Minu Eesti vanaema

12. aprillil 2019 Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses

Sel korral tahan kirjutada sellisest lavastusest nagu “Minu Eesti vanaema”. Lavastus on valminud MTÜ R.A.A.A.M., Vaba Lava teatrikeskuse ja Julia Augi koostöös. Julia Aug on Venemaal tegutsev näitleja ja lavastaja kes on Eesti päritolu. Kui Teile Augi nimi midagi ei ütle, siis võin vihjeks öelda, et just tema mängis filmis “Seltsimees laps” venelannast koolidirektorit.

Sel korral on Julia Aug pannud kirja oma perekonnaloo ja selle ka ise Eestis lavale toonud. Eestlase jaoks võib tunduda kummaline, et naine kes elab Venemaal ja ei räägi sõnagi eesti keelt, identifitseerib end eestlasena. Kuid just sellest lavastus räägibki. Eestlaseks olemisest ja püüdlusest oma isamaale pääseda. Tegemist on dokumentaallavastusega, mis, nagu nimigi ütleb, räägib loo ühest Eesti vanaemast. Aug on kirja pannud enda isikliku loo sellest, kuidas tema vanavanemad olid Eesti kodanikud ja kuidas tema on oma kodakondsusest ilma jäänud. Ometigi peab ta end rohkem eestlaseks, kui ehk mõni eestlane ise. Igatahes väga õpetlik ja südamlik lugu, mis vähemalt mind pani asjadele teisiti vaatama.

Ma arvan, et seda lavastust võiksid kõik eestlased vaadata, sest nii mõneski asjas on meil lavastusest õppida. Näiteks, miks me neid inimesi kes kunagi Ameerikasse või Rootsi emigreerusid, peame ikkagi väliseestlasteks kuid neid kes Venemaale emigreerusid, me enam eestlasteks ei pea? Kas Venemaa on ainult seetõttu kehvem paik emigreerumiseks, et nad on meid okupeerinud? Ometigi on paljud tänaseks kuulsad inimesed omal ajal mingi osa elust elanud Venemaal ja me kuulutame suure uhkustundega kogu maailmale, et nad on eestlased. Miks me eristame inimesi?

Kindlasti tasub lavastust vaadates meeles pidada, et tegemist on ühe inimese interpretatsiooniga ja me näeme kogu sündmustikku läbi Julia Augi silmade. Seega võib kogu lugu olla kantud nostalgiahõngust ja Augi lapsepõlvest võib olla jäänud veidi ilusam mälestus, kui see tegelikult oli. Mitte, et ma tahaks väita, et Augil kindlasti ei olnud nii tore lapsepõlv, aga tavaliselt inimesed ikka kipuvad mälestusi veidi ilustama. Ma ei taha väita, et Augi lugu on vale või väljamõeldis, vaid pigem rõhutada seda, et me ei saa üksiku loo põhjal üldistusi teha. Siiski vaadates lavastust kui ühe perekonna või ühe inimese lugu, saame väga südamesse mineva loo osalisteks.

Julia Aug on ise ka lavastuse lavastaja. Selles osas on kindlasti hea, et lavastaja ja autor on sama isik, kuna siis oskab lavastaja kõik autori mõtted täpselt lavale tuua. Samas võiks teine lavastaja ehk autori mõtteid teise nurga alt tõlgendada, andes nii lavastusele uue kõrvalpilgu. Võib lihtsalt juhtuda, et kogu loomeprotsessis ollakse nii sees, et mõni uus ja huvitav rakurss jääb märkamata. Ma pole kindel, kas Eesti publik on varem Augi lavastusi näinud. Minule vähemalt tundus tema lavastajakäekiri (kui nii saab ühe lavastuse põhjal üldse öelda) huvitav. Kuigi kui lavastuselemente eraldi käsitleda, siis polnud seal midagi sellist, mida ma varem näinud ei oleks. Aga koostoimides andsid erinevad elemendid kokku suurepärase ja nauditava terviku.

