Minu Eesti vanaema

12. aprillil 2019 Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses

Sel korral tahan kirjutada sellisest lavastusest nagu “Minu Eesti vanaema”. Lavastus on valminud MTÜ R.A.A.A.M., Vaba Lava teatrikeskuse ja Julia Augi koostöös. Julia Aug on Venemaal tegutsev näitleja ja lavastaja kes on Eesti päritolu. Kui Teile Augi nimi midagi ei ütle, siis võin vihjeks öelda, et just tema mängis filmis “Seltsimees laps” venelannast koolidirektorit.

Sel korral on Julia Aug pannud kirja oma perekonnaloo ja selle ka ise Eestis lavale toonud. Eestlase jaoks võib tunduda kummaline, et naine kes elab Venemaal ja ei räägi sõnagi eesti keelt, identifitseerib end eestlasena. Kuid just sellest lavastus räägibki. Eestlaseks olemisest ja püüdlusest oma isamaale pääseda. Tegemist on dokumentaallavastusega, mis, nagu nimigi ütleb, räägib loo ühest Eesti vanaemast. Aug on kirja pannud enda isikliku loo sellest, kuidas tema vanavanemad olid Eesti kodanikud ja kuidas tema on oma kodakondsusest ilma jäänud. Ometigi peab ta end rohkem eestlaseks, kui ehk mõni eestlane ise. Igatahes väga õpetlik ja südamlik lugu, mis vähemalt mind pani asjadele teisiti vaatama.

Ma arvan, et seda lavastust võiksid kõik eestlased vaadata, sest nii mõneski asjas on meil lavastusest õppida. Näiteks, miks me neid inimesi kes kunagi Ameerikasse või Rootsi emigreerusid, peame ikkagi väliseestlasteks kuid neid kes Venemaale emigreerusid, me enam eestlasteks ei pea? Kas Venemaa on ainult seetõttu kehvem paik emigreerumiseks, et nad on meid okupeerinud? Ometigi on paljud tänaseks kuulsad inimesed omal ajal mingi osa elust elanud Venemaal ja me kuulutame suure uhkustundega kogu maailmale, et nad on eestlased. Miks me eristame inimesi?

Kindlasti tasub lavastust vaadates meeles pidada, et tegemist on ühe inimese interpretatsiooniga ja me näeme kogu sündmustikku läbi Julia Augi silmade. Seega võib kogu lugu olla kantud nostalgiahõngust ja Augi lapsepõlvest võib olla jäänud veidi ilusam mälestus, kui see tegelikult oli. Mitte, et ma tahaks väita, et Augil kindlasti ei olnud nii tore lapsepõlv, aga tavaliselt inimesed ikka kipuvad mälestusi veidi ilustama. Ma ei taha väita, et Augi lugu on vale või väljamõeldis, vaid pigem rõhutada seda, et me ei saa üksiku loo põhjal üldistusi teha. Siiski vaadates lavastust kui ühe perekonna või ühe inimese lugu, saame väga südamesse mineva loo osalisteks.

Julia Aug on ise ka lavastuse lavastaja. Selles osas on kindlasti hea, et lavastaja ja autor on sama isik, kuna siis oskab lavastaja kõik autori mõtted täpselt lavale tuua. Samas võiks teine lavastaja ehk autori mõtteid teise nurga alt tõlgendada, andes nii lavastusele uue kõrvalpilgu. Võib lihtsalt juhtuda, et kogu loomeprotsessis ollakse nii sees, et mõni uus ja huvitav rakurss jääb märkamata. Ma pole kindel, kas Eesti publik on varem Augi lavastusi näinud. Minule vähemalt tundus tema lavastajakäekiri (kui nii saab ühe lavastuse põhjal üldse öelda) huvitav. Kuigi kui lavastuselemente eraldi käsitleda, siis polnud seal midagi sellist, mida ma varem näinud ei oleks. Aga koostoimides andsid erinevad elemendid kokku suurepärase ja nauditava terviku.

