teisipäev, 13. august 2019

Julm mõrvar Hasse Karlson...



Külm, karge talv. Hiline aeg. Kõrvaline koht Rootsi sisemaal. Katki läinud buss ja üks mälestustesse takerdunud mees, kes üle kahekümne kuue aasta jälle kodukanti satub. Uue bussi ootamine näib venivat ja nii rändab Hasse Karlssoni (Karol Kuntsel) mõte tagasi aega, mil ta oli veel kolmeteistkümne aastane poisike. Aega, mil ta kohtus uue metsaülema poja, Pääsukesega (Priit Strandberg), kes muutis Hasse elu kardinaalselt. Kõik sündmused meenuvad Hassele lagunenud raudteesilda nähes.
Nagu Vanemuise teatri lavastuse pealkiri (“Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal”) juba reedab, hakkab Hasse meenutama seda, kuidas üks naine raudteesillal surnuks külmus. Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on väga lihtsakoelise krimilavastusega, kus keegi naine saab lavastuse lõpus surma. Küsimus on ainult selles, kas surma saab Hasse ema Berta (Maria Annus), hobuseparisniku lesk (Külliki Saldre), ilma ninata tromboonimängija Janine (Liisa Pulk) või usulahu liige Aurelia (samuti Liisa Pulga kehastuses). Kindlasti on oluline ka näidendi autor Henning Mankell, kes eestlastele on tuttav eelkõige oma krimilugude poolest. Sel korral on aga küsimusest, kes saab surma või kes oli mõrvar, hoopis olulisem küsimus milline on inimese psüühika ja sisemaailm.
Publik näeb kogu lugu läbi Hasse silmade ja maailmavaate ning peategelaseks tõuseb seetõttu just Hasse. Väga olulisteks tegelasteks nii lavastuse kui ka Hasse eluloo kujunemise seisukohalt on Pääsuke ja Hasse ema. Võib isegi arvata, justkui oleks Pääsuke kõige positiivse ja ema kõige negatiivse sümboliks Hasse elus. Kuna Pääsuke muudab Hasse maailma, siis on üsna ilmselge, et teda on Hasse oma meenutustes idealiseerinud ja ehk näidanud veidi heledamates toonides. Ema meenutab Hasse aga pigem tumedaid toone kasutades. Siiski pole kõik nii mustvalge ja Hasse näeb ka Pääsukeses tumedamat külge ning emas heledamat külge.
Seetõttu on kogu lavastuse jooksul huvitav näha kuidas noored poisid Troonikiviks kutsutud kivi juures esimest korda kohtuvad ning hiljem terve talve jooksul sisuliselt lahutamatuteks sõpradeks saavad. Ühel hetkel tuleb valida, kas minna sõbraga raudteesillale külainimesi hirmutama, teha kodus koolitükke või minna ema valmistatud rotilõkse müüma. Nii nagu sellises vanuses poistele kohane, näeme ka Hasse puhul, kuidas sõber muutub olulisemaks kui ema, ja kuidas see poisi edasist elu mõjutab. Mis on see, mis sunnib Hasset näiteks Janine kööki sipelgaid panema, kuigi poiss seda väga ei tahaks. Või mis paneb Hasset ema unistust lõhkuma ja tema raske tööga kogutud säästusid varastama. Seega võib iga teatrivaataja küll saalist lahkudes teada kindlalt, kes oli naine, kes külmus surnuks raudteesillal. Kuid kindlasti toob lavastus kõigis esile erinevad emotsioonid ja mälestused, mõjudes justkui terapeutilise psühholoogi külastusena.
Kindlasti on ema osa Mankelli näidendis märgilise tähendusega, kuna Mankelli ema jättis nende pere maha, kui Mankell oli kõigest ühe aastane. Seetõttu on eeldatud, et näidend võib olla teatud osades autobiograafiline. Nii võib ainult oletada, kas Berta osa on Mankelli teadlik unistus emast või hoopis ilma emata kasvamise viha välja elamine. Mina kaldun viimase variandi poole, kuid eks iga vaataja leiab omaenda tõe. Kindel on aga see, et tulemuseks on väga huvitavalt kirja pandud ema osa näidendis. Tanel Jonase lavastuses teeb ema osast väga hea rolli Maria Annus.
