Akadeemiline lühis

1. märtsil 2026 Rahvusteatris Vanemuine

Foto: Kalev Lilleorg

Ma arvan, et mul on üsna hea ülevaade sellest mis Eesti haridusmaastikul toimub. Eriti kõrgharidusmaastikul. Ma pole kindlasti selle valdkonna ekspert, aga olles mitu korda kõrgkoolis õppinud ja omades ka hästi väikest kõrgkoolis õpetamise kogemust, siis midagi ma sellest maailmast tean. Teadupärast on Tartu Ülikool ja Tartu Ülikooli Kliinikum ka omavahel seotud ja seega on kliinikumis töötamine mul veidi lubanud nuusutada ka seda teadusmaailma poolt, mis ülikoolide juurde kuulub. Aeg-ajal tõusevad ka meedias esile teemad sellest kuidas riik ei taha kõrgharidust piisavalt rahastada. Seega oli väga huvitav näha, et Rahvusteater Vanemuine toob välja lavastuse, mis räägib just akadeemilisest maailmast ning võrdleb seda ärimaailmaga.

Näidendi on kirjutanud Soome näitekirjanik Juha Jokela ning see esietendus Soomes 2021. aastal ja sai 2023. aastal Soome Teaduste Akadeemia inimõiguste auhinna. Vanemuine on alles kolmas teater kes selle näidendi lavale toob. Seega on tegemist küllaltki värske ja kaasaegse näidendiga, mis kindlasti on üheks põhjuseks miks lavastus tänapäeva Eestisse nii hästi sobitub. Kuigi Jokela on näidendi kirjutanud Soome ülikoolide probleemide põhjal, on need probleemid aktuaalsed ka Eesti akadeemilisel maastikul. Mulle tundub, et mitte ainult akadeemilisel maastikul vaid lavastuses käsitletavaid teemasid saab üle kanda ka teistesse valdkondadesse.

Loo peategelaseks on sotsiaalpsühholoogia professor Johanna Virt (Maria Annus), kes annab auditooriumile loengut sellest milline on ülikooli sisekliima. Johanna alustab loengut sellega kuidas järjest rohkem esineb läbipõlemist ja miks naised on läbipõlemisest rohkem ohustatud. Jõudes lõpuks välja selleni mis on akadeemiline vabadus ning kuidas ülikoolis peavad töötama tipptegijad kes aitavad ülikooli paremini müüa. See pole piisav kui sa oled üliõpilaste arvates suurepärane õppejõud. Sa pead olema lisaks ka teadlasena tipus – publitseerima artikleid, taotlema grante oma uutele projektidele, osalema rahvusvahelistes koostööprojektides, juhendama üliõpilasi, retsenseerima ja kõige selle kõrval peaks sul jääma veel aega meediaga suhtlemiseks, et ikka ülikooli reklaamida. Kõike seda juhivad Exceli tabelid kus need nõudmised kirjas on, sest kui midagi ei vasta nõudmistele, siis sind ei atesteerita ja võib juhtuda et ühel hetkel leiab juhtkond, et sind ja sinu õpetatavat valdkonda pole ülikoolis endam üldse vaja. Kõik see viib läbipõlemiseni.

Eks seda protsesside tõhustamist ja töökorralduse ümber mängimist tuleb ka mujal ette ja ilmselt on kõigile see olukord tuttav, kus sa ühel hetkel leiad et sinu töö kvaliteeti määravad erinevad nõudmised ja üks struktuurireform jõuab vaevalt lõppeda kui järgmine algab. Ärge saage minust valesti aru, ma pole nõuete vastane. Kindlasti ei saa näiteks päästjaks, õpetajaks, tervishoiutöötajaks või ka bussijuhiks hakata päris igaüks. Mingid miinimumnõuded on vajalikud, et seda tööd edukalt teha, kuid me ei saa kõike lõpmatuseni erinevate dokumentidega reguleerida, sest sellisel juhul on sobivate inimeste ring väga piiratud ja need inimesed jäävadki oma erialale lõksu ja põlevad lõpuks läbi.

Kindlasti on „Akadeemiline lühis“ selline lavastus, mis nõuab kaasa mõtlemist ja soovi nähtut analüüsida. Tegemist ei ole kuiva akadeemilise loenguga kuigi peab tunnistama et kantseliitlikku kõnepruuki oli päris palju ja nii läks ka minul aeg-ajalt mõte rändama. Nii nagu praktiliselt igas loengus mõneks sekundiks tähelepanu hajub, seega ma leian et see on normaalne. Kes see ikka jõuab kõikide filosoofide mõtteid kuulata, kui tegemist pole just sinu kitsauurimisvaldkonna filosoofidega. Silmaringi avardamise mõttes on muidugi huvitav uusi mõtteid kuulda. Mina näiteks polnud panoptikumist varem midagi kuulnud. Panoptikum on ringikujuline vangla, kus kongid asuvad ringikujuliselt ja ringi keskel asub valvuritorn. Idee on selles, et kõik vangid on tornist näha, aga vangidel pole võimalik näha keda valvur parajasti tornist jälgib. See tähendab, et vangid hakkavad ise end kontrollima, sest pole teada keda valvur parajasti jälgib. Sarnast kontrollimehhanismi leidub ka tänapäevases ühiskonnas. Näiteks kõik need avatud kontorid, kus iga töötaja kõik liigutused nähtavad on. See on ainult üks näide ja nüüd saab lugeja ise edasi mõelda, miks kõnealune lavastus tänapäeva ühiskonnas nii aktuaalne on.

Lavastuses oli ka humoorikaid kohti. Mõned naljad olid sellised mille peale naersid ainult akadeemikud või need kes ise sellise „üksikindiviid süsteemi vastu võitlusega“ kokku puutunud on, aga leidus ka maisemat sorti huumorit mille üle kogu saal naerda sai. Kuna tegemist on veel võrdlemisi värske lavastusega (esietendus toimus 21. veebruaril 2026), siis ilmselt edaspidi muutub näitlejate mäng ilmselt veelgi vabamaks ja see võib rohkem situatsioonikoomikat põhjustada. Mõned humoorikad hetked olid nii üürikesed, et minu pilk neid kinni ei püüdnud ja kui ma üritasin kaaspubliku naeru peale aru saada, mis just juhtus, oli see hetk juba möödunud. Nii juhtub kui üritad vastuvoolu ujuda ja jälgid näiteks seda, kuidas lavatöölised poodiumit eeslavalt ära sõidutavad.

Kristjan Suitsu loodud lavakujundus loob tunde nagu publik viibiks suures auditooriumis. Suur ekraan, üksik kõnepult (hiljem selgus siiski, et laval oli kaks kõnepulti, millest teine esmapilgul lihtsalt silma ei hakanud) ja puidutooni mööbliplaadist seinapaneelid lõid ehtsa auditooriumi tunde. Ka lavastaja Taago Tubin rõhutas akadeemilist atmosfääri veelgi. Kui tavaliselt annab etenduse algusest märku kõlaritest kostuv kõll, mis tuletab meelde et etenduse pildistamine ja salvestamine pole lubatud ning telefonid tuleks välja lülitada, siis sel korral seda heliklippi ei olnud. Meeldetuletus oli juba etendusse sisse lavastatud. Nimelt tuli peategelast kehastav Maria Annus koos inspitsent Meelis Hansinguga lavale ja arutasid kas kõik tehnika on valmis. Täpselt nagu enne konverentsi või suurte loengute algust veendutakse et tehnika töötab. Seejärel tuletas professor Virt saalisviibijatele meelde, et leongu salvestamine pole lubatud ja telefonid palutakse välja lülitada, millele järgnes teadaanne psühholoogia bakalaureuse üliõpilastele, et nende iseseisva töö nõuded on õppeinfosüsteemis üleval. See tekitas minus tunde, et ma olen taas ülikoolipingis, mitte teatris. Kui esimesel slaidil kuvati akadeemilise tööturu taastemäär Euroopa riikides ilusa värvilise Euroopa kaardina, siis tekkis mul automaatselt tahtmine seda pildistada. Mitte, et ma üldse teaksin kas see on reaalne statistika ja reaalne uurimus ja mul seda infot vaja oleks. Lihtsalt see on nii tugevalt harjumuses, et olulist infot tuleb üles pildistada või kirjutada. Kuna mulle meeldib väga õppida ja koolitustel käia ning ma õpiks kogu aeg uusi erialasid kui see tasuline poleks, siis minul pani selline etenduse algus kohe silma särama ja ma olin müüdud.

Kogu etendus siiski nii akadeemilises atmosfääris ei jätku. Ühel hetkel lükkas Maria Annus kõnepuldi seina äärde ja ekraani all olevad uksed avanesid ning lavasügavustest sõideti eeslavale poodium, mille peale on sisustatud ülikooli rektori kabinet. Samal viisil ilmusid aeg-ajalt välja ka sotsiaalteaduste dekaani kabinet ning professor Virdi enda kodu. Üldiselt on lavakujundus siiski minimalistlik ja suurem rõhk keskendub näitlejate tööle ning lavakujundus ainult toetab sõna ja lastes sõnal ja näitlejameisterlikkusel esile tõusta.