Lavastus algab sellega, et lavale tulevad Gert Raudsep ja Mirtel Pohla, kes istuvad teineteise vastu. Neid hakkavad filmima Jaak Prints ja Laura Kukk. Kaamera filmis neid portreerežiimis ja nende näod kuvati kõrvuti suurele ekraanile. Kuigi filmimine toimus seal samas ekraani kõrval, sai nende vestlust vaadata justkui kinoekraanilt. Samas oli alati võimalus pilk pöörata ka reaalselt kaamerate ees toimuvale vestlusele. Sarnaselt olid lahendatud paljud stseenid. Lisaks lubas valge kinoekraan koos tehniliste lahendustega näitlejate selja taha tekitada näiteks vihmase tänava, mida reaalselt ruumis ei eksisteerinud. Sellise võttega loodi Brechtilik võõritusefekt, kus ühel hetkel oli tunne nagu viibiksid sa kinosaalis (seda tunnet suurendasid ekraanil nähtavad eesti ja vene keelsed subtiitrid), teisalt oli ikkagi aru saada, et tegemist on teatrisaaliga, kus mõned asjad on tinglikud. Võõritusefekti tekitas ka see, kui näitlejad etenduse alguses publikult küsisid, mis neile nende vanaemaga esimesena seostub või meenub. Sellised hetked on alati veidi koomilised kui sa istud tagumistes ridades (sest siis suure tõenäosusega sinult ei küsita), sest sageli ei saa publik aru, kas neilt oodatakse päris vastust või on küsimus lihtsalt osa tekstist, millele tegelikult vastust ei oodata.

Veel meeldis mulle sümbolite ja erinevate kujundite kasutamine. Näiteks see kuidas Jaak Prints mängis koera. Ainsaks viiteks koerale olid lendurimüts, nuuskimine ja paar haugatust. Teise näitena võib tuua nööbid, mis kujutasid herneid. Kuna lavastust mängitakse black box tüüpi saalis, siis polnud seal ka väga suurt lavakujundust ja enamasti kujutatigi kõiki sündmusi ja tegevusi mõne üksiku rekvisiidi abil. Selliste kujundite kasutamine on huvitav, kuid publikule samas keeruline, sest see nõuab veidi rohkem mõtestamist ja süvenemist. Eriti nendele, kes pole väga palju teatris käinud ja on harjunud, et asjad tähistavad teatris seda sama, mida nad igapäevaelus tähistavad.

Vahel oli ka teksti järgimine keeruline, sest ei saanud aru kes parajasti räägib. Näiteks siis kui Mirtel Pohla kehastatud külaline rolle vahetas, oli mul mõnel korral raske aru saada, et ta hetkel ei olegi külaline, kes meenutab oma lapsepõlve, vaid hoopis keegi teine. Paaril korral ei ilmunud ekraanile ka subtiitreid. Ma ei tea, kas tegemist oligi taotlusliku võttega, või oli tegemist tehnilise apsuga. Kuna minu vene keel on peaaegu olematu, siis jäid osad stseenid mulle arusaamatuks. Samas oli lavastuses ka neid kohti kus näitlejad rääkisid eesti keeles ja puudusid vene keelsed subtiitrid. Ehk siiski oli asi taotluslik. Võtame seda kui integratsiooniprojekti.

Ma tean, et meie näitlejad on andekad. Kuid siiski olin ma üllatunud, et kõik rääkisid nii puhast (vähemalt minu kõrvale tundus ilma aktsendita olev) vene keelt. Küll aga tabas minu kõrv Ülle Kaljuste mitmeski kohas (nii eesti kui vene keelse) tekstiga soperdamas. Ometigi polnud tegemist esimese etendusega ja lavastus oleks võinud juba mingil määral sisse mängitud olla.

Näitlejatest jäid sel korral kõige rohkem silma Mirtel Pohla, kelle kanda oli peaosalise roll ja Jaak Prints, kellel olid (vist) kõige koomilisemad rollid. Vähemalt mulle tundus, et ma naersin ainult Printsi erinevate tegelaskujude peale. Kõige efektsemalt on siiski mällu sööbinud juba mainitud koera osatäitmine. Paljudes stseenides oli Printsi tegelaskuju just kirsiks tordil. Samas kui Mirtel Pohlat võiks mingis mõttes (ilmselt juuksevärvi sarnasuse tõttu) ka väliselt Julia Augi sarnaseks pidada, oli tema rollisoorituses siiski midagi sügavamat, mis pani talle kaasa elama. Nii kui Pohla lavale astus, oli minu pilk talle pööratud. Ükskõik kui huvitav tegevus laval enne tema tulekut oli toimunud. Eriti pugesid mulle hinge need hetked, kui ekraanilt suurelt tema nägu näidati. Seda emotsiooni, mida ta oma miimika ja olekuga edasi andis, on raske sõnadega kirjeldada. Seda peab ise nägema. See on uskumatu, kui kõnekad võivad inimese silmad olla ja kui hästi Pohla tajus Julia Augi mõttemaailma - tema ängistust ja frustratsiooni kogu olukorra suhtes.

