Akadeemiline lühis

1. märtsil 2026 Rahvusteatris Vanemuine

Foto: Kalev Lilleorg

Ma arvan, et mul on üsna hea ülevaade sellest mis Eesti haridusmaastikul toimub. Eriti kõrgharidusmaastikul. Ma pole kindlasti selle valdkonna ekspert, aga olles mitu korda kõrgkoolis õppinud ja omades ka hästi väikest kõrgkoolis õpetamise kogemust, siis midagi ma sellest maailmast tean. Teadupärast on Tartu Ülikool ja Tartu Ülikooli Kliinikum ka omavahel seotud ja seega on kliinikumis töötamine mul veidi lubanud nuusutada ka seda teadusmaailma poolt, mis ülikoolide juurde kuulub. Aeg-ajal tõusevad ka meedias esile teemad sellest kuidas riik ei taha kõrgharidust piisavalt rahastada. Seega oli väga huvitav näha, et Rahvusteater Vanemuine toob välja lavastuse, mis räägib just akadeemilisest maailmast ning võrdleb seda ärimaailmaga.

Näidendi on kirjutanud Soome näitekirjanik Juha Jokela ning see esietendus Soomes 2021. aastal ja sai 2023. aastal Soome Teaduste Akadeemia inimõiguste auhinna. Vanemuine on alles kolmas teater kes selle näidendi lavale toob. Seega on tegemist küllaltki värske ja kaasaegse näidendiga, mis kindlasti on üheks põhjuseks miks lavastus tänapäeva Eestisse nii hästi sobitub. Kuigi Jokela on näidendi kirjutanud Soome ülikoolide probleemide põhjal, on need probleemid aktuaalsed ka Eesti akadeemilisel maastikul. Mulle tundub, et mitte ainult akadeemilisel maastikul vaid lavastuses käsitletavaid teemasid saab üle kanda ka teistesse valdkondadesse.

Loo peategelaseks on sotsiaalpsühholoogia professor Johanna Virt (Maria Annus), kes annab auditooriumile loengut sellest milline on ülikooli sisekliima. Johanna alustab loengut sellega kuidas järjest rohkem esineb läbipõlemist ja miks naised on läbipõlemisest rohkem ohustatud. Jõudes lõpuks välja selleni mis on akadeemiline vabadus ning kuidas ülikoolis peavad töötama tipptegijad kes aitavad ülikooli paremini müüa. See pole piisav kui sa oled üliõpilaste arvates suurepärane õppejõud. Sa pead olema lisaks ka teadlasena tipus – publitseerima artikleid, taotlema grante oma uutele projektidele, osalema rahvusvahelistes koostööprojektides, juhendama üliõpilasi, retsenseerima ja kõige selle kõrval peaks sul jääma veel aega meediaga suhtlemiseks, et ikka ülikooli reklaamida. Kõike seda juhivad Exceli tabelid kus need nõudmised kirjas on, sest kui midagi ei vasta nõudmistele, siis sind ei atesteerita ja võib juhtuda et ühel hetkel leiab juhtkond, et sind ja sinu õpetatavat valdkonda pole ülikoolis endam üldse vaja. Kõik see viib läbipõlemiseni.

Eks seda protsesside tõhustamist ja töökorralduse ümber mängimist tuleb ka mujal ette ja ilmselt on kõigile see olukord tuttav, kus sa ühel hetkel leiad et sinu töö kvaliteeti määravad erinevad nõudmised ja üks struktuurireform jõuab vaevalt lõppeda kui järgmine algab. Ärge saage minust valesti aru, ma pole nõuete vastane. Kindlasti ei saa näiteks päästjaks, õpetajaks, tervishoiutöötajaks või ka bussijuhiks hakata päris igaüks. Mingid miinimumnõuded on vajalikud, et seda tööd edukalt teha, kuid me ei saa kõike lõpmatuseni erinevate dokumentidega reguleerida, sest sellisel juhul on sobivate inimeste ring väga piiratud ja need inimesed jäävadki oma erialale lõksu ja põlevad lõpuks läbi.

Kindlasti on „Akadeemiline lühis“ selline lavastus, mis nõuab kaasa mõtlemist ja soovi nähtut analüüsida. Tegemist ei ole kuiva akadeemilise loenguga kuigi peab tunnistama et kantseliitlikku kõnepruuki oli päris palju ja nii läks ka minul aeg-ajalt mõte rändama. Nii nagu praktiliselt igas loengus mõneks sekundiks tähelepanu hajub, seega ma leian et see on normaalne. Kes see ikka jõuab kõikide filosoofide mõtteid kuulata, kui tegemist pole just sinu kitsauurimisvaldkonna filosoofidega. Silmaringi avardamise mõttes on muidugi huvitav uusi mõtteid kuulda. Mina näiteks polnud panoptikumist varem midagi kuulnud. Panoptikum on ringikujuline vangla, kus kongid asuvad ringikujuliselt ja ringi keskel asub valvuritorn. Idee on selles, et kõik vangid on tornist näha, aga vangidel pole võimalik näha keda valvur parajasti tornist jälgib. See tähendab, et vangid hakkavad ise end kontrollima, sest pole teada keda valvur parajasti jälgib. Sarnast kontrollimehhanismi leidub ka tänapäevases ühiskonnas. Näiteks kõik need avatud kontorid, kus iga töötaja kõik liigutused nähtavad on. See on ainult üks näide ja nüüd saab lugeja ise edasi mõelda, miks kõnealune lavastus tänapäeva ühiskonnas nii aktuaalne on.

Lavastuses oli ka humoorikaid kohti. Mõned naljad olid sellised mille peale naersid ainult akadeemikud või need kes ise sellise „üksikindiviid süsteemi vastu võitlusega“ kokku puutunud on, aga leidus ka maisemat sorti huumorit mille üle kogu saal naerda sai. Kuna tegemist on veel võrdlemisi värske lavastusega (esietendus toimus 21. veebruaril 2026), siis ilmselt edaspidi muutub näitlejate mäng ilmselt veelgi vabamaks ja see võib rohkem situatsioonikoomikat põhjustada. Mõned humoorikad hetked olid nii üürikesed, et minu pilk neid kinni ei püüdnud ja kui ma üritasin kaaspubliku naeru peale aru saada, mis just juhtus, oli see hetk juba möödunud. Nii juhtub kui üritad vastuvoolu ujuda ja jälgid näiteks seda, kuidas lavatöölised poodiumit eeslavalt ära sõidutavad.

Kristjan Suitsu loodud lavakujundus loob tunde nagu publik viibiks suures auditooriumis. Suur ekraan, üksik kõnepult (hiljem selgus siiski, et laval oli kaks kõnepulti, millest teine esmapilgul lihtsalt silma ei hakanud) ja puidutooni mööbliplaadist seinapaneelid lõid ehtsa auditooriumi tunde. Ka lavastaja Taago Tubin rõhutas akadeemilist atmosfääri veelgi. Kui tavaliselt annab etenduse algusest märku kõlaritest kostuv kõll, mis tuletab meelde et etenduse pildistamine ja salvestamine pole lubatud ning telefonid tuleks välja lülitada, siis sel korral seda heliklippi ei olnud. Meeldetuletus oli juba etendusse sisse lavastatud. Nimelt tuli peategelast kehastav Maria Annus koos inspitsent Meelis Hansinguga lavale ja arutasid kas kõik tehnika on valmis. Täpselt nagu enne konverentsi või suurte loengute algust veendutakse et tehnika töötab. Seejärel tuletas professor Virt saalisviibijatele meelde, et leongu salvestamine pole lubatud ja telefonid palutakse välja lülitada, millele järgnes teadaanne psühholoogia bakalaureuse üliõpilastele, et nende iseseisva töö nõuded on õppeinfosüsteemis üleval. See tekitas minus tunde, et ma olen taas ülikoolipingis, mitte teatris. Kui esimesel slaidil kuvati akadeemilise tööturu taastemäär Euroopa riikides ilusa värvilise Euroopa kaardina, siis tekkis mul automaatselt tahtmine seda pildistada. Mitte, et ma üldse teaksin kas see on reaalne statistika ja reaalne uurimus ja mul seda infot vaja oleks. Lihtsalt see on nii tugevalt harjumuses, et olulist infot tuleb üles pildistada või kirjutada. Kuna mulle meeldib väga õppida ja koolitustel käia ning ma õpiks kogu aeg uusi erialasid kui see tasuline poleks, siis minul pani selline etenduse algus kohe silma särama ja ma olin müüdud.

Kogu etendus siiski nii akadeemilises atmosfääris ei jätku. Ühel hetkel lükkas Maria Annus kõnepuldi seina äärde ja ekraani all olevad uksed avanesid ning lavasügavustest sõideti eeslavale poodium, mille peale on sisustatud ülikooli rektori kabinet. Samal viisil ilmusid aeg-ajalt välja ka sotsiaalteaduste dekaani kabinet ning professor Virdi enda kodu. Üldiselt on lavakujundus siiski minimalistlik ja suurem rõhk keskendub näitlejate tööle ning lavakujundus ainult toetab sõna ja lastes sõnal ja näitlejameisterlikkusel esile tõusta.

