Sünnipäevaküünlad

 9. aprillil 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Annika Vihmann

Üldiselt ma igasugustes loosimängudes tavaliselt ei osale, sest ma tean et ma ei võida. Ometigi kui teatripileteid võib võita, siis kipun ikka osalema. Nii ongi viimasel ajal juhtunud, et olen mitmeid pileteid võitnud ja seetõttu sattunud vaatama ka neid lavastusi, millele ma ise ilmselt pileteid ostnud ei oleks. Tegelikult sain sel korral sellise võidu, et võisin ise valida Ugala repertuaarist lavastuse, mida vaadata tahan. Seega oli ikka natukene minu käsi ka mängus, et just „Sünnipäevaküünlad“ see lavastus oli, mida ma vaatama sattusin ja ainult fortuunat süüdistada ei saa.

Miks siis just see lavastus? Eelkõige kõnetas mind kirjeldus sellest, et lavastuses vaadatakse ühe naise elu lugu peaaegu saja aasta jooksul. Mis seal salata, kui lavastuse tutvustuses lubatakse, et lavastus on mõeldud neile, kellele meeldivad igasugused tähtpäevad, siis see kirjeldus käis ka minu pihta. Natukene aitas ka see kaasa, et tegemist on Andres Noormetsa 100. lavastusega ja kuigi ma pole just palju Noormetsa lavastusi näinud, siis olen tema varasemate lavastuste kohta kiidusõnu lugenud. Seega kõike seda arvesse võttes, tundus „Sünnipäevaküünlad“ olevat just see lavastus mida vaadata. Isegi siis kui näitlejate hulgas ühtegi minu lemmikut ei olnud.

Vahetult enne etenduse algust tekkis minus kahtlane sisetunne, et äkki oleks mõne teise lavastuse pidanud valima. Väga suur põhjus, miks ma nii mõtlesin oli selles, et saal oli praktiliselt pooltühi (Piletimaailma andmetel oli vist 200+ vaba kohta saalis). Sõbranna arvas, et saal on tühi kuna tegemist on lihtsalt nii uue lavastusega, aga mind tegi see ikkagi ettevaatlikuks. Tavaliselt on hea lavastuse korral kõik etendused juba algusest peale kui mitte päris välja müüdud, siis ikkagi suurem enamik saalist on välja müüdud. Etenduse jooksul sain aru, et halb eelarvamus oli sel korral kahjuks minu jaoks põhjendatud. Nimelt sain esimese vaatuse ajal aru, et see lavastus pole ikka üldse minu jaoks. Tehniliselt oleks lugu võinud mulle meeldida, aga ma ei leidnud end kordagi loo moraali või sõnumi peale mõtlemast. Ma ei teagi, kas mulle lihtsalt ei sobinud Andres Noormetsa kontseptsioon lavastusest, või siiski polnud ka tekst päris see, mis mind kaasa oleks haaranud.

Teadupärast ei tee ma ka enne teatrisse minekut erilist uurimistööd lavastuse kohta. Sel korral vaatasime sõbrannaga juba teatris olles lihtsalt lavastuse kodulehel ringi ja ma märkasin, et ühtegi arvustuse linki pole teater veel oma lehele postitanud. Iseenesest polnud see midagi imelikku, sest tegemist on ikkagi väga värske lavastusega ja ilmselt polnud keegi jõudnud nii kiiresti arvustust kirjutada või siis polnud teater jõudnud neid veel avaldada. Nüüd on paar arvustust silma jäänud ja ma pean tõdema, et minu teatrimaitse on vist äärmiselt kummaline, sest mulle on silma jäänud et teiste jaoks on lavastus kaasahaarav ja mõtlemapanev. Mulle vastupidiselt ei jätnud lavastus aga mitte mingisugust head emotsiooni. Mis mind siis kõige rohkem häiris, kui ma tekstile isegi tähelepanu väga ei pööranud?

