Akadeemiline lühis

1. märtsil 2026 Rahvusteatris Vanemuine

Foto: Kalev Lilleorg

Ma arvan, et mul on üsna hea ülevaade sellest mis Eesti haridusmaastikul toimub. Eriti kõrgharidusmaastikul. Ma pole kindlasti selle valdkonna ekspert, aga olles mitu korda kõrgkoolis õppinud ja omades ka hästi väikest kõrgkoolis õpetamise kogemust, siis midagi ma sellest maailmast tean. Teadupärast on Tartu Ülikool ja Tartu Ülikooli Kliinikum ka omavahel seotud ja seega on kliinikumis töötamine mul veidi lubanud nuusutada ka seda teadusmaailma poolt, mis ülikoolide juurde kuulub. Aeg-ajal tõusevad ka meedias esile teemad sellest kuidas riik ei taha kõrgharidust piisavalt rahastada. Seega oli väga huvitav näha, et Rahvusteater Vanemuine toob välja lavastuse, mis räägib just akadeemilisest maailmast ning võrdleb seda ärimaailmaga.

Näidendi on kirjutanud Soome näitekirjanik Juha Jokela ning see esietendus Soomes 2021. aastal ja sai 2023. aastal Soome Teaduste Akadeemia inimõiguste auhinna. Vanemuine on alles kolmas teater kes selle näidendi lavale toob. Seega on tegemist küllaltki värske ja kaasaegse näidendiga, mis kindlasti on üheks põhjuseks miks lavastus tänapäeva Eestisse nii hästi sobitub. Kuigi Jokela on näidendi kirjutanud Soome ülikoolide probleemide põhjal, on need probleemid aktuaalsed ka Eesti akadeemilisel maastikul. Mulle tundub, et mitte ainult akadeemilisel maastikul vaid lavastuses käsitletavaid teemasid saab üle kanda ka teistesse valdkondadesse.

Loo peategelaseks on sotsiaalpsühholoogia professor Johanna Virt (Maria Annus), kes annab auditooriumile loengut sellest milline on ülikooli sisekliima. Johanna alustab loengut sellega kuidas järjest rohkem esineb läbipõlemist ja miks naised on läbipõlemisest rohkem ohustatud. Jõudes lõpuks välja selleni mis on akadeemiline vabadus ning kuidas ülikoolis peavad töötama tipptegijad kes aitavad ülikooli paremini müüa. See pole piisav kui sa oled üliõpilaste arvates suurepärane õppejõud. Sa pead olema lisaks ka teadlasena tipus – publitseerima artikleid, taotlema grante oma uutele projektidele, osalema rahvusvahelistes koostööprojektides, juhendama üliõpilasi, retsenseerima ja kõige selle kõrval peaks sul jääma veel aega meediaga suhtlemiseks, et ikka ülikooli reklaamida. Kõike seda juhivad Exceli tabelid kus need nõudmised kirjas on, sest kui midagi ei vasta nõudmistele, siis sind ei atesteerita ja võib juhtuda et ühel hetkel leiab juhtkond, et sind ja sinu õpetatavat valdkonda pole ülikoolis endam üldse vaja. Kõik see viib läbipõlemiseni.

Eks seda protsesside tõhustamist ja töökorralduse ümber mängimist tuleb ka mujal ette ja ilmselt on kõigile see olukord tuttav, kus sa ühel hetkel leiad et sinu töö kvaliteeti määravad erinevad nõudmised ja üks struktuurireform jõuab vaevalt lõppeda kui järgmine algab. Ärge saage minust valesti aru, ma pole nõuete vastane. Kindlasti ei saa näiteks päästjaks, õpetajaks, tervishoiutöötajaks või ka bussijuhiks hakata päris igaüks. Mingid miinimumnõuded on vajalikud, et seda tööd edukalt teha, kuid me ei saa kõike lõpmatuseni erinevate dokumentidega reguleerida, sest sellisel juhul on sobivate inimeste ring väga piiratud ja need inimesed jäävadki oma erialale lõksu ja põlevad lõpuks läbi.

