9 aastat teatrihuvi

Novembris 2007 enne Vana Baskini teatri lavastse “Kes aevastas?” etendust Jõhvi kontserdimajas koos Marika Koroleviga. Kohe näha, kes on harjunud selliste väsitavate päevadega ja kes on emotsioone täis päevast juba kurnatud.

See võib küll imelikult kõlada, kuid ma guugeldasin täna ennast. Tahtsin vaadata, mis pilte ma endast Googlest leian. Minu pildid ei olnud üldse huvitavad. Peatusin siis, kui nägin oma gümnaasiumiaegse pinginaabri pilti koos Signe Kiviga. Pildile klõpsates avanes meie kooli (tollane Põlva Ühisgümnaasium) ajalehe blogi. Blogist leidsin enda jutukese töövarjupäevast koos Marika Koroleviga. Olen blogis ka varem kirjutanud, et minu teatrihuvi sai alguse kooliajal klassiga teatris käimistest. Nii otsustasingi aastal 2007 üle Eestilisel töövarjupäeval Marika Korolevi töövarjuks kandideerida. Täna oli tagantjärgi väga huvitav tollaseid mõtteid lugeda. Paljut enam ei mäletagi ju. Näiteks seda, et ma Raadio 2-le intervjuud andsin või Postimehe ajakirjanikule (kahjuks pole Postimehe artikkel enam internetis kätte saadav). Kohe päris staari tunne tuli peale. Nii ma siis mõtlesingi, et avaldan oma tollase emotsiooni ka siin blogis, sest selle töövarjupäevaga sai minu teatrihuvi alguse ja nüüdseks olen teatrihuviline olnud 9 aastat, millest umbes 3 aastat olen bloginud. Kahju ainult, et ma 9 aastat tagasi pikemalt ja põhjalikumalt ei kirjutanud.

Igatahes 9 aasta tagune jutt kooli ajalehe blogis oli selline:

“Tänavu toimus juba üheteistkümnendat korda üleriigiline töövarjupäev, mille eesmärgiks oli anda gümnaasiumiõpilastele võimalus tutvuda Eesti tuntuimate spetsialistide ja juhtide igapäevase tööga.Läbi pingelise konkursi õnnestus minul selleks päevaks saada Vana Baskini Teatri näitleja Marika Korolevi töövarjuks. Meie päev algas küllaltki hilja, kell 12 kui läksime ühte keldrisse ehitatud stuudiosse, kus mul õnnestus näha, kuidas käib ühele võõrkeelsele filmile eesti keelse jutu peale lugemine. Paari lause linti lugemisele kulus umbes poolteist tundi.Seejärel jäi meil natuke alla tunni aega õhtuse etenduse väljasõiduni. Olles vahepeal kiirkorras midagi hamba alla haaranud, seadsime sammud Vana Baskini Teatri poole, kus pidime kohtuma teiste näitlejatega, et asuda teele Jõhvi poole, kus õhtul pidi etenduma “Kes aevastas?Kuigi etendus hakkas alles kell 19, olime meie Jõhvis juba natuke enne kella viit, et kostümeerijad ja grimmeerijad jõuaksid kõik vajaliku õigeks ajaks valmis sättida. Näitlejatel oli aga kuni grimmini, mis algas 18.00, vaba aeg ja enamus läksid seda linnapeale veetma. Etenduse ajal aga toimus lava taga üks suur sigin ja sagin, mis meenutas töökat sipelgapesa. Etendus lõppes poole kümne paiku õhtul ja peale seda läks mööda päris hulga aega, enne kui kogu seltskond bussi jõudis, et tagasi Tallinna poole sõita. Pealinna jõudsime 00.30 paiku ja siis me jätsimegi Marikaga hüvasti ja lubasime, et kohtume veel kunagi Põlvas. Ma olen 100% kindel, et see oli üks väga hästi õnnestunud ja hariv päev. Näiteks sain aru, kui väsitavad võivad olla pidevad bussisõidud ühest Eesti otsast teise ja kui tänuväärsed asjad on hamburgeriputkad. Huvitav oli kogeda avalikkuse suuremat tähelepanu mulle, sest iga päev ei kutsuta mind Raadio 2-le intervjuud andma, või ei vaadataks tänaval järele.See imetore päev sai teoks tänu klassijuhataja Jaak Kepile, kes üldse meie klassi sellisest päevast teavitas ja andis idee, et me võiksime kellegi töövarjuks minna ja kui ma internetis kuulutust nägin, hakkaski lumepall veerema. Lõpetuseks tahaksin öelda, et selline ainulaadne võimalus võib meid tabada ainult üks kord elus ja seda tuleb ära kasutada. Nagu meile ka töövarjupäeva eelõhtul öeldi, on see päev meie võimalus luua kontakte võimalikult paljude tuntud inimestega, sest iial ei või teada, millal neid kontakte võib vaja minna. Tegelikult tahaksin ma kõikidele soovitada järgmisel aastal sellest konkursist osa võtta, isegi kui te pole veel kindlad, mis valdkond teid täpselt huvitab, sest unustamatu kogemuse saate te ikkagi.“

