Prohvet ja idioot

24. Novembril 2024 Vanemuise väikeses majas

Foto: Maris Savik

Olen enda teada kõik eestikeelsed Jonas Jonassoni raamatud läbi lugenud, sest mulle tema tegelaste absurdsed seiklused meeldivad. Raamatud lähevad kiiresti edasi, sest ootamatuid sündmusi ja üllatusi leiab igalt leheküljelt ja raamatut ei saa enne käest ära panna kui tead mis lõpuks tegelastega juhtub. Kuna raamatutes tõesti juhtuvad uskumatud sündmused, siis olin väga elevil kui Ugala teater tõi lavale Jonas Jonassoni raamatu põhjal dramatiseeritud lavastuse „Saja-aastane, kes hüppas aknast alla ja kadus“. See on siiani vist üks kõige ägedam lavastus, mida ma kunagi näinud olen. Eelkõige just seetõttu, et lavastaja Ringo Ramul oli palju vaeva näinud ja mitmed hullumeelsed juhtumised ka päriselt lavale toonud. Seetõttu toimusid etenduses ka sündmused kiiresti ja igas saali ja lava nurgas võis kohe-kohe midagi juhtuda, milleks publik valmis olla ei osanud. Kellel on rohkem huvi, siis saab minu kunagisi mõtteid ja emotsioone eraldi postitusest lugeda.

Igatahes ootasin väga, et saaksin Jonassoni kõige uuema raamatu „Prohvet ja idioot“ ka läbi lugeda ja siis nägin, et Vanemuine toob selle raamatu dramatiseeringu teatrilavale. Eks need ootused olid kõrged nii raamatu kui ka lavastuse osas. Siiski ei saanud ma raamatut väga pikka aega ühestki raamatukogust kätte ja siis ei õnnestunud pikka aega ühtegi sobivat kuupäeva leida, et Vanemuisesse minna. Lõpuks ikkagi sain nii raamatu loetud kui ka lavastuse nähtud. Esmalt sai raamat loetud ja veidi pakkus raamat mulle pettumuse, sest oli juba teada, et mis suunas kõik minema hakkab. Eks lugu ja tegelased oli võõrad, aga need kummalised juhtumid polnud enam üllatavad, sest kõikides Jonassoni raamatutes toimuvad juhtumised väga sarnaselt. Ja siis jõudsin lõpuks teatrisse ja teatrietendus oli minu jaoks veel suurem pettumus kui raamat. Miks etendus pettumuseks osutus, sellest üritangi allpool veidi rohkem aimu anda.

Enne kui asun sellest heietama, mis mulle lavastuse juures ei meeldinud ja mis meeldis, siis hästi põgus ülevaade sellest, milles lavastus üldse räägib. Seal on kolm peategelast, kes juhuse tahtel kohtuvad ja siis asuvad ühisele rännakule läbi maailma. Esiteks on Johan Lainemaa (Oskar Seeman), tuntud ka kui idioot. Tema on jäänud üksinda elama vanasse matkaautosse peale seda kui tema vend müüs nende Tallinna vanalinnas asuva korteri ja asus ise Itaaliasse Eesti saatkonda tööle. Kuna Johanil juhilube pole, satub ta matkabussiga sõites õnnetusse, mille käigus tabab puud, mille küljes üritab just enesetappu sooritada Petra Rahn (Linda Porkanen). Petra on prohvet, sest tema on teinud arvutused et maailmalõpp saabub 12 päeva pärast ja just seetõttu ta üritabki end praegu ära tappa, et mitte maailmalõppu näha. Peagi satuvad Petra ja Johan Kadrioru lossi juures sekeldustesse ja asuvad põgenema Viimsi poolsaarele, aga kuna tegemist on poolsaarega, siis ei õnnestu neil sealt politsei eest edasi liikuda ja nad kohtuvad lillade juustega pensionäri Agnes Eeljärvega (Merle Jääger), kes neile ootamatult abikäe osutab. Peagi asubki kolmik koos teele, et hakata enne saabuvat maailmalõppu neile haiget teinud inimestele kätte maksma. Sellel teekonnal kohtutakse mitmete erinevate tegelastega, sealhulgas Barack Obama, Rooma paavsti, Aafrika diktaator Aleko kui ka mitmete teiste värvikate kujudega ja muidugi ei möödu kõik kohtumised ilma viperusteta.

Nagu mainitud, siis Ugala lavastus oli väga suurejooneline ja laval kogu aeg midagi toimus. Vanemuise lavastus oli täpselt vastupidine ja minu meelest ei toimunud enamuse ajast laval mitte midagi. Eks ühelt poolt on see arusaadav, et kui raamatus lennatakse helikopteriga, siis seda lavale tuua ongi raske, või matkaautoga vastu puud sõitmist vms. Siiski polnud ma päris selleks ka valmis, et esimeses vaatuse enamuse ajast tegelased lihtsalt jutustavad laval mis nendega juhtus ja kuidas nad tuttavaks said. Kusjuures see rääkiine oli ka üsna staatiline. Vahel harva tuli mõni teine tegelane ka lavale ja veidi siis ehk räägiti ilmekamalt ja ehk oli mõni tegevusrohkem koht ka kaasatud. Üldiselt mõtlesin ma päris suure osa esimese vaatuse esimesest poolest sellele, et millal lavastus huvitavaks läheb ja kas ma peangi kogu etenduse ainult tegelaste omavahelist juttu kuulama ilma ühegi taustarekvisiidita ja suurema liikumiseta. Natukene oli selline tunne nagu kuulaks lihtsalt lavastatud lugemist, mille käigus ühtegi tegevust ei toimu. Ma teatrisse minnes üldjuhul ikka ootan, et laval toimub tegevust ka.

Õnneks ikka mõned rekvisiidid aeg-ajalt lavale ilmusid ja vahel käis laval ka päris värvikaid karaktereid. Kõige enam meeldisid mulle kõik erinevad karakterid keda Hannes Kaljujärv kehastas, sest neis oli midagi koomilist. Põhjus, miks rekvisiite pigem vähe kasutati oli see sama tegevuskohtade ja sündmuste lai asukoht. Näiteks ühel hetkel olid tegelased Kadrioru lossi juures, siis juba Saksamaal, Itaalias ja Aafrikas. Eks selle kõige laval kujutamine oleks päris keeruline ja kulukas tegevus. Õnneks on tänapäeval tehisaru, mille abil saab igasuguseid videosid ja fotosid teha ja just seda lavastuses väga palju kasutatud oligi. Taustaks kuvati AI-ga tehtud foto nt Saksamaal asuvast tanklast ja siis tulid tegelased lavale jutustama, mis nendega seal tanklas juhtus ja siis ilmus lavale loo seisukohast oluline karakter, keda nad seal tanklas kohtasid.

Etenduse vaheajal kuulsin, et ma polnud päris ainus, kes etendusest väga vaimustuses ei olnud. Nimelt kuulsin ühte paari omavahel rääkimas kuidas need noored näitlejad kogu asja ära rikuvad ja õnneks on vanemad näitlejad ka kaasatud, kes etenduse ära päästavad.  Vanemad näitlejad nende arvates olid siis Hannes Kaljujärv ja Merle Jääger, kelle pärast tasus teist vaatust vaatama jääda. Kaljujärve osas olen nõus, et talle need koomilised rollid sobivad ja teda oli vägagi nauditav vaadata. Eriti diktaator Aleko roll oli äge. Siiski pole ma päris nõus sellega, et noored kehvad olid ja kogu asja ära rikkusid. Näiteks ühte peaosalist, idioot Johan Lainemaad kehastanud Oskar Seeman oli väga äge ja mul oli natukene kahju, et ta nii palju lihtsalt jutustama pidi. Eks ta vahepeal vürtsitas neid lihtsalt jutustamise stseene ka igasuguste hüpete ja asjadega, mis minule näitasid küll, et tegemist on vägagi andeka näitlejaga ja tahaks näha milleks ta veel võimeline on.