Kõige suurem osa lavastuses ongi täita Maria Annusel, kes mõlemas vaatuses viibib terve aja laval. Lisaks on tal palju monolooge, mis nii mõnigi kord on vägagi keerulised ja kantseliitlikud. Ja mul ei olnud kordagi igav. Kui Maria Annus peaks näitleja tööle vaheldust otsima, siis võiks ta vabalt loenguid anda, ma kuulaksin hea meelega. Vaieldamatult on see parim naispeaosa mida ma üle pika aja näinud olen. Ma soovitan ainuüksi Maria Annuse pärast teatrisse minna. Tore oli, et Liisa Pulk jälle Vanemuises kaasa teeb. Tema vihane järeldoktor Fiona Eskola oli Annuse kehastatud tasase professori täielik vastand. See ilmestas väga hästi seda kuidas sa pead teatud nõuetele vastama, et sa üldse saaksid ülikoolis karjääri teha, kui sa oled vihane ja sotsiaalmeedias liigagi aktiivselt end välja elad, siis sind akadeemilises ühiskonnas ei aktsepteerita.

Minu jaoks ei mõjunud Ragne Pekarevi kehastatud rektor väga usutavalt. Ühelt poolt oli ta küll omajagu kõrk, kuid rektori autoriteetsust mina temas ei näinud. Karol Kuntseli kehastatud dekaan oli tegelastest kõige koomilisem, peamiselt tema vastandliku käitumise tõttu. Ühelt poolt oli ta tähtis dekaan, kuid samas pani ta oma kabinetis pähe kõrvaklapid ja hakkas veipima. Hannes Kaljujärv oli samuti oma tuntud headuses kuigi temalt oleks ma veidi midagi üllatavamat oodanud. Praegune osatäitmine jäi veidi ühekülgseks. Stseenis kus eksabikaasad teineteise peale karjuvad, oli natukene Kaljujärve mängu mitmekesisust näha, aga selliseid hetki oleks tahtnud rohkem näha. Miika Pihlak on sellest näitlejate ansmablist minu jaoks kõige tundmatum, kuid oma gümnasisti rolli sobis ta hästi.

Üldiselt oli minu hinnagul näitlejate ansambel väga hästi kokku pandud ja nad muutsid lavastuse igas mõttes nauditavaks. Kõige suurem kummardus läheb siiski Maria Annusele nii suurepärase rolli eest. Pole kerge nii pikalt laval olla ja tema mäng ei vajunud kordagi ära. Natukene kahju oli teiste näitlejate rollid nii suuri mänguvõimalusi ei pakkunud. Eraldi kiitus läheb teatrile selle eest, et lavastuse kodulehel on välja toodud info selle kohta, et etenduses on vilkuva valgusega stseen. See võib tunduda tühine, aga on inimesi kellel selline teatud sagedusega vilkuv valgus tekitab tugeva haigushoo ja selline hoiatus on igati asjakohane.

Kokkuvõttes julgen lavastust soovitada. Võib-olla tõesti nendele kes teatrist lihtsat meelelahutust otsivad, see lavastus ei sobi ja jääb veidi igavaks ning raskeks. Nagu ma juba eelnevalt kirjutasin, siis on tegemist sellise lavastusega, mis pakub mõtlemisainet ja tekitab soovi nendel teemadel rääkida. Ma mõtlesin kohe, et tahaks seda lavastust minna vaatama koos õppejõududega ja pärast sel teemal ühte vestlusringi korraldada. Ühtlasi suutsin saalis istudes leida ka paralleele enda töökohaga ja mõnel korral avastasin end isegi professor Virdi jutu peale kaasa noogutamast. Ma tahaks öelda, et kõikidele haridus- ja teadusvaldkonna töötajatele võiks see lavastus kohustuslik vaatamine olla. Juhtidele ka. Eks mõned võrdlused on üsna äärmuslikud, näiteks asutuse võrdlemine panoptikumiga või akadeemilise autonoomia võrdlemine venestamisega, aga see ainult näitabki seda, et mingid sarnasused on olemas ja nendel teemadel peab rääkima. Käivad ju kunst ja teadus käsikäes ja mul on hea meel, et kunst tõstab esile teaduse probleeme samal ajal kui teadus üritab kunsti tõlgendada ja mõtestada. Mingem teatrisse!

 

Autor: Juha Jokela
Tõlkija: Kai Aareleid
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Videokunstnik: Martin Rästa
Helilooja: Day of the Triangle
Muusikaline kujundus: Taago Tubin ja Day of the Triangle
Osades:
Maria Annus – sotsiaalpsühholoogia professor Johann Virt
Ragne Pekarev – ülikooli rektor Leena Helander; TV saatejuht
Liisa Pulk – järeldoktorant Fiona Eskola
Karol Kuntsel – sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Mikk Heinloo
Hannes Kaljujärv – praktilise filosoofia kaasprofessor Eero Henrik Palo (Johanna eksabikaasa)
Miika Pihlak – Aapo (Johanna ja Eero poeg)
Meelis Hansing – tehnik
Liis Seljamaa – raadioajakirjanik (hääl)

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Rahvusteater Vanemuise kodulehelt.

Loe edasi

Prohvet ja idioot

24. Novembril 2024 Vanemuise väikeses majas

Foto: Maris Savik

Olen enda teada kõik eestikeelsed Jonas Jonassoni raamatud läbi lugenud, sest mulle tema tegelaste absurdsed seiklused meeldivad. Raamatud lähevad kiiresti edasi, sest ootamatuid sündmusi ja üllatusi leiab igalt leheküljelt ja raamatut ei saa enne käest ära panna kui tead mis lõpuks tegelastega juhtub. Kuna raamatutes tõesti juhtuvad uskumatud sündmused, siis olin väga elevil kui Ugala teater tõi lavale Jonas Jonassoni raamatu põhjal dramatiseeritud lavastuse „Saja-aastane, kes hüppas aknast alla ja kadus“. See on siiani vist üks kõige ägedam lavastus, mida ma kunagi näinud olen. Eelkõige just seetõttu, et lavastaja Ringo Ramul oli palju vaeva näinud ja mitmed hullumeelsed juhtumised ka päriselt lavale toonud. Seetõttu toimusid etenduses ka sündmused kiiresti ja igas saali ja lava nurgas võis kohe-kohe midagi juhtuda, milleks publik valmis olla ei osanud. Kellel on rohkem huvi, siis saab minu kunagisi mõtteid ja emotsioone eraldi postitusest lugeda.

Igatahes ootasin väga, et saaksin Jonassoni kõige uuema raamatu „Prohvet ja idioot“ ka läbi lugeda ja siis nägin, et Vanemuine toob selle raamatu dramatiseeringu teatrilavale. Eks need ootused olid kõrged nii raamatu kui ka lavastuse osas. Siiski ei saanud ma raamatut väga pikka aega ühestki raamatukogust kätte ja siis ei õnnestunud pikka aega ühtegi sobivat kuupäeva leida, et Vanemuisesse minna. Lõpuks ikkagi sain nii raamatu loetud kui ka lavastuse nähtud. Esmalt sai raamat loetud ja veidi pakkus raamat mulle pettumuse, sest oli juba teada, et mis suunas kõik minema hakkab. Eks lugu ja tegelased oli võõrad, aga need kummalised juhtumid polnud enam üllatavad, sest kõikides Jonassoni raamatutes toimuvad juhtumised väga sarnaselt. Ja siis jõudsin lõpuks teatrisse ja teatrietendus oli minu jaoks veel suurem pettumus kui raamat. Miks etendus pettumuseks osutus, sellest üritangi allpool veidi rohkem aimu anda.

Enne kui asun sellest heietama, mis mulle lavastuse juures ei meeldinud ja mis meeldis, siis hästi põgus ülevaade sellest, milles lavastus üldse räägib. Seal on kolm peategelast, kes juhuse tahtel kohtuvad ja siis asuvad ühisele rännakule läbi maailma. Esiteks on Johan Lainemaa (Oskar Seeman), tuntud ka kui idioot. Tema on jäänud üksinda elama vanasse matkaautosse peale seda kui tema vend müüs nende Tallinna vanalinnas asuva korteri ja asus ise Itaaliasse Eesti saatkonda tööle. Kuna Johanil juhilube pole, satub ta matkabussiga sõites õnnetusse, mille käigus tabab puud, mille küljes üritab just enesetappu sooritada Petra Rahn (Linda Porkanen). Petra on prohvet, sest tema on teinud arvutused et maailmalõpp saabub 12 päeva pärast ja just seetõttu ta üritabki end praegu ära tappa, et mitte maailmalõppu näha. Peagi satuvad Petra ja Johan Kadrioru lossi juures sekeldustesse ja asuvad põgenema Viimsi poolsaarele, aga kuna tegemist on poolsaarega, siis ei õnnestu neil sealt politsei eest edasi liikuda ja nad kohtuvad lillade juustega pensionäri Agnes Eeljärvega (Merle Jääger), kes neile ootamatult abikäe osutab. Peagi asubki kolmik koos teele, et hakata enne saabuvat maailmalõppu neile haiget teinud inimestele kätte maksma. Sellel teekonnal kohtutakse mitmete erinevate tegelastega, sealhulgas Barack Obama, Rooma paavsti, Aafrika diktaator Aleko kui ka mitmete teiste värvikate kujudega ja muidugi ei möödu kõik kohtumised ilma viperusteta.

