Leevaku kullakaevur

 30. juulil 2023 Leevaku külaplatsil

Foto: Marge Martini Facebooki postitus

Olles pärit Põlvamaalt, olen elu jooksul päris mitmel korral Leevakult läbi sõitma juhtunud ja tean Leevakut eelkõige selle järgi, et seal asuvad hüdroelektrijaam ja üks pikk korsten, mida on juba kaugelt näha. Ilmselt on seda korstnat näinud kõik, kes Tartust Räpinasse või Värskasse sõitnud on. Just selle korstna ehitamisest möödub tänavu 100 aastat ja seetõttu otsustas Leevaku külaselts luua kogukonnalavastuse, mis räägiks nende küla ajaloost (muuhulgas sellest, mis korsten see selline on ja kuidas see Leevakule tekkis). Tänu lavastusele „Leevaku kullakaevur“ on kindlasti Eestimaal rohkem inimesi, kes teadvustavad endale, et Põlvamaal selline küla eksisteerib ja kes selle küla ajalooga veidi rohkem kursis on.

Lavastuse teksti on kirja pannud Pired Saul-Gorodilov ning see põhineb tõestisündinud lugudel, mida on veidi kirjanduslikult täiendatud. Nii algab lugu sellega, et kaks tänapäeva noort inimest satuvad Setomaalt tulles Leevakule ja juhuse tahtel saavad neist kesksed osatäitjad Leevaku ajaloo jaoks olulistes sündmustes. Siit edasi näeb publik ainult ajaloolisi tegelasi ja seda, kuidas kunagi sattus Leevakule kullakaevur, kes on vastutav selle eest, et sada aastat tagasi oli Leevakul mitmeid suuri ettevõtmisi, millest tänaseni alles ainult suur korsten ja sellel nimetähed A. R. ja aastaarv 1923. Nimetähed A ja R viitavad kunagistele Leevaku küla rikastele elanikele Artur ja Aliide Reinomägile, kelle elust (peamiselt) lavastus räägibki.

Kuna mina Leevaku ajalooga kursis pole, siis oli kohati keeruline vahet teha sellel, mis on päriselt juhtunud ja mis väljamõeldis. Näiteks tundus väljamõeldisena see, et Leevakult on kunagi laev mööda Võhandu jõge Räpinasse sõitnud, aga samas on kavalehel ajalooline pilt sellest, kuidas laev sõitis, seega ilmselt need ajaloolised suursündmused (tellisetehas, laev, põleng jne) on ikka reaalselt juhtunud ja kirjanduslikult on muudetud seda, kuidas need sündmused täpselt juhtusid (näiteks see, et põleng tekkis sajatamise tagajärjel). Lihtsalt tundus veidi ulmeline, et väikesest Leevaku külast sõitis laev. Aga eks tol ajal oligi küla suurem kui praegu. Ühesõnaga oli väga huvitav teada saada kui suured tööstused kunagi Leevakul toimetanud on ja kui võimas küla olnud on. Lisaks on etenduse eelselt ja vaheajal võimalik tutvuda kõikide Leevaku olulisemate vaatamisväärsustega. Näiteks saab käia hüdroelektrijaamas ning selle sama korstna juures. Juttude järgi on võimalik hea õnne korral isegi korstna tippu liikuda, kuid sel õhtul kui mina teatris käisin, üles ei lastud.