Lavastus algab sellega, et lavale tulevad Gert Raudsep ja Mirtel Pohla, kes istuvad teineteise vastu. Neid hakkavad filmima Jaak Prints ja Laura Kukk. Kaamera filmis neid portreerežiimis ja nende näod kuvati kõrvuti suurele ekraanile. Kuigi filmimine toimus seal samas ekraani kõrval, sai nende vestlust vaadata justkui kinoekraanilt. Samas oli alati võimalus pilk pöörata ka reaalselt kaamerate ees toimuvale vestlusele. Sarnaselt olid lahendatud paljud stseenid. Lisaks lubas valge kinoekraan koos tehniliste lahendustega näitlejate selja taha tekitada näiteks vihmase tänava, mida reaalselt ruumis ei eksisteerinud. Sellise võttega loodi Brechtilik võõritusefekt, kus ühel hetkel oli tunne nagu viibiksid sa kinosaalis (seda tunnet suurendasid ekraanil nähtavad eesti ja vene keelsed subtiitrid), teisalt oli ikkagi aru saada, et tegemist on teatrisaaliga, kus mõned asjad on tinglikud. Võõritusefekti tekitas ka see, kui näitlejad etenduse alguses publikult küsisid, mis neile nende vanaemaga esimesena seostub või meenub. Sellised hetked on alati veidi koomilised kui sa istud tagumistes ridades (sest siis suure tõenäosusega sinult ei küsita), sest sageli ei saa publik aru, kas neilt oodatakse päris vastust või on küsimus lihtsalt osa tekstist, millele tegelikult vastust ei oodata.

Veel meeldis mulle sümbolite ja erinevate kujundite kasutamine. Näiteks see kuidas Jaak Prints mängis koera. Ainsaks viiteks koerale olid lendurimüts, nuuskimine ja paar haugatust. Teise näitena võib tuua nööbid, mis kujutasid herneid. Kuna lavastust mängitakse black box tüüpi saalis, siis polnud seal ka väga suurt lavakujundust ja enamasti kujutatigi kõiki sündmusi ja tegevusi mõne üksiku rekvisiidi abil. Selliste kujundite kasutamine on huvitav, kuid publikule samas keeruline, sest see nõuab veidi rohkem mõtestamist ja süvenemist. Eriti nendele, kes pole väga palju teatris käinud ja on harjunud, et asjad tähistavad teatris seda sama, mida nad igapäevaelus tähistavad.

Vahel oli ka teksti järgimine keeruline, sest ei saanud aru kes parajasti räägib. Näiteks siis kui Mirtel Pohla kehastatud külaline rolle vahetas, oli mul mõnel korral raske aru saada, et ta hetkel ei olegi külaline, kes meenutab oma lapsepõlve, vaid hoopis keegi teine. Paaril korral ei ilmunud ekraanile ka subtiitreid. Ma ei tea, kas tegemist oligi taotlusliku võttega, või oli tegemist tehnilise apsuga. Kuna minu vene keel on peaaegu olematu, siis jäid osad stseenid mulle arusaamatuks. Samas oli lavastuses ka neid kohti kus näitlejad rääkisid eesti keeles ja puudusid vene keelsed subtiitrid. Ehk siiski oli asi taotluslik. Võtame seda kui integratsiooniprojekti.

Ma tean, et meie näitlejad on andekad. Kuid siiski olin ma üllatunud, et kõik rääkisid nii puhast (vähemalt minu kõrvale tundus ilma aktsendita olev) vene keelt. Küll aga tabas minu kõrv Ülle Kaljuste mitmeski kohas (nii eesti kui vene keelse) tekstiga soperdamas. Ometigi polnud tegemist esimese etendusega ja lavastus oleks võinud juba mingil määral sisse mängitud olla.

Näitlejatest jäid sel korral kõige rohkem silma Mirtel Pohla, kelle kanda oli peaosalise roll ja Jaak Prints, kellel olid (vist) kõige koomilisemad rollid. Vähemalt mulle tundus, et ma naersin ainult Printsi erinevate tegelaskujude peale. Kõige efektsemalt on siiski mällu sööbinud juba mainitud koera osatäitmine. Paljudes stseenides oli Printsi tegelaskuju just kirsiks tordil. Samas kui Mirtel Pohlat võiks mingis mõttes (ilmselt juuksevärvi sarnasuse tõttu) ka väliselt Julia Augi sarnaseks pidada, oli tema rollisoorituses siiski midagi sügavamat, mis pani talle kaasa elama. Nii kui Pohla lavale astus, oli minu pilk talle pööratud. Ükskõik kui huvitav tegevus laval enne tema tulekut oli toimunud. Eriti pugesid mulle hinge need hetked, kui ekraanilt suurelt tema nägu näidati. Seda emotsiooni, mida ta oma miimika ja olekuga edasi andis, on raske sõnadega kirjeldada. Seda peab ise nägema. See on uskumatu, kui kõnekad võivad inimese silmad olla ja kui hästi Pohla tajus Julia Augi mõttemaailma - tema ängistust ja frustratsiooni kogu olukorra suhtes.