Nagu mainitud, siis Ugala lavastus oli väga suurejooneline ja laval kogu aeg midagi toimus. Vanemuise lavastus oli täpselt vastupidine ja minu meelest ei toimunud enamuse ajast laval mitte midagi. Eks ühelt poolt on see arusaadav, et kui raamatus lennatakse helikopteriga, siis seda lavale tuua ongi raske, või matkaautoga vastu puud sõitmist vms. Siiski polnud ma päris selleks ka valmis, et esimeses vaatuse enamuse ajast tegelased lihtsalt jutustavad laval mis nendega juhtus ja kuidas nad tuttavaks said. Kusjuures see rääkiine oli ka üsna staatiline. Vahel harva tuli mõni teine tegelane ka lavale ja veidi siis ehk räägiti ilmekamalt ja ehk oli mõni tegevusrohkem koht ka kaasatud. Üldiselt mõtlesin ma päris suure osa esimese vaatuse esimesest poolest sellele, et millal lavastus huvitavaks läheb ja kas ma peangi kogu etenduse ainult tegelaste omavahelist juttu kuulama ilma ühegi taustarekvisiidita ja suurema liikumiseta. Natukene oli selline tunne nagu kuulaks lihtsalt lavastatud lugemist, mille käigus ühtegi tegevust ei toimu. Ma teatrisse minnes üldjuhul ikka ootan, et laval toimub tegevust ka.

Õnneks ikka mõned rekvisiidid aeg-ajalt lavale ilmusid ja vahel käis laval ka päris värvikaid karaktereid. Kõige enam meeldisid mulle kõik erinevad karakterid keda Hannes Kaljujärv kehastas, sest neis oli midagi koomilist. Põhjus, miks rekvisiite pigem vähe kasutati oli see sama tegevuskohtade ja sündmuste lai asukoht. Näiteks ühel hetkel olid tegelased Kadrioru lossi juures, siis juba Saksamaal, Itaalias ja Aafrikas. Eks selle kõige laval kujutamine oleks päris keeruline ja kulukas tegevus. Õnneks on tänapäeval tehisaru, mille abil saab igasuguseid videosid ja fotosid teha ja just seda lavastuses väga palju kasutatud oligi. Taustaks kuvati AI-ga tehtud foto nt Saksamaal asuvast tanklast ja siis tulid tegelased lavale jutustama, mis nendega seal tanklas juhtus ja siis ilmus lavale loo seisukohast oluline karakter, keda nad seal tanklas kohtasid.

Etenduse vaheajal kuulsin, et ma polnud päris ainus, kes etendusest väga vaimustuses ei olnud. Nimelt kuulsin ühte paari omavahel rääkimas kuidas need noored näitlejad kogu asja ära rikuvad ja õnneks on vanemad näitlejad ka kaasatud, kes etenduse ära päästavad.  Vanemad näitlejad nende arvates olid siis Hannes Kaljujärv ja Merle Jääger, kelle pärast tasus teist vaatust vaatama jääda. Kaljujärve osas olen nõus, et talle need koomilised rollid sobivad ja teda oli vägagi nauditav vaadata. Eriti diktaator Aleko roll oli äge. Siiski pole ma päris nõus sellega, et noored kehvad olid ja kogu asja ära rikkusid. Näiteks ühte peaosalist, idioot Johan Lainemaad kehastanud Oskar Seeman oli väga äge ja mul oli natukene kahju, et ta nii palju lihtsalt jutustama pidi. Eks ta vahepeal vürtsitas neid lihtsalt jutustamise stseene ka igasuguste hüpete ja asjadega, mis minule näitasid küll, et tegemist on vägagi andeka näitlejaga ja tahaks näha milleks ta veel võimeline on.

Tegelikult mulle meeldivad Priit Strandberg, Maria Annus ja Linda Kolde ka, aga sel korral tundus mulle, et nende rollid jäid veidi minu jaoks igavaks, sest ma tean et nad suudavad huvitavamaid karaktereid luua. Annus ja Strandberg muidugi kehastasid kogu lavastuse jooksul väga mitmeid erinevaid karaktereid ja seega on ehk arusaadav, et nii kiire muutumise ja lühikese stseeni jaoks ei jõuagi alati endast kõike anda, kuigi hea näitleja peaks selleks ikkagi suuteline olema. Linda Porkanenil seevastu oli peategelasena väga stabiilne roll ja ma oleks seal natukene rohkem elu tahtnud näha. Samas oli ta enesetappu sooviv prohvet, seega ehk ta pidigi veidi igav ja üksluine olema. Merle Jääger peategelase Agnese rollis oli küll veidi ekstsentriline, aga kuidagi etteaimatav. Seda ekstsentrilisust oleks võinud rohkem olla ja selleks oleks Jääger kindlasti suuteline olnud.

Lisaks tegid lavastuses külalisena kaasa ka Rein Pakk ja Nele-Liis Vaiksoo. Mitte et mul kummagi vastu midagi oleks, aga veidi arusaamatuks jäi minu jaoks miks oli nendesse rollidesse vaja külalised võtta, kui Vanemuise enda näitlejad oleksid ka need samad rollid ära teinud. Kuigi mõlemad mängisid karaktereid, siis minu jaoks jäi neil mõlemal veidi karakternäitleja oskustest vajaka. Pakk oli ehk kõige koomilisem Soome sõnnikuautojuhina, aga teised tema karakterid jätsid mulle pigem igava mulje. Vaiksool on muidugi imeline lauluhääl, mida ta sai päris palju demonstreerida, aga muus osas oli tunda, et karakternäitlejat temas väga ei ole. Samas on Jonassoni raamatud just loodud erinevatele värvilistele tegelastele ja seetõttu oleksingi ma laval tahtnud just karaktereid näha.

Ma oleks vist selle peale pidanud enne teatrisse minekut mõtlema, et kui kaasatud on Nele-Liis Vaiksoo, siis ilmselt saab lavastuses ka mõnda laulu kuulda. Teoreetiliselt võib Vaiksoo muidugi ka ainult sõnalavastuses kaasa lüüa, aga seda vist pole väga juhtunud. Mingil hetkel mõtlesin, et tegemist on rohkem nagu muusikali kui sõnalavastusega, aga tegelikult kogu lavastuse jooksul seda laulmist oli pigem vähem ja tantsimist veelgi vähem. Kui muusikalides on orkester laval, siis sel korral oli orkestri asemel laval ansambel ÄgeBrass, kes elavat muusikat tegi. Aga minu lemmikstseen kogu etendusest on just üks muusikaline stseen kus kogu trupp ABBA hittide popurriid laulab. Ma pole küll eriline ABBA laulude fänn, aga mingi energia neis lauludes on ja tuju läks etenduse ajal kohe heaks. Kohustuslikus korras tuleb siiski välja tuua, et kõikidele lauludele olid tehtud eestikeelsed sõnad ja ainult laulude viis ja mõned üksikud ingliskeelsed sõnad olid samad mis originaallauludes. Siiski ei vähendanud see kuidagi selle stseeni väärtust ja kui kogu lavastus oleks sellises muusikalivõtmes tehtud, siis äkki oleks lavastus mulle rohkem meeldinud.

Igatahes peale etenduse lõppu olin ma veidi pettunud, et etendus nii hoogne polnud nagu ma lootnud olin. Ma saan aru, et dramatiseeringu käigus olid kõik raamatust pärit Rootsi koha- ja tgelaste nimed eestindatud, aga mingil põhjusel see mind häiris. Ilmselt seetõttu, et ma olin raamatut lugenud ja teadsin, et tegelased pole eestlased. Samas eks tuttavate kohanimedega on publikul lihtsam sündmusi jälgida. Siit on ainult õppida, et teatrisse ei tohi minna ootuste ja lootustega. Kuigi sel korral olid minu enda ootused need, mis minu jaoks etenduse veidi ära rikkusid, siis tundub et etendus teistele enam-vähem sobis. Suuri rahvamasse vaheajal ära ei läinud. Samas polnud tegemist ka sellise etendusega kus publik oleks lakkamatult naernud. Ehk oli asi ainult selles konkreetses etenduses, et mingi dünaamika paigast oli ja lavastusel polnud seda energiat, et publikut saalist kaasa haarata. Igatahes minule lavastus tervikuna sellist muljet ei jätnud, et ma seda soovitada tahaksin.

