Sel korral tahan kirjutada sellisest
lavastusest nagu “Minu Eesti vanaema”. Lavastus on valminud MTÜ R.A.A.A.M.,
Vaba Lava teatrikeskuse ja Julia Augi koostöös. Julia Aug on Venemaal tegutsev
näitleja ja lavastaja kes on Eesti päritolu. Kui Teile Augi nimi midagi ei
ütle, siis võin vihjeks öelda, et just tema mängis filmis “Seltsimees laps”
venelannast koolidirektorit.
Sel korral on Julia Aug pannud kirja oma
perekonnaloo ja selle ka ise Eestis lavale toonud. Eestlase jaoks võib tunduda
kummaline, et naine kes elab Venemaal ja ei räägi sõnagi eesti keelt,
identifitseerib end eestlasena. Kuid just sellest lavastus räägibki. Eestlaseks
olemisest ja püüdlusest oma isamaale pääseda. Tegemist on
dokumentaallavastusega, mis, nagu nimigi ütleb, räägib loo ühest Eesti
vanaemast. Aug on kirja pannud enda isikliku loo sellest, kuidas tema
vanavanemad olid Eesti kodanikud ja kuidas tema on oma kodakondsusest ilma
jäänud. Ometigi peab ta end rohkem eestlaseks, kui ehk mõni eestlane ise. Igatahes
väga õpetlik ja südamlik lugu, mis vähemalt mind pani asjadele teisiti vaatama.
Ma arvan, et seda lavastust võiksid kõik
eestlased vaadata, sest nii mõneski asjas on meil lavastusest õppida. Näiteks,
miks me neid inimesi kes kunagi Ameerikasse või Rootsi emigreerusid, peame
ikkagi väliseestlasteks kuid neid kes Venemaale emigreerusid, me enam
eestlasteks ei pea? Kas Venemaa on ainult seetõttu kehvem paik emigreerumiseks,
et nad on meid okupeerinud? Ometigi on paljud tänaseks kuulsad inimesed omal
ajal mingi osa elust elanud Venemaal ja me kuulutame suure
uhkustundega kogu maailmale, et nad on eestlased. Miks me eristame inimesi?
Kindlasti tasub lavastust vaadates meeles
pidada, et tegemist on ühe inimese interpretatsiooniga ja me näeme kogu
sündmustikku läbi Julia Augi silmade. Seega võib kogu lugu olla kantud
nostalgiahõngust ja Augi lapsepõlvest võib olla jäänud veidi ilusam mälestus,
kui see tegelikult oli. Mitte, et ma tahaks väita, et Augil kindlasti ei olnud
nii tore lapsepõlv, aga tavaliselt inimesed ikka kipuvad mälestusi veidi ilustama.
Ma ei taha väita, et Augi lugu on vale või väljamõeldis, vaid pigem rõhutada
seda, et me ei saa üksiku loo põhjal üldistusi teha. Siiski vaadates lavastust
kui ühe perekonna või ühe inimese lugu, saame väga südamesse mineva loo osalisteks.
Julia Aug on ise ka lavastuse lavastaja.
Selles osas on kindlasti hea, et lavastaja ja autor on sama isik, kuna siis
oskab lavastaja kõik autori mõtted täpselt lavale tuua. Samas võiks teine
lavastaja ehk autori mõtteid teise nurga alt tõlgendada, andes nii lavastusele
uue kõrvalpilgu. Võib lihtsalt juhtuda, et kogu loomeprotsessis ollakse nii sees, et
mõni uus ja huvitav rakurss jääb märkamata. Ma pole kindel, kas Eesti publik on
varem Augi lavastusi näinud. Minule vähemalt tundus tema lavastajakäekiri (kui
nii saab ühe lavastuse põhjal üldse öelda) huvitav. Kuigi kui lavastuselemente
eraldi käsitleda, siis polnud seal midagi sellist, mida ma varem näinud ei
oleks. Aga koostoimides andsid erinevad elemendid kokku suurepärase ja
nauditava terviku.
Lavastus algab sellega, et lavale tulevad
Gert Raudsep ja Mirtel Pohla, kes istuvad teineteise vastu. Neid hakkavad
filmima Jaak Prints ja Laura Kukk. Kaamera filmis neid portreerežiimis ja nende
näod kuvati kõrvuti suurele ekraanile. Kuigi filmimine toimus seal samas
ekraani kõrval, sai nende vestlust vaadata justkui kinoekraanilt. Samas oli alati
võimalus pilk pöörata ka reaalselt kaamerate ees toimuvale vestlusele.
