Kriidiaed

11.veebruaril 2018 Eesti Draamateatris

NB! Lavastust mitte segi ajada Anton Tšehhovi tragikomöödiaga „Kirsiaed“!!!

Alustan postitust sel korral seepärast suure punase hoiatusega, sest nii kui inimesed kuulsid, et ma lähen „Kriidiaeda“ teatrisse vaatama, hakkasid kõik mind parandama, öeldes: „See on kirsiaed, mitte kriidiaed“. Et siis kohe alguses oleks ikka selge, et ma ei ajanud hajameelsusest lavastuse pealkirja segi, vaid tegemist ongi kahe täiesti erineva lavastusega.

Kui kõik nüüd päris ausalt ära rääkida, siis esimese hooga lavastuse pealkirja nähes olin ka mina täiesti kindel, et „Kirsiaed“ ja „Kriidiaed“ on omavahel seotud. Minu mõte liikus selles suunas, et „Kriidiaed“ on Tšehhovi tragikomöödia „Kirsiaed“ paroodia või uusversioon, mille nime muudetud on. See mõte tekkis mul siiski puhtalt lavastuste pealkirjade järgi ja sisututvustust lugedes sain aru, et tegemist on ikka kahe täiesti teineteisest sõltumatu lavastusega.

Kui lavastuse sisututvustus lubab, et lavastuse keskmes on pururikas ja ekstsentriline perenaine, kelle majas on kõik – hambaorkidest põrandakateteni – puhtast kullast, siis see oli juba üks põhjus, miks teatrisse minna. Nimelt ei suutnud ma nii kuldset lava ja lavakujundust endale ette kujutada. Teine põhjus olid muidugi näitlejad. Ma arvan, et sellised nimed nagu Ita Ever, Tõnu Kark, Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Viire Valdma, Mait Malmsten, Harriet Toompere ja Ester Kuntu meelitavad nii mõnegi inimese teatrisse. Tõele au andes, piisaks vist ainult Ita Everist ka. Vähemalt vaheajal inimesi rääkimas kuulates, jäi mulle mulje, et pool saali oli ainult Ita Everi pärast kohale tulnud. Nii ka mina.

Tegelikult meelitasid mind veel sellised nimed nagu Ülle Kaljuste ja Tõnu Kark. Kõige enam aga tahtsin laval näha noorukest (ma vist ei tohiks öelda nooruke, sest teoreetiliselt ta nii väga noor ei ole, aga teistest näitlejatest ikka noorem, seega ehk ma ikka sel korral võin teda nii nimetada) Ester Kuntut. Seda sel lihtsalt põhjusel, et olen teda ühe korra teatris näinud ja siis tundus, et selles näitlejas on midagi, mida tasub edaspidi tähele panna. Sama meelt on ka teised inimesed, sest Ester Kuntu suunas olen kiitusi mitmelt poolt kuulnud. Ka Draamateatri kolleegid on teda eelmise aasta lõpul parima naispeaosalise kolleegipreemiaga tunnustanud. Kes pole aga Ester Kuntu nime varem kuulnud ja tema nime mõne lavastuse osalejate nimekirjas näeb, siis soovitan julgelt lavastust vaatama minna.

Ma arvan, et Tõnu Kark ja Ita Ever ei vaja põhjendamist. Kuna ajalugu on kahjuks näidanud, et meie suured näitlejad võivad üsna ootamatult meie seast lahkuda, siis tuleb igast võimalusest kinni haarata. Kuigi ma siiralt loodan, et neid jätkub lavale veel mõneks ajaks. Näiteks peaaegu 87-aastase Ita Everi puhul ei viita miski sellele, et ta tervis üles hakkaks ütlema (vähemalt välja see ei paista). Oma energilisusega laval teeb ta nii mõnelegi endast nooremale kolleegile silmad ette. Lisaks tema selge diktsioon ja ilma igasuguste koperdamisteta edasi antud tekst. Ja kui sageli hakatakse vanemas eas näitlejatele andma väiksemat pingutust nõudvaid rolle või mängitakse rollilahendus ümber selliselt, et näitleja saab rohkem istuda või lamada, siis Ita Everi puhul selliseid muudatusi pole vaja. Minu jaoks on Ita Ever täielik müstika. Et ta ära ei väsi ja teatritööst ei loobu. Samas teatrikülastajad on talle selle eest tänulikud ja käivadki sageli ainult teda teatris vaatamas.

Ka sel korral tasub kasvõi Ita Everi pärast teatrisse minna. Roosa paruka ja uhkete käevõrude  ning sõrmustega ekstsentriline proua on täielik vaatamisväärsus omaette. Mõni võib arvata, et roosa parukas on sellises eas näitleja kohta kohatu, kuid kui teatrisse minna ja näha, millise iseloomuga Ita Everi kehastatud proua St. Maugham on, siis on selge et see roosa parukas on ainuõige valik. Ütleks isegi, et kirss tordil. Ma ei hakka neid ekstravagantsusi siin välja tooma, sest selles on juba pool võlu peidus. Jätan avastamise nende hooleks, kes teatrisse lähevad.

