Rummu Jüri ehk tamasseri rauad

12. juuni 2015 Prantso talu hoovis, Lutsu külas Põlvamaal

Lavastaja: Jaan Willem  Sibul

Mängisid:

Madis Milling - Jüri Rumm

Piret Kägo - Piret (Jüri kooliõde)

Vladimir Volzin - Aadu (sepp, Pireti isa)

Merle Jääger - Vassilissa (Fedja naine)

Uno Nagelmaa - militsionäär Fedja

Peeter Sibul - külvivolinik Paul

Liili Saar - soo- ja rabavolinik

Helje Põvvat - Marfa (polkovniku abikaasa) ja Imbi (uusmaasaaja)

Ülo Needo - Ärni (uusmaasaaja)

Janno Rüütle - külavanem Janno

Henrik Hinrikus - Henrik (Lutsu küla lõõtsamees)

Kaido Arulepp - Ott (Jüri sõber)

Valdis Kurg - Peedu (Jüri sõber)

Timo Varik - sõdur

Urmas Lihtsa - sõdur

Joonas-Priit Sibul - sõdur

Imre Toomeoks - sõdur

Hobune Belle - Belle (külavanema hobune)

Laululapsed . Heleriin Luts, Hardi Luts, Jass Einassoo, Hele Jakobson, Manivald Jakobson, August Jakobson, Evely Ostrov, Evelin Arulepp, Kristin Semm, Liisa Linnus, Mihkel Linnus.

Lutsu küla rahvas - Karen Luts, Heli Sadam, Liisa Sizova, Piret Tobias, Liisi Jakobson, Mari Zõbin, Katrin Arulepp, Ennu Tobreluts, Ülo Kopli, Mati Semm, Erko Jakobson, Miia Konks, Carl Matthias Paulson, Lauri Arulepp, Johanna Johanson

Suvehooaja alustuseks suurepärane etendus. Ainus proosaline põhjus, miks ma seda etendust näha tahtsin oli see, et eelmisel suvel ma seda vaatama ei jõudnud. Ja kuna seda sel suvel uuesti mängiti, hoolimata sellest et tegemist on harrastusteatri etendusega, siis järelikult pidi selles etenduses midagi olema, mis publikule peale läheb.  Ja pilet on ka supersoodne, ma sain ainult 8 euroga vaatama (täispilet siiski maksab 10 eurot, mis pole ka teab kui suur summa). Ma olen üsna kohalik tüdruk, selles suhtes, et mu vanaema sünnikoht on põhimõtteliselt seal samas Lutsu külas ja Prantso taluni viivast teeotsast sõidan ka üsna sageli mööda. Samas pean tunnistama, et mul puudus igasugune ettekujutus sellest, kuidas täpselt sinna etenduse mängupaika jõuda. Siiski Piletilevi kodulehel oli asukoha kaart olemas ja niimoodi viisin kaardi ja reaalse elu kooskõlla. Kaugemalt tulijatele ja Põlvamaad mitte tundvatele inimestele võin aga julgelt öelda, et etenduse teeviidad on üsna kaugel väljas, seega eksimisvõimalus puudub. Samuti on seal väga lahked nõukogude inimesed tee ääres, suunda juhatamas. Punastest suurtest loosungitest tee kohal rääkimata.

Just tänu nendele inimestele seal tee ääres ja punastele siltidele, teadsin ma juba enne etendust, et tegemist on laheda asjaga. Ja mina, kes ma pole tegelikult nõukogude ajal elanud (sest olen nii noor), sain suurepärase ettekujutuse sellest ajastust. Kuulutusel on kirjas, et mängupaik avatakse kell 17 ja etendus algab kell 19. Soovitan kõigil, kel vähegi võimalus varakult kohale minna. Sest mitte igas kohas ei pakuta enne etendust puhast puskarit, kilu või heeringaleiba, kurgileiba, barankasid, kalja jne. Jutt käis, et isegi seepi on võimalik kaasa osta. Puskarit pakuti juba lausa piletisabast sisenedes. Ja pakkujaks ei keegi muu, kui kohalik militsionäär Fedja. Oh ma ei suuda seda kõike vist sõnadesse panna, kui tore ja fantastiline see oli. Ma üritan lähipäevadel pildid ka arvutisse saada ja siis teen siia väikese galerii ka. Siis saate nautida.

Kavalehel on kirjas, et tegemist on õudsa kurbmänguga. No eks sõjast ja rahvustundest rääkimine on ikka kurb, kuid pisaraid valada ei saa. Või kui saab, siis on need naerupisarad. Ma ilmselt olen liiga noor, et kõikidest naljadest aru saada, kuid nalja sain ka mina. Osa teksti läks ilmselt ka kaduma seetõttu, et jutt käis vahel vene keeles. Vene keeles just seepärast, et nõukogude kord nägi nii ette. Okei-okei, suurem osa vene keelsest jutust oli nii lihtne, et ma sain aru, või siis tõlgiti üsna palju juttu ka eesti keelde, seega põhiasi oli arusaadav. Ja lisaks naerule oli etenduses piisavalt kurbmängu, killuke armastuslugu, laulu, tantsu, lõõtsamängu, armsaid lapsi ja loomi, mis alati kõikidele peale lähevad. Ja korralikult adrenaliini. Püssid ja kahurid paukusid, mullatükid lendasid ja õhk oli suitsust paks. Ning kogu selle aja ma ainult õhkasin et oi kui lahe.

Näitlejatöödest ma seekord midagi rääkida ei oska, sest kogu asi oli lihtsalt minu meelest nii hästi üles ehitatud, et lihtsalt midagi ei jäänud kriipima. Aga lugu ise räägib Põlvamaal asuvast Lutsu külast ja sellest, kuidas sinna nõukogude võimu tuua tahetakse. Külas on nii nõukogude võimu pooldajaid kui vastaseid, kuid kõige kindlamaks võimule vastu hakkajaks on Jüri Rumm. Põhiliselt keerlebki kogu lugu selle ümber, kuidas nõukogude liidu volinikud tulevad võimu külale peale suruma ja kuidas Rummu Jüri neile vastu hakkab (näiteks hobuse ära varastab). Siis antakse meile väike ülevade kolhoosi asutamisest ja pidulikust aktusest. Eriti tore oli Vassilissa kirjeldus sellest, mida head nõukogude võim teeb ja kuidas tänu võimule saab ühe nupule vajutusega kõike teha. Lõpetuseks veidike sõda nõukogude sõduritee ja Eesti kulakute vahel. Kusjuures Eesti võitis ja punalipu asemel toodi välja sinimustvalge lipp. Kõige lõpuks kauaaegseta armastajate suudlus. Ühesõnaga ilus lugu nii rasketest kui ka helgetest aegadest.

Minupoolt tehtud PILDIGALERII etendusest leiab SIIT

Järgmised etendused: 13, 16, 17, 18, 19, 20, 21. juuni kell 19.00 Põlvamaal Lutsu külas Prantso talus

Kiirustage Seltsimehed!

Nostalgialaks on tagatud!