Jäljed meie vahel

 13. augustil 2025 Genialistide klubis

Foto: Rasmus Kull

Vahel ma mõtlen, miks ma ei suuda teatrilaval lihtsalt komöödiat nautida. Aga ei, ma pean ikka otsima masendavat psühholoogilist draamat ja mida süngem ning tõsielulisem see on, seda parem. Ja siis ma pärast kurdan, et oli nii raske pisaraid tagasi hoida. Võiksin ju vaadata komöödiaid ja hoida hoopis naerupisaraid tagasi! Minu suureks rõõmuks leidub siiski teatreid, kes teevad valusatel ja süngetel teemadel lavastusi, mida mina saan nautida.

Tundub, et ma olen oma eluga parajasti mingis mustas augus, et mind sellised sünged teemad kõnetavad, sest viimane kord, kui ma oktoobris Musta Kasti külastasin, vaatasin nende lavastust „Surm“ ja nüüd siis lavastust „Jäljed meie vahel“. Kui „Surm“ käsitles surma teemat kohati läbi huumoriprisma – surma ja suremisega seotud aspekte, näiteks urnide valimist, oli lavastuses nii üle vindi keeratud, et see muutus absurdselt naljakaks –, siis „Jäljed meie vahel“ käsitleb surma ja leina hoopis teistsugusest vaatenurgast. 

Valus teema, mis vajab rääkimist

Lavastus käsitleb leina ja ootamatu kaotuse teemat, keskendudes paari teekonnale, kes peab toime tulema ühiste unistuste purunemisega. Lugu on küll fiktiivne, kuid põhineb dokumentaalsel materjalil, mis teeb selle eriti liigutavaks. Konkreetselt räägib lavastus lapse kaotusest – teemast, mis on alati valus, olenemata lapse vanusest. Siiski keskendub lavastus just surnult sündinud lastele.

Kuidas tulla toime, kui oled üheksa kuud rõõmsalt uut ilmakodanikku oodanud, tema tulekuks valmistunud ja kõigile teada andnud, et te saate lapse, aga siis oled ühel hetkel sünnitusmajas, sünnitad, kuid tuled välja ilma lapseta? See on nii kurb ja õudne, et me ei taha sellele isegi mõelda. Ometi juhtub Eestis igal aastal umbes 30 perega just niimoodi.

Paljudel tekib kindlasti küsimus, miks on sellest vaja üldse teatrilavastust luua? Esiteks seetõttu, et see on üks nendest teemadest, millest me tegelikult avalikult rääkida ei taha, kuigi peaksime. See lavastus paneb mõtlema, kuidas mina ise sellises olukorras käituksin või mida ma sooviksin, et mulle sellises olukorras öeldaks. Kuigi lugu on välja mõeldud, põhineb see kaheksal intervjuul inimestega, kes on kas ise seda kogenud või kes on professionaalidena (ämmaemandad, leinanõustajad, günekoloogid) selle teemaga palju kokku puutunud.

Lootustandev armastuslugu

Jah, ma võitlesin pisaratega suurema osa etendusest. Aga ma sain ka naerda. Kuigi teema on valus, on dramaturg Siret Campbell ja lavastaja Taavi Tõnisson loonud lavastuse, millest õhkub kogu selle raskuse juures soojust ning mis saab õnneliku lõpu. Minu hinnangul on see õnnelik lõpp kõige olulisem, sest see annab meile kõigile lootuse, et alati on võimalik kõik raskused ületada, olgu see must auk kui sügav tahes.

See on ka minu meelest kõige ehtsam armastuslugu. Saame näha, kuidas Sandra (Silva Pijon) ja Jan (Rainer Elhi) teineteist kohtasid ja kuidas nende armastus kasvas. Loo jooksul näeme nende lapse kaotust, teineteisest eemaldumist ja lõpuks taasarmumist. Igati ilus ja liigutav teekond.

