Kuvatud on postitused sildiga Miika Pihlak. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Miika Pihlak. Kuva kõik postitused

02/03/2026

Akadeemiline lühis

1. märtsil 2026 Rahvusteatris Vanemuine

Foto: Kalev Lilleorg

Ma arvan, et mul on üsna hea ülevaade sellest mis Eesti haridusmaastikul toimub. Eriti kõrgharidusmaastikul. Ma pole kindlasti selle valdkonna ekspert, aga olles mitu korda kõrgkoolis õppinud ja omades ka hästi väikest kõrgkoolis õpetamise kogemust, siis midagi ma sellest maailmast tean. Teadupärast on Tartu Ülikool ja Tartu Ülikooli Kliinikum ka omavahel seotud ja seega on kliinikumis töötamine mul veidi lubanud nuusutada ka seda teadusmaailma poolt, mis ülikoolide juurde kuulub. Aeg-ajal tõusevad ka meedias esile teemad sellest kuidas riik ei taha kõrgharidust piisavalt rahastada. Seega oli väga huvitav näha, et Rahvusteater Vanemuine toob välja lavastuse, mis räägib just akadeemilisest maailmast ning võrdleb seda ärimaailmaga.

Näidendi on kirjutanud Soome näitekirjanik Juha Jokela ning see esietendus Soomes 2021. aastal ja sai 2023. aastal Soome Teaduste Akadeemia inimõiguste auhinna. Vanemuine on alles kolmas teater kes selle näidendi lavale toob. Seega on tegemist küllaltki värske ja kaasaegse näidendiga, mis kindlasti on üheks põhjuseks miks lavastus tänapäeva Eestisse nii hästi sobitub. Kuigi Jokela on näidendi kirjutanud Soome ülikoolide probleemide põhjal, on need probleemid aktuaalsed ka Eesti akadeemilisel maastikul. Mulle tundub, et mitte ainult akadeemilisel maastikul vaid lavastuses käsitletavaid teemasid saab üle kanda ka teistesse valdkondadesse.

Loo peategelaseks on sotsiaalpsühholoogia professor Johanna Virt (Maria Annus), kes annab auditooriumile loengut sellest milline on ülikooli sisekliima. Johanna alustab loengut sellega kuidas järjest rohkem esineb läbipõlemist ja miks naised on läbipõlemisest rohkem ohustatud. Jõudes lõpuks välja selleni mis on akadeemiline vabadus ning kuidas ülikoolis peavad töötama tipptegijad kes aitavad ülikooli paremini müüa. See pole piisav kui sa oled üliõpilaste arvates suurepärane õppejõud. Sa pead olema lisaks ka teadlasena tipus – publitseerima artikleid, taotlema grante oma uutele projektidele, osalema rahvusvahelistes koostööprojektides, juhendama üliõpilasi, retsenseerima ja kõige selle kõrval peaks sul jääma veel aega meediaga suhtlemiseks, et ikka ülikooli reklaamida. Kõike seda juhivad Exceli tabelid kus need nõudmised kirjas on, sest kui midagi ei vasta nõudmistele, siis sind ei atesteerita ja võib juhtuda et ühel hetkel leiab juhtkond, et sind ja sinu õpetatavat valdkonda pole ülikoolis endam üldse vaja. Kõik see viib läbipõlemiseni.

Eks seda protsesside tõhustamist ja töökorralduse ümber mängimist tuleb ka mujal ette ja ilmselt on kõigile see olukord tuttav, kus sa ühel hetkel leiad et sinu töö kvaliteeti määravad erinevad nõudmised ja üks struktuurireform jõuab vaevalt lõppeda kui järgmine algab. Ärge saage minust valesti aru, ma pole nõuete vastane. Kindlasti ei saa näiteks päästjaks, õpetajaks, tervishoiutöötajaks või ka bussijuhiks hakata päris igaüks. Mingid miinimumnõuded on vajalikud, et seda tööd edukalt teha, kuid me ei saa kõike lõpmatuseni erinevate dokumentidega reguleerida, sest sellisel juhul on sobivate inimeste ring väga piiratud ja need inimesed jäävadki oma erialale lõksu ja põlevad lõpuks läbi.

Kindlasti on „Akadeemiline lühis“ selline lavastus, mis nõuab kaasa mõtlemist ja soovi nähtut analüüsida. Tegemist ei ole kuiva akadeemilise loenguga kuigi peab tunnistama et kantseliitlikku kõnepruuki oli päris palju ja nii läks ka minul aeg-ajalt mõte rändama. Nii nagu praktiliselt igas loengus mõneks sekundiks tähelepanu hajub, seega ma leian et see on normaalne. Kes see ikka jõuab kõikide filosoofide mõtteid kuulata, kui tegemist pole just sinu kitsauurimisvaldkonna filosoofidega. Silmaringi avardamise mõttes on muidugi huvitav uusi mõtteid kuulda. Mina näiteks polnud panoptikumist varem midagi kuulnud. Panoptikum on ringikujuline vangla, kus kongid asuvad ringikujuliselt ja ringi keskel asub valvuritorn. Idee on selles, et kõik vangid on tornist näha, aga vangidel pole võimalik näha keda valvur parajasti tornist jälgib. See tähendab, et vangid hakkavad ise end kontrollima, sest pole teada keda valvur parajasti jälgib. Sarnast kontrollimehhanismi leidub ka tänapäevases ühiskonnas. Näiteks kõik need avatud kontorid, kus iga töötaja kõik liigutused nähtavad on. See on ainult üks näide ja nüüd saab lugeja ise edasi mõelda, miks kõnealune lavastus tänapäeva ühiskonnas nii aktuaalne on.

Lavastuses oli ka humoorikaid kohti. Mõned naljad olid sellised mille peale naersid ainult akadeemikud või need kes ise sellise „üksikindiviid süsteemi vastu võitlusega“ kokku puutunud on, aga leidus ka maisemat sorti huumorit mille üle kogu saal naerda sai. Kuna tegemist on veel võrdlemisi värske lavastusega (esietendus toimus 21. veebruaril 2026), siis ilmselt edaspidi muutub näitlejate mäng ilmselt veelgi vabamaks ja see võib rohkem situatsioonikoomikat põhjustada. Mõned humoorikad hetked olid nii üürikesed, et minu pilk neid kinni ei püüdnud ja kui ma üritasin kaaspubliku naeru peale aru saada, mis just juhtus, oli see hetk juba möödunud. Nii juhtub kui üritad vastuvoolu ujuda ja jälgid näiteks seda, kuidas lavatöölised poodiumit eeslavalt ära sõidutavad.

Kristjan Suitsu loodud lavakujundus loob tunde nagu publik viibiks suures auditooriumis. Suur ekraan, üksik kõnepult (hiljem selgus siiski, et laval oli kaks kõnepulti, millest teine esmapilgul lihtsalt silma ei hakanud) ja puidutooni mööbliplaadist seinapaneelid lõid ehtsa auditooriumi tunde. Ka lavastaja Taago Tubin rõhutas akadeemilist atmosfääri veelgi. Kui tavaliselt annab etenduse algusest märku kõlaritest kostuv kõll, mis tuletab meelde et etenduse pildistamine ja salvestamine pole lubatud ning telefonid tuleks välja lülitada, siis sel korral seda heliklippi ei olnud. Meeldetuletus oli juba etendusse sisse lavastatud. Nimelt tuli peategelast kehastav Maria Annus koos inspitsent Meelis Hansinguga lavale ja arutasid kas kõik tehnika on valmis. Täpselt nagu enne konverentsi või suurte loengute algust veendutakse et tehnika töötab. Seejärel tuletas professor Virt saalisviibijatele meelde, et leongu salvestamine pole lubatud ja telefonid palutakse välja lülitada, millele järgnes teadaanne psühholoogia bakalaureuse üliõpilastele, et nende iseseisva töö nõuded on õppeinfosüsteemis üleval. See tekitas minus tunde, et ma olen taas ülikoolipingis, mitte teatris. Kui esimesel slaidil kuvati akadeemilise tööturu taastemäär Euroopa riikides ilusa värvilise Euroopa kaardina, siis tekkis mul automaatselt tahtmine seda pildistada. Mitte, et ma üldse teaksin kas see on reaalne statistika ja reaalne uurimus ja mul seda infot vaja oleks. Lihtsalt see on nii tugevalt harjumuses, et olulist infot tuleb üles pildistada või kirjutada. Kuna mulle meeldib väga õppida ja koolitustel käia ning ma õpiks kogu aeg uusi erialasid kui see tasuline poleks, siis minul pani selline etenduse algus kohe silma särama ja ma olin müüdud.

Kogu etendus siiski nii akadeemilises atmosfääris ei jätku. Ühel hetkel lükkas Maria Annus kõnepuldi seina äärde ja ekraani all olevad uksed avanesid ning lavasügavustest sõideti eeslavale poodium, mille peale on sisustatud ülikooli rektori kabinet. Samal viisil ilmusid aeg-ajalt välja ka sotsiaalteaduste dekaani kabinet ning professor Virdi enda kodu. Üldiselt on lavakujundus siiski minimalistlik ja suurem rõhk keskendub näitlejate tööle ning lavakujundus ainult toetab sõna ja lastes sõnal ja näitlejameisterlikkusel esile tõusta.

Kõige suurem osa lavastuses ongi täita Maria Annusel, kes mõlemas vaatuses viibib terve aja laval. Lisaks on tal palju monolooge, mis nii mõnigi kord on vägagi keerulised ja kantseliitlikud. Ja mul ei olnud kordagi igav. Kui Maria Annus peaks näitleja tööle vaheldust otsima, siis võiks ta vabalt loenguid anda, ma kuulaksin hea meelega. Vaieldamatult on see parim naispeaosa mida ma üle pika aja näinud olen. Ma soovitan ainuüksi Maria Annuse pärast teatrisse minna. Tore oli, et Liisa Pulk jälle Vanemuises kaasa teeb. Tema vihane järeldoktor Fiona Eskola oli Annuse kehastatud tasase professori täielik vastand. See ilmestas väga hästi seda kuidas sa pead teatud nõuetele vastama, et sa üldse saaksid ülikoolis karjääri teha, kui sa oled vihane ja sotsiaalmeedias liigagi aktiivselt end välja elad, siis sind akadeemilises ühiskonnas ei aktsepteerita.

Minu jaoks ei mõjunud Ragne Pekarevi kehastatud rektor väga usutavalt. Ühelt poolt oli ta küll omajagu kõrk, kuid rektori autoriteetsust mina temas ei näinud. Karol Kuntseli kehastatud dekaan oli tegelastest kõige koomilisem, peamiselt tema vastandliku käitumise tõttu. Ühelt poolt oli ta tähtis dekaan, kuid samas pani ta oma kabinetis pähe kõrvaklapid ja hakkas veipima. Hannes Kaljujärv oli samuti oma tuntud headuses kuigi temalt oleks ma veidi midagi üllatavamat oodanud. Praegune osatäitmine jäi veidi ühekülgseks. Stseenis kus eksabikaasad teineteise peale karjuvad, oli natukene Kaljujärve mängu mitmekesisust näha, aga selliseid hetki oleks tahtnud rohkem näha. Miika Pihlak on sellest näitlejate ansmablist minu jaoks kõige tundmatum, kuid oma gümnasisti rolli sobis ta hästi.

