Kuvatud on postitused sildiga Andres Tabun. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Andres Tabun. Kuva kõik postitused

22/09/2026

Inishmaani igerik

 11. septembril 2026 Ugala suures saalis

Foto: Siim Vahur


Kas teil on ka vahel nii, et näete mõne raamatu, filmi või teatrilavastuse pealkirja ja juba puhtalt selle põhjal tekib tunne, et seda peab nägema? Minul juhtub seda aeg-ajalt ning miskipärast oli Ugala „Inishmaani igerik“ üks neist lavastustest. Teadsin üsna kiiresti, et tahan seda näha. Esialgu ei sobinud kuupäevad ja siis, kui mulle kuupäev lõpuks sobis, olid piletid juba välja müüdud. Nii jõudsingi teatrisse alles mitu kuud pärast esietendust.

Pealkiri polnud muidugi ainus põhjus. Tegevus toimub Iirimaal ning Iirimaa ja Šotimaa tõmbavad mind mingil kummalisel põhjusel alati ligi. Ilmselt piisaks juba sellest, kui lavale panna Iirimaa kaljud, natuke merd ja taustaks iiri muusika ning mina oleksin rahul (etteruttavalt võib öelda, et seda kõike lavastuses ka pakuti). Aga veel olulisem põhjus oli autor. Martin McDonagh on minu hinnangul üks huvitavamaid tänapäeva näitekirjanikke ja kui tema teoseid Eestis lavastatakse, siis tahaks need ikka ära näha. Tema lugudes võivad inimesed olla korraga julmad ja hoolivad, naljakad ja traagilised ning sageli avastad ennast naermas täpselt sellisel hetkel, kus tavaelus poleks üldse ilus naerda.

„Inishmaani igeriku“ tegevus toimub 1934. aastal pisikesel Inishmaani saarel, kus elu kulgeb ühetaoliselt ja kus ühe inimese elu on paratamatult kõigi teiste asi. Kui naabersaarele Inishmore'ile saabub Robert Flaherty filmivõttegrupp, näeb puudega noormees Billy Claven (Jass Kalev Mäe) selles võimalust pääseda maailmast, milles teda on kogu elu ennekõike tema füüsilise eripära kaudu määratletud. Filmi pääsemine ei tähenda talle ainult kuulsust. See tähendab võimalust olla kusagil mujal keegi teine. Billy ei taha saarelt lahkuda lihtsalt seepärast, et Inishmaan on väike ja igav. Ta tahab põgeneda pilgu eest, millega teised teda vaatavad. Ta on kõigi jaoks „igerik“ juba enne, kui ta jõuab olla Billy. See on nii tavaline, et näiteks Pisibobby (Riho Kütsar), kes lubab Billy naabersaarele viia ja lubab hoida Billy saladust, kutsub teda automaatselt igarikuks, kuigi Billy on palunud teda oma ristinimega kutsuda. Billy keha (eelkõige tema puue) on saanud justkui kogukonna omandiks – seda kommenteeritakse, selle üle naljatatakse ning sellest tehakse tema identiteet. Isegi Billy tädid kutsuvad teda Igeriku-Billyks.

Seetõttu kõlas minu jaoks lavastusest kõige tugevamalt vastu just kiusamise teema. Kiusamiseks pole sageli vaja erilist põhjust. Piisab sellest, kui inimene erineb kuidagi sellest, mida peetakse tavaliseks – välimuse, riietuse, käitumise, haiguse või puude tõttu. Billy puhul on erinevus nähtav ning Inishmaani väikeses kogukonnas ei anta talle hetkekski võimalust seda unustada. Eks sama nähtusega maadlevad tänapäevalgi väga paljud inimesed nii tööl, koolis kui ka oma kogukonnas.

McDonagh teeb asja keerulisemaks sellega, et Inishmaani inimesed pole lihtsalt pahad.

Nad võivad olla Billy vastu halastamatud, üksteist solvata, valetada, kakelda ja soovida teineteisele kõige jubedamaid asju – ning ometi selgub ikka ja jälle, et nende groteskse käitumise taga on kiindumus. Ja ega Billy polnud ainus, kelle vastu õelad olid. Ka Jhonnytoru sai halastamatut tellistega löömist tunda. Kui mõtlema hakata, siis selline omakohus on ikka väga brutaalne, aga McDonagh on teksti selliselt kirjutanud ja Diana Leesalu lavastuse niimoodi lavastanud, et isegi tellistega pähe peksmine tundus koomiline. Seda siin kirjutades on mul endal ka veidi hirmutav mõelda, et mis inimene ma selline olen, kellele kividega peksmine naljakas tundub.

Gerda Kordemets on Sirbis väga tabavalt kirjeldanud, kuidas McDonagh keerab julmuse ja hoolimatuse nii tugevalt üle võlli, et selle tagant hakkab paistma nende vastand – hoolimine, armastus ja üksteise hoidmine. Ma arvan, et lisaks sellele on see üle võlli keeramine ka just see põhjus, miks tavaelus jubedust tekitavad stseenid teatrilaval koomilistena mõjuvad.

See on ka Diana Leesalu lavastuse üks suuremaid õnnestumisi. Lavastus on üles ehitatud pidevatele vastandustele. Traagiline olukord muutub hetkega koomiliseks ning naerule järgneb midagi, mis sunnib järgmises stseenis hoopis vaikima. Billy tädi Kate (Terje Pennie) hakkab igatsusest ja murest kividega rääkima. Tegelikult on see ääretult kurb: naine ei tule talle olulise inimese kadumisega toime ja otsib lohutust kivilt. Ometi on situatsioon laval nii absurdne, et publik naerab. See võiks tunduda isegi kohatu, kui see poleks McDonagh' maailmas sedavõrd läbiv põhimõte.

Sama ülesannet täidab minu arvates lavastuses tants. Ingmar Jõela koreograafias katkeb argine tegevus aeg-ajalt ootamatult ja tegelased hakkavad tantsima. Realistliku teatri seisukohast pole sellel põhjust – inimesed lihtsalt tantsivad. Aga just seetõttu töötab see nii hästi. Tants väljendab midagi, mida need inimesed sõnades öelda ei oska. See vabastab hetkeks pingest ning toob süngevõitu lavamaailma elujõu. Ja mulle pakkus lihtsalt naudingut, sest ma mäletan juba lapsepõlvest, et tahtsin kuulsat Iiri Riverdance truppi vaatama minna, sest juba telereklaamist nähtuna läks nende tants mulle hinge. Kui ma midagi sarnast veel praegugi näen, siis see puudutab mind.

Aga liigume edasi näitlejate juurde. Näitlejate ansambel on selle lavastuse suur tugevus. Minu jaoks on Aarne Soro praegu üks Ugala kõige nauditavamaid näitlejaid ning tema Johnnytoru kinnitas seda taas. Tegemist on külauudiste levitajaga, kelle jaoks kellegi teise õnnetus on ennekõike potentsiaalselt suurepärane uudis. Soro Johnnytoru on omamoodi õukonnanarr. Just tema keerab kõige süngemad olukorrad koomiliseks veel enne, kui publik jõuab märgata, kui kole see, mille üle naerdakse, tegelikult on.

Eriti hästi töötab tema suhe Luule Komissarovi kehastatud Mamma O'Dougaliga. Komissarovil pole suur roll, kuid seda enam näitab ta, kui palju saab laval teha väga vähesega. Tema napsulembene, määrdunud näoga vana naine võib lihtsalt istuda või vaadata ning publik juba ootab, mis sealt järgmiseks tuleb. Seejuures pole Mamma üksnes karikatuur. Ka kõige pöörasemates tegelastes on selles lavastuses mingi inimlikkuse jääk.

Üks minu õhtu lemmikuid oli Garmen Tabor Billy tädi Eileenina. Eriti jäi meelde Billy kojutuleku stseen. Teised reageerivad, räägivad ja rõõmustavad, aga Eileen võib peaaegu lihtsalt seista – ning tema näost on ometi näha kõik: solvumine, armastus, kergendus ja trots. Just sellistel hetkedes peitubki minu jaoks teatriime. Näitleja ei pea teksti ütlemagi, tema kehakeel räägib tema eest.

Billy rolliga kaasneb üks keeruline probleem: kuidas mängida füüsilise puudega inimest nii, et puue ei muutuks näitlejatrikiks? Jass Kalev Mäe lahendus töötab just seetõttu, et mõne aja pärast lakkad tema füüsilist olekut eraldi vaatamast. Kuigi ma oma peas ikka mõtlesin päris palju sellele, et kuidas Mäe suudab kogu etenduse aja selline igerik olla, mul oleks sõrmed ammu krampi läinud sellisest ebaloomulikust asendist. Billy liikumine, käe asend ja kehahoiak pole demonstratsioon, vaid tegelase normaalne olemisviis. See on oluline, sest tegelikult pole Billy lugu ainult puudest. Ta on üks saare intelligentsemaid inimesi. Ta loeb. Ta mõtleb. Ta jälgib teisi ning saab neist sageli paremini aru kui nemad ise. Tema tragöödia pole üksnes füüsiline eripära, vaid tõsiasi, et ümbritsevad inimesed keelduvad temas sageli midagi muud nägemast. Ja Billy pole sugugi ainult ohver. Ta valetab, manipuleerib ning teeb teistele haiget. Just see muudab ta huvitavaks. McDonagh ei kirjuta temast pühakut, kellele publik peaks kohustuslikus korras kaasa tundma. Ta kirjutab inimesest.

Martin Miksoni lavakujundus on sünge. Kivid, kaljud, hallus ja mere kohalolu loovad kiiresti Arani saarte karmi maailma. Mulle mõjus see sünge kujundus paradoksaalselt rahustavalt. Võib-olla seetõttu, et kogu lavamaailmas on palju loodust: kivi, meri, avarus. See on külm maailm, kuid samal ajal kuidagi turvaline ja püsiv. Siin tekkis mul siiski lavastusega ka kõige suurem probleem. Ma oleksin tahtnud seda lavastust näha väiksemas saalis.