Esiteks mind vist häiriski see, et tekst polnud minu jaoks piisavalt kaasahaaravalt esitatud ja mu mõte kippus uitama minema ning teksti ridade vahele peidetud mõtted jäid kõik minu jaoks tabamatuks. Teiseks häiris mind näitlejate valik. Ma saan suurepäraselt aru, et tegemist on teatriga ja näitlejad ei saa alati enda vanuseid inimesi mängida. Aga kui Jaana Kena, kes on kindlasti vanem kui Klaudia Tiitsmaa mängib lavastuses Tiitsmaa poja pruuti ja hiljem tema lapselast, siis see vanuse vahe jäi mind häirima. Eriti kui arvestada seda, et ega näitlejaid grimmi või parukatega nooremaks/vanemaks ei tehtud. Samuti nagu see, et Janek Vadi ja Aarne Soro mängisid Tiitsmaa vanuseid poisse ja hiljem mehi. Ning kui lavastuse jooksul Tiitsmaa tegelane vananeb 17 aastasest neiust 107 aastaseks raugaks, siis võiks seda vananemist kuidagi rõhutada. Praegu oli Tiitsmaa kogu lavastuse jooksul praktiliselt samasuguse välimusega (kui mõned kampsuni/kardigani vahetused ning prillid välja jätta) ning võiks öelda et isegi sama energiline.  Minu jaoks lihtsalt ei suutnud näitlejad edasi anda seda vanust, mida nad kehastama pidid. Kuigi mind häiris näitlejate rollidesse paigutamine, siis mõned näitlejad pakkusid isegi üllatust. Näiteks sümpatiseeris Klaudia Tiitsmaa mulle Ernestine´i rollis väga ja ma nii lootsin, et teda tehakse vaheajal veel vanemaks, et teises vaatuses tulebki lavale hallipäine Ernestine. Kahjuks seda ei juhtunud. Oleks näiteks Jaana Kena kehastanud etenduse jooksul vananevat Ernestine´i ja Klaudia Tiitsmaa kehastanud tema poja pruuti ja hiljem lapsi, siis oleks lugu minu jaoks ehk hoopis teisiti mõjunud.

Eks neid küsitavusi oli minu jaoks veel teisigi, aga kõige häirivam oli siiski näitlejate valik. Näiteks häiris mind veel lavakujunduses kasutatud valguskettide ere valgus. Kui stseenide taustal olid põlevatest lampidest moodustatud ketid ilusaks ja isegi pidulikuks täienduseks, siis stseenide vahel löödi lambid nii heledalt põlema, et see oli silmade jaoks lausa valus. Selleks, et peaaegu sada aastat paari tunni jooksul ära mängida, möödusid mõned stseenid sekunditega ja seega seda eredat valgussähvatust sai päris palju näha. Kohati tekitas selline kiire stseenide vahetamine mulje nagu oleks näitlejatel midagi untsu näinud ja nad alustaksid stseeni uuesti. Tegelikkuses näidati sellega aga seda, et kuigi aastad mööduvad siis mingid asjad korduvad aastast aastasse ja nõnda tekibki mulje nagu aastad libiseksid ühe silmapilgutusega meist mööda.

Iseenesest on lavastuse mõte hea, et traditsioonid on olulised ja neid tuleb hoida ka rasketel aegadel, sest need annavad meile teatud kindlustunnet ja lohutust. Nagu juba öeldud, siis minu jaoks läks etenduse sügavam mõte kaotsi ja seega ma väga palju ei oskagi seda reflekteerida mis tundeid lavastus minus tekitas. Pigem oli minu jaoks tegemist sellise lavastusega, et vaatasin ära ja teatrisaalist lahkudes oli juba suurem osa laval toimuvast meelest läinud. Ma saan aru, et tegelikult käsitletakse lavastuses olulisi teemasid nagu lähedaste suremine, petmine, õige armastuse leidmine, eneseotsingud jms, aga need teemad lihtsalt ei jõudnud sel korral minuni. Iseenesest on mul sellest kahju, sest ma tahaksin iga kord teatrist niimoodi ära tulla, et ma olen elevil ja õhkan, et see oli nii äge, mida ma just nägin. Ja sisukirjelduse põhjal oleks tekstil seda potentsiaali olnud, et minus neid tundeid tekitada.