Näitlejatöö ja lavastuslikud detailid

Mustale Kastile omaselt, kuigi sel korral on lavastaja väljastpoolt teatrit, leiab lavastusest palju füüsilisust. Kuigi see ei tähenda, et näitlejad peavad inimvõimete piire kompama, on see füüsilisus sügavalt hooliv ja intiimne. Liikumisjuht Olga Privis on lavastusse sättinud mitu tantsu, mis mõjuvad väga intiimselt.

Näitlejad tegid laval ära tohutu töö. Tõsi, lavastuses ei ole palju teksti, aga Pijon ja Elhi täitsid lava oma mänguga suurepäraselt. Eriti hästi tuli neil välja lapse kaotuse valu edasiandmine, olgugi et kumbki neist ei ole ise lapsevanem. Kõige ehedam stseen oli see, kui Sandra teki sees olles südamevalust väänles ja karjus. Sama tugevalt jäi meelde Jani olek, kui ta pidi telefonile vastama ja selgitama, kuidas Sandra end tunneb. Ja need tema sõnad, et miks keegi ei küsi, kuidas tema end tunneb?

Musta Kasti lavastuste puhul on alati tänuväärne see, et etendustele järgnevad vestlusringid, kus saab laval nähtu üle koos tegijatega arutleda. Vestlusringis rõhutati, et sageli unustatakse sellistes olukordades mehed ära. Lapsel on ju olemas nii ema kui ka isa ning enamikul juhtudel oodatakse last koos, seega on see kaotus suur mõlemale. Kuna mehed ei oska oma tunnetest ehk nii avatult rääkida, peaksime neile sellistes olukordades rohkem tähelepanu pöörama.

• Autor: Siret Campbell
• Lavastaja: Taavi Tõnisson
• Kunstnik: Rosita Raud
• Helilooja ja muusikaline kujundaja: Vootele Ruusmaa
• Valguskujundaja: Mihkel Viinalass
• Videokujundaja: Rauno Polman
• Liikumisjuht: Olga Privis
• Osades: Silva Pijon (Sandra) ja Rainer Elhi (Jan)

Esietendus: Genialistide klubis 13. augustil 2025.

Rohkem infot lavastuse ning mänguaegade kohta leiab Musta Kasti kodulehelt.

Loe edasi

Tsikaadide aeg

 30. oktoobril 2024 Rakvere Teatri etendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Mul on kombeks teha ennatlikke järeldusi ja nendest lähtudes sageli hakkan tegelikkust võrdlema sellega, mis ettekujutus mu peas sellest tegelikkusest tekkinud on. Kahjuks kehtib see ka teatri puhul. Kui ma nägin, et Rakvere Teatris esietendub oktoobris lavastus „Tsikaadide aeg“, siis teadsin juba ainuüksi pealkirja järgi, et ma tahan seda vaadata. Sest mul tekkis seos sõnaga tsikaadid. Olin seda varem teatris kuulnud ja aju lõi alateadliku seose kahe erineva lavastuse vahel. Kuid kui ma hakkasin Rakvere Teatri lavastuse süžeed uurima, selgus et need lavastused, mille ma oma peas endamisi samasse punti olen liitnud, räägivad ka samal teemal. Mõlemad räägivad ühe perekonna loo pärast seda kui isa surm on lapsed kokku toonud ja päevavalgele ilmuvad mitmedki seni varjul olnud saladused. Seega oli minu jaoks täiesti loomulik valik, et ma lähen Rakvere Teatri uut lavastust vaatama.

Kindlasti tahate te teada, mis see teine lavastus oli, millega mu aju võrdluse lõi? Ehk on keegi veel samasuguse ajuga nagu minul ja on juba oma peas selle teise lavastuse välja mõelnud. Kui tahate, võite kommentaaridesse jätta millise lavastuse peale teie mõtlesite. Aga minu aju lõi kohe seosed 2010. aastal Eesti Draamateatris esietendunud lavastusega „Augustikuu“, kus Ita Ever kohe etenduse alguses lausub „August, minu kuu. Tsikaadid siristavad ja suvevalgusest saab suveraev“. Ka see lavastus räägib perekonna suhetest, aga selle erinevusega et seal läheb isa alguses kaduma ja siis selgub et ta tegi enesetapu ning kõik sugulased tulevad matusteks kokku ja hakkavad omavahelisi probleeme lahendama. Kuna mulle Draamateatri lavastus väga meeldis, siis kandsin need positiivsed emotsioonid sarnasuste põhjal kohe ka Rakvere lavastusele üle ja hakkasin lavastust väga ootama.

