Kuvatud on postitused sildiga Merle Palmiste. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Merle Palmiste. Kuva kõik postitused

17/07/2023

Majakavahi tüdrukud

 13. juulil 2023 Ohtu mõisa Teatritallis

Foto: 1Teatri Facebooki leheküljelt

See oli 2015. aastal, kui ma sattusin Kagu-Eesti Maateatrite päevale ja seal paljude teiste maateatrite etenduste hulgas Kanepi Harrastusteatri lavastust „Majakavahi tüdrukud“ nägin. Praeguseks ma lavastuse sisu enam väga täpselt ei mäleta, aga ma mäletan, et see oli sellelt kahepäevaselt maateatrite festivalilt minu lemmiklavastus ja puudutas mind kõige sügavamalt, sest tekst kõnetas mind. Seega pole mingi ime, et kui ma sain teada, et 1Teater sel suvel seda sama lavastust Ohtu mõisas mängib, pidin ma seda nägema. Kui mulle juba harrastusnäitlejatega ja tunduvalt väiksemamahulise kujundusega lavastus nii suure emotsiooni tekitas, siis mida veel kutselised teatritegijad suudavad. Mul polnud peas seda mõtetki, et mulle 1Teatri lavastus ei meeldi, sest näitlejad on tegijad ja lavastaja samuti.

Nagu eelnevast lõigust näha, siis minu ootused olid väga kõrgeks aetud ja mingil hetkel hakkasin mõtlema, et äkki ma pettun lavastuses, kuna ma olen enda ootused nii kõrgele ajanud. Ja seda kõike ainult ühe aastate taguse mälestuse najal. Ajul on ju kombeks trikke teha ja asju valesti meelde jätta, äkki polnud tegemist üldse nii toreda lavastusega nagu ma mäletasin. Lisaks võivad harrastajad teha parema lavastuse kui kutselised ja ehk oli kaheksa aastat tagasi minu jaoks õige hetk seda lavastust vaadata. Seega on miljon tegurit, mis võivad mulle sel korral totaalse pettumuse tekitada ja seda hakkasin ma kartma viimasel minutil. Võin juba kohe ära öelda, et pettuma ma ei pidanud ja peaaegu kõik minu ootused said täidetud. Mõnes kohas olin isegi positiivselt üllatunud. Esiteks ei mäletanud ma enam kogu sisu ja seega oli huvitav vaadata, sest polnud seda momenti, et mälestused etenduse igavaks oleksid muutnud. Mäletasin ainult seda, et kolm õde saabuvad pärast vanemate surma majakasse ja hakkavad seal enda elusid lahkama. Seda, kui kaua vanemate surmast möödas oli ja mis sündmused õdede kohtumisega vallandusid, ma päris täpselt enam ei mäletanud. Kuigi lavastuse tutvustuses oli kirjas, et tegelema hakatakse päranduse jagamisega, mis sageli inimesed omavahel tülli ajab, polnud mul ka see meeles.

Ohtu mõisa tallisaalist oli saanud majaka sisemus kus võis leida vana mööblit ja ülemistele korrustele viivad trepid. Nagu majakates ikka kombeks, oli ruumi vähe ja mööbel kompaktselt koos. Ruumid olid ajastule kohaselt üsna hämarad ja ilma akendeta (eks majaka alumised korrused vist ongi kõik sellised, sest nii palju kui mina olen majakaid näinud, on need kõik alumistel korrustel ilma akendeta olnud). Mulle oleks meeldinud, kui valguskujunduses oleks ka majakatuld näidatud, eriti kui arvestada seda, et majakas etenduse lõpuks tööle pandi. Praegune lavakujundus minu jaoks erilist majaka ega mere õhustikku ei loonud, pigem tekkis minus illusioon vanast talumajast. Kui majaka atmosfääri on keerulisem tekitada, siis majakad on teadupärast ju mere ääres ja väike merekohin või kajakate kisa oleks õhustiku loomisele minu silmis väga hästi kaasa aidanud.

Nagu juba mainitud, siis lugu räägib kolmest õest, kes üle pikkade aastate oma koduks olnud majakasse naasevad, et pärandusega seotud asjad lõpuks selgeks arutada. Kuigi õed pole enam esimeses nooruses, kõige noorem neist on 58-aastane, leidub neis vanusest hoolimata noorusmälestustest kantud elurõõmu, mida publikule jagatakse. Kuigi üldiselt on lavastuse teemad pigem tõsisemat sorti saab just nendel mängulisematel hetkedel isegi naerda. Kõige eredamalt jäid meelde nn Teatri mängimised, kus õed kas laulavad või etendavad üksteise elus aset leidnud olulisi sündmusi sellistena nagu nemad neid näevad. Kavaleht lubab, et tegemist on draamakomöödiga, mis vihjab sellele, et saab nii naerda kui nutta (kuigi nutta ilmselt sain ainult mina) ja mõtlema panevaid teemasid jagub kõigile. Sellise liigituse alusel peaks lavastus sobima nii neile, kes armastavad rohkem komöödiaid kui ka neile, kellele ehk rohkem draama kui selline meelt mööda on.

