Kuidas minust teatriteadlane sai

Täieõiguslik TÜ tudeng vande andmisel

Need, kes minu blogisse sagedamini satuvad on kindlasti märganud, et siin on viimasel ajal vaiksemaks jäänud. Ja samas olen ma siin-seal järjest rohkem kooli maininud. Nüüd oleks vist aeg südamelt ära rääkida, et mis koolist ma räägin. Praeguse seisuga olen edukalt lõpetanud esimese kursuse Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna kirjandus ja kultuuriteaduste õpingutes. Täpsemalt teatriteaduse erialal. Mõni inimene kohe ei oska ilma õppimata olla.

Aga miks just teatriteadus, kui see pole minu elukutsega kuidagi seotud? Haiglas töötades pole teatriteadusest eriti mingit kasu. Ja karjääri ma veel nii kardnaalselt ka muuta ei kavatse. Võõrastele ja ka veidi tuttavatele inimestele tuleb see uudis alati väikese šokina. Isegi nendele, kes teavad, et teater mulle meeldib. Küll aga ei tea paljud seda, et teater ja meditsiin on minu jaoks päris tihedalt seotud.

Suurema teatripisiku sain just Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õeks õppides külge, kuna siis oli teater mulle piisavalt lähedal ja piletid soodsad, sest Vanemuine pakub tudengitele kella kuue piletit. Kella kuue pilet tähendab seda, et kui sa oled tudeng ja etendusele on vabu kohti, siis alates kella uuest saab etendusele osta soodushinnaga (krooni ajal ei ületanud pileti hind 100 krooni ja nüüd vist 8 eurot) pileti. Eks teater oli mind ka varem huvitanud, sest ega ma muidu poleks Lavakunstikateedrisse katsetele läinud ja Marika Korolevi töövarjuks olnud. Maal ilma autota elades polnud aga võimalust eriti tihti teatrisse sattuda. Tartusse kooli asudes oli teater lähedal, vaba aega ja rahanatukest ka oli. Kõige tähtsam on see, et mu ümber olid inimesed, kes olid minuga nõus teatris käima. Sest siis ma polnud veel nii julge, et üksinda teatris käia. Ja teistega koos käimine tekitas ka selle harjumuse, et pärast laval nähtut omavahel lahti mõtestada. Tervishoiukõrgkool on märgiline ka selle poolest, et seal õppides oli minu rühmas tüdruk, kes oli Tartu Ülikoolis õppinud kirjandus-ja teatriteadust ning selle õenduse vastu välja vahetanud. Mul polnud enne seda aimu ka, et selline eriala üldse eksisteerib. Samas ei saanud ma tol ajal aru, miks peaks keegi teatri õenduse vastu vahetama. Tänaseks on enda kogemus näidanud, et neid inimesi on väga palju, kes sellisest erialast kuulnud ei ole.

Teatriteaduse erialaga puutusin veidi lähemalt kokku 2016. aastal kui ma Tartu Ülikoolis õendusteaduse magistriõppes õppisin. Otsustasin siis vabaaineteks midagi teatriga seotut võtta ja nii sattusin teatriteaduse valikainesse "Eesti lavastajad". Kuna ma ei olnud ühtegi teatriajaloo tundi sel ajal saanud, oli aine minu jaoks veidi keeruline, kuid samas väga huvitav. Vaikselt hakkas huvi teatriteaduse vastu idanema, sest tahtsin ka teatri ajaloost rohkem teada saada. Ja kui te veel teaksite, palju ma sellest ajast endale teatri teemalisi raamatuid kokku olen ostnud. Päris TÜ raamatukogu teatriteaduse ainepaketti veel raamatutest kokku panna ei saa, aga põhiraamatuid ma raamatukogust veel laenutama pole pidanud.

Igatahes hakkasin ma 2018. aasta suvel veidi põhjalikumalt Tartu Ülikooli humanitaarteaduste valdkonda sisse astumise kohta uurima. Olin ma selleks ajaks tervelt aasta aega ilma koolis käimata olnud ja tundus õige aeg olevat midagi uut õppida. Selgus, et kirjandus- ja teatriteaduste erialale õppima asumiseks on vaja ainult gümnaasiumi eesti keele eksami tulemust. Nii see uuesti ülikooli õppima minemise mõte mulle aina meeldima hakkas. Samas olin ma kindel, et ma oma kümme aastat tagasi kirjutatud kirjandi tulemusega sisse ei saa. Aga nalja pärast kandideerida võis ikka. Miks ma alati ära unustan, et kui ma naljaga pooleks midagi ette võtan, siis see nali kipub täide minema?