Kindlasti on „Akadeemiline lühis“ selline lavastus, mis nõuab kaasa mõtlemist ja soovi nähtut analüüsida. Tegemist ei ole kuiva akadeemilise loenguga kuigi peab tunnistama et kantseliitlikku kõnepruuki oli päris palju ja nii läks ka minul aeg-ajalt mõte rändama. Nii nagu praktiliselt igas loengus mõneks sekundiks tähelepanu hajub, seega ma leian et see on normaalne. Kes see ikka jõuab kõikide filosoofide mõtteid kuulata, kui tegemist pole just sinu kitsauurimisvaldkonna filosoofidega. Silmaringi avardamise mõttes on muidugi huvitav uusi mõtteid kuulda. Mina näiteks polnud panoptikumist varem midagi kuulnud. Panoptikum on ringikujuline vangla, kus kongid asuvad ringikujuliselt ja ringi keskel asub valvuritorn. Idee on selles, et kõik vangid on tornist näha, aga vangidel pole võimalik näha keda valvur parajasti tornist jälgib. See tähendab, et vangid hakkavad ise end kontrollima, sest pole teada keda valvur parajasti jälgib. Sarnast kontrollimehhanismi leidub ka tänapäevases ühiskonnas. Näiteks kõik need avatud kontorid, kus iga töötaja kõik liigutused nähtavad on. See on ainult üks näide ja nüüd saab lugeja ise edasi mõelda, miks kõnealune lavastus tänapäeva ühiskonnas nii aktuaalne on.

Lavastuses oli ka humoorikaid kohti. Mõned naljad olid sellised mille peale naersid ainult akadeemikud või need kes ise sellise „üksikindiviid süsteemi vastu võitlusega“ kokku puutunud on, aga leidus ka maisemat sorti huumorit mille üle kogu saal naerda sai. Kuna tegemist on veel võrdlemisi värske lavastusega (esietendus toimus 21. veebruaril 2026), siis ilmselt edaspidi muutub näitlejate mäng ilmselt veelgi vabamaks ja see võib rohkem situatsioonikoomikat põhjustada. Mõned humoorikad hetked olid nii üürikesed, et minu pilk neid kinni ei püüdnud ja kui ma üritasin kaaspubliku naeru peale aru saada, mis just juhtus, oli see hetk juba möödunud. Nii juhtub kui üritad vastuvoolu ujuda ja jälgid näiteks seda, kuidas lavatöölised poodiumit eeslavalt ära sõidutavad.

Kristjan Suitsu loodud lavakujundus loob tunde nagu publik viibiks suures auditooriumis. Suur ekraan, üksik kõnepult (hiljem selgus siiski, et laval oli kaks kõnepulti, millest teine esmapilgul lihtsalt silma ei hakanud) ja puidutooni mööbliplaadist seinapaneelid lõid ehtsa auditooriumi tunde. Ka lavastaja Taago Tubin rõhutas akadeemilist atmosfääri veelgi. Kui tavaliselt annab etenduse algusest märku kõlaritest kostuv kõll, mis tuletab meelde et etenduse pildistamine ja salvestamine pole lubatud ning telefonid tuleks välja lülitada, siis sel korral seda heliklippi ei olnud. Meeldetuletus oli juba etendusse sisse lavastatud. Nimelt tuli peategelast kehastav Maria Annus koos inspitsent Meelis Hansinguga lavale ja arutasid kas kõik tehnika on valmis. Täpselt nagu enne konverentsi või suurte loengute algust veendutakse et tehnika töötab. Seejärel tuletas professor Virt saalisviibijatele meelde, et leongu salvestamine pole lubatud ja telefonid palutakse välja lülitada, millele järgnes teadaanne psühholoogia bakalaureuse üliõpilastele, et nende iseseisva töö nõuded on õppeinfosüsteemis üleval. See tekitas minus tunde, et ma olen taas ülikoolipingis, mitte teatris. Kui esimesel slaidil kuvati akadeemilise tööturu taastemäär Euroopa riikides ilusa värvilise Euroopa kaardina, siis tekkis mul automaatselt tahtmine seda pildistada. Mitte, et ma üldse teaksin kas see on reaalne statistika ja reaalne uurimus ja mul seda infot vaja oleks. Lihtsalt see on nii tugevalt harjumuses, et olulist infot tuleb üles pildistada või kirjutada. Kuna mulle meeldib väga õppida ja koolitustel käia ning ma õpiks kogu aeg uusi erialasid kui see tasuline poleks, siis minul pani selline etenduse algus kohe silma särama ja ma olin müüdud.

