Kuvatud on postitused sildiga Viire Valdma. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Viire Valdma. Kuva kõik postitused

01/08/2023

Leevaku kullakaevur

 30. juulil 2023 Leevaku külaplatsil

Foto: Marge Martini Facebooki postitus

Olles pärit Põlvamaalt, olen elu jooksul päris mitmel korral Leevakult läbi sõitma juhtunud ja tean Leevakut eelkõige selle järgi, et seal asuvad hüdroelektrijaam ja üks pikk korsten, mida on juba kaugelt näha. Ilmselt on seda korstnat näinud kõik, kes Tartust Räpinasse või Värskasse sõitnud on. Just selle korstna ehitamisest möödub tänavu 100 aastat ja seetõttu otsustas Leevaku külaselts luua kogukonnalavastuse, mis räägiks nende küla ajaloost (muuhulgas sellest, mis korsten see selline on ja kuidas see Leevakule tekkis). Tänu lavastusele „Leevaku kullakaevur“ on kindlasti Eestimaal rohkem inimesi, kes teadvustavad endale, et Põlvamaal selline küla eksisteerib ja kes selle küla ajalooga veidi rohkem kursis on.

Lavastuse teksti on kirja pannud Pired Saul-Gorodilov ning see põhineb tõestisündinud lugudel, mida on veidi kirjanduslikult täiendatud. Nii algab lugu sellega, et kaks tänapäeva noort inimest satuvad Setomaalt tulles Leevakule ja juhuse tahtel saavad neist kesksed osatäitjad Leevaku ajaloo jaoks olulistes sündmustes. Siit edasi näeb publik ainult ajaloolisi tegelasi ja seda, kuidas kunagi sattus Leevakule kullakaevur, kes on vastutav selle eest, et sada aastat tagasi oli Leevakul mitmeid suuri ettevõtmisi, millest tänaseni alles ainult suur korsten ja sellel nimetähed A. R. ja aastaarv 1923. Nimetähed A ja R viitavad kunagistele Leevaku küla rikastele elanikele Artur ja Aliide Reinomägile, kelle elust (peamiselt) lavastus räägibki.

Kuna mina Leevaku ajalooga kursis pole, siis oli kohati keeruline vahet teha sellel, mis on päriselt juhtunud ja mis väljamõeldis. Näiteks tundus väljamõeldisena see, et Leevakult on kunagi laev mööda Võhandu jõge Räpinasse sõitnud, aga samas on kavalehel ajalooline pilt sellest, kuidas laev sõitis, seega ilmselt need ajaloolised suursündmused (tellisetehas, laev, põleng jne) on ikka reaalselt juhtunud ja kirjanduslikult on muudetud seda, kuidas need sündmused täpselt juhtusid (näiteks see, et põleng tekkis sajatamise tagajärjel). Lihtsalt tundus veidi ulmeline, et väikesest Leevaku külast sõitis laev. Aga eks tol ajal oligi küla suurem kui praegu. Ühesõnaga oli väga huvitav teada saada kui suured tööstused kunagi Leevakul toimetanud on ja kui võimas küla olnud on. Lisaks on etenduse eelselt ja vaheajal võimalik tutvuda kõikide Leevaku olulisemate vaatamisväärsustega. Näiteks saab käia hüdroelektrijaamas ning selle sama korstna juures. Juttude järgi on võimalik hea õnne korral isegi korstna tippu liikuda, kuid sel õhtul kui mina teatris käisin, üles ei lastud.

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen liiga noor või on mingi muu põhjus, aga mina lavastusega nii rahule ei jäänud, kui vanemad inimesed, kelle suust ma ainult kiidusõnu olen kuulnud. Otseselt pole mul ühtegi halba sõna lavastuse kohta öelda. Lugu iseenesest oli huvitav ja näitlejad mängisid hästi. Lisaks sai kuulata elavat muusikat ja ka mõned tantsu- ning laulunumbrid olid olemas, kuid minu jaoks jäi ikka justkui midagi puudu. Kummaline on see, et mina kes ma komöödiaid eriti ei austa, oleksin rohkem nalja tahtnud. Minu jaoks olid kõik tegelased tõsised ja ainsad, kes veidi nalja tegid olid vaesed ja kadedad külaelanikud Liine (Viire Valdma) ja Daniel (Kert Laar). Seega ootasin ma pidevalt neid hetki, kus Liine ja Daniel lavale tulid, et veidi naerda saaks. Ma saan aru, et meie ajalugu ongi selline, et seal pole väga palju midagi sellist, mille üle nalja teha, aga minu jaoks tundus praegune lavastus veidi monotoonse ajaloo jutustamisena. Jah, sinna olid küll mõned laulu- ja tantsunumbrid sisse põimitud, kuid minu jaoks jäi seda siiski väheks. Siinkohal tuleb muidugi eriliselt välja tuua karmoškamängijad ja Räpina valla Noorte Puhkpilliorkester, kes lavastuse muusikalise osa eest vastutasid. Kogu muusika ja helid olid tehtud ainult orkestri või karmoškade poolt. Seega see on üks positiivne asi, mille pärast tasub juba lavastust vaatama minna.

Natukene kahju on mul sellest, et kohalikele nii vähe sõnalisi rolle anti. Kui lavastust reklaamiti kui kogukonnalavastust, siis ma arvasin, et kohalikud saavad veidi rohkem lavastuses näitlejatena kaasa lüüa. Jah, oli harrastajaid, kes said veidi rohkem teksti öelda, kuid pigem jäi mulle mulje, et suurem rõhk oli kutselistel näitlejatel ja kohalikud olid ainult massistseenide jaoks lavale toodud. Ma usun, et kohalikud harrastusnäitlejad oleksid ka palju suuremaid rolle välja kandnud kui neile praegu antud oli. Aga eks sellised olid lavastaja otsused ja neid tuleb aktsepteerida.

Kõige suuremad rollid teevad Vanemuise näitleja Ken Rüütel, kes kehastab Artur Reinomägi ja Aliide Reinomägi osas näeb Jakobi-Mäe Teatristuudios tegutsevat Iris Viru. Peategelasi kehastanud näitlejad tegid küll oma osatäitmised hästi, kuid kohati tundus mulle, et massistseenides sulasid peategelased massi ja neid oli raske massist eristada. Lisaks tegid kutselistest näitlejatest veel kaasa Tiina Mälberg, kes kehastab Aliide ema Lovisat ja juba mainitud Viire Valdma, kes kehastab vallavaest Liinet. Mälbergi kehastatud Lovise näitas minu jaoks rohkem emotsioone välja kui noored Aliide ja Artur ning seetõttu eristus ka massist veidi rohkem. Minu hinnagul erines kutselistest näitlejatest massist kõige rohkem Viire Valdma, kelle tegelaskuju Liine ajas mind kõige rohkem naerma kuid samas käis Valdma minu meelest ka kutselistest kõige vähem laval. Seega tundus mulle kokkuvõttes, et harrastusnäitlejatele oleks võinud anda hoopis suuremad rollid ja kuna minu jaoks jäid peategelasi kehastanud Rüütel ja Viru veidi üheplaanilisteks, oleks võinud nendesse rollidesse ka harrastusnäitlejaid proovida, sest peale selle, et nendes rollides oli kõige suurem teksti osakaal, ei erinenud need rollid teistest rollidest kuidagi.

Etenduse mängupaigaks on Leevaku külaplats, mis asub kohe äsja valminud raamatukogu kõrval. Juba mängupaik ise on tänapäeva mõistes erakordne, sest väikestes kohtades aina suletakse raamatukogusid, aga Leevakul alles avati raamatukogu. Seega on Leevakul tänapäevalgi ettevõttlikust alles, et seal kultuuri elus hoitakse. Nö lava on loodud lillepeenra ümber (ma ei oska öelda, kas see lillepeenar on ka ekstra lavastuse jaoks loodud või on see alaliselt seal) ja pigem on lavakujundus lihtne. Mõned postid ja postide vahel nöörid, millele kinnitatakse ajalooliselt oluliste majade vanu fotosid. Seega on ühel hetkel tänapäeva inimestel näha Leevakut täies hiilguses koos oma kõikide kunagiste suurehitistega. Lisaks oli lillepeenra ette tehtud kaks väikest puidust nö lava ja küljele väike sild, millel enamus tegevusest toimus. Siiski on tegevusest haaratud kogu Leevaku, sest korduvalt viidatakse nii Võhandu jõele kui korstnale. Lisaks liiguvad tegelased ümber raamatukogu ja aeg-ajalt on ka publiku seljatagant tegelaste hüüdeid kuulda.