Nii ka sel korral. Ühel hetkel avastasin eelmisel aastal keset juulit, et ma olen Tartu Ülikooli kirjandus- ja teatriteaduste erialale sisse saanud. Ma ei hakka salgama, et õnn oli päris suur. Sest nüüd saab teatrit lähemalt õppida ja ma olen kohustatud palju teatris käima. Eks tõuke õppima minekuks andis ka see blogi. Sageli olen tundnud, et tahaks kasutada korrektseid termineid lavastuse kirjeldamiseks, kuid teadmistest jääks nagu puudu. Seega tundus õppima minek väga perspektiivika ettevõtmisena. Samas oli palju hirme ka. Mis saab minu täiskohaga tööst, kui tegemist on täiskoormusega päevase õppega? Kui ma töölt ära tulen, kuidas ma rahaliselt hakkama saan, sest olen ma ju harjunud päris head palka saama (jah, tervishoiutöötajate palgad on nende vastutuse ja koormusega võrreldes nigelad, kuid õe palgaga on võimalik päris edukalt hakkama saada, kui oskuslikult rahaga ümber käia). Kui ma tööle edasi jään, siis mis koormusega ja kuidas ma kogu selle rööprähklemise korraldan? Kuidas mu uued kursusekaaslased mu vastu võtavad, sest olen ma neist täpselt kümme aastat vanem (ehk siis värskelt gümnaasiumi lõpetanute jaoks ilmselgelt täielik eelajalooline elukas)? Kas mul on seda teatriteaduse eriala üldse vaja? Eks neid küsimusi, kahklusi ja kõhklusi oli hulgim. Siiski otsustasin ma härjal sarvist haarata ja proovida.

Nüüd, kus esimene kursus on edukalt lõpetatud, võib öelda et vähemalt rööprähklemise olen ma suurepäraselt selgeks saanud. Otsustasin kliinikumis jätkata 0,75 koormusega, mis sisuliselt tähendab seda et enamuse oma nädalavahetustest veedan ma haiglas ja mõned ööd ka nädala sees. Humanitaarvaldkonnas on vähemalt see hea, et asjad on vabamad kui näiteks meditsiini õppides. Seega pole hullu, kui ma peale öövalvet mõnes loengus ainult füüsiliselt kohal olen ja sisimas magan. Kuigi peab ütlema, et enamasti ma ikkagi suudan end loengu ajaks kokku võtta ja kuulata. Aga, et asi veel lõbusam oleks, andsin ma nõusoleku Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ise tulevasi õdesid õpetada. Nii lisandus minu rööprähklemise marsruudile uus sihtpunkt. Üsna tavaline nähtus oli see, et hommikul ärgates alustasin näiteks Nooruse tänaval tervishoiukõrgkoolis, seal lõpetades oli pool tundi aega, et kesklinna ülikooli jõuda (kusjuures ühistranspordiga) ja parimatel päevadel tuli peale ülikooli uuesti 15 minutiga Nooruse tänavale tagasi jõuda ja siis ööseks veel kliinikumi.

Nagu näha, siis ma suutsin selle esimese aastakese sellise rööprähklemise all üle elada. Eks sellele aitas natukene kaasa ka see, et ülikoolis pole tunniplaan kooli poolt valmis koostatud, vaid igaüks saab endale sobivad ained ise valida. Nii näiteks on mul reeded ka vaba, mis tähendab seda, et ma sain terve ühe nädalapäeva juurde millal saab kas kliinikumis tööl olla või tervishoiukõrgkoolis tunde anda. See tähendas aga seda, et ma ikka sain mõni nädal ühe vaba päeva ka. Kirja otsustasin selle loo panna, et natukene selgitada miks ma enam nii sageli ei blogi. Esiteks pole väga aega teatris käia, või kui selle aja leiangi, siis kirjutamiseks aega ei jätku. Teiseks, peab koolis päris palju kirjutama ja ka etendusi analüüsima, seega väga vabal ajal seda teha ei taha. Ja natukene on teatrist ka küllastus tulnud, kuigi see on imelik, sest tegelikult pole mul teatrispetsiifilisi aineid väga palju olnud. Siit ka minu soovitus, kui te tahate teatrist küllastust saada, siis minge teatriteadust õppima.