Tegelikult mulle meeldivad Priit Strandberg, Maria Annus ja Linda Kolde ka, aga sel korral tundus mulle, et nende rollid jäid veidi minu jaoks igavaks, sest ma tean et nad suudavad huvitavamaid karaktereid luua. Annus ja Strandberg muidugi kehastasid kogu lavastuse jooksul väga mitmeid erinevaid karaktereid ja seega on ehk arusaadav, et nii kiire muutumise ja lühikese stseeni jaoks ei jõuagi alati endast kõike anda, kuigi hea näitleja peaks selleks ikkagi suuteline olema. Linda Porkanenil seevastu oli peategelasena väga stabiilne roll ja ma oleks seal natukene rohkem elu tahtnud näha. Samas oli ta enesetappu sooviv prohvet, seega ehk ta pidigi veidi igav ja üksluine olema. Merle Jääger peategelase Agnese rollis oli küll veidi ekstsentriline, aga kuidagi etteaimatav. Seda ekstsentrilisust oleks võinud rohkem olla ja selleks oleks Jääger kindlasti suuteline olnud.

Lisaks tegid lavastuses külalisena kaasa ka Rein Pakk ja Nele-Liis Vaiksoo. Mitte et mul kummagi vastu midagi oleks, aga veidi arusaamatuks jäi minu jaoks miks oli nendesse rollidesse vaja külalised võtta, kui Vanemuise enda näitlejad oleksid ka need samad rollid ära teinud. Kuigi mõlemad mängisid karaktereid, siis minu jaoks jäi neil mõlemal veidi karakternäitleja oskustest vajaka. Pakk oli ehk kõige koomilisem Soome sõnnikuautojuhina, aga teised tema karakterid jätsid mulle pigem igava mulje. Vaiksool on muidugi imeline lauluhääl, mida ta sai päris palju demonstreerida, aga muus osas oli tunda, et karakternäitlejat temas väga ei ole. Samas on Jonassoni raamatud just loodud erinevatele värvilistele tegelastele ja seetõttu oleksingi ma laval tahtnud just karaktereid näha.

Ma oleks vist selle peale pidanud enne teatrisse minekut mõtlema, et kui kaasatud on Nele-Liis Vaiksoo, siis ilmselt saab lavastuses ka mõnda laulu kuulda. Teoreetiliselt võib Vaiksoo muidugi ka ainult sõnalavastuses kaasa lüüa, aga seda vist pole väga juhtunud. Mingil hetkel mõtlesin, et tegemist on rohkem nagu muusikali kui sõnalavastusega, aga tegelikult kogu lavastuse jooksul seda laulmist oli pigem vähem ja tantsimist veelgi vähem. Kui muusikalides on orkester laval, siis sel korral oli orkestri asemel laval ansambel ÄgeBrass, kes elavat muusikat tegi. Aga minu lemmikstseen kogu etendusest on just üks muusikaline stseen kus kogu trupp ABBA hittide popurriid laulab. Ma pole küll eriline ABBA laulude fänn, aga mingi energia neis lauludes on ja tuju läks etenduse ajal kohe heaks. Kohustuslikus korras tuleb siiski välja tuua, et kõikidele lauludele olid tehtud eestikeelsed sõnad ja ainult laulude viis ja mõned üksikud ingliskeelsed sõnad olid samad mis originaallauludes. Siiski ei vähendanud see kuidagi selle stseeni väärtust ja kui kogu lavastus oleks sellises muusikalivõtmes tehtud, siis äkki oleks lavastus mulle rohkem meeldinud.

Igatahes peale etenduse lõppu olin ma veidi pettunud, et etendus nii hoogne polnud nagu ma lootnud olin. Ma saan aru, et dramatiseeringu käigus olid kõik raamatust pärit Rootsi koha- ja tgelaste nimed eestindatud, aga mingil põhjusel see mind häiris. Ilmselt seetõttu, et ma olin raamatut lugenud ja teadsin, et tegelased pole eestlased. Samas eks tuttavate kohanimedega on publikul lihtsam sündmusi jälgida. Siit on ainult õppida, et teatrisse ei tohi minna ootuste ja lootustega. Kuigi sel korral olid minu enda ootused need, mis minu jaoks etenduse veidi ära rikkusid, siis tundub et etendus teistele enam-vähem sobis. Suuri rahvamasse vaheajal ära ei läinud. Samas polnud tegemist ka sellise etendusega kus publik oleks lakkamatult naernud. Ehk oli asi ainult selles konkreetses etenduses, et mingi dünaamika paigast oli ja lavastusel polnud seda energiat, et publikut saalist kaasa haarata. Igatahes minule lavastus tervikuna sellist muljet ei jätnud, et ma seda soovitada tahaksin.

 

Autor: Jonas Jonasson
Lavastaja: Ain Mäeots
Kunstnik: Iir Hermeliin
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Liikumisjuht: Alice Aleksandridi
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Videooperaator: Juho Porila
Dramatiseeringu autorid: Kristiina Jalasto, Ain Mäeots, Loone Ots
Laulusõnade autorid: Aapo Ilves, Henry Kõrvits, Loone Ots
AI-piltide ja fototöötluse autorid: Katrin Leement, Kuldar Leement
Osades:
Oskar Seeman – Johan Lainemaa
Linda Porkanen – Petra Rahn
Merle Jääger – Agnes Eeljärv
Priit Strandberg – Magnus; Kadrioru lossi auvahtkond; Barack Obama; Fredi Lainemaa; Kondori politseinik
Nele-Liis Vaiksoo – Victoria; Paavsti camerlengo; Nele-Liis Vaiksoo; eriagent Sergionella Conte; Jekaterina Bõkova; Vene poplaulja
Rein Pakk – Presidendi turvaülem; Sõnnikuveoautojuht Petteri Lainonen; Rooma paavst; Kondori politseiülem Günther; oligarh Jevgeni Bõkov
Hannes Kaljujärv – Herbert von Toll; Aleko
Maria Annus – Eesti suursaadik; Kondori politseinik; Bõkovite tõlk; helikoperipiloot
Jüri Urbel – Kelner
Urmas Poom – Kelner
Tanel Pärn – Obama ihukaitsja
Eduard Parts – Killer
 
Äge Brass koosseisus: Alari Piispea (susafon), Karl Laanekask (bandzo); Tanel Aavakivi (trompet, eufoonium), Meelis Unt (klarnet)
 
Lavastuse kohta saab rohkem lugeda Vanemuise koduleheküljelt.

Loe edasi

Kolm pikka naist

 5. oktoobril 2022 Vanemuise väikeses majas

Foto: Heikki Leis

Priit Pedajas on juba mõnda aega olnud üks minu lemmiklavastajatest. Peamiselt seetõttu, et esimesed tema lavastused, mida ma nägin, meeldisid mulle väga ja sealt tekkis ka huvi Pedajase järgnevate lavastuste vastu. Viimased tema lavastused pole mulle muidugi eriti meeldinud, aga hoolimata sellest tahan ikkagi tema lavastusi vaadata. Kui ma kuulsin, et Pedajas tuleb Vanemuisesse lavastama, siis teadsin, et seda ma tahan näha. Seda enam, et lavastus räägib naistest ja Pedajas on tuntud just selle poolest, et tema lavastustes teevad naised väga tugevaid rolle, seega ootused olid kõrged.

„Kolm pikka naist“ on Edward Albee autobiograafiliste sugemetega näidend, mille keskmes on 92-aastane naine, kelle mälu pole enam päris see, mis ta olla võiks. Tugevate mäluprobleemide tõttu on eakal naisel kodus hooldaja, kes aitab tal kodus toime tulla. Kuid vanaproua iseloomu tõttu (lisame siia veel juurde ka päris arvestatavad mäluhäired) pole hooldajal just kuigi kerge temaga toime tulla. Samuti käib vanaproua poeg teda pigem harva vaatamas, mis ühelt poolt annab aimu vanaproua keerulisest iseloomust ja teisalt suurendab proua trotslikkust veelgi, suurendades sellega omakorda hooldaja koormust. Lisaks selgub, et vanaproua pole päris kõiki arveid tasunud nii nagu peaks ja seepärast tuleb tema juurde ka advokaadibüroo esindaja, kelle soovidest vanaproua muidugi midagi aru ei saa. Nii me näemegi esimeses vaatuses kolme naist, kes üritavad kuidagi aimu saada sellest olukorrast, kuhu nad hetkel sattunud on.

Teises vaatuses on laval selle sama vanaproua poeg, kes on ema surivoodi juurde lõpuks tulnud. Voodis surevat vanaprouat vaatavad kolm naist, kelle näol on tegemist selle sama vanaprouaga tema elu erinevates etappides. Kui esimene vaatus on pigem üsna igapäevane elu koos mäluhäiretega inimesega, siis teine vaatus on väike sissevaade sellesse mida tunneb ja kuidas näeb inimene enda elu erinevates etappides. Mõlemad vaatused olid psühholoogiliselt pingestatud ja ilmselt pakuvad mitmeid äratundmishetki peaaegu kõigile.

Mulle isiklikult meeldisid mõlemad vaatused erinevatel põhjustel. Üks põhjusi oli muidugi inimese psüühika ja selle toimimine, aga kummaski vaatuses oli mitmeid aspekte, mis mind kõnetasid. Esimene vaatus meeldis mulle pelgalt seetõttu, et sellist mälulünkadega vanainimese vaatepilti näen ma peaaegu igapäevaselt tööl olles. Kui peale tööpäeva mõtled, et lähed teatrisse lõõgastuma ja laval vaatab sulle vastu vaevaliselt liikuv ja kohati trotslik proua, kes ei mäleta oma eelmist lauset ja on harjunud oma tahtmist saama, siis tekib küll korraks tunne, et kas ma tõesti pidin selleks teatrisse tulema, et sellist situatsiooni näha, sest ma olen päev otsa tööl selliste prouadega tegelenud. Samas tuleb kiidusõnad öelda 92-aastast vanaprouat kehastanud Külliki Saldrele, kes vanaproua väga ehtsalt välja mängis. Ainus sarnasus Saldre ja 92-aastase vanaproua vahel oli vanakooli väärikus. Muidu oli ekstsentrilise silmameigi ja vägagi pretensioonika käitumisega vanaproua, kes enda hooldajat erinevates asjades süüdistas täpselt selline nagu üks dementne inimene on, kes oma elu üle kontrolli hakkab kaotama. Kohati tundus mulle lausa nagu Saldre oleks mõnda aega meie osakonnas käinud patsiente jälgimas, sest nii filigraanse täpsusega oli ta kõik mäluhäirega kapriisse vanaproua pisimadki nüansid ära tabanud. Juba ainuüksi selle pärast olin ma teatriõhtuga rahul.

Saldrele ei jäänud palju alla ka hooldajat kehastanud Piret Laurimaa ja advokaadibüroo esindajat kehastanud Linda Porkanen. Laurimaa oli ehtne näide hooldajast, kes tegelikkuses tahaks midagi muud teha, aga hea raha eest on valmis rikast dementset vanainimest hooldama. Kuigi enamuse ajast oli hooldaja vanaprouaga lahke ja sõbralik, oli näha, et vahel ta siiski väsis ja hakkas ironiseerima ning soovis et tema hooldatav oleks juba surnud, et ta sellest hooldamisest pääseks. Kuigi see on kurb, siis kahjuks nii see täpselt ka päriselus käib, sest hooldaja töö on raske nii vaimselt kui füüsiliselt ja ühel hetkel lihtsalt inimesed väsivad sellest. Kolmest naisest kõige malbem oli advokaadibüroo esindaja (Linda Porkanen), kes ei teadnud päris täpselt ise ka millesse ta end seganud on ja ütles seetõttu pidevalt valesid asju. Oli tunda, et advokaadibüroo töötaja tundis end vanaproua läheduses ebamugavalt. Siiski tundub mulle, et see ebakindlus oli pigem Porkaneni hea näitlejameisterlikkus, mitte polnud tegemist näitleja enda ebakindlusega laval.

Teine vaatus oli minu jaoks sama huvitav, kuna siis kehastasid Porkanen, Laurimaa ja Saldre kõik sama tegelast kuid erinevates vanustest. Eriti meeldis mulle see, kuidas Priit Pedajas oli osanud erinevas vanuses naiste puhul tuua välja selle, mida mingis vanuses kõige enam tähtsaks peetakse. Näiteks 26-aastase naise (Linda Porkanen) puhul oli kõige olulisem leida elus armastus ja ta ei suutnud kuidagi mõista, miks vanemas eas on vaja meest petta ning miks peab ühe silmaga mehega abielluma, kui seal pole puhast armastust. Kogu tema jutust ja liigutustest õhkus noorele tütarlapsele omast puhtust ja süütust, kui sa veel ei tea kui kole paik võib maailm olla. 52-aastane naine (Piret Laurimaa) pidas end 26-aastasest versioonist juba tunduvalt targemaks ning elukogenumaks ning olles juba näinud maailma kurjust, oli ta väga kibestunud ning ei osanud enam midagi head oma elus näha. Näiteks ei suutnud ta enda pojale andestada ja ei soovinud oma pojaga enam suhelda. Samal ajal oli kõige vanem versioon naisest (Külliki Saldre) juba leppinud enda eluga ning ei süüdistanud poega selles, et poeg tal enam külas ei käi ja tundis siiski rõõmu sellest, et poeg ema surivoodi äärde tuli. Oli tunda, et proua oli leppinud oma elus tehtud vigadega ning oskas elatud elule positiivselt meelestatuna tagasi vaadata.

Kõigi kolme naise puhul oli näha sellele eale iseloomulikku käitumist. Tulevikust unistav ja kergejalgselt mööda lava ringi heljuv tütarlaps, siis veidi vanem ja elus juba ühtteist tunda saanud, kuid veidi skeptiline keskealine naine ning väärikas vanem daam, kes on valmis oma elule tagasi vaatama ning andestama nii mõndagi. Pole ka midagi imestada, et kõik kolm naisnäitlejat nii hiilgavad rollid tegid, kuna Pedajas on tuntud just selle poolest, et pakub naisnäitlejatele tugevaid rolle. Ühelt poolt oskab Pedajas leida üles need materjalid, kus näitekirjanik on juba suured rollid naistele kirjutanud, kuid lavastajana oskab Pedajas panna näitlejad seda rolli veelgi suuremaks mängima, lastes erinevas eas naistel laval enda parimad küljed välja tuua.

Lisaks kolmele naisele oli laval üks meesnäitleja – Ken Rüütel, kes kehastas sureva naise poega. Poeg tuli ema vaatama, istus vaikides ema voodiserval mõnda aega ning lahkus seejärel. Vaikiv roll on mõnigi kord kaalukam kui suurte sõnadega roll, kuid sel korral jäi Ken Rüütel vaikiva halli kardinalina naiste varju (nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes). Kohati leidsin end mõtlemast, et miks üldse oli vaja poega lavale tuua. Miks ei oleks võinudki poeg jääda tegelaseks, kellest räägitakse, kuid keda publikule ei näidata. Minu meelest poleks lavastus sellest midagi kaotanud, sest Pedajas oli praegu küll ainsa mehe rolli nii väikseks teinud, et teda polnud laval praktiliselt võimalik nähagi. Minu jaoks tegi naistest kõige võimsama rolli siiski Saldre, olles nii ekstsentrilise vanaprouana kui ka hiljem vanaproua ühe minana üheaegselt võimas matroon, kellele teised allusid kuid jäädes samaaegselt õrnaks ja naiselikuks naiseks, kes soovib siiski armastust, millest ta noorest peast juba unistas. Kuna Saldre on vaieldamatult üks minu lemmik naisnäitlejatest Vanemuises, siis olen teda laval päris palju näinud ja minu silmis oli praegune naine võrdväärne Niskamäe vanaperenaisega ja ma loodan, et Saldrel õnnestub ehk veel üks naispeaosa auhind võita teatripäeval. Mulle natukene isegi tundub, et Külliki Saldre on nagu hea vein, mis läheb aastatega paremaks, sest viimasel ajal on tema rollidesse tulnud hoopis teistsugune võimsus sisse.

Minu jaoks mõjusid teise vaatuse naiste pastelsetes toonides kleidid ja naiste ülekaal selliselt, et lavastus mõjus üsna soojalt ja naiselikult, kohati isegi liiga feministlikult. Kleitide juures meeldis mulle eriti see, et mida vanemaks naine muutus, seda pikemaks muutus kleit. Eks omajagu mõjutas üleüldist naiselikkust ka Pille Jänese loodud lavakujundus. Õhulised hallid kardinad, mis lava kolmest seinast ääristasid, koos suure mitmete patjadega mugava voodiga lõid tunde hubasest magamistoast. Magamistoale lisas naiselikkust valge peeglilaud ja voodi kohal nurga all rippuv suur peegel. Õhustik oli ühelt poolt hubane kuid samas piisavalt intiimne, et rääkida isiklikest teemadest. 

Hoolimata naiselikust ja soojust õhkavast hubasest lavakujundusest, polnud teemad, mida lavastus puudutab üldse nn „pehmed“ teemad. Millisele naisele meeldiks rääkida vananemisest ja mõelda sellele kuidas ühel hetkel ollakse vana, väeti ja üksik? Ilmselt mitte kellelegi, sest kõik me sooviksime kiiret ja valutut surma, mitte pikka ja kannatusi täis elu, sest olgem ausad dementsus on kannatusi pakkuv nii dementseks jäävale inimesele kui ka tema lähedastele ja hooldajatele. Pärast kavalehe lugemist tundus mulle, et üksindus ja armastuse puudumine ongi see autobiograafiline osa lavastusest, sest kavalehelt saab lugeda sellest kuidas Albee bioloogiline ema ta juba imikuna hülgas ning kasuema jäi Albee jaoks kaugeks ja külmaks, nagu käesoleva loo naine jäi kaugeks enda pojale ning teatud mõttes distantseeris oma praegust mina ka enda varasematest minadest.

Mulle tundub et lavastuse põhiidee on selles, et isegi siis kui sa oled vana ja väeti ning ei mäleta enam hästi kes sa oled ja kes on sinu ümber, siis armastust ja soojust igatsevad kõik ning meil kõigil on õigus armastusele. Lisaks on meil õigus mälestustele, isegi siis kui mälestused on lünklikud ja me päris täpselt enam ei mäleta kõike või ei suuda meenutada mida me täpselt ei mäleta. Elada on võimalik ka poolikute mälestustega, peamine on olla õnnelik ja olla armastatud.

Mina jäin igatahes teatriõhtuga üsna rahule. See oli alles teine etendus, seega võib arvata, et näitlejad olid veel veidi rabedad ja edaspidised etendused võivad veelgi parema energiaga olla. Ma ütlen seda ainult seepärast, et mulle tundus paaris kohas nagu etendus oleks veidi venima hakanud ja esialgne pinge kadus. Kellele psühholoogia ja inimeste tegutsemismotiivid huvi pakuvad, siis nendele see lavastus kindlasti meeldib. Ilmselt leiavad ka tervishoiutöötajad rohkesti sarnasusi oma igapäevatööga ja muigama panevaid olukordi tuleb hulgim ette. Iseasi on muidugi see, kas tervishoiutöötajad peale tööpäeva tahavad teatrisse tööd vaatama minna. Mina pigem tahan, sest alati on huvitav vaadata kuidas kõrvaltvaatajatele tervishoiu- ja meditsiinimaailm tundub. Siiski hoiatan igaks juhuks, et kuigi naerda saab päris mitmes kohas, siis päris lauskomöödiaga tegemist ei ole ja pigem nõuab lavastus pingsat kaasa mõtlemist, et kõikidest nüanssidest aru saada.

Autor: Edward Albee
Tõlkija: Anne Lange
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Osades:
Külliki Saldre – A
Piret Laurimaa – B
Linda Porkanen – C
Ken Rüütel – Poiss

Kellel lavastuse vastu tõsisem huvi tekkis, siis Vanemuise koduleheküljelt saab lavastuse kohta rohkem infot SIIN.

Loe edasi