Selles osas on väga tore, et kohalik kogukond üldse lavastuse välja toomise raske töö ette võttis ja nad endale kutselisi tegijaid appi leidsid, et selline suurejooneline asi valmis teha. Ütlen julgelt, et tegemist on suurejoonelise ettevõtmisega, sest lisaks lavastusele on samal ajal võimalik külastada hüdroelektrijaama ja korstnat, ning nende lahti hoidmine eeldab inimesi. Lisaks on mitmed kohalikud tootjad tulnud välja enda toidu- ning käsitööga, mida on võimalik osta. Ja nagu reklaamides öeldakse, siis ka see pole veel kõik, sest nii etendusele eelevalt kui ka vaheajal pakub Jaak Eenlo elavat muusikat mitmetel erinevatel pillidel. Seega tasub kohale minna juba veidi varem, et kõike rahus uudistada ja nautida jõuaks. Kes mingil põhjusel varem kohale minna ei jõua, siis vaheaeg on 40 minutit ja selle ajaga jõuab samuti kõik kohad läbi käia, aga kes toitu nautida tahab, siis sellele jääb ilmselt 40 minutist väheks.

Midagi sellist peab lavastuses ikkagi olema, mis inimestele meeldib, sest kui mina 30. juulil käisin etendust vaatamas, toodi lausa lisatoole juurde, et kõik ära mahuksid. Lisaks on Piletilevi andmetel kõik ülejäänud etendused samuti välja müüdud. Seega pole mina ilmselt lavastuse sihtgrupp, et ma nähtud etendusest väga suures vaimustuses pole. Kui mu arvamus nüüd kellegi väga ära hirmutas, siis tegelikult on tegemist täitsa vaadatava lavastusega. Otseselt igav polnud mul kordagi, kuigi esimese vaatuse ajal paaril korral mõtlesin, et millal vaheaeg ometi tuleb. Kusjuures vaatus polnud üldse väga pikk, seega äkki tõesti esimene vaatus oli veidi igavam. Teises vaatuses juba toimus nagu rohkem sündmusi ja tempot oli minu jaoks rohkem. Mulle oleks lihtsalt meeldinud, kui lavastuses oleks rohkem erinevaid kihte olnud ja kõik tegelased poleks nii staatilised olnud).

Eks äratundmist muidugi jagus ka mulle ja ehk olen ma just seepärast nii kriitiline, et mind närib see sama kadeduseuss, et mul pole võimalik sellises kogukonnas toimetada. Sest tegelikult tahaksin mina ka elada maal ühes toredas kogukonnas ja midagi sama toredat korraldada. Seega kellel võimalust on, siis minge kohale ja vaadake, mida kõike on võimalik korda saata, kui sa ainult endasse usud ja sul õiged kaaslased on. Tundub, et Leevakul on aastakümnete jooksul ärksad inimesed elanud. Perekond Reinomägi tegi Leevakust võimsa tööstusküla, nüüd sada aastat hiljem teeb perekond Kasearu Leevakust võimsa teatriküla.

Autor: Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja: Marko Mäesaar
Lavastaja assistent: Mariliis Einberg
Lava- ja kostüümikujundus: Marge Martin
Liikumisjuht: Marika Aidla
Lauluõpetaja: Raina Luht
Osades:
Ken Rüütel – Noormees/Artur Reinomägi
Iris Viru – Neiu/Aliide Reinomägi
Tiina Mälberg – Lovisa Erlich
Viire Valdma – Liine
Kert Laar – Daniel
Jan-Mattias Kottise – Fredy
Riho Luht – vallavanem
Raiumund Otsmaa – vallakirjutaja
Peeter Rüütel – vallanõukogu liige
Vello Kasearu – vallanõukogu liige
Märt Reinvee – vallanõukogu liige
Tiia Kokmann-Konsap – ajakirjanik
Piret Paulson – Lovisa sõbranna
Kirke Kaarna – külatüdruk/Maie
Daisy Treier – külatüdruk
Lenna Ly Paalman – külatüdruk/munakorviga naise tütar
Kärt Eliise Sing – külatüdruk/Juta
Riina Koido – munakorviga naine
Henri Talvik – Reinomägide poeg
Evert Simo Sing – Reinomägide poeg
Aron Mattias Mägi – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss
Kaur Kala – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss
Georg Neiman – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss
Kaido Sing – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss

Räpina valla Noorte Puhkpilliorkester koosseisus Toomas Heering, Mihkel Toomas Heering, Kristi Kaldmäe, Kadriliis Karu, Riina Kogan, Elli Käbin, Märt Reinvee, Robin Sõukand, Andres Tagel, Kristjan Tagel

Karmoška mängijad: Helen Truija, Mats Truija, Joosep Truija

04/06/2023

Café Théâtral

 2. juunil 2023 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto: Heikki Leis

Ma enam ei mäletagi millal Eesti Draamateater enda sügistalviseid uuslavastusi tutvustas. Igatahes nägin siis, et detsembris on esietendumas lavastus nimega Café Théâtral, mis sisututvustuse poolest tol hetkel mind väga ei kõnetanud. Aga kuna minu mitmed Draamateatri lemmiknäitlejad lavastuses kaasa lõid, siis mõtlesin et võiks ikka vaatama minna. Kuidagi juhtus nii, et ma tol korral kohe piletit ei ostnud ja uuesti hakkasin piletite ostmisele mõtlema siis, kui lavastus oli esietendunud ja kõik seda taevani kiitsid. Teadupärast oli siis juba hilja, sest lavastus osutus menukaks ja kõik etendused müüdi üsna kiiresti välja. Veebruaris õnnestus mul siiski õigel ajal endale juuniks pilet osta ja nüüd saan enda mõtted kirja panna.

Esiteks olin ma lavastuse suhtes veidi skeptiline, sest kui kõigile meeldib, siis äkki ma ikka pettun. Võin etteruttavalt öelda, et ei pettunud ja ma olen juba valmis uuesti pileteid jahtima. Kuna ma pole varem ühtegi kabareed näinud (ka mitte filmis), siis ma õhustiku kohta ei oska midagi öelda. Minu jaoks oli päris ehe kabareeatmosfäär, elava džässmuusika, konferansejee, baari ja kirevate külalistega, aga kuna mul võrdlus puudub, siis äkki keegi targem leiab, et ikka polnud nagu päris. Paljastavat ihu näidati ka nii palju, et nägi nii mehi kui naisi napimates riietes, aga midagi siivutut minu kõlbluskompass ei tuvastanud. Seega võivad ka veidi konservatiivsemad inimesed teatrisse minna, ei pea kartma et liiga palju paljast ihu näidatakse. Kes mida ja kui palju paljastas, jäägu üllatuseks, ja kes teada tahab, peab ise teatrisse minema. Natukene jäi mind häirima see, et lavastus polnud ühtne tervik ja puudus narratiiv, mis kogu üksiknumbreid tervikuks sidunud oleks.

Lavastuse moodustasid üksiknumbrid, mida konferansjee (Viire Valdma kehastuses) sisse juhatas või üritas neid ära lõpetada, kui numbrid väga üle käte minema hakkasid. Aga peale selle, et tegevus toimus ühes kabarees seal mingit suuremat lugu taga ei olnud. Eks igaüks publiku hulgast saab muidugi ise ka välja mõelda, miks keegi tegelastest kabareesse jõudis ja mis lugu seal taga on. Mina oleks tahtnud et kõikidel tegelastel oleksid ikka konkreetsed nimed ja mingi lugu. Mõningate tegelaste kohta saab vihjeid ka nende etteastetest või siis teeb konferansjee vastava selgituse, aga nii mitmedki tegelased ja nende kohalolu jäi mulle arusaamatuks. Ühine on see, et kõik tegelased esinevad vähemalt korra, kes laulu ja kes tantsuga.

Kuigi üldine lugu jäi minu jaoks segaseks (miks see kabaree seal oli, miks need inimesed seal kabarees käisid, kes nad täpselt olid jne), siis üksiknumbrid olid minu jaoks nii palju nauditavad, et lõppkokkuvõttes meeldis mulle ikkagi kogu etendus. Laulud, mida esitati põhinesid tuntud viisidel (mõni oli minu jaoks tundmatu, aga mõned tundsin siiski ära ka) ja enamikele olid näitlejad ise või koos Andrus Kivirähkiga uued sõnad teinud. Ega see tuntud viis just kõige olulisem polnudki, sest mõningal juhul olid just sõnad need, mis olid nii humoorikad, et ajasid publiku homeeriliselt naerma. Tõsi, ka mina sain naerda, kuid ilmselgelt mitte nii palju kui minu ümber istuvad vanemad inimesed. Lavastuses kõlas ka kaks laulu („Kuhu küll kõik lilled jäid“ ja „Kui sul on raske“) originaalsõnadega, kuid ometi publik naeris nagu oleks ka nendele lauludele uued ja humoorikad sõnad tehtud. Järelikult need laulud olid konteksti sobilikud ja kõnetasid praegust publikut nii nagu nad omal ajal teksti autoreid on kõnetanud.