Laura Kukke pole ma varem laval näinud (kui aus olla, siis polnud ma temast väga palju varem üldse midagi kuulnud). Siiski tundus mulle, et tema nimi tasuks meelde jätta ja tulevikus peab tema tegemistega veidi rohkem kursis püsima. Ma tahaks väga loota, et see polnud uudsus, mis Kuke rollisoorituse minu jaoks huvitavaks tegi. Ka Gert Raudsepa tegemisi pole ma teatrilaval nägema juhtunud, kuid filmides on ta mulle alati meeldinud. Peab tunnistama, et teatrilaval on ta veelgi parem, kui kinolinal. Ülle Kaljustet olen ma sellest näiteseltskonnast kõige rohkem näinud. Seega olin ma tema osas kõige rohkem pettunud. Ärge saage minust valesti aru, tema kehastatud vanaema oli väga hea. Kuid minu jaoks jäi mingi üllatusmoment puudu. Oma vaimusilmas kujutasin ma Kaljustet vanaema rollis veidi teistmoodi ette. Rohkem vanaemalikuna. Praegu tundus mulle, et kõiki neid maneere ja nüansse olen ma juba varem näinud ja pigem meenutasid need mulle tema jõulisi naiskaraktereid, mitte ühte toredat vanaema väikese lapse silmade läbi. Jah, ma tean, et näitlejad mängivad enda pealt ja mingil hetkel hakkavad näitlejale omased žestid ja miimika korduma, kuid mulle meeldiks kui näitleja suudab igas rollis end uuest küljest näidata.

Igatahes au ja kiitus Augile, et ta suutis nii hea trupi kokku panna. Kindlasti on pool võitu selle lavastuse puhul just suurepärase trupi leidmine. Sest üldkokkuvõttes olid rollisooritused üle Eesti keskmise ja nauditavad nii vaadata kui kuulata. Kuna lavastus koosneb erinevatest stseenidest, mis pole sageli üksteisega otseselt seotud, on terviku loomine veidi keerulisem. Siinkohal tulebki suurepärase terviku loomisel abiks Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus. Eriti meeldisid mulle lastelaulud. Mul on nii kahju, et ma ühegi laulu sõnu enam ei mäleta. Siis muidugi veel see tehniline videolahendus, mille autor on Laura Romanova ja mis jättis tunde nagu tõesti istuks kinosaalis. Kogu filmi- ja teatrimaagia tekkele aitas kaasa viimase lihvi andev valguskujundus Priidu Adlase poolt. Sel korral oli minu jaoks kõige kaasahaaravam kunstnik Polina Grechko stsenograafia. Eriti kõnekas oli paberi kasutamine, sest on ju paber see, mis otsustab, et Aug ei saa enam Eesti Vabariigi kodanik olla. Etenduse lõpus lennutatavad paberlennukid olid visuaalselt silmale ilusad vaadata, kuid viisid mind paratamatult mõttele, et paber muuks ei sobigi kui lennukiks ja lennukiks voltimine näitaks justkui Aug vilistaks Eesti Vabariigi paberile.

Ehk on tal isegi õigus, sest ega paber ei määra seda mis rahvusest keegi on. See on ikka rohkem sisemine teadmine ja süda, mis määrab rahvuse ja kodumaa. Just seetõttu leian ma, et me peaksime rohkem avatud silmadega ringi käima ja teiste lugusid kuulama. “Minu Eesti vanaema” puhul pole tegemist mitte ainult ühe naise looga, vaid kogu meie ajalooga. Aga veidi teise nurga alt vaadatuna. Lõpuks jääb siiski õhku küsimus, kelle me omaks võtame ja kelle me eemale tõukame ning miks me seda teeme?

Mina igatahes soovitan soojalt lavastust vaatama minna, kui selleks võimalus peaks avanema. Jah, lavastus paneb kaasa mõtlema selliste teemade üle, millest me mõelda ei tahaks, kuid ma olen kindel, et need on väärt mõtted, mis teatrisaalis istudes pähe tulevad. Mina igatahes plaanin küll lavastust teist korda veel vaatama minna.

Autor ja lavastaja: Julia Aug

Kunstnik: Polina Grechko

Videokujundaja: Laura Romanova

Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres

Valguskujundaja: Priidu Adlas

Mängisid:

Mirtel Pohla - külaline

Ülle Kaljuste - vanaema

Laura Kukk - tüdruk, Linda, naine

Gert Raudsep - ajakirjanik, Adolf Kesler, mees 1

Jaak Prints - advokaat, Oskar Aug, sõdur, mees 2, koer

* – Päisefoto autor Siim Vahur

Loe edasi

Taevas, muld ja tulevik

4. juunil 2019 Otepää Linnamäel

Käsi püsti, kellele meeldib kuum suvi? Mmmm, eriti need mõnusalt pikad, valged ja soojad suveõhtud koos hurmava päikeseloojangu ja taamalt kostva käo kukumisega. Ja kui sellesse sumedasse õhtusse veel üks hea kontsert või teatrietendus koos meeldiva seltskonna ning vaheajal nauditava maitseelamusega lisada, siis on minu meelest suveõhtu täiuslikult veedetud. Ilmselt ühinevad minu arvamusega veel paljud eestlased, sest mida lähemale suvi saabus, seda sagedamini leidsid inimesed siia blogisse tee just suvelavastuse kohta infot otsides.