Ugala suur saal võtab minu arvates loost ära osa selle intiimsusest. Mina istusin pigem tagapool ning aeg-ajalt tundsin, et lavalt tulev energia hajub suurde ruumi. Billy lugu on väga isiklik. Need inimesed elavad pisikesel saarel, kus kõik tunnevad kõiki ning keegi ei saa kellegi eest kuhugi peitu minna. Selline maailm võiks eriti tugevalt töötada ruumis, kus ka publik on tegelastele ebamugavalt lähedal. Suur lava annab muidugi võimaluse luua merd, kaljusid ja maastikku ning kasutada hoogsaid tantsustseene. Kuid selle eest makstakse mõningase emotsionaalse distantsiga. Kui lavastaja valib sellise intiimse loo jaoks suure saali, peaks minu meelest lavastus jõudma emotsionaalselt sama tugevalt ka viimasesse ritta kui esimesse. Seekord ma pole kindel, et päris nii juhtus.

Kui lavakujundus loob Iirimaa silmadele, siis Veiko Tubina muusikaline kujundus teeb seda kõrvadele. Eriti puudutasid mind Margaret Sarve esitatud laulud etenduse alguses ja lõpus. Tema hääl loob kohe midagi, mida dekoratsioon üksinda ei suudaks: tunde, et sellel saarel on olnud elu ammu enne neid tegelasi ja jääb ka pärast neid. Minu jaoks jäid nendest lauludest kõlama ka Iirimaa igatsus ning kui ma oleks saalis kinnisilmi istunud, oleksin ma ainult nende laulude põhjal seda külma, hämarat ja üksildast Iirimaad ka oma silme ees näinud.

Margaret Sarv Helenina väärib tegelikult eraldi tähelepanu ka näitlejana. Helen on ropu suuga, agressiivne ja kohati lausa jõhker. Lihtne oleks mängida teda ainult koomilise riiukukena. Sarve rollis on aga pidevalt tunda, et kogu see agressiivsus on kaitsekiht. Ja just seetõttu muutub Billy ja Heleni suhe lõpuks usutavaks. Nad on kaks inimest, kes on õppinud ennast maailma eest erinevalt kaitsma: Billy taandub raamatutesse ja vaatlemisse, Helen ründab enne, kui keegi jõuab rünnata teda.

Lavastuse kõige huvitavam küsimus pole minu jaoks lõpuks see, kas Billy pääseb Ameerikasse. Küsimus on selles, millest inimene tegelikult põgeneb. Kohast? Teistest inimestest? Iseendast? Sellest, millisena teised teda näevad?

Billy pääseb füüsiliselt Inishmaanilt minema, kuid avastab, et suur maailm pole tingimata õiglasem. Hollywood ei muuda teda imekombel kellekski teiseks. Väikesel Iiri saarel kutsutakse teda igerikuks; suures maailmas võib sama diskrimineerimine lihtsalt viisakama nime saada. Seepärast pole ka tema kojutulek lihtne triumf. Ja McDonagh ei anna publikule isegi lõpuks päriselt lohutust. Just siis, kui Billyle avaneb Heleni kaudu võimalus armastuseks ja tavaliseks noore inimese eluks, jõuab kohale viimane iroonia. Haigus, mida ta kunagi kasutas väljapääsuna, osutub tegelikkuseks.

Enne teatrisse minekut ei olnud ma etenduse kestust vaadanud. Kui kuulsin kohapeal, et ees ootab umbes kolm ja pool tundi teatrit, muutusin natuke murelikuks. Poolteist tundi järjest ühes asendis istumist ei kõlanud just ahvatleva väljavaatena. Siis tuli vaheaeg. Ja mulle tundus, et möödunud oli umbes pool tundi. See on võib-olla kõige lihtsam, aga samas üks ausamaid viise teatrilavastuse toimimist hinnata: kas tekib vajadus kella vaadata? „Inishmaani igeriku“ puhul ei tekkinud.

Kui peaksin kogu lavastuse lõpuks ühe mõttega kokku võtma, siis on see minu jaoks lugu inimestest, kes teevad üksteisele haiget, sest nad ei oska üksteist paremini armastada. Nad narrivad. Solvavad. Valetavad. Joovad. Räägivad kividega. Peksavad. Levitavad kuulujutte. Ja siis toovad üksteisele kommi. Ootavad koju. Muretsevad. Andestavad. Tantsivad. See vastuolu muudab „Inishmaani igeriku“ palju enamaks kui looks ühest puudega noormehest, kes tahab Hollywoodi pääseda. See on lugu väikestest kogukondadest ja suurtest unistustest, kiusamisest ja kuuluvusvajadusest, põgenemisest ja koduigatsusest ning sellest, kui uskumatult halvasti inimesed mõnikord oma armastust väljendada oskavad. Ja see on just täpselt see, mida mina teatris otsin.

Vaatamata minu kahtlusele, kas suur saal on sellele loole kõige parem ruum, meeldis lavastus mulle väga. Selles on piisavalt traagikat, et pärast etendust mõelda, ning piisavalt huumorit, et kolm ja pool tundi ei muutuks raskeks. Veel enam – see suudab panna publiku naerma hetkedel, mille üle pole tegelikult üldse naljakas naerda.

Ja võib-olla ongi just see kõige McDonagh'likum asi üldse.

Naerad. Siis saad aru, mille üle sa just naersid. Ja enam polegi päris nii naljakas.

 

Autor: Martin McDonagh
Lavastaja: Diana Leesalu
Kunstnik: Martin Mikson
Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin
Liikumisjuht: Ingmar Jõela
Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo
Videokujundaja: Margo Siimon
Osades:
Jass Kalev Mäe – Billy Claven
Garmen Tabor – Eileen Osbourne
Terje Pennie – Kate Osbourne
Alden Kirss – Bartley McCormick
Margaret Sarv – Helen McCormick
Aarne Soro – Jhonnytoru
Andres Tabun – Doktor McSharry
Riho Kütsar – Pisibobby Bennett
Luule Komissarov – Mamma O´Dougal

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiate Ugala kodulehelt.

28/02/2026

Džinnimäng

 28. november 2025 Ugala teatri väikeses saalis

Foto: Annika Vihmann


Ugala teatri lavastuses „Džinnimäng“ kohtuvad kaks eakat inimest, kelle päevad mööduvad riikliku hooldekodu verandal. Endine edukas firmaomanik Weller Martin (Andres Tabun) veedab aega pasjanssi ladudes, torisedes kehva toidu, kaasteeliste hädaldamise ja õdede üleoleva suhtlusviisi üle. Ühel päeval satub tema kõrvale väärikas ja tagasihoidlik Fonsia Dorsey (Luule Komissarov), kes on äsja samasse asutusse elama asunud. Kahe üksildase inimese kohtumisest saab alguse kaardimäng, millest kujuneb aga palju enamat kui lihtsalt ajaviide.

„Džinnimäng“ põhineb Donald Lee Coburni 1974. aastal kirjutatud näidendil, mida on aastakümnete jooksul rohkelt lavastatud üle maailma. Kuigi publik naerab etenduse jooksul korduvalt, on autor ise määratlenud teose pigem tragöödiana. Just see traagika ja koomika põimumine loobki lavastuse mõjujõu. Naljakad tunduvad eelkõige olukorrad ja näitlejate täpne karakteriloome – sõnade taga peituv sisu on aga valus ja aus.

Kaardimängust saab elu metafoor. Welleri järjekindel soov džinni mängida viitab vajadusele kontrolli järele – tundele, et midagi on veel tema kätes, et elu pole lõplikult käest libisenud. Võit annab talle kinnituse, et ta suudab endiselt midagi saavutada. Fonsia jaoks muutub mäng esialgu ootamatuks triumfiks: avastus, et ta suudab võita, pakub magusat eneseväärikuse tunnet. Ometi tekib küsimus – kas iga võit peab tulema teise arvelt? Ning miks pöördume ikka ja jälle tagasi harjumuste juurde, millest justkui tahaksime loobuda?

Lavastus toob teravalt esile eakate üksinduse teema. Tänapäeva maailmas, kus nooremad põlvkonnad liiguvad üha enam ja kaugemale, jäävad paljud vanemaealised üksi. Kui kunagi elasid mitu põlvkonda koos, siis nüüd on hooldekodudest saanud paljude jaoks paratamatus. Fonsia algne jutt uhketest hooldekodudest ja näilisest jõukusest varjab tegelikkust – ka tema peab leppima riikliku asutusega, sest rahalised võimalused on piiratud. Nii puudutab lavastus ka eakate majanduslikku ebakindlust ja väärikuse säilitamise küsimust.

Eriti mõjusad on hetked, mil Weller pilkab kaaselanike tervisehädasid. Publik naerab tema täpse matkimise üle, ent sõnade tegelik tähendus on valus: tervis on inimese suurim vara ning selle kadumine muudabki selle keskseks teemaks. Weller ja Fonsia ei taha tunnistada omaenda haprust, kuigi nende viibimine hooldekodus räägib enda eest. Kaardimängu käigus paljastuvad mõlema mineviku varjatud kihid ning selgub, et kumbki pole päris see, kellena end algul esitles.

Luule Komissarov ja Andres Tabun kannavad kaheinimese lavastust suure sisemise pingega. Nagu näitlejad ise on öelnud, ei ole selles tükis võimalik hetkekski „õhku hingata“ – dialoog on tihe, emotsioonid kõiguvad kiiresti ja konfliktid süttivad hetkega. Tabuni kehastatud Welleril on lühike süütenöör, Komissarovi Fonsia aga peidab hapra väärikuse taha ootamatut visadust. Nende omavaheline keemia loob lavale nii plahvatuslikke vastasseise kui ka vaikseid, valusaid äratundmisi. Kui mulle muidu tundus, et pigem on lavastuse sihtgrupiks vanemad inimesed ja teema mind isiklikult väga ei kõnetanud, siis näitlejate mängu oli lausa lust vaadata. Ma kahtlustan, et eks näitlejad ongi peamine põhjus, miks praktiliselt kõik etendused kuni hooaja lõpuni on välja müüdud.

„Džinnimäng“ on lavastus, mis naerutab, ent ei lase mugavalt naerma jääda. See tuletab meelde, et elu ei lõpe siis, kui inimene satub hooldekodusse – kired, solvumised, lootused ja vajadus läheduse järele ei kao kuhugi. Ka vanaduses tahab inimene võita, armastada, olla märgatud. Ugala tõlgenduses muutub lihtne kaardimäng eksistentsiaalseks duelliks, kus kaalul pole mitte ainult võit, vaid väärikus, enesehinnang ja hirm üksinduse ees.