Kavalehe andmetel on lavastuse dramaturgia loonud Andrus Kivirähk, kes on ka päris mitmele laulule eestikeelsed sõnad teinud, nagu juba mainitud sai. Seega on Kivirähkile omast eesti ühiskonnakriitilisust lavastuses omajagu tunda. Eks mingid mõtted on muidugi ka trupi ühistööna valminud ja kõike ei saa tüüpiliseks Kivirähki tekstiks pidada. Siiski pole kogu lavastus ainult show ja huumor, vaid läbi huumori kõverpeegli puudutatakse ka tõsisemaid teemasid ja vahel muutus õhustik isegi veidi kurvaks, nii et konferansjee pidi sekkuma ja ütlema, et see koht on ikka lõbutsemiseks mõeldud. Kui ainult mõned näited ühiskonnaprobleemidest tuua, siis jäi mulle silma Hilje Mureli kehastatud õrnahingeline terapeut, kelle seanss algas päris tõetruult, kuni selle hetkeni kus terapeut palus publikul naabri nägu lakkuda või naabri põit tunnetada. Ühelt poolt oligi see üle võlli naljaks keeratud, aga samas näitab väga hästi ära, et tegelikult need iseõppinud terapeudid võivad meil paluda sama jaburaid asju teha, aga mitte nii üle võlli keeratuna ja me usume neid ning teemegi seda. Lisaks puudutati ka naiste teemat, soolist võrdõiguslikkust, kallinevaid küttearveid ja paljut muudki. Enamik neist siis läbi laulusõnade. Seega, kes sõnadesse ei süüvi, see neid teemasid ka ei kuule. Eks mul võis ka midagi vahele jääda, sest ma vahel unustasin end liikumisseadeid jälgima.

Kuigi mulle meeldis kogu etendus ja peaaegu kõik numbrid üksikult võttes olid väga ägedad, jäid mulle siiski kõige eredamalt meelde Laine Mägi esitatud „Quando“, sest selle refrään kordas originaallaulule omaselt „Quando, quando, quando“, mis kuidagi seostus mulle lapsepõlvega ja võttis jala tatsuma. Samas esitas Mägi enda laulu ja tantsu eriti energiliselt, mis minu jaoks tõmbas etenduse rohkem käima. Kuigi kusagilt lugesin, et mõne jaoks oli see number just liiga üle võlli. Maitsed on erinevad ja seega igaüks leiab oma. Veel meeldis mulle Teele Pärna esitatud „Naiste laul“, mis põhineb kuulsal „Habanera“ nimelisel laulul Georges Bizet´ ooperist „Carmen“. Eriti võimas oli selle laulu refrään, kui lisaks Teele Pärnale laulsid ka kõik teised laval viibivad naised (Hilje Murel, Ülle Kaljuste ja Viire Valdma). Nende kahe laulu puhul oli minu jaoks lihtsalt rohkem energiat, mis mind käima tõmbas. Teised laulud olid oma sõnade poolest ägedad, aga need polnud minu jaoks nii jõulised. Samas võib keegi teine saalis viibijatest jälle leida, et need laulud teda üldse ei kõnetanud ja hoopis midagi muud oli palju kõnekam. Ma usun, et igaüks leiab midagi endale nautimiseks.

Mis kabaree see ilma tantsuta oleks olnud. Kahjuks kankaani küll keegi ei tantsinud (see oleks ilmselt etenduse tipp hetk ka olnud), aga tantsunumbreid oli siiski päris palju. Kusjuures tantsunumbreid esitasid valdavalt mehed (Tõnis Niinemets, Hendrik Toompere jr ja Karmo Nigula), kes tegid päris mitmele naiste poolt esitatud laulule vägagi korraliku tantsunumbri. Kohati ei saanud ma aru, kas publik naeris rohkem laulusõnade või tantsu üle. Kuigi laulude saateks olevad tantsud olid ka ägedad, siis mulle isiklikult meeldis ikkagi kõige rohkem Hendrik Toompere jr ja Karmo Nigula esitatud Paso Doble, mida vaadates tuli mul kohe meelde esimene „Tantsud tähtedega“ hooaeg, kus kohtunikuks valget särki ja trakse kandev Jüri Nael. Kes sellist Jüri Naela suudab ette kujutada, siis need võivad ette kujutada, et kaks sellisele kirjeldusele vastavat Naela esitavad vägagi jõulise Paso Doble. Ja see oli naljakas, sest nii Nigula kui Toompere jr kandsid tumedaid vuntse ja tumedat parukat, mis minu vaimusilmas muutis nad kohe Jüri Naela sarnasteks. Eks liigutused olid ka ekstra võimendatud ja tegid kogu tantsunumbri veelgi koomilisemaks.

Kokkuvõttes mulle etendus väga meeldis ja ma ei näinud ühtegi nõrka osatäitmist ega kordagi ei tekkinud küsimust, et miks see näitleja nüüd nii tegi või miks ta just siin oli. Lõpp ehk oli minu jaoks kõige suurem küsimärk, sest minu jaoks Teele Pärna esitatud teine laul, mis ühtlasi oli ka lõpulaul polnud sellise energiaga, millega lavastust lõpetada. Kuidagi järsku tekkis minu jaoks lõpp. Kuigi lõppu olin ma juba oodanud (mitte, et lavastus oleks igav olnud, vaid lihtsalt lavastuse ülesehitus tekitas sellise tunde) Tõnu Kargu esitatud laulu järgselt. Aga minu üllatuseks läks siis etendus veel edasi ja siis lõppes kuidagi järsku ära. Ma sisimas lootsin, et lavastus lõpeb suure showga, kus on palju tantsimist ja tuleb ehk üks võimas ühislaul, aga seda ei olnud. Tegelikult oleks lõppu sobinud ka Rein Oja kehastatud ärimehe laul ja seda laulu saatnud akordionite ja karmoškade ansambel. See oli tõeline pidu ja pillerkaar. Kuigi praegune lõpp vajus minu jaoks veidi ära, siis nalja ja naeru ja meelelahutust sai kogu raha eest ning minu meelest polnud saalis kedagi, kellel oleks igav olnud.

Seega mina julgen küll lavastust kõikidele soovitada. Eriti ka nendele, kes pigem harva teatrisse satuvad ja otsivad just midagi naljakat. Isegi tund ja 40 minutit ilma vaheajata ei tohiks kellelegi talumatult pikk aeg olla, sest see aeg möödub kiiresti. Kui võimalik, soovitan kohad võtta ettepoole, sest siis on vaade parem ja saab ehtsama kogemuse. Muidugi on võimalus, et esimeses reas kaasatakse ka publikut, kuid ärge kartke, lavale minema ei pea. Ja hiljaks ei soovita ka jääda, kui te just ei soovi, et konferansjee teile ekstra tähelepanu tõmbaks.

 
Esietendus 2. detsembril 2022
Lavastus on valminud trupi ühistööna
Ideekavandi autorid ja lavastajad: Karmo Nigula ja Hendrik Toompere jr
Dramaturgia: Andrus Kivirähk
Kunstnik: Illimar Vihmar
Kostüümikunstnik: Kärt Ojavee
Kostüümikunstniku assistent: Carmen Kremm
Valguskunstnik: Sander Aleks Paavo
Liikumisjuht: Villiko Kruuse
Lauluõpetaja: Kaire Vilgats
Laval: Viire Valdma, Tõnu Kark, Rein Oja, Tõnis Niinemets, Laine Mägi, Karmo Nigula, Hilje Murel, Ülle Kaljuste, Teele Pärn, Raimo Pass, Hendrik Toompere jr.
Bänd: Kristjan-Robert Rebane (akordion, kontrabass), Ahto Abner (trummid), Marten Altrov (klarnet) ja Madis Muul (klaver)

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

11/06/2022

Kiri kodukandist

 10. juunil 2022 Verevi kuurilaval

Foto: Aire Pajur

Üks kord tekkis mul mõte, et tahaks ise ka teatrit teha. Mitte selles mõttes, et ma tahaks näitlema hakata, vaid ma tahaks enda valitud kohta kutsuda näitlejad ja lavastaja, kes siis seda teatrit teeksid. Et mul oleks üks vana hoone ja selle kohandaks käepäraste vahenditega teatrisaaliks. See mõte tuli mulle Verevi kuurilavale jõudes jälle meelde. Elvas asuv Verevi kuurilava on uus kultuurisündmuste jaoks mõeldud koht, mis on loodud Verevi motelli juurde asuvasse hoonesse kus asus vanasti pioneerilaagri söökla. Kuigi ruumi sisse astudes oli veidi värske värvi hõngu tunda, hakkas nina peatselt tajuma seda nostalgilist niiskuse ja kaua tühjalt seisnud maja lõhna. Kuurilava sisemus nägi välja selline nagu üks vana nõukogudeaegne pinoeerilaagri sööklahoone välja nägi. Värske värv ja lakke pandud prožektorid olid ilmselt ainsad kaasaegsed uuendused selles ruumis. Veidi tekitasid retrohõngu ka ajalehtedega kaetud seinad. Hämaras ruumis silm võib-olla väga täpselt ei seletanud, kuid ajalehed seintel tundusid samuti kaasaegse sisekujundusena. Samas on ajalehtede leidmine seinalt vanadele hoonetele iseloomulik, seega oli selline sisekujunduslik lahendus igati omal kohal. Ainus mis mind selle vana hoone puhul veidi häiris, olid tugipostid. Häirivaks osutusid nad ka ainult seetõttu, et üks post aeg-ajalt veidi mu vaadet varjas.

