Superstaar

14. jaanuaril 2026 Ugala külalisetendus Põlva kultuurikeskuses

Foto: Annika Vihmann

Selle postituse algusesse tuleb vist kirjutada hoiatus, et lugeda ainult omal vastutusel. Kuigi kõiki blogi postitusi loetakse vabal tahtel ja omal soovil. Aga hoiatus on ainult seetõttu, et sellest tuleb üsna negatiivne postitus. Seega juttu pikaks ei aja, sest kes see ikka pikalt negatiivseid mõtteid lugeda tahab.

Tegelikult olid mul Ugala lavastusele „Superstaar“ suured ootused, sest kuidagi olin meedias kuulnud, et tegemist on väga hea lavastusega. Veel vahetult enne etenduse algustki vestlesin ühe tuttavaga, kelle tuttav oli just hiljuti lavastust näinud ja kiitnud, mispeale ka tuttav otsustas teatrisse tulla. Järelikult on ikka hea lavastus, kui inimene tuttava soovituse peale üsna spontaanselt teatrisse tuleb. See andis mulle ainult lootust juurde. Teine põhjus, miks ma arvasin, et tegemist on hea lavastusega olid näitlejad – Aarne Soro ja Martin Mill on minu hinnangul Ugala teatri kõige andekamad näitlejad ja neid on alati rõõm laval vaadata. Kui nemad juba kaasa teevad, siis järelikult vähemalt saab nalja, sest minu meelest tulevad neil koomilised osad veel eriti hästi välja.

Nüüd peaaegu poolteist kuud hiljem, mil seda postitust kirjutan, olen aru saanud et suuresti jagunebki inimeste arvamus lavastuse osas kaheks. Ühed esitavad kiidulaulu ja teised kiruvad nähtud etendust maapõhja. Mina kuulun teise gruppi. Mul oli kogu etenduse aja peas ainult üks küsimus, et mis asi see siin laval toimub ja miks ma seda eklektilist kakofooniat vaatan. Seda üllatunum olin ma vaheajal, kui külastajatest lahkus ainult üks inimene. Tean seda kindlalt, kuna ma olen vabatahtlikuna kultuurikeskuse garderoobis tööl ja kuna garderoob on otse välisukse vastas, siis on mul üsna hea ülevaade sellest kes tuleb ja läheb. Ma oleksin arvanud, et lahkub rohkem inimesi. Mõni muidugi ütles, et ta jääb ainult sellepärast et vaadata mis kõigest sellest lõpuks välja tuleb ja kui jaburaks asi läheb.

Mis mulle siis ei meeldinud? Tahaks öelda, et kõik. Kogu lavastus oli lihtsalt jabur ja see kuidas näitlejad mingit veidrat külakuhja tegid ja samal ajal laval karjusid, pole minu jaoks teater. Ma vist olen liiga vanamoeline ja traditsioonides kinni, et sellist teatrit nautida. Lisage sinna veel kirjud ja värvilised kostüümid ja ongi ajule liiga palju välist müra tagatud. Nagu mu kaasvabatahtlik ütles siis tal oli tunne nagu ta vaataks ATH-ga inimeste kokkutulekut. Kõik jooksid ringi ja igaüks tegi laval justkui mingit oma asja.

Iseenesest oli seal ikka konkreetne lugu ka, aga kui esmapilgul tundus et lugu on täiesti hetke Eesti olukorrast, siis mida rohkem etendus kestis seda rohkem igasuguseid ajuvabasid pöördeid juurde tuli. Esmapilgul tundus, et tegemist on tavalise sünnipäevapeoga, kuid ühel hetkel oli sünnipäevale saabunud salapärane vetelpäästja Jüri Sügis Ameerikast, kes saabus mingil põhjusel triibulises klounikostüümis; kohaliku poliitiku noor sisuloojast abikaasa oli wc-sse luku taha jäänud ja mingi hetk jooksis poliitik üldse palja tagumikuga lavalt ära. Sekka veel mingid seltskonnamängud, mis mulle arusaamatuks jäid, kuid mis näitlejatele endile kohutavalt nalja tegid. Kohati oli tunne nagu oleks osa lavastusest kohapeal improviseeritud. Aga improteatri improlavastused on kordades humoorikamad. Vähemalt minu jaoks. Seega jäi see sünnipäevapeo lugu ja Annika (Adeele Jaago) ning Olle (Oskar Punga) vaheline armastuslugu ka tahaplaanile ja kadus kõige muu sisse ära. Kui keegi minult järgmine päev töö juures küsis, et millest teater rääkis, siis ma pidin esimese hooga järele mõtlema, et millest siis lugu õieti oli.

Siiski tuleb tunnistada, et Aarne Soro mängis seda kõige jaburamat tegelast suurepäraselt ja kuigi mu peas püsis küsimus et miks näitlejad seda jaburust nõus mängima on, sain Soro erinevate rollide kehastamist nautida. Ühtlasi meeldis mulle kõige rohkem see kui ta tegelikult naist mängis. See oli vist kogu etenduse jooksul ainus kord kui ma naerda sain. Astrid Lindgreni raamatutest inspireeritud tegelaste nimed tekitasid ka kohati lapsepõlvenostalgiat. Seega läbinisti halb lavastus ei olnud, aga ma pole ka kindel, kas ainult Aarne Soro hea näitlejatöö pärast tasub teatrisse minna. Kuid nagu ma alguses ütlesin, siis pooled inimesed kiidavad lavastust. Seega kui teile ohtrad värvid, palju müra ja kaootilisus meeldivad, siis tasub vaatama minna.

 

Autor, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Dramaturg: Esko Salervo
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Oskar Punga – Olle
Martin Mill – Tom
Adeele Jaago – Annika
Tanel Ingi – Rikard Karlsson
Marika Palm – Pipiliis Karlsson
Aarne Soro – Jüri Sügis

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala kodulehelt.