Vabakava "Ala(s)ti Palmiste"

 26. augustil 2022 Eesti Maanteemuuseumi õuel

Foto: Eesti Maanteemuuseum

Kui ma eelmises raamatupostituses ütlesin, et ma peale haige olemist suvel rohkem teatrisse ei jõudnud, siis päris tõsi see siiski polnud. Augusti lõpus, hakkasin juba vaikselt tundma, et nüüd võiks teatrisse minna. Aga selleks ajaks oli enamik suvelavastusi selleks suveks otsad kokku tõmmanud, ja need, mida veel vaatama sai minna, olid kõik välja müüdud. Seega valik väga suur polnud. Ühel päeval nägin Põlvas toidupoe kuulutustetahvlil reklaami, et Eesti Maanteemuuseumis toimub Merle Palmiste vabakava „Ala(s)ti Palmiste“ ja mõtlesin, et see võiks sobida küll.

Esiteks seetõttu, et ma olen Palmistet laval pigem vähe näinud. Teiseks asub Eesti Maanteemuuseum siin samas lähedal ja pole vaja kusagile kaugele sõita. Kolmandaks vabakava on ilmselt midagi monolavastuse sarnast ja seega pole selle sisu väga sügavamõtteline, et peaks pingsalt kaasa mõtlema. Kõige määravamaks sai muidugi asjaolu, et ilmselt ei kesta selline etendus väga pikalt, sest ma polnud ikka veel päris kindel, kui kiiresti ma ära väsin ja kui kaua keskenduda jõuan.

Nagu nimigi ütleb, on laval alasti Palmiste, kes jääb alati Palmisteks. Palmiste pole laval siiski päris alasti selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Alasti tähendab käesoleva vabakava kontekstis seda, et Palmiste on laval tema endana ja räägib temaga juhtunud lugusid. Parafraseerides JES Kirjastuse raamatusarja pealkirja, siis võiks öelda, et Merle Palmiste on laval otse ja ausalt. Lugusid sellest, kuidas ta on hakkama saanud paralleelselt teatritöö ja lapse kasvatamisega, olnud elukaasalse tõttu politsei huviorbiidis jne räägib Palmiste avameelselt ja lihtsa inimesena, kuid samal ajal on tunda, et publikuga räägib ikkagi punaste huultega ja kõrgete kontsadega diiva Merle Palmiste.

Ma muidugi kõike, mida Palmiste rääkis päris puhta kullana ei võtnud, sest eks seal midagi oli ikkagi liialdusena räägitud. Aga selline vabakava on hea võimalus publikul enda lemmiknäitlejaga paremini tuttavamaks saada. Kohati tekkis mul publikus istudes tunne, et oleks tahtnud Palmistega kaasa rääkida ja temalt küsimusi küsida. Kuigi päris nii see vabakava siiski üles polnud ehitatud, oli õhkkond üsna sundimatu ja vaba. Osalt lõi kindlasti mõnusa atmosfääri ka Eesti Maanteemuuseumi sisehoov ja mõnusalt soe suveõhtu.

Kahju oli ainult sellest, et vabakava kestis umbes 55 minutit. Ühelt poolt ma saan aru, et üks inimene ei jõuagi väga pikalt järjest laval olla, aga omast kogemusest tean, et 1,5h järjest juttu rääkida on küll täitsa võimalik. Seega oleks ma natukene pikemat kestvust tahtnud, sest sama piletihinna eest saab enamasti ikka rohkem teatrit nautida. Ühelt poolt oligi see lühikene kestvus peamiseks põhjuseks, miks ma teatriõhtuga rahule ei jäänud. Oleks need Palmiste jutud veidi rohkem naerma ajanud, siis oleks ma veel võinud ette kujutada, et käisin püstijalakomöödiat vaatamas. Ma tean, et Palmiste on tegelikult väga hea näitleja ja seetõttu ma ilmselt lootsin ka veidi rohkem sellelt õhtult. Samas, kes on suured Merle Palmiste austajad, siis nendel soovitan vaatama minna, saate tunde et olete oma lemmiknäitlejaga mõnusalt juttu puhunud ja tema elust igasuguseid seikasid kuulnud. Teatri mõttes siiski vabakava mingit elamust ei paku ja pigem soovitan selle piletiraha mõne teise lavastuse peale kulutada.