Lavastus räägib kahest noorpõlve sõbrannast, kellest üks leidis väljastpoolt kodukohta endale mehe, abiellus ja lõi endale elu pealinna samal ajal kui teine sõbranna kodukohta elama jäi. Kodukanti elama jäänud Helgi (Viire Valdma) pole oma majas veel euroremonti teinud ja nii on tema maja sisustus jäänud samuti nõukogude hiilgeaega. Nimelt siis teenisid Helgi ja tema ema raha sellega, et üürisid oma suures majas tube suvitajatele välja. Seetõttu loob kultuurilava enese atmosfäär koos vana hoone lõhnadega lavastusele täiesti uue mõõtme. Kohati oli koht ja tegevus ning süžee nii omavahel läbi põimunud, et mul tekkis jälle see tunne, et ma olen kärbes (kuigi sel korral võiks vist pigem öelda, et sääsk) seinal, kes kahe sõbranna jutustamist pealt vaatab. Nimelt avab Helgi korduvalt toas aknaid ja viitab akna taga olevale vaikusele, puudele ning puude taga asuvale järvele ja kõik see, millest ta mängitud maailmas räägib, asub ka tegelikkuses selle akna taga. Kuigi seda ei öelda kusagil otsesõnu välja, et tegevuspaigaks on Elva, siis kõik just sellele viitab.

Kavalehel oli kirjas, et teksti autor Andra Teede uuris kolmekümnelt Elva elanikult meeldejäävate lugude, inimeste ja kohtade kohta ning sellest sündiski lavastuse tekst. Selleks, et mõned äratuntavad sündmused või isikud poleks nii äratuntavad, lisas ta juurde ka teiste väikelinnade lugusid ja kirjanduslikku liialdust. Seetõttu oli kohalike kindlasti veelgi huvitavam etendust vaadata ja kuulata neile tuttavaid lugusid ja elada kaasa sellele ajarännakule, kuidas Marta (Eva Püssa) maja maha põles ja selle asemele bensiinijaam ehitati. Kuna mul puudub Elvaga igasugune seos, siis ma ei oska nende lugude tõetruudust hinnata, ma nimelt pole kuulnud ühestki Elva hämara taustaga juhtumist ega turistide poolt järve jäetud sitajunnidest. Kindlasti kohalikel oli seetõttu huvitavam, et eks tulid ka neil endal Marta ja Helgi meenutusi kuulates mingid enda lood või mõtted pähe ja hakkas nö „pilt silme ees jooksma“, aga huvitav oli vaadata ja kuulata ka mittekohalikul.

Tegelikult see vist ei sõltugi konkreetsest kohast, eks igal linnal, asulal ja külal on mingid sarnased jutud, kus vanemad keelasid lastel midagi teha või kusagile minna ja koha ohtlikkuse ilmestamiseks räägiti igasuguseid lugusid. Kui lavastuses olid järves sitajunnid, mistõttu Marta ema ei lubanud tal seal ujuda, siis Tartu Anne kanali kohta olen kuulnud, et paljud ei käi seal ujumas, sest seal on palju laipu. Ja enda lapsepõlvest mäletan koolis räägitavat, kuidas järves tohib ainult ühes kindlas kohas ujuda, sest teistes kohtades on II Maailmasõja ajast uppunud tankid ja lennukid, mis ujudes võivad sind vigastada. Nagu näha, siis räägiti sitajunnidest järves, aga mina jõudsin samal ajal lennukite ja tankideni. Mine tea, mis kellegil teisel sel ajal pähe tuli, sest mälu on kummaline asi ja vähe sellest, et kellegi teise juttu kuulates enda sarnased jutud meelde tulevad, võivad kaks inimest ka täpselt sama sündmust või asja täiesti erinevalt mäletada. Seda juhtus päris palju ka Martal ja Helgil, et mõnda asja mäletati erinevalt ja siis vaieldi selle üle, kummal õigus on.

Ometigi pole lavastus ainult meenutustest ja kohtadest. Peamiselt on see siiski inimestest ja nendevahelistest suhetest. Me näeme kahte täiesti vastandlikku naist (aga vastandid pididki tõmbuma), kellest Eva Püssa kehastatud Marta on kontsakingi ja õhulist kleiti kandev pealinnadaam, kelle jaoks on oluline välimus ja edu, mille saavutamiseks Marta ehk isegi mõned mõtlematu otsuse on teinud. Oma olemuselt paistab Marta samuti elavam ja rõõmsam, selline naine kelle järgi kõik mehed jookseksid ja kes on iga seltskonna hing. Viire Valdma kehastatud Helgi on kohati ehk lihtsameelse inimese muljet jättev vaikne ja tõsine maanaine, kelle jaoks ei paista välimus eriti tähtis olevat. Kuid loo arenedes on näha, et hoolimata oma ilusast välimusest ja pealtnäha heast elust, on Martal tunduvalt rohkem muresid ja probleeme kui Helgil. Ka Helgil on mõned sügavad saladused, mis ilmsiks tulevad, kuid see on jällegi üllatav, et sellisel üksikul ja vaiksel vanatüdrukul sellised saladused on. Just Helgi on see, kes asju kaalutleb ja kes suudab ka keevalist Martat tegema elus õigeid valikuid. Seda muidugi siis, kui naised koos on ja omavahel läbi saavad. Eks neid tülitsemisi ja nägelemisi tuli neil ka palju ette. Teinekord lausa nii, et tabati tahtmatult sõbranna kõige valusamat punkti. Mulle jäi peamiselt meelde siiski sõbrannade dünaamilisus ja see kui oluline on selle ühe inimese olemasolu, kes sind tõeliselt mõistab ja kes sulle rasketel aegadel toeks on.

Tegelikult pole siin midagi imestada, et Marta ja Helgi nii hästi klappisid ja nende tegutsemist huvitav jälgida oli. Minu teada on Viire Valdma ja Eva Püssa sõbrannad ka väljaspool teatrimaailma ja eks hea sõbraga on see lavapartnerlus ka parem, kui lihtsalt kolleegiga. Mingid tülid Helgi ja Marta vahel olid mängitud nii filigraanselt, et sellise mängu jaoks peavadki inimesed omavahel väga hästi klappima, et tüli ja solvumine nii ehedalt välja kukuks. Kuigi minu kokkupuuted Valdma ja Püssaga väljaspool teatrilava on väga minimaalsed, siis tundus mulle, et ma nägin laval ikka üsna palju ka neid ennast oma tavapärases olekus (või siis selles olekus, mis mulje nad mulle väljaspool teatrilava jätnud on). Mitte, et ma arvaksin, et nad päris elus ongi täpselt sellised nagu olid Marta ja Helgi, mitte seda, aga nad olid kaks lihtsat sõbrannat, kes koos naersid, nutsid ja aeg-ajalt ka vihastusid. Kui mõnes rolli puhul on kohe aru saada, et näitleja pole absoluutselt tema ise ja mängib väga pingutatult kedagi teist, siis siin oli õhkkond nii vaba ja mingit pingutust ma ei näinud. Ma julgen öelda, et ma nägin üle pika aja laval sellist vaba ja positiivset energiat.

Ainus asi, mida ma ette tahaksin heita lavastuse tegijatele, on etenduse pikkus. Nimelt olin ma sunnitud vaheajal kõik oma kellad üle kontrollima. Minu kella järgi kestis esimene vaatus ainult 37 minutit! Selle veidi rohkem kui poolteist tundi oleks võinud ka ühes vaatuses teha. Muidugi oleks mulle meeldinud, kui etendus oleks veelgi pikem olnud. Nagu ma juba ütlesin, siis laval oli nii palju positiivset energiat, et see kandus ka saali ja ma oleks seda õhkkonda ning Marta ja Helgi seltskonda tahtnud veel kauem nautida. Tundus, et ma polnud ka ainus. Nimelt juhtus mu kõrval istuma üks veidi vanem meesterahvas, kes pidevalt omaette naeris. Võiks ju arvata, et naiste jutud meestele korda ei lähe, aga näed läksid küll. Naistest ma üldse ei hakka rääkimagi.

Mulle tundus esmasel vaatlusel, et ma olin kõige noorem teatrikülastaja ja ilmselt ongi minu noorus üheks põhjuseks, miks ma ehk nii palju naerda ei saanud kui teised. Jah, mõnes kohas sain lisaks muigamisele ka täitsa naerda, kuid mõnes kohas tundsin, et naljast said rohkem aru need, kellel endal lapsed suured, enda kätega kodu ehitatud ning hulganisti abieluaastaid selja taga. Mis seal salata, eks ilmselt mõni asi ajas kohalikke ka seetõttu naerma, et nad tundsid räägitava koha, inimese või jutu ära. Aga ma siiski ei kurda, sest naerda sain ma rohkem, kui tavaliselt teatris. Kohustuslik pisar tuli ka silmanurka ühel hetkel. Seega minu pisaramääraja on oma kvaliteedimärgi andnud. Lihtsalt selgituseks neile, kes esimest korda lugema satuvad, et kui mul etenduse ajal suurest meeleliigutusest pisar silmanurka tuleb, siis on tegemist väärt lavastusega).