Kogu etendus siiski nii akadeemilises atmosfääris ei jätku. Ühel hetkel lükkas Maria Annus kõnepuldi seina äärde ja ekraani all olevad uksed avanesid ning lavasügavustest sõideti eeslavale poodium, mille peale on sisustatud ülikooli rektori kabinet. Samal viisil ilmusid aeg-ajalt välja ka sotsiaalteaduste dekaani kabinet ning professor Virdi enda kodu. Üldiselt on lavakujundus siiski minimalistlik ja suurem rõhk keskendub näitlejate tööle ning lavakujundus ainult toetab sõna ja lastes sõnal ja näitlejameisterlikkusel esile tõusta.

Kõige suurem osa lavastuses ongi täita Maria Annusel, kes mõlemas vaatuses viibib terve aja laval. Lisaks on tal palju monolooge, mis nii mõnigi kord on vägagi keerulised ja kantseliitlikud. Ja mul ei olnud kordagi igav. Kui Maria Annus peaks näitleja tööle vaheldust otsima, siis võiks ta vabalt loenguid anda, ma kuulaksin hea meelega. Vaieldamatult on see parim naispeaosa mida ma üle pika aja näinud olen. Ma soovitan ainuüksi Maria Annuse pärast teatrisse minna. Tore oli, et Liisa Pulk jälle Vanemuises kaasa teeb. Tema vihane järeldoktor Fiona Eskola oli Annuse kehastatud tasase professori täielik vastand. See ilmestas väga hästi seda kuidas sa pead teatud nõuetele vastama, et sa üldse saaksid ülikoolis karjääri teha, kui sa oled vihane ja sotsiaalmeedias liigagi aktiivselt end välja elad, siis sind akadeemilises ühiskonnas ei aktsepteerita.

Minu jaoks ei mõjunud Ragne Pekarevi kehastatud rektor väga usutavalt. Ühelt poolt oli ta küll omajagu kõrk, kuid rektori autoriteetsust mina temas ei näinud. Karol Kuntseli kehastatud dekaan oli tegelastest kõige koomilisem, peamiselt tema vastandliku käitumise tõttu. Ühelt poolt oli ta tähtis dekaan, kuid samas pani ta oma kabinetis pähe kõrvaklapid ja hakkas veipima. Hannes Kaljujärv oli samuti oma tuntud headuses kuigi temalt oleks ma veidi midagi üllatavamat oodanud. Praegune osatäitmine jäi veidi ühekülgseks. Stseenis kus eksabikaasad teineteise peale karjuvad, oli natukene Kaljujärve mängu mitmekesisust näha, aga selliseid hetki oleks tahtnud rohkem näha. Miika Pihlak on sellest näitlejate ansmablist minu jaoks kõige tundmatum, kuid oma gümnasisti rolli sobis ta hästi.

Üldiselt oli minu hinnagul näitlejate ansambel väga hästi kokku pandud ja nad muutsid lavastuse igas mõttes nauditavaks. Kõige suurem kummardus läheb siiski Maria Annusele nii suurepärase rolli eest. Pole kerge nii pikalt laval olla ja tema mäng ei vajunud kordagi ära. Natukene kahju oli teiste näitlejate rollid nii suuri mänguvõimalusi ei pakkunud. Eraldi kiitus läheb teatrile selle eest, et lavastuse kodulehel on välja toodud info selle kohta, et etenduses on vilkuva valgusega stseen. See võib tunduda tühine, aga on inimesi kellel selline teatud sagedusega vilkuv valgus tekitab tugeva haigushoo ja selline hoiatus on igati asjakohane.

