500 aastat sõprust

 8. oktoobril 2026 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto: Eesti Draamateater

Pidin eile mõtlema ühele inimesele, kes on mulle eeskujuks või kelle moodi ma tahaksin olla. Esialgu ei suutnud ma mitte kedagi välja mõelda. Alles õhtul kodus tuli pähe Ita Ever. Tema ütlusega „Ära vihasta, ainult vaata ja imesta!“ postkaart seisab mul kodus lausa raamituna. Mõtlesin, et see lause võiks vabalt olla mu elu moto. Ja tegelikult oli Ita Ever ju igati kõva tegija, keda endale eeskujuks võtta.

Mäletan siiani tunnet, kui teda esimest korda Draamateatri laval nägin. Olin nii elevil, et unustasin alguses vist isegi hingata. Televiisori vahendusel olin teda muidugi varemgi näinud, aga istuda Draamateatri suure saali kolmandas reas, näha teda nii lähedalt ja hingata temaga sama õhku – see oli väga meeldejääv. Mõnel korral õnnestus mul teda veel teatrilaval näha, enne kui ta meie hulgast jäädavalt lahkus. Eesti teatri grand old lady’na jääb ta aga teatriajalukku alles.

Juba mõnda aega on mul olnud mõte, et Ülle Kaljuste on justkui uus Ita Ever. Siiani ilutseb minu teatrilavastuste sodimärkmikus (kuhu ma vahetult mõtteid kirja panen, mis siis hiljem siin blogis postitusteks saavad) lause Ülle Kaljuste = Ita Ever. Kuigi lause pärineb aastast 2015, olen ma siiani ikka täpselt samal arvamusel. Minu jaoks on nad mõlemad väga tugevad näitlejad ning neis on mingit sarnasust, mida ma täpselt sõnadesse panna ei oska. Kui nägin uudist, et Eesti Draamateater toob välja lavastuse „500 aastat sõprust“, mis räägib Ita Everist ja tema kuuest sõbrannast, teadsin kohe, et seda tahan näha. Teadmine, et laval on ka Kaljuste ja mitu minu lemmikut Draamateatri nooremast põlvkonnast, andis ootustele veel hoogu juurde.

Ja ilmselgelt ei alustanud ma postitust Ita Everist rääkimisega lihtsalt niisama. Etteruttavalt ütlen ära, et Kaljuste kehastabki kõnealuses lavastuses Ilset ehk Ita Everit. Suurema osa ajast loob Kaljuste oma tegelast kelle nimi on juhuslikult Ilse ja kes lihtsalt oma sõbrannadega koos on, püüdmata igal sammul Everit jäljendada. Ühes stseenis muutuvad aga nii Kaljuste hääl kui ka žestid sedavõrd tuttavaks, et proovisin korraks silmad kinni panna. Nii oli veel eriti lihtne uskuda, et laval räägibki päris ehtne Ita Ever. Ma isegi aplodeerisin selle stseeni lõpus, aga keegi teine minuga kaasa ei tulnud. Kes tahaks Ita Everit kas või hetkeks veel teatrilaval kohata, võiks juba selle stseeni pärast Draamateatrisse minna.

Hendrik Toompere jr lavastuse aluseks on Eero Epneri jutustus seitsmest lapsepõlves sõbrunenud naisest, kelle läbikäimine kestis aastakümneid. Juba mõte sellisest sõprusest on minu jaoks märgiline: elu võib inimesi mõneks ajaks üksteisest kaugemale viia, aga side jääb alles. Ka siis, kui tulevad raskused, kaotused ja pettumused. Arvan, et niisugust elukestvat sõprust sooviks endale meist igaüks. Eriti kui mõelda et sellel ajal ei olnud sotsiaalmeediat, mille abil kaugemal elavate sõbrannadega ühendust hoida. Ja ega riigikord oli ju ka siis teine.

Need naised olid ka oma töös tublid ja pühendunud, kuigi avalikkus tunneb neist kõige paremini ilmselt Ilset. Minule jäi tuttavate nimede seostest meelde näiteks see, et Lia oli dirigent Tõnu Kaljuste ema. Aga lavastust vaadates hakkavad huvitama just naised ise, nende tegemised ja elukäigud ja nende kuulsus või tuntus pole üldse olulised.

Pean siiski tunnistama, et alguses ei haaranud lavastus mind sugugi kaasa. Mait Malmsten on jutustaja rollis ning esialgu tundus, et tema muudkui räägib, samal ajal kui ülejäänud näitlejad laval liiguvad ja kaamerasse fotosid näitavad. Kohati ei saanud ma Malmsteni tekstist ka kuigi hästi aru ja siis üritasin naisnäitlejate tagaplaanil toimuvasse tegevusse süveneda ja sain aru, et nemad ju ei räägi ja mul on Malmsteni tekst kõrvust täiesti mööda läinud. Jõudsin juba mõelda, kas ees ootabki üsna igav teatriõhtu, mil ma ei suuda täielikult keskenduda laval toimuvale. Õnneks läks ikka asi käima ja teatrist tulin ära igati positiivsete emotsioonidega.

Fotode kaamerasse näitamine viis mõtted omakorda sellele, kas mõni Draamateatri lavastus valmib viimasel ajal ka ilma kaamerata. Või satun lihtsalt mina vaatama just neid, kus seda kasutatakse? „Onu Bella tähestik“, „Rahamaa“, „Macbeth“ ja nüüd „500 aastat sõprust“ ka veel. Saan selle võtte eelistest aru küll. Näitleja nägu suures plaanis näidates jõuavad tema ilmed ja emotsioonid ka tagumistesse ridadesse. Ometi on mul vaatajana tekkinud teatav küllastumus. Tahaks vahel näha mõnd teistsugust lahendust, mis jälle üllataks.

Sarnane tunne tekkis elava muusikaga. Mulle muusika teatris üldiselt meeldib, aga kui laval olevad muusikud korduvad ühest nähtud lavastusest teise, hakkab ka see tunduma tuttava võttena. Muusika ise võib olla nauditav, kuid selle kasutamise viis enam erilist avastamisrõõmu ei paku.

Minu nähtud etendusel lisandusid sellele veel heliprobleemid. Kord ei töötanud näitlejate mikrofonid, siis tundus jälle, et kõlas vale laul. Need tõrked tõmbasid paratamatult tähelepanu loost eemale. Vahepeal jäi mulle isegi mulje, et näitlejad käisid lava taga olukorda uurimas, kuigi seda ma muidugi kindlalt väita ei saa – võib-olla pididki nad nendes kohtades lavalt lahkuma. Mõne tõrke tegid aga näitlejad ise üsna selgelt nähtavaks. Kaie Mihkelson juhtis tähelepanu sellele, et mängib vale laul, ning Emili Rohumaa andis märku, et klaveri heli võiks kuuldavale jõuda, sest ta tahaks selles stseenis väga klaverit mängida.

Just nendes hetkedes mõtlesin, kui osavad näitlejad ikka on. Ootamatu olukord tuleb lahendada nii, et etendus saaks edasi minna. Kui Mihkelson uut laulu palus, arvasin esialgu, et see kuulubki stseeni juurde. Alles hiljem hakkasin kahtlustama, et sama laulu kordumine oli siiski äpardus. Vähemalt minu jaoks õnnestus tal see segadust tekitanud hetk nii veenvalt ära mängida, et kui teisi äpardusi poleks olnud, oleksingi ma seda vale laulu mängimist täielikuks etenduse osaks pidanud. Igaks juhuks ütlen, et segadus ol ihelitenikuga, mitte laval olnud muusikutega.

Õnneks sai lavastus pärast aeglasena tundunud algust hoo sisse. Laval hakkas liikuma rohkem energiat, tuli muusikat ja tantsu ning järjest enam pääses mõjule näitlejatöö. Vaheajata, pisut alla kahe tunni kestev etendus möödus lõpuks märksa kiiremini, kui alguse põhjal kartnud olin.

Ülle Kaljuste Ita Everi stseeni kõrval jäi mulle kõige eredamalt meelde Helena Lotmani kehastatud Vilma, kes rääkis enda värvitud pöialpoistega. Vilma töötas keemiatehases Flora ning maalis käsitsi pöialpoisikujulisi parfüümipudeleid. Nende väikeste kujukestega mängimine sai tema loo traagilise lõpu kõrval hoopis kurvema tähenduse: jutustuses seostatakse tema vähki haigestumist aastakümneid kestnud kokkupuutega mürgiste aurudega.

Samuti jäi meelde Hanna Jaanovitsi Lia, kes valmistus spordimeditsiini sisseastumiseksamiteks ja tegi diivani seljatoel võimlemisharjutusi. Jaanovitsi liikumises on sellist graatsilisust ja kehavalitsemist, et tema füüsilisi etteasteid on lihtsalt nauditav vaadata. Ja kuna selle stseeni taustaks räägib Malmsten kuidas Lia eksamipinge tõttu kukub ja selja murrab, siis seda pinget, et midagi läheb valesti, oli Jaanovitsi mängus tunda ja ma juba ootasin seda hetke, kus ta suure pauguga maha kukub. Kuigi tekstis oli kukkumine kirjas, siis lavastaja sellist suurt ja uhket kukkumist etendusse sisse ei pannud.

Tegelikult ei tahakski kedagi teistest rohkem esile tõsta. Kõik seitse naisnäitlejat olid nauditavad ning igaüks tõi sellesse sõpruskonda midagi oma. Kui kas või üks neist oleks puudu olnud, poleks laval enam sama tervik. Ja mulle meeldisid kõik näitlejad laval, lihtsalt Kaljuste, Jaanovits ja Lotman jäid natukene rohkem mingite eriliste stseenide tõttu meelde.