Mina julgen küll lavastust kõikidele teatrihuvilistele soovitada. Seal on lihtsalt nii palju erinevaid kihte, et igaüks peaks endale midagi meelepärast leidma. Lisaks muidugi suurepärased näitlejatööd Eva Püssalt ja Viire Valdmalt. Boonuseks tõetruu mängupaik koos uksest ja aknast sisse tungivate rekvisiitide (sääsed) näol. Sääski tegelikult palju ei olnud, kuna tegemist on siseruumiga, aga mõned üksikud isendid ikkagi suutsid end sisse smuugeldada. Aga kuna sääskedest oli ka etenduses juttu, siis sobisid sääsed ruumi nagu valatult ja nad ei olnud üldse häirivad. Ühesõnaga, tegemist on kindlasti ühe suvelavastusega, mida võiks sel suvel vaatama minna.

NB! Seda unustasin mainida, et lavastuses kõlab Tõnu Tepandi muusika, mis annab veel omamoodi erilise nüansi lavastusele.

 
Autor: Andra Teede
Lavastaja: Jaanus Nuutre
Kunstnik: Jana Wolke
Heli/valgus: Margus Möll
Etenduse juht: Aire Pajur
Laval:
Viire Valdma – Helgi
Eva Püssa – Marta
 
Pileteid saab Piletilevist.

19/09/2021

Igatsuse rapsoodia

 15. septembril 2021 Eesti Draamateatris

Foto: Heikki Leis

Eeldamine pidi teadupärast kõikide p***eminekute ema olema. Seega oleks ma pidanud teadma, et enne teatrisse minekut ei tasu midagi eeldada ja oma ootusi kõrgeks ajada. Siiski ma sel korral seda tegin, sest esiteks on Priit Pedajas siiani olnud üks mu lemmiklavastajatest, kes kasutab enamasti väga tugevaid näitlejaid ja mulle tugevad näitlejatööd meeldivad. Pedajase lavastajakäekiri on ka siiani mulle meeldinud. Rääkimata sellest, et varasemalt on ta mitut Brian Frieli näidendit lavastanud ja need on suurt kõlapinda saanud. Kuna ma pole veel ühtegi Frieli näidendist valminud lavastust näinud, siis tundus praegu viimane aeg see viga parandada. Eriti siis kui Pedajas on lavastaja ja on lootust perekonnadraamale, sest mingil põhjusel on perekonnadraamad mind alati huvitanud.

Sisututvustuse põhjal ma just perekonnadraamat ootasingi. Koos väikese meditsiiniliste viguritega, sest suurem osa tegevusest pidi ikkagi vanadekodus toimuma. Ja mulle oma eriala tõttu meeldib alati vaadata, kui lavastuse tegevus on mingil moel meditsiiniga seotud. Ja vanadekodu mingil määral seda on. Seda enam, et Ülle Kaljuste on mulle siiani eakate naistena meeldinud (siinkohal tasub meenutada Grace ja Glorie lavastust), siis olin automaatselt ka sel korral valmis meeldivaks teatrielamuseks sest Pedajase lavastustes on alati naisnäitlejad väga tugevaid rolle teinud ning nii ma lootsingi, et Kaljuste teeb ka sel korral vanadekodu elanikuna mulle meelepärase rolli. Kaljuste kehastada oli peategelase Cass´i osa, kes saabus mitmekümnete aastate tagant uuesti koju Iirimaale ja kelle tema pere otsustas vanadekodusse panna tema käitumise ja kommete tõttu.

Kui eelmistest lõikudest võib jääda mulje, et tegemist ei olnud kõige õnnestunuma lavastusega, siis päris nii see tegelikult ei olnud. Lihtsalt olin eelduste põhjal oma lootused nii kõrgeks ajanud ja kuna ka viimased teatrikogemused on äärmiselt positiivsed olnud, siis tundubki iga lavastus, mis pole sama suurepärane kui „Lehman Brothers“, veidi kehvemana. Kuigi sel korral oli minu peamine probleem see, et mulle tundus, et näitlejatega oli midagi laval valesti. Ometigi pidi esialgselt lavastus esietenduma veebruaris, kuid see lükkus pandeemia tõttu edasi ja seega oli näitlejatel justkui pool aastat lisaaega proovide tegemiseks ja lavastus oleks pidanud igati valmis olema. Tegelikult sain ma esimeste minutite jooksul isegi päris palju naerda. Kohati oli mul nii naljakas, et mul hakkas endal veidi imelik, et miks keegi teine ei naera. Kuna ma istusin üsna esimestes ridades, siis üritasin ma kogu jõust naeru tagasi hoida, sest see oleks kummaline olnud, kui ma seal kogu südamest naernud oleks, samal ajal kogu saal vaatab vaikides.

Käest läks lavastus minu jaoks ära siis, kui ma nägin, et Ain Lutsepp tuli lavale kiirköitjaga, mis meenutas väga tekstiraamatut. Veidi hiljem avastasin täpselt samasuguse tekstiraamatut meenutava kiirköitja ka Laine Mägi ja Märten Metsaviiru käes. Mul vist vajus isegi suu veidi lahti, sest ma mõtlesin esimese hooga, et mis toimub. Kõik näitlejad olid nagu minu mäletamist mööda kavalehel kirjas ja seega ei tohiks nad olla kellegi asemel lavale saadetud, et tekst pole peas ja tuleb tekstiraamatut kasutada. Ühesõnaga mu ajus oli sel hetkel lihtsalt üks suur küsimärk, sest ma poleks sellist asja kohe kuidagi oodata osanud. Lõpuks mängisid nad selle nii välja, et perekond otsustas Cass´i loo kirja panna ja sellest jõulunäidendi teha ja seepärast olid need kiirköitjad laual. Kas see ka tegelikkuses nii oli, või oli see ainult improvisatsioon, et kuidagi põhjendada kiirköitjate olemasolu, seda ma ilmselt teada ei saagi. Tõe huvides peaks siiski vist ütlema, et teksti sealt väga palju maha ei loetud. Mõned korrad jäi mulle mulje justkui Ain Lutsepp vaataks sealt teksti, aga see oli ka kõik. Kaljuste mõned korrad kergitas seda kiirköitjat ja imestas teose pealkirja üle. Kusjuures perekonna jõulunäidendi pealkirjaks oli „Cass McGuire armastused“, mis oli esialgselt ka lavastuse tööpealkiri. Seega ma ei oska seisukohta võtta, kas see oli algusest peale plaanitud selliselt ja oligi juba Frieli poolt sisse kirjutatud, või oli tegemist oludest sunnitud muudatusega.

Ma kaldun vägisi siiski uskma seda, et laval ei olnud kõik korras. Vähemalt Lutseppa pole ma küll kunagi sellisena laval näinud. Justkui oleks tal laval olek äärmiselt vastumeelne olnud, eriti oli seda näha ja tajuda tema olekust ning näoilmetest lõpus kummardamise ajal. Üldse tundus mulle et iga kord kui Lutsepp lavale tuli, läksid ka kõik teised näitlejad pingesse ja olid valmisk ohe olukorda päästma. Ma tahaks väga loota, et tegemist oli ainult minu ettekujutuse viljaga. Aga see, kuidas Lutsepp tekstiga soperdas, vahepeal mõtles ja kuidas ta üleüldse teksti esitas, rääkis minu jaoks midagi muud. Või kui see oligi roll mis pidi selline olema, siis ma viskaksin kivi lavastaja kapsaaeda, sest sellist rollilahendust ma ei suuda loo seisukohast kuidagi mõista. Minu puhul ei aidanud selline rollilahendus kuidagi lavastuse mõistmisele kaasa, vaid nagu ka siit postitusest näha, viis mõtted hoopis lavastusest kaugemale ja ma hakkasin mõtlema, kas näitlejatega on ikka kõik korras, et nad selliseid rolle teevad. Ja sellist mõtet ei tohiks publikul teatrisaalis istudes mitte kunagi tekkida.

Nagu Pedajase lavastustes tavaliselt, teevad ka sel korral naised muidugi väga suurepärased osatäitmised. Eriti tasub kiita Ülle Kaljustet, kes ekstsentrilist Cassi kehastas. Juba see, milliseks Kaljuste grimmeerijate ja kostümeerijate poolt tehtud oli, tekitas minus esimese naeruturtsatuse. Aga kui sa oledki klouniks muudetud, siis selline välimus annab sulle juba ka teatud eelise laval lollusi teha. Ja Kaljuste kasutab selle eelise igal sekundil ära ja möllab purjus Cassina laval täiega. Kuigi mulle tundus, et valdavalt vanemasse generatsiooni kuuluv publik ei nautinud sellist näitleja enda lolliks tegemist ja leidsid, et targem on vaheajal lahkuda. Mõni jäi siiski ka kohale, aga ainult selleks, et näha, kui palju hullemaks saab asi minna. Vähemalt nii kuulsin ma enda läheduses inimesi rääkimas. Ma ütleks, et siiski nii hull see asi ka ei olnud. Vähemalt minu jaoks.