Kokkuvõttes julgen lavastust soovitada. Võib-olla tõesti nendele kes teatrist lihtsat meelelahutust otsivad, see lavastus ei sobi ja jääb veidi igavaks ning raskeks. Nagu ma juba eelnevalt kirjutasin, siis on tegemist sellise lavastusega, mis pakub mõtlemisainet ja tekitab soovi nendel teemadel rääkida. Ma mõtlesin kohe, et tahaks seda lavastust minna vaatama koos õppejõududega ja pärast sel teemal ühte vestlusringi korraldada. Ühtlasi suutsin saalis istudes leida ka paralleele enda töökohaga ja mõnel korral avastasin end isegi professor Virdi jutu peale kaasa noogutamast. Ma tahaks öelda, et kõikidele haridus- ja teadusvaldkonna töötajatele võiks see lavastus kohustuslik vaatamine olla. Juhtidele ka. Eks mõned võrdlused on üsna äärmuslikud, näiteks asutuse võrdlemine panoptikumiga või akadeemilise autonoomia võrdlemine venestamisega, aga see ainult näitabki seda, et mingid sarnasused on olemas ja nendel teemadel peab rääkima. Käivad ju kunst ja teadus käsikäes ja mul on hea meel, et kunst tõstab esile teaduse probleeme samal ajal kui teadus üritab kunsti tõlgendada ja mõtestada. Mingem teatrisse!

 

Autor: Juha Jokela
Tõlkija: Kai Aareleid
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Videokunstnik: Martin Rästa
Helilooja: Day of the Triangle
Muusikaline kujundus: Taago Tubin ja Day of the Triangle
Osades:
Maria Annus – sotsiaalpsühholoogia professor Johann Virt
Ragne Pekarev – ülikooli rektor Leena Helander; TV saatejuht
Liisa Pulk – järeldoktorant Fiona Eskola
Karol Kuntsel – sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Mikk Heinloo
Hannes Kaljujärv – praktilise filosoofia kaasprofessor Eero Henrik Palo (Johanna eksabikaasa)
Miika Pihlak – Aapo (Johanna ja Eero poeg)
Meelis Hansing – tehnik
Liis Seljamaa – raadioajakirjanik (hääl)

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Rahvusteater Vanemuise kodulehelt.

Loe edasi

Krdi loll lind

27.veebruaril 2018 Ugala väikeses saalis

Ma mäletan kuidas ma 2014 aasta kevadel üritasin Vanemuise suvelavastusele „Kajakas“ piletit saada, mis mul tol korral ei õnnestunud. Küll aga õnnestus mul Vanemuise „Kajakas“ 2015 kevadel ära näha. Nö originaallavastuse muljeid saab SIIT lugeda. Ma mäletan, kuidas ma kõnealust lavastust suure elevusega ootasin. Ma enam ei mäletagi, miks ma lavastust nii väga ootasin. Äkki seepärast, et ma olin kunagi koolis Tšehhovi „Kajakat“ lugenud ja mulle meeldis see, mida ma lugesin. Küll aga mäletan ma seda, kuidas ma tol korral Vanemuise lavastuses veidi pettunud olin. Eelkõige jäi mind painama kõik see, mis on Tšehhovile omane – suured tunded, romantism jne. Pole ju mingi saladus, et raamatut lugeda on palju põnevam, sest siis jookseb sul silme ees just sinu ettekujutus kirjutatust, samal ajal kui teatris vaatad sa kellegi teise kujutluspilti.

Siiski midagi Tšehhovi tegelastes ja nende omavahelistes suhetes jäi mind tol korral kummitama. Nii lugesin ma peale teatrit veel kord raamatu läbi, et kõigest ikka  korralikult aru saada. Midagi jäi aga ikka häirima. Nii olin ma enam kui rõõmus, avastades, et Ugala mängukavas on lavastus nimega „Krdi loll lind“, mis on Aaron Posneri tõlgendust Tšehhovi „Kajakast“. Ehk siis  täpselt see, millest ma eelmisel korral puudust tundsin – keerulised inimestevahelised suhted, millest on romantism eemaldatud ja mida tegelased annavad edasi kaasaegses võtmes. Tundus nagu lavastus, mida tasuks vaadata. Küll aga pean ma tunnistama, et see, mida ma teatris nägin ja kogesin ei jõudnud mitte grammigi ligilähedale sellele, millisena ma oma vaimusilmas lavastust ette olin kujutanud.