Minu suvelavastuse hooaeg sai eriti pidulikult avatud 4. juunil Otepää Linnamäel koos Eesti lipu 135. aastapäevale pühendatud lavastusega. Tegelikult olen ka Estonia “West Side Story´t” ja Eesti Draamateatri “Isamaa pääsukesed” juba sel kevadel näinud, mida võib ka suvelavastuste alla liigitada, aga kuna neid mängitakse ikkagi teatrisaalis (või kultuurimajas), siis neid ma nö “klassikaliseks suvelavastuseks” ei loe.

Arvestades, et lavastust “Taevas, muld ja tulevik” mängitakse Otepääl ainult loetud korrad, siis soovitan postitust kiiresti lugeda, et soovi korral ikka jõuaks piletid ära osta. Ja piletid soovitan kõigil osta. Erki Aule vormis meie sinimustvalge lipu ajaloo näidendiks ja Peep Maasik pani selle loo lavale. Peamiselt keskendutakse ärkamisaegsele eestlustundele ja Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipu loomisloole, kuid teemaks tuleb ka sinimustvalge lipu peitmine Nõukogude korra ajal. Et lugu päris ajalootunniks ei muutuks, on Erki Aule näidendit vürtsitanud inimsuhetega. Eriti palju näidatakse Aleksander Auna (Jüri Vlassov) ja kolhoosi vahelist vägikaikavedu ning Karl August Hermanni ja tema abikaasa Paula veidi ühekülgseks muutuvat armastust. Selle kohta mul teadmised puuduvad, kas inimesi puudutavad seigad on ka reaalselt juhtunud, või on tegemist Erki Aule fantaasiaga. Üldjoontes lipu lugu on ajalooliselt küll täpne.

Kui nüüd käsi südamele panna ja tunnistada, siis ma olin lavastuse suhtes veidi skeptiline. Kuigi ma olen hakanud järjest rohkem huvi tundma dokumentaallavastuste vastu, siis kartsin ikkagi, et äkki sinimustvalge lipu lugu jääb minu jaoks igavaks. Kõige motiveerivam oli mõni tuttav nimi näitlejate hulgas, kuigi häbiga pean tunnistama, et paljud nimed olid minu jaoks siiski võõrad. Eks natukene tekitas huvi ka see, et Merilin Kirbits, kes on Otepää Kultuurikeskuste loomejuht on selle lavastuse projektijuht ja hakkas juba varakult sotsiaalmeedias kavandatavat lavastust ning selle ettevalmistusi tutvustama. No kuidas ma siis ei lähe teatrisse, kui olen juba algusest peale näinud, kuidas Linnamäge talgupäeval koristati ja kuidas lavastus muudkui valmis. Peaaegu oleks nagu ise osake lavastuse valmimisprotsessist olnud. Kõige mõjuvam põhjus oli minu puhul ilmselt ilus ilm ja üks halenaljakas tööga seotud juhtum, mille maha laadimiseks vajasin ma teatrit.

Teistele annan soovituse, et minge ikka heade ootustega teatrisse. Tegemist on väga hea lavastusega. Ma plaanin teist korda ka vaatama minna, kui peaks vaba õhtu olema. Kuigi mulle meeldis vist üldine õhkkond ja lavastustervik rohkem, kui lavastuse erinevad osad eraldi, aga tervik ongi see, mis peab vaatajale mällu süüvima. Lavakujunduse eest annaksin kunstnik Maarja Pabunenile 9 punkti 10-st. Multšine mänguplats, millel hulgaliselt puupakke, mida enamasti küll kasutatakse istumiseks, kuid mis sobivad edukalt ka kuuskede aluseks. Tagaseinaks tihe kuusehekk, millest kummalgi pool puuriit. Minu arvates võiksid kõik vabas looduses olevad lavad nii looduslähedased olla. Kuigi pakud olid kenasti lõigatud ja ka neil olevad kuused nägid veidi esinduslikumad välja, kui keskmisest metsast leida võib, jäi siiski mulje looduslikkusest. Kohati nii looduslikust keskkonnast, et prožektorid tundusid minu jaoks liigsete võõrkehadena. Samas andsid prožektorid mulje tulevikust samal ajal kui taevas oli looduslikult sinine ja ka maapind oli kaetud musta mullaga. Sisuliselt oli juba ilma etendust nägemata, ainult mängupaika nähes selge, miks lavastusel just selline pealkiri on.