Kõige suurem osa lavastuses ongi täita Maria Annusel, kes mõlemas vaatuses viibib terve aja laval. Lisaks on tal palju monolooge, mis nii mõnigi kord on vägagi keerulised ja kantseliitlikud. Ja mul ei olnud kordagi igav. Kui Maria Annus peaks näitleja tööle vaheldust otsima, siis võiks ta vabalt loenguid anda, ma kuulaksin hea meelega. Vaieldamatult on see parim naispeaosa mida ma üle pika aja näinud olen. Ma soovitan ainuüksi Maria Annuse pärast teatrisse minna. Tore oli, et Liisa Pulk jälle Vanemuises kaasa teeb. Tema vihane järeldoktor Fiona Eskola oli Annuse kehastatud tasase professori täielik vastand. See ilmestas väga hästi seda kuidas sa pead teatud nõuetele vastama, et sa üldse saaksid ülikoolis karjääri teha, kui sa oled vihane ja sotsiaalmeedias liigagi aktiivselt end välja elad, siis sind akadeemilises ühiskonnas ei aktsepteerita.

Minu jaoks ei mõjunud Ragne Pekarevi kehastatud rektor väga usutavalt. Ühelt poolt oli ta küll omajagu kõrk, kuid rektori autoriteetsust mina temas ei näinud. Karol Kuntseli kehastatud dekaan oli tegelastest kõige koomilisem, peamiselt tema vastandliku käitumise tõttu. Ühelt poolt oli ta tähtis dekaan, kuid samas pani ta oma kabinetis pähe kõrvaklapid ja hakkas veipima. Hannes Kaljujärv oli samuti oma tuntud headuses kuigi temalt oleks ma veidi midagi üllatavamat oodanud. Praegune osatäitmine jäi veidi ühekülgseks. Stseenis kus eksabikaasad teineteise peale karjuvad, oli natukene Kaljujärve mängu mitmekesisust näha, aga selliseid hetki oleks tahtnud rohkem näha. Miika Pihlak on sellest näitlejate ansmablist minu jaoks kõige tundmatum, kuid oma gümnasisti rolli sobis ta hästi.

Üldiselt oli minu hinnagul näitlejate ansambel väga hästi kokku pandud ja nad muutsid lavastuse igas mõttes nauditavaks. Kõige suurem kummardus läheb siiski Maria Annusele nii suurepärase rolli eest. Pole kerge nii pikalt laval olla ja tema mäng ei vajunud kordagi ära. Natukene kahju oli teiste näitlejate rollid nii suuri mänguvõimalusi ei pakkunud. Eraldi kiitus läheb teatrile selle eest, et lavastuse kodulehel on välja toodud info selle kohta, et etenduses on vilkuva valgusega stseen. See võib tunduda tühine, aga on inimesi kellel selline teatud sagedusega vilkuv valgus tekitab tugeva haigushoo ja selline hoiatus on igati asjakohane.

Kokkuvõttes julgen lavastust soovitada. Võib-olla tõesti nendele kes teatrist lihtsat meelelahutust otsivad, see lavastus ei sobi ja jääb veidi igavaks ning raskeks. Nagu ma juba eelnevalt kirjutasin, siis on tegemist sellise lavastusega, mis pakub mõtlemisainet ja tekitab soovi nendel teemadel rääkida. Ma mõtlesin kohe, et tahaks seda lavastust minna vaatama koos õppejõududega ja pärast sel teemal ühte vestlusringi korraldada. Ühtlasi suutsin saalis istudes leida ka paralleele enda töökohaga ja mõnel korral avastasin end isegi professor Virdi jutu peale kaasa noogutamast. Ma tahaks öelda, et kõikidele haridus- ja teadusvaldkonna töötajatele võiks see lavastus kohustuslik vaatamine olla. Juhtidele ka. Eks mõned võrdlused on üsna äärmuslikud, näiteks asutuse võrdlemine panoptikumiga või akadeemilise autonoomia võrdlemine venestamisega, aga see ainult näitabki seda, et mingid sarnasused on olemas ja nendel teemadel peab rääkima. Käivad ju kunst ja teadus käsikäes ja mul on hea meel, et kunst tõstab esile teaduse probleeme samal ajal kui teadus üritab kunsti tõlgendada ja mõtestada. Mingem teatrisse!

 

Autor: Juha Jokela
Tõlkija: Kai Aareleid
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Videokunstnik: Martin Rästa
Helilooja: Day of the Triangle
Muusikaline kujundus: Taago Tubin ja Day of the Triangle
Osades:
Maria Annus – sotsiaalpsühholoogia professor Johann Virt
Ragne Pekarev – ülikooli rektor Leena Helander; TV saatejuht
Liisa Pulk – järeldoktorant Fiona Eskola
Karol Kuntsel – sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Mikk Heinloo
Hannes Kaljujärv – praktilise filosoofia kaasprofessor Eero Henrik Palo (Johanna eksabikaasa)
Miika Pihlak – Aapo (Johanna ja Eero poeg)
Meelis Hansing – tehnik
Liis Seljamaa – raadioajakirjanik (hääl)

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Rahvusteater Vanemuise kodulehelt.

Loe edasi

Prohvet ja idioot

24. Novembril 2024 Vanemuise väikeses majas

Foto: Maris Savik

Olen enda teada kõik eestikeelsed Jonas Jonassoni raamatud läbi lugenud, sest mulle tema tegelaste absurdsed seiklused meeldivad. Raamatud lähevad kiiresti edasi, sest ootamatuid sündmusi ja üllatusi leiab igalt leheküljelt ja raamatut ei saa enne käest ära panna kui tead mis lõpuks tegelastega juhtub. Kuna raamatutes tõesti juhtuvad uskumatud sündmused, siis olin väga elevil kui Ugala teater tõi lavale Jonas Jonassoni raamatu põhjal dramatiseeritud lavastuse „Saja-aastane, kes hüppas aknast alla ja kadus“. See on siiani vist üks kõige ägedam lavastus, mida ma kunagi näinud olen. Eelkõige just seetõttu, et lavastaja Ringo Ramul oli palju vaeva näinud ja mitmed hullumeelsed juhtumised ka päriselt lavale toonud. Seetõttu toimusid etenduses ka sündmused kiiresti ja igas saali ja lava nurgas võis kohe-kohe midagi juhtuda, milleks publik valmis olla ei osanud. Kellel on rohkem huvi, siis saab minu kunagisi mõtteid ja emotsioone eraldi postitusest lugeda.

Igatahes ootasin väga, et saaksin Jonassoni kõige uuema raamatu „Prohvet ja idioot“ ka läbi lugeda ja siis nägin, et Vanemuine toob selle raamatu dramatiseeringu teatrilavale. Eks need ootused olid kõrged nii raamatu kui ka lavastuse osas. Siiski ei saanud ma raamatut väga pikka aega ühestki raamatukogust kätte ja siis ei õnnestunud pikka aega ühtegi sobivat kuupäeva leida, et Vanemuisesse minna. Lõpuks ikkagi sain nii raamatu loetud kui ka lavastuse nähtud. Esmalt sai raamat loetud ja veidi pakkus raamat mulle pettumuse, sest oli juba teada, et mis suunas kõik minema hakkab. Eks lugu ja tegelased oli võõrad, aga need kummalised juhtumid polnud enam üllatavad, sest kõikides Jonassoni raamatutes toimuvad juhtumised väga sarnaselt. Ja siis jõudsin lõpuks teatrisse ja teatrietendus oli minu jaoks veel suurem pettumus kui raamat. Miks etendus pettumuseks osutus, sellest üritangi allpool veidi rohkem aimu anda.

Enne kui asun sellest heietama, mis mulle lavastuse juures ei meeldinud ja mis meeldis, siis hästi põgus ülevaade sellest, milles lavastus üldse räägib. Seal on kolm peategelast, kes juhuse tahtel kohtuvad ja siis asuvad ühisele rännakule läbi maailma. Esiteks on Johan Lainemaa (Oskar Seeman), tuntud ka kui idioot. Tema on jäänud üksinda elama vanasse matkaautosse peale seda kui tema vend müüs nende Tallinna vanalinnas asuva korteri ja asus ise Itaaliasse Eesti saatkonda tööle. Kuna Johanil juhilube pole, satub ta matkabussiga sõites õnnetusse, mille käigus tabab puud, mille küljes üritab just enesetappu sooritada Petra Rahn (Linda Porkanen). Petra on prohvet, sest tema on teinud arvutused et maailmalõpp saabub 12 päeva pärast ja just seetõttu ta üritabki end praegu ära tappa, et mitte maailmalõppu näha. Peagi satuvad Petra ja Johan Kadrioru lossi juures sekeldustesse ja asuvad põgenema Viimsi poolsaarele, aga kuna tegemist on poolsaarega, siis ei õnnestu neil sealt politsei eest edasi liikuda ja nad kohtuvad lillade juustega pensionäri Agnes Eeljärvega (Merle Jääger), kes neile ootamatult abikäe osutab. Peagi asubki kolmik koos teele, et hakata enne saabuvat maailmalõppu neile haiget teinud inimestele kätte maksma. Sellel teekonnal kohtutakse mitmete erinevate tegelastega, sealhulgas Barack Obama, Rooma paavsti, Aafrika diktaator Aleko kui ka mitmete teiste värvikate kujudega ja muidugi ei möödu kõik kohtumised ilma viperusteta.