Vaatamata tuttavaks saanud lavavõtetele ja selle konkreetse õhtu heliprobleemidele soovitan „500 aastat sõprust“ vaatama minna, kui piletitele ligi pääsete. Draamateatrisse pileti saamine on ju vahel omaette ettevõtmine. Ainult tasub arvestada, et kes läheb teatrisse ootusega näha peamiselt Ita Everi elulugu, võib üllatuda. Mulle tundus, et Ilse elust räägiti teistega võrreldes isegi vähem. See ei häirinud mind. Tema on neist naistest elanud kõige avalikumat elu ning tema tegemistest teame ilmselt niigi rohkem ja seega oli igati aus, et meile teiste sõbrannade elusid rohkem tutvustati.

Just teiste sõbrannade lood muutsid selle teatriõhtu huvitavaks. Oli huvitav jälgida, kuidas nende elud kulgesid läbi sõja ja järgnenud aastakümnete ning kuidas nad jäid üksteise kõrvale ka siis, kui elu andis väga valusaid lööke. Mina läksin teatrisse suuresti Ita Everi pärast, aga koju tulin mõtetega kõigist seitsmest sõbrannast. Ma soovin, et meil kõigil oleks selline sõbrannade/sõprade punt, kellega aastakümneid koos olla ja rõõmustada ning kurvastada ja teineteis lohutada.

 

Autor: Eero Epner
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Kunstnik: Kristel Zimmer
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Helikujundaja: Lauri Kaldoja
Liikumisjuht: Eve Mutso
Osades: Hanna Jaanovits, Ülle Kaljuste, Helena Lotman, Kaie Mihkelson, Mirtel Pohla, Emili Rohumaa, Harriet Toompere, Mait Malmsten
Muusikud: Ahto Abner (löökpillid), Kirke Karja (klaver, klahvpillid), Andre Maaker (kitarrid)

 

Rohkem infot saab lavastuse kohta Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Macbeth

 25. jaanuaril 2025 Estonia kontserdisaalis

Foto: Eesti Draamateater

Elu oskab vahel tõeliselt üllatada. Ja minu jaoks on alati meeldiv üllatus, kui mul õnnestub teatripileteid võita (kahjuks juhtub seda väga harva). Vahel on meeldivad üllatused lausa nii ootamatud, et tunduvad uskumatud. Ma isegi ei mäletanud enam, et ma Instagramis ühe mehe loosimängus osalesin, seni kuni ta mulle kirjutas ja teatas, et ma olen selle sama loosimängu võitnud ja ta tahaks nüüd mu meiliaadressi teada, et võidetud piletid mulle meilile saata. Kuna võit tundus ebareaalne, sest näiliselt polnud tegemist tuntud inimesega, loosis osalejaid oli vähe ja võit väga magus, olin muidugi kahtleval seiuskohal. Piletite saabudes olin kindel, et tegemist on pettusega ja nii lasin Piletimaailmal üle kontrollida, et tegemist on ehtsate piletitega. Piletite ehtsus kinnitatud, jäi ikka kahtluseuss närima, et äkki on neid samu pileteid teistele veel jagatud ja ma ei pääse nendega saali. Postituse pealkiri muidugi reedab, mis lavastuse piletid ma võitsin ja miks ma ehk nii kahtlustav olin.

See tundus lihtsalt liiga uskumatu, et ma võitsin suvalisest ja mitte eriti populaarsest (see ilmselt oligi minu võidu saladus) loosimängust KAKS piletit „Macbeth´i“ etendusele. Ma julgen väita, et Eesti Draamateatri ja ERSO koostöölavastus „Macbeth“ on üks populaarsemaid lavastusi, millele on raske pileteid saada ja kui need piletid saada õnnestub, siis on nendega väga hea võimalus äri teha, sest nende järgi on suur nõudlus. Seega tundus see liiga hea, et ma võitsin täiesti tasuta kaks piletit sellele etendusele. Ma usun, et kõik teised oleksid ka minu asemel sama kahtlevad olnud. Õnneks läks kõik suurepäraselt ja piletitega mingit pettust ei olnud. Kuigi eks minu jaoks oli pisikeseks pettumuseks see, et kohad asusid 20. reas, mis tähendas, et me olime peaaegu saali kõige tagumises nurgas. Õnneks saali jõudes selgus, et esialgne pettumus asendus üsna kiiresti võidujoovastusega. Nimelt ei toimu tegevus laval, sest seal on orkester, vaid publikutoolide kohale ehitatud platvormidel. Et paremini aimu anda sellest platvormist, siis kujutaga ette moelavasid, mille ääres publik istub. Tegemist oli umbes millegi sarnasega ja meie istekohad olid täpselt selle keskele ehitatud poodiumi ääres. Hea tahtmise korral oleksin ma saanud käe välja sirutada ja näitlejaid puudutada.

Et asi veelgi märgilisema tähendusega oleks, siis võidetud piletitel ei saanud võitja ise endale sobivat kuupäeva valida, vaid kuupäev oli juba ettemääratud. Etenduse kuupäevaks oli 25. jaanuar 2025. Miks see kuupäev siis märgiline oli? Nimelt tähistatakse Šotimaal 25. jaanuaril Robert Burnsi päeva ja Macbethi tegevus toimub Šotimaal. Robert Burns oli Šoti rahvuspoeet ja ühtlasi on ta ilmselt tänapäevani kõige tuntum Šoti luuletaja. Burnsi päeva tähistatakse tema sünnipäeva järgi (Burns sündis 25. jaanuaril 1759).

Kuna tegemist on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastusega, mis on 2024. aastal võinud Eesti Teatriauhinna lavastaja auhinna, siis on juba ette teada, et sellest tuleb teistsugune teatrielamus kui ehk klassikaline lugu jutustav teatrietendus, millega enamus inimesi harjunud on. Minu hinnangul lihtsalt on Ojasoo ja Semperi lavastajakäekiri nii teistsugune, et igaüks seda ei naudi ja ei mõista. Kuigi mul on bakalaureusekraad teatriteaduses, siis ma ei hinda end eriti suureks teatrieksperdiks ja eks ma etenduse jooksul ja ka pärast etendust pidin tõdema, et ma pole piisavalt haritud või laia silmaringiga, et kõigest laval toimuvast aru saada. Siiski ei vähendanud see minu jaoks etendusest saadud emotsiooni. Ühelt poolt on Lepo Sumera muusika iseenesest juba nii võimas, et pakub elamuse, mida on raske unustada. Teisalt on Ojasoo ja Semper valinud lavastusse näitlejad, kes nende stiiliga sobituvad ja mängivad kõik väiksemadki nüansid perfektselt välja. Eriti tahaksin sel korral välja tuua leedi Macbethi kehastanud Mirtel Pohla, kes võttis rolli üle emapuhkusele suundunud Helena Lotmanilt. Toon Pohla siin just seetõttu välja, et tal pole olnud võimalust kogu trupiga ühiselt pikas prooviprotsessis osaleda ja seega on tema truppi sulandumine ja võimas rollisooritus seda enam tähelepanuväärsed, sest need on saavutatud lühikese aja jooksul.

Macbethi lugu vist ümber jutustada pole vaja, sest ilmselt kõik suuremad teatrihuvilised on sellega kursis ja ehk isegi mõnda teist Macbethi lavastust Eesti teatri lavalaudadel näinud. Iseenesest on hea, et lugu tuttav on, sest mulle meeldib loo kõikidest nüanssidest aru saada ja ilma tausta teadmata oleks mul veidi keeruline olnud laval toimuvat jälgida, sest kogu Macbethi sündmustik antakse edasi vägagi kunstilises võtmes ja üsna suuresti jutustavas stiilis. Jah, mõned näitlejad küll vahetavad laval rolle või maske ja mõned tegevusi kujutavad stseenid laval siiski toimuvad, kuid seda on vähe ja minu hinnangul pigem tegelased räägivad sellest, mis toimus kui tegevust välja näitavad. Kõige rohkem saabki laval toimuvast aimu kaamerate vahendusel, sest näitlejad ja operaatorid liiguvad nendel poodiumitel nii, et vahel on näitleja seljaga publikusse ja publik näeb teda ainult kaamera vahendusel suures plaanis ekraanilt. Ühelt poolt on selline ekraanide kasutamise lahendus hea, sest siis näevad ka tagumised read näitlejate näoilmeid paremini, kuid teisalt hakkab see lahendus mind isiklikult ära tüütama, sest seda on viimasel ajal teatris liiga palju ja tahaks juba midagi uudset näha.

Kostüüme iseloomustasid šoti ruudulised kangad. Lisaks oli väga šotilik see, et mehed kandsid ruudulisest kangast tehtud seelikuid (ma ei saa neid päris klitideks nimetada, sest need olid ikkagi ainult šotiruudulisest kangast seelikud, mitte šoti kildid). Pigem olid kostüümid tumedates toonides ja sageli kanti lisaks ruudulisele musta ning paljud tegelased liikusid laval ringi pikkades keepides. Kuigi pean tunnistam, et ma sel korral väga palju kostüümide jälgimisega ei tegelenud. Seelikud jäid ainult seetõttu silma, et näitlejad möödusid kõrgel poodiumil minust nii lähedalt, et pilku tõstes nägin seelikute alla. Seega üritasin rohkem hoida pilgu operaatoritel ja kaamerapildil.