Kuigi Erki Aule on päris hea teksti kokku kirjutanud ja aeg-ajalt oli mõnda head lauset kuulda, siis need kõige olulisemad laused on minu meelest lavastuse Facebooki lehel välja toodud ning midagi muud mulle tekstist meelde ei jäänud. Ehk siis minu jaoks oli lavastuse tekst nagu filmitreiler, kus kõik paremad kohad on juba enne reklaamis ära näidatud ja filmi vaadates, selgub et tegemist polegi teab mis hea linateosega. Dokumentaallavastuses ei saagi väga palju nalja teha, aga ma oleksin veidi mitmekihilisemat teksti tahtnud. Minu jaoks jäi kõik praegu väga pealiskaudseks ja ühemõtteliseks. Või ei saanud ma teksti sügavamõttelisusest lihtsalt aru ja ei pööranud tekstile piisavalt tähelepanu, sest mu tähelepanu köitsid teised lavastuselemendid.

Näiteks muusika. Selline tunne, nagu ma oleksin varem koopas elanud, et ma pole folktroonikaansambel Oopusest mitte midagi kuulnud. See oli võimas, mida nad tegid. Kui ma nende lugusid nüüd internetiavarustest kuulan, siis pole see pooltki nii võimas elamus. Aga Mari Meentalo torupilli mäng kohe etenduse alguses tõi kananaha ihule, sest see oli nii võimas. Kuigi elektroonika on tulevikuga rohkem seotud, siis torupill sobis muistsele Linnamäele kui rusikas silmaauku. Selleks, et seda võimsat emotsiooni mõista, peab seda ise kogema. Minu meelest andis Oopuse tehtud helikujundus kogu lavastusele hoopis arhailisema mõõtme ja ma unustasin end vahel ainiti Mari Meentalot vaatama, mitte ei vaadanud laval tegutsevaid näitlejaid.

Suurepärast muusikalist elamust pakkus ka Otepää koor Merle Soonbergi juhatusel. Mul tekkis kohati tunne, justkui oleksin ma laulupeol. Eriti süvendas laulupeo tunnet etenduse lõpus kõlanud laul “Eesti lipp”, mil kogu publik püsti tõusis ja kaasa laulma hakkas. Täiesti võimas tunne. Kuigi ma pole Balti ketis osalenud, siis mingil hetkel leidsin end mõttelt, et kas selline oligi siis see tunne Balti ketis seista. Teate seda tunnet, et me kõik oleme üks suur ja sõbralik rahvas, kes on ainult ühe asja eest väljas – kaitsta oma lippu, sest see on meie identiteet? Kui ei tea, siis soovitan sammud Otepää poole seada.

Kindlasti paneb lavastus inimesed natukene rohkem sellele mõtlema, miks meil peab üldse oma lipp olema ja miks ei piisa meile näiteks kuldsete tähtedega sinisest Euroopa Liidu lipust. Või sellele, kui raske on meie lipu saatus üldse olnud ja miks me peaksime oma lippu tähtsustama ning ka endale kui unikaalsele rahvusele rohkem tähelepanu pöörama. Äkki oleks aeg poliitikute ja valitsuse kirumine ära lõpetada ning ise midagi oma rahvustunde näitamiseks ära teha? Või peaks oma lastele seletama, mida tähendab eestlaseks olemine ja eestlaseks jäämine. Kuigi ma olen noor inimene, siis mul on kahju selelst, kuidas minust veel nooremad inimesed meie ilusat emakeelt ingliskeelsete väljenditega “rikastavad”. Äkki, kui noored viia lavastust vaatama ja nad mõistavad, mida tähendab eestlaseks olemine (sest Karl August Hermanni nimeline tegelane seletab seda oma tütrele väga kenasti), siis lõpeb see keele solkimine ka ära.

Üldse tundub mulle, et lavastus aitab meil oma eelkäijaid ning nende kannatusi paremini mõista. Samas saame ehk ka ise ühtteist kõrva taha panna, kuidas oma abikaasaga pikalt õnnelikult abielus olla või kuidas jääda endale kindlaks kui riik sulle ülekohut teeb. Kes tahab ja näeb, see leiab mitmeid paralleele meie tänapäevase ühiskonnaga.