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen liiga noor või on mingi muu põhjus, aga mina lavastusega nii rahule ei jäänud, kui vanemad inimesed, kelle suust ma ainult kiidusõnu olen kuulnud. Otseselt pole mul ühtegi halba sõna lavastuse kohta öelda. Lugu iseenesest oli huvitav ja näitlejad mängisid hästi. Lisaks sai kuulata elavat muusikat ja ka mõned tantsu- ning laulunumbrid olid olemas, kuid minu jaoks jäi ikka justkui midagi puudu. Kummaline on see, et mina kes ma komöödiaid eriti ei austa, oleksin rohkem nalja tahtnud. Minu jaoks olid kõik tegelased tõsised ja ainsad, kes veidi nalja tegid olid vaesed ja kadedad külaelanikud Liine (Viire Valdma) ja Daniel (Kert Laar). Seega ootasin ma pidevalt neid hetki, kus Liine ja Daniel lavale tulid, et veidi naerda saaks. Ma saan aru, et meie ajalugu ongi selline, et seal pole väga palju midagi sellist, mille üle nalja teha, aga minu jaoks tundus praegune lavastus veidi monotoonse ajaloo jutustamisena. Jah, sinna olid küll mõned laulu- ja tantsunumbrid sisse põimitud, kuid minu jaoks jäi seda siiski väheks. Siinkohal tuleb muidugi eriliselt välja tuua karmoškamängijad ja Räpina valla Noorte Puhkpilliorkester, kes lavastuse muusikalise osa eest vastutasid. Kogu muusika ja helid olid tehtud ainult orkestri või karmoškade poolt. Seega see on üks positiivne asi, mille pärast tasub juba lavastust vaatama minna.

Natukene kahju on mul sellest, et kohalikele nii vähe sõnalisi rolle anti. Kui lavastust reklaamiti kui kogukonnalavastust, siis ma arvasin, et kohalikud saavad veidi rohkem lavastuses näitlejatena kaasa lüüa. Jah, oli harrastajaid, kes said veidi rohkem teksti öelda, kuid pigem jäi mulle mulje, et suurem rõhk oli kutselistel näitlejatel ja kohalikud olid ainult massistseenide jaoks lavale toodud. Ma usun, et kohalikud harrastusnäitlejad oleksid ka palju suuremaid rolle välja kandnud kui neile praegu antud oli. Aga eks sellised olid lavastaja otsused ja neid tuleb aktsepteerida.

Kõige suuremad rollid teevad Vanemuise näitleja Ken Rüütel, kes kehastab Artur Reinomägi ja Aliide Reinomägi osas näeb Jakobi-Mäe Teatristuudios tegutsevat Iris Viru. Peategelasi kehastanud näitlejad tegid küll oma osatäitmised hästi, kuid kohati tundus mulle, et massistseenides sulasid peategelased massi ja neid oli raske massist eristada. Lisaks tegid kutselistest näitlejatest veel kaasa Tiina Mälberg, kes kehastab Aliide ema Lovisat ja juba mainitud Viire Valdma, kes kehastab vallavaest Liinet. Mälbergi kehastatud Lovise näitas minu jaoks rohkem emotsioone välja kui noored Aliide ja Artur ning seetõttu eristus ka massist veidi rohkem. Minu hinnagul erines kutselistest näitlejatest massist kõige rohkem Viire Valdma, kelle tegelaskuju Liine ajas mind kõige rohkem naerma kuid samas käis Valdma minu meelest ka kutselistest kõige vähem laval. Seega tundus mulle kokkuvõttes, et harrastusnäitlejatele oleks võinud anda hoopis suuremad rollid ja kuna minu jaoks jäid peategelasi kehastanud Rüütel ja Viru veidi üheplaanilisteks, oleks võinud nendesse rollidesse ka harrastusnäitlejaid proovida, sest peale selle, et nendes rollides oli kõige suurem teksti osakaal, ei erinenud need rollid teistest rollidest kuidagi.