Kui asi lühidalt kokku võtta, siis üldiselt mulle lavastus meeldis, kuigi enda hinnangul pole ma päris seda tüüpi teatri austaja. Suuresti päästiski minu jaoks etenduse võimas Lepo Sumera muusika, mida oleks juba ilma etenduseta niisama olnud nauditav kuulata. Mõtlesin, et peaksin hakkama rohkem sümfooniaorkestri kontserditel käima, et selles valdkonnas end ka veidi rohkem harida. Teiseks meeldisid mulle absoluutselt kõik näitlejad. Minu meelest oli näitlejate mäng lihtsalt nauditav ja tegelikult läheksin näitlejate pärast juba ainuüksi veel sama lavastust vaatama, kui pileteid õnnestuks saada. Eriti meeldis mulle Priit Võigemast nõia rollis, sest punase peast-maani keebi tõttu ei olnud näitlejat üldse näha ja kogu rolli andis Võigemast edasi ainult oma liigutuste ja häälega. Et sellise kostüümi all nii head rolli teha, peab lihtsalt suurepärane näitleja olema.

Kõige vähem meeldis mulle lavastuse lõpp, millest ma ühtlasi ka kõige vähem aru sain. Nimelt sai Macbethi lugu justkui läbi ja näitlejad hakkasid laval kostüüme eemaldama. Ühelt poolt tundus ka see alguses äge, et näidatakse näitlejat kostüümi all ja see muutis näitlejad minu silmis kuidagi haavatavamaks. Mingil hetkel sain aru, et see pole lihtsalt näitlejate haavatavuse näitamine, vaid näitlejad võtavad laval sisse erinevaid poose. Selline pooside näitamine kestis ikka väga kaua ja ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et ma peaksin ilmselt need poosid ära tundma ja siis läks veel veidi aega mööda kuni ma sain aru, et need vist on mingid kuulsad maalide poosid. Mis maalidest poosid pärit on ja miks need lavastuse lõpus olema pidid, jäi mulle aga lõpuni arusaamatuks. Kuna see arusaamatus kestis minu jaoks päris kaua (arvan, et vähemalt 15 minutit, kui mitte kauem), siis see lõpp tõmbas minu jaoks varasemat positiivset emotsiooni alla ja kuna etendus oli niisama ka üsna pikk, siis tekkis mingi tülgastus. Aga muidu soovitan vaatama minna, kui õnnestub piletid saada.

 

Autor: William Shakespeare
Tõlkijad: Jaan Kross ja Kulno Süvalep
Helilooja: Lepo Sumera
Nõia tekstid: Hasso Krull
Lavastajad, video- ja lavakujundajad: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Dirigent ja muusikajuht: Olari Elts
Kontsertmeistrid: Triin Ruubel ja Mari Poll
Valguskunstnik: Jussi Ruskanen (Soome)
Operaatorid: Epp Kubu, Jekaterina Abramova, Fidelia Regina Randmäe
Video live-mix: Elisa Avik
Helirežissöör: Raido Linkmann
Osades:
Mait Malmsten – Macbeth
Mirtel Pohla – leedi Macbeth
Priit Võigemast – Nõid
Gert Raudsep – kuningas Duncan; I mõrvar
Ursel Tilk – Malcolm (kuningas Duncani poeg)
Rasmus Kaljujärv – Macduff
Hanna Jaanovits – leedi Macduff
Tobias Kaljujärv – väike Macduff
Tambet Tuisk – Banquo; III mõrvar
Hugo Leo Toom – Fleance (Banquo poeg)
Jaak Prints – Ross; II mõrvar
Kaie Mihkelson – Aadlidaam
Triin Brigitta Heidov – Nõid
Elss Raidmets – Nõid
Oliver-Marcus Reimann – Nõid
Robi Varul – Charon
 

ERSO

I viiul: Triin Ruubel, Dalia Dedinskaite, Marge Uus, Kristiina Aimla, Fred Heinoja, Kätlin Ivask, Nina Kawaguchi, Kirti-Kai Loorand, Astrid Muhel, Hanna-Liis Nahkur, Tõnis Pajupuu, Piret Sandberg, Danae Taamal, Kaiu Talve, Andrus Tork, Tarmo Truuväärt, Liis-Helena Väljamäe, Triin Veissmann

II viiul: Kaido Välja, Kadi Vilu, Toomas Hendrik Ellervee, Kristel Kiik, Triin Krigul, Miina Laanesaar, Egert Leinsaar, Maiu Mägi, Kristjan Nõlvak, Mari-Katrina Suss, Marlis Timpmann, Maaren Vihermäe, AnnelizeVlasenko, Madleen Kristen Alasi, Triin Alender

Vioola: Rain Vilu, Liina Sakkos, Helena Altmanis, Mall Help, Kaja Kiho, Sandra Klimaité, Mairit Mitt-Bronikowska, Martti Mägi, Juhan Palm-Peipman, Liisi Rusnak, Jūlia Širokova, Kristiina Välja, Karin Sarv

Tšello: Theodor Sink, Indrek Leivategija, Seulki Lee, Riina Erin, Tõnu Jõesaar, Levi-Danel Mägila, Katrin Oja, Lauri Toom, Margus Uus, Maris Vallsalu, Villu Vihermäe

Kontrabass: Regina Udod, Mati Lukk, Janel Alroff, Imre Eenma, Madis Jürgens, Xiaonan Nie, Indrek Pajus, Ants Õnnis, Mika Sameli Nikkanen

Harf: Sara Siria D´Amico, Eda Peäske

Flööt: Mihkel Peäske, Mari-Liis Vind, Linda Vood, Janika Lentsius

Oboe: Guido Gualandi, Aleksander Hännikaäinen, Heli Ernits, Tõnis Traksmann

Klarnet: Soo-Young Lee, José Carlos Dominguez Almela, Taavi Orro, Meelis Vind

Fagott: Peeter Sarapuu, Jakob Peäske, Kristjan Kungla, Francesco Pio Russo, Kaido Suss

Metsasarv: Ye Pan, Mattias Vihmann, Zhaohang Hu, Kalle Koppel, Nikita Matsuk, Artur Reinpõld, Jürnas Rähni

Trompet: Indrek Vau, Laur Keller, Mart Kivi, Erki Möller, Ivar Tillemann

Tromboon: Andres Kontus, Peeter Margus, Väino Põllu, Johannes Kiik

Tuuba: Madis Vilgats

Timpanid: Maarja Nuut, Adam Jeffrey

Löökpillid: Kaspar Eisel, Vambola Krigul, Lauri Metsvahi, Terje Terasmaa

Tšelesta: Kärt Ruubel, Marrit Gerretz-Traksmann

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Vend Antigone, ema Oidipus

 10. Oktoobril 2024 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto: Eesti Draamateater

Alustan seda postitust suure häbiga, sest esiteks pole suur teatrikriitik, nagu paljud mind kutsuvad, varem näinud vist mitte ühtegi Tiit Ojasoo lavastust ning ega ma suurem antiiktragöödiate ekspert ka pole. Kuigi teatriajalugu õppinuna võiks antiiktragöödiad mulle selged olla ja Tiit Ojasoo nimi on selline, et tema peaks iga teatrikriitiku huviorbiidis olema. Ehk siis see on ehe näide sellest, et ma polegi nii suur teatriekspert kui ehk arvatakse. Õnneks või kahjuks sai nüüd kaks kärbest ühe hooga löödud ja nägin ära Tiit Ojasoo lavastatud “Vend Antigone, ema Oidipus”, mis on Mati Undi töötlus erinevatest antiiktragöödiatest. Tehniliselt võttes peaks juba kooslust Unt/Ojasoo olema iga teatriarmastaja jaoks piisav põhjus, miks teatrisse minna. Aga minu jaoks polnud see väga oluline põhjus enne kui ma sattusin lugema ainult kiitvaid arvamusi/arvustusi. Tuli siis ka endal sammud Draamateatri poole vedada, et see paljukiidetud lavastus ära vaadata.

Õnneks kestab lavastus peaaegu 5 tundi (koos kahe vaheajaga on kestvuseks 4 tundi ja 35 minutit), mis tundub, et peletab paljud teatrihuvilised eemale, sest erinevalt paljudest teistest Draamateatri lavastustest, on sellele veel pileteid täitsa saada. Eks paljud minu tuttavadki vaatasid mind veidi imestusest pikaks vajunud näoga, kui kuulsid millest lavastus räägib ja kui kaua see kestab. Tundub nagu ükski täie mõistuse juures olev inimene ei lähe teatrisse vaatama lavastust, mis kestab peaaegu viis! tundi ja mille tegevus toimub Antiik-Kreekas. Kui seda postitust peaks keegi sama suure skepsisega inimene lugema juhtuma, siis ma võin kinnitada, et kaks vaheaega on täpselt paras ja tänu nendele ei saa arugi, et etendus nii kaua kestab. Lisaks on etendus ise muidugi ka omaette vaatemäng ja tasub juba seetõttu teatrisse minna. Minuga samal etendusel oli väga palju koolinoori ja nad kõik suutsid täiesti okeilt kogu etenduse aja vastu pidada. Keegi ei teinud keset etendust lolle nalju ega passinud telefonis, kõik kuulasid ja vaatasid ja reageerisid igati adekvaatselt laval nähtule. Ma ilmselt oleksin ka gümnaasiumis olnud nõus teatris “Kuningas Oidipust” vaatama selle asemel, et seda raamatust lugeda.