Suures õhinas jäi mul tähelepanuta pisike tõsiasi, et „Tsikaadide aeg“ on tragikomöödia, mitte perekonnadraama. Teadupärast mulle perekonnadraamad meeldivad, tragikomöödiad mitte nii väga. Kuigi õnneks avastasin ma selle alles peale etenduse nägemist, et tegemist on tragikomöödiaga ja seega see teadmine mu teatrielamust ei kahandanud. Ise ma veel etenduse ajal mõtlesin, et küll mul on ikka imelik huumorisoon, et ma perekonnadraama ajal nii palju naerda saan. Selgub, et tegelikult naersin ma ikka komöödia üle. Samas pean tunnistama, et eks minu mõistes klassikalise perekonnadraama jaoks oli lavastuses draamat ikka väga vähe ja see häiris mind isegi etenduse ajal. Mõttes lausa kirusin teatrit, et nad ei oska korralikku perekonnadraamat ka teha. Nüüd selgub, et nali oli minu kulul ja ma peaksin ise rohkem süvenema, mida ma vaatama lähen. Esimene vaatus oli selline, et vaatame mis suunas lugu üldse edasi minema hakkab, aga lootust millekski huvitavaks oli. Teine vaatus justkui ketras seda sama teemat ja mingit erilist sisulist arengut ei olnud, samas mõned uued tahud ikka välja toodi, mis seda põnevust minu jaoks veidi üleval hoidsid. Seega lootsin veel teisel vaheajal, et kolmas vaatus tuleb kõva pauguga kus nö „potil kaas pealt ära lendab“ ja kõik saladused tuuakse päevavalgele ja lahendatakse ära. Kahjuks minu loodetud finaal jäi tulemata ja kui lõpuaplaus kõlas, jäin mõtlema, et ega ma tegelikult perekonna saladustele jälile ei saanudki, millest on tõsiselt kahju. Aga eks see ongi tragikomöödia osa, et kõiki saladusi ei pea suurte draamade saatel ära lahendama.

Teemad, millele vihjati olid muidugi tõsised, alates rassismist ja antisemitismist kuni pedofiiliani välja. Ma oleks tahtnud ikkagi teada saada, et kelle oma ja miks see fotoalbum oli, sest sellele seletust lõpuks ei tulnudki. Ja miks Rainer Elhi kehastatud Rhys end nende fotode vaatamise järgselt rahuldama hakkas. Võib-olla olen ma liiga rumal ja lihtsalt ei saanud ilmselgele pihta, aga mind jäi kummitama, et mis nende surnud mustanahaliste inimeste piltidega siis lõpuks toimus. Sest kogu tegevus keerles nende ümber. Teised asjad ikka räägiti lõpuks välja, et kes on lahutanud ja kes on tööd kaotamas ja kes on narkosõltlane ja alaealisega lubamatus seksuaalsuhtes olnud, aga kogu fotode lugu jäigi lahtiseks. Kuigi teemad olid üsna keerulised, siis jäi minu jaoks kõlama see, et me ei tohiks teha ennatlikke järeldusi ja peaksime alati ka teise poole ära kuulama, enne kui kedagi sildistama ja endast eemale lükkama hakkame. Tegelikult ei tea me kunagi mida teine inimene tunneb või mõtleb või miks ta niimoodi käitus, isegi siis kui see teine inimene on meie lähisugulane ja me arvame teadvat mida ja miks ta tegi.