Kõikidele neile, kes ei tea, mida teatriteadus endast kujutab annan nüüd väikese ülevaate. Enamasti arvatakse, et teatriteadus tähendabki näitlejaks õppimist ja inimesed on väga üllatunud kui kuulevad, et ma Tartus õpin. Sest kõik teavad, et näitlejaks saab Tallinnas ja (häda pärast) ka Viljandis õppida. Teatriteadlased on hoopis teatri taustajõud. Näiteks saab teatriteadlane minna tööle teatrite kirjandustuppa, ehk siis inimeseks, kes lavastustele kavalehti koostab ja repertuaari aitab välja valida. Veel võivad teatriteadlased näiteks ajalehtede kultuuritoimetustes töötada või hoopis vabakutselistena ajalehtedele teatriarvustusi kirjutada. Kusjuures teatriteadlane ei ole teatrikriitik (sellist ametit pole võimalik üldse õppida). Ei ole ka võimatu, et teatriteadlastest saavad teatrijuhid, dramaturgid, teatri projekti- või turundusinimesed jne. Kuna õppekava on kirjandus- ja kultuuriteadused, siis võib teatriteadlane endale näiteks kõrvalerialaks võtta kirjanduse ja minna hoopis kooli õpetajaks. Seega tööpõld on tulevikus lai.

Kuna paljudel erialadel on võimalik Tartu Ülikoolis valida nii pea- kui kõrvaleriala, siis mina valisin kõrvalerialaks psühholoogia. Tundus hea idee olevat, kuna ma arvasin, et bakalaureusetöö tahaksin psühholoogilisest teatrist teha. Samas kulub psühholoogia minu igapäevases töös mulle ka väga ära. Ometigi ma siiamaani olen psühholoogia-alaseid koolitusi vältinud, sest mulle ei meeldi kui keegi mu psüühikat avab. Aga nüüd tuleb nalja koht – nimelt valisin ma selle paketi, millega saab edasi minna psühholoogia magistriõppesse. Ühest magistrikraadist on ilmselgelt veel vähe.

Kogu esimene kursus on mulle väga keeruline olnud. Kui sa oled sisuliselt kümme aastat meditsiini õppinud, kus kõik asjad on väga täpselt ja kindlalt paigas, siis on suhtumine, et igaühel on oma tõde veidi harjumatu. Ehk ma nüüd mõistan veidi paremini miks mu kursuseõde omal ajal teatriteaduse pooleli jättis ja tuli õeks õppima ning oli selle otsusega väga rahul. Minu jaoks oli harjumatu ka see, et ained võib läbida endale sobival kursusel, mitte ei ole kindlaks määratud millised ained tuleks esimesel, millised teisel ning millised kolmandal kursusel läbida. See tähendab ka seda, et kogu kursus on väga laiali paisatud ja ühtset kursusevaimu minu meelest meil tekkinud ei ole. Kokku võeti meid vastu vist 38. Aga kirjandus- ja kultuuriteadused hõlmavad endas nelja eriala – teatriteadus, eesti kirjandus, folkloristika ja etnoloogia. Eks mingid alusained on kõigil ühised, kuid enamasti igaüks nokitseb omaette. Ma siiani olengi üritanud seda rida hoida, et teen kohustuslikud alusained (näiteks keeleteadus, folkloristika, etnoloogia, poeetika, akadeemiline eesti keel jne) esmajärjekorras ära, et siis hiljem saaksin rahus tegeleda teatriteaduse ainetega.

Kahjuks neid teatriteaduse aineid nii palju pole, kui ma lootsin. Minu ettekujutuses sisaldab teatriteadus kolm aastat ainult teatrialaseid õppeaineid. Või valdavalt teatrit käsitlevaid aineid ja sekka mõned üldisi teadmisi andvad ained. Hetkesisuga on mul ka sügise tunniplaan ära koostatud ja seal pole ka teatrialaseid aineid väga palju (ja ometigi ma enda meelest valisin kõik teatrialased ained, mida sügiseks pakuti). Õnneks on teatrialast haridust pakkuvad kõrgkoolid võtnud nõuks oma jõud ühendada ja nii on lootust, et Tartu Ülikooli teatriteaduse tudengid saavad ühel päeval ka näitlejaks ning lavastajaks õppivate tudengitega koos tundides käia. Ma ainult ei tea, kas mina selle aja ülikoolis ära jõuan oodata. Samas oleks huvitav näha, mida näitlejaõpe endast kujutab ja kindlasti aitaks see ka tulevikus paremini lavastusi ja näitlejate pingutusi mõista.