Minu kooliajast on muidugi pikk aeg möödas ja ega ma väga ei mäletanud enam, millest “Kuningas Oidipus” rääkis, välja arvatud see oma emaga abiellumise ja magamise teema. Kuigi kõik kolm vaatust keskenduvad erinevatele teemadele ja Mati Undi sõnade järgi on tegemist nn “Teeba tsükliga”, pole lavastuses kasutatud ainult Antiik-Kreeka tekste. Etendust vaadates sain aru, et lavastuses on palju kasutatud eesti rahvalaule, aga kavalehte süvenedes nägin, et lisaks on kasutatud ka mitmeid tänapäeva Eesti luuletajate tekste ning muuhulgas ka katkendeid Aleksander Puškini teosest “Pidu katku ajal”. Seega peaksid kõik huvilised midagi enda maitsele leidma.

Peab siiski tunnistama, et proosa tekst on siiski suuresti antiigist pärit ja seega räägib läbi erinevate antiiktekstide sellest mis ja kuidas Teeba linnas juhtus. Just laulusõnad on need, mis tuginevad teistele tekstidele. Aga muusikalist osa ja laule on lavastuses nii palju, et kohati tekkis mul tunne nagu vaataks muusikali. Ehk on see ka üks peamistest põhjustest, miks lavastus kaasahaaravana mõjus, sest kogu antiiktragöödiate raskus kadus muusika ja hoopis teise sisuga laulude vahele ära. Mulle meeldisid eriti rahvalaulude töötlused, kus kohati olid originaalsõnad asendatud antiikteostest või siis teiste hilisemate autorite teostest tuttavate sõnadega, aga laulu esituse järgi oli ikka aru saada, et tegemist on itkulauluga. Minu eriline sümpaatia kuulus muidugi näiliselt lõppematule “Mehetapja Maie” laulule, mis lavastusele mõnusalt hoogsa avapaugu pani. Kohati tundus mulle, et Hilje Murel jääbki seda laulma, sest tüüpilisele eesti rahvalaulule omaselt ei tahtnud laul kuidagi otsa saada. Igatahes piisas esimesest viiest minutist kogu etenduse jooksul, et aru saada miks Murelit just selle laulu esitamise eest eelmise teatriaasta lõpus nii ohtralt kiideti. Ma võtaksingi lavastuse kokku lausega: „Antiiktragöödiad ja Antiik-Kreeka mütoloogiad Eesti rahvalaulus“. Kellele meeldivad rahvalaulud ja antiikkirjandus, siis ilmselt tasuks lavastust vaatama minna, kui seda veel näinud ei ole.

Kuigi siin on jällegi oht, et Mati Undi tekst ja Tiit Ojasoo lavastus on konservatiivsemale publikule veidi liiga ekstravagantne ja see võib teatrielamust rikkuda. Kellele ikka meeldiks teatrilaval verega pritsimist vaadata, isegi siis kui tegelikult oli tegemist punase värviga, oli midagi selles värvi pritsimises sellist, mis oleks mind häirima hakanud, kui mu igapäeva töö poleks nii tugevalt vere ja teiste kehavedelike nägemisega seotud. Seega tahan öelda, et äkki nõrganärvilistele see lavastus siiski pigem ei sobi. Eriti kui mõelda ka nende teemade peale, mida antiikkirjanduses meeleldi käsitletakse. Teine stseen, mis mind veidi häiris oli see, kui Hilje Mureli kehastatud Agaue tapab suures peouimas oma poja kuningas Pentheuse (Gert Raudsep), pidades teda lõviks ja tuleb teistele bakhandidele lõvi pead näitama. Kuna pea oli tehtud Raudsepa näo järgi, nägi Pentheuse pea välja täpselt nagu Gert Raudsepa oma ja sellist sarnasust oli veidi häiriv vaadata. Nagu kannaks Murel reaalselt Raudsepa pead oma kätel. Keda sellised asjad häirivad, siis soovitan mõne teise lavastuse vaatamiseks valida. Keda sellised stseenid ei häiri, siis tasub kindlasti vaatama minna.

Ma ei tea, mis seos Ojasool Adidase firmamärgiga on. Olen teda näinud erinevatel auhinnagaladel üleni Adidase dressides poseerimas ja nüüd oli ta Adidase dressid pannud Oidipusele selga. On selge, et Antiik-Kreekas ei teadnud keegi, mis asi Adidas on ja sel ajal selliseid riideid ei kantudki. Palju loogilisem oleks olnud Nike dress, sest pärineb ju Nike nimi Kreeka võidujumalalt Nikelt. Ega teised tegelased ka päris toogasid ei kandnud, aga nende kostüümid olid veidi rohkem ajastule omased, või vähemalt meenutasid seda, mida tänapäeva inimene arvab et antiikajal kanti. Siinkohal tuleb muidugi kolmanda vaatuse vennad ja õed välja tuua, kus Oidipuse pojad Polyneikes (Ursel Tilk) ja Eteokles (Lauri Kaldoja) kandsid liibuvaid maadluskostüüme ja pehmeid kiivreid ning Oidipuse tütred tulid lavale tänapäevastes liibuvates spordiretuusides ja sportrinnahoidja väel. Kohati oli selline rõivastus ajastut arvestades nii jabur, et ajas naerma. Eks naerma ajasid ka need joogapoosid ja maadlusvõtted, mida Oidipuse lapsed laval esitasid. Kohati tekitas see minus tunde justkui laval tehakse nalja selle üle, et tänapäeval kõik joogat teevad ja sportlikud on, kuigi ma usun, et tegelikult oli asi hoopis milleski muus.

Kõiki huvitavaid ja üllatavaid lahendusi ma ette ära reeta ei taha, sest muidu pole teistel huvitav teatrisse minna. Aga minu jaoks oli üllatav kui palju näitlejad lavalt publikusse tulid ja mööda toole turnisid. Ega see tooli käetugedel edasi liikumine nii väga lihtne polegi. Kui esimene näitleja publiku hulka tuli ja tooli käetugesid mööda saali tagumisse otsa liikuma hakkas, siis see oli naljakas, kui aga mitmed tegelased sama rada läksid, hakkas see juba veidi minu jaoks igavaks muutuma, sest seda lahendust oli juba nähtud ja oleks võinud midagi uut olla. Kuigi koolinoored oleksid sellist liikumist rohkem näha, et saaks ka näitlejale käe ulatada ja teda toetada, kui ta tooli käetugedel navigeerides tasakaalu üritab säilitada. Seevastu oli alati huvitav vaadata Tiit Suka kehastatud pikajuukselist Dionysost. Uskumatu kui hästi Sukale pikad kergelt laines juuksed sobivad. Ja kogu tema laulev kõneviis ja veidi flirtiv hoiak olid lihtsalt nii naljakad, et teda võiski vaatama jääda. Sukk oli kindlasti minu selle lavastuse lemmik number üks.

Kogu lavastuse suurim kontrast oli minu hinnangul lüüriline harfi muusika, mida esitas Lisanne Rull, kes on ka lavastuse üks muusikalistest kujundajatest. Eks ole harf ju üks peamiseid antiikaja pille ja seetõttu sobis see õrn muusika temaatikaga väga hästi kokku. Vastuolud tekkisid minu jaoks peamiselt sellest, et lavastuse teemad olid pigem süngemat laadi ja see meloodiline ning õrn harfimuusika justkui ei harmoneerunud teemadega. Samas selline segapuder tänapäevastest riietest, õrnalt lüürilisest harfist, antiikaja tekstidest ja eesti rahvalauludest ilmselt ongi selle lavastuse menu põhjus. Minu jaoks möödus kogu etendus nagu linnutiivul ja ma oleksin võinud isegi veel kauem seda lavastust vaadata. Kõik oli lihtsalt kaasahaarav. Kohati olin nii laval toimuvasse haaratud, et ma ei mõelnud isegi ühtegi mõtet sellest, mida laval nähtu  tähendada võiks ja kuidas see meie praeguse ühiskonnaga kokku läheb. Eks meil ole praegu ka seda vägivalda palju ja inimesed üritavad teisi petta, et enda tahtmist saada, aga ma nendele teemadele etenduse ajal siiski väga ei mõelnud ja nautisin peamiselt laval olevat vaatemängu. Mulle tundus, et antud lavastuse puhul oli kõik paigas, kuid siiski kogu antiikkultuuri teema mind nii palju ei köitnud, et ma lavastust uuesti vaatama minna tahaksin. 

Sel korral julgeksingi lavastust soovitada näiteks õpetajatele, kes antiikkirjandust koolides käsitlevad, sest selline lähenemine on kindlasti õpilastele huvitavam kui igav teooria õppimine. Kindlasti sobib lavastus ka keskmisest suuremale teatrihuvilisele, kes tahab laval midagi modernsemat näha kui klassikaline igav teater.