Üldiselt mulle siiski tundus, et kuna tegemist on tragikomöödiaga, siis nendele tunnete ja draamade välja mängimisele väga palju lavastus ei keskendugi. Või oli asi lihtsalt selles, et tegemist oli alles teise etendusega ja seega pole lavastus näitlejatele veel nii omaseks saanud, et kõik nüansid publikusse edasi kanduksid. Kindlasti tegi minu nähtud etenduse keeruliseks ka see, et tegemist oli külalisetendusega ja kuna etendus oli alles viis päeva varem esietendunud, siis oli näitlejatel kindlasti uues kohas keerulisem nii värsket lavastust mängida. See asjaolu ilmselt tingis ka selle et etendus oli veidi rabedam ja ei haaranud publikut kogu täiega kaasa. Ilmselt ehmatas mõningaid inimesi ka etenduse pikk kestus, aga nii mitmedki inimesed otsustasid vaheaegadel saalist lahkuda, sest nende sõnul ei liigu etendus edasi ja kaua nad seda ühe teema ümber soigumist ikka vaatavad. Tõesti, ka mulle tundus kohati, et pidevalt käiatakse samasid teemasid ja lavastuses pole mingit kaasahaaravat rütmi, mis paneks mind ennastunustavalt laval toimuvale kaasa elama. Ühesõnaga mingi energia oli puudu ja draamat oli minu jaoks liiga vähe.

Praeguseks, kui ma seda postitust kirjutan, on etendusest muidugi juba üle nädala möödas, aga vahetult etenduse vaheajal ja pärast etendust kirja pandud märkmetest ei leia ma, et muusika oleks näiteks minus mingit emotsiooni tekitanud. Tahaks küsida, et kas lavastuses üldse oli muusikaline kujundus, aga kuna kavalehel on muusikaline kujundaja välja toodud, siis ilmselgelt oli mingi muusika olemas, aga minu jaoks muusika sel korral lavastusele mingit lisaväärtust ei loonud. Lavakujundust ma siiski mäletan, aga seda ka suuresti seetõttu, et mingid paralleelid tekkisid mul ka lavakujunduse osas „Augustikuu“ lavastusega. Nimelt trepp teisele korrusele, mida mööda pidevalt üles-alla liiguti ning esimesel korrusel olevad uksed, mis viisid õue ja kööki. Tegelikult päris tavaline lavakujundus, kui on vaja maja kujutada, seega jälle mitte midagi erilist. Samas lavakujundust ma siiski mäletan, sest see oli minu hinnangul rohkem etendusse kaasatud kui muusika. Kuna sel korral toimus tegevus siiski pool aastat tühjana seisnud majas, siis andsid igasugused kastid ja majas valitsev segadus lavastusele teatud salapärase kihistuse juurde. Kuigi selle segaduse ja kastihunniku seest oleks võinud rohkem saladusi välja tulla kui ainult üks fotoalbum.

Kuna tegemist on ikkagi tragikomöödiaga, oli minu kõige lemmikum stseen kogu etenduse jooksul see kui kogu perekond üksteisele kallale läks ja teineteist rusikatega löödi ja teise toanurka visati. Siis tundus mulle, et nüüd hakkab asi kusagile arenema, aga kahjuks läks peale seda kaklusstseeni kõik sama rada edasi. Ainsaks nauditavaks stseeniks kogu lavastuse jooksul jäigi minu jaoks humoorikas ja veidi üle võlli kaklusstseen, millest pääsesid ainult lapsed. Kaklusstseen oli kohati nii üle võlli nagu vaataks mõnda šketsi või Benny Hilli komöödiat. Lisaks sellele ühele nauditavale stseenile olid siiski ka mõned nauditavad osatäitmised. Mulle meeldis kõige rohkem Riverit kehastanud Laura Niils, kes oma välimuse ja jutu poolest tundus olevat vabameelne hipi, kuid sügaval sisimas oli tema see, kes perekonda julgustas oma probleemidega tegelema ning neid probleeme ka teistega jagama. Parajalt mitmekülgne roll, kus Niils sai oma näitlejaandeid suurepäraselt demonstreerida. Minu jaoks positiivse üllatusena mõjus ka Ülle Lichtfeldt, keda ma olen Rakvere Teatri lavastustes palju näinud, kuid mingil hetkel tundus mulle, et kõik tema rollisooritused on kuidagi sarnased, aga sel korral nägin ma tema kehastatud Tonis midagi sellist, mida ma varem näinud ei olnud ja mul oli Lichtfeldti mängu huvitav vaadata. Teised otseselt ka halvasti ei mänginud, aga seda ekstra erilist nüanssi teiste mängus mulle sellel õhtul silma ei jäänud. Seda pisikest miskit, mis paneb sind ootama, et näitleja uuesti lavale tuleks, et näha millega ta järgmine hetk sind üllatab. Kuigi kooliõpetajalikult võiks öelda, et tubli rollisooritusega said kõik hakkama.

Kokkuvõttes jäin teatriõhtuga rahule, kuigi veel rohkem oleks mulle teatriõhtu siis meeldinud kui lavastus oleks olnud korralik Ameerika perekonnadraama, mitte ainult Ameerika perekonnadraamadest inspiratsiooni saanud. Hetkel polnud lavastus nagu üks ega teine, ei perekonnadraama ega tragikomöödia. Ehk muutub ajapikku lavastus ka tegijatele rohkem omaseks ja tuleb seeläbi ehk mõni huvitav alatoon sinna juurde, mis vaatemängu pakub. Kuigi hetkel lavastuse kohta mul otseselt midagi halba öelda ei ole, jäi mingi steriilsus siiski lavastuses kajama, mis ei lubanud mul lavastust täielikult nautida ja ajas mind pingesse. Lavastust soovitan vaatama minna nendel, kes on tõsisemad teatrihuvilised, sest teiste jaoks võib 3 tundi ja 25 minutit ületamatult pika ajana tunduda. Ilmselt sobib lavastus rohkem neile kes perekonnadraamadest ja rohkem kaasa mõtlemist vajavatest lavastustest lugu peavad. Kuigi naerda saab ja musta huumorit tehakse, pole lavastus siiski nii lihtne ja lõbus, et lihtsalt ajaviiteks teatrisse minna kui sa pole teatris väga pikka aega käinud ja tahaksid kergemat meelelahutust.

 

Autor: Branden Jacobs-Jenkins
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Tõlkijad: Anne Lange ja Lauri Saaber
Kunstnik: Kristjan Suits
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Malle Maltis
Lavavõitlus: Tanel Saar
Osades:
Ülle Lichtfeldt – Antoinette (Toni) Lafayette
Tarvo Sõmer – Beauregarde (Bo) Lafayette
Margus Grosnõi – François (Franz, Frank) Lafayette
Natali Väli – Rachael Kramer-Lafayette
Laura Niils – River Rayner
Rainer Elhi – Rhys Thurston
Marion Tammet – Cassidy (Cassie) Kramer-Lafayette
Petra Liisa Pilv või Viktoria Väli – Annabel Kramer-Lafayette

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Kuidas minust sai HARKOMAH

04. veebruaril 2020 Ugala teatri külalisetenduses Vanemuise väikeses majas

Seda võib tänapäeval olla imelik kuulda, kuid narkootikumide teema on minust kuidagi mööda läinud. Ma mäletan, et kui ma Tartusse elama tulin ja mu kursuseõde rääkis, kuidas tal kodulähedases pargis narkomaanid kokku saavad, siis mina mõtlesin, et tahaks ka sinna parki jõuda, sest narkomaani oleks huvitav näha. Kusjuures sinna parki pole ma tänaseni jõudnud. Ja korralikult uimas narkomaani ma ka näinud ei ole. Siiski peab tunnistama, et mõnda inimest, kes narkootikume proovinud on ja neid ka aeg-ajalt tarvitab, olen näinud küll. Ega peale vaadates ei saaks arugi, et nii korralik inimene narkootikume tarbib.