Ühelt poolt annavad mõtlemisainet õdede omavahelised suhted ja saladused. Nagu kõikide õdede-vendade vahel, esineb ka majakavahi tüdrukute vahel rivaalitsemist ja mõningates asjades on tüdrukud eri meelt. Näiteks kes ikkagi oli ema lemmik ja kes isa lemmik. Kuidas on õdede suhteid muutnud nende erinevad valikud elus, kes on otsustanud Ameerikasse kolida ja seal edukaks saanud, kes aga on perekonna loonud juba abielus mehega jne. Ehk annavad need näited mõned vihjed, millest lavastus räägib, kuid päris detailselt ma kõiki konfliktikohtasid välja ei too, sest muidu pole nendel huvitav, kes veel lavastust vaatama planeerivad minna. Aga hoopis teise kihi loob lavastusele Anne Veesaare kehastatud Emma, kes vaatleb sipelgaid ning arutleb sipelgate elufilosoofia üle. Paljutki sellest sipelgavaatlusest saab üle kanda ka inimestele ja inimsuhetele. Kohati tundub, et Emma vihjabki mõningate sipelgaid puudutavate lausetega enda elule. Näiteks puudutas mind eriti valusalt mõte sellest, et mõned sipelgad on üksikumad, kuna nad ei sulandu seltskonda sest eristuvad teistest. Paratamatult tekitasin mina selle lausega enda peas paralleeli Emmaga, kes nii enda mõttemaailma kui ka välimuse poolest oma õdedest erines ja seetõttu oli tundnud end kogu elu veidi kõrvalejäetuna. Samas puudutas see mõte mind ka minu enda isikliku elu tõttu, kuna ma olen end sageli eemale tõugatuna tundnud. Ma usun, et kõikide nüansside tabamiseks, tuleks lavastust korduvalt vaadata, sest kõiki filosoofilisi mõtisklusi pole ühe korraga võimalik tabada. Kindel on aga see, et sipelgad pole ainult sipelgad ja nende nägemine on metafoor, mida igaüks saab enda soovide järgi tõlgendada. Eks igaüks, kes lavastust näinud, mõtleb ise, keda või mida sipelgad tema jaoks sümboliseerivad, kas see on elu laiemalt või teekond eneseleidmisesse või hoopis midagi muud. Mõtlemisainet peaks kõikidele jätkuma.

Kes selliste tõsisemate teemade üle mõtiskleda ei taha, siis täitsa niisama sobib lavastust ka vaadata, sest kolm näitlejannat teevad kõik väga head rollid. Kõige rohkem tahaksin kiita ja esile tõsta Merle Palmistet, kes kehastab kõige vanemat õde Augustat. Kui ma varasemalt olin arvanud, et Palmiste ei oska väga hästi laulda, siis kõik selle etenduse laulunumbrid vedas just Palmiste kõige tugevamalt välja ja see oli minu jaoks väga positiivne üllatus. Ja kui sinna lisada tantsuliigutused, mis tulevad justkui iseenesest, siis saab vägagi nauditavad tantsulis-muusikalised numbrid. Üleüldse tundus mulle, et Palmiste nautis seda, et talle oli antud kõige vanema õe roll, kes tahtis kõike kontrollida. Mingil määral aitas Augusta rolli kindlasti paremini enda omaks teha ka Augusta stiil ja mõjuvõim teiste õdede üle. Selline võimukus ja enda eraelu ainult enesele hoidmine ning glamuurse elu kuvand on midagi, mida paljud ilmselt Merle Palmistega seostavad ja seetõttu tundus Augusta roll justkui Palmistele loodud olevat.

Ka Anne Veesaar keskmise õe Emmana tegi hea rolli ja sekundeeris väga hästi laulu- ning tantsunumbrites Palmistele. Minu jaoks kõige nauditavamad hetked Veesaare mängus olid siiski need hetked, kus Emma pingsalt sipelgaid uuris. Jäägitut huvi ja ainiti sipelgatele keskendumist tegi Veesaar nii usutavalt nagu oleksid tõsimeeli mööda lava sipelgate rajad kulgenud. Kohati meenutas selline sipelgate uudistamine mulle väikse lapse uudishimu, kelle tähelepanu võivad lihtsad asjad tundideks köita. Ja see haavatavus, mis Emmas oli, kuna ta oli kogu elu teistest õdedest veidi erinenud, ka selle mängis Veesaar väga hästi välja. Kuigi Veesaar on kolmest näitlejast kõige vanem, oli minu meelest tema roll kõige lapsemeelsem ja lasi näitlejannal laval lustida ning kohati tundus, et tegemist on laval olevatest näitlejatest kõige nooremaga, sest kõikides liigutustes paistis Veesaarel energiat olevat rohkem kui teistel. Aga võib-olla tekitas selle illusiooni minu jaoks Veesaare pidevalt naerul olev suu. Igatahes minule tundus nagu oleks Veesaar kolmest näitlejannast kõige enam enda rolli ja lavastust nautinud.