 
Autor: Mati Unt
Lavastaja ja kunstnik: Tiit Ojasoo
Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra
Muusikalised kujundajad: Anne Türnpu, Tiit Ojasoo, Lisanne Rull
Valguskujundaja: Kaido Mikk
Osades:
Tiit Sukk – Dionysos
Guido Kangur – Teiresias
Raimo Pass – Kadmos; karjus; valvur
Gert Raudsep – Pentheus; Korinthose saadik; mees
Hilje Murel – Agaue; bakhand; naine
Hanna Jaanovits – bakhand; naine; Ismene
Mirtel Pohla – bakhand; Iokaste; naine
Teele Pärn – bakhand; naine; Antigone
Inga Salurand – bakhand; naine; Eurydike
Taavi Teplenkov – ametnik; Kreon
Karmo Nigula – ametnik; kodanik; Haimon
Lauri Kaldoja – karjus; kodanik; Eteokles
Priit Võigemast – karjus; Oidipus
Ursel Tilk – kodanik; Polyneikes
Lisanne Rull – muusa
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt

Loe edasi

Bertod ja Agnes

 25. septembril 2024 Eesti Draamateatri väikeses saalis

Foto: Heikki Leis

Mulle on Priit Pedajase lavastused alati meeldinud. Ilmselt seepärast, et minus on peidus väike vanainimene ja seega mulle meeldib see vana ja traditsiooniline teater rohkem kui tänapäevased uusi ja huvitavaid lahendusi otsivad lavastused. Kuna oma igapäevaelus töötan peamiselt eakatega, siis kõnetavad mind eakate probleemid ka rohkem ja seega vaatan ma väga hea meelega teatris neid lavastusi, mis räägivad vanadekodudest, vanusega seotud muredest, haigustest, surmast jne. Kuigi haigused ja surm pole ainult eakatega seotud, aga ilmselt jõudis mu mõte teile siiski kohale. Tegelikult võivad suure näitlejate hulgaga lavastused ka väga huvitavad ja kaasahaaravad olla, aga kui lavastuses on ainult kolm tegelast, siis on tõenäoliselt tegemist väikese saali lavastusega ja seetõttu on lavastus intiimsem ning kõnetab publikut rohkem.

Seega kõike eelnevat arvesse võttes tundus mulle, et Priit Pedajase lavastus „Bertod ja Agnes“ võiks täpselt minu tüüpi lavastus olla. Esiteks mängitakse seda Eesti Draamateatri väikeses saalis. Teiseks on seal ainult kolm näitlejat. Kolmandaks on peategelasteks vana abielupaar, kellest ühel on mäluprobleemid. Kõige küsitavam kogu lavastuse juures oli minu jaoks tegevuskoht ja -aeg, nimelt toimub tegevus juudi peres juudi uusaasta õhtul. Ma ei tea juutidest ja nende kommetest väga midagi, seega kartsin, et äkki mu teadmiste puudujääk hakkab lavastust segama. Otsustasin siiski end sellest mitte häirida lasta ja ostsin juuni alguses teatripileti ära. Kuigi siis juhtusin septembri keskel nägema Facebookis Danzumehe postitust Eesti Draamateatri piletidraama kohta, kus ta soovitas millistele lavastustele pileteid osta. Ja ta soovitas sellele lavastusele mitte kellelgi piletit osta, sest see on selline vanainimeste teater, et isegi vanainimestele ei soovita. Siis ma muutusin veidi skeptiliseks, aga kuna ajalugu on näidanud, et meie teatrimaitsed Danzumehega ei ühti, siis veidi rahunesin.

Jah tõesti polnud tegemist sellise lavastusega, mis minu selle aasta teatrilavastuste tippu tõuseks, aga nii hull ka ei olnud, et ma poole pealt ära tahaksin tulla. Ja kuna ma nende teemadega igapäevaselt tööl kokku puutun, siis oli äratundmishetki palju ja naerda sain ka. Ja argimured sai ka etenduse ajaks ära unustada, mis on minu meelest juba päris suur boonus. Eks vanemad inimesed (keda oli suurem hulk saalis) naersid rohkem nende pika abielu ja armastusega seotud äratundmishetkede üle. Mina jälle naersin rohkem dementsuse ja ravimite võtmisega seotud äratundmishetkede üle. Kuigi lugu räägib vanast juudi abielupaarist ja nende armastusest läbi vanusega kaasnevate terviseprobleemide, siis mina keskendusin just peamiselt nendele mälu halvenemisega seotud terviseprobleemidele. Minu vaieldamatu lemmikhetk oli see, kus Martin Veinmanni kehastatud Bertod hakkas nähtamatute ravimitega žongleerima ja luges ette mis ravimeid Agnes võtab ja miks. Üheltpoolt oli see naljakas just seetõttu, et ravimid nagu Memantiin ja Cerucal ja Prozac olid tuttavad nimed ja ma teadsin milleks neid võetakse. Teisalt oli see luuletuse ülesehitus naljakas, sest ühe ravimi tarvitamine põhjustas sümptomeid, mis tekitasid vajaduse võtta järgmist ravimit jne. Kuigi kui patsiendi seisukohast võtta, siis see pole üldse naljakas, et ühe ravimi tarvitamine tekitab sellise ahela, millesse lõpuks kuulub 10 erinevat ravimit lihtsalt selleks, et inimene saaks end enam-vähem normaalselt tunda. Aga eks see on see meedikute must huumor, sest ma vist olin ainus, kes selle stseeni üle naeris. Samas teised naersid sageli just mehe ja naise omavaheliste suhete üle. Seega mulle tundus et kõik saalis viibijad said ikka veidi naerda ka. Ega ma siis ka ainult ravimite ja dementsuse üle ei naernud, ikka muud oli ka, aga mulle tundus, et see vana abielupaari omavaheline nääklemine ilmselt pakkus vanadele abielupaaridele rohkem nalja kui mulle.

Tegelikult räägitakse lavastuses päris palju sellest mida inimene armastusega seoses ohverdab või mida ta oma kaaslasele ei ütle. Näiteks kuidas Agnes ostis kõik Bertodi raamatud ära, selleks et Bertod saaks kirjanikuna uhkust tunda, et ta nii hästi müüv autor on. Samas tulevad paljud saladused ilmsiks just siis kui inimesel on mäluhäired ja ta unustab ära, et ta pidi midagi kaaslase eest varjama. Veidi on see sarnane nagu väikeste lastega, kes alati kõik ausalt ja tõde ilustamata välja ütlevad. Tõeline armastus jääb siiski püsima ka siis kui armastatud inimene võib oma tegude ja sõnadega sulle haiget teha. Sest mis muu see ikka on kui tõeline armastus kui sa elad koos mäluhäirega inimesega, kes sind ära ei tunne ja sissetungijaks peab ning üritab sind oma kodust välja ajada. Lihtsam ja mugavam oleks see inimene näiteks hooldekodusse saata, mitte mõelda välja kavalusi selleks, et sind kui võõrast inimest oldaks nõus uuesti tuppa lubama.

Siinkohal kiidusõnad Laine Mägile, kes dementsuse all kannatavat Agnest mängis. See, kuidas ta ühel hetkel oli armastav abikaasa ja sekundi pealt muutus hirmunud naiseks, kelle elamises on võõras mees, kes teda ära tahab vägistada, oli lausa imeline. Nendele, kes teemaga kursis ei ole, võib see kummaline tunduda, aga kahjuks mäluhäired niimoodi töötavadki, et emotsioonid võivad poole lause pealt muutuda. Igatahes mina nautisin Laine Mägi mängu sel korral kõige rohkem ja võib-olla see oli ka põhjus, miks lavastus mulle meeldis. Martin Veinmanni kehastada oli Agnese abikaasa Bertodi roll, millega ta sai hästi hakkama kuid minu jaoks oli Bertod veidi liiga igav ja asjalik. Kuigi mõne üksiku hetke jooksul tekkis mul küll tunne, et kumb neist nüüd siis tegelikult mäluhäirete all kannatab või hallutsineerib. Kuigi teksti järgi oli kindlasti Agnes see, kes haige oli, ei julge ma väita, et ka Bertod täitsa terve oli. Midagi Veinmanni mängus ja ka autori poolt kirjutatud tekstis jättis selle võimaluse õhku. Viimase näitlejana tegi kaasa Hilje Murel, kes kehastas abielupaari tütart. Kuna Mureli roll oli pigem põgus, siis selle kohta väga palju öelda ei oskagi. Tundus justkui poleks ta sellesse pilti sobitunud, aga miks, seda ma täpselt sõnadesse panna ei oskagi. Tekkis ainult küsimus, et mis peres nii valesti on läinud, et tütar ei teadnud ema diagnoosist ja polnud mingeid mälu halvenemise märke varem tähelegi pannud.

Ühesõnaga üsna keskmine lavastus, mis mulle meeldis peamiselt näitlejatöö ja osalt ka mäluhäirete temaatika poolest. Kuna lavastus on ilma vaheajata, siis pole võimalik saalist lahkuda isegi siis kui see soov tekkima peaks. Samas 1.5 tundi pole minu hinnangul nii pikk aeg, et selle kannatab ära ka siis kui lavastus kohe üldse ei meeldi. Soovitada vist julgen ainult nendele, kes veidi mäluhäirete temaatika vastu huvi tunnevad, või kes tundsid et vanainimeste lavastus neile huvi võiks pakkuda. Ilmselgelt päris noortel hakkab saalis igav, aga keskealised ilmselt juba oskaksid lavastusest midagi nauditavat leida. Meedikutele mõned stseenid meeldivad kindlasti. Aga kas tasub kallist piletiraha ainult nende mõne stseeni ja hea näitlejatöö peale kulutada, kui samal ajal on väga palju väga häid lavastusi mängukavades, mis suurema emotsiooni pakuvad, on juba omaette küsimus.