Eks tänapäeval on noorte seas see narkootikumide tarvitamine populaarsem, kui minu nooruses. Seega on väga tänuväärne, et teatrid sellel teemal lavastusi teevad ja hiljem ka vestlusringe korraldavad, et noorte silmaringi avardada. Lisaks praegusele Ugala lavastusele “Kuidas minust sai HARKOMAH”, olen näinud ka Musta Kasti lavastust “5 grammi sisemist rahu”. Minu meelest olid mõlemad lavastused sisu mõttes veidi sarnased, kuid kuna ma pole sihtgrupp, siis võib see tunne petlik olla. Ugala lavastus oli muidugi suurejoonelisem, sest seal oli näitlejaid ja möllu veidi rohkem. Musta Kasti lavastust mängiti reeglina üsna väikesele saalile ja see tegi loo võib-olla intiimsemaks. Ja seal ikkagi räägiti ühe narkomaani lugu. Ugala “Kuidas minust sai HARKOMAH” keskendub rohkem erinevate inimeste lugudele.

Kuigi mulle tundus, et ma pole otseselt lavastuse sihtgrupp, siis igav mul selle pooleteise tunni jooksul ei hakanud ja vaadata oli huvitav. Peale etendust keerlesid mõtted peas ringi ja ega midagi nähtud etenduse kohta kohe nagu öelda ei osanudki. Natukene tundsin end saalis üleliigsena enne etenduse algust. Nimelt eelnes etendusele intro, kus näitlejad liiguvad nii saalis publiku vahel ringi, kui ka tantsivad laval korraliku klubimuusika taustal. Siis oli mul küll saalis istudes tunne nagu ühel ehtsal peopiduril, kes tuimalt ühel kohal istub, samal ajal kui teised lõbutsevad ja tantsivad. Samas mulle see intro iseenesest meeldis. Aitas olukorda paremini sisse elada. Kindlasti aitas see ka saalis viibivatel noortel end näitlejatega rohkem samastada. Nimelt käisid noored näitlejad ka saalis ringi jooke pakkumas ning publikuga rääkimas samal ajal. Minu meelest lõi see tunde, et saalis viibiv publik ja laval viibivad näitlejad on justkui üks ja puudus nn „neljas sein“ lava ja publiku vahel. Kui mõelda, et lavastus peaks olema õpetliku sisuga ja noori narkootikumide üle mõtlema panema, siis on neljanda seina puudumine hädavajalik.

Tundus, et noortele lavastus sobis. Suurem osa publikust olid kooliõpilased. Ja kui tavaliselt juhtub ikka, et klassiga teatrisse tulnud lastel hakkab keset etendust igav, ja nad võtavad telefoni välja või hakkavad niisama sosistama ja kihelema, siis sel korral oli saal täiesti vaikne. Paaril korral oli kuulda mõnda üksikut naeruturtsatust, kuid see oli ka kõik. Lõpus oli isegi tunnustavat vilistamist kuulda. Järelikult sihtgrupile lavastus meeldis. Ka etendusele järgnenud vestlusringiks jäi saali väga palju noori ja nii mõnigi neist kasutas juhust ja julges saalist otse küsimusi esitada. See näitab ka, et sellised lavastused ja vestlusringid on noortele vajalikud ja nende vastu tuntakse tegelikult huvi.

Ma ei oskagi välja tuua ühtegi põhjust, miks mulle poleks lavastus meeldima pidanud. Nagu ma juba ütlesin, siis mõtted pani nähtu peas keerlema küll. Ja kui näitlejad ei distantseeri end publikust, vaid vastupidi, käivad publikus ringi ja ütlevad et neil on meeldiv inimesi kohata ning neile jooke pakuvad, siis luuakse automaatselt kontakt saali ja lava vahel. Eks paljud õpilased ole koolis kuulnud neid ekspertide loenguid sellest kui kahjulikud ja halvad on narkootikumid. Just täpselt seda sama ekspertide loengut tehakse ka lavastuse alguses maha. See aitab noortel veelgi rohkem näitlejaid ja nende juttu usaldada, sest nad ei räägi ju seda sama juttu, mida koolides räägitakse, ja seega peaks neil justkui õigus olema.