Laura Kukke pole ma varem laval näinud (kui aus olla, siis polnud ma temast väga palju varem üldse midagi kuulnud). Siiski tundus mulle, et tema nimi tasuks meelde jätta ja tulevikus peab tema tegemistega veidi rohkem kursis püsima. Ma tahaks väga loota, et see polnud uudsus, mis Kuke rollisoorituse minu jaoks huvitavaks tegi. Ka Gert Raudsepa tegemisi pole ma teatrilaval nägema juhtunud, kuid filmides on ta mulle alati meeldinud. Peab tunnistama, et teatrilaval on ta veelgi parem, kui kinolinal. Ülle Kaljustet olen ma sellest näiteseltskonnast kõige rohkem näinud. Seega olin ma tema osas kõige rohkem pettunud. Ärge saage minust valesti aru, tema kehastatud vanaema oli väga hea. Kuid minu jaoks jäi mingi üllatusmoment puudu. Oma vaimusilmas kujutasin ma Kaljustet vanaema rollis veidi teistmoodi ette. Rohkem vanaemalikuna. Praegu tundus mulle, et kõiki neid maneere ja nüansse olen ma juba varem näinud ja pigem meenutasid need mulle tema jõulisi naiskaraktereid, mitte ühte toredat vanaema väikese lapse silmade läbi. Jah, ma tean, et näitlejad mängivad enda pealt ja mingil hetkel hakkavad näitlejale omased žestid ja miimika korduma, kuid mulle meeldiks kui näitleja suudab igas rollis end uuest küljest näidata.

Igatahes au ja kiitus Augile, et ta suutis nii hea trupi kokku panna. Kindlasti on pool võitu selle lavastuse puhul just suurepärase trupi leidmine. Sest üldkokkuvõttes olid rollisooritused üle Eesti keskmise ja nauditavad nii vaadata kui kuulata. Kuna lavastus koosneb erinevatest stseenidest, mis pole sageli üksteisega otseselt seotud, on terviku loomine veidi keerulisem. Siinkohal tulebki suurepärase terviku loomisel abiks Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus. Eriti meeldisid mulle lastelaulud. Mul on nii kahju, et ma ühegi laulu sõnu enam ei mäleta. Siis muidugi veel see tehniline videolahendus, mille autor on Laura Romanova ja mis jättis tunde nagu tõesti istuks kinosaalis. Kogu filmi- ja teatrimaagia tekkele aitas kaasa viimase lihvi andev valguskujundus Priidu Adlase poolt. Sel korral oli minu jaoks kõige kaasahaaravam kunstnik Polina Grechko stsenograafia. Eriti kõnekas oli paberi kasutamine, sest on ju paber see, mis otsustab, et Aug ei saa enam Eesti Vabariigi kodanik olla. Etenduse lõpus lennutatavad paberlennukid olid visuaalselt silmale ilusad vaadata, kuid viisid mind paratamatult mõttele, et paber muuks ei sobigi kui lennukiks ja lennukiks voltimine näitaks justkui Aug vilistaks Eesti Vabariigi paberile.

Ehk on tal isegi õigus, sest ega paber ei määra seda mis rahvusest keegi on. See on ikka rohkem sisemine teadmine ja süda, mis määrab rahvuse ja kodumaa. Just seetõttu leian ma, et me peaksime rohkem avatud silmadega ringi käima ja teiste lugusid kuulama. “Minu Eesti vanaema” puhul pole tegemist mitte ainult ühe naise looga, vaid kogu meie ajalooga. Aga veidi teise nurga alt vaadatuna. Lõpuks jääb siiski õhku küsimus, kelle me omaks võtame ja kelle me eemale tõukame ning miks me seda teeme?

Mina igatahes soovitan soojalt lavastust vaatama minna, kui selleks võimalus peaks avanema. Jah, lavastus paneb kaasa mõtlema selliste teemade üle, millest me mõelda ei tahaks, kuid ma olen kindel, et need on väärt mõtted, mis teatrisaalis istudes pähe tulevad. Mina igatahes plaanin küll lavastust teist korda veel vaatama minna.

Autor ja lavastaja: Julia Aug

Kunstnik: Polina Grechko

Videokujundaja: Laura Romanova

Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres

Valguskujundaja: Priidu Adlas

Mängisid:

Mirtel Pohla - külaline

Ülle Kaljuste - vanaema

Laura Kukk - tüdruk, Linda, naine

Gert Raudsep - ajakirjanik, Adolf Kesler, mees 1

Jaak Prints - advokaat, Oskar Aug, sõdur, mees 2, koer

* – Päisefoto autor Siim Vahur