 

Autor: Noa Lazar-Keinan
Tõlkija: Margus Alver
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Kaido Mikk
Osades:
Martin Veinmann – Bertod
Laine Mägi – Agnes
Hilje Murel – Šira (Bertodi ja Agnese tütar)
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Onu Bella tähestik

 28. augustil 2024 Noblessneri valukoja Nobeli saalis

Foto: Alana Proosa

Kui minult küsida, mis mul seostub Onu Bellaga, siis kindlasti esimesena tulevad pähe laulusõnad “Miks ükski daam ei istu mu Fiatti, et panna tagaistmel tatti”. Siiski ei seostu minu peas nende laulusõnadega noor Onu Bella, vaid juba vanem Onu Bella, kes Põlvas Marta raadios saateid tegi ja kellega ma korduvalt koos bussiga Tartust Põlvasse sõitnud olen. Eks ma muidugi olen üht-teist kuulnud ka tema noorusest, aga tema kõrgaeg jäi täpselt minu sündimise ja esimeste eluaastate vahele, mistõttu on loogiline et ma sellest ajast mälestusi ja seoseid ei oma. Ma tean küll, kes on Onu Bella, aga tema kõrgaja saavutused on mulle tundmatud. Seega ei pakkunud eelmisel suvel mulle Eesti Draamateatri suvelavastus „Onu Bella tähestik“ mitte mingit huvi täpselt seni kuni üks mu tuttav seda vaatamas käis ja ütles, et talle täitsa meeldis. Siis tahsin ka vaatama minna rohkem seepärast, et tegemist on hea lavastusega, mitte et mind oleks Onu Bella kui inimene huvitanud. Eelmisel suvel lavastust enam vaatama minna ei õnnestunud, sest kõik piletid olid välja müüdud, seega tuli sel suvel minna.

Ütleme nii, et see vist oli selle suve parim lavastus, mida ma näinud olen. Ma oleksin kohe pärast etenduse lõppu olnud valmis uuele etendusele piletid ostma, kui mul ainult aega oleks, et etendust uuesti vaatama minna. Ilmselt on asi selles, et lavastus on nii üle võlli, et isegi labased naljad ja vulgaarne kõnepruuk ei häiri selle lavastuse puhul absoluutselt. Kui muidu ma ütleksin, et see oli selline lihtne komöödia, et teed paar roppust ja paned inimesed nilbusi tegema ja loodad et see on naljakas, aga mulle see nalja ei tee, siis sel korral oli isegi minul naljakas. Olgem ausad, tegu polnud siiski ka mitte ainult lihtsa komöödiaga, sest lavastus oli ikkagi nii hästi lavastatud ja kunstiliselt lavale toodud, et laval olevad oigamised, striptiis ja ropendamine ei tundunud labased, vaid olidki üle võlli naljakad. "Onu Bella tähestik" on lavastus, mis viib vaataja tagasi aega, mil Onu Bella teravmeelsed laulud ja tabavad naljad olid igapäevase kultuurivoo osaks. Lavastuses on kasutatud vaimukaid dialooge ja laule, mis peegeldavad nii Onu Bella isiklikke mälestusi kui ka tema loomingulisi saavutusi. Tekst on rikas oma sõnamängude ja irooniliste nootide poolest, mis iseloomustavad Onu Bellat ning tema loomingut.

Eks minust vanemad inimesed vaatasid lavastust ilmselt hoopis teise pilguga, sest neil tulid teatud situatsioonid tuttavad ette. Rocksummer ja Pühajärve Beach Party olid omal ajal mõlemad legendaarsed peod, millest mina olen ainult kuulnud ja võib-olla on mõnes minu tagumises mälusopis peidus lühike uudistesaate reportaaž nendelt üritustelt. Või oli see hoopis üritusele eelnenud reklaam mida ma mäletan. Igatahes oli mul juba ainuüksi nende nimedega seoses äratundmisrõõmu, ma kujutan ette et nendel, kes 90ndatel noored olid ja aktiivselt pidudel käisid, olid seda lavastust vaadates hoopis teised emotsioonid ja mälestused kui mul. Sest kui ainuüksi Pühajärve Beach Party mind elevile ajas, kuigi ma pole seal kordagi käinud, siis kui elevile võisid veel need minna, kes Beach Partyl ise käinud on. Eks mul oli ka mõni oma seos ja mälestus, aga neid ma siinkohal välja tooma ei hakka. Seega ilmselt on väga suur osa naerust siiski tingitud iga inimese enda assotsiatsioonidest laval toimuvaga ja sellel on ehk veidi vähem seost Onu Bella kui konkreetse inimesega. Vähemalt mulle tundub, et ega see polegi oluline, mis täpselt inimesed naerma ajab, aga kindel on see, et naerda saab korralikult.

Kuigi lugu räägib Onu Bellast, siis tegelikult on vaatluse all kogu Eesti 90ndate periood ja vabaks saamise joovastus. Nagu lavastuses Inga Saluranna kehastatud Malle-Hiie Kivikett ütleb, siis ühelt poolt oli sel ajal Nõukogude Liidu lõpp ja sellest tingitud vabanemise tunne ning teisalt oli Läänest saabunud totaalne vabadus, mis tegi tollase ühiskonna selliseks nagu see oli. Kohati mõeldi järjest jaburamaid asju välja lihtsalt seepärast, et see oli vabaduse tõttu võimalik. Samas mainitakse lavastuses ka selliseid asju, mis toona tundusid täieliku utoopiana, aga aastal 2024 on täiesti normaalsed. Näiteks see, et sugusid pole enam olemas ja mehed võivad vabalt naiste riideid kanda ja öelda, et nad on naised ning vastupidi. Kes tahab lavastusest veelgi sügavamat mõtet otsida ja seda tänapäevaste probleemidega siduda, siis kindlasti leiab lavastusest veelgi viiteid sellele, mis kõik tänastele probleemidele tähelepanu juhivad.

Arutasime just peale etenduse lõppu sõbrannaga, et tegelikult on väga raske lühidalt kokku võtta, millest lavastus rääkis. Noh, kindlasti rääkis ta Onu Bellast, või siis pigem 90ndate meelelahutusmaastikust läbi Onu Bella silmade, sest toimub ju tegevus Onu Bella peas. Eks inimeste mälestused ongi katkendlikud, seega on täiesti arusaadav, et ühel hetkel näidatakse meile saate salvestust stuudios ja järgmisel hetkel oleme Bella kodus. Sarnaselt Eesti Draamateatri teisele selle suve suurlavastusele „Rahamaa“, näidatakse ka Bella puhul palju stseene videokaamera vahendusel. Selline lahendus lubas ühtlasi publikul näha, mis toimub suletud uste taga, sest lava üks osa oli nö kinnine tuba, kus toimuvat oli ilma kaamerateta publikul praktiliselt võimatu näha. Teisalt oli tänu kaamerale paremini näitlejaid suures plaanis näha. Lisaks otse laval toimuvale näidati ekraanile ka mõningaid vanu salvestisi arhiivist. Näiteks salvestis sellest kuidas Alo Matiisen Onu Bellale klaverit õpetab, või kuidas Bella originaalis mõnda enda laulu laulab. Lisaks oli vahele pikitud ka arhiivikaadreid Vahur Kersna poolt tehtud intervjuudest. Seega on lavastus tõesti erinevate fragmentide segu, mis tegelikult loob kokku ühe loogilise mälupildi terviku, mida on nauditav vaadata.

Kui mõelda sellele kui palju on laval erinevaid tegelasi ja kui vähe tegelikult on näitlejaid, siis on see lausa imekspandav. Kusjuures paljud tegelased on publikule tuttavad, näiteks Ester ja Üllar Jörberg, Aarne Valmis, Linnar Priimägi, Vahur Kersna ja just seetõttu et nad on publikule tuttavad, ongi neid naljakas vaadata, sest näitlejad kohati parodeerivad neid, mitte ainult ei jäljenda. Minu meelest tegi Anne Türnpu kõige rohkem erinevaid rolle ja kohati oli see lausa uskumatu kuidas ühel hetkel sõidab ta läbi saali Rooma paavstina ja järgmisel hetkel on ta juba teises stseenis Bella emana, kusjuures täiesti teistsuguses kostüümis ja parukas. Selliseid rollivahetusi oli kõikidel teistel näitlejatel ka, aga sageli polnud need rollid nii kardinaalselt erinevad. Siiski olid kõik rollid nii hästi tehtud, et kogu lavastust oli lausa lust vaadata ja mul oli vahel keeruline aru saada, kes näitlejatest nüüd mingit rolli kehastab, sest rollid vahetusid liiga kiiresti. Ainus, kes kogu lavastuse jooksul ühte rolli teeb, on Onu Bellat kehastav Tõnis Niinemets. Minu meelest tuli tal Bella väga hästi välja. Kuna Bella ka väga musikaalne polnud, siis polnud siin isegi aru saada, et Niinemets kõige parema lauluoskusega pole. Ma ütleksin, et Onu Bella moodi laulmine tuli tal nii hästi välja, et ma pidin vahepeal lausa mõtlema, kas laulab Niinemets otse, või tuleb Onu Bella laul lindilt.

Mina igatahes jäin etendusega väga rahule ja kuna mul oli päris hea istekoht, siis ei saa millegi üle nuriseda. Ainus mille üle ehk nuriseda saab on see et Piletimaailm näitas justkui oleksid igas reas üksikud kohad vabad ja nõnda ma siis ostsingi endale ja sõbrannale piletid teineteise selja taha. Selgus, et ka teistel oli sama asi ja seega saime istekohad kõrvuti vahetada. Aga kui juba mitmel inimesel on pileteid niimoodi müüdud, et kohad asuvad juskui teineteise taga, mitte kõrval, siis see ilmselt pole juhus, vaid on taotluslik. Aga tegelikult pole minu meelest vahet kus sa istud, igalt poolt tundus sama hea vaade olevat. Eks esimestes ridades on selle lavastuse puhul see oht, et võib-olla mõnes stseenis haaratakse publikut ka lavale tantsima. Ma arvan, et kui ma oleks isegi eespool istunud ja mind oleks kutsutud, siis ma oleks läinud ka, kuigi ma tavaliselt olen see kes kõige kaugemasse nurka ära peidab end ja mingit tähelepanu ei taha. Lihtsalt lavastus oli nii kaasahaarav, et paljud laulsid ja tantsisid publikus niikuinii kaasa, miks mitte siis minna lavale, kui sind kutsutakse.