Et mitte nii negatiivse tooniga lõpetada, siis kogu lavastuse juures meeldis mulle see, et laval küpsetati päris torti. Kuigi esimese vaatuse alguses venis see taigna tegemine nii kaua, et ma hakkasin mõtlema, et tort saab vist etenduse lõpuks alles valmis. Tegelikkuses sai isegi esimese vaatuse lõpuks valmis ja teises vaatuses asuti torti kaunistama. Peale vaheaega oli niisiis eriti hea minna magusat koogilõhna täis saali. Seda sama Ernestine´i kodust torti võiks etenduse päevadel ka teatrikohvikus serveerida.

Kokkuvõttes mina pigem ei soovita seda lavastust vaatama minna, sest minu hinnangul pole lavastuses mitte ühtegi sellist asja, mida lavastuse sisututvustuses lubatakse. Jah, peategelane küll vananeb etenduse jooksul, aga see vananemine ei paista välja. Ja ma ei räägi siin ainult välimusest. Ka üheski liigutuses ega kõnemaneeris ei paistnud neid lisanduvaid aastaid välja. Ning kuigi kogu lavastuse tegevus toimub ainult sünnipäeva ajal, siis sellist pidulikku sünnipäeva meeleolu, mis tähtpäevade tähistamisega kaasas käib, ma ka ei tundnud kordagi. Õnneks vahel ikka sai naerda ja mina oma professionaalse kretinismiga suutsin lavastusest leida viiteid insuldile ja dementsusele. See siiski pole minu hinnagul piisav põhjus, et kalleid teatripileteid ostma hakata.

 

Autor: Noah Haide
Tõlkija, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets/ Rozell
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Klaudia Tiitsmaa – Ernestine
Aarne Soro – Kenneth (Ernestine´i naaber)
Marika Palm – Alice (Ernestine´i ema); Madlen (Ernestine´i ja Matti tütar); Stiny (Alexi tütar)
Jaana Kena – Joan (Billy naine); Alex (Joani ja Billy tütar); Beth (Johni elukaaslane)
Janek Vadi – Matt (Ernestine´i poiss-sõber ja hiljem abikaasa); William (Alexi poeg)
Oskar Punga – Billy (Ernestine´i ja Matti poeg); John (mees, kes ärkas üles keset ööd)

 

Rohkem infot lavastuse ohta leiab Ugala koduleheküljelt.

Loe edasi

Krdi loll lind

27.veebruaril 2018 Ugala väikeses saalis

Ma mäletan kuidas ma 2014 aasta kevadel üritasin Vanemuise suvelavastusele „Kajakas“ piletit saada, mis mul tol korral ei õnnestunud. Küll aga õnnestus mul Vanemuise „Kajakas“ 2015 kevadel ära näha. Nö originaallavastuse muljeid saab SIIT lugeda. Ma mäletan, kuidas ma kõnealust lavastust suure elevusega ootasin. Ma enam ei mäletagi, miks ma lavastust nii väga ootasin. Äkki seepärast, et ma olin kunagi koolis Tšehhovi „Kajakat“ lugenud ja mulle meeldis see, mida ma lugesin. Küll aga mäletan ma seda, kuidas ma tol korral Vanemuise lavastuses veidi pettunud olin. Eelkõige jäi mind painama kõik see, mis on Tšehhovile omane – suured tunded, romantism jne. Pole ju mingi saladus, et raamatut lugeda on palju põnevam, sest siis jookseb sul silme ees just sinu ettekujutus kirjutatust, samal ajal kui teatris vaatad sa kellegi teise kujutluspilti.

Siiski midagi Tšehhovi tegelastes ja nende omavahelistes suhetes jäi mind tol korral kummitama. Nii lugesin ma peale teatrit veel kord raamatu läbi, et kõigest ikka  korralikult aru saada. Midagi jäi aga ikka häirima. Nii olin ma enam kui rõõmus, avastades, et Ugala mängukavas on lavastus nimega „Krdi loll lind“, mis on Aaron Posneri tõlgendust Tšehhovi „Kajakast“. Ehk siis  täpselt see, millest ma eelmisel korral puudust tundsin – keerulised inimestevahelised suhted, millest on romantism eemaldatud ja mida tegelased annavad edasi kaasaegses võtmes. Tundus nagu lavastus, mida tasuks vaadata. Küll aga pean ma tunnistama, et see, mida ma teatris nägin ja kogesin ei jõudnud mitte grammigi ligilähedale sellele, millisena ma oma vaimusilmas lavastust ette olin kujutanud.