 

Autor: Jonas Jonasson
Lavastaja: Ain Mäeots
Kunstnik: Iir Hermeliin
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Liikumisjuht: Alice Aleksandridi
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Videooperaator: Juho Porila
Dramatiseeringu autorid: Kristiina Jalasto, Ain Mäeots, Loone Ots
Laulusõnade autorid: Aapo Ilves, Henry Kõrvits, Loone Ots
AI-piltide ja fototöötluse autorid: Katrin Leement, Kuldar Leement
Osades:
Oskar Seeman – Johan Lainemaa
Linda Porkanen – Petra Rahn
Merle Jääger – Agnes Eeljärv
Priit Strandberg – Magnus; Kadrioru lossi auvahtkond; Barack Obama; Fredi Lainemaa; Kondori politseinik
Nele-Liis Vaiksoo – Victoria; Paavsti camerlengo; Nele-Liis Vaiksoo; eriagent Sergionella Conte; Jekaterina Bõkova; Vene poplaulja
Rein Pakk – Presidendi turvaülem; Sõnnikuveoautojuht Petteri Lainonen; Rooma paavst; Kondori politseiülem Günther; oligarh Jevgeni Bõkov
Hannes Kaljujärv – Herbert von Toll; Aleko
Maria Annus – Eesti suursaadik; Kondori politseinik; Bõkovite tõlk; helikoperipiloot
Jüri Urbel – Kelner
Urmas Poom – Kelner
Tanel Pärn – Obama ihukaitsja
Eduard Parts – Killer
 
Äge Brass koosseisus: Alari Piispea (susafon), Karl Laanekask (bandzo); Tanel Aavakivi (trompet, eufoonium), Meelis Unt (klarnet)
 
Lavastuse kohta saab rohkem lugeda Vanemuise koduleheküljelt.

Loe edasi

Leopoldstadt

 16. aprillil 2024 Vanemuise suures majas

Foto: Maris Savik

Rääkisin täna just sõbrannale, et ma käisin teisipäeval ilma pikema etteplaneerimiseta teatris. Lihtsalt kell 18 tuli teatrisse mineku isu, vaatasin et Vanemuises mängitakse "Leopoldstadt´i" kus mängib päris mitu minu Vanemuise lemmiknäitlejat ja sinna oli pileteid ka saada. Ma ise ka ei suutnud ära imestada kui elevil ma olin, kui seda kõike sõbrannale rääkisin. Sest ma oline enda üle uhke, et mul tuli teatrisse mineku isu, viimasel ajal on kõik korrad olnud nn tööl käimised Põlva kultuurikeskuses. Tundub, et mu teatris käimise isu hakkab vaikselt taastuma. Iseenesest on see väga positiivne uudis, sest suvel on nii palju ägedaid suvelavastusi tulemas, mida ma kindlasti vaadata tahan ja ilma teatrihuvita oleks end veidi keeruline teatrisse minema sundida.

Tunnistan ausalt, et sel korral teatrisse minnes küsisin endalt ikka päris mitu korda, kas ma tõesti tahan ühe juudi perekonna kannatusi vaatama minna. Et keegi valesti ei mõistaks, siis juutide vastu pole mul midagi, aga sellises ulatuses kannatusi, nagu juudid ajaloos neid üle on elama pidanud, ma ka vaadata ei taha. „Leopoldstadt“ just ühe suure juudi perekonna loost läbi 60 aasta räägibki. Olin üsna kindel, et ega see lugu kerge olema ei saa, aga ma päris selleks ikka valmis ei olnud, et nii mitmedki loo keskmes oleva Merzide perekonna liikmetest Auschwitzi gaasikambrites surevad. Ikka kuidagi loodad, et äkki on tegemist sellise looga, mis räägib kannatustest, aga hoolimata raskustest on lõpp ikkagi ilus. Seega olge hoiatatud, et pisaraid saab etenduse ajal valada.

Arvatakse, et Inglise näitekirjaniku Tom Stoppardi kõige uuem teos on osaliselt autobiograafiline. Nimelt oli Stoppard tegelikult Tšehhoslovakkiast pärit juut, kelle ema abiellus hiljem inglasega ning muutis laste nimed ära ning kasvatas lapsi inglastena, jättes neile nende juudi päritolust rääkimata. Sama stseen on lavastuses ka olemas, kuid veidi modifitseeritud kujul. Kes teab, millised lavastuses käsitletud sündmustest on veel pärit Stoppardi enda suguvõsast ja millised teiste Ida-Euroopa juutidega juhtunud. Kindel on see, et enamik sündmustest on juutidega reaalselt 20. sajandi esimeses pooles juhtunud. Eks midagi on siiski ka kunstilistel kaalutlustel Stoppardi (või siis lavastaja Tiit Palu) poolt juurde lisatud, et lugu mõjusam oleks. Vähemalt nii ma arvan.

Lugu algas Merzide ja Jakoboviczide suguvõsa liikmete tutvustamisega. Kes suguvõsas on perefirma pärija, kes matemaatikaprofessor, kes arst jne. Veidi arutati üleüldiselt 1899. aasta eluolu üle Viinis, sest seal just kogu tegevus aset leidiski. Kuna ma pole ajaloo ja veel eriti juutide ajalooga nii detailselt kursis, siis natukene oli keeruline aru saada, millistest sündmustest täpselt räägitakse. Nagu juba eespool mainitud sai, siis kogu tegevus leiab aset 60 aasta jooksul ja selle aja sees leidsid aset igasugused koledused. Hitlerist ja aarialastest olin ma kuulnud ja sellest osast sain väga hästi aru, aga Kristalliööst ma varem kuulnud polnud. Seega on lavastus lisaks teatrielamuslikule aspektile ka ajalooliselt hariv. Suures osas pakub abi kavaleht, mida kahjuks minu külastuse ajal osta ei saanud ja leppida tuli teatri kodulehel oleva elektroonse kavalehega. Seega on mul veidi kahju, et ma kavalehte alles hiljem kodus lugesin, mitte ei saanud paberkandjal seda teatris olles lugeda. Ehk oleks mõned laval toimuvad sündmused mulle paremini arusaadavamad olnud. Kui keegi, kes planeerib teatrisse minna, seda postitust lugema juhtub, siis ma soovitan enne teatrisse minekut kodus kavalehe läbi lugeda.

Eks minu jaoks tegi jälgimise veidi raskeks ka see, et tegelasi oli laval palju ja kuna sündmused toimusid erinevate ajastute jooksul, siis tegelased vananesid ja veidi pidi mõtlema, et kes keegi on. Eriti segadusse ajasid mind need tegelased, kes esimeses stseenis olid väikesed lapsed ja hiljem juba noored, sest väikeste laste puhul vist nimedest väga ei räägitut ja siis pidin veidi nuputama, et kes noortest kelle laps on ja kuidas kõik tegelased seotud on. Õnneks kuvati seinale küll sugupuu ka, mis veidi seda asja lihtsamaks tegi. Tehniliselt see sugupuu mõistmine nii oluline polegi, sest oluline oli perekonna lugu üldiselt, aga ma ikka üritasin aru saada, kes on kelle laps ja siis läks fookus vahepeal laval toimuvalt ära. Kuna mulle perekonnalood, ja eriti sellised kus draamat ka jätkub, meeldivad siis üldjoontes jäin lavastusega rahule. Teise vaatuse lõpp jäi minu jaoks veidi venima. Ma saan aru küll, et seda oli vaja selleks et noor Leo panna mõistma oma juudi päritolu, kuid seda oleks kuidagi kiiremini võinud teha. Mulle oleks piisanud sellest, kui mainitakse ära, kes kuidas suri, kuid kogu see Leo päritolu leierdamine muutus veidi igavaks. Garderoobi järjekorras seistes kuulsin ka teistelt sama arvamust, et see oli veidi jokutamine ja kiskus natukene igavaks ning selle osa oleks võinud vahele jätta.

Võin eksida, aga minu meelest oli see Vanemuise sotsiaalmeedia, milles teater nimetas „Leopoldstadt´i“ suurlavastuseks. Kui vaadata, mis praegu maailmas toimub ja kuidas kõik sõdivad, kusjuures ka juutide põlisel kodumaal Iisraelis on sõda, siis on lavastus ka tänapäeval teemade osas aktuaalne ja seega saab öelda, et tegemist on olulise lavastusega. Siiski tundub mulle, et peamiselt teevad lavastuse suureks näitlejad, keda teeb kaasa väga arvestatav hulk. Eks mõned näitlejad saavad laval rohkem olla ja teised tulevad lavale ainult üheks mõne minutiliseks stseeniks. Seega ma kõiki näitlejaid siin eraldi üles loetlema ei hakka, sest siis saaks sellest postitusest eepos. Tooks mõned kõige enam silma jäänud näitlejad välja, aga mõnda üksikut on kuidagi keeruline välja tuua. Kogu trupp oli minu meelest ühtsel tasemel. Kuigi väiksed lapsed (Oskar Hinn, Robin Mikkel, Sonja Riimaa ja Elisabeth Strandberg) jäid kõige rohkem silma ja kui hiljem räägiti, et Mimi ja Bella surid gaasikambris, siis läks mul silm väga märjaks. Sest nii väikesed ilusate punupatsidega tüdrukud ei tohiks gaasikambris oma elu lõpetada. Ja sellest on mul kahju, et ühed mu lemmikutest – Margus Jaanovits, Jüri Lumiste ja Karol Kuntsel nii väikesed rollid tegid ja ma neid nii vähe laval nägin. Tegelikult jäi Jüri Lumiste roll väga valusalt meelde, sest tema kehastas Hitleri käsilast, kes perekonda kodust välja tuli viskama. Ja kui ta täiest kõrist karjus, siis ma võpatasin päris mitmel korral ja tundsin, et mul tekkis vastikusest kananahk ihule. See on ehe näide sellest, et ka paar minutit laval võib vägagi meeldejäävaks osutuda.