Ühesõnaga oli kogu lavastuse ülesehitus ja lavakujundus väga äge ning kaasahaarav. Kohati tundus mulle, et laval toimus korraga nii palju, et kõiki nüansse ma jälgida ei jõudnudki ja seetõttu tahaks veel vaatama minna. Lavakujundus Noblessneris sobib ideaalselt lavastuse atmosfääriga, tuues esile tööstuslikud ja boheemlaslikud elemendid. Minimalistlik lavakujundus toetab Onu Bella isikupärase stiili esiletoomist, pakkudes piisavalt ruumi näitlejate mängule ja muusikalistele etteastetele ning humoorikatele kostüümidele. Suurepäraselt valgustatud ja mõnusalt hubane lavastus loob tunde, nagu oleksid vaatajad osa Onu Bella intiimsest maailmast. Eritit meeldisid mulle laes olevad suured diskokuulid, mis minu meelest on sellele ajastule ainuomased. Kusjuures saali ukse kohale on tehtud suur Onu Bella näo kujutis, mille suu on välja lõigatud ja seal asub uks saali, luues illusiooni nagu publik astuks sõna otseses mõttes Onu Bella pähe sisse. 90ndatele iseloomulikku atmosfääri annab edasi ka Ristikheina kohviku menüü, kus pakutakse õlis küpsetatud lihapirukaid, kartulisalatit, rosoljet, singirulli, rummipalle jms. Soovitan kõigil teatrisse minejatel proovida. Tõeline nostalgai.

"Onu Bella tähestik" pakub naudingut nii Onu Bella fännidele kui ka neile, kes kohtuvad tema loominguga esimest korda. See on südamlik ja vaimukas austusavaldus mehele, kes on eesti popkultuuris jätnud sügava jälje oma unikaalse stiili ja sõnumiga. "Onu Bella tähestik" on kindlasti lavastus, mida tasub vaatama minna – see on täis nostalgiat, naeru ja elurõõmu, mis jäävad veel kauaks hinge helisema. Kusjuures sellisel moel, et pärast etenduse lõppu on kohati raske oma mõtteid formuleerida, et mis seal siis nüüd täpselt sulle meeldis ja miks. Kindel on see, et lavastus mulle meeldis ja ma soovitan seda kõikidel vaatama minna, kellele veel vähegi võimalust on. Või on mul siis lihtsalt nii kohutav teatrimaitse, et mulle lavastus meeldis. Kuigi Onu Bella inimesena polnud minu suur eeskuju, vaid pigem jättis ta mind inimesena ükskõikseks, siis teatrikunsti mõttes oli lavastus ikkagi suurepärane.

 

Autor ja lavastaja: Kertu Moppel
Kunstnik: Arthur Arula
Valgus- ja videokunstnik: Rommi Ruttas
Helikujundaja: Lauri Kaldoja
Koreograaf: Märt Agu
Osades:
Tõnis Niinemets – Onu Bella
Kõikides teistes osades: Hilje Murel, Inga Salurand, Karmo Nigula, Lauri Kaldoja, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Anne Türnpu, Liisa Pulk, Johannes Tammsalu, Eret Kuusk, Maribel Lasn
Bänd: Ahto Abner (löökpillid), Marvin Mitt (kitarrid), Indrek Mällo (basskitarr), Kristjan-Robert Rebane (klahvpillid)

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Rahamaa

 7. juuni 2024 Eesti Draamateatri lavastus Kammivabriku sündmuskeskuses

Foto: Heikki Leis

Üldiselt olen ma väga kergesti mõjutatav ja vahel on mul endalgi veidi häbi kui kergesti ma teiste soovitusi kuulda võtan. Kahjuks või õnneks teatri puhul on asi täpselt vastupidine. Kui kõik kiidavad, et nii hea asi on, siis hakkab minul kusagil sügaval kriipima et äkki tegelikkuses ikka polegi nii hea lavastusega tegemist nagu teised lubavad. Kuigi mul oli pilet juba varakult valmis ostetud, juhtus nii et kui ma neljapäeva hilisõhtul ja reede päeval (mul oli pilet reede õhtul toimuvale etendusele) nägin erinevaid kiitvaid arvustusi ja tagasisidet Eesti Draamateatri uuele suvelavastusele “Rahamaa”, hakkasin ma kahtlema kas tegelikkuses asi ikka on nii hea kui kirjutatakse. Ma ei liialda kui ütlen et enamus inimesi rääkis lavastusest kui oma elu parimast lavastusest. Ühelt poolt muutis selline tagasiside mu rõõmsaks, sest ma saan seda teatriajaloo sündmust (kui ikka on inimeste elu parim lavastus, siis kindlasti läheb lavastus ka teatriajalukku) ise näha, kuid teisalt olin veidi ärev, et äkki mul pole nii kõrgel tasemel teatrimaitse ja ma ei jää lavastusega rahule, sest ootused olid päris kõrgele aetud igatahes.

Nüüd, kus olen lavastuse ära näinud, julgen öelda, et tegemist on tõesti väga-väga hea lavastusega ja selle nimel on erinevad osapooled väga palju suurt ja rasket tööd teinud ning seda on igal sekundil näha ja tunda. Kindlasti on see minu sel aastal nähtud lavastuste hulgas esikohal, aga kas see ka minu kogu elu jooksul nähtud lavastuste hulgast parim on, selles ma nii kindel ei ole. Ühelt poolt ma tunnen, et ma olen kogu 90ndate ja ka 2000ndate panganduse mõistmiseks liiga noor, sest sel ajal mängisin ma alles nukkudega ja need teemad läskid minust mööda. Tegelikult läksid suuresti mööda mitte ainult panganduse suured uudised, vaid kogu ühiskondlik eluolu. Ma mäletan küll ähmaselt seda, kuidas Maapank pankrotti läks ja ma olin väga pettunud, et mu hoiused ära kadusid, aga sellega mu pangandusteadmised sellest perioodist ka piirduvad. Eks 2008. aasta majanduskriisi ma muidugi mäletan, aga noore üliõpilasena tundsin siis samuti, et see mind ei puuduta. Seega ma usun, et need kes sel perioodil veidi aktiivsemalt majanduses tegutsesid ja võibolla rohkem finantsmaailmaga seotud olid, tajuvad lavastuse sisulist olulisust minust veidi rohkem. Olen ka arvustustest näinud, kuidas teadjamad tunnevad lavastuse tegelastes ära kunagisi pangajuhte ja eks see loob mingi teise vaatenurga, mis lavastuse põnevamaks teeb. Minul need seosed ja teadmised puuduvad ja see kindlasti mõjutab seda, kuidas mina lavastust tajusin.

Nagu ma juba ütlesin, siis on mind üsna lihtne mõjutada, sest ma üldiselt usun inimestest head ja seega tõrgub üks osa minu ajust uskumast, et suured Eesti pangad on täiesti teadlikult osalised nii suuremõõtmelistest rahapesuskeemides nagu seda lavastuses näidatakse. Samas põhineb lavastustõestisündinud lugudel ja see kõik on ikkagi reaalselt juhtunud. Nii mõnigi võib öelda, et need olid üheksakümnendad ja siis oli kõik võimalik, aga ma usun et kui see oli siis võimalik, siis on see ka praegu võimalik. Äkki peaks hakkama pankade aktsiaid endale kokku ostma, et ise ka sellest kasumist veidi kasumit teenida. Saaks kasvõi mõne teatripileti raha aktsiatega teenida. Selles mõttes oleks parem olnud, kui poleks lavastust näinud, sest „Rahamaa“ annab liiga täpse ülevaate sellest kuidas rahapesuga tegeletakse ja see pole mingi maffia töö, vaid sellesse on segatud lausa eraldi panga osakonnad. Eks midagi võib olla kunstiliselt liialdatud ka, aga ma usun, et suurem osa laval nähtust on siiski tõde ja seega tekib tahtmine kõik oma rahad pangast välja võtta ja neid kodus sukasääres hoidma hakata. Samas keda need lihtinimese mõned tuhanded ikka nii väga huvitavad. Niisiis saab lisaks kunstilisele elamusele „Rahamaad“ vaadates ka päris suure õppetunni rahandusest.

Tegelikult mõtlesin ma kogu aeg, miks tuleb Eesti Draamateater Tartusse oma suvelavastust tegema. Ega teatrile see odav lõbu ei ole, isegi siis kui Tartu2024 raames ürituse korraldamiseks toetust saadakse. Sellele küsimusele sain teatrisse minnes muidugi vastuse, sest loo peategelane Artur (Tõnis Niinemets) on Annelinnast pärit noormees, kes on pidanud üles kasvama vaestes oludes ja kes tahab rikkaks saada. Ühel päeval kohtub Artur oma vana lapsepõlvesõbra Oliveriga (Karmo Nigula), kes on Tallinnasse kolinud ja elab seal head elu ning lubab seda elu ka Arturile. Hea elu saabubki, aga mis hinnaga, seda mõistab Artur alles liiga hilja. Kohati tundus mulle, et „Rahamaad“ saabki mängida ainult Tartus, sest Annelinn on siinsamas ja sama lähedal on ka Tigutorn, kuhu Artur oma emale lõpuks korteri ostab. Ja võib-olla on keegi isegi neid Olegi treenitavaid jäähokipoisse Anne kanalil treenimas näinud. Tekstis mainitud kohtade lähedus loob tunde justkui vaataksime oma naabripoisi tõusu (ja ka langust) karjääriredelil ja see teeb loole kaasa elamise veelgi põnevamaks. Ma muidugi ei tea, mis autor Mehis Pihla peas toimus, kui ta Arturi Annelinna elama pani. Sama hästi oleks Artur võinud olla pärit ka Musta- või Lasnamäelt, aga mulle Tartlasena meeldib et suured (teatri)sündmused Tartus juhtuvad.