Minu jaoks jäi kõige nõrgemaks noorimat õde, Idat kehastanud Triinu Meriste. Üks osa nõrgast rollist oli kindlasti põhjustatud jäigast ja vaoshoitud karakterist, keda Meriste kehastas, kuid kui Veesaar ja Palmiste laulude ajal kogu energia mängu panid, siis oli näha kuidas Meriste füüsiliselt laval piinles (vähemalt mulle tundus nii). Ma saan aru, et kõik näitlejad ei oska laulda, kuid sellisel juhul peaks näitleja oskama enda vähest lauluoskust varjata (nt mängides samal ajal kõike muud üle) ja publik ei peaks tajuma seda, et see tegevus on näitleja jaoks ebameeldiv. Ilmselt kannan ma praegu siiski Ida negatiivsed omadused näitlejale üle, sest oli just Ida see, kes majakavahi tüdrukute senist dünaamikat lõhkuda tahtis oma tõe taga ajamisega. Ehk oligi just Ida kindlameelsus see, mis teda minu jaoks vähem sümpaatseks tegi ja seetõttu tundus mulle lihtsalt, et Meriste on teisest kahest näitlejast veidi nõrgema soorituse teinud. Tegelikult oli kolme näitlejanna dünaamika kokku pannes suurepärane ja nii nagu kolm õde olid erinevate iseloomudega ning tasakaalustasid teineteist, nii tasakaalustasid ka Palmiste, Veesaar ja Meriste teineteist ning tulemuseks on kindlasti minu selle suve üks nauditavamaid teatrielamusi. Ütlen ausalt, et kui võimalust oleks, läheksin kindlasti veel vaatama.

Kuna mulle meeldivad psühholoogilised lavastused ja perekonnadraamad, siis siin lavastuses oli kõik minu jaoks paigas. Oli nii perekondlikku draamat, kui ka nalja ja naeru, mis aitasid veidi raskematest teemadest paremini üle saada. Kuna tegemist on siiski suvelavastusega, siis üdini rasketest teemadest läbi imbunud lavastustest tahaks ikka veidi puhata. Rõõmsamat nooti aitas hoida lavastuse muusikaline kujundus, mis vähemalt minul jala tatsuma pani. Ja otse loomulikult väga hea näitlejate ansambel, kes kõik olid täiesti erinevad, kuid kõik koos panid loo elama ja tekitasid selle emotsiooni, mida ma konkreetselt sellest lavastusest oodanud olin. Natukene jäi seda majaka ja mere emotsiooni väheks, oleks kasvõi mõnda kajakat kuulda tahtnud, kuid sel korral annan andeks. Läksin ju peamiselt loo enese pärast teatrisse, kuna tegemist oli selle teksti esimese lavale toomisega kutselises Eesti teatris. Ja ma ei pidanud pettuma. Ainus pettumus oli see, et etendus sai liiga kiiresti läbi. Kui hea asi saab alati ruttu otsa, siis sel korral sai etendus veel erakordselt kiiresti läbi. Kui kavalehel oli kirjas, et etendus kestab koos vaheajaga kokku 2.5 tundi, siis reaalsus oli see, et umbes 2 tundi hiljem oli etendus läbi ja sinna kahe tunni sisse jäi ka vaheaeg. 

Kõikidele, kes hindavad perekonnadraamat, siis neile julgen soovitada. Ma usun, et ka nendele võiks see lavastus meeldida, kellele omal ajal „Grace ja Glorie“ meeldis. Minu hinnangul on need kaks lavastust oma olemuselt veidi sarnased, kuna seal arutavad naised enda perekonnasaladusi ja tegevus toimub vanas majas ning lavakujunduses näidatakse väga tõetruult seda maja, milles tegevus toimub. Lisaks veel tugevaid rolle tegevad naisnäitlejad. Kui keegi juhtub eriline Merle Palmiste, Anne Veesaare või Triinu Meriste austaja olema, siis teile kindlasti lavastus meeldib. Sel aastal on veel mõned etendused jäänud, seega kellel huvi on, siis 1Teatri koduleheküljelt peaks mõned viimased piletid olema veel võimalik enesele soetada.