Kui keegi küsib, kuidas mul koolis läheb, siis enamasti ma ikka arvan, et hästi. Kui päris aus olla, siis kõige rohkem mind häiribki see, et sageli pole kindlaid nõudmisi ja igaüks teeb tööd nii nagu ise heaks arvab. Või siis see, et kuigi tähtajad on olemas, siis ei juhtu inimesega midagi, kui ta seda tähtaega üle kuu aja ületab. Õnneks psühholoogias ollakse tähtaegadega väga jäigad ja see paneb rohkem pingutama. Olen ma ju kümme aastat harjunud, et iga töö jaoks on vähemalt 3-4 lk pikkune juhend, kus on täpselt välja toodud vormistusnõuded ja muu oluline. Eks rööprähklemine on ka oma jälje jätnud, sest hinded nii head ei ole nagu siis, kui ma õeks õppisin. Samas ma lohutan end sellega, et mul ilmselt pole plaanis teatriteadlasena tööle minna ja käin ülikoolis lihtsalt enda hobiks.

Eks vahel tuleb ka neid mõtteid pähe, et mul on haridus ja töö olemas, milleks mul on seda õppimist vaja. Samas olen järgmisel hetkel väga elevil, kui me mõne teatriga seotud ülesande saame. Te võite arvata, kas ma olin õnnelik, kui nägin et ühe aine ainekavas oli kirjas, et aine läbimiseks peab üliõpilane palju teatris käima. Siiski selgus, et palju teatris käima tähendas vähemalt kolme erineva lavastuse vaatamist. Kuidas võtta, mõne jaoks kolm korda nelja kuu jooksul teatris käia ongi palju, samas minu jaoks on see umbes ühe kuu norm.

Üldiselt olen ma oma otsusega rahul ja uusi teadmisi olen teatrist palju saanud. Kindlasti vaatan nüüd ka teatrit ja kogu teatri tegemisega seonduvat (reklaamikampaania, kohavalik, inimesed jne) hoopis teise nurga alt. Teise nurga alt olen hakanud vaatama ka enda kirjutisi. Sest koolis räägitakse meile, kuidas ei tohiks kirjutada (ja see on peaaegu täpselt nii nagu ma siin blogis kirjutan). Samas ma kardan, et kui ma hakkan kirjutama nii nagu me koolis räägime, siis mõjuksin ma kuiva ja igava teatriarvustajana, kelle arvustusi ehk tavaline inimene „Sirbist“ lugeda ei tahaks. Mulle meeldiks ideaalis olla selline blogija, kelle arvamusest leiavad endale midagi nii tõsisemad teatriarmastajad kui ka need, kes ehk kord mõne aasta jooksul teatrisse satuvad ja ei ole teatriarvuststega väga kursis. Eks see blogimine teeb ka kooli jaoks kirjutamise raskemaks, sest mul on aastatega, mil ma bloginud olen juba oma käekiri tekkinud ja sellest on veidi raske vabaneda.

Siiski pean tunnistama, et kuigi Tartu Tervishoiu Kõrgkool on rakenduskõrgkool ja TÜ on eesti rahvusülikool, siis ma pean tervishoiukõrgkoolis õppimist palju raskemaks, kui praegu ülikoolis veedetud aastat. Seega ma ei taha kuidagi nõustuda sellega, et ülikoolis on kõige raskem ja need, kes ülikoolis pole käinud on kuidagi rumalamad. Eks ma olen praegu ka seda suhtumist enda tutvusringkonnas tajunud kui minult küsitakse, et mis tunne nüüd siis ülikoolis õppida on. Või tundub ülikool tõesti selle võrra lihtsam, et mul on nii palju õppimiskogemust.

Vähemalt sain nüüd südamelt ära kirjutada selle, miks blogis viimasel ajal vaikus on. Ja ühtlasi tahan ma julgustada kõiki oma unistusi täide viima. Mina nimelt olen kaks aastat rääkinud sellest, et äkki peaks teatriteadust õppma minema, aga ega keegi mind tõsiselt ei võtnud. Nüüd näete ise, mis sellest välja tuli.

Loe edasi

Mäluteater Eestis Merle Karusoo näitel

Blogis on väga pikka aega vaikus olnud. Pean häbiga tunnistama, et teatrisse pole tõesti väga palju jõudnud. Eks see rööprähklemine mitme töökoha ja täiskohaga päevaõppes õppimise ajal võtab päris palju aega ja energiat ära. Siiski üritan järgemööda oma mõtteid kirja panna. Enamus lavastusi, mida vaatamas käinud olen, on nii uued, et saate neid sügisel uuesti vaatama minna. Ehk avaldangi oma mustandid siis sügisel. Aga vahelduseks jagan sel korral hoopis oma referaati, mida nii mõnigi teatriteadust õppiv kursusekaaslane kiitis. Ehk saate Teiegi midagi uut teada.

Siit ta tuleb.