Nauditavat oli ka ikka omajagu. Meesnäitlejatest tooksin ma eraldi välja Martin Veinmanni, kelle härra, või semu (nagu Cass teda kutsus) Ingram oli väga muheda ja armsa olekuga. Minu meelest oli härra Ingram täpselt selline armas ja sümpaatne hallipäine vanahärra, kellesse kõik töötajad hooldekodudes või haiglates alati hästi suhtuvad, sest ta pole pahatahtlik, näeb soliidne välja ja samal ajal on temas midagi lapselikult siirast ja armsat mis sunnib sind teda mingi erilise hellusega kohtlema. Muidugi see väikeste sammudega aeglaselt tippiv kõnnak oli parim. See ajas mind ka päris mitmel korral naerma. Kuigi see võib täiesti olla tingitud sellest, et mul tekkisid sellise kõnnakuga töised assotsiatsioonid ja see ajas mu naerma. Aga tegelikult pole ju oluline, mis naerma ajab. Eks igaüks leiab endale midagi sobivat, mis teda lavastuses kõnetab. Ja ma nägin veel mõnda inimest, kes teatud kohtades kõval häälel naerma purskasid.

Mulle pakkus veel päris mitmel korral nalja Viire Valdma kehastatud Trilbe, kes oli härra Ingramiga nagu paarisrakend, jalutades koos vanadekodus ringi, et sooja saada. Aga mitte see ei pakkunud mulle lõbu. Hoopis nauditavam oli vaadata, kuidas Trilbe valmistus õpilaste etluskonkursil kohtunik olema ja harjutas juba enne võistlust oma tänukõnet osalejatele. Ja muidugi need luuletused, mida Trilbe väga hignestatult ise oma kaaslastele esitas. Või stseenid, kus Trilbe ja härra Ingram teineteise elulugusid vaheldumisi esitasid. Ma isegi ei oska täpselt öelda, mis mulle Valdma ja Veinmanni mängus kõige rohkem meeldis, aga iga kord kui nemad lavale tulid, avastasin ma end üsna pingsalt neid jälgimas ja silmadega saatmas, kuhu iganes nad siis ka parajasti ei liikunud. Eks inimene üritab ikka kaoses mingit pidepunkti leida ja mulle tundub, et kogu selle kaose keskel olid Valdma kehastatud Trilbe ja Veinmanni kehastatud härra Ingram need ainsad kahe jalaga maa peal olevad tegelased. Nad ei pidanud tähelepanu saamiseks tegema hullusi (nagu Kaljuste) ega üle mängima (nagu mulle veidi tundus Laine Mägi puhul).

Natukene kahju on mul sellest, et Ester Pajusoo emana ja Mari Lill proua Butcherina nii vähe nö lavaaega said. Kui nii head näitlejad on olemas, siis tundub veidi näitlejate raiskamisena see, et näitleja peab kogu laval oleku aja ainult ratastoolis istuma ja saab mõned üksikud lühilaused öelda. Või tuleb näitleja ainult lõpus lavale ja saab samuti paar lauset öelda ja siis ongi kõik. Kusjuures kummagi rolli puhul ei olnud minu meelest tegelane oma paari lausega loo seisukohast nii oluline, et kindlasti on vaja see tegelane lavale tuua. Seega ei saa ma aru, miks Pedajas otsustas kaks nii tugevat näitlejat eraldi nii lühikeseks ajaks lavale tuua. Kui mõlemad tegelased siiski oli vaja lavale tuua, oleks võinud ema ja proua Butcherit kehastada üks ja sama inimene. Praegu ootasin ma kogu aeg, et millal Pajusoo ja Lill midagi huvitavat teeksid, aga selleks neile võimalust ei antudki. Eks vanemate näitlejate saatus vist kahjuks ongi selline, et neile enam suuri rolle ei anta. Aga sellest on mul tõsiselt kahju, et vanusega suurepärased näitlejad lihtsalt hakkavad tahaplaanile jääma.

Üleüldse jäi kogu lugu minu jaoks veidi segaseks. Ehk ma pole sellise loo mõistmiseks õiges vanuseklassis veel. Aga kogu Cassi minevik oli minu jaoks liiga katkendlik ja jäi seega ebaselgeks. Ma sain aru, et ta läks 50 aastat tagasi Iirimaalt Ameerikasse, sai seal baaridaamina tööd ja töötas seal seni kuni baari omanik suri, ning seejärel pöördus Cass tagasi Iirimaale. Eemal oldud ajaga kaasnesid ohtralt alkoholi ja vabameelsed suhted. Aga mis suhted tal oma venna ja tema perega olid, need suhted ei saanudki minu jaoks justkui päris selgeks. Ja sellest on mul veidi kahju, sest just seda perekonnasuhete klaarimist ma ootasingi kõige rohkem. Kahjuks oli seda osa just kõige vähem, või siis oli see kuidagi arusaamatult esitatud. Kohati tundus mulle, et lugu oli jutustatud põhimõttel natukene siit ja natukene sealt, kuid see ei mõjunud väga hästi. Ühtse terviku tajumise asemel mõjus lugu kaootiliselt ja seda oli raske jälgida.

Veidi kummaliselt mõjus minu jaoks ka kunstiline teostus. Näiteks ei saanud ma väga hästi aru, miks pidi Cass välja nägema nagu juudi jõulupuu. Ma usun, et tema ekstsentrilisust ja erinevust kõigist teistest oleks saanud ka ainult meigi või suurte värviliste ehetega edasi anda. Praegu tekitasid tema segamini meik, suured värvilised ehted, mitu kihti liiga kirevaid riideid ainult ühe suure küsimärgi. Sama suure küsimärgi tekitasid ka lavakujunduses küljelt näha olevad puidust dekoratsioonide toed. Natukene oli selline tunne saalis viibides, justkui oleks tegemist kiiruga välja töötatud lavakujundusega, mis vastab põhimõttele, et „käib kah“.

Tegelikult võib kogu lavastuse kohta öelda, et käib kah. Kuigi Lutsepp tekitas minus suure küsimärgi, julgen ma öelda, et tegelikult said näitlejad väga hästi hakkama ja suurepärased näitlejad ning hea näitlejatöö on lavastuse ainus nauditav osa. Kõik eredamad hetked on minul seotud siiski näitlejatöödega. Kõik muu kahjuks tervikule kaasa ei aidanud ja tekitas pigem ainult küsimuse „miks?“. Üldiselt ma ei soovita vaatama minna, sest neid suurepäraseid näitlejatöid saab ka mujal vaadata. See on vist see koht, kus ma peaksin õnne tänama, et ma selle lavastuse põhjal oma bakalaureusetööd ei plaani enam kirjutada. Sest esialgu mul just selline plaan umbes aasta tagasi oli. Ma olen nüüd natukene Eesti Draamateatris pettunud, et nad mulle pettumuse suutsid valmistada. Aga arvestades seda kui palju häid teatrielamusi ma viimasel ajal saanud olen, siis oligi vaja väikest kontrasti, et saada aimu kui kirev teatrimaastik meil tegelikult Eestis on.

Autor: Brian Friel
Lavastaja ja muusikaline kujundaja:  Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskujundaja:  Priidu Adlas
Mängisid:
Ain Lutsepp – Harry McGuire
Märten Metsaviir – Dom McGuire (Harry poeg)
Ester Pajusoo – ema (Harry ema)
Laine Mägi – Alice (Harry abikaasa)
Ülle Kaljuste – Cass (Harry õde)
Amanda Hermiine Künnapas – Tessa (vanadekodu põetaja)
Tõnu Oja – Pat Quinn (vanadekodu elanik)
Viire Valdma – Trilbe Costillo (vanadekodu elanik)
Martin Veinmann – härra Ingram (vanadekodu elanik)
Mari Lill – proua Butcher (vanadekodu elanik)
 
Kes soovib lavastusega lähemalt tutvuda, siis seda saab teha Eesti Draamateatri kodulehel SIIN.