Kujunduse poole pealt nautisin kõige enam Ele Sonni loodud muusikalist kujundust, mis suuresti koosnes 20. sajandi suurkujude klassikalise muusika loomingust. Vahepeal oli tunne nagu oleks klassikalise klaverimuusika kontserdile sattunud. Midagigi ilusat kogu selle koleduse keskel. Lisaks muusikale nautisin ka uhkeid kostüüme, mis näitasid, et tegemist oli vähemalt Viini keskklassi kui mitte kõrgklassi kuuluva suguvõsaga, kelle hulgas oli mitmeid austatud inimesi. See pani mind mõtlema, et sa võid olla kui rikas ja võimukas tahes, kui sa mingil põhjusel kellelegi ei meeldi, siis ei loe võim ja positsioon mitte midagi. Aga vähemalt oli selle koleda sündmuste keerise taustal hea uhkeid kleite vaadata. Veel ühe ereda hetkena tooksin välja Helo Kaplinski tantsitud charlestoni. Kollases kleidis tantsides lavale ilmuv Kaplinski oli nagu killuke soojendavat päikest sellest sünges maailmas, kus kõik teised kandsid valdavalt tumedates toonides riideid.

Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et Stoppard vist ikkagi päris minu masti näitekirjanik ei ole. Mäletan, et tema „Arkaadiat“ vaadates pidin ma igavusse ära surema. Praeguse lavastuse puhul jäid kohati dialoogid liiga venima ja mulle oleks rohkem meeldinud nähe inimeste hinge ja mõtteid, mitte üleüldist filosofeerimist. Samas see võib osaliselt ka lavastaja teene olla. Jäin küll teatriõhtuga rahule, sest päris igav ei hakanud ja emotsioone sai ka tunda, aga sellist väga ülivõrdes vau elamust ei saanud. Kahjuks minu emotsioonid püsisid kogu etenduse jooksul kõik pigem seal negatiivses skaalas, korra vist sain naerda ka. Kuigi mingi osa publikust ikka naeris natukene rohkem. Ju ma siis ei saanud naljale pihta või lihtsalt sel hetkel olin kusagil oma mõtetes. Sest mõtted rändasid päris palju inimeste tagakiusamise ja üldise ühiskondliku olukorra peale. Selles osas lavastus töötas. Aga pigem soovitan tõesti neile, kes on kas suured teatrifanaatikud ja tahavad Stoppardi uusimat näidendit näha, või lähevad minu kombel lihtsalt oma lemmiknäitlejaid vaatama. Ajaloohuvilistele muidugi soovitan ka. Kes harva teatris käib ja tõsiste judaismi käsitlevate teemade vastu üldse mingit huvi ei tunne, siis nemad võiksid pigem endale mõne teise lavastuse otsida.

 

Autor: Tom Stoppard
Tõlkija: Kalle Hein
Lavastaja: Tiit Palu
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Liikumisjuht: Mare Tommingas
Laval:
Külliki Saldre – Emilia Merz (perepea)
Riho Kütsar – Hermann (Emilia esmasündinu)
Ragne Pekarev – Gretl (Hermanni naine)
Oskar Hinn – väike Jakob (Hermanni ja Gretli poeg); väike Leo (Aaroni ja Nellie poeg)
Ken Rüütel – Jakob täiskasvanuna; Nathan täiskasvanuna
Maria Annus – Eva (Emilia tütar)
Andres Mähar – Ludwig (Eva abikaasa)
Linda Porkanen – Nellie (Eva ja Ludwigi tütar)
Kaarel Pogga – Aaron (Nellie esimene abikaasa)
Karol Kuntsel – Percy (Nellie teine abikaasa)
Oskar Seemann – täiskasvanud Leo;  Fritz (noor ohvitser)
Robin Mikkel – Pauli (Eva ja Ludwigi poeg); Heini (Hermine ja Otto poeg)
Lena Barbara Luhse – Wilma (Ludwigi õde)
Priit Strandberg – Ernst (Wilma abikaasa)
Gustav Nikopensius – Zac (Sally abikaasa)
Sonja Riimaa – väike Sally (Ernsti ja Wilma tütar); Mimi (Sally ja Zaci tütar)
Elisabeth Strandberg – väike Rosa (Ernsti ja Wilma tütar); Bella (Sally ja Zaci tütar)
Piret Laurimaa – täiskasvanud Rosa
Greg Värnomasing – väike Nathan (Ernsti ja Wilma poeg)
Maarja Johanna Mägi – Hanna (Ludwigi õde)
Margus Jaanovits – Kurt (Hanna abikaasa)
Helo Kaplinski – Hermine (Hanna ja Kurti tütar)
Helgur Rosenthal – Otto (Hermine abikaasa)
Merle Jääger – Poldie (majapidajanna)
Mirelle Uibokand – Hilde (toatüdruk)
Ele Sonn – Jana (lapsehoidja)
Jüri Lumiste – erariides mees
Keijo Sepp – teener
Mart Visnapuu – teener
Andre Luik – teener

 

Esietendus 16. septembril 2023 Vanemuise suures majas

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt.

Loe edasi

Kolm pikka naist

 5. oktoobril 2022 Vanemuise väikeses majas

Foto: Heikki Leis

Priit Pedajas on juba mõnda aega olnud üks minu lemmiklavastajatest. Peamiselt seetõttu, et esimesed tema lavastused, mida ma nägin, meeldisid mulle väga ja sealt tekkis ka huvi Pedajase järgnevate lavastuste vastu. Viimased tema lavastused pole mulle muidugi eriti meeldinud, aga hoolimata sellest tahan ikkagi tema lavastusi vaadata. Kui ma kuulsin, et Pedajas tuleb Vanemuisesse lavastama, siis teadsin, et seda ma tahan näha. Seda enam, et lavastus räägib naistest ja Pedajas on tuntud just selle poolest, et tema lavastustes teevad naised väga tugevaid rolle, seega ootused olid kõrged.

„Kolm pikka naist“ on Edward Albee autobiograafiliste sugemetega näidend, mille keskmes on 92-aastane naine, kelle mälu pole enam päris see, mis ta olla võiks. Tugevate mäluprobleemide tõttu on eakal naisel kodus hooldaja, kes aitab tal kodus toime tulla. Kuid vanaproua iseloomu tõttu (lisame siia veel juurde ka päris arvestatavad mäluhäired) pole hooldajal just kuigi kerge temaga toime tulla. Samuti käib vanaproua poeg teda pigem harva vaatamas, mis ühelt poolt annab aimu vanaproua keerulisest iseloomust ja teisalt suurendab proua trotslikkust veelgi, suurendades sellega omakorda hooldaja koormust. Lisaks selgub, et vanaproua pole päris kõiki arveid tasunud nii nagu peaks ja seepärast tuleb tema juurde ka advokaadibüroo esindaja, kelle soovidest vanaproua muidugi midagi aru ei saa. Nii me näemegi esimeses vaatuses kolme naist, kes üritavad kuidagi aimu saada sellest olukorrast, kuhu nad hetkel sattunud on.

Teises vaatuses on laval selle sama vanaproua poeg, kes on ema surivoodi juurde lõpuks tulnud. Voodis surevat vanaprouat vaatavad kolm naist, kelle näol on tegemist selle sama vanaprouaga tema elu erinevates etappides. Kui esimene vaatus on pigem üsna igapäevane elu koos mäluhäiretega inimesega, siis teine vaatus on väike sissevaade sellesse mida tunneb ja kuidas näeb inimene enda elu erinevates etappides. Mõlemad vaatused olid psühholoogiliselt pingestatud ja ilmselt pakuvad mitmeid äratundmishetki peaaegu kõigile.

Mulle isiklikult meeldisid mõlemad vaatused erinevatel põhjustel. Üks põhjusi oli muidugi inimese psüühika ja selle toimimine, aga kummaski vaatuses oli mitmeid aspekte, mis mind kõnetasid. Esimene vaatus meeldis mulle pelgalt seetõttu, et sellist mälulünkadega vanainimese vaatepilti näen ma peaaegu igapäevaselt tööl olles. Kui peale tööpäeva mõtled, et lähed teatrisse lõõgastuma ja laval vaatab sulle vastu vaevaliselt liikuv ja kohati trotslik proua, kes ei mäleta oma eelmist lauset ja on harjunud oma tahtmist saama, siis tekib küll korraks tunne, et kas ma tõesti pidin selleks teatrisse tulema, et sellist situatsiooni näha, sest ma olen päev otsa tööl selliste prouadega tegelenud. Samas tuleb kiidusõnad öelda 92-aastast vanaprouat kehastanud Külliki Saldrele, kes vanaproua väga ehtsalt välja mängis. Ainus sarnasus Saldre ja 92-aastase vanaproua vahel oli vanakooli väärikus. Muidu oli ekstsentrilise silmameigi ja vägagi pretensioonika käitumisega vanaproua, kes enda hooldajat erinevates asjades süüdistas täpselt selline nagu üks dementne inimene on, kes oma elu üle kontrolli hakkab kaotama. Kohati tundus mulle lausa nagu Saldre oleks mõnda aega meie osakonnas käinud patsiente jälgimas, sest nii filigraanse täpsusega oli ta kõik mäluhäirega kapriisse vanaproua pisimadki nüansid ära tabanud. Juba ainuüksi selle pärast olin ma teatriõhtuga rahul.

Saldrele ei jäänud palju alla ka hooldajat kehastanud Piret Laurimaa ja advokaadibüroo esindajat kehastanud Linda Porkanen. Laurimaa oli ehtne näide hooldajast, kes tegelikkuses tahaks midagi muud teha, aga hea raha eest on valmis rikast dementset vanainimest hooldama. Kuigi enamuse ajast oli hooldaja vanaprouaga lahke ja sõbralik, oli näha, et vahel ta siiski väsis ja hakkas ironiseerima ning soovis et tema hooldatav oleks juba surnud, et ta sellest hooldamisest pääseks. Kuigi see on kurb, siis kahjuks nii see täpselt ka päriselus käib, sest hooldaja töö on raske nii vaimselt kui füüsiliselt ja ühel hetkel lihtsalt inimesed väsivad sellest. Kolmest naisest kõige malbem oli advokaadibüroo esindaja (Linda Porkanen), kes ei teadnud päris täpselt ise ka millesse ta end seganud on ja ütles seetõttu pidevalt valesid asju. Oli tunda, et advokaadibüroo töötaja tundis end vanaproua läheduses ebamugavalt. Siiski tundub mulle, et see ebakindlus oli pigem Porkaneni hea näitlejameisterlikkus, mitte polnud tegemist näitleja enda ebakindlusega laval.

Teine vaatus oli minu jaoks sama huvitav, kuna siis kehastasid Porkanen, Laurimaa ja Saldre kõik sama tegelast kuid erinevates vanustest. Eriti meeldis mulle see, kuidas Priit Pedajas oli osanud erinevas vanuses naiste puhul tuua välja selle, mida mingis vanuses kõige enam tähtsaks peetakse. Näiteks 26-aastase naise (Linda Porkanen) puhul oli kõige olulisem leida elus armastus ja ta ei suutnud kuidagi mõista, miks vanemas eas on vaja meest petta ning miks peab ühe silmaga mehega abielluma, kui seal pole puhast armastust. Kogu tema jutust ja liigutustest õhkus noorele tütarlapsele omast puhtust ja süütust, kui sa veel ei tea kui kole paik võib maailm olla. 52-aastane naine (Piret Laurimaa) pidas end 26-aastasest versioonist juba tunduvalt targemaks ning elukogenumaks ning olles juba näinud maailma kurjust, oli ta väga kibestunud ning ei osanud enam midagi head oma elus näha. Näiteks ei suutnud ta enda pojale andestada ja ei soovinud oma pojaga enam suhelda. Samal ajal oli kõige vanem versioon naisest (Külliki Saldre) juba leppinud enda eluga ning ei süüdistanud poega selles, et poeg tal enam külas ei käi ja tundis siiski rõõmu sellest, et poeg ema surivoodi äärde tuli. Oli tunda, et proua oli leppinud oma elus tehtud vigadega ning oskas elatud elule positiivselt meelestatuna tagasi vaadata.

Kõigi kolme naise puhul oli näha sellele eale iseloomulikku käitumist. Tulevikust unistav ja kergejalgselt mööda lava ringi heljuv tütarlaps, siis veidi vanem ja elus juba ühtteist tunda saanud, kuid veidi skeptiline keskealine naine ning väärikas vanem daam, kes on valmis oma elule tagasi vaatama ning andestama nii mõndagi. Pole ka midagi imestada, et kõik kolm naisnäitlejat nii hiilgavad rollid tegid, kuna Pedajas on tuntud just selle poolest, et pakub naisnäitlejatele tugevaid rolle. Ühelt poolt oskab Pedajas leida üles need materjalid, kus näitekirjanik on juba suured rollid naistele kirjutanud, kuid lavastajana oskab Pedajas panna näitlejad seda rolli veelgi suuremaks mängima, lastes erinevas eas naistel laval enda parimad küljed välja tuua.

Lisaks kolmele naisele oli laval üks meesnäitleja – Ken Rüütel, kes kehastas sureva naise poega. Poeg tuli ema vaatama, istus vaikides ema voodiserval mõnda aega ning lahkus seejärel. Vaikiv roll on mõnigi kord kaalukam kui suurte sõnadega roll, kuid sel korral jäi Ken Rüütel vaikiva halli kardinalina naiste varju (nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes). Kohati leidsin end mõtlemast, et miks üldse oli vaja poega lavale tuua. Miks ei oleks võinudki poeg jääda tegelaseks, kellest räägitakse, kuid keda publikule ei näidata. Minu meelest poleks lavastus sellest midagi kaotanud, sest Pedajas oli praegu küll ainsa mehe rolli nii väikseks teinud, et teda polnud laval praktiliselt võimalik nähagi. Minu jaoks tegi naistest kõige võimsama rolli siiski Saldre, olles nii ekstsentrilise vanaprouana kui ka hiljem vanaproua ühe minana üheaegselt võimas matroon, kellele teised allusid kuid jäädes samaaegselt õrnaks ja naiselikuks naiseks, kes soovib siiski armastust, millest ta noorest peast juba unistas. Kuna Saldre on vaieldamatult üks minu lemmik naisnäitlejatest Vanemuises, siis olen teda laval päris palju näinud ja minu silmis oli praegune naine võrdväärne Niskamäe vanaperenaisega ja ma loodan, et Saldrel õnnestub ehk veel üks naispeaosa auhind võita teatripäeval. Mulle natukene isegi tundub, et Külliki Saldre on nagu hea vein, mis läheb aastatega paremaks, sest viimasel ajal on tema rollidesse tulnud hoopis teistsugune võimsus sisse.

Minu jaoks mõjusid teise vaatuse naiste pastelsetes toonides kleidid ja naiste ülekaal selliselt, et lavastus mõjus üsna soojalt ja naiselikult, kohati isegi liiga feministlikult. Kleitide juures meeldis mulle eriti see, et mida vanemaks naine muutus, seda pikemaks muutus kleit. Eks omajagu mõjutas üleüldist naiselikkust ka Pille Jänese loodud lavakujundus. Õhulised hallid kardinad, mis lava kolmest seinast ääristasid, koos suure mitmete patjadega mugava voodiga lõid tunde hubasest magamistoast. Magamistoale lisas naiselikkust valge peeglilaud ja voodi kohal nurga all rippuv suur peegel. Õhustik oli ühelt poolt hubane kuid samas piisavalt intiimne, et rääkida isiklikest teemadest. 

Hoolimata naiselikust ja soojust õhkavast hubasest lavakujundusest, polnud teemad, mida lavastus puudutab üldse nn „pehmed“ teemad. Millisele naisele meeldiks rääkida vananemisest ja mõelda sellele kuidas ühel hetkel ollakse vana, väeti ja üksik? Ilmselt mitte kellelegi, sest kõik me sooviksime kiiret ja valutut surma, mitte pikka ja kannatusi täis elu, sest olgem ausad dementsus on kannatusi pakkuv nii dementseks jäävale inimesele kui ka tema lähedastele ja hooldajatele. Pärast kavalehe lugemist tundus mulle, et üksindus ja armastuse puudumine ongi see autobiograafiline osa lavastusest, sest kavalehelt saab lugeda sellest kuidas Albee bioloogiline ema ta juba imikuna hülgas ning kasuema jäi Albee jaoks kaugeks ja külmaks, nagu käesoleva loo naine jäi kaugeks enda pojale ning teatud mõttes distantseeris oma praegust mina ka enda varasematest minadest.

Mulle tundub et lavastuse põhiidee on selles, et isegi siis kui sa oled vana ja väeti ning ei mäleta enam hästi kes sa oled ja kes on sinu ümber, siis armastust ja soojust igatsevad kõik ning meil kõigil on õigus armastusele. Lisaks on meil õigus mälestustele, isegi siis kui mälestused on lünklikud ja me päris täpselt enam ei mäleta kõike või ei suuda meenutada mida me täpselt ei mäleta. Elada on võimalik ka poolikute mälestustega, peamine on olla õnnelik ja olla armastatud.

Mina jäin igatahes teatriõhtuga üsna rahule. See oli alles teine etendus, seega võib arvata, et näitlejad olid veel veidi rabedad ja edaspidised etendused võivad veelgi parema energiaga olla. Ma ütlen seda ainult seepärast, et mulle tundus paaris kohas nagu etendus oleks veidi venima hakanud ja esialgne pinge kadus. Kellele psühholoogia ja inimeste tegutsemismotiivid huvi pakuvad, siis nendele see lavastus kindlasti meeldib. Ilmselt leiavad ka tervishoiutöötajad rohkesti sarnasusi oma igapäevatööga ja muigama panevaid olukordi tuleb hulgim ette. Iseasi on muidugi see, kas tervishoiutöötajad peale tööpäeva tahavad teatrisse tööd vaatama minna. Mina pigem tahan, sest alati on huvitav vaadata kuidas kõrvaltvaatajatele tervishoiu- ja meditsiinimaailm tundub. Siiski hoiatan igaks juhuks, et kuigi naerda saab päris mitmes kohas, siis päris lauskomöödiaga tegemist ei ole ja pigem nõuab lavastus pingsat kaasa mõtlemist, et kõikidest nüanssidest aru saada.

Autor: Edward Albee
Tõlkija: Anne Lange
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Osades:
Külliki Saldre – A
Piret Laurimaa – B
Linda Porkanen – C
Ken Rüütel – Poiss

Kellel lavastuse vastu tõsisem huvi tekkis, siis Vanemuise koduleheküljelt saab lavastuse kohta rohkem infot SIIN.

Loe edasi

Faehlmann

11.jaanuaril 2020 Vanemuise väikeses majas

Tutvusin suvel Vanemuise mängukavaga ja olin kindel, et lavastust „Faehlmann“ lähen ma kindlasti vaatama. Esiteks räägib see ikkagi meie rahva jaoks olulisest inimesest ja iga haritud inimene võiks Faehlmanni peamiste tegemistega ikkagi kursis olla. Teiseks on näidendi üheks autoriks Madis Kõiv. Ja kuigi Kõivu tekste peetakse raskeks, siis mulle ta mingil põhjusel meeldib. Vähemalt nende väheste lavastuste põhjal, mida ma näinud olen. Igatahes peab ütlema, et lavastust teatrilaval vaadata on kergem, kui Kõivu lugeda. Lisaks meeldiks mulle end nimetada haritud inimeseks ka. Aga peamine põhjus oli ikkagi Kõiv.

Laupäeval oli mul vaba päev. Pühapäeval pidin tööl olema ja esmaspäeval oli üks eksam. Lisaks oli esmaspäevaks vaja kahe näidendi teksti põhjal vaja üks essee ka veel kirjutada. Nii tundus laupäeva õhtu täiesti sobilik olevat, et teatrisse minna. Ja kui otsus sünnib kell 18 õhtul, siis Tartust kaugemale minna ei jõua. Ja nii ma otsustasingi „Faehlmanni“ vaatama minna.

Eks ma natukene olin elevil ka, kui ma lugesin, et lavastus on pühendatud rahvusülikooli sajandale juubelile. Viimati mängiti „Faehlmanni“ Tartus 1987. aastal ja siis oli lavastus pühendatud Tartu Ülikooli 350. aastapäevale. Seega tundus, et tegemist on kohe erilisema lavastusega. Aga kuna tegemist on ikkagi Kõivuga, siis mingit lihtsat meelelahutust ma ei oodanud. Ja nüüd, kus ma olen lavastuse ära näinud, siis võin julgelt öelda, et nendele inimestele, kes kord aastas teatris käivad, ma „Faehlmanni“ ei soovitaks. Ma usun, et siis ei jõuaks need inimesed enam nii pea uuesti teatrisse. Mingit väga suurt elamust nähtud etendus ei pakkunud. Samas nõuab pidevat keskendumist ja kaasa mõtlemist ja mingil määral isegi eelteadmisi.

Kuna ma läksin nii lühikese ettevalmistusajaga teatrisse, siis mul isegi ei olnud mingeid ootusi, et millest lavastus rääkida võiks. Kavast lugesin kuidas Kõiv ja Vahing omal ajal seda teksti kirjutasid ja sealt jäi meelde, et Faehlmann suitsetas tänaval isegi siis, kui see oli keelatud. Niisis teadsin ainult tänavat oodata. Ma kujutasin vaimusilmas tänavalaternat ette, mille all siis Faehlmann kõnnib ja suitsetab. Aga seda, et kogu lavastus peaaegu ilma ühegi dekoratsioonita tühjal laval ette kantakse, ma küll oodata ei osanud. Nimelt oli ainsaks rekvisiidiks laval kitsas tõld, millega Faehlmann ringi sõitis. Aeg-ajalt toodi lavale ka mõned toolid. Ja see oligi kõik. Lisaks oli eeslava orkestriauk kasutusele võetud (küll mitte täielikult) ja aeg-ajalt näidati tegelasi meile paralleelselt kahel tasapinnal tegutsemas. Niimoodi loodi justkui illusioon põrgust ja maapealsest.

Aga ega ma sellest kohe alguses aru ei saanud. See võrdlus tekkis mul hiljem. Esialgu tekkis tunne, et lava on taevas. Kohe alguses tuli prohvet Raivo Adlase kehastuses lavale ja rääkis, mis inimesi ees ootab. Peale prohveti monoloogi läks lava pimedaks ja kui lava uuesti valge oli, olid laval kutsar ja Faehlmann. Ja lava tagumises otsas oli näha kitsast tõlda, millel kaks ilusat laternat küljes. Esialgu kehastas Faehlmanni Priit Strandberg ja tema kutsarit Hannes Kaljujärv. Esimese mõttena pidasin ma kutsarit kuradiks või mõneks tema käsilaseks. Samas, kui mõelda sellele, mida ta rääkis ja mis trikke ta tegi, siis seda päris välistada ei saa. Eks see jääb igaühe enda tõlgendada.

Esialgu ei suutnud ma Strandbergi Faehlmannina väga tõsiselt võtta. Ma isegi ei oska öelda miks, aga mulle lihtsalt tundus, et midagi on mööda. Ma vist oleksin Faehlmanni väga vana ja väärikana näha tahtnud. Samas elasin ma lõpuks ikkagi etendusse nii sisse, et kui esimese vaatuse lõpus Strandberg Faehlmanni mantli Kaljujärvele üle andis, siis ei suutnud ma jälle Kaljujärve Faehlmannina ette kujutada. Ilmselt olen ma lihtsalt Faehlmanni alati eakana ette kujutanud ja nii tundus Strandberg Faehlmanni jaoks liiga noor. Kontrasti suurendas veel eriti Kreutzwaldi kehastanud Andres Lepik, kes on Strandbergist palju vanem. Siis tundus Faehlmann ikka väga poisike Kreutzwaldi kõrval.

Samuti tundus mulle, et kui Strandberg ja Kaljujärv rollid vahetasid, siis muutus kutsar veidi rohkem inimlikumaks ja võib-olla isegi kontrollivaks. Kaljujärve kutsar oli veidi rohkem saatanlik ja vigureid täis ning jättiski mulje, et ta võib olla kes iganes. Strandbergi kehastatud kutsar, oligi lihtsalt kutsar. Ta tegi küll ühe korra ka võlutrikki, aga see jäi lahjaks. See salapära ja väike kuradike oli Strandbergi kutsaril puudu. Kuigi ma pean tunnistama, et ma väga ei oska öelda, miks see näitlejate vahetamine vajalik oli. Ainus selgitus, mille ma suutsin välja mõelda oli vanuse erinevus. Samas tekst minu meelest küll ei vajanud, et Faehlmann oluliselt vanemaks muutuks. Ja vanemaks oleks Strandbergi saanud ka grimmi abil muuta. Seega jäi mulle see osatäitjate vahetamise motiiv veidi arusaamatuks. Samas oli jälle huvitav näha, kuidas erinevad näitlejad sama rolli teevad.

Aga vaieldamatult oli minu kõige lemmikum rollisooritus Hannes Kaljujärv kutsarina. Kuigi mulle tundus, et Kaljujärvel oli hääl veidi ära. Vahepeal läks seetõttu tema tekst veidi kaduma. Aga sellest hooliamta suutis ta oma olekuga kuratlikult hästi mängida kutsarit, kes võiski vanakurat ise olla. Sooritus oli nii hea, et korraks jäin ma isegi uskuma, et ta oskab ühe väikese liigutusega kaugusest laternad põlema võluda. Kui tavaliselt öeldakse, et igast lavastusest leiab midagi nauditavat, siis sel korral oli minu jaoks nauditav Kaljujärve kutsar ja laulud.

Ilmselgelt hakkasin ma liiga palju seoseid otsima Kõivu eelmise näidendiga, mida ma nägin. Kuigi lavastajad olid kahel lavastusel täiesti erinevad. Nii tundus mulle, et Margus Kasterpalu oli ka Priit Pedajase „Põud ja vihm...“ lavastusest eeskuju võtnud ja kasutanud kollakat valgust ning muusikat. Samas, ega ma kindel ei saa olla, et need polnud Kõivul näidendisse sisse kirjutatud. Aga selles olen ma küll kindel, et laulud olid mu kõige lemmikumad kohad kogu lavastuses. Kahjuks ei mäleta ma enam kummagi laulu sõnu, et neid üles otsida. Seda laulu, mida seto poiss laulab, olen ma varem isegi kuulnud, aga no mitte ei tule meelde, mis selle laulu nimi on. Kuna laulud olid rahvapärimuslikud ja murdes, siis tekkis neid kuuldes kohe eriliselt soe tunne südamesse. Nagu polekski ma enam teatrisaalis, vaid suvisel ajal mõnel heinamaal.

Madis Kõivule on omane ka panna lihtrahvas murrakut rääkima. Sel korral tundus mulle küll, et tegemist ei olnud päris võru murrakuga. Iseenesest oleks võru murrak olnud loogiline, kuna Kõiv on pärit ja tegutses päris palju Võru kandis. Igatahes olid näitlejad murdes rääkimise väga hästi selgeks saanud. Ma mäletan, kui ma Kärt Tammjärve paar suve tagasi ühes võro keelses suvelavastuses rääkimas kuulsin, siis oli see keel küll väga kange. Seepärast kuulasin ma sel korral teda, ja tegelikult ka teisi näitlejaid, väga hoolikalt. Ja kõik said suurepäraselt hakkama. Ometigi mulle tundus, et kirjakeelt oli rohkem kui murret. Aga tore oli kuulata ikka.

Üleüldse tundus mulle, et etendus meeldis mulle seepärast rohkem, et ma just tegelesin koolis nende samade teemadega, mida lavastuses käsitletakse. Kogu baltisaksa ühiskond ja nende suhtumine eestlastest talupoegadesse ning eesti keele arendamine ja hoidmine. Seega oli huvitav vaadata ja kaasa mõelda. Ja ma tõsimeeli olin nii süvenenud, et kui keegi tegelastest teise peale karjuma hakkas, siis ma võpatasin oma toolil päris korralikult. Ja kogu selle muistendite ja „Kalevipoja“ tekkeloo olime me eelmine aasta koolis just läbi rääkinud. Muidu poleks ma ilmselt nii hästi aru saanud, mis seosed tegelaste vahel täpselt on ja kuidas Faehlmann „Kalevipojaga“ seotud on, kui „Kalevipoja“ autor on ju Kreutzwald.

Kohati oli tegelasi raske jälgida, sest mitmel näitlejal oli paralleelselt mitu rolli. Kuigi kostüümidega oli päris hästi tegelasi eristatud. Aga nimed olid ikkagi paljuski tundmatud ja nii läksid mul küll kõik professorid omavahel segamini. Samas, ega ma nii detailselt nimedesse ei süüvinud ka. Oluline oli ikkagi tervikpilt kätte saada ja sellele kaasa mõelda. Ja tervikpildi sain ma kätte. Võib-olla peaks lavastust veel mõned korrad vaatama, et kõiki kihte ja nüansse tabada, kuid hetkel tundus mulle, et kõige olulisem oligi meie oma keele püsima jäämise lugu.

Eks just selle keele aspekti pärast lavastus ka rahvusülikooli juubelile pühendati. Ega meil seda eesti keelset ülikooli ilma Faehlmannita poleks. Ja võib-olla ei kirjutaks ma seda postitust ka üldse mitte eesti keeles. Kes teab, võib-olla poleks Eestit üldse olemas ja me oleksime osa Venemaast või Saksamaast. Seega peame me Faehlmannile ja tema kaasaegsetele tänulikud olema, et nad pidasid oluliseks ühe pisikese rahva keele eest võidelda ja nägid selles midagi muud, kui ainult viidet madalamale klassile.

Niisiis võib tunduda, et miks me peame ajaloost teatris rääkima. Kõik saavad sellest lugeda ajalooõpikutest ning sellest räägitakse ka kirjanduse tundides. Ma arvan, et tegelikult meile ei räägita teatris ainult ajalugu. Meid pannakse mõtlema. Mõtlema selle üle, kui suurt vaeva nägi Faehlmann selle nimel, et meil oleks oma keel. Ja kui kergelt me praegu oma keelde suhtume. Nagu lavastuse tutvustuses on välja toodud, siis on teema oluline meie teaduse seisukohast. Ja just sellel samal Tartu Ülikoolil on siin oluline roll. Mis saab meie keelest, kui me peame teaduse tegemiseks oskama teisi keeli ja sageli kasutame me teadustermineid ainult võõrkeeles, sest eesti keeles puudub kõige õigem vaste. Aga tegelikult hääbub ka meie argikeel. Võtkem korraks aeg maha ja mõelgem, millal te kasutasite oma kõnepruugis mõnda inglise keelset fraasi. Mina tegin seda pool tundi tagasi. Ja tegelikult on see sõna täiesti eesti keelsena ka käibel. Lihtsalt moodne on rääkida nii, et pikid mõne sõna inglise keeles vahele. Kas sellise eesti keele pärast Faehlmann võitleski?

Vastus on, et muidugi mitte. Ja just seepärast me peaksimegi minema teatrisse, et näha, kui raske oli Faehlmanni elu ja mida ta meie keele heaks ära tegi. Ehk oskame me siis oma emakeelt rohkem väärtustada. Ühes emakeele väärtustamisega võiksime me mõelda ka sellele, kes me tegelikult oleme. Maailmakodanikud? Eurooplased? Eestlased?

Ma arvan, et teatrisse tasuks just siis minna, kui meie praegusest poliitilisest olukorrast on kõrini ja on tunne, et tahaks midagi muuta. Kindlasti ei pane lavastus meid kõiki teisi keeli ja rahvuseid vihkama, vastupidi me võiksime muutuda mõistvamaks. Aga kindlasti paneb see meid nägema kogu meie kultuuri ja ajalugu teise nurga alt. Kuna tegemist on üsna ambitsioonika ülesandega näidendi tekstile, siis tundub mulle, et sel korral on raskuskese püsima jäänud just teksti edastamisele ja näitlejatöödest erilisi pärle ei leia. Kuigi näitlejate koosseis on võimas. Alustades vanameister Raivo Adlasest, siis publikulemmik Hannes Kaljujärv ning viimasel ajal väga erinäolisi ja huvitavaid rolle pakkunud Karol Kuntsel. Ometigi jääb nende kõigi rollisoorituses midagi justkui puudu. Kohati tundub, justkui oleksid näitlejad kooliteatriliku õhinaga teksti pähe õppinud. Aga tekstist puuduvad värvid.

Seepärast ma seda tavalisele teatripublikule soovitada ei julgegi. Aga kõik need, kellele tundub, et teatris on viimasel ajal liiga palju allapoole vööd nalju, võiksid sammud teatri poole seada küll. Siiski olge hoiatatud, et aasta teatrielamust peate te ilmselt siiski kusagilt mujalt otsima. Seda, et lavastus kõigile huvi ei paku, näitas ka saal, mis peale vaheaeg oli tunduvalt hõredam. Ja kui sa kuuled peale etendust, et publiku ainus kõneaine on, kas Eestis on mingi seadus, mis lubab Karl Robert Saaremäel mittekoosseisulise näitlejana Vanemuises mängida, siis ilmselgelt pole lavastus publikut kõnetanud. Kusjuures see küsimus vaevas paljusid.

Autorid: Madis Kõiv, Vaino Vahing

Lavastaja: Margus Kasterpalu

Kunstnik: Maret Tamme

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Mängisid: 

Priit Strandberg - Friedrich Robert Faehlmann; Kutsar

Hannes Kaljujärv - Kutsar; Friedrich Robert Faehlmann

Marika Barabanštšikova - Henriette (Faehlmanni abikaasa)

Andres Lepik - Friedrich Reinhold Kreutzwald

Karl Robert Saaremäe - "Kalevala" looja Elias Lönnrot; pastor Carl Heinrich Constantin Gehewe; Setu; maapoiss

Andres Mähar - eesti keele lektor Dietrich Heinrich Jürgenson; Luunja mõisa omanik parun von Nolcken; professor Sahmen; Hauakaevaja

Karol Kuntsel - professor Hueck; Baltimaade kindralkuberner von der Pahlen

Piret Laurimaa - daam

Linda Kolde - maaneiu

Kärt Tammjärv - maaneiu

Raivo Adlas - Prohvet; Ihnusk

* – Päisefoto autor on Heikki Leis.

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise teatri koduleheküljelt SIIN

Loe edasi