Teater on üks osa rahvuslikust kultuurimälust. Eriti oluliseks sai Eestis teater kultuurimälu ja rahvusliku ajaloo edasikandjana Nõukogude okupatsiooni ajal. Sel perioodil oli teater inimeste võimaluseks oma allasurutud pingete välja elamiseks ning võõrvõimu vastu protesti avaldamiseks. (Kruuspere 2017: 42) Piret Kruuspere (2017: 35) toob oma artiklis välja, et teatrit kui kultuurimälu meediumit on Eestis analüüsitud põgusalt.

Mäluteatri olemus

Mäluteatrit saab vaadelda kui dokumentaallavastuste ühte alaliiki. Oma doktoriväitekirjas defineerib Madli Pesti (2016: 82) dokumentaalteatrit kui lavastust, mille algmaterjaliks on kasutatud erinevaid arhiivimaterjale, intervjuusid, dokumente, kirju, statistikat, raadiosaateid, helifaile, filmikaadreid jms. Ajaloost on teada, kuidas dokumentaalteater on aidanud ajalugu lahti mõtestada, andes võimaluse rääkida näiteks nendest teemadest, millest varem peeti vajalikuks vaikida (Pesti 2016: 82).

Jeanette Malkin (1999: 21) nimetab mäluteatriks etenduskunsti, mis tegeleb rahvuslike minevikumälestustega, mida seni on tabuks peetud. Samas võib mäluteater olla publiku ja teatritegijate minevikumälu käivitavaks teguriks. Malkini definitsiooniga nõustub ka Anneli Saro (2008: 309–310), kes toob välja, et nii film kui teater on kollektiivse mäletamise olulised edasikandjad, ja et teater on üks mälu väljendusvahenditest. Teatrist rääkides on kõige olulisemate mälestuste edasiandjateks näidendid ja inimesed, kes neid näidendeid lavale toovad. Samas ei saa ära unustada teatrisaalis istuvat publikut, kes laval nähtud ja kuuldud lugudele oma eluloo juurde lisab ja sellega oma mäluteatri loob. (Saro 2008: 310) Siiski toob Piret Kruuspere (2010: 131) välja, et mäluteater on pigem kujundlik termin, mitte ei kätke väga täpselt piiritletud teadusterminit.

Eesti kultuurimälu ja teatri seoseid on võimalik analüüsida, kasutades rahvusklassika ja ajaloolise proosa lavatõlgendusi, ajaloolisest ainesest lähtuvat omadramaturgiat ning lähiajaloo traumaatiliste kogemuste dramatiseerimist. Merle Karusoo kasutab oma loomingus peamiselt viimati nimetatud analüüsiviisi. (Kruuspere 2017: 43)

Merle Karusoo mäluteater

Karusoo eluloolisi lavastusi 1980ndatel peetakse Eesti mäluteatri alguseks. Tema tehtavaid lavastusi võib nimetada ka teatriks, mis tegeleb teatud kindla eluvaldkonna uurimisega. (Pesti 2016: 109) Piret Kruuspere (2010: 140) ütleb, et Merle Karusoo lavastustes on tunda sotsiaalteaduslikku lähenemist, mida on mõjutanud Karusoo sotsioloogiaõpingud Tartu Ülikoolis. Sotsiaalteaduslikku lähenemist pooldab ka Merle Karusoo ise, (2000) nimetades enda lavastusi sotsiaaluuringuteks. Kunagistest õpingutest ja sotsioloogiahuvist annab märku tema lavastuste peamine eesmärk, milleks on võimendada sotsiaalseid probleeme teatri kaudu ning seeläbi selgitada välja ühiskonnas esinevad pingekolded (Pesti 2016: 109).  Sageli võib Karusoo lavastustest leida ühtseid teemasid või motiive ning mitmed lavastused on niiviisi mõtteliselt omavahel seotud. Näiteks oli mõlema 1982. aastal valminud X lennu diplomitöö („Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis…”) tuumaks (noorte) inimeste mure oma riigi, keele ja kultuuri pärast. (Kruuspere 2010: 132–133)

Aastatel 1987–1998 juhatas Merle Karusoo Pirgu Arendusseltsi mälusektorit, kus ta kogus koos oma trupi näitlejatega eesti inimeste elulugusid. Sama trupiga esitati lavastusi, mis rääkisid Eesti ajaloost alates 20. sajandi algusest kuni Saksa ja Vene okupatsioonideni. Pärast Nõukogude võimu aega on Merle Karusoo peaeesmärgiks mõtestada lavalauadel Eesti ajalugu. Eesmärgiks on olnud tuua avalikkuse ette inimeste isikliku elu pained, mille oli põhjustanud omaaegse Nõukogude süsteemi julmused. (Pesti 2016: 110) Dokumentaalteatri põhielemendiks on inimese elulugu ja Merle Karusoo rõhutab, et inimeselt ei saa tema elulugu ära võtta (Kruuspere 2010: 132). Karusoo on öelnud (2000): „Sotsioloogilise teatri eesmärk on tõstatada teatud teemasid, mille lahendamise järele on ühiskonnas juba karjuv vajadus“.