Minu meelest lõi Maria Annus Bertast just sellise ema, kes näeb väsinud ja kurnatud välja ning oleks justkui kibestunud kogu oma elu üle, kuid sisimas on tegemist hooliva ja armastava emaga, kes ehk seetõttu ongi kibestunud ja kurnatud, et oma perele parimat pakkuda. Kui selle parima pakkumine käib üle jõu, sest sa oled ainus, kes perekonna toimimise nimel pingutama peab, siis ongi tulemuseks kibestumus ja väsimus. Annus mängib endast kordades vanema ja haigema ema rolli suurepäraselt välja. Esmapilgul võib tunduda, et pole seal midagi väga erilist. Selg küüru, hallisegune parukas pähe, mõned kehakumerused juurde ja ongi noorest Maria Annusest saanud vana ja haige Berta. Samas pole Annusest tehtud täielikku vanainimest, mis tänapäevaseid grimmeerimistehnikaid arvestades pole kuigi keeruline ettevõtmine. Sel korral on hoopis oluline tinglikkus ja sõnadeta kokkulepe, et kui Annusel on hall parukas peas, siis ta on vanemaealisem. Isegi, kui talle pole kortsusid näkku joonistatud ja näha on noore naise sile näonahk.
Aga Annuse mängus on olemas sügavam mõõde mis koos halli paruka ja väikese küüruga panebki meid tõsimeeli uskuma, et Berta on vana ja väsinud, mitte noor ja energiline. Näiteks stseenis kus ta tuleb kõrtsist töölt ja palub Hassel endal kingad jalast aidata. Palves on tunda kogu selle vana naise kibestumist ja väsimust, samas näitab Annus meile Berta silmis sel hetkel armastusesädet oma poja vastu. Just sellist sädet, mis on emal silmas siis, kui sa tead, et peale väsitavat tööpäeva ootab sind kodus armastav pere.
Mulle tundub, et põhjuseks võib olla hea koostöö lavastaja Tanel Jonase ja Maria Annuse vahel. Olles näinud varasemalt mitmeid Jonase lavastusi („Meie oma tõde, meie oma õigus“, „Sweeney Todd“), milles Annus samuti mänginud on, julgen tõdeda, et Jonase lavastustes tõuseb Annus jõuliselt esile. Kuigi ta pole üheski eelmainitud lavastuses peategelane olnud, on just tema tegelased olnud need, keda on huvitav jälgida ja kes annavad lavastusele uue mõõtme. Nii Bertat, proua Lovett´it kui ka Vargamäe Marit iseloomustab tugevus ja kindlameelsus. Nad kõik on naised, kes haaravad ohjad, kui vaja ja lisavad sellega lavastusse nii ootamatust kui põnevust. Olles näinud Annust ja Jonast lavapartneritena, pole ma nendes lavastustes märganud Annuse oskust märkamatult, kuid sihikindlalt esile tõusta ja panna kogu publik oma tegelasele kaasa elama. Samas on kõikides eelpool nimetatud Jonase lavastustes olnud selgelt näha, kuidas Annuse tegelased asuvad alguses kõrvaltegelastena lavale ja etendse lõpuks on nad saavutanud kindla ja väärika naispeaosa. Ilmselt ongi põhjuseks Annuse ja Jonase pikaaegne lavapartnerlus, mistõttu oskab Jonas oma lavastustes Annuse näitlejatugevused esile tuua.
Mankell on oma näidendi kirjutanud vägagi psühholoogiliselt. Teadlik vaataja võib sealt võib leida isegi viiteid psühhoanalüütik Carl Gustav Jungi teooriatele justkui sümboliseeriks meri terviklikkust ja alateadvust. Me ei saa kunagi teada, kas Mankell seda ka ise just päris nii tõlgendas, kuid lavastusest on võimalik välja lugeda erinevaid unistusi ja alateadlikke soove, mis Jungi teooriale viitavad. Ja neid antakse just mere sümbolit kasutades edasi. Jungi teooriale tuginedes, tundus mulle, et meri ja mere äärde pääsemine oli Berta jaoks miski, mille nimel unistada ja mille poole püüelda. Midagi, mis aitas taluda igapäevast rasket elu ja muret perekonna pärast. Sest Berta ütles ise, et ilma unistusteta pole mitte midagi ning ilma unistusteta elu on justkui märg puuhalg, mis ei põle. Just unistused olid need, millest rääkides tõi Maria Annus Berta tõelise olemuse esile. Midagi, mis aitas pääseda eemale kahetoalisest majast, milles pere elas ja mida Hasse silmnähtavalt põlgas ja häbenes.