 

Autor: Donald Lee Coburn
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Garmen Tabor
Tõlkija: Mati Soomre
Kunstnik: Liina Unt
Dramaturg: Tõnis Parksepp
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Luule Komissarov – Fonsia Dorsey
Andres Tabun – Weller Martin

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala kodulehelt.


17/06/2024

Võrku püütud

 16. mai 2024 Ugala teatri suures saalis

Foto: Heigo Teder

Veidi rohkem kui kaks aastat tagasi vaatasin Põlvas Rakvere Teatri külalisetendust “Oi, Johnny”“Oi,Johnny”, mis räägib Londoni taksojuhist John Smithist (Margus Grosnõi), kellel on samal ajal linna erinevates osades kaks naist ning kelle vahet ta oma üürilise abiga pendeldab. Ma teadsin, et tegelikult on sellele loole olemas ka nö järg, kus John on mõlema naisega lapsed saanud ja elab rõõmsalt pereelu. Õnneks mängib Ugala seda sama nö järjelavastust pealkirja all “Võrku püütud” ja nii on kõigil huvilistel kogu lugu võimalik ära vaadata. Tegelikult käis Ugala sama lavastusega ka Põlvas külalisetendust andmas, kuid siis olin ma Põlvast eemal ja siiani olen muudkui plaaninud, et vaatan selle teise osa ka ära, aga kuidagi ei jõudnud sinna Ugalasse. Nüüd lõpuks siis jõudsin teatrisse ka. Kahjuks käisin küll kevadhooaja viimast lavastust vaatamas, kuid sügisel peaks lavastus mängukavas olemas olema, kui keegi veel tunneb et tahaks vaatama minna.

Nagu mainitud, siis seekordses loos toimub tegevus 18 aastat hiljem ja John (Margus Tabor) on vahepeal saanud abikaasa Maryga (Jaana Kena) tütre Vicky (Margaret Sarv) ning teise abikaasa Barbaraga (Triinu Meriste) poja Gavini (Oskar Punga). Nagu kiuste leiavad Vicky ja Gavin teineteist internetist ja hakkavad omavahel sõbrustama, sest nende jaoks on meeldiv üllatus, et nende mõlema isa nimi on John Smith ja ta on Londoni taksojuht. Kui Gavin ja Vicky tahavad lõpuks päriselus kohtuda, on nende emad sellega nõus kuid käsivad isalt samuti luba küsida. Muidugi pole John selle kohtumisega nõus, sest ta ei taha et tema lapsed kohtuksid ja armuksid. Sealt lähebki kogu segadus lahti, sest Johnil tuleb kohtumine iga hinna eest ära hoida. Muidugi ei saa ta sellega üksinda hakkama ja appi tuleb tema ustav sõber ja üüriline Stanley Gardner (Rait Õunapuu) ning lõpuks on segadusse mässitud ka Stanley isa (Andres Tabun).

Kuigi ma Rakvere Teatri lavastuse kohta kirjutasin et see oli naljakas, aga mitte nii naljakas kui kunagine Komöödiateatri lavastus Andrus Vaariku ja Egon Nuteriga peaosades, siis tuleb nüüd tunnistada et Rakvere Teatri lavastus oli minu jaoks tempokam ja naljakam kui Ugala lavastus. Tegelikult sai Ugala lavastuses ka ikka naerda ja paaril korral purskus naer minust lausa iseenesest välja, kuid kogu tegevus oleks minu hinnangul võinud veelgi tempokam olla. Või siis oleks taustamuusika olema veel tempokam, et rütmi luua. Minu jaoks jäi mingist energilisusest kogu lavastuse jooksul puudu. Ja selliste segaduse peale üles ehitatud lavastuste puhul on energia ja kiirus minu meelest üliolulised komponendid, et komödia hästi välja tuleks. Igatahes istusid minu kõrval koolilapsed ja kui vaheajal olid nad väga jutukad ja kommenteerisid kõike, siis etenduse ajal püsisid nad selles osas vagusi ja naersid kaasa. Järelikult ikkagi nii palju oli lugu kaasahaarav.

Sattusin ühte ajaleheartiklit lugema sellest ajast kui lavastus välja toodi ja juba siis mainis Margus Tabor, et äkki ta on selliste trikkide jaoks liiga vana, mida tal selles lavastuses teha tuleb. Nüüd on aastad veel edasi läinud ja ma ainult oletan, et äkki tempo ongi seepärast veidi aeglasem, et Tabor ei ole enam esimeses nooruses. Kuigi kohati tegi ta laval väga kiireid hüppeid, et varjata end kas oma ühe abikaasa või lapse eest, kes olid ootamatult ilmunud sinna korterisse kus nad kohe kindlasti poleks teda näha tohtinud. Need kohtumise stseenid olid ka minu lemmikud, sest kohati käis vaiba sisse rullimine või sukeldumisvarustuse ja suure talvejope selga panek väga kiiresti ja see oligi põhiline mis naerma ajas. Lisaks ajas naerma see kuidas Stanley nii palju valetama hakkas, et lõpuks polnud tal enam endal ka meeles mida ta kokku valetanud oli ja kes tema jutu järgi siis kes oli. Ühesõnaga klassikaline komöödia, kus nali toimub suure segaduse tekkimise pärast.

Iseenesest on tegu hea lavastusega, mida minna siis vaatama kui harva teatrisse sattuda ja tahaks midagi meelelahutuslikku vaadata. Kaasa mõtlema ei pea ja aeg läheb võrdlemisi kiiresti ning midagi masendavat justkui ei juhtu ka. Lavakujundus on ka täitsa olemas ja kujutab paralleelselt kahte korterit, kus on palju uksi, mille taha saab vajadusel inimesi luku taha panna. On see sage ustest sisse-välja käimine ning uste taha peitu pugemine ju samuti tüüpiline komöödia element.

Iseenesest oleks huvitav näha, kuidas nt Rakvere Teater nüüd enda näitlejatega seda teist osa teeks ja kas see teine osa oleks siis neil sama tempokas kui esimene osa. Või siis ongi teine osa juba autori poolt rahulikumaks kirjutatud ja see polnud üldse Ugala süü, et nende lavastus veidi aeglasem oli. Mulle tundus, et Rakvere Teatri lavastuses olid naised ka bravuurikamad kui Ugala lavastuses ja seetõttu olekski huvitav näha, kas nad ka 18 aastat hiljem ikka sama bravuurikad on. Kohati oli Ugala lavastuses algust päris igav vaadata, sest kõik kippus venima ja mul oli tunne nagu ma oleksin sattunud mingisugust koduperenaiste saadet vaatama. Aga neile, kes on Rakvere Teatri lavastust „Oi, Johhny“ näinud, soovitan ikkagi teise osa ka ära vaadata, sest „Võrku püütud“ lõpus saavad mõned sündmused väga ootamatu punkti ja kohati puudutab see ka esimest osa, kui John alles naistega suhtlemist alustas. Lõpp on ootamatu, seda ma luban. Vähemalt mul oli juba meelest läinud, et hoopis sellise püandiga lugu lõpeb.

 

Autor: Ray Cooney
Tõlkijad: Pirjo ja Tanel Jonas
Lavastaja: Tanel Jonas
Kunstnik: Kristjan Suits
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Osades:
Margus Tabor – John Smith
Rait Õunapuu – Stanley Gardner
Margaret Sarv – Vicky Smith
Oskar Punga – Gavin Smith
Jaana Kena – Mary Smith
Triinu Meriste – Barbara Smith
Andres Tabun – Stanley isa
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala koduleheküljeltkoduleheküljelt.


27/03/2022

Arst

 22. märtsil 2022 Ugala Teatri suures saalis

Foto: Gabriela Urm

Ilmselt on paljud teist kursis, et igapäevaselt tegutsen ma tervishoiusüsteemis õena. Teater tuli minu ellu palju hiljem kui meditsiin. Aga ometigi armastan ma mõlemat (vahelduva eduga on kaalukauss emma-kumma suunas rohkem kaldu). Seega pole midagi imestada, et ma lähen elevile kui leian mõne lavastuse, mille tegevus on vähemal või rohkemal määral meditsiiniga seotud. Ugala värskeim uuslavastus tegi mulle teatrisse mineku lausa nii kergeks, et juba pealkirjast oli aru saada, et seda ma tahan näha. No nii igaks juhuks lugesin sisututvustuse ka ära, et ikka päris kindla peale minek oleks, aga üldiselt piisas mulle ainuüksi sellest, et lavastuse pealkirjaks oli “Arst”. 

Kindlustunnet suurendas veelgi enam teatrisse mineku päeval loetud artikkel ERR kultuuriportaalis, kus Pille-Riin Purje andis mõista, et tegemist on suurepärase lavastusega, kus Garmen Tabor teeb võimsa rolli. Kui Pille-Riin Purje juba niimoodi kiidab, siis järelikult on tegemist tõsiselt hea lavastusega. Ma pole küll nii suur teatri ekspert kui Purje, aga tõesti oli võimas lavastus. Ühelt poolt oligi lavastus võimas just kaasaegsete probleemide täpsuse poolest. Teemad nagu rassism, usuküsimused, vaktsiinivastasus, naiste ja meeste võrdsus, sooline identiteet, #metoo jms, mis viimase paari aasta jooksul on üle maailma kirgi kütnud, leiavad väga tugevat kõlapinda ka lavastuses. Lisaks veel meditsiini valdkonnast tuntud teemad nagu haiglate rahastamine, dementsusega seotud teadustööd, patsientide õigused ja meditsiinieetika ning minu isiklik lemmikteema - õdede puudus. Nagu öeldakse tuntud telereklaamides, siis ka see pole veel kõik. Nagu lavastuse pealkiri ja sisu tutvustus lubavad, siis üritab lavastus anda ülevaadet ka sellest, kes arst on. Kui arst ravib patsienti, siis mille põhjal ta otsuseid teeb? Kas arsti otsused on mõjutatud tema usulistest veendumustest, tema maailmavaadetest, elukogemusest, peresuhetest või lähtub ta raviotsustes patsientide soovist ja heaolust? Ehk siis tegelikult on lavastuses nii palju raskeid ja mõtlema panevaid teemasid, et ühest vaatamiskorrast jääb kindlasti väheks, et kõigest detailselt aru saada ja kogu laval toimuv korralikult enda jaoks lahti mõtestada. Kindel on see, et igaüks leiab mingi teema, mis talle südamelähedane on.

Loo peategelaseks on erakliiniku juhataja ning peaarst professor Ruth Wolff (Garmen Tabor), kes satub ravima 14-aastast surevat tüdrukut. Selgub, et tüdruku vanemad on katoliiklased ning kuna nad on teises maailma otsas, saadavad nad tütre juurde vaimuliku, et see teeks nende tütrele viimse võidmise. See soov jäetakse aga professoriga kooskõlastamata ja kuna tüdruku haigusloos puudub märge tema usuliste tõekspidamiste kohta, ei luba professor vaimulikku tüdruku juurde. Samal ajal tüdruk sureb ning sellest lahvatab skandaal. Ühel hetkel leiab professor Wolff end üksinda seismas vastamisi nii enda kolleegide, tüdruku vanemate, kui kogu ülejäänud maailmaga. Tundub justkui kõigil oleks professorile midagi ette heita ja mängu tuuakse kõikvõimalikud usu-, rassi-, sooidentiteedi jms küsimused. Kuigi professor jääb endale kindlaks ja väidab, et tema keskendus oma otsuses ainult patsiendi heaolule, leiavad kõik teised siiski tema otsuste põhjendamiseks miljoneid teisi maailmavaatelisi põhjuseid. 

Sarnaselt käituvad ka professori kolleegid, kes leiavad, et uueks farmakoloogia õppejõuks võiks valida kandidaadi, kes on tumedanahaline ja katoliku usku meesterahvas, kuna see näitaks ühiskonnale, et nende kliinikus tolereeritakse igasuguseid inimesi ja loodetavasti vaigistaks see tekkinud skandaali. Professor Wolff eelistab sellele positsioonile juudist naisterahvast. Kuna professor Wolff on ka ise naisterahvas ja tema vanemad olid juudid, siis näevad professori kolleegid sellise otsuse taga diskrimineerimist, samas kui professor Wolff tegi otsuse kandidaatide paremuse järgi ja juhtumisi oli juudist naisterahvas lihtsalt sellele ametikohale oma teadmiste poolest parem kandidaat kui tumedanahaline katoliku usku meesterahvas. See oli ainult üks näide sellest, kuidas arst peab võitlema ühiskonnas toimuvate poliitiliste mahhinatsioonidega, selle asemel, et rahus tegeleda sellega, millega ta tahaks tegeleda – ravida haigeid.

Mis saaks meie tervishoiusüsteemist siis, kui seal valitseks näiline õiglus ja võrdsus. Sellisel juhul raviksid juute juutidest arstid, moslemeid moslemitest arstid, transsoolisi transsoolised arstid, narkomaane narkomaanidest arstid, dementsusündroomiga patsiente dementsussündroomiga arstid jne. Sellisel juhul poleks tervishoiusüsteem enam endine ja patsiendid ei saaks neile parimat ravi, sest keegi ei saa garanteerida, et sinu poliitiliste, sooliste ja muude maailmavaateliste parameetritega sobilik arst (või miks mitte ka õde, hooldaja, logopeed, füsioterapeut) on oma ala parim spetsialist. Ometigi me kõik tahame ju, et meiega tegeleksid parimad spetsialistid ja me saaksime võimalikku parimat ravi. Aga miks me siis ei lase arstidel teha lihtsalt nende tööd hoolimata sellest, milline on nende sooline orientatsioon või usuline veendumus?

Tegelikkuses pole üldse oluline see, kas hea arst on gei, lesbi, moslem, tumedanahaline või hoopis midagi muud. Sellise maailmavaatega oli ka professor Wolff, kes soovis et tema meeskonda kuuluksid ainult parimatest parimad arstid, et leida dementsusele ravi. Selleks oli tal väga isiklik põhjus, nimelt oli tema elukaaslane Charlie (Terje Pennie) dementsussündroomiga. Eks professor mõistis, et tema teadustöö tema kõige kallimat inimest enam ei aita, kuid tal on võimalik tulevikus kedagi teist ja nende kõige kallimaid inimesi oma teadustöö tulemustega aidata. Muidugi ei teadnud keegi professori kolleegidest ega tema patsientidest, sellest midagi, et professori elukaaslane on naine ja professor on lesbi. Seda ei tunnistanud professor avalikult isegi mitte siis, kui see oleks teda avalikkuse ees näidanud kui seksuaalvähemust ja seeläbi oleks professoril õnnestunud ehk oma arstikarjäär päästa. Tema jäi kuni lõpuni endale kindlaks, et arsti töös on oluline ainult see, kes sa oled arstina, mitte see, kes sa oled inimesena.

Kusjuures väga oskuslikult andis professori suhtumist edasi lavastuse valguskujundus. Nimelt oli haiglas ja teistes avalikes ruumides, kuhu Ruth sattus silmi pimestavalt ere valgus, mis näitas, et Ruth Wolff teadis, et ta on rambivalguses ja teiste inimeste pilgu all ning peab hoolega säilitama range ja auväärse professori kuvandit. Ühelt poolt olid valged haigla seinad ja valge mööbel steriilselt puhtad, kuid samas tekitasid ka isikupäratult külma tunde, andes mõista, et selles ruumis siin loevad ainult teadmised, mitte kellegi isikupära. Hoopis teine oli valguskujundus siis, kui Ruth oli oma kaitsvate koduseinte vahel koos talle kallite inimestega. Sel hetkel oli lava intiimselt hämar ja selles hämaruses saigi publik teada väga isiklikke detaile Ruthi kui inimese kohta. Sel hetkel polnud mitte mingitki küsimust, et see info mõeldud ainult kõige lähedasemate inimestega jagamiseks ja kui stseen vahetus ning hubaselt ning intiimselt mõjunud soe hämarus asendus jäiselt külma ja ereda valgusega, oli näha kuidas Ruth selja sirgu ning pea püsti ajas ja astus kolleegide ette, et täita oma kohust - olla arst. Need valguse vahetused olid minu jaoks kõige raskemad. Esiteks oli hämarusega harjunud silmadel eredat valgust nähes lausa füüsiliselt valus ja sama valus oli mul ka hingeliselt, kui ma nägin, mis toimub Ruthiga laval.

Garmen Tabor tegi professor Ruth Wolffina kõigi aegade kõige tugevama naisrolli, mida ma laval näinud olen. Eriti muljetavaldav on see, et Tabor teeb sellise rolli, olles igapäevaselt teatrijuht, mitte näitleja. Lausa muljetavaldav. Meil võiks kõikides teatrites sellised teatrijuhid olla. Muidugi võiks nii tugevaid rolle ka rohkem näha, siis oleks lausa lust teatris käia. Kõige enam meeldis mulle stseen, kus Ruth koos elukaaslase Charlie'ga laulsid Radiohead-i hitti "I promise" ja tantsisid. Alguses laulis Tabor vaikselt kaasa, kuid lõpuks oli ta juba laulust nii haaratud, et rokkis laval täiega. Selles stseenis olid nii Tabor kui Pennie 120% kohal ja ülejäänud etenduse mängis Tabor vähemalt 100% energiaga ja mingil hetkel avastasin ma, et ma keskendun ainult tema vaatamisele. Kõik teised näitlejad jäid minust tähelepanuta, sest Tabori rollisooritus oli lihtsalt nii võimas. Mitte, et teised näitlejad oleksid kuidagi halvasti mänginud, ilma nendeta poleks Tabor särada saanud. Kuigi Johanna Vaiksoo teismelise Sami rollis oli ka huvitav leid. Ehtne tänapäeva nooruk, kes räägib sellises keeles, mida ainult tema eakaaslased mõistavad ja mis paneb vanemate inimeste ihukarvad õudusest püsti tõusma. Isegi mina oleksin tahtnud Samit veidi sakutada ja öelda, et räägi ometi inimese moodi. Üldse oli Samis midagi ürgset ja nurgelist, mida polnud veel ümbritsevate inimeste maailmavaade suutnud ära rikkuda. Ehk oli see ka põhjus, miks nad Ruthiga nii lähedased olid. Kuni ühel hetkel Ruth telesaates murdus ja Sami kõige salajasema saladuse kõigile kaamerate ees teatavaks tegi.

Ma saan aru, et ma ise olen väga tugevalt stereotüüpide küljes kinni ja rikutud maailmavaatega, mis pole alati teatri vaatamiseks parim kombinatsioon. Näiteks häiris mind väga, et nt Vilma Luik mängis tumedanahalist meesarsti. Mingitel hetkedel ma küll mõtlesin, et miks Luik nii mehelikult käsi püksitaskus hoiab ja madalate tänavakingadega on samal ajal kui teised naised kontsakingi kannavad. Eestis mustanahalisi meesnäitlejaid muidugi väga palju pole, kes seda rolli oleksid mängida saanud. Eks selline rollide jaotus (oli hiljemgi sarnaseid olukordi, kus näitleja välimus ja nahavärv ei ühtinud sellega, kellena ta väitis end olevat) oli muidugi lavastaja teadlik valik ja pidi näitama, et kõik pole alati päris nii nagu meile näib. Samas oleks päris huvitav teada, kas lavastuse vastuvõtt oleks olnud erinev, kui tumedanahalisi tegelasi oleksid ka päriselt tumedanahalised näitlejad mänginud? Praegu jäi siiski mulje, et kõik näitlejad on võrdsed, sest nad kuuluvad samasse rassi, on samast rahvusest ning nende kostüümid olid samuti sarnased.

Kõikide inimeste võrdsust ja seeläbi halli massi kuulumist võimendasid haiglatöötajate hallid kostüümid. Ainult telesaates osalemise stseenis kandis Ruth punast pintsakut ja punaseid kingi. Kui uskuda ühte värvipsühholoogia teooriat, on punase värvi eesmärgiks vastased panna hirmu tundma. Seega julgen väita, et selles stseenis on punastel kingadel ja pintsakut kindel tähendus, märkimaks Ruth Wolffi põhimõttekindlust ja ülejäänud ühiskonnale vastandumist. Hallist erinevates toonides riideid kandsid ka Ruthile lähedased Sami ja Charlie ning isa Jacob, kellega Ruth lõpuks ühise keele leidis. 

Kui kõik etenduses leiduvad märgid ära analüüsida, siis saaks sellest juba päris mahuka teadustöö. Selleks, et kõik lavastuse nüansid ära näha ja peidetud tähendused üles leida, on kindlasti lavastust vaja mitmeid kordi vaadata. Praeguse arvamuse lugejatele võib tunduda, et lugu on väga filosoofiline ja igapäevaseks meelelahutuseks ei sobi. Jah, teemad mida lavastus käsitleb, on tõsised ja me tahaks need pigem maha vaikida, kui neid peale väsitavat tööpäeva teatrilaval näha, aga ometigi möödub aeg teatrisaalis lennates. Päris mitmes kohas saab isegi naerda. Kuigi mulle tundus, et arsti eluga kursis olevad inimesed olid eelisseisus ja said veidi rohkem naerda. Siiski usun ma, et tänapäevased teemad ei suuda kedagi külmaks jätta ja panevad nii mõnegi inimese ehk maailma teisiti nägema. Ja kui sellest kõigest peaks veel vähe olema, siis tasub juba ainuüksi Garmen Taborit vaatama minna. Uskuge mind, te ei kahetse. Kui sellest rollist teatriajalugu 50 või 100 aasta pärast vaikib, siis on küll midagi maailmas väga valesti. Kuna mina käisin vaatamas alles teist etendust, siis ilmselt edaspidi saavad etendused veelgi enam hoogu juurde ja kogu tervik muutub veelgi nauditavamaks.

NB! Lavastuse vaatamine on rangelt soovituslik kõikidele meditsiinis tegutsevatele inimestele. Kindlasti leiab igaüks professor Ruth Wolffis killukese iseennast. Mina igatahes tundsin end pärast etendust nagu uuestisündinuna ja olin tõeliselt mitmekesiste emotsioonide meelevallas. Ühelt poolt valdas mind piiritu rõõm, et me elame sellises ühiskonnas, kus tehakse nii suurepärast teatrit. Samas valdas mind tõsine äng selles osas kui killustunud on meie maailm ja kuidas me kõik arvame end teadvat, mis kellelegi teisele parem on. Igasugustest vähemuste diskrimineerimisest ma parem ei räägigi. Aususe huvides olgu öeldud, et minu puhul võitsid ikkagi positiivsed emotsioonid. Peamiselt siiski tänu Garmen Taborile, kes suutis kõiges selles negatiivses, mis praegu meie ümber toimub, tekitada minus siiski selle sooja tunde, et maailm on ilus paik, hoolimata sellest, mis meie ümber toimub. 

Tegelikult on mul tunne, et nähtud etenduses oli veel nii palju nüansse, mida tahaks läbi mõelda ja kirja panna, aga kuna see postitus on juba niigi häbiväärselt pikaks muutunud, siis soovitan tungivalt kõikidel huvilistel ise teatrisse minna. Oma silm pidi see kõige parem kuningas olema. Saate ise järele vaadata, kas minu ja Pille-Riin Purje kiidusõnad peavad paika või mitte.

Autor: Robert Icke
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Pille Jänes
Helilooja: Vootele Ruusmaa
Muusikaline kujundaja: Taago Tubin ja Vootele Ruusmaa
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits
Videokujundaja: Margo Siimon
Laval:
Garmen Tabor - Professor Ruth Wolff
Terje Pennie - Charlie
Johanna Vaiksoo - Sami
Tanel Ingi - dr Robert Harsiman; külaline telesaates
Andres Tabun - dr Brian Cyprian; külaline telesaates
Tanel Jonas - dr Michael Copley; saatejuht
Vilma Luik - dr Paul Murphy; külaline telesaates
Lauli Koppelmaa - PR Rebecca Roberts; külaline telesaates
Rait Õunapuu - intern; külaline telesaates
Vallo Kirs - Isa Jacob; Emily Ronani isa
Ilo-Ann Saarepera - tervishoiuminister Flint

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Ugala Teatri kodulehelt SIIN

01/03/2018

Krdi loll lind

27.veebruaril 2018 Ugala väikeses saalis



Ma mäletan kuidas ma 2014 aasta kevadel üritasin Vanemuise suvelavastusele „Kajakas“ piletit saada, mis mul tol korral ei õnnestunud. Küll aga õnnestus mul Vanemuise „Kajakas“ 2015 kevadel ära näha. Nö originaallavastuse muljeid saab SIIT lugeda. Ma mäletan, kuidas ma kõnealust lavastust suure elevusega ootasin. Ma enam ei mäletagi, miks ma lavastust nii väga ootasin. Äkki seepärast, et ma olin kunagi koolis Tšehhovi „Kajakat“ lugenud ja mulle meeldis see, mida ma lugesin. Küll aga mäletan ma seda, kuidas ma tol korral Vanemuise lavastuses veidi pettunud olin. Eelkõige jäi mind painama kõik see, mis on Tšehhovile omane – suured tunded, romantism jne. Pole ju mingi saladus, et raamatut lugeda on palju põnevam, sest siis jookseb sul silme ees just sinu ettekujutus kirjutatust, samal ajal kui teatris vaatad sa kellegi teise kujutluspilti.
Siiski midagi Tšehhovi tegelastes ja nende omavahelistes suhetes jäi mind tol korral kummitama. Nii lugesin ma peale teatrit veel kord raamatu läbi, et kõigest ikka  korralikult aru saada. Midagi jäi aga ikka häirima. Nii olin ma enam kui rõõmus, avastades, et Ugala mängukavas on lavastus nimega „Krdi loll lind“, mis on Aaron Posneri tõlgendust Tšehhovi „Kajakast“. Ehk siis  täpselt see, millest ma eelmisel korral puudust tundsin – keerulised inimestevahelised suhted, millest on romantism eemaldatud ja mida tegelased annavad edasi kaasaegses võtmes. Tundus nagu lavastus, mida tasuks vaadata. Küll aga pean ma tunnistama, et see, mida ma teatris nägin ja kogesin ei jõudnud mitte grammigi ligilähedale sellele, millisena ma oma vaimusilmas lavastust ette olin kujutanud.
Vaimusilmas nägin ma ikkagi ühte valget suurt maamaja koos valge puidust väikese laululavaga kusagil maalilise looduse keskel mägede ja orgude vahel. Lihtsalt selle vahega, et tegelased kannavad tänapäevaseid riideid ja ehk räägivad veidi moodsamat keelt, kui Tšehhovi tegelased. Ja maja on kindlasti tänapäevane maja ja ehk paistab selle idüllilise looduse keskel silma üks viienda seeria BMW või telefonimast. Esimesed pilgud saalis ja mulle tundus, et mu ettekujutus liigub õiges suunas just looduse osas. Küll see viienda seeria BMW jõuab etenduse jooksul veel lavale sõita.
Saali sisenedes vaatas mulle laval vastu üks suur maaliline sügismaastik ja põrand oli kaetud värviliste sügislehtedega. Seda maalilist pilti sain nautida kahjuks ainult kuni etendus pihta hakkas. Etenduse esimeste minutitega rebiti kogu maaliline Tšehhovi maastik puruks ja ühes sellega ka minu ettekujutus moodsast Tšehhovi tõlgendusest. Sest siis olin ma kindel, et seda viienda seeria BMW-d ma selles lavastuses ei näe. Polnud mingit kahtlust, et sellist lähenemist Tšehhovi „Kajakale“ polnud ma osanud oodata. Kohe kindlasti ei saa ma ka kunagi tulevikus enam midagi sellist uuesti näha (kui ma just seda sama lavastust Ugalasse uuesti vaatama ei lähe).
Sisuliselt on algsest „Kajakast“ praeguseks alles jäänud ainult tugiraamistik ja mõned nimed. Nii näiteks on Konstantinist saanud Koss, Irina Nikolajevnast oli saanud Emma, Semjon Semjonovitšist oli saanud lihtsalt Semm, kuid Trigorin on ikka Trigorin, Niina on ikka Niina, Sorin on ikka Sorin ja Mašast on Maria saanud (mis sisuliselt on sama nimi). See tugiraamistik, millest ma enne rääkisin on Kossi näidendi kirjutamine ja sellest alguse saanud suhetepundar perekonnas. Kõik see, kuidas Koss täie hingega uue näidendi on kirjutanud ja millest tema ema väga suurt midagi ei arva. Ometigi tahaks Koss kordki ema tunnustust tunda. Samal ajal unistab Kossi pruut Niina kuulsast näitlejakarjäärist ja loodab, et Kossi näidend ja Kossi näitlejannast ema aitavad tal selle unistuse täita. Lõpuks aitab Niina unistuse täita kuulus kirjanik Trigorin. Trigorin on Kossi ema elukaaslane, kuid kirjanikul on nõrkus noorte tüdrukute vastu ja nii leiab Koss ühel hetkel, et Niina on hoopis Trigorinisse armunud. Koss otsustab, et tema ei suuda taluda, et Niina teda ei armasta ja otsustab end maha lasta. Küll siiski edutult. Õnnetuid armastusi on loos aga veelgi. Nimelt armastab Sorini koduperenaine Maria jäägitult Kossi ja tal ei jätku silmi märkamaks, et Semm armastab sama jäägitult ainult teda. Päris õnnetuks armastuslooks lavastust siiski pidada ei saa. Tšehhovi varianti on lausa komöödiaks nimetatud. Ma sain vist Ugala lavastuses rohkem naerda kui Vanemuise lavastuses, kuid päris komöödia  mõõtu lavastus ikkagi välja ei anna.
Kui ma peaksin nüüd paari sõnaga Ugala lavastuse „Krdi loll lind“ kokku võtma, siis sobiksid kirjeldamiseks sellised sõnad nagu uuendusmeelne, kaasaegne, üllatav, ehk isegi šhokeeriv. Mingitel hetkedel leidsin ma end mõttelt et umbes sellist sorti lavastusi teeb tavaliselt NO99. Vähemalt mulle tundusid need kontseptsioonid sarnased (arvestades seda, et ma pole teatrisaalis ühtegi NO99 lavastust näinud, vaid  ainult teleri vahendusel mingeid katkendeid). Ma arvan, et kõige paremini läheb Taago Tubina lavastus peale just noorematele inimestele. Eelkõige kujunduse osas. Kohati oli muusika nii vali ja pingeid kruviv, et mul tekkis hirm. Ma kartsin, et midagi kuskil kohe lõhkeb selle pinevuse käes. Samas üks naine läks lihtsalt keset etendust minema ja nagu ma vaheajal kuulsin, oli see just muusika tõttu, millest tal halb hakkas. Samas mulle see pingeline ja kohati raju muusika väga meeldis. See oli täpselt selline muusika, et kui muidu keegi teatris magama kipub jääma, siis muusika ajab aeg-ajalt üles. Kuigi arvestades seda elu, mis laval toimus ei oleks keegi magama jäänud (isegi mul ei tulnud peale öövalvet und, mida ikka vahel on teatris juhtunud). 
Eriti meeldis mulle Kossi näidendi ettekanne Niina esituses. See lause „Siin me nüüd oleme“ puudutas mind kusagilt sügavamalt. Ma ei tea, võib-olla see puudutab kõiki eestlasi mingil määral kuna loob seose kultusfilmiga "Siin me oleme" (vähemalt minul tuli kohe film meelde). Muidugi kogu valgus, suits, mõnusalt kajav võimendus ja valge kleit, milles Klaudia Tiitsmaa seda näidendit esitas, andsid palju juurde, aga ma ütleks, et see oligi see katarsis, mida Koss etenduse lõpus taga otsis. Veel meeldis mulle etenduse lõpupoole olnud laul, mille Trigorin esitas pärast Emmaga tülitsemist, kui ta Moskvasse Niina juurde läks. Seda, mis emotsioone see laul tekitas, on raske kirjeldada ja seda peab ise nägema ja kogema. Mitte, et laul ise väga eriline oleks olnud, aga just kogu see valgus, pillid ja võimendus tekitasid väga huvitava emotsiooni.
Kõige huvitavama emotsiooni tekitas minus aga stseen, kus Trigorin ja Niina kohtuvad ja lubavad Moskvas kokku saada. Nimelt käib seal stseenis juttu alastusest ja nii leiabki publik ühel hetkel lavalt täiesti alasti Niina. Ja Niina pole laval alasti mitte kusagil kauges ja pimedas lavanurgas, vaid täiesti korralikult valgustatud eeslaval otse publiku silme all. Lisaks sellele, et meile näidati Niinat täiesti alasti, toimus sel hetkel Niina ja Trigorini vahel stseen, mis fantaasiale just väga palju ruumi ei jätnud. Ma arvan, et kui Emma poleks Trigorinit ja Niinat sellest situatsioonist leidnud, oleksid Trigorini käed Niina paljalt tagumikult veelgi kaugemale liikunud. Ma ei hakka salgamagi, et minu meelest oli sel hetkel õhk erootikast (kui nii võib öelda) täiesti paks ja minu kõrval istuvad noored poisid vist ei hinganud ka sel hetkel. Just see on veel üks põhjus, miks ma Taago Tubina lavastust väga vanematele inimestele ei soovita. Nad pole ilmselt sellise lähenemisega harjunud. Samas võin ma ka täiesti vabalt eksida ja vabandan, kui kellegi tundeid riivasin.
Lisaks kasutatakse lavastuses väga palju ebatsensuurseid sõnu, mis ei pruugi vanematele inimestele meeldida. Ma pean tunnistama, et ka mind ei aja ebatsensuursete sõnade kasutamine teatrilaval naerma. See tundub kuidagi nii eilne päev või iganenud võte olema. Samas käesolevalt ei olnud nende sõnade mõte üldse kedagi naerma ajada, vaid kajastada meie argipäeva. Iseasi on muidugi see, kas me tahame endale tunnistada, et see sõna „kurat“ lendab meil huultelt tihedamini, kui meile meeldiks. Mulle tundub, et me peaksime oma sõnakasutust veidi rohkem kontrollima hakkama. Sest kui juba näidendi nimeks pannakse „Krdi (mis on ju släng sõnast kuradi) loll lind“, siis see on täiesti normaalne nähtus ja ma olen kindel, et kõik, kes pealkirja näevad saavad aru, et jutt käib linnust, kes on kellegi närvi ajanud. Sest enamasti kasutatakse sõna „kurat“ pahuruse  või negatiivse emotsiooni väljendamiseks ja see on osa meie igapäevasest keelekasutusest. Kindlasti on see ka üks asi, mida vanemad inimesed ei pruugi mõista ja just seepärast ma arvangi, et vanemad inimesed peaksid jääma klassikalise Tšehhovi juurde. Muidugi juhul kui nad pole väga kaasaegsed ja kõige eelpoolmainitu peale ära ei kohku. Või kui nad poel kirjandusõpetajad, kes oma klassiga teatrisse lähevad.
Seevastu sobib Taago Tubina lavastatud „Krdi loll lind“ väga hästi noortele. Just eelkõige kõikide eelpoolmainitud põhjuste tõttu, sest vana ja kohati arusaamatu süžee on pandud tänapäevasesse vormi ja nii jääb see noortele rohkem meelde ja on ehk arusaadavam ka. Kui mina käiksin veel gümnaasiumis, siis mina eelistaksin iga kell praegust Ugala moodsamat versiooni mõne aasta tagusele Vanemuise klassikalisele versioonile. Põhiline lugu on ju sama ja kindlasti paneks mind  rohkem kaasa mõtlema versioon, kus tegelased kasutavad sülearvuteid ja nutitelefone ning käivad riides normaalsete noorte moodi (samastumine tegelastega on lihtsam),  mitte ei kanna mingeid kummalisi säärsaapaid ja uhkeid kleite. Ma annaks küll soovituse kõikidele kirjandusõpetajatele või klassijuhatajatele, seda lavastust klassiga vaatama minna. Ehk saab nii mõnigi õpilane aru, et teater ei pea alati olema igav ja vanamoodne ning hakkab rohkem huvi teatri vastu tundma. Mina mõtlesin lavastuse jooksul päris mitmel korral, et see lavastus sobiks jube hästi mu vennale vaatamiseks, kes väga suur teatrisõber ei ole. Seega soovitan proovida kõnealust lavastust kasutada inimeste teatriusku pööramiseks.
Isegi siis, kui sisu väga ei meeldi, pakub Taago Tubina lavastus nii palju muud nauditavat, et patt oleks lihtsalt teatrisse minemata jätta. Minu meelest black-box tüüpi saal, võimas muusikaline kujundus, efektne valguskujundus, peaaegu olematu lavakujundus ja väga suurepärased näitlejad moodustavad vägagi nauditava terviku. Siiski tuleb valmis olla ka selleks, et järsku pannakse saalis tuled põlema ja tegelased pöörduvad erinevate küsimustega publiku poole. Seda, kas tegemist on retooriliste küsimustega, või oodatakse publikult ka tõsimeeli vastust võib igaüks saalis istudes ise otsustada. Kohati mind jäi siiski see saalitulede põlema panek häirima, sest see katkestas mingis mõttes laval toimunud tegevuse ja rebis sind kontekstist välja. Eriti kui ma olin veel muusikakujunduse lummuses. Mulle oleks veel rohkem muusikat ja laulu meeldinud. Eriti oleks mulle meeldinud, kui lavastus lõpekski mõne muusikalise numbriga. Muusika, mis kruvib pinged lakke, muudkui kruvib ja kruvib kuni sa oled viimse piirini pinges, siis tuleb lõppakord, saal läheb pimedaks ja ongi etendus sellekskorraks läbi. See ilmselt saavutaks Kossi soovitud katarsise ka. Praegu tundus mulle, et lõpp jäi kuidagi venima ja mul hakkas lõpus isegi uni peale tulema. Ma ei tea, äkki olid seal mingid muud probleemid, sest etendus pidi kestma 2h ja 50 minutit, aga kestis vist 15min kauem. Viivitus polnud kindlasti tingitud etenduse lõpus olnud ovotsioonidest. Jah, publik tõusis küll püsti, kuid minu meelest oli see üsna leige tänuavaldus.
Kuna ma olen Ugalas võrdlemisi vähe käinud ja nende lavastustest ainult mõnda üksikut näinud, siis näitlejatest ma ka midagi väga ei teadnud. Nime järgi olin muidugi kõikidest (välja arvatud Laura Kalle) kuulnud, kuid teatrilaval olin neist ainult mõnda näinud. Seega arvasin enne etendust ,et näitlejate vaatamine võib vähemalt huvitav olla. Siiski midagi väga huvitavat ei olnud. Martin Mill Kossina oli huvitav ja sai minu meelest end kõige rohkem erinevatest külgedest näidata. Tema on minu selle lavastuse vaieldamatu lemmik. Ta on mulle juba varem meeldinud, kuigi ma ei suuda hetkel absoluutselt meenutada kus ma teda veel näinud olen. Veel meeldis mulle Ringo Ramul Semmina. Selline parajalt entusiastlik ja samas vist iseloomustati ka teda kui veidi lihtsameelset? Aga sellised kujud ongi alati kõige huvitavamad. Ma isegi ei tea, mis mulle temas meeldis, aga miskit temas siiski on. Merle Palmistet olen ma vist mõnes projektiteatri komöödias näinud, seega oli teda tõsisemas rollis huvitav näha. Kuigi kohati tema hääletoon ja maneerid meenutasid tema teleseriaalidest tuttavate naiivsete bimbode olekut. Vähemalt alguses mulle tundus nii (ehk oli see puhtalt minu aju vingerpuss), kuid teises vaatuses kui ta Kossi pead üritas siduda, siis see oli midagi sellist, mida ma varem tema esituses näinud ei olnud. Sügav kiitus ja kummardus ka end laval alasti võtnud Klaudia Tiitsmaale. Esiteks selle suure (ma eeldan, et see on suur julgustükk) julgustüki eest, laval täiesti alasti olla. Ja teiseks Kossi näidendi imelise esitluse eest. Ma saan aru küll, et võimendus tegi oma töö, kuid mulle avaldas see stseen kõige rohkem muljet. Vaieldamatult minu lemmikstseen kogu lavastusest.
Teistele näitlejatele pole mul ka midagi ette heita, kuid suure tõenäosusega on nende esitused mul varsti meelest läinud, samas kui Niina, Koss, Semm ja Emma tulevad kohe kujtulustes esile kui keegi peaks mulle Ugala „Krdi loll lind“ lavastust mainima. Või kui ma peaksin kuskil nägema Martin Milli, Ringo Ramuli, Merle Palmiste või Klaudia Tiitsmaa nime, tuleb mul veel pikalt nende tegelaskuju silme ette. Kui üdini aus olla, siis ilmselt seostuvad eespool mainitud tegelaskujud ka pikalt veel kogu Ugala teatriga, sest nähtud lavastus oli äärmiselt tagasihoidliku Ugala kogemuse parim kogemus. Mul on hea meel, et Ugala teater võimaldas mul krdi lolli linnuga tuttavaks saada.

Autor: Aaron Posner
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Liisa Soolepp
Muusikaline kujundaja: Lauri Lüdimois
Valguskunstnik: Mari-Riin Villemsoo
Liikumisjuht: Raido Mägi
Mängisid:
Martin Mill -  Koss (Konstantin)
Merle Palmiste - Emma (Konstantini ema, kuulus näitlejanna)
Klaudia Tiitsmaa - Niina (Konstantini ema)
Laura Kalle - Maria (Sorni koduabiline)
Ringo Ramul - Semm (Sorni naaber, õpetaja)
Janek Vadi - Trigorin (Emma elukaaslane, kuulus kirjanik)
Andres Tabun - Sorn (Emma vend, arst)

Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala kodulehelt SIIN

*- postituse päisepilt on pärit Ugala teatri koduleheküljelt.

NB! Teatriskäik toimus koostöös Ugala teatriga. See, et ma ise teatripileti eest ei maksnud, ei mõjuta minu arvamust nähtud etendusest. Kui siis ainult nii palju, et ma sattusin teatrisse varem, kui ma oma raha eest oleksin jõudnud.

14/10/2016

Erakordselt heatahtlik mees

10.oktoobril 2016 Ugala külalisetendus Võru kultuurimajas "Kannel"

Pilt pärit Ugala teatri koduleheküljelt
Autor: Sirkku Peltola
Lavastaja: Tanel Ingi
Mängisid:
Egon Nuter - Raine (erakordselt heatahtlik 60-aastane mees)
Aarne Soro - Petteri (Raine 40-aastane poeg)
Andres Tabun - Kalevi (Raine uue korteri üürileandja)
Kata-Riina Luide - Iiris (Petteri abikaasa)
Klaudia Tiitsmaa - Kaisa (Petteri ja Iirise 15-aastane tütar)
Kiiri Tamm - Paula (Raine eksabikaasa)
Tarvo Vridolin - Jimi (Elektroonikafirma müügiagentide värbaja)
Triinu Meriste - Jannica (Elektroonikafirma omanik)
Luule Komissarov - Annu (Vaimsete probleemidega töötu, kellele Raine robottolmuimejat müümas käib)