Ja Laheda Valla Sõnumid (kohalik vallaleht) kajastas minu töövarjupäeva selliselt:

“Tänavu peeti juba üheteistkümnendat korda üleriigilist töövarjupäeva, mille eesmärgiks on anda gümnaasiumiõpilastele võimalus tutvuda Eesti tuntumate spetsialistide ja juhtide igapäevatööga. Pingelise konkursi kaudu õnnestus minul selleks päevaks saada Vana Baskini teatri näitleja Marika Korolevi („Õnne 13” Evelin Sumbergi osatäitja) töövarjuks. Meie päev algas küllaltki hilja, kell 12. Enamikus asutustes algab sel ajal juba lõunapaus. Üldiselt algavadki näitlejate päevad kella 11–12 ajal proovidega. Need kestavad üldjuhul paar-kolm tundi. Pärast proove hakatakse valmistuma õhtusteks etendusteks, sest vähemalt tund enne etenduse algust peab näitleja juba grimmiruumis olema. Sel päeval õnnestus mul kõigepealt näha, kuidas käib võõrkeelsele filmile eestikeelse teksti pealelugemine. Pärast seda asusime teele Jõhvi kontserdimaja poole, kus toimus etendus „Kes aevastas?”. Kui siiani olin arvanud, et näitlejatöö raskus seisneb suure hulga teksti päheõppimises, siis nüüd sain aru, et see pole kaugeltki nii. Näiteks jäid mulle Marika Korolevi tekstist silma käändelõpu- ja sõnastusvead, mis olid tekkinud tõlkimise käigus. Ausalt öeldes oleksin lugenud teksti maha nii, nagu see oli trükitud, vigadele erilist tä- helepanu pööramata, kuid Korolev hakkas kohe arutama, kuidas keeleliselt õigem oleks. Tegelikult on pikad sõidud ühest etendusepaigast teise väsitavad, kuid seda aega kasutatakse kas uue tüki õppimiseks või õhtul etenduva tüki harjutamiseks. Kindlasti ei tahaks paljud poolt ööd bussis magada ja mõnes teeäärses hamburgerirestoranis keha kinnitada. Teatritööl on ka omad head küljed. Peaaegu kõigil eesti näitlejatel on suvetuuride jaringreisidega Eestile mitu tiiru peale tehtud, ja juba otsitakse uusi kohti, kuhu mängi­ma minna, et võimalikult suu­rele rahvahulgale teater koju kätte tuua. Ma arvan, et praegusel ajal tahetakse rohkem välismaale puhkama sõita ja seetõttu jääb meil suur osa Eestimaast nägemata, kuid näitlejad on käinud ka sellistes kohtades, millest paljud pole kuulnudki. Mina polnud näiteks varem Jõhvis käinud. Marika Korolev oli seoses oma tööga seal aga mitu korda olnud ja tundis seda linna juba hästi. Samuti filmitakse seriaalide episoode üha enam välismaal ja seegi on näitlejatele hea võimalus, sest nii saab töö ja puhkuse ühendada. Mul kui väikelinna elanikul ja täiesti tundmatul isikul oli alguses kummaline tunne, kui mulle poes ja tänaval järele vaadati: käisin ju koos üsna tuntud isikuga. Marika Korolevi suhtumine oli väga sõbralik ja mul on väga hea meel, et tutvusin tänu sellele päevale tema ja paljude teiste tuntud isikutega. Selline võimalus võib meile avaneda ainult kord elus ja see tuleb ära kasutada. Ka töövarjupäeva eelõhtul öeldi meile, et töövarjutamine on võimalus paljude tuntud inimestega kontakte luua. See oli nii tore päev, et ma üritan ka järgmisel aastal kellegi töö- varjuks saada. Kogesin sedagi, et varjutatavatele meeldib, kui noored nende tööde ja tegemiste vastu huvi tunnevad.“

9 aastaga on muutunud ainult see, et ma käin rohkem teatris ja ei tee näitlejatega koos pilti (tegelikult teeks, kui võimalus oleks). Huvitav kas mul niisama oleks ka võimalus töövarjuks minna? Peaks täitsa uurima.