Nagu mainitud, siis Ugala lavastus oli väga suurejooneline ja laval kogu aeg midagi toimus. Vanemuise lavastus oli täpselt vastupidine ja minu meelest ei toimunud enamuse ajast laval mitte midagi. Eks ühelt poolt on see arusaadav, et kui raamatus lennatakse helikopteriga, siis seda lavale tuua ongi raske, või matkaautoga vastu puud sõitmist vms. Siiski polnud ma päris selleks ka valmis, et esimeses vaatuse enamuse ajast tegelased lihtsalt jutustavad laval mis nendega juhtus ja kuidas nad tuttavaks said. Kusjuures see rääkiine oli ka üsna staatiline. Vahel harva tuli mõni teine tegelane ka lavale ja veidi siis ehk räägiti ilmekamalt ja ehk oli mõni tegevusrohkem koht ka kaasatud. Üldiselt mõtlesin ma päris suure osa esimese vaatuse esimesest poolest sellele, et millal lavastus huvitavaks läheb ja kas ma peangi kogu etenduse ainult tegelaste omavahelist juttu kuulama ilma ühegi taustarekvisiidita ja suurema liikumiseta. Natukene oli selline tunne nagu kuulaks lihtsalt lavastatud lugemist, mille käigus ühtegi tegevust ei toimu. Ma teatrisse minnes üldjuhul ikka ootan, et laval toimub tegevust ka.

Õnneks ikka mõned rekvisiidid aeg-ajalt lavale ilmusid ja vahel käis laval ka päris värvikaid karaktereid. Kõige enam meeldisid mulle kõik erinevad karakterid keda Hannes Kaljujärv kehastas, sest neis oli midagi koomilist. Põhjus, miks rekvisiite pigem vähe kasutati oli see sama tegevuskohtade ja sündmuste lai asukoht. Näiteks ühel hetkel olid tegelased Kadrioru lossi juures, siis juba Saksamaal, Itaalias ja Aafrikas. Eks selle kõige laval kujutamine oleks päris keeruline ja kulukas tegevus. Õnneks on tänapäeval tehisaru, mille abil saab igasuguseid videosid ja fotosid teha ja just seda lavastuses väga palju kasutatud oligi. Taustaks kuvati AI-ga tehtud foto nt Saksamaal asuvast tanklast ja siis tulid tegelased lavale jutustama, mis nendega seal tanklas juhtus ja siis ilmus lavale loo seisukohast oluline karakter, keda nad seal tanklas kohtasid.

Etenduse vaheajal kuulsin, et ma polnud päris ainus, kes etendusest väga vaimustuses ei olnud. Nimelt kuulsin ühte paari omavahel rääkimas kuidas need noored näitlejad kogu asja ära rikuvad ja õnneks on vanemad näitlejad ka kaasatud, kes etenduse ära päästavad.  Vanemad näitlejad nende arvates olid siis Hannes Kaljujärv ja Merle Jääger, kelle pärast tasus teist vaatust vaatama jääda. Kaljujärve osas olen nõus, et talle need koomilised rollid sobivad ja teda oli vägagi nauditav vaadata. Eriti diktaator Aleko roll oli äge. Siiski pole ma päris nõus sellega, et noored kehvad olid ja kogu asja ära rikkusid. Näiteks ühte peaosalist, idioot Johan Lainemaad kehastanud Oskar Seeman oli väga äge ja mul oli natukene kahju, et ta nii palju lihtsalt jutustama pidi. Eks ta vahepeal vürtsitas neid lihtsalt jutustamise stseene ka igasuguste hüpete ja asjadega, mis minule näitasid küll, et tegemist on vägagi andeka näitlejaga ja tahaks näha milleks ta veel võimeline on.

Tegelikult mulle meeldivad Priit Strandberg, Maria Annus ja Linda Kolde ka, aga sel korral tundus mulle, et nende rollid jäid veidi minu jaoks igavaks, sest ma tean et nad suudavad huvitavamaid karaktereid luua. Annus ja Strandberg muidugi kehastasid kogu lavastuse jooksul väga mitmeid erinevaid karaktereid ja seega on ehk arusaadav, et nii kiire muutumise ja lühikese stseeni jaoks ei jõuagi alati endast kõike anda, kuigi hea näitleja peaks selleks ikkagi suuteline olema. Linda Porkanenil seevastu oli peategelasena väga stabiilne roll ja ma oleks seal natukene rohkem elu tahtnud näha. Samas oli ta enesetappu sooviv prohvet, seega ehk ta pidigi veidi igav ja üksluine olema. Merle Jääger peategelase Agnese rollis oli küll veidi ekstsentriline, aga kuidagi etteaimatav. Seda ekstsentrilisust oleks võinud rohkem olla ja selleks oleks Jääger kindlasti suuteline olnud.

Lisaks tegid lavastuses külalisena kaasa ka Rein Pakk ja Nele-Liis Vaiksoo. Mitte et mul kummagi vastu midagi oleks, aga veidi arusaamatuks jäi minu jaoks miks oli nendesse rollidesse vaja külalised võtta, kui Vanemuise enda näitlejad oleksid ka need samad rollid ära teinud. Kuigi mõlemad mängisid karaktereid, siis minu jaoks jäi neil mõlemal veidi karakternäitleja oskustest vajaka. Pakk oli ehk kõige koomilisem Soome sõnnikuautojuhina, aga teised tema karakterid jätsid mulle pigem igava mulje. Vaiksool on muidugi imeline lauluhääl, mida ta sai päris palju demonstreerida, aga muus osas oli tunda, et karakternäitlejat temas väga ei ole. Samas on Jonassoni raamatud just loodud erinevatele värvilistele tegelastele ja seetõttu oleksingi ma laval tahtnud just karaktereid näha.

Ma oleks vist selle peale pidanud enne teatrisse minekut mõtlema, et kui kaasatud on Nele-Liis Vaiksoo, siis ilmselt saab lavastuses ka mõnda laulu kuulda. Teoreetiliselt võib Vaiksoo muidugi ka ainult sõnalavastuses kaasa lüüa, aga seda vist pole väga juhtunud. Mingil hetkel mõtlesin, et tegemist on rohkem nagu muusikali kui sõnalavastusega, aga tegelikult kogu lavastuse jooksul seda laulmist oli pigem vähem ja tantsimist veelgi vähem. Kui muusikalides on orkester laval, siis sel korral oli orkestri asemel laval ansambel ÄgeBrass, kes elavat muusikat tegi. Aga minu lemmikstseen kogu etendusest on just üks muusikaline stseen kus kogu trupp ABBA hittide popurriid laulab. Ma pole küll eriline ABBA laulude fänn, aga mingi energia neis lauludes on ja tuju läks etenduse ajal kohe heaks. Kohustuslikus korras tuleb siiski välja tuua, et kõikidele lauludele olid tehtud eestikeelsed sõnad ja ainult laulude viis ja mõned üksikud ingliskeelsed sõnad olid samad mis originaallauludes. Siiski ei vähendanud see kuidagi selle stseeni väärtust ja kui kogu lavastus oleks sellises muusikalivõtmes tehtud, siis äkki oleks lavastus mulle rohkem meeldinud.

Igatahes peale etenduse lõppu olin ma veidi pettunud, et etendus nii hoogne polnud nagu ma lootnud olin. Ma saan aru, et dramatiseeringu käigus olid kõik raamatust pärit Rootsi koha- ja tgelaste nimed eestindatud, aga mingil põhjusel see mind häiris. Ilmselt seetõttu, et ma olin raamatut lugenud ja teadsin, et tegelased pole eestlased. Samas eks tuttavate kohanimedega on publikul lihtsam sündmusi jälgida. Siit on ainult õppida, et teatrisse ei tohi minna ootuste ja lootustega. Kuigi sel korral olid minu enda ootused need, mis minu jaoks etenduse veidi ära rikkusid, siis tundub et etendus teistele enam-vähem sobis. Suuri rahvamasse vaheajal ära ei läinud. Samas polnud tegemist ka sellise etendusega kus publik oleks lakkamatult naernud. Ehk oli asi ainult selles konkreetses etenduses, et mingi dünaamika paigast oli ja lavastusel polnud seda energiat, et publikut saalist kaasa haarata. Igatahes minule lavastus tervikuna sellist muljet ei jätnud, et ma seda soovitada tahaksin.

 

Autor: Jonas Jonasson
Lavastaja: Ain Mäeots
Kunstnik: Iir Hermeliin
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Liikumisjuht: Alice Aleksandridi
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Videooperaator: Juho Porila
Dramatiseeringu autorid: Kristiina Jalasto, Ain Mäeots, Loone Ots
Laulusõnade autorid: Aapo Ilves, Henry Kõrvits, Loone Ots
AI-piltide ja fototöötluse autorid: Katrin Leement, Kuldar Leement
Osades:
Oskar Seeman – Johan Lainemaa
Linda Porkanen – Petra Rahn
Merle Jääger – Agnes Eeljärv
Priit Strandberg – Magnus; Kadrioru lossi auvahtkond; Barack Obama; Fredi Lainemaa; Kondori politseinik
Nele-Liis Vaiksoo – Victoria; Paavsti camerlengo; Nele-Liis Vaiksoo; eriagent Sergionella Conte; Jekaterina Bõkova; Vene poplaulja
Rein Pakk – Presidendi turvaülem; Sõnnikuveoautojuht Petteri Lainonen; Rooma paavst; Kondori politseiülem Günther; oligarh Jevgeni Bõkov
Hannes Kaljujärv – Herbert von Toll; Aleko
Maria Annus – Eesti suursaadik; Kondori politseinik; Bõkovite tõlk; helikoperipiloot
Jüri Urbel – Kelner
Urmas Poom – Kelner
Tanel Pärn – Obama ihukaitsja
Eduard Parts – Killer
 
Äge Brass koosseisus: Alari Piispea (susafon), Karl Laanekask (bandzo); Tanel Aavakivi (trompet, eufoonium), Meelis Unt (klarnet)
 
Lavastuse kohta saab rohkem lugeda Vanemuise koduleheküljelt.