Vaimusilmas nägin ma ikkagi ühte valget suurt maamaja koos valge puidust väikese laululavaga kusagil maalilise looduse keskel mägede ja orgude vahel. Lihtsalt selle vahega, et tegelased kannavad tänapäevaseid riideid ja ehk räägivad veidi moodsamat keelt, kui Tšehhovi tegelased. Ja maja on kindlasti tänapäevane maja ja ehk paistab selle idüllilise looduse keskel silma üks viienda seeria BMW või telefonimast. Esimesed pilgud saalis ja mulle tundus, et mu ettekujutus liigub õiges suunas just looduse osas. Küll see viienda seeria BMW jõuab etenduse jooksul veel lavale sõita.

Saali sisenedes vaatas mulle laval vastu üks suur maaliline sügismaastik ja põrand oli kaetud värviliste sügislehtedega. Seda maalilist pilti sain nautida kahjuks ainult kuni etendus pihta hakkas. Etenduse esimeste minutitega rebiti kogu maaliline Tšehhovi maastik puruks ja ühes sellega ka minu ettekujutus moodsast Tšehhovi tõlgendusest. Sest siis olin ma kindel, et seda viienda seeria BMW-d ma selles lavastuses ei näe. Polnud mingit kahtlust, et sellist lähenemist Tšehhovi „Kajakale“ polnud ma osanud oodata. Kohe kindlasti ei saa ma ka kunagi tulevikus enam midagi sellist uuesti näha (kui ma just seda sama lavastust Ugalasse uuesti vaatama ei lähe).

Sisuliselt on algsest „Kajakast“ praeguseks alles jäänud ainult tugiraamistik ja mõned nimed. Nii näiteks on Konstantinist saanud Koss, Irina Nikolajevnast oli saanud Emma, Semjon Semjonovitšist oli saanud lihtsalt Semm, kuid Trigorin on ikka Trigorin, Niina on ikka Niina, Sorin on ikka Sorin ja Mašast on Maria saanud (mis sisuliselt on sama nimi). See tugiraamistik, millest ma enne rääkisin on Kossi näidendi kirjutamine ja sellest alguse saanud suhetepundar perekonnas. Kõik see, kuidas Koss täie hingega uue näidendi on kirjutanud ja millest tema ema väga suurt midagi ei arva. Ometigi tahaks Koss kordki ema tunnustust tunda. Samal ajal unistab Kossi pruut Niina kuulsast näitlejakarjäärist ja loodab, et Kossi näidend ja Kossi näitlejannast ema aitavad tal selle unistuse täita. Lõpuks aitab Niina unistuse täita kuulus kirjanik Trigorin. Trigorin on Kossi ema elukaaslane, kuid kirjanikul on nõrkus noorte tüdrukute vastu ja nii leiab Koss ühel hetkel, et Niina on hoopis Trigorinisse armunud. Koss otsustab, et tema ei suuda taluda, et Niina teda ei armasta ja otsustab end maha lasta. Küll siiski edutult. Õnnetuid armastusi on loos aga veelgi. Nimelt armastab Sorini koduperenaine Maria jäägitult Kossi ja tal ei jätku silmi märkamaks, et Semm armastab sama jäägitult ainult teda. Päris õnnetuks armastuslooks lavastust siiski pidada ei saa. Tšehhovi varianti on lausa komöödiaks nimetatud. Ma sain vist Ugala lavastuses rohkem naerda kui Vanemuise lavastuses, kuid päris komöödia  mõõtu lavastus ikkagi välja ei anna.