Sarnaselt olid lahendatud paljud stseenid. Lisaks lubas valge kinoekraan koos
tehniliste lahendustega näitlejate selja taha tekitada näiteks vihmase tänava,
mida reaalselt ruumis ei eksisteerinud. Sellise võttega loodi Brechtilik võõritusefekt,
kus ühel hetkel oli tunne nagu viibiksid sa kinosaalis (seda tunnet suurendasid
ekraanil nähtavad eesti ja vene keelsed subtiitrid), teisalt oli ikkagi aru
saada, et tegemist on teatrisaaliga, kus mõned asjad on tinglikud. Võõritusefekti
tekitas ka see, kui näitlejad etenduse alguses publikult küsisid, mis neile
nende vanaemaga esimesena seostub või meenub. Sellised hetked on alati veidi
koomilised kui sa istud tagumistes ridades (sest siis suure tõenäosusega sinult
ei küsita), sest sageli ei saa publik aru, kas neilt oodatakse päris vastust või
on küsimus lihtsalt osa tekstist, millele tegelikult vastust ei oodata.
Veel meeldis mulle sümbolite ja erinevate
kujundite kasutamine. Näiteks see kuidas Jaak Prints mängis koera. Ainsaks
viiteks koerale olid lendurimüts, nuuskimine ja paar haugatust. Teise näitena
võib tuua nööbid, mis kujutasid herneid. Kuna lavastust mängitakse black box
tüüpi saalis, siis polnud seal ka väga suurt lavakujundust ja enamasti
kujutatigi kõiki sündmusi ja tegevusi mõne üksiku rekvisiidi abil. Selliste
kujundite kasutamine on huvitav, kuid publikule samas keeruline, sest see nõuab
veidi rohkem mõtestamist ja süvenemist. Eriti nendele, kes pole väga palju
teatris käinud ja on harjunud, et asjad tähistavad teatris seda sama, mida nad
igapäevaelus tähistavad.
Vahel oli ka teksti järgimine keeruline, sest
ei saanud aru kes parajasti räägib. Näiteks siis kui Mirtel Pohla kehastatud
külaline rolle vahetas, oli mul mõnel korral raske aru saada, et ta hetkel ei
olegi külaline, kes meenutab oma lapsepõlve, vaid hoopis keegi teine. Paaril
korral ei ilmunud ekraanile ka subtiitreid. Ma ei tea, kas tegemist oligi
taotlusliku võttega, või oli tegemist tehnilise apsuga. Kuna minu vene keel on
peaaegu olematu, siis jäid osad stseenid mulle arusaamatuks. Samas oli lavastuses
ka neid kohti kus näitlejad rääkisid eesti keeles ja puudusid vene keelsed
subtiitrid. Ehk siiski oli asi taotluslik. Võtame seda kui integratsiooniprojekti.
Ma tean, et meie näitlejad on andekad. Kuid
siiski olin ma üllatunud, et kõik rääkisid nii puhast (vähemalt minu kõrvale
tundus ilma aktsendita olev) vene keelt. Küll aga tabas minu kõrv
Ülle Kaljuste mitmeski kohas (nii eesti kui vene keelse) tekstiga soperdamas.
Ometigi polnud tegemist esimese etendusega ja lavastus oleks võinud juba mingil
määral sisse mängitud olla.
Näitlejatest jäid sel korral kõige rohkem
silma Mirtel Pohla, kelle kanda oli peaosalise roll ja Jaak Prints, kellel olid (vist)
kõige koomilisemad rollid. Vähemalt mulle tundus, et ma naersin ainult Printsi erinevate
tegelaskujude peale. Kõige efektsemalt on siiski mällu sööbinud juba mainitud koera
osatäitmine. Paljudes stseenides oli Printsi tegelaskuju just kirsiks tordil.
Samas kui Mirtel Pohlat võiks mingis mõttes (ilmselt juuksevärvi sarnasuse
tõttu) ka väliselt Julia Augi sarnaseks pidada, oli tema rollisoorituses siiski
midagi sügavamat, mis pani talle kaasa elama. Nii kui Pohla lavale astus, oli
minu pilk talle pööratud. Ükskõik kui huvitav tegevus laval enne tema tulekut oli toimunud. Eriti pugesid mulle hinge need hetked, kui ekraanilt
suurelt tema nägu näidati. Seda emotsiooni, mida ta oma miimika ja olekuga
edasi andis, on raske sõnadega kirjeldada. Seda peab ise nägema. See on uskumatu, kui kõnekad võivad inimese silmad olla ja kui hästi Pohla tajus Julia Augi mõttemaailma - tema ängistust ja frustratsiooni kogu olukorra suhtes.