Kui Ita Ever oli nii hea, nagu oodata oli, siis Tõnu Kark valmistas mulle väikese pettumuse. Filmides on Tõnu Kark minu meelest alati nii head rollid teinud. Kasvõi alles hiljuti kinodes jooksnud „Rohelised kassid“. Aga teatrilaval oli mul seekord kohati raske tema sõnadest aru saada. Ta rääkis kuidagi vaikselt ja ebaselgelt. Lõpuks läks jutt küll arusaadavamaks, kuid kuulata oli ikkagi halb. Kuidagi monotoonne tundus see jutt. Ma ei taha uskuda, et kohtunik oma olemuselt nii tuim tegelane oli. Sest kohtuniku ja proua St. Maughami kohtumise stseen oli väga elav ja üks mu lemmikstseene kogu etendusest. Ma ei usu hästi, et Tõnu Kark ainult filminäitleja on, et nii kui kaamerad käima lähevad, hakkab tema mängima ja teatris ei saa ta hakkama. Lihtsalt sel korral jäi tema roll minu silmis üheplaaniliseks. Mulle jäi mulje nagu kohtunikul puuduks iseloom ja olemus. Mingi sügavus oli rollist puudu ja mind jäi see väga häirima.

Nendele, kes mind paremini tunnevad või on mu blogi varem lugenud, pole kindlasti uudiseks, et Ülle Kaljuste on üks minu lemmiknäitlejaid. Peaaegu alati leian ma teda teatris vaadates mingi uue ja huvitava nüansi, mida jälgida. Siiski olen ma teda viimasel ajal vist teatris liiga palju näinud ja seetõttu on tema rollid hakanud mulle üksteist meenutama ja neid huvitavaid nüansse on järjest raskem leida. Ma tegelikult olen kindel, et see mulje on ekslik ja on tingitud lihtsalt sellest, et ma olen teda näinud ainult võimukate naiste rollides ja nii polegi midagi imestada, et kõik rollid mulle sarnased tunduvad. Seda huvitavam oli minu jaoks näha sel korral Ülle Kaljustet vaikse ja tagasihoidliku preili Madrigali rollis. Ma ei hakka salgama, et ma vist nautisingi kõige rohkem preili Madrigali laval toimetamist. Minu meelest oli nii huvitav vaadata kuidas üks pealtnäha nii vaikne ja endassetõmbunud naine kõigile sobivat nõu oskab anda ja kõikide plaane ja salamõtteid läbi näeb. Ometigi sa näed seda pealtnäha ontlikku naist ja taipad, et temas on midagi müstilist või on seal mingi saladus peidus. Just selliseid saladustega või müstiliste naiste rolle võiksid lavastajad Ülle Kaljustele rohkem pakkuda. Kuigi ega väga vahet vist ei ole, mis rolli talle anda, ta saab kõigega hästi hakkama.

Meestest meeldis mulle Mait Malmsten. Sest tegelikult oligi ainult kaks meest lavastuses. Tõnu Kark ja Mait Malmsten. Mait Malmsteni kehastatud kammerteener Maitland oli vist publikul sama suur lemmik kui Ita Ever. Lihtsalt tema tegelaskuju žestid, kõnemaneer, käitumine jms oli pööraselt naljakas ja igaüks võis nendest endale meelepäraseid vihjeid välja lugeda. Eks paljuski oli nali peidetud publiku enda seoste leidmisele. Vähemalt mulle tundus nii. Ma ei oskagi muud öelda, kui ei äärmiselt nauditav roll. Isegi mina, kes ma naeran teatris väga vähe, sain Maitlandi tegelaskuju läbi kõige rohkem naerda. Kindlasti pole Maitlandi tegelaskuju ainueesmärk publikut naerutada. Ka mitmete sisuliste keerdkäikude edasi andmisel on tal oluline roll.

Ester Kuntut kiitsin juba eespool. Need, kes teda varasemalt näinud, võivad kindlad olla, et ka sel korral teeb ta väärt rolli. Mina olin ainult veidi hämmingus, et tema kehastatud Laurel oli  16-aastane. Käitumise poolest oleks ma pigem pakkunud vanuseks 10 aastat (See tegelikult ei puutu üldse näitlejatöösse, vaid pigem läheb kivi näitekirjaniku kapsaaeda). Minu meelest on Ester Kuntu täpselt selline näitleja, kes peaaegu 30-aastaselt võiks vabalt ja täiesti usutavalt ka 3-aastast mängida. Seda juba iga näitleja ei suuda. Võib-olla seepärast tunduski mulle, et pigem on tegemist noore tüdruku kui teismelise tüdrukuga. Selles osas oli ka Ester Kuntu kehastatud Laurel hästi tabatud, et ta ei olnud ülekäte läinud ja ekstsentrilise vanaema poolt kasvatatud lapselapse mängimisel midagi üle võlli keeranud. Kuigi seda oleks vägagi andnud teha. Samas oli Laureli hingeelu ja mõtteid üsna huvitav ja kaasahaarav jälgida. Laurel ja Madrigal koos moodustasid mu lemmikduo. Üks rahulik ja teine energiline, tagasihoidlik vs uudishimulik, nooruse rumalus vs elukogemus jne.

Kui ma alguses ütlesin, et lavastuses mängivad kõik nimekad näitlejad, siis seda mõtet edasi  arendades jäi mulle kohati rollide jaotus selgusetuks. Jah, ma saan aru, et keegi peab ka väikseid nö sutsakaid tegema, kuid ikkagi ei mahu mulle pähe, miks oli vaja selliseid suuri näitlejaid nagu Viire Valdma ja Maria Klenskaja panna lavale umbes viieks minutiks. Võib-olla olid näitlejad ise sellega nõus, aga mina oleks neid veel laval näha tahtnud. Ma ootasin terve etenduse, et millal nüüd uuesti need ülejäänud kaks koduõpetaja kandidaati mängu tulevad. Kuni etendus oli läbi ja ma sain aru, et neid rohkem ei tulegi. Samas etenduse seisukohast oleks võinud selle kandidaatide stseeni lahendada ka teisiti. Ilma eraldi näitlejaid kasutamata. Näiteks teistest kandidaatidest rääkides, ja nende suust kõlanud teksti oleks saanud läbi kammerteener Maitlandi edasi anda. Minu jaoks tundus see lihtsalt näitlejate raiskamisena. Samas kui etenduse juht Anneli Roosi mängis põetajat, kelle roll oli minu meelest kaalukam kui koduõpetaja kandidaatide rollid. Aga see on minu arvamus. Ilmselt lavastaja ja näitlejad arvasid teisiti.

Sel korral on postitus tagurpidi. Alustasin näitlejatest ja kuigi ka eespool oli põgusalt juttu lavastuse siust, siis veidi pikem ülevaade sisust tuleb nüüd. Kogu tegevus toimub proua St. Maughami elamises, kus koos temaga elab tema tütretütar Laurel, kammerteener Maitland ja ülemisel korrusel elab proua endine ülemteener koos oma põetajaga. Ülemteenrit meile ei näidata, kuid tema põetaja käib üsna sageli teise korruse elanikust märku andmas. Seda enam teeb see pahameelt Maitlandile, kellele ei meeldi, et proua St. Maugham endise ülemteenri arvamust nii oluliseks peab ja selle arvamuse järgi tegutseda tahab. Kuna proua lapselaps Laurel on üsnagi isepäine ja võib öelda, et üle käte kasvanud, siis otsib proua talle koduõpetajat, kes lapselapsega tegeleks. Nii satubki majja preili Madrigal, kes hakkab peagi kogu maja elanike elu ümber korraldama. Siiski selgub, et preili Madrigal ei ole nii süütu, kui ta paista laseb. Sellest saab esimesena aru Laurel, kes üritab preili saladusele jälile jõuda. Ilmselt sellist saladust, mis lõpuks päevavalgele tuleb, ei oska ka kõige pöörasema fantaasiaga Laurel endale ette kujutada. Siiski ei mõjuta kohutava saladuse ilmsiks tulek lavastuse õnnelikku lõppu. Nii nagu Roman Baskin lavastust tutvustades ütles, siis tegemist on krimipõhjaga naistelavastusega. Siiski ei tasu karta. Päris Agatha Christie krimiteostega lavastust võrrelda ei saa.

Näiteks Kinoteatri uus töötaja (see, kes teeatris käimise eest palka saab), pidas „Kriidiaeda“ igavaks lavastuseks ja hakkas etenduse ajal joonistama. Mina käisin temaga täpselt sama etendust vaatamas ja mina ei saa öelda, et etendus oleks igav olnud. Samas sisu midagi väga erilist ka ei olnud. Selles mõttes erilist, et ma nüüd tekstist väga vaimustuses oleksin olnud. Siiski preili Madrigal pani nii mõneski kohas elu üle järgi mõtlema. Eriti siis, kui ta Laureli´le õpetussõnu jagas. Paaris kohas oli isegi päris häid mõtteterasid, kuid need ei jäänud mulle muidugi mõista meelde. Aga selles mõttes ei olnud tekst raske, et peaks väga pingsalt pingutama ja hoolega kaasa mõtlema, et lavastuse sisust aru saada. Mina aiandusest ja lilledest väga palju ei tea, aga nendest räägiti ka päris palju. Ehk mõni aiandushuviline saab selle kohta ka õpetussõnu, kuidas mõningaid taimi paremini kasvatada. Seega ma ei ütleks, et täiesti igav lavastus on ja ma midagi muud teha oleksin tahtnud samal ajal. Eriti kui arvestada seda, et ma olin hommikul öövalve lõpetanud ja päeval bussiga Tallinna poole sõites ainult mõned tunnid maganud. Tavaliselt ma sellises olukorras oleksin kohe magama jäänud, kuid sel korral ei tulnud isegi haigutus peale, sest laval toimuv oli minu jaoks piisavalt põnev.   