Näitlejatest kedagi kohe väga eriliselt välja tuua ei oskagi. Lavastaja on teinud head tööd ja osanud kõik näitlejad ühtse ansamblina mängima panna. Kuna ma Merilin Kirbitsat ja Rauno Kaibiainenit tean põhiliselt improteater IMPEERIUM-I etendustest, siis neid oli veidi harjumatum kindlas rollis näha. Ma pole kindel, kas teised inimesed olid ka samas seisus, või mitte. Igatahes kui Merilin Kirbits päris mitmes kohas naerma hakkas (mul pole õrna aimu ka, kas see oli kogemata välja lipsanud near või täiesti taotluslik), siis hakkas ka publik naerma. Justkui nad viibiksid improteatri etendusel, kus näitleja ise naerab selle üle, et talle teeb improviseerimine nalja. Mina enamasti nendes stseenides midagi naljakat küll ei näinud ja polnud see tekst ja situatsioon ka minu meelest selline, et tegelane peaks naerma hakkama. Seega on see minu jaoks kõige suurem müsteerium. Aga teised näitlejad ei jäänud mitte millegi nii erilisega silma, et ma seda nüüd kolm päeva hiljem mäletaksin. Ilmselt on see tingitud sellest, et muusika ja kostüümid varjutasid mu tähelepanu ja ma olen lihtsalt terviku lummuses. Ikka veel.

Kostüümidest ma vist polegi veel rääkinud. Iseenesest olid kostüümid täitsa tavalised ja ajastule omased. Mulle lihtsalt need ärkamisaegsed naiste pikad seelikud ja kõrge kaelusega ning rüüsidega pluusid nii jubedalt meeldivad. Seetõttu tundus mulle, et Miina ja Paula olid eriti suursugused. Mulle meeldib, kui kostüümid on autentsed, mitte mingi odav koopia. Seega plusspunktid minu poolt.

Ja mis suvelavastus see oleks, kui vabas õhus ei kasutataks mõnda põrisevat sõiduvahendit. Otepää Linnamäel võib näha lausa ühte nelja- ja ühte kolmerattalist Nõukogude ajast pärinevat sõiduvahendit. Seega saavad ka tehnikahuvilised oma retrohõngulise elamuse kätte. Mulle küll meenus mõlema masinaga mu lapsepõlv (ja ma pole Nõukogude aja inimene).

Mina soovitan väga soojalt Otepääle minna. Soovitan kohe veidi varem minna, et enne etendust Otepää Linnamäge ja sealseid linnuse varemeid uurida ning kohalikku Nuustaku käsitööõlut ja värsket hapukurki mekkida.

Autor: Erki Aule

Lavastaja: Peep Maasik

Kunstnik: Maarja Pabunen

Helikujundaja: Ott Kartau

Valguskujundaja: Aleksander Sproghis

Koreograaf: Egely Pruuli

Videokunstnik: Kärt Petser

Mängisid:

Rauno Kaibiainen – Aleksander Mõtus; Karl Aun

Jüri Vlassov – Aleksander Aun

Veikko Täär – Rektor; Lossman

Ott Kartau – Karl August Hermann; Raadiohääl

Lauri Kink – Johannes

Merilin Kirbits – Paula Hermann

Mari Anton – Miina Hermann

Loore All – Salme

Lisaks folktroonikaansambel Oopus (Mari Meentalo, Johannes Ahun, Aleksander Sproghis) ja Otepää koor (Kati Arkmann, Pille-Riin Merilo, Geir Kudu, Piia Pärn, Heidi Soonberg, Pille Plinte, Annela Jürgenson, Merle Soonberg, Taavi Koppel, Ilmo Tamm, Kalev Kirbits, Karl August Soonberg, Andres Aps, Andrus Maileht, Ken Arula)

PS! Viimased etendused toimuvad 9. ja 10. juunil kell 20.

* – päisepilt pärineb lavastuse Facebooki leheküljelt ja foto autoriks on Adam Illingworth

Loe edasi

Mäluteater Eestis Merle Karusoo näitel

Blogis on väga pikka aega vaikus olnud. Pean häbiga tunnistama, et teatrisse pole tõesti väga palju jõudnud. Eks see rööprähklemine mitme töökoha ja täiskohaga päevaõppes õppimise ajal võtab päris palju aega ja energiat ära. Siiski üritan järgemööda oma mõtteid kirja panna. Enamus lavastusi, mida vaatamas käinud olen, on nii uued, et saate neid sügisel uuesti vaatama minna. Ehk avaldangi oma mustandid siis sügisel. Aga vahelduseks jagan sel korral hoopis oma referaati, mida nii mõnigi teatriteadust õppiv kursusekaaslane kiitis. Ehk saate Teiegi midagi uut teada.

Siit ta tuleb.