Kui ma peaksin nüüd paari sõnaga Ugala lavastuse „Krdi loll lind“ kokku võtma, siis sobiksid kirjeldamiseks sellised sõnad nagu uuendusmeelne, kaasaegne, üllatav, ehk isegi šhokeeriv. Mingitel hetkedel leidsin ma end mõttelt et umbes sellist sorti lavastusi teeb tavaliselt NO99. Vähemalt mulle tundusid need kontseptsioonid sarnased (arvestades seda, et ma pole teatrisaalis ühtegi NO99 lavastust näinud, vaid  ainult teleri vahendusel mingeid katkendeid). Ma arvan, et kõige paremini läheb Taago Tubina lavastus peale just noorematele inimestele. Eelkõige kujunduse osas. Kohati oli muusika nii vali ja pingeid kruviv, et mul tekkis hirm. Ma kartsin, et midagi kuskil kohe lõhkeb selle pinevuse käes. Samas üks naine läks lihtsalt keset etendust minema ja nagu ma vaheajal kuulsin, oli see just muusika tõttu, millest tal halb hakkas. Samas mulle see pingeline ja kohati raju muusika väga meeldis. See oli täpselt selline muusika, et kui muidu keegi teatris magama kipub jääma, siis muusika ajab aeg-ajalt üles. Kuigi arvestades seda elu, mis laval toimus ei oleks keegi magama jäänud (isegi mul ei tulnud peale öövalvet und, mida ikka vahel on teatris juhtunud). 

Eriti meeldis mulle Kossi näidendi ettekanne Niina esituses. See lause „Siin me nüüd oleme“ puudutas mind kusagilt sügavamalt. Ma ei tea, võib-olla see puudutab kõiki eestlasi mingil määral kuna loob seose kultusfilmiga "Siin me oleme" (vähemalt minul tuli kohe film meelde). Muidugi kogu valgus, suits, mõnusalt kajav võimendus ja valge kleit, milles Klaudia Tiitsmaa seda näidendit esitas, andsid palju juurde, aga ma ütleks, et see oligi see katarsis, mida Koss etenduse lõpus taga otsis. Veel meeldis mulle etenduse lõpupoole olnud laul, mille Trigorin esitas pärast Emmaga tülitsemist, kui ta Moskvasse Niina juurde läks. Seda, mis emotsioone see laul tekitas, on raske kirjeldada ja seda peab ise nägema ja kogema. Mitte, et laul ise väga eriline oleks olnud, aga just kogu see valgus, pillid ja võimendus tekitasid väga huvitava emotsiooni.

Kõige huvitavama emotsiooni tekitas minus aga stseen, kus Trigorin ja Niina kohtuvad ja lubavad Moskvas kokku saada. Nimelt käib seal stseenis juttu alastusest ja nii leiabki publik ühel hetkel lavalt täiesti alasti Niina. Ja Niina pole laval alasti mitte kusagil kauges ja pimedas lavanurgas, vaid täiesti korralikult valgustatud eeslaval otse publiku silme all. Lisaks sellele, et meile näidati Niinat täiesti alasti, toimus sel hetkel Niina ja Trigorini vahel stseen, mis fantaasiale just väga palju ruumi ei jätnud. Ma arvan, et kui Emma poleks Trigorinit ja Niinat sellest situatsioonist leidnud, oleksid Trigorini käed Niina paljalt tagumikult veelgi kaugemale liikunud. Ma ei hakka salgamagi, et minu meelest oli sel hetkel õhk erootikast (kui nii võib öelda) täiesti paks ja minu kõrval istuvad noored poisid vist ei hinganud ka sel hetkel. Just see on veel üks põhjus, miks ma Taago Tubina lavastust väga vanematele inimestele ei soovita. Nad pole ilmselt sellise lähenemisega harjunud. Samas võin ma ka täiesti vabalt eksida ja vabandan, kui kellegi tundeid riivasin.