Võib-olla oli asi selles, et minu jaoks olid näitlejad tuttavad ja ma nautisingi näitlejate mängimist ja ma seetõttu ei tundnud suurt igavust. Eeldades, et Kinoteatri töötaja on kuni jaanuariniolnud teatrikauge ja ta ei tea näitlejaid ning ei käi teatris näitlejaid vaatamas. Samas eks inimeste maitsed on ka erinevad. Mina sain ainult paaril korral naerda, kuid päris paljud inimesed naersid ikka pidevalt kogu südamest. Ma arvan, et kui nendelt inimestelt lavastuse kohta küsida, siis nemad on väga rahul ja kiidavad taevani. Ma ütleks ka, et viimasel ajal nähtud Draamateatri lavastustest („Viimasel minutil“, „Vanad ajad“, „Kolm talve“) meeldis „Kriidiaed“ mulle enim. Ma tahaks siin kohal nüüd põhjendada, miks ta mulle kõige rohkem meeldis, aga ma ei oska seda meeldivat tunnet, mis mul saalis istudes tekkis jamis mind veel järgmiselgi päeval valdas sõnadesse panna. Selline hea lavastus, milles saab naerda, on piisavalt põnevust, sügavamaid mõtteid, huvitavaid tegelaskujusid ja huvitav lavakujundus.

Lavakujunduse kallal tahaksin ma siiski veidi norida. Nimelt ei saa ma sellest aru, kuhu see üleni kullast elamine kadunud oli? Ma lootsin palju sädelevat ja helkivat kulda näha, kuid selle asemel nägin läbipaistvaid toole ja mõningaid kohati pruunikat värvi meenutavaid skulptuure. Hetkel jäi minu jaoks lavakujundus veidi liiga tumedaks. Et mitte nii negatiivse tooniga lõpetada, siis toon positiivse üllatusena välja lavastuse lõpu, mis on lahendatud videokujundust kasutades. Nimelt näidatakse lõpus kuidas proua St. Maugham ja preili Madrigal koos aias taimedega tegelevad. Laval pole ühtegi päris rohelist taime, kuid see (ilmselt botaanikaaias) roheluse keskel filmitud lõpp annab lavastusele nagu mingi uue reaalsuse ja teistsuguse mõõtme. See reaalsuse loomine on Roman Baskini lavastustele hästi iseloomulik, kuid sellist lahendust ma poleks oodanud. Siiski ma olen seda meelt, et neid videolahendusi tasub pigem ettevaatlikult kasutada. Video jaoks on ikkagi kino ja teatris mängigu näitlejad ikka ise laval. Aga selline väike huvitav nüanss, kus video pakub ootamatu üllatuse, on alati tervitatav. Vähemalt seni kuni kaalukauss ikka teatrilava, mitte videoekraani poole kaldu on.

Kuidagi pikk ja lohisev postitus tuli sel korral. Samas on mul tunne, et midagi väga konkreetset kirja ei saanudki. Ma lihtsalt ei oska tunnet, mis mind tol päeval valitses korralikult kirja panna. Igatahes mulle lavastus meeldis ja midagi kahetseda ei ole.
Jätsin selle mainimata, et Roman Baskin on üks minu lemmiklavastajatest. Ja ma väga-väga loodan, et ma saan tema lavastusi ka tulevikus nautida. 

Lavastaja: Roman Baskin

Kunstnikud: Ivi Piho, Juss Piho

Valguskujundaja: Raido Talvend

Videokujundaja: Tauno Makke

Mängisid:

Ita Ever - Proua St. Maugham

Ülle Kaljuste - Preili Madrigal

Mait Malmsten - kammerteener Maitland

Viire Valdma- Teine kandidaat

Ester Kuntu - Laurel, proua St. Maughami tütretütar

Maria Klenskaja - Kolmas kandidaat

Harriet Toompere - Olivia, proua St.Maughami tütar

Tõnu Kark - Kohtunik

Anneli Roosi - Põetaja

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta Eesti Draamateatri koduleheküljelt SIIN

* - postituse päises olev pilt on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt