Macbeth

 25. jaanuaril 2025 Estonia kontserdisaalis

Foto: Eesti Draamateater

Elu oskab vahel tõeliselt üllatada. Ja minu jaoks on alati meeldiv üllatus, kui mul õnnestub teatripileteid võita (kahjuks juhtub seda väga harva). Vahel on meeldivad üllatused lausa nii ootamatud, et tunduvad uskumatud. Ma isegi ei mäletanud enam, et ma Instagramis ühe mehe loosimängus osalesin, seni kuni ta mulle kirjutas ja teatas, et ma olen selle sama loosimängu võitnud ja ta tahaks nüüd mu meiliaadressi teada, et võidetud piletid mulle meilile saata. Kuna võit tundus ebareaalne, sest näiliselt polnud tegemist tuntud inimesega, loosis osalejaid oli vähe ja võit väga magus, olin muidugi kahtleval seiuskohal. Piletite saabudes olin kindel, et tegemist on pettusega ja nii lasin Piletimaailmal üle kontrollida, et tegemist on ehtsate piletitega. Piletite ehtsus kinnitatud, jäi ikka kahtluseuss närima, et äkki on neid samu pileteid teistele veel jagatud ja ma ei pääse nendega saali. Postituse pealkiri muidugi reedab, mis lavastuse piletid ma võitsin ja miks ma ehk nii kahtlustav olin.

See tundus lihtsalt liiga uskumatu, et ma võitsin suvalisest ja mitte eriti populaarsest (see ilmselt oligi minu võidu saladus) loosimängust KAKS piletit „Macbeth´i“ etendusele. Ma julgen väita, et Eesti Draamateatri ja ERSO koostöölavastus „Macbeth“ on üks populaarsemaid lavastusi, millele on raske pileteid saada ja kui need piletid saada õnnestub, siis on nendega väga hea võimalus äri teha, sest nende järgi on suur nõudlus. Seega tundus see liiga hea, et ma võitsin täiesti tasuta kaks piletit sellele etendusele. Ma usun, et kõik teised oleksid ka minu asemel sama kahtlevad olnud. Õnneks läks kõik suurepäraselt ja piletitega mingit pettust ei olnud. Kuigi eks minu jaoks oli pisikeseks pettumuseks see, et kohad asusid 20. reas, mis tähendas, et me olime peaaegu saali kõige tagumises nurgas. Õnneks saali jõudes selgus, et esialgne pettumus asendus üsna kiiresti võidujoovastusega. Nimelt ei toimu tegevus laval, sest seal on orkester, vaid publikutoolide kohale ehitatud platvormidel. Et paremini aimu anda sellest platvormist, siis kujutaga ette moelavasid, mille ääres publik istub. Tegemist oli umbes millegi sarnasega ja meie istekohad olid täpselt selle keskele ehitatud poodiumi ääres. Hea tahtmise korral oleksin ma saanud käe välja sirutada ja näitlejaid puudutada.

Et asi veelgi märgilisema tähendusega oleks, siis võidetud piletitel ei saanud võitja ise endale sobivat kuupäeva valida, vaid kuupäev oli juba ettemääratud. Etenduse kuupäevaks oli 25. jaanuar 2025. Miks see kuupäev siis märgiline oli? Nimelt tähistatakse Šotimaal 25. jaanuaril Robert Burnsi päeva ja Macbethi tegevus toimub Šotimaal. Robert Burns oli Šoti rahvuspoeet ja ühtlasi on ta ilmselt tänapäevani kõige tuntum Šoti luuletaja. Burnsi päeva tähistatakse tema sünnipäeva järgi (Burns sündis 25. jaanuaril 1759).

Kuna tegemist on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastusega, mis on 2024. aastal võinud Eesti Teatriauhinna lavastaja auhinna, siis on juba ette teada, et sellest tuleb teistsugune teatrielamus kui ehk klassikaline lugu jutustav teatrietendus, millega enamus inimesi harjunud on. Minu hinnangul lihtsalt on Ojasoo ja Semperi lavastajakäekiri nii teistsugune, et igaüks seda ei naudi ja ei mõista. Kuigi mul on bakalaureusekraad teatriteaduses, siis ma ei hinda end eriti suureks teatrieksperdiks ja eks ma etenduse jooksul ja ka pärast etendust pidin tõdema, et ma pole piisavalt haritud või laia silmaringiga, et kõigest laval toimuvast aru saada. Siiski ei vähendanud see minu jaoks etendusest saadud emotsiooni. Ühelt poolt on Lepo Sumera muusika iseenesest juba nii võimas, et pakub elamuse, mida on raske unustada. Teisalt on Ojasoo ja Semper valinud lavastusse näitlejad, kes nende stiiliga sobituvad ja mängivad kõik väiksemadki nüansid perfektselt välja. Eriti tahaksin sel korral välja tuua leedi Macbethi kehastanud Mirtel Pohla, kes võttis rolli üle emapuhkusele suundunud Helena Lotmanilt. Toon Pohla siin just seetõttu välja, et tal pole olnud võimalust kogu trupiga ühiselt pikas prooviprotsessis osaleda ja seega on tema truppi sulandumine ja võimas rollisooritus seda enam tähelepanuväärsed, sest need on saavutatud lühikese aja jooksul.

Macbethi lugu vist ümber jutustada pole vaja, sest ilmselt kõik suuremad teatrihuvilised on sellega kursis ja ehk isegi mõnda teist Macbethi lavastust Eesti teatri lavalaudadel näinud. Iseenesest on hea, et lugu tuttav on, sest mulle meeldib loo kõikidest nüanssidest aru saada ja ilma tausta teadmata oleks mul veidi keeruline olnud laval toimuvat jälgida, sest kogu Macbethi sündmustik antakse edasi vägagi kunstilises võtmes ja üsna suuresti jutustavas stiilis. Jah, mõned näitlejad küll vahetavad laval rolle või maske ja mõned tegevusi kujutavad stseenid laval siiski toimuvad, kuid seda on vähe ja minu hinnangul pigem tegelased räägivad sellest, mis toimus kui tegevust välja näitavad. Kõige rohkem saabki laval toimuvast aimu kaamerate vahendusel, sest näitlejad ja operaatorid liiguvad nendel poodiumitel nii, et vahel on näitleja seljaga publikusse ja publik näeb teda ainult kaamera vahendusel suures plaanis ekraanilt. Ühelt poolt on selline ekraanide kasutamise lahendus hea, sest siis näevad ka tagumised read näitlejate näoilmeid paremini, kuid teisalt hakkab see lahendus mind isiklikult ära tüütama, sest seda on viimasel ajal teatris liiga palju ja tahaks juba midagi uudset näha.

Kostüüme iseloomustasid šoti ruudulised kangad. Lisaks oli väga šotilik see, et mehed kandsid ruudulisest kangast tehtud seelikuid (ma ei saa neid päris klitideks nimetada, sest need olid ikkagi ainult šotiruudulisest kangast seelikud, mitte šoti kildid). Pigem olid kostüümid tumedates toonides ja sageli kanti lisaks ruudulisele musta ning paljud tegelased liikusid laval ringi pikkades keepides. Kuigi pean tunnistam, et ma sel korral väga palju kostüümide jälgimisega ei tegelenud. Seelikud jäid ainult seetõttu silma, et näitlejad möödusid kõrgel poodiumil minust nii lähedalt, et pilku tõstes nägin seelikute alla. Seega üritasin rohkem hoida pilgu operaatoritel ja kaamerapildil.