Psühholoogiliselt täpsest rollisooritusest annavad aimu ka Berta unistuse või mineviku meenutuse stseenid. Enamasti kasvab Berta unistamine või mineviku meenutamine välja argisest ja tema jaoks pigem ebameeldivast tegevusest. Näiteks stseenis kus Hasse ja ema olid isa raudtee äärest koju toonud, oli ema isa pärast mures ja kurb isa teguviisi üle. Sel hetkel oli näha Berta valu ja ahastust, mida Annus andis edasi veidi hääletooni ja kõnemaneeri muutes, kuid oli aru saada, et ise Annus sarnast olukorda läbi elanud ei ole. Kogu ahastuse tekitatud pinge hakkas aga silmapilkselt leevenduma, kui Berta võttis välja laevamudeli nimega „Celeste“ ja hakkas Hassele rääkima oma unistusest sõita Rotterdami. Seda oli väga huvitav jälgida, kuidas Annuse sõnavalik järjest pingevabamaks ja rõõmsamaks muutus ning stseeni lõpuks oli vanast Bertast saanud justkui väike süütu laps, kes unistab, et maailmas on kõik võimalik. See, mis sel hetkel laval toimus oli näitleja ära õpitud liigutused, miimika ja hääletooni muutmine, kuid need tingimused olid piisavad, et saavutada kokkulepitud tulemust – näidata ema emotsioonide muutumist.
Kui kogu lavastuse atmosfäär oli pigem sünge, siis ainsad heledad hetked saabusid lavale koos Aurelia või Janine´ga ning siis kui Berta tõi välja valge laevamudeli „Celeste“. Näiteks usulahku kuuluv Aurelia ja ilma ninata Janine näitasid, et kuigi sa oled teistest erinev, siis ei tähenda see autoamatselt seda, et sa pead õnnetu ja kurb olema. Nii stseen, kus Aurelia Jumalale kohvi pakub, kui ka stseen kus Janine hingestatult trombooni mängib näitasid neid ühest küljest kui külaveidrikke, kuid teisest küljest näitasid nad Hassele inimeste helgemat külge ja mõjusid ka publikule kui lumelt vastu sätendav päikesekiir sombuses talvepäevas. Kui Hasse jaoks oli eelkõige Janine ja tema puhas süütus headuse ja õnne võrdkuju, siis tema ema jaoks oli selleks „Celeste“. Maria Annus andis saalis istujaile väga selgelt mõista, et tegemist ei ole täiesti tavalise laevamudeliga, vaid ta andis mudelile elu. Justkui võiks tõesti Sadamateatrist kasvõi kohe peale etenduse lõppu laeva pardale astuda ja helesiniste unistuste poole sõitma hakata.
Ei tasu siiski ära unustada, et kogu lugu on meenutus läbi Hasse silmade. Püüdlus mõista, mis ikkagi juhtus, et nad emaga riidu läksid. Emaga, kes tegelikult oli Hasse jaoks kallis ning kelle jaoks oli Hasse ilmselt kõige olulisem. Sellele, et ema ja Hasse olid teineteise jaoks kõige olulisemad, viitab ema lause, et Hasse on tema meri. Ning Hassele meeldis see ema, kes meenutas oma toredaid seiku merelt. Tegelikult oli neis mõlemas ilmselt olemas vabaduseiha ja see muutis nad sarnasemaks, kuid ema ja poeg seda teineteisele ehk tunnistada oleksid tahtnud. Kuigi poeg häbenes ema, vaatas ta teda siiski uhkuse ja imetlusega kui ema endal hammast välja üritas tõmmata. See Karol Kuntseli poolt välja näidatud imetlus, tõstis Maria Annuse veelgi rohkem esile ja seda oli hea vaadata, kuidas näitlejad teineteist toetasid.
Lavastuse lõpustseenis on Hasse jälle tagasi tänapäevas, ning seisab peale ema matuseid selle sama silla juures, kus kakskümmend kuus aastat tagasi kõik juhtus. Lavale ilmub Berta. Vaikivana. Maria Annuse näolt võib välja lugeda nii pettumust kui kurbust, kuid need emotsioonid on vaevumärgatavad. Ja järgmisel hetkel on kõik. Berta lahkub. See, kas ema andestas pojale, jääb juba igaühe enda otsustada. Nagu ka see, mis sai Hassest edasi. Igatahes on kindel, et teatrisaalist lahkudes ei saa mõtted veel pikka aega asu ja pole midagi imestada, kui mõne hetke möödudes tekib tunne, justkui oleksid sa ise väljunud psühholoogi kabinetist. Justkui oleksid just sina see, kelle meenutused rahva palge ette toodi.

Autor: Henning Mankell
Lavastaja: Tanel Jonas
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Helilooja: Priit Strandberg
Mängisid:
Karol Kuntsel – Hasse Karlsson
Priit Strandberg – Pääsuke
Maria Annus – Hasse ema
Külliki Saldre – hobuseparisniku lesk
Liisa Pulk – Janine; Aurelia

* – päisepildi autor Heikki Leis (pilt pärit Vanemuise koduleheküljelt)

Sel korral on postitus veidi teises võtmes kirjutatud kuna tegemist on minu ühe koolitööga. Rolliportree aines „Teatrikriitika praktikum“

0 kommentaari:

Postita kommentaar