiklite väljavõtted välja toodud. Isegi mõningate tegelaste politseifotod olid välja toodud. Kohati oli see huvitav, samas veidi häiriv, sest oma peas kujutasin ma tegelasi hoopis teisiti ette. Minu hinnangul täitsa keskmine krimipõnevik. Huvitav oli lugeda, aeg-ajalt tuli ootamatuid keerdkäike sisse kuid mõned sündmused olid etteaimatavad. Pinget ja põnevust oleks võinud siiski rohkem olla. Krimihuvilistele ajaviiteks päris hea lugemine.

4. Bella Mackie "Niimoodi minna" – See oli teine raamat, mille ma pimekohtingu raames ostsin. Nagu eelmise raamatu puhul, ei mäleta ma ka selle raamatu puhul kas see raamat tuli välja Apollo või Rahva Raamatu pimekohtingu pakist. Tegemist on järjekordselt krimipõnevikuga. Tegelikult olin selle autori eelmist raamatut „Kuidas tappa oma perekonda“ kunagi poes näinud, aga raamatukokku jõudes läks alati meelest seda laenutada. Nüüd tuleb see viga parandada. Tundus huvitav autor. Raamat on kirjutatud mitme inimese vaatepunktist, kuid mis teeb raamatu põnevaks on see, et raamatu peategelane saab raamatu alguses surma ja tema vaatab enda surmajärgseid sündmusi teispoolsusest ja kommenteerib sündmusi. Et raamat põnevam oleks, ei mäleta tema oma surmale eelnenud viimast poolt tundi ja et surmajärgses elus edasi liikuda, peab ka tema oma surma asjaolud välja selgitama. Seega selline huvitav kooslus kus surnu ise ka justkui osaleb enda surma uurimises lisaks isehakanud detektiivile. Põnevik see raamat kindlasti ei ole, sest põnevust polnud praktiliselt üldse, aga krimiraamatute austajatele ehk ongi vahelduseks hea ka midagi teistsugust lugeda. Mina igatahes lõppu ette näha ei osanud.

Loodetavasti tuleb märts lugemise osas edukam kuu, kuigi tegemist on teatrikuuga ja siis tahaks teatrisse ka rohkem jõuda. Eks aprillis ole näha, milliseks see märts nii teatri kui raamatute lugemise rindel kujuneb.