Lisaks kasutatakse lavastuses väga palju ebatsensuurseid sõnu, mis ei pruugi vanematele inimestele meeldida. Ma pean tunnistama, et ka mind ei aja ebatsensuursete sõnade kasutamine teatrilaval naerma. See tundub kuidagi nii eilne päev või iganenud võte olema. Samas käesolevalt ei olnud nende sõnade mõte üldse kedagi naerma ajada, vaid kajastada meie argipäeva. Iseasi on muidugi see, kas me tahame endale tunnistada, et see sõna „kurat“ lendab meil huultelt tihedamini, kui meile meeldiks. Mulle tundub, et me peaksime oma sõnakasutust veidi rohkem kontrollima hakkama. Sest kui juba näidendi nimeks pannakse „Krdi (mis on ju släng sõnast kuradi) loll lind“, siis see on täiesti normaalne nähtus ja ma olen kindel, et kõik, kes pealkirja näevad saavad aru, et jutt käib linnust, kes on kellegi närvi ajanud. Sest enamasti kasutatakse sõna „kurat“ pahuruse  või negatiivse emotsiooni väljendamiseks ja see on osa meie igapäevasest keelekasutusest. Kindlasti on see ka üks asi, mida vanemad inimesed ei pruugi mõista ja just seepärast ma arvangi, et vanemad inimesed peaksid jääma klassikalise Tšehhovi juurde. Muidugi juhul kui nad pole väga kaasaegsed ja kõige eelpoolmainitu peale ära ei kohku. Või kui nad poel kirjandusõpetajad, kes oma klassiga teatrisse lähevad.

Seevastu sobib Taago Tubina lavastatud „Krdi loll lind“ väga hästi noortele. Just eelkõige kõikide eelpoolmainitud põhjuste tõttu, sest vana ja kohati arusaamatu süžee on pandud tänapäevasesse vormi ja nii jääb see noortele rohkem meelde ja on ehk arusaadavam ka. Kui mina käiksin veel gümnaasiumis, siis mina eelistaksin iga kell praegust Ugala moodsamat versiooni mõne aasta tagusele Vanemuise klassikalisele versioonile. Põhiline lugu on ju sama ja kindlasti paneks mind  rohkem kaasa mõtlema versioon, kus tegelased kasutavad sülearvuteid ja nutitelefone ning käivad riides normaalsete noorte moodi (samastumine tegelastega on lihtsam),  mitte ei kanna mingeid kummalisi säärsaapaid ja uhkeid kleite. Ma annaks küll soovituse kõikidele kirjandusõpetajatele või klassijuhatajatele, seda lavastust klassiga vaatama minna. Ehk saab nii mõnigi õpilane aru, et teater ei pea alati olema igav ja vanamoodne ning hakkab rohkem huvi teatri vastu tundma. Mina mõtlesin lavastuse jooksul päris mitmel korral, et see lavastus sobiks jube hästi mu vennale vaatamiseks, kes väga suur teatrisõber ei ole. Seega soovitan proovida kõnealust lavastust kasutada inimeste teatriusku pööramiseks.

Isegi siis, kui sisu väga ei meeldi, pakub Taago Tubina lavastus nii palju muud nauditavat, et patt oleks lihtsalt teatrisse minemata jätta. Minu meelest black-box tüüpi saal, võimas muusikaline kujundus, efektne valguskujundus, peaaegu olematu lavakujundus ja väga suurepärased näitlejad moodustavad vägagi nauditava terviku. Siiski tuleb valmis olla ka selleks, et järsku pannakse saalis tuled põlema ja tegelased pöörduvad erinevate küsimustega publiku poole. Seda, kas tegemist on retooriliste küsimustega, või oodatakse publikult ka tõsimeeli vastust võib igaüks saalis istudes ise otsustada. Kohati mind jäi siiski see saalitulede põlema panek häirima, sest see katkestas mingis mõttes laval toimunud tegevuse ja rebis sind kontekstist välja. Eriti kui ma olin veel muusikakujunduse lummuses. Mulle oleks veel rohkem muusikat ja laulu meeldinud. Eriti oleks mulle meeldinud, kui lavastus lõpekski mõne muusikalise numbriga. Muusika, mis kruvib pinged lakke, muudkui kruvib ja kruvib kuni sa oled viimse piirini pinges, siis tuleb lõppakord, saal läheb pimedaks ja ongi etendus sellekskorraks läbi. See ilmselt saavutaks Kossi soovitud katarsise ka. Praegu tundus mulle, et lõpp jäi kuidagi venima ja mul hakkas lõpus isegi uni peale tulema. Ma ei tea, äkki olid seal mingid muud probleemid, sest etendus pidi kestma 2h ja 50 minutit, aga kestis vist 15min kauem. Viivitus polnud kindlasti tingitud etenduse lõpus olnud ovotsioonidest. Jah, publik tõusis küll püsti, kuid minu meelest oli see üsna leige tänuavaldus.

