Džinnimäng

 28. november 2025 Ugala teatri väikeses saalis

Foto: Annika Vihmann

Ugala teatri lavastuses „Džinnimäng“ kohtuvad kaks eakat inimest, kelle päevad mööduvad riikliku hooldekodu verandal. Endine edukas firmaomanik Weller Martin (Andres Tabun) veedab aega pasjanssi ladudes, torisedes kehva toidu, kaasteeliste hädaldamise ja õdede üleoleva suhtlusviisi üle. Ühel päeval satub tema kõrvale väärikas ja tagasihoidlik Fonsia Dorsey (Luule Komissarov), kes on äsja samasse asutusse elama asunud. Kahe üksildase inimese kohtumisest saab alguse kaardimäng, millest kujuneb aga palju enamat kui lihtsalt ajaviide.

„Džinnimäng“ põhineb Donald Lee Coburni 1974. aastal kirjutatud näidendil, mida on aastakümnete jooksul rohkelt lavastatud üle maailma. Kuigi publik naerab etenduse jooksul korduvalt, on autor ise määratlenud teose pigem tragöödiana. Just see traagika ja koomika põimumine loobki lavastuse mõjujõu. Naljakad tunduvad eelkõige olukorrad ja näitlejate täpne karakteriloome – sõnade taga peituv sisu on aga valus ja aus.

Kaardimängust saab elu metafoor. Welleri järjekindel soov džinni mängida viitab vajadusele kontrolli järele – tundele, et midagi on veel tema kätes, et elu pole lõplikult käest libisenud. Võit annab talle kinnituse, et ta suudab endiselt midagi saavutada. Fonsia jaoks muutub mäng esialgu ootamatuks triumfiks: avastus, et ta suudab võita, pakub magusat eneseväärikuse tunnet. Ometi tekib küsimus – kas iga võit peab tulema teise arvelt? Ning miks pöördume ikka ja jälle tagasi harjumuste juurde, millest justkui tahaksime loobuda?

Lavastus toob teravalt esile eakate üksinduse teema. Tänapäeva maailmas, kus nooremad põlvkonnad liiguvad üha enam ja kaugemale, jäävad paljud vanemaealised üksi. Kui kunagi elasid mitu põlvkonda koos, siis nüüd on hooldekodudest saanud paljude jaoks paratamatus. Fonsia algne jutt uhketest hooldekodudest ja näilisest jõukusest varjab tegelikkust – ka tema peab leppima riikliku asutusega, sest rahalised võimalused on piiratud. Nii puudutab lavastus ka eakate majanduslikku ebakindlust ja väärikuse säilitamise küsimust.

Eriti mõjusad on hetked, mil Weller pilkab kaaselanike tervisehädasid. Publik naerab tema täpse matkimise üle, ent sõnade tegelik tähendus on valus: tervis on inimese suurim vara ning selle kadumine muudabki selle keskseks teemaks. Weller ja Fonsia ei taha tunnistada omaenda haprust, kuigi nende viibimine hooldekodus räägib enda eest. Kaardimängu käigus paljastuvad mõlema mineviku varjatud kihid ning selgub, et kumbki pole päris see, kellena end algul esitles.

Luule Komissarov ja Andres Tabun kannavad kaheinimese lavastust suure sisemise pingega. Nagu näitlejad ise on öelnud, ei ole selles tükis võimalik hetkekski „õhku hingata“ – dialoog on tihe, emotsioonid kõiguvad kiiresti ja konfliktid süttivad hetkega. Tabuni kehastatud Welleril on lühike süütenöör, Komissarovi Fonsia aga peidab hapra väärikuse taha ootamatut visadust. Nende omavaheline keemia loob lavale nii plahvatuslikke vastasseise kui ka vaikseid, valusaid äratundmisi. Kui mulle muidu tundus, et pigem on lavastuse sihtgrupiks vanemad inimesed ja teema mind isiklikult väga ei kõnetanud, siis näitlejate mängu oli lausa lust vaadata. Ma kahtlustan, et eks näitlejad ongi peamine põhjus, miks praktiliselt kõik etendused kuni hooaja lõpuni on välja müüdud.

„Džinnimäng“ on lavastus, mis naerutab, ent ei lase mugavalt naerma jääda. See tuletab meelde, et elu ei lõpe siis, kui inimene satub hooldekodusse – kired, solvumised, lootused ja vajadus läheduse järele ei kao kuhugi. Ka vanaduses tahab inimene võita, armastada, olla märgatud. Ugala tõlgenduses muutub lihtne kaardimäng eksistentsiaalseks duelliks, kus kaalul pole mitte ainult võit, vaid väärikus, enesehinnang ja hirm üksinduse ees.

 

Autor: Donald Lee Coburn
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Garmen Tabor
Tõlkija: Mati Soomre
Kunstnik: Liina Unt
Dramaturg: Tõnis Parksepp
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Luule Komissarov – Fonsia Dorsey
Andres Tabun – Weller Martin

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala kodulehelt.