Ometigi ei pea keegi nüüd kartma, et lavastus narkootikume ja nende tarbimist propageeriks. Ma ise ei ole küll nihilist.fm postitusi lugenud, millel “Kuidas minust sai HARKOMAH” raamat põhineb (ja millel omakorda põhineb antud lavastus), ja seega ei oska ma öelda kui täpselt lugusid edasi antakse. Kursuseõde, kellega ma koos teatris käisin, ütles, et lood oli raamatust ja nihilist.fm-st otse võetud, ainult kompaktsemaks muudetud. Aga põhiliselt räägitakse ikkagi reaalsete inimeste lugusid. Eks see on ka üks põhjustest, miks lavastus ei saa kedagi ükskõikseks jätta. Need inimesed ja nende lood on meie kõigi ümber.

Mind pani eriti mõtlema lavastuse lõpus olnud intervjuu endise narkomaaniga, kes ütles, et tegelikult võib meie kõrval saalis istuv korralik teatrikülastaja ka narkomaan olla. Just nagu ma postituse alguses mainisin, et mõndadest minu tuttavatest ei oskaks peale vaadates öeldagi, et nad on narkootikume teinud, või teevad aegajalt mõnedel üritustel regulaarselt narkootikume. Eks enamasti seostub meile narkomaaniga elu hammasrataste vahele jäänud poolkodutu ja eemalepeletava välimusega inimene. Aga, et edukas ja korralikult riides olev inimene, kellel on hea töökoht või kes omandab ülikoolis korralikku haridust, võib samuti narkomaan olla, tundub meile tihti utoopilise mõttena. Nii näiteks on ka lavastuses võimalik näha, kuidas narkootikumide küüsi langevad ka lisaks meie ettekujutuses narkootikume tarbivatele Kopli ja Lasnamäe noortele ka eduka infotehnoloogia ettevõtte töötaja ning ülikoolis õppiv tudeng.

Eriti meeldis mulle lavastuse juures see, et narkootikume ja nende tarbimist näidati igast küljest. Näidati nii levinud müüte ja seda, kuidas narkootikumid elu muudavad. Etappide kaupa toodigi välja kogu muutumise protsess. Mis tunne on alguses narkootikume tarbima hakates ja kuidas esialgne meeldiv tunne asendub tungi ja vajadusega ning miks inimesed ikkagi ei suuda narkootikumide tarvitamisest loobuda. Kuigi mulle kohati tundus, et kogu temaatika oli võrdlemisi turvaliseks tehtud, et noori mitte väga ära hirmutada. Räägiti küll mida narkootikumid inimestega teevad, kuid kuidagi jäi ikkagi domineerima see, et kuidagi on võimalik sellest kõigest välja tulla. Eks see mõnes mõttes ongi kasulikum, et inimestele anda lootust ja usku. Sest igasuguse sõltuvuse puhul ongi lootus, usk ja kaaslaste toetus suuresti see, mis inimesed välja aitab.

Samas ei olnud kogu lavastust ikkagi väga ilustatud. Nii näidati päris mitme tegelase üledoosist tingitud surma või sekeldusi politseiga. Mulle isiklikult tundub, et nendele teemadele oleks ehk võinud veidi rohkem siiski tähelepanu pöörata. Praegu oli surma konstanteerimine ainult üks mööda minnes tehtud tegevus. Samas, eks narkomaanide jaoks ongi see üks väga väike killuke ja korraks võib küll halb tunne olla, kui kaaslane üledoosi tõttu sureb, kuid peagi saab vajadus uue doosi järgi kõige tähtsamaks osaks narkomaani elust.