14/02/2018

Kriidiaed

11.veebruaril 2018 Eesti Draamateatris



NB! Lavastust mitte segi ajada Anton Tšehhovi tragikomöödiaga „Kirsiaed“!!!
Alustan postitust sel korral seepärast suure punase hoiatusega, sest nii kui inimesed kuulsid, et ma lähen „Kriidiaeda“ teatrisse vaatama, hakkasid kõik mind parandama, öeldes: „See on kirsiaed, mitte kriidiaed“. Et siis kohe alguses oleks ikka selge, et ma ei ajanud hajameelsusest lavastuse pealkirja segi, vaid tegemist ongi kahe täiesti erineva lavastusega.
Kui kõik nüüd päris ausalt ära rääkida, siis esimese hooga lavastuse pealkirja nähes olin ka mina täiesti kindel, et „Kirsiaed“ ja „Kriidiaed“ on omavahel seotud. Minu mõte liikus selles suunas, et „Kriidiaed“ on Tšehhovi tragikomöödia „Kirsiaed“ paroodia või uusversioon, mille nime muudetud on. See mõte tekkis mul siiski puhtalt lavastuste pealkirjade järgi ja sisututvustust lugedes sain aru, et tegemist on ikka kahe täiesti teineteisest sõltumatu lavastusega.
Kui lavastuse sisututvustus lubab, et lavastuse keskmes on pururikas ja ekstsentriline perenaine, kelle majas on kõik – hambaorkidest põrandakateteni – puhtast kullast, siis see oli juba üks põhjus, miks teatrisse minna. Nimelt ei suutnud ma nii kuldset lava ja lavakujundust endale ette kujutada. Teine põhjus olid muidugi näitlejad. Ma arvan, et sellised nimed nagu Ita Ever, Tõnu Kark, Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Viire Valdma, Mait Malmsten, Harriet Toompere ja Ester Kuntu meelitavad nii mõnegi inimese teatrisse. Tõele au andes, piisaks vist ainult Ita Everist ka. Vähemalt vaheajal inimesi rääkimas kuulates, jäi mulle mulje, et pool saali oli ainult Ita Everi pärast kohale tulnud. Nii ka mina.
Tegelikult meelitasid mind veel sellised nimed nagu Ülle Kaljuste ja Tõnu Kark. Kõige enam aga tahtsin laval näha noorukest (ma vist ei tohiks öelda nooruke, sest teoreetiliselt ta nii väga noor ei ole, aga teistest näitlejatest ikka noorem, seega ehk ma ikka sel korral võin teda nii nimetada) Ester Kuntut. Seda sel lihtsalt põhjusel, et olen teda ühe korra teatris näinud ja siis tundus, et selles näitlejas on midagi, mida tasub edaspidi tähele panna. Sama meelt on ka teised inimesed, sest Ester Kuntu suunas olen kiitusi mitmelt poolt kuulnud. Ka Draamateatri kolleegid on teda eelmise aasta lõpul parima naispeaosalise kolleegipreemiaga tunnustanud. Kes pole aga Ester Kuntu nime varem kuulnud ja tema nime mõne lavastuse osalejate nimekirjas näeb, siis soovitan julgelt lavastust vaatama minna.
Ma arvan, et Tõnu Kark ja Ita Ever ei vaja põhjendamist. Kuna ajalugu on kahjuks näidanud, et meie suured näitlejad võivad üsna ootamatult meie seast lahkuda, siis tuleb igast võimalusest kinni haarata. Kuigi ma siiralt loodan, et neid jätkub lavale veel mõneks ajaks. Näiteks peaaegu 87-aastase Ita Everi puhul ei viita miski sellele, et ta tervis üles hakkaks ütlema (vähemalt välja see ei paista). Oma energilisusega laval teeb ta nii mõnelegi endast nooremale kolleegile silmad ette. Lisaks tema selge diktsioon ja ilma igasuguste koperdamisteta edasi antud tekst. Ja kui sageli hakatakse vanemas eas näitlejatele andma väiksemat pingutust nõudvaid rolle või mängitakse rollilahendus ümber selliselt, et näitleja saab rohkem istuda või lamada, siis Ita Everi puhul selliseid muudatusi pole vaja. Minu jaoks on Ita Ever täielik müstika. Et ta ära ei väsi ja teatritööst ei loobu. Samas teatrikülastajad on talle selle eest tänulikud ja käivadki sageli ainult teda teatris vaatamas.
Ka sel korral tasub kasvõi Ita Everi pärast teatrisse minna. Roosa paruka ja uhkete käevõrude  ning sõrmustega ekstsentriline proua on täielik vaatamisväärsus omaette. Mõni võib arvata, et roosa parukas on sellises eas näitleja kohta kohatu, kuid kui teatrisse minna ja näha, millise iseloomuga Ita Everi kehastatud proua St. Maugham on, siis on selge et see roosa parukas on ainuõige valik. Ütleks isegi, et kirss tordil. Ma ei hakka neid ekstravagantsusi siin välja tooma, sest selles on juba pool võlu peidus. Jätan avastamise nende hooleks, kes teatrisse lähevad.
Kui Ita Ever oli nii hea, nagu oodata oli, siis Tõnu Kark valmistas mulle väikese pettumuse. Filmides on Tõnu Kark minu meelest alati nii head rollid teinud. Kasvõi alles hiljuti kinodes jooksnud „Rohelised kassid“. Aga teatrilaval oli mul seekord kohati raske tema sõnadest aru saada. Ta rääkis kuidagi vaikselt ja ebaselgelt. Lõpuks läks jutt küll arusaadavamaks, kuid kuulata oli ikkagi halb. Kuidagi monotoonne tundus see jutt. Ma ei taha uskuda, et kohtunik oma olemuselt nii tuim tegelane oli. Sest kohtuniku ja proua St. Maughami kohtumise stseen oli väga elav ja üks mu lemmikstseene kogu etendusest. Ma ei usu hästi, et Tõnu Kark ainult filminäitleja on, et nii kui kaamerad käima lähevad, hakkab tema mängima ja teatris ei saa ta hakkama. Lihtsalt sel korral jäi tema roll minu silmis üheplaaniliseks. Mulle jäi mulje nagu kohtunikul puuduks iseloom ja olemus. Mingi sügavus oli rollist puudu ja mind jäi see väga häirima.
Nendele, kes mind paremini tunnevad või on mu blogi varem lugenud, pole kindlasti uudiseks, et Ülle Kaljuste on üks minu lemmiknäitlejaid. Peaaegu alati leian ma teda teatris vaadates mingi uue ja huvitava nüansi, mida jälgida. Siiski olen ma teda viimasel ajal vist teatris liiga palju näinud ja seetõttu on tema rollid hakanud mulle üksteist meenutama ja neid huvitavaid nüansse on järjest raskem leida. Ma tegelikult olen kindel, et see mulje on ekslik ja on tingitud lihtsalt sellest, et ma olen teda näinud ainult võimukate naiste rollides ja nii polegi midagi imestada, et kõik rollid mulle sarnased tunduvad. Seda huvitavam oli minu jaoks näha sel korral Ülle Kaljustet vaikse ja tagasihoidliku preili Madrigali rollis. Ma ei hakka salgama, et ma vist nautisingi kõige rohkem preili Madrigali laval toimetamist. Minu meelest oli nii huvitav vaadata kuidas üks pealtnäha nii vaikne ja endassetõmbunud naine kõigile sobivat nõu oskab anda ja kõikide plaane ja salamõtteid läbi näeb. Ometigi sa näed seda pealtnäha ontlikku naist ja taipad, et temas on midagi müstilist või on seal mingi saladus peidus. Just selliseid saladustega või müstiliste naiste rolle võiksid lavastajad Ülle Kaljustele rohkem pakkuda. Kuigi ega väga vahet vist ei ole, mis rolli talle anda, ta saab kõigega hästi hakkama.
Meestest meeldis mulle Mait Malmsten. Sest tegelikult oligi ainult kaks meest lavastuses. Tõnu Kark ja Mait Malmsten. Mait Malmsteni kehastatud kammerteener Maitland oli vist publikul sama suur lemmik kui Ita Ever. Lihtsalt tema tegelaskuju žestid, kõnemaneer, käitumine jms oli pööraselt naljakas ja igaüks võis nendest endale meelepäraseid vihjeid välja lugeda. Eks paljuski oli nali peidetud publiku enda seoste leidmisele. Vähemalt mulle tundus nii. Ma ei oskagi muud öelda, kui ei äärmiselt nauditav roll. Isegi mina, kes ma naeran teatris väga vähe, sain Maitlandi tegelaskuju läbi kõige rohkem naerda. Kindlasti pole Maitlandi tegelaskuju ainueesmärk publikut naerutada. Ka mitmete sisuliste keerdkäikude edasi andmisel on tal oluline roll.
Ester Kuntut kiitsin juba eespool. Need, kes teda varasemalt näinud, võivad kindlad olla, et ka sel korral teeb ta väärt rolli. Mina olin ainult veidi hämmingus, et tema kehastatud Laurel oli  16-aastane. Käitumise poolest oleks ma pigem pakkunud vanuseks 10 aastat (See tegelikult ei puutu üldse näitlejatöösse, vaid pigem läheb kivi näitekirjaniku kapsaaeda). Minu meelest on Ester Kuntu täpselt selline näitleja, kes peaaegu 30-aastaselt võiks vabalt ja täiesti usutavalt ka 3-aastast mängida. Seda juba iga näitleja ei suuda. Võib-olla seepärast tunduski mulle, et pigem on tegemist noore tüdruku kui teismelise tüdrukuga. Selles osas oli ka Ester Kuntu kehastatud Laurel hästi tabatud, et ta ei olnud ülekäte läinud ja ekstsentrilise vanaema poolt kasvatatud lapselapse mängimisel midagi üle võlli keeranud. Kuigi seda oleks vägagi andnud teha. Samas oli Laureli hingeelu ja mõtteid üsna huvitav ja kaasahaarav jälgida. Laurel ja Madrigal koos moodustasid mu lemmikduo. Üks rahulik ja teine energiline, tagasihoidlik vs uudishimulik, nooruse rumalus vs elukogemus jne.