Vaimusilmas nägin ma ikkagi ühte valget suurt maamaja koos valge puidust väikese laululavaga kusagil maalilise looduse keskel mägede ja orgude vahel. Lihtsalt selle vahega, et tegelased kannavad tänapäevaseid riideid ja ehk räägivad veidi moodsamat keelt, kui Tšehhovi tegelased. Ja maja on kindlasti tänapäevane maja ja ehk paistab selle idüllilise looduse keskel silma üks viienda seeria BMW või telefonimast. Esimesed pilgud saalis ja mulle tundus, et mu ettekujutus liigub õiges suunas just looduse osas. Küll see viienda seeria BMW jõuab etenduse jooksul veel lavale sõita.

Saali sisenedes vaatas mulle laval vastu üks suur maaliline sügismaastik ja põrand oli kaetud värviliste sügislehtedega. Seda maalilist pilti sain nautida kahjuks ainult kuni etendus pihta hakkas. Etenduse esimeste minutitega rebiti kogu maaliline Tšehhovi maastik puruks ja ühes sellega ka minu ettekujutus moodsast Tšehhovi tõlgendusest. Sest siis olin ma kindel, et seda viienda seeria BMW-d ma selles lavastuses ei näe. Polnud mingit kahtlust, et sellist lähenemist Tšehhovi „Kajakale“ polnud ma osanud oodata. Kohe kindlasti ei saa ma ka kunagi tulevikus enam midagi sellist uuesti näha (kui ma just seda sama lavastust Ugalasse uuesti vaatama ei lähe).

Sisuliselt on algsest „Kajakast“ praeguseks alles jäänud ainult tugiraamistik ja mõned nimed. Nii näiteks on Konstantinist saanud Koss, Irina Nikolajevnast oli saanud Emma, Semjon Semjonovitšist oli saanud lihtsalt Semm, kuid Trigorin on ikka Trigorin, Niina on ikka Niina, Sorin on ikka Sorin ja Mašast on Maria saanud (mis sisuliselt on sama nimi). See tugiraamistik, millest ma enne rääkisin on Kossi näidendi kirjutamine ja sellest alguse saanud suhetepundar perekonnas. Kõik see, kuidas Koss täie hingega uue näidendi on kirjutanud ja millest tema ema väga suurt midagi ei arva. Ometigi tahaks Koss kordki ema tunnustust tunda. Samal ajal unistab Kossi pruut Niina kuulsast näitlejakarjäärist ja loodab, et Kossi näidend ja Kossi näitlejannast ema aitavad tal selle unistuse täita. Lõpuks aitab Niina unistuse täita kuulus kirjanik Trigorin. Trigorin on Kossi ema elukaaslane, kuid kirjanikul on nõrkus noorte tüdrukute vastu ja nii leiab Koss ühel hetkel, et Niina on hoopis Trigorinisse armunud. Koss otsustab, et tema ei suuda taluda, et Niina teda ei armasta ja otsustab end maha lasta. Küll siiski edutult. Õnnetuid armastusi on loos aga veelgi. Nimelt armastab Sorini koduperenaine Maria jäägitult Kossi ja tal ei jätku silmi märkamaks, et Semm armastab sama jäägitult ainult teda. Päris õnnetuks armastuslooks lavastust siiski pidada ei saa. Tšehhovi varianti on lausa komöödiaks nimetatud. Ma sain vist Ugala lavastuses rohkem naerda kui Vanemuise lavastuses, kuid päris komöödia  mõõtu lavastus ikkagi välja ei anna.

Kui ma peaksin nüüd paari sõnaga Ugala lavastuse „Krdi loll lind“ kokku võtma, siis sobiksid kirjeldamiseks sellised sõnad nagu uuendusmeelne, kaasaegne, üllatav, ehk isegi šhokeeriv. Mingitel hetkedel leidsin ma end mõttelt et umbes sellist sorti lavastusi teeb tavaliselt NO99. Vähemalt mulle tundusid need kontseptsioonid sarnased (arvestades seda, et ma pole teatrisaalis ühtegi NO99 lavastust näinud, vaid  ainult teleri vahendusel mingeid katkendeid). Ma arvan, et kõige paremini läheb Taago Tubina lavastus peale just noorematele inimestele. Eelkõige kujunduse osas. Kohati oli muusika nii vali ja pingeid kruviv, et mul tekkis hirm. Ma kartsin, et midagi kuskil kohe lõhkeb selle pinevuse käes. Samas üks naine läks lihtsalt keset etendust minema ja nagu ma vaheajal kuulsin, oli see just muusika tõttu, millest tal halb hakkas. Samas mulle see pingeline ja kohati raju muusika väga meeldis. See oli täpselt selline muusika, et kui muidu keegi teatris magama kipub jääma, siis muusika ajab aeg-ajalt üles. Kuigi arvestades seda elu, mis laval toimus ei oleks keegi magama jäänud (isegi mul ei tulnud peale öövalvet und, mida ikka vahel on teatris juhtunud). 

Eriti meeldis mulle Kossi näidendi ettekanne Niina esituses. See lause „Siin me nüüd oleme“ puudutas mind kusagilt sügavamalt. Ma ei tea, võib-olla see puudutab kõiki eestlasi mingil määral kuna loob seose kultusfilmiga "Siin me oleme" (vähemalt minul tuli kohe film meelde). Muidugi kogu valgus, suits, mõnusalt kajav võimendus ja valge kleit, milles Klaudia Tiitsmaa seda näidendit esitas, andsid palju juurde, aga ma ütleks, et see oligi see katarsis, mida Koss etenduse lõpus taga otsis. Veel meeldis mulle etenduse lõpupoole olnud laul, mille Trigorin esitas pärast Emmaga tülitsemist, kui ta Moskvasse Niina juurde läks. Seda, mis emotsioone see laul tekitas, on raske kirjeldada ja seda peab ise nägema ja kogema. Mitte, et laul ise väga eriline oleks olnud, aga just kogu see valgus, pillid ja võimendus tekitasid väga huvitava emotsiooni.

Kõige huvitavama emotsiooni tekitas minus aga stseen, kus Trigorin ja Niina kohtuvad ja lubavad Moskvas kokku saada. Nimelt käib seal stseenis juttu alastusest ja nii leiabki publik ühel hetkel lavalt täiesti alasti Niina. Ja Niina pole laval alasti mitte kusagil kauges ja pimedas lavanurgas, vaid täiesti korralikult valgustatud eeslaval otse publiku silme all. Lisaks sellele, et meile näidati Niinat täiesti alasti, toimus sel hetkel Niina ja Trigorini vahel stseen, mis fantaasiale just väga palju ruumi ei jätnud. Ma arvan, et kui Emma poleks Trigorinit ja Niinat sellest situatsioonist leidnud, oleksid Trigorini käed Niina paljalt tagumikult veelgi kaugemale liikunud. Ma ei hakka salgamagi, et minu meelest oli sel hetkel õhk erootikast (kui nii võib öelda) täiesti paks ja minu kõrval istuvad noored poisid vist ei hinganud ka sel hetkel. Just see on veel üks põhjus, miks ma Taago Tubina lavastust väga vanematele inimestele ei soovita. Nad pole ilmselt sellise lähenemisega harjunud. Samas võin ma ka täiesti vabalt eksida ja vabandan, kui kellegi tundeid riivasin.

Lisaks kasutatakse lavastuses väga palju ebatsensuurseid sõnu, mis ei pruugi vanematele inimestele meeldida. Ma pean tunnistama, et ka mind ei aja ebatsensuursete sõnade kasutamine teatrilaval naerma. See tundub kuidagi nii eilne päev või iganenud võte olema. Samas käesolevalt ei olnud nende sõnade mõte üldse kedagi naerma ajada, vaid kajastada meie argipäeva. Iseasi on muidugi see, kas me tahame endale tunnistada, et see sõna „kurat“ lendab meil huultelt tihedamini, kui meile meeldiks. Mulle tundub, et me peaksime oma sõnakasutust veidi rohkem kontrollima hakkama. Sest kui juba näidendi nimeks pannakse „Krdi (mis on ju släng sõnast kuradi) loll lind“, siis see on täiesti normaalne nähtus ja ma olen kindel, et kõik, kes pealkirja näevad saavad aru, et jutt käib linnust, kes on kellegi närvi ajanud. Sest enamasti kasutatakse sõna „kurat“ pahuruse  või negatiivse emotsiooni väljendamiseks ja see on osa meie igapäevasest keelekasutusest. Kindlasti on see ka üks asi, mida vanemad inimesed ei pruugi mõista ja just seepärast ma arvangi, et vanemad inimesed peaksid jääma klassikalise Tšehhovi juurde. Muidugi juhul kui nad pole väga kaasaegsed ja kõige eelpoolmainitu peale ära ei kohku. Või kui nad poel kirjandusõpetajad, kes oma klassiga teatrisse lähevad.

Seevastu sobib Taago Tubina lavastatud „Krdi loll lind“ väga hästi noortele. Just eelkõige kõikide eelpoolmainitud põhjuste tõttu, sest vana ja kohati arusaamatu süžee on pandud tänapäevasesse vormi ja nii jääb see noortele rohkem meelde ja on ehk arusaadavam ka. Kui mina käiksin veel gümnaasiumis, siis mina eelistaksin iga kell praegust Ugala moodsamat versiooni mõne aasta tagusele Vanemuise klassikalisele versioonile. Põhiline lugu on ju sama ja kindlasti paneks mind  rohkem kaasa mõtlema versioon, kus tegelased kasutavad sülearvuteid ja nutitelefone ning käivad riides normaalsete noorte moodi (samastumine tegelastega on lihtsam),  mitte ei kanna mingeid kummalisi säärsaapaid ja uhkeid kleite. Ma annaks küll soovituse kõikidele kirjandusõpetajatele või klassijuhatajatele, seda lavastust klassiga vaatama minna. Ehk saab nii mõnigi õpilane aru, et teater ei pea alati olema igav ja vanamoodne ning hakkab rohkem huvi teatri vastu tundma. Mina mõtlesin lavastuse jooksul päris mitmel korral, et see lavastus sobiks jube hästi mu vennale vaatamiseks, kes väga suur teatrisõber ei ole. Seega soovitan proovida kõnealust lavastust kasutada inimeste teatriusku pööramiseks.

Isegi siis, kui sisu väga ei meeldi, pakub Taago Tubina lavastus nii palju muud nauditavat, et patt oleks lihtsalt teatrisse minemata jätta. Minu meelest black-box tüüpi saal, võimas muusikaline kujundus, efektne valguskujundus, peaaegu olematu lavakujundus ja väga suurepärased näitlejad moodustavad vägagi nauditava terviku. Siiski tuleb valmis olla ka selleks, et järsku pannakse saalis tuled põlema ja tegelased pöörduvad erinevate küsimustega publiku poole. Seda, kas tegemist on retooriliste küsimustega, või oodatakse publikult ka tõsimeeli vastust võib igaüks saalis istudes ise otsustada. Kohati mind jäi siiski see saalitulede põlema panek häirima, sest see katkestas mingis mõttes laval toimunud tegevuse ja rebis sind kontekstist välja. Eriti kui ma olin veel muusikakujunduse lummuses. Mulle oleks veel rohkem muusikat ja laulu meeldinud. Eriti oleks mulle meeldinud, kui lavastus lõpekski mõne muusikalise numbriga. Muusika, mis kruvib pinged lakke, muudkui kruvib ja kruvib kuni sa oled viimse piirini pinges, siis tuleb lõppakord, saal läheb pimedaks ja ongi etendus sellekskorraks läbi. See ilmselt saavutaks Kossi soovitud katarsise ka. Praegu tundus mulle, et lõpp jäi kuidagi venima ja mul hakkas lõpus isegi uni peale tulema. Ma ei tea, äkki olid seal mingid muud probleemid, sest etendus pidi kestma 2h ja 50 minutit, aga kestis vist 15min kauem. Viivitus polnud kindlasti tingitud etenduse lõpus olnud ovotsioonidest. Jah, publik tõusis küll püsti, kuid minu meelest oli see üsna leige tänuavaldus.

Kuna ma olen Ugalas võrdlemisi vähe käinud ja nende lavastustest ainult mõnda üksikut näinud, siis näitlejatest ma ka midagi väga ei teadnud. Nime järgi olin muidugi kõikidest (välja arvatud Laura Kalle) kuulnud, kuid teatrilaval olin neist ainult mõnda näinud. Seega arvasin enne etendust ,et näitlejate vaatamine võib vähemalt huvitav olla. Siiski midagi väga huvitavat ei olnud. Martin Mill Kossina oli huvitav ja sai minu meelest end kõige rohkem erinevatest külgedest näidata. Tema on minu selle lavastuse vaieldamatu lemmik. Ta on mulle juba varem meeldinud, kuigi ma ei suuda hetkel absoluutselt meenutada kus ma teda veel näinud olen. Veel meeldis mulle Ringo Ramul Semmina. Selline parajalt entusiastlik ja samas vist iseloomustati ka teda kui veidi lihtsameelset? Aga sellised kujud ongi alati kõige huvitavamad. Ma isegi ei tea, mis mulle temas meeldis, aga miskit temas siiski on. Merle Palmistet olen ma vist mõnes projektiteatri komöödias näinud, seega oli teda tõsisemas rollis huvitav näha. Kuigi kohati tema hääletoon ja maneerid meenutasid tema teleseriaalidest tuttavate naiivsete bimbode olekut. Vähemalt alguses mulle tundus nii (ehk oli see puhtalt minu aju vingerpuss), kuid teises vaatuses kui ta Kossi pead üritas siduda, siis see oli midagi sellist, mida ma varem tema esituses näinud ei olnud. Sügav kiitus ja kummardus ka end laval alasti võtnud Klaudia Tiitsmaale. Esiteks selle suure (ma eeldan, et see on suur julgustükk) julgustüki eest, laval täiesti alasti olla. Ja teiseks Kossi näidendi imelise esitluse eest. Ma saan aru küll, et võimendus tegi oma töö, kuid mulle avaldas see stseen kõige rohkem muljet. Vaieldamatult minu lemmikstseen kogu lavastusest.

Teistele näitlejatele pole mul ka midagi ette heita, kuid suure tõenäosusega on nende esitused mul varsti meelest läinud, samas kui Niina, Koss, Semm ja Emma tulevad kohe kujtulustes esile kui keegi peaks mulle Ugala „Krdi loll lind“ lavastust mainima. Või kui ma peaksin kuskil nägema Martin Milli, Ringo Ramuli, Merle Palmiste või Klaudia Tiitsmaa nime, tuleb mul veel pikalt nende tegelaskuju silme ette. Kui üdini aus olla, siis ilmselt seostuvad eespool mainitud tegelaskujud ka pikalt veel kogu Ugala teatriga, sest nähtud lavastus oli äärmiselt tagasihoidliku Ugala kogemuse parim kogemus. Mul on hea meel, et Ugala teater võimaldas mul krdi lolli linnuga tuttavaks saada.

Autor: Aaron Posner

Lavastaja: Taago Tubin

Kunstnik: Liisa Soolepp

Muusikaline kujundaja: Lauri Lüdimois

Valguskunstnik: Mari-Riin Villemsoo

Liikumisjuht: Raido Mägi

Mängisid:

Martin Mill -  Koss (Konstantin)

Merle Palmiste - Emma (Konstantini ema, kuulus näitlejanna)

Klaudia Tiitsmaa - Niina (Konstantini ema)

Laura Kalle - Maria (Sorni koduabiline)

Ringo Ramul - Semm (Sorni naaber, õpetaja)

Janek Vadi - Trigorin (Emma elukaaslane, kuulus kirjanik)

Andres Tabun - Sorn (Emma vend, arst)

Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala kodulehelt SIIN

*- postituse päisepilt on pärit Ugala teatri koduleheküljelt.

NB! Teatriskäik toimus koostöös Ugala teatriga. See, et ma ise teatripileti eest ei maksnud, ei mõjuta minu arvamust nähtud etendusest. Kui siis ainult nii palju, et ma sattusin teatrisse varem, kui ma oma raha eest oleksin jõudnud.

Loe edasi