Loe edasi

Terror

 1. detsembril 2021 Sadamateatris

Foto: Maris Savik

Mina usun, et kõik asjad meie elus juhtuvad mingi kindla põhjusega just sellel hetkel kui nad juhtuvad. Mu kolleeg rääkis mulle vist juba oktoobris, et ta käis Vanemuises „Terrorit“ vaatamas ja see oli täitsa hea ja ma mõtlesin, et peab ka siis selle lavastuse ära vaatama. Läks kuu edasi ja ma hakkasin novembris tõsisemalt mõtlema, et võiks „Terrorit“ vaatama minna. Kuidagi ei jõudnud. Kirjutasin selle asemel hoopis oma psühholoogia uurimistööd ja lugesin raamatuid. Viimane raamat, mida ma lugesin oli Malin Persson Giolito „Vesiliiv“, mis on psühholoogiline lugu sellest, kuidas üks 18-aastane tüdruk väidetavalt oma klassikaaslased ja poiss-sõbra ning poiss-sõbra isa maha lasi ja tema üle hakatakse kohut mõistma. Raamatus räägibki tüdruk oma tegude tagamaadest ja sellest, millised mõtted teda kohtusaalis süüdistatavana valdavad ning kuidas ta näeb kohtunikku, prokuröri, vandemehi ja enda kaitsjat. Ja raamatu lõpuks siis selgub ka see, kas tüdruk mõistetakse süüdi või mitte.

Ja siis sattusin ma Vanemuisesse „Terrorit“ vaatama. Lavastust, mis räägib kohtuprotsessist. Õigemini ei räägi kohtuprotsessist, vaid publik saab osaleda ehtsas kohtuprotsessis ja hääletada, kas süüdistatav on süüdi või mitte. See lavastus ei oleks saanud minu jaoks enam õigemal ajal tulla. Ma lõpetasin raamatu lugemise kaks päeva varem ja nüüd teatrisse jõudes oli mul tunne nagu ma näeksin ühte tervikut. Paratamatult hakkas raamat mu teatrielamust mõjutama, nii et ma kandsin raamatust loetud mõtteid ka lavastuses olevatele tegelastele üle. Nii sündis minu jaoks hoopis teine dimensioon lavastusele ja ma lõin endale täiesti oma kohtusaali ja tegelased sinna sisse. Kui ma oleks varem või hiljem seda lavastust vaatama sattunud, siis poleks mu muljed ilmselt pooltki sellised olnud nagu nad praegu on. Seega õige ajastus on ülioluline.

Mis seal salata, eks ma natukene olin teatrisse minnes ettevaatlik ka. Nimelt olin ma erineva teatrimaitsega inimestelt lavastuse kohta pigem positiivseid sõnu kuulnud ja see teadmine kippus loomulikult minu ootusi kõrgeks ajama. Lisaks tutvusin ma Vanemuise kodulehel üsna põhjalikult lavastuse infoga ja leidsin sealt ühe veebilingi, millelt sai vaadata üle maailma toimunud sama lavastuse nn „kohtuprotsessi“ tulemusi. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis polnud veel ühtegi kohtuprotsessi toimunud, kus süüdistatav oleks oma teos süüdi mõistetud. Või kui oligi, siis need süüdimõistvad otsused oli vähemuses. Eks see teadmine mõjutas mind päris palju, sest ma mõtlesin terve kohtuprotsessi aja, kas ma hääletan kohtualuse süüdi või mitte. Samas, eks päris kohtus käib see samuti, et sa peadki mõtlema iga ülekuulamise ja iga sõna ajal seda, kas süüdistatav on süüdi või mitte. Seega soovitan kõikidel juba olla valmis selleks, et te peate päriselt lõpus hääletama ja seega tasub hoolega kaasa mõelda kogu protsessi ajal. Vähemalt minu puhul aitas selline kaasa mõtlemine ja etendusega kaasas olemine väga edukalt mänguga kaasa minna ja see teadmine, et sa oled osa etendusest, muudab teatrikogemuse palju huvitavamaks.

Eks lavastus ongi mäng teatrimaailma ja pärisreaalsuse vahel. Ühelt poolt saad sa aru, et tegemist on ainult mänguga, aga samas on see mäng päris tõetruult üles ehitatud. Eks mind veidi ajas kohe alguses muigama, kui kohtu eesistuja (Merle Jääger) teatas, et nad mängivad kohtuprotsessi siin kohtusaalis läbi, aga ta rõhutab, et tegemist pole näitemänguga ja nemad pole näitlejad. Mina igatahes läksin sellesse mängu nii tugevalt sisse, et päris mitmel korral oleksin ma tahtnud käe tõsta ja enda peas tekkinud küsimused süüdistatavatelt või tunnstajatelt ära küsida. Mulle tundus, et ma polnud ainus, kes mänguga kaasa läks, sest sellist vaikuse ja ootusärevuse tunnet pole ma publikus istudes enam ammu tundnud. Enamasti on ikkagi tunda mingit rahutust ja nihelemist ja kommentaare. Kui peale vaheaega kellegi mobiil saalis helises parasjagu sel ajal, kui prokurör (Maria Annus) oma lõppsõna ütles, siis kõlas see mobiiliheli ehtsa pühaduse teotusena ja oli tunda kuidas see mobiilihelin publiku keskendumist häiris. Kusjuures tavaliselt mind need telefonid nii tugevalt ei häiri, seega oli see praegune päris uudne kogemus. Eriti meeldis mulle see, kuidas Annus sellele helinale reageerides oma jutu katki jättis ja ootas üsna häiritud pilguga, kuni telefon vaikib. Ilmselt oleks päris kohtus täpselt samuti olukorrale reageeritud.

Eks üheks põhjuseks, miks ma lavastusele nii kaasa elasin oli lugu ise. Mitte, et mind väga kõnetaksid terroristid, kes lennukeid kaaperdavad. Tegelikult oli terrorist, kes lennuki kaaperdas ainult tõukejõud, mis kogu edasise sündmuste käigu vallandas. Kohut mõistetakse hoopis major Kochi (Reimo Sagor) üle, kes on sõjaväelendur ja kes lasi välja õhk-õhk tüüpi raketi, mille tõttu terroristi poolt kaaperdatud lennuk plahvatas. Just selles major Kochi süüdistataksegi, et ta tappis lennukis viibinud 164 inimest. Aga ka see pole põhiline. Tegelikkuses käsitleb lugu aga hoopis palju sügavamaid ja eksistentsiaalsemaid teemasid. Näiteks kas 164 inimese elu kaalub üle 70 000 inimese elu, sest just nii palju inimesi oli parasjagu jalgpalli vaatamas staadionil, mida terrorist plaanis lennukiga rünnata. Kes ja millal tohib otsustada selle üle, millal on inimesel aeg surra? Kas me oleme nõus päästma võõraste inimeste elu enda lähedaste inimeste elu hinnaga? Kuidas sellele kõigele vaatavad teised inimesed ja mida ütlevad seadused? Mulle tundub, et selle lavastusega saaks hästi inimesi tundma õppida. Eriti seda, kui empaatilised inimesed on ja kuidas nad sellistesse olulistesse küsimustesse suhtuvad.

Mulle tundus, et päris kohtuprotsessist eristaski lavastust liigne rõhumine emotsioonidele ja eksistentsiaalsetele teemadele. Vähemalt mul on ettekujutus, et reaalses elus süvenetakse kohtusaalis rohkem faktidele, mitte ei keskenduta nii palju tunnetele. Samas nagu veebist näha võib, siis emotsioonidele rõhumine aitab ja süüalune on iga kord õigeks mõistetud. Ilmselt seda teab ainult igaüks, miks ta sellise otsuse on teinud, kas tuginedes emotsioonidele või faktidele. Mina näiteks hääletasin faktidele tuginedes ja leidsin, et süüalune on süüdi, sest ta astus konkreetselt oma ülemuse käsust üle. Kuigi inimlikust aspektist oleksin ma tahtnud teda samuti süütuks tunnistada. See on nüüd see koht, kus ma varasematest otsustest mõjutatud olin ja ma tahtsin lihtsalt näha, kas on võimalik süüalust ka süüdi mõista. Iseenesest oleks huvitav seda teist versiooni ka lavastusest näha, kus süüdistatav süüdi mõistetakse.

Tegelikult oli väga huvitav vaadata seda nn hea ja halva omavahelist võitlust. Kui keegi veel etendust vaadates aru ei saanud, et meil on hea ja halb vastamisi ning me üritame välja selgitada, kas süüalune on tegelikult hea või on ta halb, siis tasub kavalehele korraks pilk peale visata. Minu meelest võtab kavaleht kogu lavastuse olemuse suurepäraselt kokku. Helesinise taeva taustal on näha kohevad ja valged pilved, ning valge lennukitiib. See õhulisus ja valge värv annab edasi puhtust ja süütust. Ning keset seda heledat puhtust on musta värviga trükitud sõna „terror“. Minu meelest suuremat kontrasti ei saagi enam olla ja see vist on esimene kord, kus ma olen kavalehte vaadates nii selgelt tajunud, et kavaleht annab edasi lavastuse ideoloogiat. Nimelt seda, et lennukis viibinud 164 inimest olid süütud ja major Koch tappis 164 süütut inimest ja nüüd on major Kochist saanud vaenlane, kelle vastu tuleb võidelda. Ma teoorias muidugi tean, et kavaleht pole suvaliselt kujundatud, vaid sellel on mingi idee, aga nii selget ideed pole ma varem lihtsalt ära tabanud. Või siis oligi asi selles, et ma olin nii õigel ajal õiges kohas, sest ma tajusin iga keharakuga seda, mis minu ümber toimus ja olin kõigele vastuvõtlikum.