Etenduse mängupaigaks on Leevaku külaplats, mis asub kohe äsja valminud raamatukogu kõrval. Juba mängupaik ise on tänapäeva mõistes erakordne, sest väikestes kohtades aina suletakse raamatukogusid, aga Leevakul alles avati raamatukogu. Seega on Leevakul tänapäevalgi ettevõttlikust alles, et seal kultuuri elus hoitakse. Nö lava on loodud lillepeenra ümber (ma ei oska öelda, kas see lillepeenar on ka ekstra lavastuse jaoks loodud või on see alaliselt seal) ja pigem on lavakujundus lihtne. Mõned postid ja postide vahel nöörid, millele kinnitatakse ajalooliselt oluliste majade vanu fotosid. Seega on ühel hetkel tänapäeva inimestel näha Leevakut täies hiilguses koos oma kõikide kunagiste suurehitistega. Lisaks oli lillepeenra ette tehtud kaks väikest puidust nö lava ja küljele väike sild, millel enamus tegevusest toimus. Siiski on tegevusest haaratud kogu Leevaku, sest korduvalt viidatakse nii Võhandu jõele kui korstnale. Lisaks liiguvad tegelased ümber raamatukogu ja aeg-ajalt on ka publiku seljatagant tegelaste hüüdeid kuulda.

Selles osas on väga tore, et kohalik kogukond üldse lavastuse välja toomise raske töö ette võttis ja nad endale kutselisi tegijaid appi leidsid, et selline suurejooneline asi valmis teha. Ütlen julgelt, et tegemist on suurejoonelise ettevõtmisega, sest lisaks lavastusele on samal ajal võimalik külastada hüdroelektrijaama ja korstnat, ning nende lahti hoidmine eeldab inimesi. Lisaks on mitmed kohalikud tootjad tulnud välja enda toidu- ning käsitööga, mida on võimalik osta. Ja nagu reklaamides öeldakse, siis ka see pole veel kõik, sest nii etendusele eelevalt kui ka vaheajal pakub Jaak Eenlo elavat muusikat mitmetel erinevatel pillidel. Seega tasub kohale minna juba veidi varem, et kõike rahus uudistada ja nautida jõuaks. Kes mingil põhjusel varem kohale minna ei jõua, siis vaheaeg on 40 minutit ja selle ajaga jõuab samuti kõik kohad läbi käia, aga kes toitu nautida tahab, siis sellele jääb ilmselt 40 minutist väheks.

Midagi sellist peab lavastuses ikkagi olema, mis inimestele meeldib, sest kui mina 30. juulil käisin etendust vaatamas, toodi lausa lisatoole juurde, et kõik ära mahuksid. Lisaks on Piletilevi andmetel kõik ülejäänud etendused samuti välja müüdud. Seega pole mina ilmselt lavastuse sihtgrupp, et ma nähtud etendusest väga suures vaimustuses pole. Kui mu arvamus nüüd kellegi väga ära hirmutas, siis tegelikult on tegemist täitsa vaadatava lavastusega. Otseselt igav polnud mul kordagi, kuigi esimese vaatuse ajal paaril korral mõtlesin, et millal vaheaeg ometi tuleb. Kusjuures vaatus polnud üldse väga pikk, seega äkki tõesti esimene vaatus oli veidi igavam. Teises vaatuses juba toimus nagu rohkem sündmusi ja tempot oli minu jaoks rohkem. Mulle oleks lihtsalt meeldinud, kui lavastuses oleks rohkem erinevaid kihte olnud ja kõik tegelased poleks nii staatilised olnud).

Eks äratundmist muidugi jagus ka mulle ja ehk olen ma just seepärast nii kriitiline, et mind närib see sama kadeduseuss, et mul pole võimalik sellises kogukonnas toimetada. Sest tegelikult tahaksin mina ka elada maal ühes toredas kogukonnas ja midagi sama toredat korraldada. Seega kellel võimalust on, siis minge kohale ja vaadake, mida kõike on võimalik korda saata, kui sa ainult endasse usud ja sul õiged kaaslased on. Tundub, et Leevakul on aastakümnete jooksul ärksad inimesed elanud. Perekond Reinomägi tegi Leevakust võimsa tööstusküla, nüüd sada aastat hiljem teeb perekond Kasearu Leevakust võimsa teatriküla.

Autor: Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja: Marko Mäesaar
Lavastaja assistent: Mariliis Einberg
Lava- ja kostüümikujundus: Marge Martin
Liikumisjuht: Marika Aidla
Lauluõpetaja: Raina Luht
Osades:
Ken Rüütel – Noormees/Artur Reinomägi
Iris Viru – Neiu/Aliide Reinomägi
Tiina Mälberg – Lovisa Erlich
Viire Valdma – Liine
Kert Laar – Daniel
Jan-Mattias Kottise – Fredy
Riho Luht – vallavanem
Raiumund Otsmaa – vallakirjutaja
Peeter Rüütel – vallanõukogu liige
Vello Kasearu – vallanõukogu liige
Märt Reinvee – vallanõukogu liige
Tiia Kokmann-Konsap – ajakirjanik
Piret Paulson – Lovisa sõbranna
Kirke Kaarna – külatüdruk/Maie
Daisy Treier – külatüdruk
Lenna Ly Paalman – külatüdruk/munakorviga naise tütar
Kärt Eliise Sing – külatüdruk/Juta
Riina Koido – munakorviga naine
Henri Talvik – Reinomägide poeg
Evert Simo Sing – Reinomägide poeg
Aron Mattias Mägi – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss
Kaur Kala – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss
Georg Neiman – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss
Kaido Sing – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss

Räpina valla Noorte Puhkpilliorkester koosseisus Toomas Heering, Mihkel Toomas Heering, Kristi Kaldmäe, Kadriliis Karu, Riina Kogan, Elli Käbin, Märt Reinvee, Robin Sõukand, Andres Tagel, Kristjan Tagel

Karmoška mängijad: Helen Truija, Mats Truija, Joosep Truija

Loe edasi

Kolm pikka naist

 5. oktoobril 2022 Vanemuise väikeses majas

Foto: Heikki Leis

Priit Pedajas on juba mõnda aega olnud üks minu lemmiklavastajatest. Peamiselt seetõttu, et esimesed tema lavastused, mida ma nägin, meeldisid mulle väga ja sealt tekkis ka huvi Pedajase järgnevate lavastuste vastu. Viimased tema lavastused pole mulle muidugi eriti meeldinud, aga hoolimata sellest tahan ikkagi tema lavastusi vaadata. Kui ma kuulsin, et Pedajas tuleb Vanemuisesse lavastama, siis teadsin, et seda ma tahan näha. Seda enam, et lavastus räägib naistest ja Pedajas on tuntud just selle poolest, et tema lavastustes teevad naised väga tugevaid rolle, seega ootused olid kõrged.

„Kolm pikka naist“ on Edward Albee autobiograafiliste sugemetega näidend, mille keskmes on 92-aastane naine, kelle mälu pole enam päris see, mis ta olla võiks. Tugevate mäluprobleemide tõttu on eakal naisel kodus hooldaja, kes aitab tal kodus toime tulla. Kuid vanaproua iseloomu tõttu (lisame siia veel juurde ka päris arvestatavad mäluhäired) pole hooldajal just kuigi kerge temaga toime tulla. Samuti käib vanaproua poeg teda pigem harva vaatamas, mis ühelt poolt annab aimu vanaproua keerulisest iseloomust ja teisalt suurendab proua trotslikkust veelgi, suurendades sellega omakorda hooldaja koormust. Lisaks selgub, et vanaproua pole päris kõiki arveid tasunud nii nagu peaks ja seepärast tuleb tema juurde ka advokaadibüroo esindaja, kelle soovidest vanaproua muidugi midagi aru ei saa. Nii me näemegi esimeses vaatuses kolme naist, kes üritavad kuidagi aimu saada sellest olukorrast, kuhu nad hetkel sattunud on.

Teises vaatuses on laval selle sama vanaproua poeg, kes on ema surivoodi juurde lõpuks tulnud. Voodis surevat vanaprouat vaatavad kolm naist, kelle näol on tegemist selle sama vanaprouaga tema elu erinevates etappides. Kui esimene vaatus on pigem üsna igapäevane elu koos mäluhäiretega inimesega, siis teine vaatus on väike sissevaade sellesse mida tunneb ja kuidas näeb inimene enda elu erinevates etappides. Mõlemad vaatused olid psühholoogiliselt pingestatud ja ilmselt pakuvad mitmeid äratundmishetki peaaegu kõigile.

Mulle isiklikult meeldisid mõlemad vaatused erinevatel põhjustel. Üks põhjusi oli muidugi inimese psüühika ja selle toimimine, aga kummaski vaatuses oli mitmeid aspekte, mis mind kõnetasid. Esimene vaatus meeldis mulle pelgalt seetõttu, et sellist mälulünkadega vanainimese vaatepilti näen ma peaaegu igapäevaselt tööl olles. Kui peale tööpäeva mõtled, et lähed teatrisse lõõgastuma ja laval vaatab sulle vastu vaevaliselt liikuv ja kohati trotslik proua, kes ei mäleta oma eelmist lauset ja on harjunud oma tahtmist saama, siis tekib küll korraks tunne, et kas ma tõesti pidin selleks teatrisse tulema, et sellist situatsiooni näha, sest ma olen päev otsa tööl selliste prouadega tegelenud. Samas tuleb kiidusõnad öelda 92-aastast vanaprouat kehastanud Külliki Saldrele, kes vanaproua väga ehtsalt välja mängis. Ainus sarnasus Saldre ja 92-aastase vanaproua vahel oli vanakooli väärikus. Muidu oli ekstsentrilise silmameigi ja vägagi pretensioonika käitumisega vanaproua, kes enda hooldajat erinevates asjades süüdistas täpselt selline nagu üks dementne inimene on, kes oma elu üle kontrolli hakkab kaotama. Kohati tundus mulle lausa nagu Saldre oleks mõnda aega meie osakonnas käinud patsiente jälgimas, sest nii filigraanse täpsusega oli ta kõik mäluhäirega kapriisse vanaproua pisimadki nüansid ära tabanud. Juba ainuüksi selle pärast olin ma teatriõhtuga rahul.

Saldrele ei jäänud palju alla ka hooldajat kehastanud Piret Laurimaa ja advokaadibüroo esindajat kehastanud Linda Porkanen. Laurimaa oli ehtne näide hooldajast, kes tegelikkuses tahaks midagi muud teha, aga hea raha eest on valmis rikast dementset vanainimest hooldama. Kuigi enamuse ajast oli hooldaja vanaprouaga lahke ja sõbralik, oli näha, et vahel ta siiski väsis ja hakkas ironiseerima ning soovis et tema hooldatav oleks juba surnud, et ta sellest hooldamisest pääseks. Kuigi see on kurb, siis kahjuks nii see täpselt ka päriselus käib, sest hooldaja töö on raske nii vaimselt kui füüsiliselt ja ühel hetkel lihtsalt inimesed väsivad sellest. Kolmest naisest kõige malbem oli advokaadibüroo esindaja (Linda Porkanen), kes ei teadnud päris täpselt ise ka millesse ta end seganud on ja ütles seetõttu pidevalt valesid asju. Oli tunda, et advokaadibüroo töötaja tundis end vanaproua läheduses ebamugavalt. Siiski tundub mulle, et see ebakindlus oli pigem Porkaneni hea näitlejameisterlikkus, mitte polnud tegemist näitleja enda ebakindlusega laval.

Teine vaatus oli minu jaoks sama huvitav, kuna siis kehastasid Porkanen, Laurimaa ja Saldre kõik sama tegelast kuid erinevates vanustest. Eriti meeldis mulle see, kuidas Priit Pedajas oli osanud erinevas vanuses naiste puhul tuua välja selle, mida mingis vanuses kõige enam tähtsaks peetakse. Näiteks 26-aastase naise (Linda Porkanen) puhul oli kõige olulisem leida elus armastus ja ta ei suutnud kuidagi mõista, miks vanemas eas on vaja meest petta ning miks peab ühe silmaga mehega abielluma, kui seal pole puhast armastust. Kogu tema jutust ja liigutustest õhkus noorele tütarlapsele omast puhtust ja süütust, kui sa veel ei tea kui kole paik võib maailm olla. 52-aastane naine (Piret Laurimaa) pidas end 26-aastasest versioonist juba tunduvalt targemaks ning elukogenumaks ning olles juba näinud maailma kurjust, oli ta väga kibestunud ning ei osanud enam midagi head oma elus näha. Näiteks ei suutnud ta enda pojale andestada ja ei soovinud oma pojaga enam suhelda. Samal ajal oli kõige vanem versioon naisest (Külliki Saldre) juba leppinud enda eluga ning ei süüdistanud poega selles, et poeg tal enam külas ei käi ja tundis siiski rõõmu sellest, et poeg ema surivoodi äärde tuli. Oli tunda, et proua oli leppinud oma elus tehtud vigadega ning oskas elatud elule positiivselt meelestatuna tagasi vaadata.

Kõigi kolme naise puhul oli näha sellele eale iseloomulikku käitumist. Tulevikust unistav ja kergejalgselt mööda lava ringi heljuv tütarlaps, siis veidi vanem ja elus juba ühtteist tunda saanud, kuid veidi skeptiline keskealine naine ning väärikas vanem daam, kes on valmis oma elule tagasi vaatama ning andestama nii mõndagi. Pole ka midagi imestada, et kõik kolm naisnäitlejat nii hiilgavad rollid tegid, kuna Pedajas on tuntud just selle poolest, et pakub naisnäitlejatele tugevaid rolle. Ühelt poolt oskab Pedajas leida üles need materjalid, kus näitekirjanik on juba suured rollid naistele kirjutanud, kuid lavastajana oskab Pedajas panna näitlejad seda rolli veelgi suuremaks mängima, lastes erinevas eas naistel laval enda parimad küljed välja tuua.

Lisaks kolmele naisele oli laval üks meesnäitleja – Ken Rüütel, kes kehastas sureva naise poega. Poeg tuli ema vaatama, istus vaikides ema voodiserval mõnda aega ning lahkus seejärel. Vaikiv roll on mõnigi kord kaalukam kui suurte sõnadega roll, kuid sel korral jäi Ken Rüütel vaikiva halli kardinalina naiste varju (nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes). Kohati leidsin end mõtlemast, et miks üldse oli vaja poega lavale tuua. Miks ei oleks võinudki poeg jääda tegelaseks, kellest räägitakse, kuid keda publikule ei näidata. Minu meelest poleks lavastus sellest midagi kaotanud, sest Pedajas oli praegu küll ainsa mehe rolli nii väikseks teinud, et teda polnud laval praktiliselt võimalik nähagi. Minu jaoks tegi naistest kõige võimsama rolli siiski Saldre, olles nii ekstsentrilise vanaprouana kui ka hiljem vanaproua ühe minana üheaegselt võimas matroon, kellele teised allusid kuid jäädes samaaegselt õrnaks ja naiselikuks naiseks, kes soovib siiski armastust, millest ta noorest peast juba unistas. Kuna Saldre on vaieldamatult üks minu lemmik naisnäitlejatest Vanemuises, siis olen teda laval päris palju näinud ja minu silmis oli praegune naine võrdväärne Niskamäe vanaperenaisega ja ma loodan, et Saldrel õnnestub ehk veel üks naispeaosa auhind võita teatripäeval. Mulle natukene isegi tundub, et Külliki Saldre on nagu hea vein, mis läheb aastatega paremaks, sest viimasel ajal on tema rollidesse tulnud hoopis teistsugune võimsus sisse.

Minu jaoks mõjusid teise vaatuse naiste pastelsetes toonides kleidid ja naiste ülekaal selliselt, et lavastus mõjus üsna soojalt ja naiselikult, kohati isegi liiga feministlikult. Kleitide juures meeldis mulle eriti see, et mida vanemaks naine muutus, seda pikemaks muutus kleit. Eks omajagu mõjutas üleüldist naiselikkust ka Pille Jänese loodud lavakujundus. Õhulised hallid kardinad, mis lava kolmest seinast ääristasid, koos suure mitmete patjadega mugava voodiga lõid tunde hubasest magamistoast. Magamistoale lisas naiselikkust valge peeglilaud ja voodi kohal nurga all rippuv suur peegel. Õhustik oli ühelt poolt hubane kuid samas piisavalt intiimne, et rääkida isiklikest teemadest. 

Hoolimata naiselikust ja soojust õhkavast hubasest lavakujundusest, polnud teemad, mida lavastus puudutab üldse nn „pehmed“ teemad. Millisele naisele meeldiks rääkida vananemisest ja mõelda sellele kuidas ühel hetkel ollakse vana, väeti ja üksik? Ilmselt mitte kellelegi, sest kõik me sooviksime kiiret ja valutut surma, mitte pikka ja kannatusi täis elu, sest olgem ausad dementsus on kannatusi pakkuv nii dementseks jäävale inimesele kui ka tema lähedastele ja hooldajatele. Pärast kavalehe lugemist tundus mulle, et üksindus ja armastuse puudumine ongi see autobiograafiline osa lavastusest, sest kavalehelt saab lugeda sellest kuidas Albee bioloogiline ema ta juba imikuna hülgas ning kasuema jäi Albee jaoks kaugeks ja külmaks, nagu käesoleva loo naine jäi kaugeks enda pojale ning teatud mõttes distantseeris oma praegust mina ka enda varasematest minadest.

Mulle tundub et lavastuse põhiidee on selles, et isegi siis kui sa oled vana ja väeti ning ei mäleta enam hästi kes sa oled ja kes on sinu ümber, siis armastust ja soojust igatsevad kõik ning meil kõigil on õigus armastusele. Lisaks on meil õigus mälestustele, isegi siis kui mälestused on lünklikud ja me päris täpselt enam ei mäleta kõike või ei suuda meenutada mida me täpselt ei mäleta. Elada on võimalik ka poolikute mälestustega, peamine on olla õnnelik ja olla armastatud.

Mina jäin igatahes teatriõhtuga üsna rahule. See oli alles teine etendus, seega võib arvata, et näitlejad olid veel veidi rabedad ja edaspidised etendused võivad veelgi parema energiaga olla. Ma ütlen seda ainult seepärast, et mulle tundus paaris kohas nagu etendus oleks veidi venima hakanud ja esialgne pinge kadus. Kellele psühholoogia ja inimeste tegutsemismotiivid huvi pakuvad, siis nendele see lavastus kindlasti meeldib. Ilmselt leiavad ka tervishoiutöötajad rohkesti sarnasusi oma igapäevatööga ja muigama panevaid olukordi tuleb hulgim ette. Iseasi on muidugi see, kas tervishoiutöötajad peale tööpäeva tahavad teatrisse tööd vaatama minna. Mina pigem tahan, sest alati on huvitav vaadata kuidas kõrvaltvaatajatele tervishoiu- ja meditsiinimaailm tundub. Siiski hoiatan igaks juhuks, et kuigi naerda saab päris mitmes kohas, siis päris lauskomöödiaga tegemist ei ole ja pigem nõuab lavastus pingsat kaasa mõtlemist, et kõikidest nüanssidest aru saada.

Autor: Edward Albee
Tõlkija: Anne Lange
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Osades:
Külliki Saldre – A
Piret Laurimaa – B
Linda Porkanen – C
Ken Rüütel – Poiss

Kellel lavastuse vastu tõsisem huvi tekkis, siis Vanemuise koduleheküljelt saab lavastuse kohta rohkem infot SIIN.

Loe edasi