Karusoo lavastustele on iseloomulik, et kuigi algmaterjal on ühe inimese personaalne lugu, saab lavastustervikuna ühe inimese personaalsetest lugudest kogu rahva ühiskondlik ja poliitiline üldistus (Kruuspere 2010: 131; Pesti 2016: 111). Näiteks annab Karusoo teater vanema põlvkonna inimestele õiguse mäletada seda, millest Nõukogude okupatsioon neid vaikima sundis (Kruuspere 2010: 132). Karusoo (2000) ütleb, et tema jaoks on mäluteatri juures kõige olulisem teatri vabastav toime, sest mälestustest rääkimine lubab andestada endale ja neile, kes meile kannatusi on põhjustanud. Karusoole on teater kui väitlusareen, kus näitlejad saavad esitada ühe teema kohta nii poolt- kui ka vastuargumente, jäädes ise sealjuures neutraalseks (Pesti 2016: 112). Oma mäluteatri võtab Merle Karusoo (2000) kokku järgnevalt: „Ma olen sügavalt seda usku, et minevikku peab mäletama, ja just nimelt emotsionaalselt“.

Merle Karusoo mäluteatri lavastused saab jagada kaheks. Esiteks lavastused, mille lähtematerjal põhineb originaaldokumentidel, ning teiseks lavastused, mille tekst on saadud intervjuudest. Intervjuude põhjal valminud lavastused saab jagada omakorda kolmeks. Esiteks lavastused, kus inimesed, kes oma lugusid rääkisid, esitavad neid ka teatrilaval. Sellised lavastused on näiteks Lavakunstikooli X lennuga tehtud „Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis”, kus näitlejad rääkisid ja esitasid iseenda elulugusid. Teiseks on lavastused, kus näitlejad on uuritavatega ise intervjuud teinud ning esitavad neid lugusid. Näiteks said lavastuse „Sügis 1944” puhul Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilased ülesandeks intervjueerida 1944. aasta sügisel üle mere põgeneda soovinud inimesi ning seejärel nende lugusid laval ette kanda. Kolmandaks on lavastused, kus intervjuud on teinud lavastaja või näitlejad, kuid pole oluline, et teksti kannab laval ette konkreetselt see inimene, kes intervjuu tegi. Selliseks lavastuseks oli näiteks “Küüdipoisid”, mis käsitles küüditamist küüditajate vaatepunktist. (Pesti 2016: 110).

Kokkuvõtteks võib öelda, et mäluteatrit kui ühte dokumentaallavastuste alaliiki võib nimetada rahvusliku mälu edasikandjaks. Kuigi Eestis on teatrit kultuurimälu edasikandjana vähe käsitletud, on siiski hea meel tõdeda, et Merle Karusoo on oma lavastustega andnud suure panuse kultuurimälu edasi kandmiseks. Lisaks kultuurimälu edasi kandmisele on Merle Karusoo lavastused olnud laiemalt olulised Eesti ajaloo ja eesti inimeste elulugude mõtestamisel. Ajaloo autentseks mõtestamiseks on Karusoo oma lavastuste algmaterjaliks kasutanud nii originaaldokumente kui ka intervjuusid. Kuna Karusoo lavastused on emotsionaalsed, siis on kindel, et ükskõikseks ei jäta need kedagi.

Kasutatud allikad:

·  Karusoo, Merle 2000. Põhisuunda mittekuuluv – Teater. Muusika. Kino., 2, 15–27. http://ares.nlib.ee/TMK/2000/02/b13596755.html. Vaadatud 30.03.2019

·      Kruuspere, Piret 2010. Omaeluloolisus eesti teatris: Merle Karusoo lavastustest. – Methis, vol 4, 131–142.

·      Kruuspere, Piret 2017. Eesti näitekirjandus ja teater kultuurimälu meediumitena. – Philologia Estonica Tallinnensis, 2, 35–58.

·      Malkin, Jeanette R. 1999. Memory Theatre and Postmodern Drama. Michigan: The University of Michigan Press.

·      Pesti, Madli 2016. Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris. Doktoriväitekiri. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

·   Saro, Anneli 2008. Stereotypes and cultural memory: adaptations of Oskar Luts’s Spring in theatre and film. – Trames, 309–318.