Kunagi sügise alguses avastasin, et Ugala tuleb Võrru külalisetendust andma, kuid ega ma siis kohe piletit ära ei ostnud. Esmaspäev oli töölt vaba ja mõtlesin, et kunagi oli plaan 10.oktoober teatrisse minna. Vaatasin, et Vanemuises oli Rakvere teatri "3 õde" (mis on ka minu tahan vaadata lavastuste nimekirjas) ja Ugala teatri "Meeste kodu". Kuidagi tuli meelde, et äkki oli Võrus või Põlvas ka midagi. Ja oligi Võrus Ugala külalisetendus "Erakordselt heatahtlik mees". Ma ei pidanud enam pikalt mõtlema ja nii ma paar tundi enne etenduse algust piletid ostsingi. Kuna emal oli töölt vaba õhtu, võtsin temagi kaasa. Äkki saab ka veel teatripisiku külge.
Teatrisse läksin ma täiesti ilma igasuguste ootusteta. Tegelikult seda ikka lootsin, et hea lavastus on, sest noh teadlikult ma jama vaatama ei lähe (isegi ka siis mitte, kui mõni teater mulle tasuta piletit pakub). Sisututvustuse põhjal tundus mulle, et tegemist on hea lavastusega ja tundus, et sellist temaatikat võiksin ma vaadata küll. Ugala tutvustab oma koduleheküljel lavastust alljärgnevalt: "Loo keskmes on Raine - hilisesse keskikka jõudnud südamlik ja tagasihoidlik mees, kes on sunnitud oma elu justkui otsast alustama. Tema töökoht koondati, abielu sai ühel hetkel otsa ning hoole ja armastusega rajatud kodumajas elab nüüd eksnaine koos oma uue elukaaslasega. Mis seal siis ikka. Selline on elu. Raine ei ole kunagi iseennast esikohale seadnud. Pigem vastupidi. Ta on vähenõudlik, rõõmsameelne ja usaldav, alati valmis kaasinimesi aitama. "Annab kasvõi viimase särgi seljast," öeldakse selliste inimeste kohta. Kui tihti me märkame Rainesid endi kõrval? Kas oskame neid hoida ja väärtustada? Kellegi isa, vanaisa, töökaaslane, majanaaber... Oleme me neile vähemalt tänulikud?" Kohe kui ma seda sisututvustust lugesin, tundus mulle et tegemist on väga paljulubava lavastusega ja ma saan pärast oma peas palju filosofeerida elu üle. Päris nii see siiski ei olnud. 
Lavastuse algus mulle väga ei meeldinud. Põhjuseks see, et mina lootsingi väga sügavamõttelist lavastust. Tegelikkuses oli algus või koguni terve esimene vaatus üsnagi koomiline. Kõige koomilisem vist oligi Raine korteriomaniku tegelaskuju, keda kehastas Andres Tabun. Minu arvates oli korteriomanik väga tüütu ja no nii heatahtlik ei saa ükski inimene olla, et laseb oma korteriomanikul (või ükskõik kellel) vabalt oma korteris toimetada. Küll see korteriomanik käis sõi ja jõi Raine elamises, oli Raine juures, kui Petteri külla tuli ja ei lasknud isal-pojal omavahel rahus rääkida ning kõige tipuks läks korteriomanik ka Rainega tema poja pere poole jõuluõhtule kaasa. Lisaks oli korteriomanik Kalevi üleüldse selline muidumees, kes jõi ainult õlut ja rääkis oma lõputuid jutte. Selline täiesti tüüpiline koomiline kuju. Ja kuna mina ootasin väga sügavamõttelist lugu, siis mind ajas eriti vihale, et selline tegelane lavastuses sees on ja mulle esimene vaatus seetõttu väga pinget ei pakkunud. Küll aga ütles mu ema, et talle etendus meeldis ja eriti meeldis talle esimene vaatus just seetõttu, et seal sai nalja ja et see korteriomanik oli väga huvitav tegelane. Samuti mu emale ei meeldinud teine vaatus, kuna siis läks teema veidi tõsisemaks ja polnud enam nii palju nalja. Mulle jälle meeldis teine vaatus rohkem just sel samal põhjusel, et seal oli veidi mõtlemisainet ja tegelased olid tõsisemad. Seega ma julgen väita, et tegemist on sellise lavastusega, millest leiavad nii komöödia armastajad kui ka veidi tõsisemate teemade armastajad endale midagi. Samuti peaksid lavastusest äratundmisrõõmu tundma nii mehed kui naised, nii nooremad kui vanemad.
Lavastus keerlebki ümber 60-aastase Raine, kes on naisest lahutanud ja kes otsustab kolida teise linna, et olla lähemal oma poja perele, kellega ta pole pikalt suhelnud. Nii saab Raine tööle elektroonikafirmasse, kus tema ülesandeks on robottolmuimeja "Red Devil" müümine ja kolib väikesesse üürikorterisse. Oma heatahtlikkuses aitab Raine paljusid, kuid kasu asemel toob see talle ainult kahju. Nii juhtubki, et teiste abistamise tulemusel lastakse Raine töölt lahti ja Raine on sunnitud kolima oma poja pere juurde. Ka seal põhjustab Raine heatahtlikkus paksu verd. Lavastuse lõpp on aga üsna ootamatu. Nimelt lõpeb lavastus sellega, et Raine sureb infarkti tagajärjel ja me näeme tema matuseid. Matuste osa oli vist minu jaoks lavastuse kõige sügavamaid punkte ja minul võttis silma märjaks. Mu ainus mõte oli, et nüüd võiks midagi veel juhtuda, sest kui praegu saal valgeks läheb, siis olen ma sunnitud punaste ja märgade silmadega saalist väljuma. Õnneks läks lavastus veel veidi edasi ja ma sain normaalse inimesena saalist väljuda.
Kui ma eespool mainisin, et korteriomanik oli minu jaoks veidi kummaline kuju, siis tegelikult tundus mulle, et paljud tegelased olid üle võlli keeratud. Eriti üle võlli oli keeratud Raine tegelaskuju. Olgugi, et ta oli heatahtlik mees, siis mina ei usu, et nii heatahtlikke mehi või üldse inimesi olemas on. Või olen siis mina liiga kibestunud, et uskuda selliste inimeste olemasolusse. Kas tõesti ei saanud Raine oma korteriomanikku mitte Petteri poole kaasa võtta? Või miks Petteri üldse selle korteriomaniku enda juurde jõuludeks vastu võttis? Mina küll ei tahaks, et jõuluõhtul keegi võõras minu perega koos on. Või kas tõesti on mõni töötaja nii heatahtlik, et maksab oma ülemuse hasartmängusõltuvusest tekkinud paarituhande euro suuruseid võlgasid? Ja laseb end pärast veel töölt lahti ka lasta sellepärast? Või mõni müügimees, kes satub töötu ja kergelt kummalise välimuse ja olekuga naisterahva juurde tolmuimejat esitlema hakkab selle naise elektriarveid maksma? Või kas üldse nii heatahtlik inimene saab müügimees olla? Või ongi Sirkka Peltola kirjutanud näidendi kerge irooniaga? Minu meelest on tänapäeval järjest rohkem müügimehi ja ma pole veel ühtegi heatahtlikku müügimeest näinud. Enamasti on nad üsna agressiivsed ja soovivad iga hinna eest oma kaupa kas tutvustada või peale suruda. Seda, kas ja kui edukad nad on, ma ei tea. Küll aga oli lavastuses erakordselt heatahtlik müügimees oma firmas ka üks edukamaid müügimehi. Äkki on see mõtlemise koht? Võib-olla peaksidki müügimehed oma erakordse agressiivsuse asemel proovima erakordselt heatahtlikku lähenemist oma müügitöös. Samuti oli minu jaoks veidi irooniline see, et Raine oli oma töö kaotanud just valdade ühinemise tõttu. Ka see on hetkel Eestis akutaalne probleem ja paljud inimesed kardavad just eelkõige seda, et kui vallad ühinevad, siis nende töökohad koondatakse. Kas ehk mõni nendest koondatavatest ametnikest aga nii heasüdamlik oleks, seda ma ei usu. Ehk peaks kõik riigiametnikud seda lavastust vaatama saatma. Et kui neid kunagi koondatakse, siis nad teavad kuidas oma eluga edasi minna. Äkki muutuks elu Eestis ka paremaks kui meil oleks mitu erakordselt heatahtlikku inimest, kes teisi aitavad?
Aga aitab nüüd fantaseerimisest. Kuigi kohati tundus süžee minu jaoks fantaasiarohke, siis üldkokkuvõttes mulle lavastuse sisu ja ülesehitus meeldis. Võib-olla oleks esimeses vaatuses võinud natukene rohkem juhtuda. Mulle tundus, et esimene vaatus keskendus väga pikalt sellele kuidas Raine uude linna kolis, seal tööle asus ja korteri üüris. Teises vaatuseses toimus tegevus suuremate vahedega ja jõuti näidata rohkem sündmusi. Samuti meeldis mulle lavakujundus. Alguses, kui ma saali läksin tundus mulle, et laval polegi mingisugust kujundust. Et ongi lihtsalt tühi lava ja paar tooli. Kui etendus peale hakkas ja valgus sisse lülitati, siis vaatasin küll, et väga efektne lavakujundus. Põhiliselt oligi laval seinad koos paari akna ja valgustiga. Lisaks veel 3 lauda ja mõned toolid. Laudu ja toole tõstsid näitlejad ise lavastuse käigus vastavalt stseenile ümber. Koos mõningate lisadetailidega loodi lavale ilma igasuguse suure ümberpaigutusteta eduka elektroonikafirma kontor, hubane üürikorter, ilma elektrita korter, pubi jne. Kindlasti aitasid meeleolu loomisel palju kaasa ka näitlejatööd.
Ma pean tunnistama, et ma pole väga paljusid Ugala lavastusi näinud ja nende näitlejatega pole ma ka väga kursis. Võib-olla ongi asi selles, et ma pole neid näitlejaid väga telerist näinud ja pole ka teisi rolle näinud ja siis ei oska millegagi võrrelda. Mulle igatahes tervikuna näitlejatöö meeldis, kuid praktiliselt igaühe juures oli mõni asi, mis mind häiris või tekkis mul mõni muu seos. Egon Nuteriga tuli mul esimeses vaatuses paratamatult meelde kunagine Komöödiateatri suvelavastus "Ei või olla", kus Nuter koos Andrus Vaarikuga põhiliselt rahvast naerutasid. Midagi tolleaegsest komöödiast oli ka selles etenduses olemas. Ma ei tea, mis see oli (võib-olla ainult see, et Nuter mängis mõlemas lavastuses), aga minu jaoks oli seal midagi olemas ja nii kui ma Nuterit selle mantliga laval nägin tuli mulle silme ette "Ei või olla" etendus. Raine kasutas ka väga tihti sõnadepaari "Tore on". Enamasti kasutas ta seda siis, kui keegi teine oma elust midagi rääkis. Selle sõnade paari välja ütlemisel meenus mulle kohe Nuteri kehastatud Lennart Meri. Mulle kuidagi tundus et sellise tooni ja olekuga rääkis ka Nuteri kehastatud Lennart Meri. Enamasti oli Raine tegelaskuju ikka täiesti omamoodi, aga just see konkreetne sõnaühend lõi minule silme ette pildi Lennart Merist Egon Nuteri kehastuses. Aju teeb lihtsalt kummalisi vingerpusse. Luule Komissarov on kindlasti ka näitleja, keda kogu Eesti teab kui Õnne tänava Lainet. Ma kartsin korraks ka, et äkki näen ma laval ainult Lainet. Ei näinudki. Täisa Annu oli laval ja mul on tõsiselt kahju, et seda Annut nii vähe rahvale näidati. Ma oleks rohkem tahtnud Annu veidrustest teada saada. Luule Komissarov on suurepärane näitleja ja mul on tegelikult nii kahju, et ma teda nii vähe laval näinud olen. Ilmselt pole mina ainus ja ma kahtlustan, et Eestis on veel väga palju neid inimesi, kes teavadki teda eelkõige Lainena. Kõige siiramad tegelased olidki minu meelest Annu, Raine, Kalevi ja Kaisa. Mul oli tunne, et need ei ole mängitud tegelased, vaid need ongi päris inimesed seal laval. Siiski Kalevi mingil hetkel meenutas oma kummalise olekuga hambaarst Andrei Ortot "Doktor Silvast". Mingil hetkel sattusin ma TV3-st vaatama seriaali "Üheotsapilet", kus peaosalist kehastas Klaudia Tiitsmaa. Sealt tekkis mul tema vastu suurem huvi, kuid teatris olen ma teda ikkagi liiga vähe näinud. Peaks rohkem lavastusi vaatama, kus tema mängib, sest mulle tundub, et ta suudab ka oma tegelaskujud usutavalt luua ning tema mängu laval on huvitav vaadata. Kahjuks oli seekord ka veidike näitlejatööd, mis mind häirisid. Näiteks Kiiri Tamm oli oma eksabikaasa rollis kuidagi liiga jäik ja tema mäng jättis mulle väga pingutatud mulje. Võib-olla on põhjuseks see, et enamasti tegutseb ta Ugalas inspitsiendi, mitte näitlejana, kuigi minu teada on ta siiski diplomeeritud näitleja. Ilmselt oleks tal vaja lihtsalt rohkem mängida ja siis poleks ka roll nii ülepingutatud. Samuti tundus mulle, et Kata-Riina Luide ei suutnud pereema Iirist väga veenvalt mängida. Ma saan aru, et tegelaskuju pidigi olema tülpinud ja mitte väga rahulolev oma äia ja võib-olla üldse kogu pere suhtes, aga mulle jäi kohati mulje nagu Luide oleks lihtsalt lavale tulnud ja oma teksti lihtsalt esitanud. Kuidagi tuim ja monotoonne oli Iirise tekst ja ma lausa ootasin, et millal ta lavalt ära läheb. Triinu Meriste kohta ei saa ma otseselt midagi halba öelda, aga kiitma ma teda ka ei hakka. Lihtsalt ma ei tea, kas see oli tema tegelaskuju või tema näitlemisoskus või hoopis midagi muud, aga mulle lihtsalt hakkas tema tegelaskuju Jannica laval vastu. Selline alateadlik mittemeeldimine, millele ei oska ühtegi ratsionaalset põhjendust tuua. Sama lugu on Aarne Soroga. Ma ei tea miks see nii on, aga lihtsalt vahel on nii, et osad meeldivad väga ja siis on osad, kes ei meeldi üldse ja siis on mingi osa neid tegelasi või näitlejaid, kes nagu otseselt ei kuulu kumbagi gruppi, aga ikkagi on midagi, mis mind häirib. Tarvo Viroldini kohta ei oska ma öelda seda, kas tema mäng mulle meeldis või mitte, sest ma nägin laval ainult pritsumees priidikut teleseriaalist "Doktor Silva". Ma kusjuures pole selle seriaali eriline austaja ega midagi, kuid lihtsalt see pritsumees on sealt nii eredalt meelde jäänud. Mul oli kogu etenduse aja tunne, et laval on pritsumees, kes lihtsalt üritab kedagi teist mängida. 
Mulle jõudis just kohale, et ma olen üsna palju kirjutanud lihtsalt niisama mingit juttu, aga etendusest endast otseselt ei kirjutagi. Esiteks olen ma aru saanud, et kui ma kõik lahti kirjutaksin, siis ei oleks inimestel üldse huvitav teatrisse minna, kuna nad juba teavad mis ja millal juhtub. Niisiis ma üritasin natukene kirjutada sellest, mis toimub, kuid mitte kõike lahti kirjutada. Võib-olla on süüdi ka aeg. Teatris käisin ma esmaspäeval, aga täna on reede ja vahepeal on mul üsna palju tegemist olnud ja ehk on mõned asjad juba ununenud. Siiski olulisemad märksõnad panin kirja ja nendele tuginedes nüüd see postitus valmiski. Ehk need, kes tahavad antud lavastust vaatama minna leiavad siit otsuse tegemiseks piisavalt infot. Minul igatahes tuleb küll lugedes etendus ja sealsed stseenid silme ette. Näiteks see pilt, mille ma siia illustratsiooniks juurde panin. See on üks minu lemmikstseene sellest lavastusest. Just see, et muidu nii mässumeelne pubekas avab end vanaisale ja selle tõttu oli vanaisa ainus inimene, kes teadis mida see tütarlaps tegelikult läbi elab ja mis probleemidega ta silmitsi seisab. Mul oli nii kahju Kaisast, et ta leidis lõpuks endale kõrvale inimese, kes teda kuulas ja ei hakanud temaga moraalitsema nagu täiskasvanud tavaliselt teevad ja üsna pea kaotas Kaisa ka selle inimese enda kõrvalt. See vist oligi tegelikult esimene stseen, kus mul silm märjaks läks. Ja siis see matusestseen. Kuigi matused on juba vist iseenesest sellised asjad, et ajavad kõik nutma. Olgu nad siis teatris või päris elus. Etenduse lõpuks tekkis mu emal mõte, et kas on vaja nii hea inimene olla, kui ikka nii vara ära sured. Ma hakkasin nüüd mõtlema sellele, et äkki head inimesed surevad seetõttu varem ära, et nad on rohkem vastuvõtlikumad kõigele halvale, kuna kõik hea annavad nad endast ju ära. 
Igatahes neile, kes päris komöödiat ei taha vaadata, kuid samas peavad ka sügavamõttelist draamat raskeks, soovitan seda lavastust. Tegelikult soovitan kõigile. Sest iial ei tea, mis kellelegi meeldib. Öeldakse ju et maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Minge teatrisse ja pärast öelge mulle, et kuule jumala hea etendus oli. Sest ma ise natuke kahtlen selles, kui hea lavastusega tegemist on.

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta saab Ugala teatri koduleheküljelt (SIIN)