Kuna ma olen Ugalas võrdlemisi vähe käinud ja nende lavastustest ainult mõnda üksikut näinud, siis näitlejatest ma ka midagi väga ei teadnud. Nime järgi olin muidugi kõikidest (välja arvatud Laura Kalle) kuulnud, kuid teatrilaval olin neist ainult mõnda näinud. Seega arvasin enne etendust ,et näitlejate vaatamine võib vähemalt huvitav olla. Siiski midagi väga huvitavat ei olnud. Martin Mill Kossina oli huvitav ja sai minu meelest end kõige rohkem erinevatest külgedest näidata. Tema on minu selle lavastuse vaieldamatu lemmik. Ta on mulle juba varem meeldinud, kuigi ma ei suuda hetkel absoluutselt meenutada kus ma teda veel näinud olen. Veel meeldis mulle Ringo Ramul Semmina. Selline parajalt entusiastlik ja samas vist iseloomustati ka teda kui veidi lihtsameelset? Aga sellised kujud ongi alati kõige huvitavamad. Ma isegi ei tea, mis mulle temas meeldis, aga miskit temas siiski on. Merle Palmistet olen ma vist mõnes projektiteatri komöödias näinud, seega oli teda tõsisemas rollis huvitav näha. Kuigi kohati tema hääletoon ja maneerid meenutasid tema teleseriaalidest tuttavate naiivsete bimbode olekut. Vähemalt alguses mulle tundus nii (ehk oli see puhtalt minu aju vingerpuss), kuid teises vaatuses kui ta Kossi pead üritas siduda, siis see oli midagi sellist, mida ma varem tema esituses näinud ei olnud. Sügav kiitus ja kummardus ka end laval alasti võtnud Klaudia Tiitsmaale. Esiteks selle suure (ma eeldan, et see on suur julgustükk) julgustüki eest, laval täiesti alasti olla. Ja teiseks Kossi näidendi imelise esitluse eest. Ma saan aru küll, et võimendus tegi oma töö, kuid mulle avaldas see stseen kõige rohkem muljet. Vaieldamatult minu lemmikstseen kogu lavastusest.

Teistele näitlejatele pole mul ka midagi ette heita, kuid suure tõenäosusega on nende esitused mul varsti meelest läinud, samas kui Niina, Koss, Semm ja Emma tulevad kohe kujtulustes esile kui keegi peaks mulle Ugala „Krdi loll lind“ lavastust mainima. Või kui ma peaksin kuskil nägema Martin Milli, Ringo Ramuli, Merle Palmiste või Klaudia Tiitsmaa nime, tuleb mul veel pikalt nende tegelaskuju silme ette. Kui üdini aus olla, siis ilmselt seostuvad eespool mainitud tegelaskujud ka pikalt veel kogu Ugala teatriga, sest nähtud lavastus oli äärmiselt tagasihoidliku Ugala kogemuse parim kogemus. Mul on hea meel, et Ugala teater võimaldas mul krdi lolli linnuga tuttavaks saada.

Autor: Aaron Posner

Lavastaja: Taago Tubin

Kunstnik: Liisa Soolepp

Muusikaline kujundaja: Lauri Lüdimois

Valguskunstnik: Mari-Riin Villemsoo

Liikumisjuht: Raido Mägi

Mängisid:

Martin Mill -  Koss (Konstantin)

Merle Palmiste - Emma (Konstantini ema, kuulus näitlejanna)

Klaudia Tiitsmaa - Niina (Konstantini ema)

Laura Kalle - Maria (Sorni koduabiline)

Ringo Ramul - Semm (Sorni naaber, õpetaja)

Janek Vadi - Trigorin (Emma elukaaslane, kuulus kirjanik)

Andres Tabun - Sorn (Emma vend, arst)

Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala kodulehelt SIIN

*- postituse päisepilt on pärit Ugala teatri koduleheküljelt.

NB! Teatriskäik toimus koostöös Ugala teatriga. See, et ma ise teatripileti eest ei maksnud, ei mõjuta minu arvamust nähtud etendusest. Kui siis ainult nii palju, et ma sattusin teatrisse varem, kui ma oma raha eest oleksin jõudnud.

Loe edasi