Teater on üks osa rahvuslikust kultuurimälust. Eriti oluliseks sai Eestis teater kultuurimälu ja rahvusliku ajaloo edasikandjana Nõukogude okupatsiooni ajal. Sel perioodil oli teater inimeste võimaluseks oma allasurutud pingete välja elamiseks ning võõrvõimu vastu protesti avaldamiseks. (Kruuspere 2017: 42) Piret Kruuspere (2017: 35) toob oma artiklis välja, et teatrit kui kultuurimälu meediumit on Eestis analüüsitud põgusalt.

Mäluteatri olemus

Mäluteatrit saab vaadelda kui dokumentaallavastuste ühte alaliiki. Oma doktoriväitekirjas defineerib Madli Pesti (2016: 82) dokumentaalteatrit kui lavastust, mille algmaterjaliks on kasutatud erinevaid arhiivimaterjale, intervjuusid, dokumente, kirju, statistikat, raadiosaateid, helifaile, filmikaadreid jms. Ajaloost on teada, kuidas dokumentaalteater on aidanud ajalugu lahti mõtestada, andes võimaluse rääkida näiteks nendest teemadest, millest varem peeti vajalikuks vaikida (Pesti 2016: 82).

Jeanette Malkin (1999: 21) nimetab mäluteatriks etenduskunsti, mis tegeleb rahvuslike minevikumälestustega, mida seni on tabuks peetud. Samas võib mäluteater olla publiku ja teatritegijate minevikumälu käivitavaks teguriks. Malkini definitsiooniga nõustub ka Anneli Saro (2008: 309–310), kes toob välja, et nii film kui teater on kollektiivse mäletamise olulised edasikandjad, ja et teater on üks mälu väljendusvahenditest. Teatrist rääkides on kõige olulisemate mälestuste edasiandjateks näidendid ja inimesed, kes neid näidendeid lavale toovad. Samas ei saa ära unustada teatrisaalis istuvat publikut, kes laval nähtud ja kuuldud lugudele oma eluloo juurde lisab ja sellega oma mäluteatri loob. (Saro 2008: 310) Siiski toob Piret Kruuspere (2010: 131) välja, et mäluteater on pigem kujundlik termin, mitte ei kätke väga täpselt piiritletud teadusterminit.

Eesti kultuurimälu ja teatri seoseid on võimalik analüüsida, kasutades rahvusklassika ja ajaloolise proosa lavatõlgendusi, ajaloolisest ainesest lähtuvat omadramaturgiat ning lähiajaloo traumaatiliste kogemuste dramatiseerimist. Merle Karusoo kasutab oma loomingus peamiselt viimati nimetatud analüüsiviisi. (Kruuspere 2017: 43)

Merle Karusoo mäluteater

Karusoo eluloolisi lavastusi 1980ndatel peetakse Eesti mäluteatri alguseks. Tema tehtavaid lavastusi võib nimetada ka teatriks, mis tegeleb teatud kindla eluvaldkonna uurimisega. (Pesti 2016: 109) Piret Kruuspere (2010: 140) ütleb, et Merle Karusoo lavastustes on tunda sotsiaalteaduslikku lähenemist, mida on mõjutanud Karusoo sotsioloogiaõpingud Tartu Ülikoolis. Sotsiaalteaduslikku lähenemist pooldab ka Merle Karusoo ise, (2000) nimetades enda lavastusi sotsiaaluuringuteks. Kunagistest õpingutest ja sotsioloogiahuvist annab märku tema lavastuste peamine eesmärk, milleks on võimendada sotsiaalseid probleeme teatri kaudu ning seeläbi selgitada välja ühiskonnas esinevad pingekolded (Pesti 2016: 109).  Sageli võib Karusoo lavastustest leida ühtseid teemasid või motiive ning mitmed lavastused on niiviisi mõtteliselt omavahel seotud. Näiteks oli mõlema 1982. aastal valminud X lennu diplomitöö („Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis…”) tuumaks (noorte) inimeste mure oma riigi, keele ja kultuuri pärast. (Kruuspere 2010: 132–133)

Aastatel 1987–1998 juhatas Merle Karusoo Pirgu Arendusseltsi mälusektorit, kus ta kogus koos oma trupi näitlejatega eesti inimeste elulugusid. Sama trupiga esitati lavastusi, mis rääkisid Eesti ajaloost alates 20. sajandi algusest kuni Saksa ja Vene okupatsioonideni. Pärast Nõukogude võimu aega on Merle Karusoo peaeesmärgiks mõtestada lavalauadel Eesti ajalugu. Eesmärgiks on olnud tuua avalikkuse ette inimeste isikliku elu pained, mille oli põhjustanud omaaegse Nõukogude süsteemi julmused. (Pesti 2016: 110) Dokumentaalteatri põhielemendiks on inimese elulugu ja Merle Karusoo rõhutab, et inimeselt ei saa tema elulugu ära võtta (Kruuspere 2010: 132). Karusoo on öelnud (2000): „Sotsioloogilise teatri eesmärk on tõstatada teatud teemasid, mille lahendamise järele on ühiskonnas juba karjuv vajadus“.