Loe edasi

9 aastat teatrihuvi

Novembris 2007 enne Vana Baskini teatri lavastse “Kes aevastas?” etendust Jõhvi kontserdimajas koos Marika Koroleviga. Kohe näha, kes on harjunud selliste väsitavate päevadega ja kes on emotsioone täis päevast juba kurnatud.

See võib küll imelikult kõlada, kuid ma guugeldasin täna ennast. Tahtsin vaadata, mis pilte ma endast Googlest leian. Minu pildid ei olnud üldse huvitavad. Peatusin siis, kui nägin oma gümnaasiumiaegse pinginaabri pilti koos Signe Kiviga. Pildile klõpsates avanes meie kooli (tollane Põlva Ühisgümnaasium) ajalehe blogi. Blogist leidsin enda jutukese töövarjupäevast koos Marika Koroleviga. Olen blogis ka varem kirjutanud, et minu teatrihuvi sai alguse kooliajal klassiga teatris käimistest. Nii otsustasingi aastal 2007 üle Eestilisel töövarjupäeval Marika Korolevi töövarjuks kandideerida. Täna oli tagantjärgi väga huvitav tollaseid mõtteid lugeda. Paljut enam ei mäletagi ju. Näiteks seda, et ma Raadio 2-le intervjuud andsin või Postimehe ajakirjanikule (kahjuks pole Postimehe artikkel enam internetis kätte saadav). Kohe päris staari tunne tuli peale. Nii ma siis mõtlesingi, et avaldan oma tollase emotsiooni ka siin blogis, sest selle töövarjupäevaga sai minu teatrihuvi alguse ja nüüdseks olen teatrihuviline olnud 9 aastat, millest umbes 3 aastat olen bloginud. Kahju ainult, et ma 9 aastat tagasi pikemalt ja põhjalikumalt ei kirjutanud.

Igatahes 9 aasta tagune jutt kooli ajalehe blogis oli selline:

“Tänavu toimus juba üheteistkümnendat korda üleriigiline töövarjupäev, mille eesmärgiks oli anda gümnaasiumiõpilastele võimalus tutvuda Eesti tuntuimate spetsialistide ja juhtide igapäevase tööga.Läbi pingelise konkursi õnnestus minul selleks päevaks saada Vana Baskini Teatri näitleja Marika Korolevi töövarjuks. Meie päev algas küllaltki hilja, kell 12 kui läksime ühte keldrisse ehitatud stuudiosse, kus mul õnnestus näha, kuidas käib ühele võõrkeelsele filmile eesti keelse jutu peale lugemine. Paari lause linti lugemisele kulus umbes poolteist tundi.Seejärel jäi meil natuke alla tunni aega õhtuse etenduse väljasõiduni. Olles vahepeal kiirkorras midagi hamba alla haaranud, seadsime sammud Vana Baskini Teatri poole, kus pidime kohtuma teiste näitlejatega, et asuda teele Jõhvi poole, kus õhtul pidi etenduma “Kes aevastas?Kuigi etendus hakkas alles kell 19, olime meie Jõhvis juba natuke enne kella viit, et kostümeerijad ja grimmeerijad jõuaksid kõik vajaliku õigeks ajaks valmis sättida. Näitlejatel oli aga kuni grimmini, mis algas 18.00, vaba aeg ja enamus läksid seda linnapeale veetma. Etenduse ajal aga toimus lava taga üks suur sigin ja sagin, mis meenutas töökat sipelgapesa. Etendus lõppes poole kümne paiku õhtul ja peale seda läks mööda päris hulga aega, enne kui kogu seltskond bussi jõudis, et tagasi Tallinna poole sõita. Pealinna jõudsime 00.30 paiku ja siis me jätsimegi Marikaga hüvasti ja lubasime, et kohtume veel kunagi Põlvas. Ma olen 100% kindel, et see oli üks väga hästi õnnestunud ja hariv päev. Näiteks sain aru, kui väsitavad võivad olla pidevad bussisõidud ühest Eesti otsast teise ja kui tänuväärsed asjad on hamburgeriputkad. Huvitav oli kogeda avalikkuse suuremat tähelepanu mulle, sest iga päev ei kutsuta mind Raadio 2-le intervjuud andma, või ei vaadataks tänaval järele.See imetore päev sai teoks tänu klassijuhataja Jaak Kepile, kes üldse meie klassi sellisest päevast teavitas ja andis idee, et me võiksime kellegi töövarjuks minna ja kui ma internetis kuulutust nägin, hakkaski lumepall veerema. Lõpetuseks tahaksin öelda, et selline ainulaadne võimalus võib meid tabada ainult üks kord elus ja seda tuleb ära kasutada. Nagu meile ka töövarjupäeva eelõhtul öeldi, on see päev meie võimalus luua kontakte võimalikult paljude tuntud inimestega, sest iial ei või teada, millal neid kontakte võib vaja minna. Tegelikult tahaksin ma kõikidele soovitada järgmisel aastal sellest konkursist osa võtta, isegi kui te pole veel kindlad, mis valdkond teid täpselt huvitab, sest unustamatu kogemuse saate te ikkagi.“