Minu meelest mängisid kõik näitlejad suurepäraselt, aga kõige rohkem meeldis mulle siiski Merle Jääger eesistujana. Ma uskusin, et ta ongi eesistuja, mitte näitleja, kuigi eks seda näitleja Merle Jäägerit ikka viskas ka aeg-ajalt sinna sisse. Samas ma usun, et mida rohkem lavastust mängitakse, seda rohkem elab Jääger kohtu eesistujasse sisse ja ühel hetkel võib saalis istuv publik tema ees päris tõsist aukartust tunda. Maria Annus on mulle juba aegade algusest saadik meeldinud, aga minu meelest oli ta prokuröri jaoks veidi liiga leebe. Ma oleksin tema hoiakust natukene rohkem rangust ja süüdistamist tahtnud välja lugeda. Praegu jäi mulle kohati mulje, et prokurör tegelikult ei tahagi, et süüalune süüdi mõistetakse ja ta püüab teda igati mõista. Nii palju kui ma aru olen saanud, siis prokurör tahab alati, et süüalune süüdi mõistetaks ja seda suhtumist oleksin ma Annuse kehastatud prokuröris tahtnud rohkem näha. Praegune prokurör oli justkui moe pärast prokurör ja tegelikkuses oleks ta tahtnud kusagil mujal olla.

Samas meeldis mulle väga süüaluse kaitsja (Margus Jaanovits). Eriti see, kuidas ta rahvaga suhtles ja üritas rahvast enda poolele kallutada ja võib vist väita, et see tal ka õnnestus. Kuna Jaanovits kandideeris kohalikel valmistel ka Tartu linnavolikokku, siis ma paratamatult mõtlesin sellele, et temast oleks päris hea poliitik saanud, sest ta oskab väga hästi rääkida ja panna inimesed ennast kuulama ning enda sõnadesse uskuma. Ja see on ühe poliitiku puhul väga oluline omadus, nagu ka kaitsja ja prokuröri puhul. Just sellest kohtumõistjate mõjutamisest ma tundsingi Annuse kehastatud prokuröri puhul puudust. Teiste hulgas istus kohtusekretärina laua taga ka etenduse juht Liisa Jurtom, kelle ülesanne oli tunnistajaid kohale juhatada ning publikule ehk kohtumõistjatele kohtuprotseduure selgitada. Jurtomi puhul tajusin ma väga selgelt seda, et kuigi ta on kohtusekretär, siis tegelikkuses on kogu saal tema kontrolli all. Eks etenduse juhti töö seisnebki kogu etenduse kontrollimises.

Sellest on mul kahju, et Reimo Sagor süüdistatavana ja Lena Barbara Luhse tunnistajana nii vähe sõna said ja nende peamine ülesanne oli lihtsalt laua taga istuda. Nende põgusate hetkede jooksul, kus nad tunnistajapingis viibisid, oli neid nauditav vaadata ja ma oleks tahtnud et need hetked oleksid pikemalt kestnud. Eriti Lena Barbara Luhse tunnistus. Arusaadavalt oli selles tunnistuses nii maailmavalu ja heldimust kaotatud abikaasa pärast ning põlgust süüdistatava vastu ja need emotsioonid olid väga täpselt välja mängitud. Tunnistajapingis käis ka major Kochi ülemus Christian Lauterbach (Riho Kütsar), kelle jutt oli väga tehniline ja seega kippus minu jaoks veidi monotoonseks jääma. Kütsarit on minu meelest palju huvitavam vaadata osades, kus ta saab rohkem lavaaega ja saab ennast erinevate nurkade alt näidata. Praegune Lauterbach oli sama monotoonne kui tema tehniline jutt. Samas tekkis mul tema ülekuulamise ajal mitmeid küsimusi sündmuste käigu kohta. Näiteks, miks räägiti, et kui lennuk oleks staadionile maandunud ja staadion oleks pealtvaatajatest tühjaks tehtud, et siis poleks keegi surma saanud. Nüüd lasi major Koch lennuki õhku ja selle tõttu hukkusid kõik lennukis viibinud inimesed. Nad oleksid ka siis hukkunud, kui lennuk oleks staadionile põrutanud. Aga see tõsiasi ei paistnud kohtus kedagi väga huvitavat. Eks neid küsimusi oli teisigi, aga see küsimus oli mu peas kõige suurem küsimärk.

Nagu Andres Noormetsa lavastustele omane, siis on ka sel korral lavastuse kujunduse teinud Noormets ise. Helikujunduse osas olen ma veidi kahtleval seisukohal, sest ma ei saanud aru, miks kohtusaalis peaks lennukimüra kuulda olema. Samas, kui kohtumaja on lennukoridori läheduses, siis on see põhjendatud, kuid praegu minu meelest ei andnud see väga midagi juurde. Ehk oli asja mõte see, et tekitada süümepiinu või muuta lennuõnnetus reaalsemaks, kuid minu meelest see ei toiminud ja pigem tekitas minus rohkem küsimust, miks ma siseruumis nii tugevat lennukimüra kuulen. Kuigi jah, see lennukimüra tuli alati kõige olulisemate kohtade peal, kus oli vaja sündmuse olulisust mõjutada. Samas marmori imitatsiooniga tagasein, mõjus minu meelest väga tüüpilise kohtu moodi. Eriti veel koos seinakellaga. Natukene harjumatu oli, et kell näitas õiget aega ja sul oli täiesti vabalt võimalik etenduse ajal vaadata palju kell juba on. Eks kohtuhõngu andsid juurde ka talaarid, mida nii kohtueesistuja, -sekretär, prokurör ja kaitsja kandsid.

Vähemalt minule mõjus Noormetsa poolt loodud atmosfäär ja lavastuse ülesehitus selliselt, et tekkis tunne nagu ma oleksin esimest korda päris kohtusse sattunud. Muidugi eriti tore oli see, et sai päriselt hääletada ja eriti rõhutati seda kui oluline osa on kohtumõistjast publikul. Jah, teatrit ei saaks ilma publikuta eksisteerida, kuid sel korral tajusin ma eriti tugevalt seda, et näitlejad vaatasid lavalt otse publikule silma, mitte ei vaadanud lihtsalt publiku poole. Eks seda kuidas hääletamisprotsess täpselt välja nägi, saate siis teada kui ise teatrisse lähete. Midagi peab üllatuseks ka jääma ja ma ei hakka seda üllatust rikkuma. Mulle tundub, et ma olen niigi juba palju üllatusmomente siin välja rääkinud, mistõttu võib teil olla igavam lavastust vaadata. Meie kohtumõistjatena leidsime 70 poolthäälega ja 38 vastuhäälega, et kohtualune on süütu. Eks muidugi oleks tulemus ausam tundunud, kui hääli oleks publiku ees loetud, aga tuleb teatrit usaldada.

Mina igatahes julgen lavastust soovitada. Kes tahab natukene teistsugust teatrit vaadata ja ise mängurõõmu tunda, siis see on kindlasti midagi teile. Eriti hea on veel, kui saate seltskonnaga minna ja pärast kogu kohtuistungi omavahel läbi arutleda. Kindlasti saate oma tuttavate kohta midagi uut teada, näiteks kuidas nad selliste eetiliste olukordade puhul mõtlevad ja mille alusel oma hinnanguid inimestele ning nende tegudele annavad.

 

Autor: Ferdinand von Schirach
Lavastaja, kunstnik ja helikujundaja: Andres Noormets (Ugala)
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Osades:
Merle Jääger – kohtu eesistuja
Maria Annus – prokurör Nelson
Margus Jaanovits – kaitsja Biegler
Reimo Sagor – süüdistatav Lars Koch
Riho Kütsar – Christian Lauterbach
Lena Barbara Luhse – Franziska Meiser
Liisa Jurtom – kohtusekretär

 

Kellel nüüd lavastuse vastu huvi tekkis, siis järgmised mänguajad ja piletiinfo on leitav Vanemuise koduleheküljelt SIIN.

Loe edasi

Kremli ööbikud

19. augustil 2019 Kreenholmi Manufaktuuris Narvas

Ma olen Narvas käinud praeguseks täpselt kolm korda. Esimene kord oli (vist) aastal 2015 kui ma käisin Narva Energiajooksul ja siis sai natukene ka linnas ringi vaadatud. Rohkem avastasin ma Narvat teisel korral, kui seal Elamusretkel käisin. Elamusretke ajal saime ka endist Kreenholmi Manufaktuuri külastada. Kuigi selleks hetkeks kui meie grupp Kreenholmi jõudis, oli seal juba nii pime, et suurt midagi ei näinud. Nii otsustasime sõbrannaga, et kunagi peaks ikka päevasel ajal ka Kreenholmi ekskursioonil käima. Selleni me siiski jõudnud ei ole. Küll aga sain ma nüüd kolmandal Narva külastusel Kreenholmi teises valguses näha, sest sinna oli Tartu Uue Teatri lavastuse „Kremli ööbikud“ jaoks päris atraktiivne keskus loodud.

Tegelikult olin ma juba eelmisel suvel kindel, et „Kremli ööbikuid“ tahan ma näha. Ma olen mingil kummalisel põhjusel ikka Nõukogude aja vastu huvi tundnud. Ilmselt seetõttu, et ma olen sündinud Nõukogude ajal, aga need ajad mida ma mäletan jäävad juba sinna 90ndate algusesse. Ja kui lavastus räägib Jaak Joalast ja teistest Eesti tolleaegsetest staaridest ning nende karjäärist suures liidus, siis see pakub mulle huvi. Nagu ikka, inimene plaanib ja jumal juhib ning nii ma jõudsingi alles sel aastal Narva. Ja seda ka ilma pikema planeerimiseta.

Ilmselt poleks ka sel aastal jõudnud, kui mu sõbranna poleks seda vaatamas käinud ja mulle sellest rääkinud. Mu sõbrad peaksid ilmselgelt rohkem teatris käima, sest siis ajavad nad mulle ka teatri isu peale. Sõbranna ütles, et kuigi tema paljusid tegelasi ära ei tundnud, siis tema emale väga meeldis. Ma arvan, et mu emale ka meeldiks, sest tegemist on ikkagi tema lapsepõlve ja noorusaegsete staaridega. Ilmselt meeldib selle põlvkonna inimestele ka kogu lavastuse keskkond, mis neile nostalgiat pakub. Isegi mina läksin Ararati nime peale elevile. Aga teades, et mulle Nõukogude aeg huvi pakub, arvasingi et kui mu sõbranna emale meeldis, siis peaks mulle ka meeldima.

Kuigi paljuski on räägitud, et „Kremli ööbikud“ räägib Jaak Joala elust, siis ma ütleksin, et Joala elu on lihtsalt üks näide paljude tolleaegsete staaride elust. Joala on nagu tööriist, mille abil tutvustatakse üldist meelelahutusäri Nõukogude Liidus ja seetõttu ehk keskendutakse tema elule veidi rohkem. Samas kui sa ikka Jaak Joalast ja tema elust mitte midagi ei tea, siis lavastuse lõpuks saad ehk mõned fragmendid tema elust teada, kuid lavastuse kui terviku mõistmiseks on siiski vaja eelteadmisi Joala elust.

Kreenholmi territooriumile sisenedes on juba õhus tunda, et sel korral võib saada suure elamuse osaliseks. Sisehoovi kõndides ääristavad silda elusuuruses papist Joalad, siin-seal on tuledekette. Müüakse spetsiaalselt lavastuse tarbeks Kreenholmis tehtud kangast kotte, mütse, särke jne. Tütarlapsed pakuvad konjakit ja Kreenholmi ühte tööstushoonesse on tehtud suur restoraniala. Keset sisehoovi paiknebki ümmargune lava, mille kolmes suunas on tribüünid. Lisaks lavale toimub tegevus ka tööstushoonete akendel ja rõdul (mida minu mälu kohaselt seal muidu ei olnud).

Kuna Narva on ikkagi piirilinn ja Joala oli armastatud nii siin- kui sealpool Narva jõge, on korraldajad mõelnud sellele, et võimalikult palju eri rahvusest inimesi teatrisse tuleksid. Nii täidab ümmargune lava ka ekraani funktsiooni, millelt on võimalik lugeda nii inglise kui ka vene keelseid subtiitreid. Ja kui mõni laul parasjagu oli vene keeles, sai ekraanilt lugeda eesti keelseid subtiitreid. Kuigi ma ei tea, kui hea ülevaate subtiitrid annavad. Mina näiteks poleks küll suutnud üleval rõdul toimuvat jälgida ja samal ajal maapinnal olevalt lavalt subtiitreid lugeda. Paaril korral huvi pärast lugesin subtiitreid ka. Ja mulle tundus, et need ei olnud kõige paremini tõlgitud. Näiteks eestikeelne sõna tähtkuju oli inglise keelde tõlgitud kui star sign, mis on minu meelest puhas otsetõlge ja korrektsem väljend oleks sodiac sign. Aga võib-olla eksin hoopis mina. See pani mind lihtsalt mõtlema, et kui seal on veel mõni sarnane viga mõnes olulises kohas sees, siis läheb ju mitte eesti keelt kõneleva publiku jaoks mõte kaotsi.

Teisalt pole ma üldse kindel kui suur oli tegijate kavatsus mingit sügavat mõtet publikus tekitada. Kuigi ma ei tahaks seda üldse arvata, siis jäi mulle paratamatult tunne et pigem oligi kogu lavastus loodud raha teenimise eesmärgil. Minu meelest puudus lavastusel ühtne kontseptsioon. Või kui kontseptsioon oligi fragmenteeritus, siis sai see tõesti täidetud. Sõbranna ütles, et tegemist oli nagu „Su nägu kõlab tuttavalt“ saatega ja seda sama mõtet juhtusin ka Sandra Jõgeva Youtube videost kuulma. Jõgeva nimetas oma videos lavastust ka kui Youtube diskoks. Ma sellega siiski päris ei nõustu, kuid natukene liiga palju jäid fragmenteeritus ja üksteise otsa kuhjatud laulud ka mind siiski häirima. Kuna ma pole eriline Joala fänn olnud, siis olid paljud laulud minu jaoks tundmatud. Muidugi, eks ma läksin veidi rohkem elevile kui lõpuks „Unustuse jõel“ kõlas. Või siis kui minu suurt lemmikut Anne Veskit järgi tehti. Aga pigem ei tekitanud nähtud etendus minus seda suurt ja võimast emotsiooni, mida ma kogu keskkonna kujundusest lootsin. Ja mulle tundus, et lavastaja eesmärk ikkagi oli tekitada mingit suure võimsa kontserdi emotsiooni. Sel korral see aga ei õnnestunud.

Päris läbikukkumiseks ma lavastust siiski ei nimetaks. Tööd oli palju tehtud, eelkõige just kujunduse osas. Kuigi mulle tundub, et kujunduse kallal oli nii palju tööd tehtud, et kogu aur oli tegijatel läinud sisehoovi jõudmise meeldejäävaks kujundamisele. Lavastus ise väga suurt pingutust kujunduse osas ei nõudnud. Ilmselt kõige keerulisem osa oli pöördlava, millel subtiitreid näidata. Muus osas tegid Kreenholmi hooned ise lavakujunduse ära. Lisaks mõned vanaaegsed masinad, natukene suitsu ja mõned mööbliesemed. Nagu ma sõbrannale ütlesin, siis eduka lavastuse õnnestumiseks on vaja väikseid lapsi, masinaid ja lemmikloomi. Kui nüüd naljaga pooleks võtta, siis ilmselt jäidki minu jaoks puudu lemmikloomad. Ka kostüümid olid vähemalt minu silmis väga audentsed. Hämmastav oli see, kui palju erinevaid kostüüme vaja oli. Kostüümid koos Kreenholmi hoonetega lõid igati ajastutruu keskkonna. Kui publik poleks nii tänapäevastes riietes viibinud, aeg-ajalt mobiile vaadanud ja vaheajal poleks kaardimakseid saanud teha, oleks ma arvanud et olengi ajas üle kolmekümne aasta tagasi rännanud. See oleks igati tore olnud.

Ajarännakule aitasid kaasa ka suurepärased näitlejad, kes oma rollidega hästi hakkama said. Ma isegi mõtlesin, et meil Eesis on ikka nii palju andekaid näitlejaid, kes lisaks näitlemisele suudavad nii hästi laulda, pilli mängida ja veel parodeerida ka. Aga see vist ei üllata enam kedagi. Siiski jäi mind veidi häirima, et mõnede staaride parodeerimine tuli väga hästi välja, kui teistest ei saanud üldse aru. Näiteks meeldis mulle kõige rohkem Katrin Pärna kehastatud Anne Veski aastal 1987. Kõik liigutused ja isegi hääl olid praktiliselt üks-ühele paigas. Ja seda ütleb suur Anne Veski ekspert. Samas Tambet Selingu kehastatud Koit Toome polnud mitte kuidagi Koit Toome. Ainus mis neil sarnane oli, oli klaveri taga istumine. Kui nime poleks öeldud, siis ma polekski aru saanud, kellega tegemist on. Mingi aeg Seling üritas küll Toome moodi laulda, aga no aru ma küll ei saanud, et see Toome on. Korraks mõtlesin, et seda häält oleks ma nagu kuulnud, aga kellele see hääl kuulub, ma ei teadnud. Küll aga oli Selingu kehastatud Hardi Volmer nii täpne koopia, et esimesest sekundist oli aru saada, kellega tegu on. Juss Haasma kehastatud Vana Jaak oli ka täpselt Joala ehtne koopia. Sellisena mina Joalat mäletangi. Haasma saab plusspunktid ka Gunnar Grapsina trummide tagumise eest. Üldiselt tundus mulle, et kuigi näitlejad on andekad, olid neile antud rollid väga ebaühtlaselt esitatud.