Kui ma alguses ütlesin, et lavastuses mängivad kõik nimekad näitlejad, siis seda mõtet edasi  arendades jäi mulle kohati rollide jaotus selgusetuks. Jah, ma saan aru, et keegi peab ka väikseid nö sutsakaid tegema, kuid ikkagi ei mahu mulle pähe, miks oli vaja selliseid suuri näitlejaid nagu Viire Valdma ja Maria Klenskaja panna lavale umbes viieks minutiks. Võib-olla olid näitlejad ise sellega nõus, aga mina oleks neid veel laval näha tahtnud. Ma ootasin terve etenduse, et millal nüüd uuesti need ülejäänud kaks koduõpetaja kandidaati mängu tulevad. Kuni etendus oli läbi ja ma sain aru, et neid rohkem ei tulegi. Samas etenduse seisukohast oleks võinud selle kandidaatide stseeni lahendada ka teisiti. Ilma eraldi näitlejaid kasutamata. Näiteks teistest kandidaatidest rääkides, ja nende suust kõlanud teksti oleks saanud läbi kammerteener Maitlandi edasi anda. Minu jaoks tundus see lihtsalt näitlejate raiskamisena. Samas kui etenduse juht Anneli Roosi mängis põetajat, kelle roll oli minu meelest kaalukam kui koduõpetaja kandidaatide rollid. Aga see on minu arvamus. Ilmselt lavastaja ja näitlejad arvasid teisiti.
Sel korral on postitus tagurpidi. Alustasin näitlejatest ja kuigi ka eespool oli põgusalt juttu lavastuse siust, siis veidi pikem ülevaade sisust tuleb nüüd. Kogu tegevus toimub proua St. Maughami elamises, kus koos temaga elab tema tütretütar Laurel, kammerteener Maitland ja ülemisel korrusel elab proua endine ülemteener koos oma põetajaga. Ülemteenrit meile ei näidata, kuid tema põetaja käib üsna sageli teise korruse elanikust märku andmas. Seda enam teeb see pahameelt Maitlandile, kellele ei meeldi, et proua St. Maugham endise ülemteenri arvamust nii oluliseks peab ja selle arvamuse järgi tegutseda tahab. Kuna proua lapselaps Laurel on üsnagi isepäine ja võib öelda, et üle käte kasvanud, siis otsib proua talle koduõpetajat, kes lapselapsega tegeleks. Nii satubki majja preili Madrigal, kes hakkab peagi kogu maja elanike elu ümber korraldama. Siiski selgub, et preili Madrigal ei ole nii süütu, kui ta paista laseb. Sellest saab esimesena aru Laurel, kes üritab preili saladusele jälile jõuda. Ilmselt sellist saladust, mis lõpuks päevavalgele tuleb, ei oska ka kõige pöörasema fantaasiaga Laurel endale ette kujutada. Siiski ei mõjuta kohutava saladuse ilmsiks tulek lavastuse õnnelikku lõppu. Nii nagu Roman Baskin lavastust tutvustades ütles, siis tegemist on krimipõhjaga naistelavastusega. Siiski ei tasu karta. Päris Agatha Christie krimiteostega lavastust võrrelda ei saa.
Näiteks Kinoteatri uus töötaja (see, kes teeatris käimise eest palka saab), pidas „Kriidiaeda“ igavaks lavastuseks ja hakkas etenduse ajal joonistama. Mina käisin temaga täpselt sama etendust vaatamas ja mina ei saa öelda, et etendus oleks igav olnud. Samas sisu midagi väga erilist ka ei olnud. Selles mõttes erilist, et ma nüüd tekstist väga vaimustuses oleksin olnud. Siiski preili Madrigal pani nii mõneski kohas elu üle järgi mõtlema. Eriti siis, kui ta Laureli´le õpetussõnu jagas. Paaris kohas oli isegi päris häid mõtteterasid, kuid need ei jäänud mulle muidugi mõista meelde. Aga selles mõttes ei olnud tekst raske, et peaks väga pingsalt pingutama ja hoolega kaasa mõtlema, et lavastuse sisust aru saada. Mina aiandusest ja lilledest väga palju ei tea, aga nendest räägiti ka päris palju. Ehk mõni aiandushuviline saab selle kohta ka õpetussõnu, kuidas mõningaid taimi paremini kasvatada. Seega ma ei ütleks, et täiesti igav lavastus on ja ma midagi muud teha oleksin tahtnud samal ajal. Eriti kui arvestada seda, et ma olin hommikul öövalve lõpetanud ja päeval bussiga Tallinna poole sõites ainult mõned tunnid maganud. Tavaliselt ma sellises olukorras oleksin kohe magama jäänud, kuid sel korral ei tulnud isegi haigutus peale, sest laval toimuv oli minu jaoks piisavalt põnev.   
Võib-olla oli asi selles, et minu jaoks olid näitlejad tuttavad ja ma nautisingi näitlejate mängimist ja ma seetõttu ei tundnud suurt igavust. Eeldades, et Kinoteatri töötaja on kuni jaanuariniolnud teatrikauge ja ta ei tea näitlejaid ning ei käi teatris näitlejaid vaatamas. Samas eks inimeste maitsed on ka erinevad. Mina sain ainult paaril korral naerda, kuid päris paljud inimesed naersid ikka pidevalt kogu südamest. Ma arvan, et kui nendelt inimestelt lavastuse kohta küsida, siis nemad on väga rahul ja kiidavad taevani. Ma ütleks ka, et viimasel ajal nähtud Draamateatri lavastustest („Viimasel minutil“, „Vanad ajad“, „Kolm talve“) meeldis „Kriidiaed“ mulle enim. Ma tahaks siin kohal nüüd põhjendada, miks ta mulle kõige rohkem meeldis, aga ma ei oska seda meeldivat tunnet, mis mul saalis istudes tekkis jamis mind veel järgmiselgi päeval valdas sõnadesse panna. Selline hea lavastus, milles saab naerda, on piisavalt põnevust, sügavamaid mõtteid, huvitavaid tegelaskujusid ja huvitav lavakujundus.
Lavakujunduse kallal tahaksin ma siiski veidi norida. Nimelt ei saa ma sellest aru, kuhu see üleni kullast elamine kadunud oli? Ma lootsin palju sädelevat ja helkivat kulda näha, kuid selle asemel nägin läbipaistvaid toole ja mõningaid kohati pruunikat värvi meenutavaid skulptuure. Hetkel jäi minu jaoks lavakujundus veidi liiga tumedaks. Et mitte nii negatiivse tooniga lõpetada, siis toon positiivse üllatusena välja lavastuse lõpu, mis on lahendatud videokujundust kasutades. Nimelt näidatakse lõpus kuidas proua St. Maugham ja preili Madrigal koos aias taimedega tegelevad. Laval pole ühtegi päris rohelist taime, kuid see (ilmselt botaanikaaias) roheluse keskel filmitud lõpp annab lavastusele nagu mingi uue reaalsuse ja teistsuguse mõõtme. See reaalsuse loomine on Roman Baskini lavastustele hästi iseloomulik, kuid sellist lahendust ma poleks oodanud. Siiski ma olen seda meelt, et neid videolahendusi tasub pigem ettevaatlikult kasutada. Video jaoks on ikkagi kino ja teatris mängigu näitlejad ikka ise laval. Aga selline väike huvitav nüanss, kus video pakub ootamatu üllatuse, on alati tervitatav. Vähemalt seni kuni kaalukauss ikka teatrilava, mitte videoekraani poole kaldu on.
Kuidagi pikk ja lohisev postitus tuli sel korral. Samas on mul tunne, et midagi väga konkreetset kirja ei saanudki. Ma lihtsalt ei oska tunnet, mis mind tol päeval valitses korralikult kirja panna. Igatahes mulle lavastus meeldis ja midagi kahetseda ei ole.
Jätsin selle mainimata, et Roman Baskin on üks minu lemmiklavastajatest. Ja ma väga-väga loodan, et ma saan tema lavastusi ka tulevikus nautida. 

Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnikud: Ivi Piho, Juss Piho
Valguskujundaja: Raido Talvend
Videokujundaja: Tauno Makke
Mängisid:
Ita Ever - Proua St. Maugham
Ülle Kaljuste - Preili Madrigal
Mait Malmsten - kammerteener Maitland
Viire Valdma- Teine kandidaat
Ester Kuntu - Laurel, proua St. Maughami tütretütar
Maria Klenskaja - Kolmas kandidaat
Harriet Toompere - Olivia, proua St.Maughami tütar
Tõnu Kark - Kohtunik
Anneli Roosi - Põetaja

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta Eesti Draamateatri koduleheküljelt SIIN

* - postituse päises olev pilt on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt