Leevaku kullakaevur

 30. juulil 2023 Leevaku külaplatsil

Foto: Marge Martini Facebooki postitus

Olles pärit Põlvamaalt, olen elu jooksul päris mitmel korral Leevakult läbi sõitma juhtunud ja tean Leevakut eelkõige selle järgi, et seal asuvad hüdroelektrijaam ja üks pikk korsten, mida on juba kaugelt näha. Ilmselt on seda korstnat näinud kõik, kes Tartust Räpinasse või Värskasse sõitnud on. Just selle korstna ehitamisest möödub tänavu 100 aastat ja seetõttu otsustas Leevaku külaselts luua kogukonnalavastuse, mis räägiks nende küla ajaloost (muuhulgas sellest, mis korsten see selline on ja kuidas see Leevakule tekkis). Tänu lavastusele „Leevaku kullakaevur“ on kindlasti Eestimaal rohkem inimesi, kes teadvustavad endale, et Põlvamaal selline küla eksisteerib ja kes selle küla ajalooga veidi rohkem kursis on.

Lavastuse teksti on kirja pannud Pired Saul-Gorodilov ning see põhineb tõestisündinud lugudel, mida on veidi kirjanduslikult täiendatud. Nii algab lugu sellega, et kaks tänapäeva noort inimest satuvad Setomaalt tulles Leevakule ja juhuse tahtel saavad neist kesksed osatäitjad Leevaku ajaloo jaoks olulistes sündmustes. Siit edasi näeb publik ainult ajaloolisi tegelasi ja seda, kuidas kunagi sattus Leevakule kullakaevur, kes on vastutav selle eest, et sada aastat tagasi oli Leevakul mitmeid suuri ettevõtmisi, millest tänaseni alles ainult suur korsten ja sellel nimetähed A. R. ja aastaarv 1923. Nimetähed A ja R viitavad kunagistele Leevaku küla rikastele elanikele Artur ja Aliide Reinomägile, kelle elust (peamiselt) lavastus räägibki.

Kuna mina Leevaku ajalooga kursis pole, siis oli kohati keeruline vahet teha sellel, mis on päriselt juhtunud ja mis väljamõeldis. Näiteks tundus väljamõeldisena see, et Leevakult on kunagi laev mööda Võhandu jõge Räpinasse sõitnud, aga samas on kavalehel ajalooline pilt sellest, kuidas laev sõitis, seega ilmselt need ajaloolised suursündmused (tellisetehas, laev, põleng jne) on ikka reaalselt juhtunud ja kirjanduslikult on muudetud seda, kuidas need sündmused täpselt juhtusid (näiteks see, et põleng tekkis sajatamise tagajärjel). Lihtsalt tundus veidi ulmeline, et väikesest Leevaku külast sõitis laev. Aga eks tol ajal oligi küla suurem kui praegu. Ühesõnaga oli väga huvitav teada saada kui suured tööstused kunagi Leevakul toimetanud on ja kui võimas küla olnud on. Lisaks on etenduse eelselt ja vaheajal võimalik tutvuda kõikide Leevaku olulisemate vaatamisväärsustega. Näiteks saab käia hüdroelektrijaamas ning selle sama korstna juures. Juttude järgi on võimalik hea õnne korral isegi korstna tippu liikuda, kuid sel õhtul kui mina teatris käisin, üles ei lastud.

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen liiga noor või on mingi muu põhjus, aga mina lavastusega nii rahule ei jäänud, kui vanemad inimesed, kelle suust ma ainult kiidusõnu olen kuulnud. Otseselt pole mul ühtegi halba sõna lavastuse kohta öelda. Lugu iseenesest oli huvitav ja näitlejad mängisid hästi. Lisaks sai kuulata elavat muusikat ja ka mõned tantsu- ning laulunumbrid olid olemas, kuid minu jaoks jäi ikka justkui midagi puudu. Kummaline on see, et mina kes ma komöödiaid eriti ei austa, oleksin rohkem nalja tahtnud. Minu jaoks olid kõik tegelased tõsised ja ainsad, kes veidi nalja tegid olid vaesed ja kadedad külaelanikud Liine (Viire Valdma) ja Daniel (Kert Laar). Seega ootasin ma pidevalt neid hetki, kus Liine ja Daniel lavale tulid, et veidi naerda saaks. Ma saan aru, et meie ajalugu ongi selline, et seal pole väga palju midagi sellist, mille üle nalja teha, aga minu jaoks tundus praegune lavastus veidi monotoonse ajaloo jutustamisena. Jah, sinna olid küll mõned laulu- ja tantsunumbrid sisse põimitud, kuid minu jaoks jäi seda siiski väheks. Siinkohal tuleb muidugi eriliselt välja tuua karmoškamängijad ja Räpina valla Noorte Puhkpilliorkester, kes lavastuse muusikalise osa eest vastutasid. Kogu muusika ja helid olid tehtud ainult orkestri või karmoškade poolt. Seega see on üks positiivne asi, mille pärast tasub juba lavastust vaatama minna.

Natukene kahju on mul sellest, et kohalikele nii vähe sõnalisi rolle anti. Kui lavastust reklaamiti kui kogukonnalavastust, siis ma arvasin, et kohalikud saavad veidi rohkem lavastuses näitlejatena kaasa lüüa. Jah, oli harrastajaid, kes said veidi rohkem teksti öelda, kuid pigem jäi mulle mulje, et suurem rõhk oli kutselistel näitlejatel ja kohalikud olid ainult massistseenide jaoks lavale toodud. Ma usun, et kohalikud harrastusnäitlejad oleksid ka palju suuremaid rolle välja kandnud kui neile praegu antud oli. Aga eks sellised olid lavastaja otsused ja neid tuleb aktsepteerida.

Kõige suuremad rollid teevad Vanemuise näitleja Ken Rüütel, kes kehastab Artur Reinomägi ja Aliide Reinomägi osas näeb Jakobi-Mäe Teatristuudios tegutsevat Iris Viru. Peategelasi kehastanud näitlejad tegid küll oma osatäitmised hästi, kuid kohati tundus mulle, et massistseenides sulasid peategelased massi ja neid oli raske massist eristada. Lisaks tegid kutselistest näitlejatest veel kaasa Tiina Mälberg, kes kehastab Aliide ema Lovisat ja juba mainitud Viire Valdma, kes kehastab vallavaest Liinet. Mälbergi kehastatud Lovise näitas minu jaoks rohkem emotsioone välja kui noored Aliide ja Artur ning seetõttu eristus ka massist veidi rohkem. Minu hinnagul erines kutselistest näitlejatest massist kõige rohkem Viire Valdma, kelle tegelaskuju Liine ajas mind kõige rohkem naerma kuid samas käis Valdma minu meelest ka kutselistest kõige vähem laval. Seega tundus mulle kokkuvõttes, et harrastusnäitlejatele oleks võinud anda hoopis suuremad rollid ja kuna minu jaoks jäid peategelasi kehastanud Rüütel ja Viru veidi üheplaanilisteks, oleks võinud nendesse rollidesse ka harrastusnäitlejaid proovida, sest peale selle, et nendes rollides oli kõige suurem teksti osakaal, ei erinenud need rollid teistest rollidest kuidagi.

Etenduse mängupaigaks on Leevaku külaplats, mis asub kohe äsja valminud raamatukogu kõrval. Juba mängupaik ise on tänapäeva mõistes erakordne, sest väikestes kohtades aina suletakse raamatukogusid, aga Leevakul alles avati raamatukogu. Seega on Leevakul tänapäevalgi ettevõttlikust alles, et seal kultuuri elus hoitakse. Nö lava on loodud lillepeenra ümber (ma ei oska öelda, kas see lillepeenar on ka ekstra lavastuse jaoks loodud või on see alaliselt seal) ja pigem on lavakujundus lihtne. Mõned postid ja postide vahel nöörid, millele kinnitatakse ajalooliselt oluliste majade vanu fotosid. Seega on ühel hetkel tänapäeva inimestel näha Leevakut täies hiilguses koos oma kõikide kunagiste suurehitistega. Lisaks oli lillepeenra ette tehtud kaks väikest puidust nö lava ja küljele väike sild, millel enamus tegevusest toimus. Siiski on tegevusest haaratud kogu Leevaku, sest korduvalt viidatakse nii Võhandu jõele kui korstnale. Lisaks liiguvad tegelased ümber raamatukogu ja aeg-ajalt on ka publiku seljatagant tegelaste hüüdeid kuulda.

Selles osas on väga tore, et kohalik kogukond üldse lavastuse välja toomise raske töö ette võttis ja nad endale kutselisi tegijaid appi leidsid, et selline suurejooneline asi valmis teha. Ütlen julgelt, et tegemist on suurejoonelise ettevõtmisega, sest lisaks lavastusele on samal ajal võimalik külastada hüdroelektrijaama ja korstnat, ning nende lahti hoidmine eeldab inimesi. Lisaks on mitmed kohalikud tootjad tulnud välja enda toidu- ning käsitööga, mida on võimalik osta. Ja nagu reklaamides öeldakse, siis ka see pole veel kõik, sest nii etendusele eelevalt kui ka vaheajal pakub Jaak Eenlo elavat muusikat mitmetel erinevatel pillidel. Seega tasub kohale minna juba veidi varem, et kõike rahus uudistada ja nautida jõuaks. Kes mingil põhjusel varem kohale minna ei jõua, siis vaheaeg on 40 minutit ja selle ajaga jõuab samuti kõik kohad läbi käia, aga kes toitu nautida tahab, siis sellele jääb ilmselt 40 minutist väheks.

Midagi sellist peab lavastuses ikkagi olema, mis inimestele meeldib, sest kui mina 30. juulil käisin etendust vaatamas, toodi lausa lisatoole juurde, et kõik ära mahuksid. Lisaks on Piletilevi andmetel kõik ülejäänud etendused samuti välja müüdud. Seega pole mina ilmselt lavastuse sihtgrupp, et ma nähtud etendusest väga suures vaimustuses pole. Kui mu arvamus nüüd kellegi väga ära hirmutas, siis tegelikult on tegemist täitsa vaadatava lavastusega. Otseselt igav polnud mul kordagi, kuigi esimese vaatuse ajal paaril korral mõtlesin, et millal vaheaeg ometi tuleb. Kusjuures vaatus polnud üldse väga pikk, seega äkki tõesti esimene vaatus oli veidi igavam. Teises vaatuses juba toimus nagu rohkem sündmusi ja tempot oli minu jaoks rohkem. Mulle oleks lihtsalt meeldinud, kui lavastuses oleks rohkem erinevaid kihte olnud ja kõik tegelased poleks nii staatilised olnud).

Eks äratundmist muidugi jagus ka mulle ja ehk olen ma just seepärast nii kriitiline, et mind närib see sama kadeduseuss, et mul pole võimalik sellises kogukonnas toimetada. Sest tegelikult tahaksin mina ka elada maal ühes toredas kogukonnas ja midagi sama toredat korraldada. Seega kellel võimalust on, siis minge kohale ja vaadake, mida kõike on võimalik korda saata, kui sa ainult endasse usud ja sul õiged kaaslased on. Tundub, et Leevakul on aastakümnete jooksul ärksad inimesed elanud. Perekond Reinomägi tegi Leevakust võimsa tööstusküla, nüüd sada aastat hiljem teeb perekond Kasearu Leevakust võimsa teatriküla.

Autor: Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja: Marko Mäesaar
Lavastaja assistent: Mariliis Einberg
Lava- ja kostüümikujundus: Marge Martin
Liikumisjuht: Marika Aidla
Lauluõpetaja: Raina Luht
Osades:
Ken Rüütel – Noormees/Artur Reinomägi
Iris Viru – Neiu/Aliide Reinomägi
Tiina Mälberg – Lovisa Erlich
Viire Valdma – Liine
Kert Laar – Daniel
Jan-Mattias Kottise – Fredy
Riho Luht – vallavanem
Raiumund Otsmaa – vallakirjutaja
Peeter Rüütel – vallanõukogu liige
Vello Kasearu – vallanõukogu liige
Märt Reinvee – vallanõukogu liige
Tiia Kokmann-Konsap – ajakirjanik
Piret Paulson – Lovisa sõbranna
Kirke Kaarna – külatüdruk/Maie
Daisy Treier – külatüdruk
Lenna Ly Paalman – külatüdruk/munakorviga naise tütar
Kärt Eliise Sing – külatüdruk/Juta
Riina Koido – munakorviga naine
Henri Talvik – Reinomägide poeg
Evert Simo Sing – Reinomägide poeg
Aron Mattias Mägi – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss
Kaur Kala – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss
Georg Neiman – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss
Kaido Sing – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss

Räpina valla Noorte Puhkpilliorkester koosseisus Toomas Heering, Mihkel Toomas Heering, Kristi Kaldmäe, Kadriliis Karu, Riina Kogan, Elli Käbin, Märt Reinvee, Robin Sõukand, Andres Tagel, Kristjan Tagel

Karmoška mängijad: Helen Truija, Mats Truija, Joosep Truija