Kui Joala kehastajatest veel rääkida, siis Märt Avandi meeldis noore Joalana mulle rohkem kui Priit Strandberg. Strandbergi hääl oli minu kõrvale kuidagi liiga kõrge ja näojooned liiga naiselikud. Samas ma pole Joalat nii noorena näinud, äkki ta oligi noorena kõrgema häälega. Naisi (Katrin Pärn, Saara Pius ja Maria Annus) kiidaksin kõige rohkem süsteemiadminstraatorite mängimise eest. Tegemist oli vanade juudi moodi meestega, kes siis staaride edukus reguleerisid. Ma esimese hooga ei saanud üldse pihta, et saledad naisnäitlejad neid vanu ja veidi tüsedamaid mehi mängivad. Nendest said vist mu lemmikkujud. Kuigi loo seisukohast ei saanud ma küll aru, milleks neid vaja oli. Aga see selleks. Janek Joost jäi mulle ainult transamehena silma. Enamasti olid tema tegelaskujud üleval rõdul ja kuna mul prille ees ei olnud, siis ma ei eristanud sealseid tegelasi väga ära. Ja kuigi ta kehastas ka bassimeest, siis mina arvasin, et bändi kehastavad päris bändimehed ja nii ma neile erilist tähelepanu ei pööranud. Samal põhjusel jäi mul kahe silma vahele ka Robert Linna. Ilmselt kui mul poleks kavalehte olnud, siis Joosti ja Linnat ma ise poleks ära tundnudki.

Eraldi tunnustuse peab tegema näitlejatele ülikiire kostüümivahetuse osas. Lõpus vahetasid nad sisuliselt laval kostüüme alla minuti. Ja kostüümivahetuse alla kuulusid ka parukate vahetused. Lisaks näitlejate kostüümidele meeldisid mulle ka lavameeste kostüümid. Ja ma arvan, et minu kogu etenduse kõige meeldejäävam hetk ongi seotud lavamehega ja juhtus see enne etenduse algust. Nimelt hakkas umbes 45 minutit enne etendust vihma sadama ja õrnalt sadas ka etenduse esimestel minutitel. Kuna aga kogu lava ja toolid mis laval asetsesid, olid märjad, läks üks lavameestest (tegelikult oli see vist naine) lava kuivatama. Aga lavamehed kandsid sel korral valgeid traksipükse ja valget nokamütsi. Ja kui see naine siis harjaga vett kuivatas selles kostüümis, siis mulle meenutas ta peategelaste kunagisest Mehhiko seriaalist „Metsik roos“. Ja kuna see oli minu lemmikseriaal kui ma laps olin, siis jäi see hetk lavastusest mulle kõige rohkem meelde.

Ma isegi ei tea, kas see on kummaline, et mu kõige kaasahaaravam hetk jääb sellesse aega, kui etendus veel alanud ei olnud. Kogu lavastus on küll hästi tehtud ja aeg möödus kiiresti, aga midagi nii kaasahaaravat ja elevust tekitavat mina selle 2,5h jooksul rohkem ei kogenud. Kuigi ma lootsin salamisi, et kõik see 2,5h ongi üks suur emotsioon ja ma ei saa seda emotsiooni nii pea endast välja. Umbes nii nagu juhtub siis kui sa mõnel väga võimsal kontserdil käid. Kahjuks pidin sel korral pettuma. Just seetõttu ongi mul tunne, et Tartu Uus Teater on sel korral veidi haltuurat teinud või kergema vastupanu teed läinud. Inimeste ootused keritakse üles, kuid lõpuks minnakse lavastusega ikkagi lati alt läbi. Otseselt mingit pettumust ei ole, kuid Kreenholmist välja astudes on tunne, et midagi jäi ikkagi puudu. Minu jaoks jäi puudu efektsusest ja suurejoonelisusest. Ilmselt on see ikkagi tingitud sellest, et laval olid näitlejad, mitte omaaegsed suured staarid ja seda Jaak Joala omaaegset menu ei saagi järgi teha.
Sel aastal nähtud suvelavastustest on "Kremli ööbikud" minu jaoks vaieldamatult kõige kehvem olnud. Kuigi ootused olid kõige suuremad. Noortele vist pigem ei soovitaks. Aga umbes 50ndatest eluaastatest alates inimestele võib see isegi mingi elamuse pakkuda. Nendele, kes Kreenholmis pole varem käinud, pakub muidugi sealne keskkond ja vaade juba omaette elamuse.

Autor: Ivar Põllu

Lavastaja: Robert Annus

Muusikajuht: Robert Linna

Kunstnik: Ott Kangur

Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu

Valguskunstnik: Rene Liivamägi

Videokunstnik: Henry Griin

Koreograaf: Katrin Noorkõiv

Mängisid:

Märt Avandi – Jaak 1987

Juss Haasma – Vana Jaak; Transamees; Gunnar; Aivar; Riho

Tambet Seling – Diktor; Koit; Transamees; Manager; Mihkel; Karl; Hardi

Priit Strandberg – Noor Jaak 1972; Autojuht 1987; Noor Jaak 1982; Manager; Henri

Janek Joost – Bassimees 1972; Bassimees 1987; Siberi staar; Jüri; Transamees; Bassimees 1982; Jaan

Robert Linna – Trummar 1972; Trummar 1987; Tõnis 1982; Urmas; Trummar 1982; Ivo; Tõnis 1987

Katrin Pärn – Sõjaväelane; Maiken; Administraator; Süsteemiadministraator; Anne 1983; Gruupi; Anne 1987; Silvi; Toomas

Maria Annus – Janika; Maire; Süsteemiadministraator; Ele; Reet

Saara Pius – Evelin; Doris; Süsteemiadministraator; Kaja; Kare

* – päisefoto autor on Henry Griin

Loe edasi

Julm mõrvar Hasse Karlson...

Külm, karge talv. Hiline aeg. Kõrvaline koht Rootsi sisemaal. Katki läinud buss ja üks mälestustesse takerdunud mees, kes üle kahekümne kuue aasta jälle kodukanti satub. Uue bussi ootamine näib venivat ja nii rändab Hasse Karlssoni (Karol Kuntsel) mõte tagasi aega, mil ta oli veel kolmeteistkümne aastane poisike. Aega, mil ta kohtus uue metsaülema poja, Pääsukesega (Priit Strandberg), kes muutis Hasse elu kardinaalselt. Kõik sündmused meenuvad Hassele lagunenud raudteesilda nähes.

Nagu Vanemuise teatri lavastuse pealkiri (“Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal”) juba reedab, hakkab Hasse meenutama seda, kuidas üks naine raudteesillal surnuks külmus. Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on väga lihtsakoelise krimilavastusega, kus keegi naine saab lavastuse lõpus surma. Küsimus on ainult selles, kas surma saab Hasse ema Berta (Maria Annus), hobuseparisniku lesk (Külliki Saldre), ilma ninata tromboonimängija Janine (Liisa Pulk) või usulahu liige Aurelia (samuti Liisa Pulga kehastuses). Kindlasti on oluline ka näidendi autor Henning Mankell, kes eestlastele on tuttav eelkõige oma krimilugude poolest. Sel korral on aga küsimusest, kes saab surma või kes oli mõrvar, hoopis olulisem küsimus milline on inimese psüühika ja sisemaailm.

Publik näeb kogu lugu läbi Hasse silmade ja maailmavaate ning peategelaseks tõuseb seetõttu just Hasse. Väga olulisteks tegelasteks nii lavastuse kui ka Hasse eluloo kujunemise seisukohalt on Pääsuke ja Hasse ema. Võib isegi arvata, justkui oleks Pääsuke kõige positiivse ja ema kõige negatiivse sümboliks Hasse elus. Kuna Pääsuke muudab Hasse maailma, siis on üsna ilmselge, et teda on Hasse oma meenutustes idealiseerinud ja ehk näidanud veidi heledamates toonides. Ema meenutab Hasse aga pigem tumedaid toone kasutades. Siiski pole kõik nii mustvalge ja Hasse näeb ka Pääsukeses tumedamat külge ning emas heledamat külge.

Seetõttu on kogu lavastuse jooksul huvitav näha kuidas noored poisid Troonikiviks kutsutud kivi juures esimest korda kohtuvad ning hiljem terve talve jooksul sisuliselt lahutamatuteks sõpradeks saavad. Ühel hetkel tuleb valida, kas minna sõbraga raudteesillale külainimesi hirmutama, teha kodus koolitükke või minna ema valmistatud rotilõkse müüma. Nii nagu sellises vanuses poistele kohane, näeme ka Hasse puhul, kuidas sõber muutub olulisemaks kui ema, ja kuidas see poisi edasist elu mõjutab. Mis on see, mis sunnib Hasset näiteks Janine kööki sipelgaid panema, kuigi poiss seda väga ei tahaks. Või mis paneb Hasset ema unistust lõhkuma ja tema raske tööga kogutud säästusid varastama. Seega võib iga teatrivaataja küll saalist lahkudes teada kindlalt, kes oli naine, kes külmus surnuks raudteesillal. Kuid kindlasti toob lavastus kõigis esile erinevad emotsioonid ja mälestused, mõjudes justkui terapeutilise psühholoogi külastusena.

Kindlasti on ema osa Mankelli näidendis märgilise tähendusega, kuna Mankelli ema jättis nende pere maha, kui Mankell oli kõigest ühe aastane. Seetõttu on eeldatud, et näidend võib olla teatud osades autobiograafiline. Nii võib ainult oletada, kas Berta osa on Mankelli teadlik unistus emast või hoopis ilma emata kasvamise viha välja elamine. Mina kaldun viimase variandi poole, kuid eks iga vaataja leiab omaenda tõe. Kindel on aga see, et tulemuseks on väga huvitavalt kirja pandud ema osa näidendis. Tanel Jonase lavastuses teeb ema osast väga hea rolli Maria Annus.