Autor: Tove Appelgren
Tõlkija: Maarja Aaloe
Lavastaja: Ivo Eensalu
Kunstnikud: Karmo Mende, Anne-Mai Heimola
Valguskujundaja: Rene Topolev
Muusikaline kujundaja: Tarvo Krall
Osades:
Anne Veesaar – Emma
Triinu Meriste – Ida
Merle Palmiste – Augusta
 
Esietendus 3. juulil 2023 Ohtu mõisa Teatritallis
 
Rohkem infot lavastuse kohta 1Teatri koduleheküljelt.


01/09/2022

Vabakava "Ala(s)ti Palmiste"

 26. augustil 2022 Eesti Maanteemuuseumi õuel

Foto: Eesti Maanteemuuseum

Kui ma eelmises raamatupostituses ütlesin, et ma peale haige olemist suvel rohkem teatrisse ei jõudnud, siis päris tõsi see siiski polnud. Augusti lõpus, hakkasin juba vaikselt tundma, et nüüd võiks teatrisse minna. Aga selleks ajaks oli enamik suvelavastusi selleks suveks otsad kokku tõmmanud, ja need, mida veel vaatama sai minna, olid kõik välja müüdud. Seega valik väga suur polnud. Ühel päeval nägin Põlvas toidupoe kuulutustetahvlil reklaami, et Eesti Maanteemuuseumis toimub Merle Palmiste vabakava „Ala(s)ti Palmiste“ ja mõtlesin, et see võiks sobida küll.

Esiteks seetõttu, et ma olen Palmistet laval pigem vähe näinud. Teiseks asub Eesti Maanteemuuseum siin samas lähedal ja pole vaja kusagile kaugele sõita. Kolmandaks vabakava on ilmselt midagi monolavastuse sarnast ja seega pole selle sisu väga sügavamõtteline, et peaks pingsalt kaasa mõtlema. Kõige määravamaks sai muidugi asjaolu, et ilmselt ei kesta selline etendus väga pikalt, sest ma polnud ikka veel päris kindel, kui kiiresti ma ära väsin ja kui kaua keskenduda jõuan.

Nagu nimigi ütleb, on laval alasti Palmiste, kes jääb alati Palmisteks. Palmiste pole laval siiski päris alasti selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Alasti tähendab käesoleva vabakava kontekstis seda, et Palmiste on laval tema endana ja räägib temaga juhtunud lugusid. Parafraseerides JES Kirjastuse raamatusarja pealkirja, siis võiks öelda, et Merle Palmiste on laval otse ja ausalt. Lugusid sellest, kuidas ta on hakkama saanud paralleelselt teatritöö ja lapse kasvatamisega, olnud elukaasalse tõttu politsei huviorbiidis jne räägib Palmiste avameelselt ja lihtsa inimesena, kuid samal ajal on tunda, et publikuga räägib ikkagi punaste huultega ja kõrgete kontsadega diiva Merle Palmiste.

Ma muidugi kõike, mida Palmiste rääkis päris puhta kullana ei võtnud, sest eks seal midagi oli ikkagi liialdusena räägitud. Aga selline vabakava on hea võimalus publikul enda lemmiknäitlejaga paremini tuttavamaks saada. Kohati tekkis mul publikus istudes tunne, et oleks tahtnud Palmistega kaasa rääkida ja temalt küsimusi küsida. Kuigi päris nii see vabakava siiski üles polnud ehitatud, oli õhkkond üsna sundimatu ja vaba. Osalt lõi kindlasti mõnusa atmosfääri ka Eesti Maanteemuuseumi sisehoov ja mõnusalt soe suveõhtu.

Kahju oli ainult sellest, et vabakava kestis umbes 55 minutit. Ühelt poolt ma saan aru, et üks inimene ei jõuagi väga pikalt järjest laval olla, aga omast kogemusest tean, et 1,5h järjest juttu rääkida on küll täitsa võimalik. Seega oleks ma natukene pikemat kestvust tahtnud, sest sama piletihinna eest saab enamasti ikka rohkem teatrit nautida. Ühelt poolt oligi see lühikene kestvus peamiseks põhjuseks, miks ma teatriõhtuga rahule ei jäänud. Oleks need Palmiste jutud veidi rohkem naerma ajanud, siis oleks ma veel võinud ette kujutada, et käisin püstijalakomöödiat vaatamas. Ma tean, et Palmiste on tegelikult väga hea näitleja ja seetõttu ma ilmselt lootsin ka veidi rohkem sellelt õhtult. Samas, kes on suured Merle Palmiste austajad, siis nendel soovitan vaatama minna, saate tunde et olete oma lemmiknäitlejaga mõnusalt juttu puhunud ja tema elust igasuguseid seikasid kuulnud. Teatri mõttes siiski vabakava mingit elamust ei paku ja pigem soovitan selle piletiraha mõne teise lavastuse peale kulutada.

01/03/2018

Krdi loll lind

27.veebruaril 2018 Ugala väikeses saalis



Ma mäletan kuidas ma 2014 aasta kevadel üritasin Vanemuise suvelavastusele „Kajakas“ piletit saada, mis mul tol korral ei õnnestunud. Küll aga õnnestus mul Vanemuise „Kajakas“ 2015 kevadel ära näha. Nö originaallavastuse muljeid saab SIIT lugeda. Ma mäletan, kuidas ma kõnealust lavastust suure elevusega ootasin. Ma enam ei mäletagi, miks ma lavastust nii väga ootasin. Äkki seepärast, et ma olin kunagi koolis Tšehhovi „Kajakat“ lugenud ja mulle meeldis see, mida ma lugesin. Küll aga mäletan ma seda, kuidas ma tol korral Vanemuise lavastuses veidi pettunud olin. Eelkõige jäi mind painama kõik see, mis on Tšehhovile omane – suured tunded, romantism jne. Pole ju mingi saladus, et raamatut lugeda on palju põnevam, sest siis jookseb sul silme ees just sinu ettekujutus kirjutatust, samal ajal kui teatris vaatad sa kellegi teise kujutluspilti.
Siiski midagi Tšehhovi tegelastes ja nende omavahelistes suhetes jäi mind tol korral kummitama. Nii lugesin ma peale teatrit veel kord raamatu läbi, et kõigest ikka  korralikult aru saada. Midagi jäi aga ikka häirima. Nii olin ma enam kui rõõmus, avastades, et Ugala mängukavas on lavastus nimega „Krdi loll lind“, mis on Aaron Posneri tõlgendust Tšehhovi „Kajakast“. Ehk siis  täpselt see, millest ma eelmisel korral puudust tundsin – keerulised inimestevahelised suhted, millest on romantism eemaldatud ja mida tegelased annavad edasi kaasaegses võtmes. Tundus nagu lavastus, mida tasuks vaadata. Küll aga pean ma tunnistama, et see, mida ma teatris nägin ja kogesin ei jõudnud mitte grammigi ligilähedale sellele, millisena ma oma vaimusilmas lavastust ette olin kujutanud.
Vaimusilmas nägin ma ikkagi ühte valget suurt maamaja koos valge puidust väikese laululavaga kusagil maalilise looduse keskel mägede ja orgude vahel. Lihtsalt selle vahega, et tegelased kannavad tänapäevaseid riideid ja ehk räägivad veidi moodsamat keelt, kui Tšehhovi tegelased. Ja maja on kindlasti tänapäevane maja ja ehk paistab selle idüllilise looduse keskel silma üks viienda seeria BMW või telefonimast. Esimesed pilgud saalis ja mulle tundus, et mu ettekujutus liigub õiges suunas just looduse osas. Küll see viienda seeria BMW jõuab etenduse jooksul veel lavale sõita.
Saali sisenedes vaatas mulle laval vastu üks suur maaliline sügismaastik ja põrand oli kaetud värviliste sügislehtedega. Seda maalilist pilti sain nautida kahjuks ainult kuni etendus pihta hakkas. Etenduse esimeste minutitega rebiti kogu maaliline Tšehhovi maastik puruks ja ühes sellega ka minu ettekujutus moodsast Tšehhovi tõlgendusest. Sest siis olin ma kindel, et seda viienda seeria BMW-d ma selles lavastuses ei näe. Polnud mingit kahtlust, et sellist lähenemist Tšehhovi „Kajakale“ polnud ma osanud oodata. Kohe kindlasti ei saa ma ka kunagi tulevikus enam midagi sellist uuesti näha (kui ma just seda sama lavastust Ugalasse uuesti vaatama ei lähe).
Sisuliselt on algsest „Kajakast“ praeguseks alles jäänud ainult tugiraamistik ja mõned nimed. Nii näiteks on Konstantinist saanud Koss, Irina Nikolajevnast oli saanud Emma, Semjon Semjonovitšist oli saanud lihtsalt Semm, kuid Trigorin on ikka Trigorin, Niina on ikka Niina, Sorin on ikka Sorin ja Mašast on Maria saanud (mis sisuliselt on sama nimi). See tugiraamistik, millest ma enne rääkisin on Kossi näidendi kirjutamine ja sellest alguse saanud suhetepundar perekonnas. Kõik see, kuidas Koss täie hingega uue näidendi on kirjutanud ja millest tema ema väga suurt midagi ei arva. Ometigi tahaks Koss kordki ema tunnustust tunda. Samal ajal unistab Kossi pruut Niina kuulsast näitlejakarjäärist ja loodab, et Kossi näidend ja Kossi näitlejannast ema aitavad tal selle unistuse täita. Lõpuks aitab Niina unistuse täita kuulus kirjanik Trigorin. Trigorin on Kossi ema elukaaslane, kuid kirjanikul on nõrkus noorte tüdrukute vastu ja nii leiab Koss ühel hetkel, et Niina on hoopis Trigorinisse armunud. Koss otsustab, et tema ei suuda taluda, et Niina teda ei armasta ja otsustab end maha lasta. Küll siiski edutult. Õnnetuid armastusi on loos aga veelgi. Nimelt armastab Sorini koduperenaine Maria jäägitult Kossi ja tal ei jätku silmi märkamaks, et Semm armastab sama jäägitult ainult teda. Päris õnnetuks armastuslooks lavastust siiski pidada ei saa. Tšehhovi varianti on lausa komöödiaks nimetatud. Ma sain vist Ugala lavastuses rohkem naerda kui Vanemuise lavastuses, kuid päris komöödia  mõõtu lavastus ikkagi välja ei anna.
Kui ma peaksin nüüd paari sõnaga Ugala lavastuse „Krdi loll lind“ kokku võtma, siis sobiksid kirjeldamiseks sellised sõnad nagu uuendusmeelne, kaasaegne, üllatav, ehk isegi šhokeeriv. Mingitel hetkedel leidsin ma end mõttelt et umbes sellist sorti lavastusi teeb tavaliselt NO99. Vähemalt mulle tundusid need kontseptsioonid sarnased (arvestades seda, et ma pole teatrisaalis ühtegi NO99 lavastust näinud, vaid  ainult teleri vahendusel mingeid katkendeid). Ma arvan, et kõige paremini läheb Taago Tubina lavastus peale just noorematele inimestele. Eelkõige kujunduse osas. Kohati oli muusika nii vali ja pingeid kruviv, et mul tekkis hirm. Ma kartsin, et midagi kuskil kohe lõhkeb selle pinevuse käes. Samas üks naine läks lihtsalt keset etendust minema ja nagu ma vaheajal kuulsin, oli see just muusika tõttu, millest tal halb hakkas. Samas mulle see pingeline ja kohati raju muusika väga meeldis. See oli täpselt selline muusika, et kui muidu keegi teatris magama kipub jääma, siis muusika ajab aeg-ajalt üles. Kuigi arvestades seda elu, mis laval toimus ei oleks keegi magama jäänud (isegi mul ei tulnud peale öövalvet und, mida ikka vahel on teatris juhtunud). 
Eriti meeldis mulle Kossi näidendi ettekanne Niina esituses. See lause „Siin me nüüd oleme“ puudutas mind kusagilt sügavamalt. Ma ei tea, võib-olla see puudutab kõiki eestlasi mingil määral kuna loob seose kultusfilmiga "Siin me oleme" (vähemalt minul tuli kohe film meelde). Muidugi kogu valgus, suits, mõnusalt kajav võimendus ja valge kleit, milles Klaudia Tiitsmaa seda näidendit esitas, andsid palju juurde, aga ma ütleks, et see oligi see katarsis, mida Koss etenduse lõpus taga otsis. Veel meeldis mulle etenduse lõpupoole olnud laul, mille Trigorin esitas pärast Emmaga tülitsemist, kui ta Moskvasse Niina juurde läks. Seda, mis emotsioone see laul tekitas, on raske kirjeldada ja seda peab ise nägema ja kogema. Mitte, et laul ise väga eriline oleks olnud, aga just kogu see valgus, pillid ja võimendus tekitasid väga huvitava emotsiooni.
Kõige huvitavama emotsiooni tekitas minus aga stseen, kus Trigorin ja Niina kohtuvad ja lubavad Moskvas kokku saada. Nimelt käib seal stseenis juttu alastusest ja nii leiabki publik ühel hetkel lavalt täiesti alasti Niina. Ja Niina pole laval alasti mitte kusagil kauges ja pimedas lavanurgas, vaid täiesti korralikult valgustatud eeslaval otse publiku silme all. Lisaks sellele, et meile näidati Niinat täiesti alasti, toimus sel hetkel Niina ja Trigorini vahel stseen, mis fantaasiale just väga palju ruumi ei jätnud. Ma arvan, et kui Emma poleks Trigorinit ja Niinat sellest situatsioonist leidnud, oleksid Trigorini käed Niina paljalt tagumikult veelgi kaugemale liikunud. Ma ei hakka salgamagi, et minu meelest oli sel hetkel õhk erootikast (kui nii võib öelda) täiesti paks ja minu kõrval istuvad noored poisid vist ei hinganud ka sel hetkel. Just see on veel üks põhjus, miks ma Taago Tubina lavastust väga vanematele inimestele ei soovita. Nad pole ilmselt sellise lähenemisega harjunud. Samas võin ma ka täiesti vabalt eksida ja vabandan, kui kellegi tundeid riivasin.
Lisaks kasutatakse lavastuses väga palju ebatsensuurseid sõnu, mis ei pruugi vanematele inimestele meeldida. Ma pean tunnistama, et ka mind ei aja ebatsensuursete sõnade kasutamine teatrilaval naerma. See tundub kuidagi nii eilne päev või iganenud võte olema. Samas käesolevalt ei olnud nende sõnade mõte üldse kedagi naerma ajada, vaid kajastada meie argipäeva. Iseasi on muidugi see, kas me tahame endale tunnistada, et see sõna „kurat“ lendab meil huultelt tihedamini, kui meile meeldiks. Mulle tundub, et me peaksime oma sõnakasutust veidi rohkem kontrollima hakkama. Sest kui juba näidendi nimeks pannakse „Krdi (mis on ju släng sõnast kuradi) loll lind“, siis see on täiesti normaalne nähtus ja ma olen kindel, et kõik, kes pealkirja näevad saavad aru, et jutt käib linnust, kes on kellegi närvi ajanud. Sest enamasti kasutatakse sõna „kurat“ pahuruse  või negatiivse emotsiooni väljendamiseks ja see on osa meie igapäevasest keelekasutusest. Kindlasti on see ka üks asi, mida vanemad inimesed ei pruugi mõista ja just seepärast ma arvangi, et vanemad inimesed peaksid jääma klassikalise Tšehhovi juurde. Muidugi juhul kui nad pole väga kaasaegsed ja kõige eelpoolmainitu peale ära ei kohku. Või kui nad poel kirjandusõpetajad, kes oma klassiga teatrisse lähevad.
Seevastu sobib Taago Tubina lavastatud „Krdi loll lind“ väga hästi noortele. Just eelkõige kõikide eelpoolmainitud põhjuste tõttu, sest vana ja kohati arusaamatu süžee on pandud tänapäevasesse vormi ja nii jääb see noortele rohkem meelde ja on ehk arusaadavam ka. Kui mina käiksin veel gümnaasiumis, siis mina eelistaksin iga kell praegust Ugala moodsamat versiooni mõne aasta tagusele Vanemuise klassikalisele versioonile. Põhiline lugu on ju sama ja kindlasti paneks mind  rohkem kaasa mõtlema versioon, kus tegelased kasutavad sülearvuteid ja nutitelefone ning käivad riides normaalsete noorte moodi (samastumine tegelastega on lihtsam),  mitte ei kanna mingeid kummalisi säärsaapaid ja uhkeid kleite. Ma annaks küll soovituse kõikidele kirjandusõpetajatele või klassijuhatajatele, seda lavastust klassiga vaatama minna. Ehk saab nii mõnigi õpilane aru, et teater ei pea alati olema igav ja vanamoodne ning hakkab rohkem huvi teatri vastu tundma. Mina mõtlesin lavastuse jooksul päris mitmel korral, et see lavastus sobiks jube hästi mu vennale vaatamiseks, kes väga suur teatrisõber ei ole. Seega soovitan proovida kõnealust lavastust kasutada inimeste teatriusku pööramiseks.
Isegi siis, kui sisu väga ei meeldi, pakub Taago Tubina lavastus nii palju muud nauditavat, et patt oleks lihtsalt teatrisse minemata jätta. Minu meelest black-box tüüpi saal, võimas muusikaline kujundus, efektne valguskujundus, peaaegu olematu lavakujundus ja väga suurepärased näitlejad moodustavad vägagi nauditava terviku. Siiski tuleb valmis olla ka selleks, et järsku pannakse saalis tuled põlema ja tegelased pöörduvad erinevate küsimustega publiku poole. Seda, kas tegemist on retooriliste küsimustega, või oodatakse publikult ka tõsimeeli vastust võib igaüks saalis istudes ise otsustada. Kohati mind jäi siiski see saalitulede põlema panek häirima, sest see katkestas mingis mõttes laval toimunud tegevuse ja rebis sind kontekstist välja. Eriti kui ma olin veel muusikakujunduse lummuses. Mulle oleks veel rohkem muusikat ja laulu meeldinud. Eriti oleks mulle meeldinud, kui lavastus lõpekski mõne muusikalise numbriga. Muusika, mis kruvib pinged lakke, muudkui kruvib ja kruvib kuni sa oled viimse piirini pinges, siis tuleb lõppakord, saal läheb pimedaks ja ongi etendus sellekskorraks läbi. See ilmselt saavutaks Kossi soovitud katarsise ka. Praegu tundus mulle, et lõpp jäi kuidagi venima ja mul hakkas lõpus isegi uni peale tulema. Ma ei tea, äkki olid seal mingid muud probleemid, sest etendus pidi kestma 2h ja 50 minutit, aga kestis vist 15min kauem. Viivitus polnud kindlasti tingitud etenduse lõpus olnud ovotsioonidest. Jah, publik tõusis küll püsti, kuid minu meelest oli see üsna leige tänuavaldus.
Kuna ma olen Ugalas võrdlemisi vähe käinud ja nende lavastustest ainult mõnda üksikut näinud, siis näitlejatest ma ka midagi väga ei teadnud. Nime järgi olin muidugi kõikidest (välja arvatud Laura Kalle) kuulnud, kuid teatrilaval olin neist ainult mõnda näinud. Seega arvasin enne etendust ,et näitlejate vaatamine võib vähemalt huvitav olla. Siiski midagi väga huvitavat ei olnud. Martin Mill Kossina oli huvitav ja sai minu meelest end kõige rohkem erinevatest külgedest näidata. Tema on minu selle lavastuse vaieldamatu lemmik. Ta on mulle juba varem meeldinud, kuigi ma ei suuda hetkel absoluutselt meenutada kus ma teda veel näinud olen. Veel meeldis mulle Ringo Ramul Semmina. Selline parajalt entusiastlik ja samas vist iseloomustati ka teda kui veidi lihtsameelset? Aga sellised kujud ongi alati kõige huvitavamad. Ma isegi ei tea, mis mulle temas meeldis, aga miskit temas siiski on. Merle Palmistet olen ma vist mõnes projektiteatri komöödias näinud, seega oli teda tõsisemas rollis huvitav näha. Kuigi kohati tema hääletoon ja maneerid meenutasid tema teleseriaalidest tuttavate naiivsete bimbode olekut. Vähemalt alguses mulle tundus nii (ehk oli see puhtalt minu aju vingerpuss), kuid teises vaatuses kui ta Kossi pead üritas siduda, siis see oli midagi sellist, mida ma varem tema esituses näinud ei olnud. Sügav kiitus ja kummardus ka end laval alasti võtnud Klaudia Tiitsmaale. Esiteks selle suure (ma eeldan, et see on suur julgustükk) julgustüki eest, laval täiesti alasti olla. Ja teiseks Kossi näidendi imelise esitluse eest. Ma saan aru küll, et võimendus tegi oma töö, kuid mulle avaldas see stseen kõige rohkem muljet. Vaieldamatult minu lemmikstseen kogu lavastusest.
Teistele näitlejatele pole mul ka midagi ette heita, kuid suure tõenäosusega on nende esitused mul varsti meelest läinud, samas kui Niina, Koss, Semm ja Emma tulevad kohe kujtulustes esile kui keegi peaks mulle Ugala „Krdi loll lind“ lavastust mainima. Või kui ma peaksin kuskil nägema Martin Milli, Ringo Ramuli, Merle Palmiste või Klaudia Tiitsmaa nime, tuleb mul veel pikalt nende tegelaskuju silme ette. Kui üdini aus olla, siis ilmselt seostuvad eespool mainitud tegelaskujud ka pikalt veel kogu Ugala teatriga, sest nähtud lavastus oli äärmiselt tagasihoidliku Ugala kogemuse parim kogemus. Mul on hea meel, et Ugala teater võimaldas mul krdi lolli linnuga tuttavaks saada.

Autor: Aaron Posner
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Liisa Soolepp
Muusikaline kujundaja: Lauri Lüdimois
Valguskunstnik: Mari-Riin Villemsoo
Liikumisjuht: Raido Mägi
Mängisid:
Martin Mill -  Koss (Konstantin)
Merle Palmiste - Emma (Konstantini ema, kuulus näitlejanna)
Klaudia Tiitsmaa - Niina (Konstantini ema)
Laura Kalle - Maria (Sorni koduabiline)
Ringo Ramul - Semm (Sorni naaber, õpetaja)
Janek Vadi - Trigorin (Emma elukaaslane, kuulus kirjanik)
Andres Tabun - Sorn (Emma vend, arst)

Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala kodulehelt SIIN

*- postituse päisepilt on pärit Ugala teatri koduleheküljelt.

NB! Teatriskäik toimus koostöös Ugala teatriga. See, et ma ise teatripileti eest ei maksnud, ei mõjuta minu arvamust nähtud etendusest. Kui siis ainult nii palju, et ma sattusin teatrisse varem, kui ma oma raha eest oleksin jõudnud.