Ja Laheda Valla Sõnumid (kohalik vallaleht) kajastas minu töövarjupäeva selliselt:

“Tänavu peeti juba üheteistkümnendat korda üleriigilist töövarjupäeva, mille eesmärgiks on anda gümnaasiumiõpilastele võimalus tutvuda Eesti tuntumate spetsialistide ja juhtide igapäevatööga. Pingelise konkursi kaudu õnnestus minul selleks päevaks saada Vana Baskini teatri näitleja Marika Korolevi („Õnne 13” Evelin Sumbergi osatäitja) töövarjuks. Meie päev algas küllaltki hilja, kell 12. Enamikus asutustes algab sel ajal juba lõunapaus. Üldiselt algavadki näitlejate päevad kella 11–12 ajal proovidega. Need kestavad üldjuhul paar-kolm tundi. Pärast proove hakatakse valmistuma õhtusteks etendusteks, sest vähemalt tund enne etenduse algust peab näitleja juba grimmiruumis olema. Sel päeval õnnestus mul kõigepealt näha, kuidas käib võõrkeelsele filmile eestikeelse teksti pealelugemine. Pärast seda asusime teele Jõhvi kontserdimaja poole, kus toimus etendus „Kes aevastas?”. Kui siiani olin arvanud, et näitlejatöö raskus seisneb suure hulga teksti päheõppimises, siis nüüd sain aru, et see pole kaugeltki nii. Näiteks jäid mulle Marika Korolevi tekstist silma käändelõpu- ja sõnastusvead, mis olid tekkinud tõlkimise käigus. Ausalt öeldes oleksin lugenud teksti maha nii, nagu see oli trükitud, vigadele erilist tä- helepanu pööramata, kuid Korolev hakkas kohe arutama, kuidas keeleliselt õigem oleks. Tegelikult on pikad sõidud ühest etendusepaigast teise väsitavad, kuid seda aega kasutatakse kas uue tüki õppimiseks või õhtul etenduva tüki harjutamiseks. Kindlasti ei tahaks paljud poolt ööd bussis magada ja mõnes teeäärses hamburgerirestoranis keha kinnitada. Teatritööl on ka omad head küljed. Peaaegu kõigil eesti näitlejatel on suvetuuride jaringreisidega Eestile mitu tiiru peale tehtud, ja juba otsitakse uusi kohti, kuhu mängi­ma minna, et võimalikult suu­rele rahvahulgale teater koju kätte tuua. Ma arvan, et praegusel ajal tahetakse rohkem välismaale puhkama sõita ja seetõttu jääb meil suur osa Eestimaast nägemata, kuid näitlejad on käinud ka sellistes kohtades, millest paljud pole kuulnudki. Mina polnud näiteks varem Jõhvis käinud. Marika Korolev oli seoses oma tööga seal aga mitu korda olnud ja tundis seda linna juba hästi. Samuti filmitakse seriaalide episoode üha enam välismaal ja seegi on näitlejatele hea võimalus, sest nii saab töö ja puhkuse ühendada. Mul kui väikelinna elanikul ja täiesti tundmatul isikul oli alguses kummaline tunne, kui mulle poes ja tänaval järele vaadati: käisin ju koos üsna tuntud isikuga. Marika Korolevi suhtumine oli väga sõbralik ja mul on väga hea meel, et tutvusin tänu sellele päevale tema ja paljude teiste tuntud isikutega. Selline võimalus võib meile avaneda ainult kord elus ja see tuleb ära kasutada. Ka töövarjupäeva eelõhtul öeldi meile, et töövarjutamine on võimalus paljude tuntud inimestega kontakte luua. See oli nii tore päev, et ma üritan ka järgmisel aastal kellegi töö- varjuks saada. Kogesin sedagi, et varjutatavatele meeldib, kui noored nende tööde ja tegemiste vastu huvi tunnevad.“

9 aastaga on muutunud ainult see, et ma käin rohkem teatris ja ei tee näitlejatega koos pilti (tegelikult teeks, kui võimalus oleks). Huvitav kas mul niisama oleks ka võimalus töövarjuks minna? Peaks täitsa uurima.

Loe edasi