Minu meelest lõi Maria Annus Bertast just sellise ema, kes näeb väsinud ja kurnatud välja ning oleks justkui kibestunud kogu oma elu üle, kuid sisimas on tegemist hooliva ja armastava emaga, kes ehk seetõttu ongi kibestunud ja kurnatud, et oma perele parimat pakkuda. Kui selle parima pakkumine käib üle jõu, sest sa oled ainus, kes perekonna toimimise nimel pingutama peab, siis ongi tulemuseks kibestumus ja väsimus. Annus mängib endast kordades vanema ja haigema ema rolli suurepäraselt välja. Esmapilgul võib tunduda, et pole seal midagi väga erilist. Selg küüru, hallisegune parukas pähe, mõned kehakumerused juurde ja ongi noorest Maria Annusest saanud vana ja haige Berta. Samas pole Annusest tehtud täielikku vanainimest, mis tänapäevaseid grimmeerimistehnikaid arvestades pole kuigi keeruline ettevõtmine. Sel korral on hoopis oluline tinglikkus ja sõnadeta kokkulepe, et kui Annusel on hall parukas peas, siis ta on vanemaealisem. Isegi, kui talle pole kortsusid näkku joonistatud ja näha on noore naise sile näonahk.

Aga Annuse mängus on olemas sügavam mõõde mis koos halli paruka ja väikese küüruga panebki meid tõsimeeli uskuma, et Berta on vana ja väsinud, mitte noor ja energiline. Näiteks stseenis kus ta tuleb kõrtsist töölt ja palub Hassel endal kingad jalast aidata. Palves on tunda kogu selle vana naise kibestumist ja väsimust, samas näitab Annus meile Berta silmis sel hetkel armastusesädet oma poja vastu. Just sellist sädet, mis on emal silmas siis, kui sa tead, et peale väsitavat tööpäeva ootab sind kodus armastav pere.

Mulle tundub, et põhjuseks võib olla hea koostöö lavastaja Tanel Jonase ja Maria Annuse vahel. Olles näinud varasemalt mitmeid Jonase lavastusi („Meie oma tõde, meie oma õigus“, „Sweeney Todd“), milles Annus samuti mänginud on, julgen tõdeda, et Jonase lavastustes tõuseb Annus jõuliselt esile. Kuigi ta pole üheski eelmainitud lavastuses peategelane olnud, on just tema tegelased olnud need, keda on huvitav jälgida ja kes annavad lavastusele uue mõõtme. Nii Bertat, proua Lovett´it kui ka Vargamäe Marit iseloomustab tugevus ja kindlameelsus. Nad kõik on naised, kes haaravad ohjad, kui vaja ja lisavad sellega lavastusse nii ootamatust kui põnevust. Olles näinud Annust ja Jonast lavapartneritena, pole ma nendes lavastustes märganud Annuse oskust märkamatult, kuid sihikindlalt esile tõusta ja panna kogu publik oma tegelasele kaasa elama. Samas on kõikides eelpool nimetatud Jonase lavastustes olnud selgelt näha, kuidas Annuse tegelased asuvad alguses kõrvaltegelastena lavale ja etendse lõpuks on nad saavutanud kindla ja väärika naispeaosa. Ilmselt ongi põhjuseks Annuse ja Jonase pikaaegne lavapartnerlus, mistõttu oskab Jonas oma lavastustes Annuse näitlejatugevused esile tuua.

Mankell on oma näidendi kirjutanud vägagi psühholoogiliselt. Teadlik vaataja võib sealt võib leida isegi viiteid psühhoanalüütik Carl Gustav Jungi teooriatele justkui sümboliseeriks meri terviklikkust ja alateadvust. Me ei saa kunagi teada, kas Mankell seda ka ise just päris nii tõlgendas, kuid lavastusest on võimalik välja lugeda erinevaid unistusi ja alateadlikke soove, mis Jungi teooriale viitavad. Ja neid antakse just mere sümbolit kasutades edasi. Jungi teooriale tuginedes, tundus mulle, et meri ja mere äärde pääsemine oli Berta jaoks miski, mille nimel unistada ja mille poole püüelda. Midagi, mis aitas taluda igapäevast rasket elu ja muret perekonna pärast. Sest Berta ütles ise, et ilma unistusteta pole mitte midagi ning ilma unistusteta elu on justkui märg puuhalg, mis ei põle. Just unistused olid need, millest rääkides tõi Maria Annus Berta tõelise olemuse esile. Midagi, mis aitas pääseda eemale kahetoalisest majast, milles pere elas ja mida Hasse silmnähtavalt põlgas ja häbenes.

Psühholoogiliselt täpsest rollisooritusest annavad aimu ka Berta unistuse või mineviku meenutuse stseenid. Enamasti kasvab Berta unistamine või mineviku meenutamine välja argisest ja tema jaoks pigem ebameeldivast tegevusest. Näiteks stseenis kus Hasse ja ema olid isa raudtee äärest koju toonud, oli ema isa pärast mures ja kurb isa teguviisi üle. Sel hetkel oli näha Berta valu ja ahastust, mida Annus andis edasi veidi hääletooni ja kõnemaneeri muutes, kuid oli aru saada, et ise Annus sarnast olukorda läbi elanud ei ole. Kogu ahastuse tekitatud pinge hakkas aga silmapilkselt leevenduma, kui Berta võttis välja laevamudeli nimega „Celeste“ ja hakkas Hassele rääkima oma unistusest sõita Rotterdami. Seda oli väga huvitav jälgida, kuidas Annuse sõnavalik järjest pingevabamaks ja rõõmsamaks muutus ning stseeni lõpuks oli vanast Bertast saanud justkui väike süütu laps, kes unistab, et maailmas on kõik võimalik. See, mis sel hetkel laval toimus oli näitleja ära õpitud liigutused, miimika ja hääletooni muutmine, kuid need tingimused olid piisavad, et saavutada kokkulepitud tulemust – näidata ema emotsioonide muutumist.

Kui kogu lavastuse atmosfäär oli pigem sünge, siis ainsad heledad hetked saabusid lavale koos Aurelia või Janine´ga ning siis kui Berta tõi välja valge laevamudeli „Celeste“. Näiteks usulahku kuuluv Aurelia ja ilma ninata Janine näitasid, et kuigi sa oled teistest erinev, siis ei tähenda see autoamatselt seda, et sa pead õnnetu ja kurb olema. Nii stseen, kus Aurelia Jumalale kohvi pakub, kui ka stseen kus Janine hingestatult trombooni mängib näitasid neid ühest küljest kui külaveidrikke, kuid teisest küljest näitasid nad Hassele inimeste helgemat külge ja mõjusid ka publikule kui lumelt vastu sätendav päikesekiir sombuses talvepäevas. Kui Hasse jaoks oli eelkõige Janine ja tema puhas süütus headuse ja õnne võrdkuju, siis tema ema jaoks oli selleks „Celeste“. Maria Annus andis saalis istujaile väga selgelt mõista, et tegemist ei ole täiesti tavalise laevamudeliga, vaid ta andis mudelile elu. Justkui võiks tõesti Sadamateatrist kasvõi kohe peale etenduse lõppu laeva pardale astuda ja helesiniste unistuste poole sõitma hakata.

Ei tasu siiski ära unustada, et kogu lugu on meenutus läbi Hasse silmade. Püüdlus mõista, mis ikkagi juhtus, et nad emaga riidu läksid. Emaga, kes tegelikult oli Hasse jaoks kallis ning kelle jaoks oli Hasse ilmselt kõige olulisem. Sellele, et ema ja Hasse olid teineteise jaoks kõige olulisemad, viitab ema lause, et Hasse on tema meri. Ning Hassele meeldis see ema, kes meenutas oma toredaid seiku merelt. Tegelikult oli neis mõlemas ilmselt olemas vabaduseiha ja see muutis nad sarnasemaks, kuid ema ja poeg seda teineteisele ehk tunnistada oleksid tahtnud. Kuigi poeg häbenes ema, vaatas ta teda siiski uhkuse ja imetlusega kui ema endal hammast välja üritas tõmmata. See Karol Kuntseli poolt välja näidatud imetlus, tõstis Maria Annuse veelgi rohkem esile ja seda oli hea vaadata, kuidas näitlejad teineteist toetasid.

Lavastuse lõpustseenis on Hasse jälle tagasi tänapäevas, ning seisab peale ema matuseid selle sama silla juures, kus kakskümmend kuus aastat tagasi kõik juhtus. Lavale ilmub Berta. Vaikivana. Maria Annuse näolt võib välja lugeda nii pettumust kui kurbust, kuid need emotsioonid on vaevumärgatavad. Ja järgmisel hetkel on kõik. Berta lahkub. See, kas ema andestas pojale, jääb juba igaühe enda otsustada. Nagu ka see, mis sai Hassest edasi. Igatahes on kindel, et teatrisaalist lahkudes ei saa mõtted veel pikka aega asu ja pole midagi imestada, kui mõne hetke möödudes tekib tunne, justkui oleksid sa ise väljunud psühholoogi kabinetist. Justkui oleksid just sina see, kelle meenutused rahva palge ette toodi.

Autor: Henning Mankell

Lavastaja: Tanel Jonas

Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits

Helilooja: Priit Strandberg

Mängisid:

Karol Kuntsel – Hasse Karlsson

Priit Strandberg – Pääsuke

Maria Annus – Hasse ema

Külliki Saldre – hobuseparisniku lesk

Liisa Pulk – Janine; Aurelia

* – päisepildi autor Heikki Leis (pilt pärit Vanemuise koduleheküljelt)

Sel korral on postitus veidi teises võtmes kirjutatud kuna tegemist on minu ühe koolitööga. Rolliportree aines „Teatrikriitika praktikum“

Loe edasi