Laura Kukke pole ma varem laval näinud (kui
aus olla, siis polnud ma temast väga palju varem üldse midagi kuulnud). Siiski
tundus mulle, et tema nimi tasuks meelde jätta ja tulevikus peab tema
tegemistega veidi rohkem kursis püsima. Ma tahaks väga loota, et see polnud uudsus, mis Kuke rollisoorituse minu jaoks huvitavaks tegi. Ka Gert Raudsepa tegemisi pole ma
teatrilaval nägema juhtunud, kuid filmides on ta mulle alati meeldinud. Peab tunnistama,
et teatrilaval on ta veelgi parem, kui kinolinal. Ülle Kaljustet olen ma
sellest näiteseltskonnast kõige rohkem näinud. Seega olin ma tema osas kõige
rohkem pettunud. Ärge saage minust valesti aru, tema kehastatud vanaema oli
väga hea. Kuid minu jaoks jäi mingi üllatusmoment puudu. Oma vaimusilmas
kujutasin ma Kaljustet vanaema rollis veidi teistmoodi ette. Rohkem vanaemalikuna. Praegu tundus
mulle, et kõiki neid maneere ja nüansse olen ma juba varem näinud ja pigem meenutasid need mulle tema jõulisi naiskaraktereid, mitte ühte toredat vanaema väikese lapse silmade läbi. Jah, ma
tean, et näitlejad mängivad enda pealt ja mingil hetkel hakkavad näitlejale
omased žestid ja miimika korduma, kuid mulle meeldiks kui näitleja suudab igas
rollis end uuest küljest näidata.
Igatahes au ja kiitus Augile, et ta suutis
nii hea trupi kokku panna. Kindlasti on pool võitu selle lavastuse puhul just suurepärase trupi leidmine. Sest üldkokkuvõttes olid rollisooritused üle Eesti keskmise ja nauditavad nii vaadata kui kuulata. Kuna lavastus koosneb erinevatest stseenidest, mis
pole sageli üksteisega otseselt seotud, on terviku loomine veidi keerulisem.
Siinkohal tulebki suurepärase terviku loomisel abiks Ardo Ran Varrese muusikaline
kujundus. Eriti meeldisid mulle lastelaulud. Mul on nii kahju, et ma ühegi
laulu sõnu enam ei mäleta. Siis muidugi veel see tehniline videolahendus, mille autor on Laura Romanova ja mis jättis tunde nagu tõesti istuks kinosaalis. Kogu filmi- ja teatrimaagia tekkele aitas kaasa viimase lihvi andev valguskujundus Priidu Adlase poolt. Sel korral oli minu jaoks kõige kaasahaaravam kunstnik Polina Grechko stsenograafia. Eriti kõnekas oli paberi kasutamine, sest on ju paber see, mis otsustab, et Aug ei saa enam Eesti Vabariigi kodanik olla. Etenduse lõpus lennutatavad paberlennukid olid visuaalselt silmale ilusad vaadata, kuid viisid mind paratamatult mõttele, et paber muuks ei sobigi kui lennukiks ja lennukiks voltimine näitaks justkui Aug vilistaks Eesti Vabariigi paberile.
Ehk on tal isegi õigus, sest ega paber ei
määra seda mis rahvusest keegi on. See on ikka rohkem sisemine teadmine ja
süda, mis määrab rahvuse ja kodumaa. Just seetõttu leian ma, et me peaksime
rohkem avatud silmadega ringi käima ja teiste lugusid kuulama. “Minu Eesti
vanaema” puhul pole tegemist mitte ainult ühe naise looga, vaid kogu meie
ajalooga. Aga veidi teise nurga alt vaadatuna. Lõpuks jääb siiski õhku küsimus,
kelle me omaks võtame ja kelle me eemale tõukame ning miks me seda teeme?
Mina igatahes soovitan soojalt lavastust
vaatama minna, kui selleks võimalus peaks avanema. Jah, lavastus paneb kaasa
mõtlema selliste teemade üle, millest me mõelda ei tahaks, kuid ma olen kindel,
et need on väärt mõtted, mis teatrisaalis istudes pähe tulevad. Mina igatahes plaanin küll lavastust teist korda veel vaatama minna.
Autor ja lavastaja: Julia Aug
Kunstnik: Polina Grechko
Videokujundaja: Laura Romanova
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Mängisid:
Mirtel Pohla - külaline
Ülle Kaljuste - vanaema
Laura Kukk - tüdruk, Linda, naine
Gert Raudsep - ajakirjanik, Adolf Kesler, mees 1
Jaak Prints - advokaat, Oskar Aug, sõdur, mees 2, koer
* – Päisefoto
autor Siim Vahur
0 kommentaari:
Postita kommentaar