Kuigi seda kõige mustemat stsenaariumi näidati põgusalt, lahkusin ma teatrist ikkagi üsna negatiivsete emotsioonidega. Seepärast ma ehk midagi väga öelda ka ei oska. Teema lihtsalt on nii rõhuv. Lavastus ise oli suurepäraselt tehtud. Kui tavaliselt tekitab vilkuv valgus minus peavalu, siis sel korral ei pannud ma seda vilkuvat valgust väga tähelegi. Ometigi on lavastuse kodulehel vastavasisuline hoiatus olemas. Ja kuigi ma natukene olin skeptiline sells osas, et kui hästi suudavad alles koolis näitlejaks õppivad noored reaalselt laval toime tulla, siis kedagi teist ma lavastuses mängimas ette ei kujutaks. Ma usun, et praegu mõjuski lavastus nii tõetruu ja loomulikuna just verinoorte näitlejate tõttu, kellega oli lihtne temaatikat samastada. Kuigi narkomaane võib ju igas vanuses olla, siis laval juba teatud- tuntud näitlejat narkomaani mängimas näha oleks ikkagi kunstlikult mõjunud.

Eks suuremat rõhku oligi pööratud sõnumi edasi andmisele ja seetõttu olid ka kostüümid ja lavakujundus võrdlemisi tagasihoidlikud. Nagu sellest tekstist siin juba aru saada on, siis sõnum jõudis väga hästi kohale. Kuigi ma olin teatrisse minnes väsinud ja väga ei viitsinud teatrisse minna, siis ei läinud mu mõte kogu etenduse ajal mitte kordagi rändama. Tavaliselt on see märk kaasahaaravast ja heast lavastusest. Mis sest, et ma polnud otseselt sihtgrupp, siis nagu näha, mõtteid tekkis ohtramalt. Ilmselt pole ma veel praeguseks kõiki emotsioone ja mõtteid täielikult suutnud läbi analüüsida, mis mind tabasid. Igatahes ma loodan, et noortele mõjus nähtud etendus samuti.

Seda, et huvi lavastuse vastu on, näitab juba see, et suuresti kõik etendused on välja müüdud. Kui keegi veel piletit ei oma, siis soovitan Ugala mängukaval pilk peal hoida ja võimalusel endale pilet soetada. Ilmselt on tegemist rohkem noortele suunatud lavastusega, aga kõik teised, kes narkootikumide temaatikast huvitatud on, saavad ka kindlasti hea elamuse. Kui te aga otsite lavastust, mida hea tuju tekitamiseks teatrisse vaatama minna, siis võite küll mõne teise lavastuse välja valida. „Kuidas minust sai HARKOMAH“ on minu meelest väga suurepäraselt tehtud lavastus, ja ta tekitab palju mõtlemisainet (mida üks korralik lavastus tegema peakski), kuid valdavalt on need mõtted ikkagi süngemad ning seepärast lõbusaks meelelahutuseks antud lavastust ei soovita.

Dramaturg: Jim Ashilevi

Lavastaja: Vallo Kirs

Kunstnik: Nele Sooväli

Mängisid TÜ VKA teatrikunsti 13 lennu tudengid:

Rainer Elhi - HARKOMAH

Mihkel Kuusk - Erik, Rodik, Pauli töökaaslane, Pauli klassivend, Vadimi sõber, mees bussipeatuses

Ruuben-Joosua Palu - Paul, Vadim, Gennadi, Sanja

Miika Pihlak - Risto, kiirabiarst, Pauli töökaaslane, autoomanik, Vadimi sõber, Sergei, politseinik

Karmel Naudre - Oksana, peotšikk, Anja, Pauli töökaaslane, klient, klassikaaslane

Maria Paiste - Sõle tšikk, Annika, kiirabiarst, grupijuht, klient, politseinik

Marion Tammet - Sõle tšikk, peotšikk, Sveta, Pauli töökaaslane, registratuuritöötaja, klient, klassiõde

Rohem infot leiab lavastuse kohta Ugala koduleheküljelt SIIN

* - Päisefoto autor on Maris Savik

Loe edasi