Ühelt poolt ongi lavastus kindlasti nii kaasahaarav just seetõttu, et üks rikkaks saada sooviv Artur on meis kõigis peidus, kas me siis julgeme seda tunnistada või mitte. Tegelikult pole vahet kas me oleme pärit Annelinnast, Lasnamäelt või Kakumäelt, soov head elu elada, on meil kõigil täpselt samasugune. Kes meist poleks tundnud tahtmist osta oma vanematele uhkemat elamist, kanda ise kalliste brändide riideid ja saada endale naiseks/meheks just täpselt seda meie unistuste kaaslast kes ütles, et ta ei hakka never-ever meie kaaslaseks. Aga raha muudab kõike ja raha eest on isegi see never-ever kaaslane nõus inimestele järgi jooksma. Samas näitab lavastus ka seda, mis selle näiliselt hea ja ilusa elu ning töö taga tegelikult peidus on, mida kõrvaltseisjad sageli ei tea. Kui lavastuse alguses tundiski keegi Arturi üle veidi kadedust, siis lavastuse lõpus hingavad ilmselt kõik kadetsejad kergendatult ja tunnevad rõõmu selle üle, et neil pole selliseid üleöö rikkaks saanud inimeste probleeme. Vahel on hea vaene olla. Nii vaene, et jõuaks teatripileteid osta.

Teisalt on lavastus äärmiselt kaasahaarav oma kunstilise ülesehituse poolest. Lavakujundus koosneb sisuliselt kolmest suurest valgest kuubikust, kuhu on loodud erinevad toad. Ühes Arturi ema Annelinna korter, mis hiljem muutub Arturi ja Regina elutoaks. Teised kaks kuubikut kujutavad suure panga ruume – koosolekute ruumi ja ühte kabinetti, kus Arturi osakond töötab. Kuna kuubikutel olid rattad all, sai neid sõidutada erinevatesse nurkadesse ja nii näidata tegevust ka näiteks läbi akna, kui vaja. Kuna kogu lavastust filmiti paralleelselt kahe kaameraga ja kuvati kuubikute kohal olevale suurele ekraanile, siis tekkis mul väga mitmel korral tunne justkui vaataksin ma kinos rahapesust rääkivat filmi. Kaameranurgad, kuidas näitlejaid filmiti, lihtsalt lõid filmiliku atmosfääri. Pidin endale päris mitmeid kordi meelde tuletama, et näitlejad on ekraani all ja teevad seal etendust ja sundisin end vahel neid ka vaatama. Iseenesest oli see „sundimine“ hea, sest siis sai näha milliseid liigutusi näitlejad tegelikkuses teevad ja võrrelda seda sellega, kuidas see kaamera ees välja näeb. Kohati oli selline tunne nagu oleks filmivõtteid vaatama sattunud, ainult et kõik stseenid filmitakse järjest ja ilma ühegi režissööri poolse katkestuseta. Kuna publikuhuvi on suur, siis tegelikult on sellest lavastusest imelihtne filmi teha ja seda kõikidele soovijatele näidata.

Teine kaasahaarav element oli Maria Fausti muusika. Kõik, kes mind rohkem tunnevad, võivad kinnitada, et ma ei tantsi. Aga kohe kui bänd muusikat mängima hakkas, hakkas mul jalg tatsuma ja ma oleks tahtnud täiega rokkima hakata. Võib-olla oli asi veidi ka selles, et mulle saksofon väga meeldib ja Maria Faust mängis saksofoni kogu hingega. Mingitel hetkedel mõtlesin, et kuidas järsku saalis nii vaikne on, et ma kuulen kuidas kaaspublik köhatab ja endale tuult lehvitab. Sain aru, et bänd sel hetkel ei mänginud. Neid vaikusehetki oli väga vähe ja need pigem olid ehmatavad. Need kohad, kus tuli kogu äge elu kõrvale heita ja vaadata endasse, et endalt küsida, mida ma elult tegelikult tahan. Kuna ma pole muusikat õppinud ja ma olen üsna muusikakauge inimene, siis ma muusikalist kujundust rohkem ei oskagi kirjeldada, kui et see oli kaasahaaravalt hoogne. Eriti meeldis mulle Anne Veski kaverdamine. Ma uskusin mõneks sekundiks päris kindlalt, et Liisi (Hanna Jaanovits) ja Oliveri (Karmo Nigula) pulmas tuleb nurga tagant välja päris Anne Veski, aga see hoogne Maria Fausti saksofonil alustatud „Jätke võtmed väljapoole“ oli veelgi parem kui päris Anne Veski. Oleks tahtnud ise seal pulmas hommikuni tantsida. Tahan vist selle kõigega öelda lihtsalt seda, et ka täiesti muusikakauged inimesed ei suuda kogu etenduse jooksul muusikaliselt kujunduselt ja bändilt silmi ja kõrvu ära pöörata.

Ja siis on otseloomulikult suurepärased näitlejad, ilma kelleta seda kõike sündida poleks saanud. Kuna näitlejaid oli palju, siis igaühe kohta midagi konkreetset öelda on keeruline. Mitmed näitlejad tegid ka väga erinevaid rolle, sest tegelasi, kes paariks sekundiks lavale ilmusid, oli palju. Näiteks võis Taavi Teplenkov ühel hetkel kehastada Vene maffiat, kes korraldas pankuritele suure peo, kuid järgmisel hetkel oli ta juba advokaat, kes rahapesijaid kaitses, või Telliskivi loomelinnakus asuva hipsterliku toidukoha kelner. See on ainult üks väike näide, sest neid rolle oli palju ja need vahetusid kiiresti. Eraldi tooksin veel välja pangadirektorit kehastanud Gerd Raudsepa, kelle tants selle üle, et pangal nii hästi läheb, oli minu jaoks üks etenduse nauditavamaid hetki. Ja otse loomulikult ei väsi ma imestamast kui hea draamanäitleja on Tõnis Niinemetsas peidus. Pikki aastaid olin arvamusel, et Niinemets oskab ainult nalja teha, aga tegelikult on ta üks nauditavamaid draamanäitlejaid. Lisaks on mul hea meel, et äsja lavaka 31. lennu lõpetanud Hanna Jaanovits on Draamateatrisse tööle asunud ja kindlasti saab teda tulevikus väga huvitavates rollides näha. Näiteks sel korral üllatas Jaanovits koos Helena Lotmaniga mind oma balletti oskusega. Ma olin kindel, et neli baleriini on päris baleriinid, aga väga suur oli minu üllatus, kui selgus et kaks luike on head draamanäitlejad.

Kui ma pikalt kirjutan, siis leian tegelikult iga näitleja juures midagi, mis mind üllatas. Aga kuna trupis oli 16 näitlejat, siis igaühe kohta ühe lause kirjutamine läheks väga pikaks. Kuigi reedel oli alles teine etendus, siis ei kohanud ma mitte ühtegi nõrka näitlejatööd. Korraks mõtlesin enne etendust, et miks näitlejaid nii palju peab olema, kuid kõik olid vajalikud ja sekundiks ka ei tundunud mulle, et keegi on laval mõnel hetkel üleliigne. On tegemist ikkagi rahvusvaheliselt eduka suure pangaga, seal peabki palju inimesi ja sagimist olema. Kuigi pean tunnistama, et teine vaatus oli minu jaoks veidi tempolt aeglasem ja kippus venima, siis isegi nendel hetkedel ei tundunud mulle, et keegi oleks laval üleliigne.

Hea lugeja võib nüüd mõelda, et kas tõesti oli kõik nii suurepärane, et ma pole veel mitte ühtegi laitvat sõna lavastuse kohta öelnud. Minu ainus negatiivne emotsioon oli seotud istekohtadega. Nimelt oli igasse ritta tekkinud lisaks 0 istekoht, mis tähendas ilmselgelt seda, et read olid päris tihedalt rahvast täis tuubitud ja mul oli veidi tunne nagu ma oleks kilukarbis. Aga see oli tõesti ka ainus negatiivne asi kogu lavastuse ja korralduse osas.

Kui pileteid veel saada oleks, siis ma julgeksin lavastust soovitada, aga kuna kõik piletid on selleks suveks välja müüdud, siis pole sellest soovitusest kellelegi kasu. Loodetavasti siiski leiate sel suvel midagi head, mida vaatama minna.

 

Autor: Mehis Pihla
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Helilooja: Maria Faust
Helikujundaja: Lauri Kaldoja
Videorežissöör: Ove Musting
Peaoperaator: Ivar Taim
Operaator: Péter Kollányi
Koreograaf: Eve Mutso
Osades: Tõnis Niinemets, Karmo Nigula, Markus Luik, Viire Valdma, Märten Metsaviir, Gert Raudsep, Hanna Jaanovits, Helena Lotman, Inga Salurand, Nikolai Bentsler, Christopher Rajaveer, Taavi Teplenkov, Raimo Pass, Kersti Heinloo, Melani Mõtlik, Kersti Kuuse
 
Muusikud:
Maria Faust – saksofon, kapellmeister
Mads Hyhne – tromboon
Oscar Andreas Haug – trompet
Toomas Oskar Kahur – tuuba
Ahto Abner – löökpillid
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri koduleheküljeltkoduleheküljelt.

Loe edasi