Üldiselt oli minu hinnagul näitlejate ansambel väga hästi kokku pandud ja nad muutsid lavastuse igas mõttes nauditavaks. Kõige suurem kummardus läheb siiski Maria Annusele nii suurepärase rolli eest. Pole kerge nii pikalt laval olla ja tema mäng ei vajunud kordagi ära. Natukene kahju oli teiste näitlejate rollid nii suuri mänguvõimalusi ei pakkunud. Eraldi kiitus läheb teatrile selle eest, et lavastuse kodulehel on välja toodud info selle kohta, et etenduses on vilkuva valgusega stseen. See võib tunduda tühine, aga on inimesi kellel selline teatud sagedusega vilkuv valgus tekitab tugeva haigushoo ja selline hoiatus on igati asjakohane.

Kokkuvõttes julgen lavastust soovitada. Võib-olla tõesti nendele kes teatrist lihtsat meelelahutust otsivad, see lavastus ei sobi ja jääb veidi igavaks ning raskeks. Nagu ma juba eelnevalt kirjutasin, siis on tegemist sellise lavastusega, mis pakub mõtlemisainet ja tekitab soovi nendel teemadel rääkida. Ma mõtlesin kohe, et tahaks seda lavastust minna vaatama koos õppejõududega ja pärast sel teemal ühte vestlusringi korraldada. Ühtlasi suutsin saalis istudes leida ka paralleele enda töökohaga ja mõnel korral avastasin end isegi professor Virdi jutu peale kaasa noogutamast. Ma tahaks öelda, et kõikidele haridus- ja teadusvaldkonna töötajatele võiks see lavastus kohustuslik vaatamine olla. Juhtidele ka. Eks mõned võrdlused on üsna äärmuslikud, näiteks asutuse võrdlemine panoptikumiga või akadeemilise autonoomia võrdlemine venestamisega, aga see ainult näitabki seda, et mingid sarnasused on olemas ja nendel teemadel peab rääkima. Käivad ju kunst ja teadus käsikäes ja mul on hea meel, et kunst tõstab esile teaduse probleeme samal ajal kui teadus üritab kunsti tõlgendada ja mõtestada. Mingem teatrisse!

 

Autor: Juha Jokela
Tõlkija: Kai Aareleid
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Videokunstnik: Martin Rästa
Helilooja: Day of the Triangle
Muusikaline kujundus: Taago Tubin ja Day of the Triangle
Osades:
Maria Annus – sotsiaalpsühholoogia professor Johann Virt
Ragne Pekarev – ülikooli rektor Leena Helander; TV saatejuht
Liisa Pulk – järeldoktorant Fiona Eskola
Karol Kuntsel – sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Mikk Heinloo
Hannes Kaljujärv – praktilise filosoofia kaasprofessor Eero Henrik Palo (Johanna eksabikaasa)
Miika Pihlak – Aapo (Johanna ja Eero poeg)
Meelis Hansing – tehnik
Liis Seljamaa – raadioajakirjanik (hääl)

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Rahvusteater Vanemuise kodulehelt.

08/02/2020

Kuidas minust sai HARKOMAH

04. veebruaril 2020 Ugala teatri külalisetenduses Vanemuise väikeses majas


Seda võib tänapäeval olla imelik kuulda, kuid narkootikumide teema on minust kuidagi mööda läinud. Ma mäletan, et kui ma Tartusse elama tulin ja mu kursuseõde rääkis, kuidas tal kodulähedases pargis narkomaanid kokku saavad, siis mina mõtlesin, et tahaks ka sinna parki jõuda, sest narkomaani oleks huvitav näha. Kusjuures sinna parki pole ma tänaseni jõudnud. Ja korralikult uimas narkomaani ma ka näinud ei ole. Siiski peab tunnistama, et mõnda inimest, kes narkootikume proovinud on ja neid ka aeg-ajalt tarvitab, olen näinud küll. Ega peale vaadates ei saaks arugi, et nii korralik inimene narkootikume tarbib.
Eks tänapäeval on noorte seas see narkootikumide tarvitamine populaarsem, kui minu nooruses. Seega on väga tänuväärne, et teatrid sellel teemal lavastusi teevad ja hiljem ka vestlusringe korraldavad, et noorte silmaringi avardada. Lisaks praegusele Ugala lavastusele “Kuidas minust sai HARKOMAH”, olen näinud ka Musta Kasti lavastust “5 grammi sisemist rahu”. Minu meelest olid mõlemad lavastused sisu mõttes veidi sarnased, kuid kuna ma pole sihtgrupp, siis võib see tunne petlik olla. Ugala lavastus oli muidugi suurejoonelisem, sest seal oli näitlejaid ja möllu veidi rohkem. Musta Kasti lavastust mängiti reeglina üsna väikesele saalile ja see tegi loo võib-olla intiimsemaks. Ja seal ikkagi räägiti ühe narkomaani lugu. Ugala “Kuidas minust sai HARKOMAH” keskendub rohkem erinevate inimeste lugudele.
Kuigi mulle tundus, et ma pole otseselt lavastuse sihtgrupp, siis igav mul selle pooleteise tunni jooksul ei hakanud ja vaadata oli huvitav. Peale etendust keerlesid mõtted peas ringi ja ega midagi nähtud etenduse kohta kohe nagu öelda ei osanudki. Natukene tundsin end saalis üleliigsena enne etenduse algust. Nimelt eelnes etendusele intro, kus näitlejad liiguvad nii saalis publiku vahel ringi, kui ka tantsivad laval korraliku klubimuusika taustal. Siis oli mul küll saalis istudes tunne nagu ühel ehtsal peopiduril, kes tuimalt ühel kohal istub, samal ajal kui teised lõbutsevad ja tantsivad. Samas mulle see intro iseenesest meeldis. Aitas olukorda paremini sisse elada. Kindlasti aitas see ka saalis viibivatel noortel end näitlejatega rohkem samastada. Nimelt käisid noored näitlejad ka saalis ringi jooke pakkumas ning publikuga rääkimas samal ajal. Minu meelest lõi see tunde, et saalis viibiv publik ja laval viibivad näitlejad on justkui üks ja puudus nn „neljas sein“ lava ja publiku vahel. Kui mõelda, et lavastus peaks olema õpetliku sisuga ja noori narkootikumide üle mõtlema panema, siis on neljanda seina puudumine hädavajalik.
Tundus, et noortele lavastus sobis. Suurem osa publikust olid kooliõpilased. Ja kui tavaliselt juhtub ikka, et klassiga teatrisse tulnud lastel hakkab keset etendust igav, ja nad võtavad telefoni välja või hakkavad niisama sosistama ja kihelema, siis sel korral oli saal täiesti vaikne. Paaril korral oli kuulda mõnda üksikut naeruturtsatust, kuid see oli ka kõik. Lõpus oli isegi tunnustavat vilistamist kuulda. Järelikult sihtgrupile lavastus meeldis. Ka etendusele järgnenud vestlusringiks jäi saali väga palju noori ja nii mõnigi neist kasutas juhust ja julges saalist otse küsimusi esitada. See näitab ka, et sellised lavastused ja vestlusringid on noortele vajalikud ja nende vastu tuntakse tegelikult huvi.
Ma ei oskagi välja tuua ühtegi põhjust, miks mulle poleks lavastus meeldima pidanud. Nagu ma juba ütlesin, siis mõtted pani nähtu peas keerlema küll. Ja kui näitlejad ei distantseeri end publikust, vaid vastupidi, käivad publikus ringi ja ütlevad et neil on meeldiv inimesi kohata ning neile jooke pakuvad, siis luuakse automaatselt kontakt saali ja lava vahel. Eks paljud õpilased ole koolis kuulnud neid ekspertide loenguid sellest kui kahjulikud ja halvad on narkootikumid. Just täpselt seda sama ekspertide loengut tehakse ka lavastuse alguses maha. See aitab noortel veelgi rohkem näitlejaid ja nende juttu usaldada, sest nad ei räägi ju seda sama juttu, mida koolides räägitakse, ja seega peaks neil justkui õigus olema.
Ometigi ei pea keegi nüüd kartma, et lavastus narkootikume ja nende tarbimist propageeriks. Ma ise ei ole küll nihilist.fm postitusi lugenud, millel “Kuidas minust sai HARKOMAH” raamat põhineb (ja millel omakorda põhineb antud lavastus), ja seega ei oska ma öelda kui täpselt lugusid edasi antakse. Kursuseõde, kellega ma koos teatris käisin, ütles, et lood oli raamatust ja nihilist.fm-st otse võetud, ainult kompaktsemaks muudetud. Aga põhiliselt räägitakse ikkagi reaalsete inimeste lugusid. Eks see on ka üks põhjustest, miks lavastus ei saa kedagi ükskõikseks jätta. Need inimesed ja nende lood on meie kõigi ümber.
Mind pani eriti mõtlema lavastuse lõpus olnud intervjuu endise narkomaaniga, kes ütles, et tegelikult võib meie kõrval saalis istuv korralik teatrikülastaja ka narkomaan olla. Just nagu ma postituse alguses mainisin, et mõndadest minu tuttavatest ei oskaks peale vaadates öeldagi, et nad on narkootikume teinud, või teevad aegajalt mõnedel üritustel regulaarselt narkootikume. Eks enamasti seostub meile narkomaaniga elu hammasrataste vahele jäänud poolkodutu ja eemalepeletava välimusega inimene. Aga, et edukas ja korralikult riides olev inimene, kellel on hea töökoht või kes omandab ülikoolis korralikku haridust, võib samuti narkomaan olla, tundub meile tihti utoopilise mõttena. Nii näiteks on ka lavastuses võimalik näha, kuidas narkootikumide küüsi langevad ka lisaks meie ettekujutuses narkootikume tarbivatele Kopli ja Lasnamäe noortele ka eduka infotehnoloogia ettevõtte töötaja ning ülikoolis õppiv tudeng.
Eriti meeldis mulle lavastuse juures see, et narkootikume ja nende tarbimist näidati igast küljest. Näidati nii levinud müüte ja seda, kuidas narkootikumid elu muudavad. Etappide kaupa toodigi välja kogu muutumise protsess. Mis tunne on alguses narkootikume tarbima hakates ja kuidas esialgne meeldiv tunne asendub tungi ja vajadusega ning miks inimesed ikkagi ei suuda narkootikumide tarvitamisest loobuda. Kuigi mulle kohati tundus, et kogu temaatika oli võrdlemisi turvaliseks tehtud, et noori mitte väga ära hirmutada. Räägiti küll mida narkootikumid inimestega teevad, kuid kuidagi jäi ikkagi domineerima see, et kuidagi on võimalik sellest kõigest välja tulla. Eks see mõnes mõttes ongi kasulikum, et inimestele anda lootust ja usku. Sest igasuguse sõltuvuse puhul ongi lootus, usk ja kaaslaste toetus suuresti see, mis inimesed välja aitab.
Samas ei olnud kogu lavastust ikkagi väga ilustatud. Nii näidati päris mitme tegelase üledoosist tingitud surma või sekeldusi politseiga. Mulle isiklikult tundub, et nendele teemadele oleks ehk võinud veidi rohkem siiski tähelepanu pöörata. Praegu oli surma konstanteerimine ainult üks mööda minnes tehtud tegevus. Samas, eks narkomaanide jaoks ongi see üks väga väike killuke ja korraks võib küll halb tunne olla, kui kaaslane üledoosi tõttu sureb, kuid peagi saab vajadus uue doosi järgi kõige tähtsamaks osaks narkomaani elust.
Kuigi seda kõige mustemat stsenaariumi näidati põgusalt, lahkusin ma teatrist ikkagi üsna negatiivsete emotsioonidega. Seepärast ma ehk midagi väga öelda ka ei oska. Teema lihtsalt on nii rõhuv. Lavastus ise oli suurepäraselt tehtud. Kui tavaliselt tekitab vilkuv valgus minus peavalu, siis sel korral ei pannud ma seda vilkuvat valgust väga tähelegi. Ometigi on lavastuse kodulehel vastavasisuline hoiatus olemas. Ja kuigi ma natukene olin skeptiline sells osas, et kui hästi suudavad alles koolis näitlejaks õppivad noored reaalselt laval toime tulla, siis kedagi teist ma lavastuses mängimas ette ei kujutaks. Ma usun, et praegu mõjuski lavastus nii tõetruu ja loomulikuna just verinoorte näitlejate tõttu, kellega oli lihtne temaatikat samastada. Kuigi narkomaane võib ju igas vanuses olla, siis laval juba teatud- tuntud näitlejat narkomaani mängimas näha oleks ikkagi kunstlikult mõjunud.
Eks suuremat rõhku oligi pööratud sõnumi edasi andmisele ja seetõttu olid ka kostüümid ja lavakujundus võrdlemisi tagasihoidlikud. Nagu sellest tekstist siin juba aru saada on, siis sõnum jõudis väga hästi kohale. Kuigi ma olin teatrisse minnes väsinud ja väga ei viitsinud teatrisse minna, siis ei läinud mu mõte kogu etenduse ajal mitte kordagi rändama. Tavaliselt on see märk kaasahaaravast ja heast lavastusest. Mis sest, et ma polnud otseselt sihtgrupp, siis nagu näha, mõtteid tekkis ohtramalt. Ilmselt pole ma veel praeguseks kõiki emotsioone ja mõtteid täielikult suutnud läbi analüüsida, mis mind tabasid. Igatahes ma loodan, et noortele mõjus nähtud etendus samuti.
Seda, et huvi lavastuse vastu on, näitab juba see, et suuresti kõik etendused on välja müüdud. Kui keegi veel piletit ei oma, siis soovitan Ugala mängukaval pilk peal hoida ja võimalusel endale pilet soetada. Ilmselt on tegemist rohkem noortele suunatud lavastusega, aga kõik teised, kes narkootikumide temaatikast huvitatud on, saavad ka kindlasti hea elamuse. Kui te aga otsite lavastust, mida hea tuju tekitamiseks teatrisse vaatama minna, siis võite küll mõne teise lavastuse välja valida. „Kuidas minust sai HARKOMAH“ on minu meelest väga suurepäraselt tehtud lavastus, ja ta tekitab palju mõtlemisainet (mida üks korralik lavastus tegema peakski), kuid valdavalt on need mõtted ikkagi süngemad ning seepärast lõbusaks meelelahutuseks antud lavastust ei soovita.

Dramaturg: Jim Ashilevi
Lavastaja: Vallo Kirs
Kunstnik: Nele Sooväli
Mängisid TÜ VKA teatrikunsti 13 lennu tudengid:
Rainer Elhi - HARKOMAH
Mihkel Kuusk - Erik, Rodik, Pauli töökaaslane, Pauli klassivend, Vadimi sõber, mees bussipeatuses
Ruuben-Joosua Palu - Paul, Vadim, Gennadi, Sanja
Miika Pihlak - Risto, kiirabiarst, Pauli töökaaslane, autoomanik, Vadimi sõber, Sergei, politseinik
Karmel Naudre - Oksana, peotšikk, Anja, Pauli töökaaslane, klient, klassikaaslane
Maria Paiste - Sõle tšikk, Annika, kiirabiarst, grupijuht, klient, politseinik
Marion Tammet - Sõle tšikk, peotšikk, Sveta, Pauli töökaaslane, registratuuritöötaja, klient, klassiõde

Rohem infot leiab lavastuse kohta Ugala koduleheküljelt SIIN

* - Päisefoto autor on Maris Savik