 |
| Foto: Maris Savik |
Tõstke käsi, kes teab Rootsi kunagist menubändi ABBA? Või selliseid laule nagu "Take a Chance on Me", "Dancing Queen", "Money, Money, Money"? Või filmi "Mamma Mia"? Mina igatahes saan kõikidele küsimustele jaatavalt vastata. Lisaks pean mainima et "Mamma Mia" film on üks mu hea tuju filmidest. Kui tuju on ikka päris kehv ja tahan, et tuju paraneks lähevad Youtubes mängima "Mamma Mia" filmist pärit videod (link playlistile on SIIN). Nii pole midagi imestada, et kohe kui ma kuulsin, et Vanemuine hakkab Mamma Mia muusikali lavastama hakkasin ma piletit jahtima. Nii saigi 30. mail endale varajane sünnipäevakink tehtud ja pilet ostetud. Esietendusele kahjuks olid piletid juba välja müüdud, kuid pileti ma kätte sain. Nüüd peale poole aastast ootamist nägin lõpuks muusikali ära ja saan oma muljeid jagada.
Alustuseks pean tunnistama, et teatrisse ei läinud ma väga suurte ootustega. No esiteks seepärast, et Vanemuisele on ainsa teatrina antud luba originaalmuusikali muuta. Ma pole kindel, kas need muudatused lavastusele väga head saavad teha. Teiseks sel põhjusel, et äkki pole laulud eesti keeles nii head ja üldse pole asi eesti näitlejate esituses nii hea, kui mu lemmikfilmis. Samas kui ma nägin, et koreograafiks on minu kandist pärit Andre Laine, kes on minu meelest äärmiselt andekas tantsuõpetaja ja lausa uskumatute koreograafiate lavastaja, siis tõusid minu ootused ka mõne grammi võrra. Seda enam, et Ain Mäeots on lavastaja ja tema lavastatud seto teemalised lavastused on mulle väga meeldinud. Samas teised lavastused, mida ma Vanemuises näinud olen, pole jälle nii head olnud.
Nüüd on aeg tunnistada, et teatrist väljusin ma suhteliselt sama emotsioonituna, kui ma sinna läksin. Minul ei tekkinud absoluutselt mitte mingisugust vau efekti, et seda lavastust tahaks veel ja veel ja veel vaadata. Sellest, kui hea lavastusega tegelikult tegemist on, sain ma alles täna hommikul aru, kui ma üles ärkasin. Nimelt möödus mu öö üsna rahutult ja ühel hetkel taipasin, et põhjus miks ma uinuda ei saa on peas kostev "Schoolbag in hand, she leaves home in the early morning" mis on muusikalist pärit. Ja nii ma olen ümisenud terve öö ja terve tänase hommiku. Kusjuures ma ümisesin mõtetes etenduse ajal ka laule inglise keeles kaasa. Mulle on laulud lihtsalt inglise keeles kodusemad, sest ma olen neid sellises versioonis rohkem kuulnud. Kuigi Leelo Tungal on ka eesti keeles väga ilusad sõnad teinud, aga lihtsalt vahel vedas tehnika natukene alt ja sõnadest oli raske aru saada või neid kuulda. Põhjus, miks ma ilmselt üsna emotsioonitult teatrimajast lahkusin oli see, et ma paratamatult hakkasin oma peas võrdlema filmi ja lavastust. Jah, ma saan aru, et need on võrreldamatud, aga ikka ja jälle leidsin end mõttelt, et filmis oli see nii ja see oli filmis võimsam jne. Kuna ma olen filmi ikka päris mitu-mitu korda näinud ja mul on see üsna peas, siis ilmselt oli asi ka selles, et ma juba aimasin ette, mis millal muusikalis tuleb. See aga kaotas kogu etenduse võlu minu jaoks ära. Vähemalt nii ma arvasin. Tegelikult pole film ja Vanemuise muusikal omavahel võrreldavad ja muusikali sündmused toimuvad veidi teises järjekorras kui filmis. Ja nii jätkus põnevust isegi mulle, kes ma arvasin, et tean kogu süžeed peast. Lisaks on etenduses ka Mäeotsa lavastajakäekirjale iseloomulikke väikeseid vigureid. Ma lähemalt ei räägi, sest muidu pole teil üldse huvitav teatrisse minna. Aga osad vigurid on lausa verdtarretavad.
Kindlasti on suur roll ka sellel, et eile oli alles lavastuse teine etendus ja sellel koosseisul, kes eile mängisid alles esimene etendus. Seega oli arusaadav, et näitlejad polnud veel ehk päris kõiki rolli nüansse tabanud ja ilmselt tulevikus lähevad lavastused ainult paremaks. Mulle jäi eile silma nii mõnegi näitleja sõnadega koperdamine just proosatekstide ajal ning kindlasti arenevad draamanäitlejad ka laulmise osas. Siiski tundus mulle, et koosseisud on nii valitud, et kui üks näitlejatest veidi nõrgem laulja on, et siis teised on tugevamad laulmises. Näiteks eile olid Donna sõbrannade rollis Merle Palmiste (Tanya) ja Kaire Vilgats (Rosie). Ja muidugi laulis Vilgats kõvemini kui Palmiste. Samas sai Merle Palmiste oma soololauluga "Kas su ema teab?" (Does your mother know?") paremini hakkama, kui ma seda temast arvata oleksin osanud. Samas peab ta ikka kuigipalju laulda oskama, sest ega teda muidu sellesse rolli poleks võetud ja kohe kindlasti poleks teda ilma igasuguse lauluoskuseta võetud Rahvusooper Estonia "Savoy balli" Tangolita rolli. Seega üllatusi jagus. Mina isiklikult oleksin vist Sam´i rollis Veikko Tääri asemel Andres Dvinjaninovit eelistanud, sest mulle tundus, et Tääril ei tulnud see laulmine nii hästi välja. Ta laulis küll hästi, aga ma oleksin võimsamat häält tahtnud kuulda ja sellega saaks Dvinjaninov kindlasti hakkama. Eriti tundsin ma puudust sellest kui Donna ja Sam laulsid "SOS", mis on üsna võimas laul. Seal kadus Tääri hääl vahel Ele Millistferi hääle vahele ära. Üldiselt olen üllatunud, sest mõlemad kandvad rollid (Sophie ja Donna) olid lauljate käes ja nad said oma rollidega mu meelest kohati paremini hakkama kui draamanäitlejad. Lihtsalt draamanäitlejate puhul tundus, et nad pingutavad täiega, samas kui lauljate rollid ei tundunud väga pingutust nõudvatena. Aga eks see on ka arusaadav, sest draamanäitlejad on ikkagi draamanäitlejad ja nende jaoks ongi raskem laval laulda ja tantsida samal ajal. Kuigi ega lauljad ka sageli laulmise ajal tantsima ei pea ja veel kedagi teist mängima. Teisest küljest on need ABBA laulud nii kaasahaaravad, et ilmselt pole rolli sisse elamine vähemalt laulmise ajal kuigi keeruline. Ma siiani tegelikult imestan, et meie väikeses Eestis on nii palju andekaid inimesi, kes oskavad laulda, tantsida, näidelda ja samal ajal luues vaatajatele midagi enneolematut. Minu suur kummardus kõikidele lauljatele, näitlejatele ja tantsijatele, et nad publikule sellist elamust pakkuda suudavad. Tõesti, etendused on veel sisse mängimata, kuid eks kõik muutub ajaga.
Mamma Mia! on enneolematu, kuna see on 2in1. Ühest küljest vaatad sa saalis täiesti tavalist teatrietendust, kus räägitakse ühe pere lugu. Teisest küljest oled sa saalis ja kuulad ning vaatad uhkete kostüümide ja kaasahaaravate lauludega kontserti. Reaalselt ka publik plaksutas saalis pidevalt rütmi lauludele kaasa ja vilistas ja aplodeeris praktiliselt iga laulu lõpus. Kohati olid publiku ovatsioonid nii tugevad, et laval pidid näitlejad lausa tekstiga ootama, sest neid polnud lihtsalt võimalik publiku aplausi ja vilede taustal kuulda. Ma olen oma elus mitmeid muusikale näinud, kuid mitte iga muusikali ajal pole ma sellist fenomeni kohanud. Ilmselt oli palju ka neid, kes kas siis oma peas või vaikselt ümisedes laule kaasa laulsid. Mina olen igatahes rahul, sest sain ka ABBA kontserdil ära käia.
Mamma Mia! muusikal on kindlasti kohustuslik kõikidele ABBA fännidele. Lisaks soovitan ka kõikidel teistel seda vaatamas käia. Lihtsalt seepärast, et saaksite nautida häid laule, vaadata ilusat lavakujundust ja uhkeid kostüüme. Samuti ei puudu etendusest ka naer. Kindlasti on oma osa naerupahvakatel ka sellel, millise kuvandi me ise endale mõnest näitlejast loonud oleme. Näiteks teeb Merle Palmiste Tanya rollis veidi tibilikumat häält ja kogu saal naerab. Või teeb Sepo Seeman oma naerusuise näoga mingi kahemõttelise liigutuse ja jälle saal rõkkab naerust. Ärge nüüd kartke, seal oli ikka muud ka naerda. Ja kuna tegevus toimub Kreeka väikesel saarel, siis näeme me palju suvistes riietes ja lausa päevitusriietes inimesi. Praegusel lumiseks ja külmaks muutuvas Eesti talves pole midagi paremat, kui nautida ilusaid inimesi õhukestes rannariietes ja kujutelda end ka sinna rannaliivale päevitama. Minul igatahes oli peale etendust õues palju soojem olla, kui etendusele minnes. Nagu minu näitest näha, siis hiilib Mamma Mia! nii vaiskelt sulle südamesse, et sa ise ei saagi aru, kuidas sa etenduse lummuses oled. Räägid kõigile, et ah ma ootasin paremat etendust, kuid tegelikult ise samal ajal muudkui mõtled nähtud kostüümidele ja ümised kuuldud laule.
Tundub, et Ain Mäeots on jälle ühe hea lavastusega hakkama saanud. Kuigi jah, kui palju on seal tema enda mõtteid ja kui palju kohustuslikke elemente, seda me ei tea. Siiski vaadates Vanemuise kodulehelt, tundub et inimestel Mamma Mia! vastu huvi on, sest piletid on päris pikalt välja müüdud. Ma loodan ainult, et lavastus muutub ajaga paremaks ja Vanemuine ei muuda seda showd liialt kommertslikuks, et selle peale ainult kasumit teenida. Aga nüüd kiirustage kõik pileteid ostma, sest Tallinnas toimuvatele etendustele on pileteid saada ja Tartusse saab pileteid veebruariks ja maiks. Ideaalne kingitus jõuludeks!
 |
| Tõelistel fännidel on võimalus ka Donna ja Dünamodega pilti teha. |
Autorid: Benny Andersson, Björn Ulvaeus, Catherine Johnson
Lavastaja: Ain Mäeots
Muusikalised juhid: Martin Sildos ja Ele Sonn
Lavakunstnik: Riina Degtjarenko
Kostüümikunstnik: Gerly Tinn
Koreograaf: Andre Laine
Osades:
Ele Millistfer - Donna Sheridan
Birgit Sarrap - Sophie Sheridan (Donna tütar)
Veikko Täär - Sam Carmichael (Sophie võimalik isa)
Sepo Seeman - Bill Austin (Sophie võimalik isa)
Andres Mähar - Harry Bright (Sophie võimalik isa)
Kaarel Targo - Sky (Sophie peigmees)
Merle Palmiste - Tanya (Donna sõbranna)
Kaire Vilgats - Rosie (Donna sõbranna)
Hedi Maaroos - Lisa (Sophie sõbranna)
Carine Jessica Kostla - Ali (Sophie sõbranna)
Oliver Timmusk - Pepper (baarmen)
Indrek Ventmann - Eddie (Sky sõber)
Ruudo Vaher - preester
Vanemuise ooperikoor (Helen Hansberg, Siiri Koodres, Katrin Kapinus, Eve Kivisaar, Risto Orav, Ruudo Vaher, Matis Merilain, Artur Nagel)
Lisaks tantsijad ja Vanemuise bänd.
Veebruari etendustele on veel pileteid saada. Pileteid saab osta ja rohkem infot lavastuse kohta leiab SIIT
0 kommentaari:
Postita kommentaar