Karusoo lavastustele on iseloomulik, et kuigi algmaterjal on ühe inimese personaalne lugu, saab lavastustervikuna ühe inimese personaalsetest lugudest kogu rahva ühiskondlik ja poliitiline üldistus (Kruuspere 2010: 131; Pesti 2016: 111). Näiteks annab Karusoo teater vanema põlvkonna inimestele õiguse mäletada seda, millest Nõukogude okupatsioon neid vaikima sundis (Kruuspere 2010: 132). Karusoo (2000) ütleb, et tema jaoks on mäluteatri juures kõige olulisem teatri vabastav toime, sest mälestustest rääkimine lubab andestada endale ja neile, kes meile kannatusi on põhjustanud. Karusoole on teater kui väitlusareen, kus näitlejad saavad esitada ühe teema kohta nii poolt- kui ka vastuargumente, jäädes ise sealjuures neutraalseks (Pesti 2016: 112). Oma mäluteatri võtab Merle Karusoo (2000) kokku järgnevalt: „Ma olen sügavalt seda usku, et minevikku peab mäletama, ja just nimelt emotsionaalselt“.

Merle Karusoo mäluteatri lavastused saab jagada kaheks. Esiteks lavastused, mille lähtematerjal põhineb originaaldokumentidel, ning teiseks lavastused, mille tekst on saadud intervjuudest. Intervjuude põhjal valminud lavastused saab jagada omakorda kolmeks. Esiteks lavastused, kus inimesed, kes oma lugusid rääkisid, esitavad neid ka teatrilaval. Sellised lavastused on näiteks Lavakunstikooli X lennuga tehtud „Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis”, kus näitlejad rääkisid ja esitasid iseenda elulugusid. Teiseks on lavastused, kus näitlejad on uuritavatega ise intervjuud teinud ning esitavad neid lugusid. Näiteks said lavastuse „Sügis 1944” puhul Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilased ülesandeks intervjueerida 1944. aasta sügisel üle mere põgeneda soovinud inimesi ning seejärel nende lugusid laval ette kanda. Kolmandaks on lavastused, kus intervjuud on teinud lavastaja või näitlejad, kuid pole oluline, et teksti kannab laval ette konkreetselt see inimene, kes intervjuu tegi. Selliseks lavastuseks oli näiteks “Küüdipoisid”, mis käsitles küüditamist küüditajate vaatepunktist. (Pesti 2016: 110).

Kokkuvõtteks võib öelda, et mäluteatrit kui ühte dokumentaallavastuste alaliiki võib nimetada rahvusliku mälu edasikandjaks. Kuigi Eestis on teatrit kultuurimälu edasikandjana vähe käsitletud, on siiski hea meel tõdeda, et Merle Karusoo on oma lavastustega andnud suure panuse kultuurimälu edasi kandmiseks. Lisaks kultuurimälu edasi kandmisele on Merle Karusoo lavastused olnud laiemalt olulised Eesti ajaloo ja eesti inimeste elulugude mõtestamisel. Ajaloo autentseks mõtestamiseks on Karusoo oma lavastuste algmaterjaliks kasutanud nii originaaldokumente kui ka intervjuusid. Kuna Karusoo lavastused on emotsionaalsed, siis on kindel, et ükskõikseks ei jäta need kedagi.

Kasutatud allikad:

·  Karusoo, Merle 2000. Põhisuunda mittekuuluv – Teater. Muusika. Kino., 2, 15–27. http://ares.nlib.ee/TMK/2000/02/b13596755.html. Vaadatud 30.03.2019

·      Kruuspere, Piret 2010. Omaeluloolisus eesti teatris: Merle Karusoo lavastustest. – Methis, vol 4, 131–142.

·      Kruuspere, Piret 2017. Eesti näitekirjandus ja teater kultuurimälu meediumitena. – Philologia Estonica Tallinnensis, 2, 35–58.

·      Malkin, Jeanette R. 1999. Memory Theatre and Postmodern Drama. Michigan: The University of Michigan Press.

·      Pesti, Madli 2016. Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris. Doktoriväitekiri. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

·   Saro, Anneli 2008. Stereotypes and cultural memory: adaptations of Oskar Luts’s Spring in theatre and film. – Trames, 309–318.

Loe edasi