Kui asi lühidalt kokku võtta, siis üldiselt mulle lavastus meeldis, kuigi enda hinnangul pole ma päris seda tüüpi teatri austaja. Suuresti päästiski minu jaoks etenduse võimas Lepo Sumera muusika, mida oleks juba ilma etenduseta niisama olnud nauditav kuulata. Mõtlesin, et peaksin hakkama rohkem sümfooniaorkestri kontserditel käima, et selles valdkonnas end ka veidi rohkem harida. Teiseks meeldisid mulle absoluutselt kõik näitlejad. Minu meelest oli näitlejate mäng lihtsalt nauditav ja tegelikult läheksin näitlejate pärast juba ainuüksi veel sama lavastust vaatama, kui pileteid õnnestuks saada. Eriti meeldis mulle Priit Võigemast nõia rollis, sest punase peast-maani keebi tõttu ei olnud näitlejat üldse näha ja kogu rolli andis Võigemast edasi ainult oma liigutuste ja häälega. Et sellise kostüümi all nii head rolli teha, peab lihtsalt suurepärane näitleja olema.

Kõige vähem meeldis mulle lavastuse lõpp, millest ma ühtlasi ka kõige vähem aru sain. Nimelt sai Macbethi lugu justkui läbi ja näitlejad hakkasid laval kostüüme eemaldama. Ühelt poolt tundus ka see alguses äge, et näidatakse näitlejat kostüümi all ja see muutis näitlejad minu silmis kuidagi haavatavamaks. Mingil hetkel sain aru, et see pole lihtsalt näitlejate haavatavuse näitamine, vaid näitlejad võtavad laval sisse erinevaid poose. Selline pooside näitamine kestis ikka väga kaua ja ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et ma peaksin ilmselt need poosid ära tundma ja siis läks veel veidi aega mööda kuni ma sain aru, et need vist on mingid kuulsad maalide poosid. Mis maalidest poosid pärit on ja miks need lavastuse lõpus olema pidid, jäi mulle aga lõpuni arusaamatuks. Kuna see arusaamatus kestis minu jaoks päris kaua (arvan, et vähemalt 15 minutit, kui mitte kauem), siis see lõpp tõmbas minu jaoks varasemat positiivset emotsiooni alla ja kuna etendus oli niisama ka üsna pikk, siis tekkis mingi tülgastus. Aga muidu soovitan vaatama minna, kui õnnestub piletid saada.

 

Autor: William Shakespeare
Tõlkijad: Jaan Kross ja Kulno Süvalep
Helilooja: Lepo Sumera
Nõia tekstid: Hasso Krull
Lavastajad, video- ja lavakujundajad: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Dirigent ja muusikajuht: Olari Elts
Kontsertmeistrid: Triin Ruubel ja Mari Poll
Valguskunstnik: Jussi Ruskanen (Soome)
Operaatorid: Epp Kubu, Jekaterina Abramova, Fidelia Regina Randmäe
Video live-mix: Elisa Avik
Helirežissöör: Raido Linkmann
Osades:
Mait Malmsten – Macbeth
Mirtel Pohla – leedi Macbeth
Priit Võigemast – Nõid
Gert Raudsep – kuningas Duncan; I mõrvar
Ursel Tilk – Malcolm (kuningas Duncani poeg)
Rasmus Kaljujärv – Macduff
Hanna Jaanovits – leedi Macduff
Tobias Kaljujärv – väike Macduff
Tambet Tuisk – Banquo; III mõrvar
Hugo Leo Toom – Fleance (Banquo poeg)
Jaak Prints – Ross; II mõrvar
Kaie Mihkelson – Aadlidaam
Triin Brigitta Heidov – Nõid
Elss Raidmets – Nõid
Oliver-Marcus Reimann – Nõid
Robi Varul – Charon
 

ERSO

I viiul: Triin Ruubel, Dalia Dedinskaite, Marge Uus, Kristiina Aimla, Fred Heinoja, Kätlin Ivask, Nina Kawaguchi, Kirti-Kai Loorand, Astrid Muhel, Hanna-Liis Nahkur, Tõnis Pajupuu, Piret Sandberg, Danae Taamal, Kaiu Talve, Andrus Tork, Tarmo Truuväärt, Liis-Helena Väljamäe, Triin Veissmann

II viiul: Kaido Välja, Kadi Vilu, Toomas Hendrik Ellervee, Kristel Kiik, Triin Krigul, Miina Laanesaar, Egert Leinsaar, Maiu Mägi, Kristjan Nõlvak, Mari-Katrina Suss, Marlis Timpmann, Maaren Vihermäe, AnnelizeVlasenko, Madleen Kristen Alasi, Triin Alender

Vioola: Rain Vilu, Liina Sakkos, Helena Altmanis, Mall Help, Kaja Kiho, Sandra Klimaité, Mairit Mitt-Bronikowska, Martti Mägi, Juhan Palm-Peipman, Liisi Rusnak, Jūlia Širokova, Kristiina Välja, Karin Sarv

Tšello: Theodor Sink, Indrek Leivategija, Seulki Lee, Riina Erin, Tõnu Jõesaar, Levi-Danel Mägila, Katrin Oja, Lauri Toom, Margus Uus, Maris Vallsalu, Villu Vihermäe

Kontrabass: Regina Udod, Mati Lukk, Janel Alroff, Imre Eenma, Madis Jürgens, Xiaonan Nie, Indrek Pajus, Ants Õnnis, Mika Sameli Nikkanen

Harf: Sara Siria D´Amico, Eda Peäske

Flööt: Mihkel Peäske, Mari-Liis Vind, Linda Vood, Janika Lentsius

Oboe: Guido Gualandi, Aleksander Hännikaäinen, Heli Ernits, Tõnis Traksmann

Klarnet: Soo-Young Lee, José Carlos Dominguez Almela, Taavi Orro, Meelis Vind

Fagott: Peeter Sarapuu, Jakob Peäske, Kristjan Kungla, Francesco Pio Russo, Kaido Suss

Metsasarv: Ye Pan, Mattias Vihmann, Zhaohang Hu, Kalle Koppel, Nikita Matsuk, Artur Reinpõld, Jürnas Rähni

Trompet: Indrek Vau, Laur Keller, Mart Kivi, Erki Möller, Ivar Tillemann

Tromboon: Andres Kontus, Peeter Margus, Väino Põllu, Johannes Kiik

Tuuba: Madis Vilgats

Timpanid: Maarja Nuut, Adam Jeffrey

Löökpillid: Kaspar Eisel, Vambola Krigul, Lauri Metsvahi, Terje Terasmaa

Tšelesta: Kärt Ruubel, Marrit Gerretz-Traksmann

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Eneseabiõpik

 11. aprillil 2025 Draamateatri suures saalis

Foto: Draamateatri koduleht

Vaadates seda, mis viimasel ajal Draamateatri piletitega toimub, siis pean vist õnnelik olema, et ma Tiit Ojasoo uusimat lavastust “Eneseabiõpik” näha sain. Nimelt vaatasin mõni päev tagasi Draamateatri mängukava ja avastasin, et praktiliselt kõik nende etendused on välja müüdud. Mõne lavastuse üksikutele etendustele oli pileteid saada. Olles näinud nii Ojasoo “Macbethi” ja “Vend Antigone, ema Oidipust”, siis olid ootused „Eneseabiõpikule“ päris kõrged ja ootasin teatriõhtut nii nagu ma pole tükk aega ühtegi lavastust enam oodanud. Et nüüd kohe kõik ära rikkuda, siis ilmselt võtab kogu teatriõhtu väga hästi kokku minu etenduse järgne vestlus vennanaisega:

Vennanaine: „Kuidas teater oli?“

Mina: „eee (lisa siia kaks minutit vaikust). See vaikus vist räägib ise enda eest. Aga mulle meeldis see eelmine lavastus (Macbeth) väga palju rohkem. Tundub, et mulle väga ei meeldinud.“

Tegelikult on igal inimesel õigus oma arvamusele ja seda arvamust pole vaja põhjendada, aga ma ma ikkagi üritan. Peamiselt seetõttu, et äkki keegi loeb minu põhjendusi, miks mulle lavastus ei meeldinud ja otsustab, et need on täpselt need asjad, mis talle teatri juures meeldivad ja see lavastus võiks olla see, mis talle meeldida võiks. Ilmselt meeldib lavastus kõigile neile, kes omal ajal NO99 lavastusi nautisid. Ma ise pole küll ühtegi NO99 lavastust teatrilaval näinud (mõnda etendust olen salvestuselt näinud) ja seega on võrdlemine ehk veidi vägivaldne. Sel ajal kui NO99 aktiivselt tegutses, polnud ma veel nii suur teatrisõber, et Tallinnasse teatri pärast sõita ning lisaks polnud see ka väga minu stiil. Stiil on ilmselt ka peamine põhjus, miks mulle käesolev etendus nii suurt rahulolu ei pakkunud, nagu ma ootasin.

Ega tegelikult lavastusel midagi väga viga ei olnudki. Lihtsalt mõned asjad jäid mind häirima ja tekitasid küsimusi, mis veidi kogu elamust mõjutasid. Näiteks häiris mind see, et vaatused polnud võrdsed. Esimene vaatus kestis umbes tund ja 45 minutit ja siis teine vaatus oli umbes tunnike. Otseselt see pikk esimene vaatus polnudki häiriv, sest tegelikult oli esimest vaatust päris huvitav vaadata ja ma ootasin, et mis nüüd edasi saama hakkab. Häiris just see, et teine vaatus hakkas venima ja polnud enam sama energiaga kui esimene. Kuigi ajalises mõttes oli teine vaatus lühem, siis ma ikkagi kogu aja ootasin, et millal teises vaatuses elu laval käima läheb ja see venimine lõpeb. Mina igatahes teise vaatuse ajal enam väga keskenduda ei suutnud ja suuresti jäi kogu teise vaatuse sisu mulle segaseks. Ma tahaks loota, et ma võin selle enda väsimuse arvele panna ja viga oli minus, mitte lavastuse kontseptsioonis.

Teine asi, mis mind veidi häiris, oli ilmselt ka minu enda pinnapealsest eeltööst tingitud. Nimelt olin kuidagi loonud endale illusiooni, et lavastus räägib eneseabiõpikutele tuginedes erinevatest probleemidest, millega täiskasvanud inimesed oma elus kokku puutuvad. Eneseabiõpikuid küll kasutatakse ja neid tsiteeritakse päris palju, aga rõhk on paarisuhtel ja armastuse erinevatel nüanssidel ning nendega seotud probleemidel. Selles mõttes on äratundmist nii meestele kui naistele ja mõne teema üle tehakse mõnusalt iroonilist nalja. Näiteks stseen kus mees (minu mäletamist mööda oli see Tambet Tuisk, aga võis vabalt olla ka Rasmus Kaljujärv) luges ette mis tal kõik olemas on ja mida ta naisele jagada võib kui nad suhtesse astuvad. Raha, maja, uhke auto, hea töökoht jne. Ja siis hakkas naine rääkima, et mida tema mehele vastu saab lubada ja oli hetke vait, sest tal polnud ei raha, uhket autot ega midagi muud nendest näiliselt ahvatlevatest asjadest, mida mees lubas. Kuni teised hakkasid talle ette ütlema, et sa oled noor, sa oled naine, sa oled ilus jne. Täpselt nii lihtsalt saigi sellest suhe, sest mehel olid olemas need asjad, mis naist tema poole tõmbasid (jõukus) ja naisel kena välimus, mis jällegi sobis mehele. Ühelt poolt oli see irooniline, aga kui ühiskonnas ringi vaadata, siis on selliseid suhteid väga palju.

Sarnaseid humoorikaid stseene oli terve esimene vaatus täis ja kogu aeg sai naerda. Veel meeldis mulle väga lavastuse muusikaline kujundus, mida esimeses vaatuses oli minu hinnangul rohkem kui teises osas. Mäletan enda noorusest, et mingi periood olid hästi populaarsed videod, kus rääkimise asemel lõigati video heli jaoks kokku erinevatest lauludest sobilikud fraasid. Esimene vaatus meenutas veidi mulle neid videosid, sest hästi palju oli kasutatud erinevaid laule, mis räägivad kas armastusest või naistest. Seda oli lihtsalt lahe vaadata, kuidas mõned näitlejad tuttavaid laulusõnu rääkides või hoopis teise meloodiaga esitasid. Mõni esitus oli nii kaasahaarav, et oleks kohe kaasa laulda tahtnud ja jala võttis vägisi tatsuma.

Lisaks laulule tegi esimese vaatuse huvtavaks ka pidev lavaline liikumine. Ojasoo lavastused on minu meelest juba selle poolest tuntud, et ta paneb näitlejate füüsilised võimed proovile. Pealtnäha ei toimunud sel korral laval midagi ekstra füüsilist, aga kõrgete kontsadega pehmel diivanil tasakaalu hoida pole kindlasti kergete killast ülesanne. Kuna ma istusin teises reas oli väga hästi näha ka see, kui higised näitljad tegelikult laval ringi möllamisest olid. Suurem osa esimese vaatuse tegevusest toimuski suure keset lava oleva valge diivani peal või ümber ja praktiliselt kogu esimese vaatuse aja olid näitlejad liikumises. Teine vaatus oli selles osas esimese vaatuse vastand, et enamuse ajast näitlejad lihtsalt seisid laval ning esitasid filosoofilisi tekste ja aeg-ajalt muutsid oma asukohta. Ilmselt on see kontrast ka üheks põhjuseks, miks mulle etenus igav tundus. See viimane osa jäi lihtsalt värskemalt meelde. Samas eks see ole suhetes samuti, et alguses on kõik põnev ja siis tekib mingi rutiin, mille tõttu esialgne põnevus suhtes ära unustatakse.

Näitlejad olid muidugi kõik superägedad ja eelkõige lauludele mõeldes oli mul hea meel, et külalisena tegi lavastuses kaasa Tallinna Linnateatri näitleja Evelin Võigemast, kellel on väga võimas lauluhääl. Veel meeldis mulle Hanna Jaanovits, kes on ilmselt mu viimase aja suurim lemmik ja mul on hea meel, et Draamateater talle huvitavaid rolle pakub. Mul on hea meel, et Ojasoo on trupi moodustanud nii Draamateatri koosseisulistest näitlejatest kui sinna lisanud ka neid näitlejaid, kellega ta varasemalt on pikalt koostööd teinud (nt Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljujärv) ja kes igapäevaselt Draamateatri koosseisu ei kuulu. Selline kooslus, kes igapäevaselt koos ei tööta, pakub minu meelest publikule huvitavamaid teatrielamusi, sest näitlejad pole teineteisega nii palju koostööd teinud ja seetõttu sünnivad huvitavad osatäitmised. Tegelikult oli näha, et trupil oli laval koos lõbus olla ja päris mitmeski kohas ei saanud ma aru, kas see lõbusalt vaba õhkkond oli hea näitlemine või tegelikult oligi trupil koos vaba ja lõbus laval olla. Eks siin võis oma väikene osa olla ka pidevalt voolaval šampanjal, sest šampanjapudelite korgid muudkui paukusid laval.

Kaaskülastajate käest kuulsin kiidusõnu ka Aldo Järvsoo loodud kostüümide kohta. Kindlasti on tunda, et laval näha olevad kostüümid on veidi rohkem esktra, kui ehk tavapäraselt laval nägema oleme harjunud. Laval näeb nii erinevat nahka (või nahaimitatsiooni) kui ka sädelust mis mõlemad mõjuvad veidi nagu kõrgklassimood. Mingi hetk sain aru, et ma pole laval rääkitavat testi enam ammu kuulanud, sest ma olin kostüümide detailidesse süvenenud.

Olles nüüd selle postitusega lõppu jõudnud, leidsin end mõtlemast et mis mulle siis selle lavastuse juures ei meeldinud. Praegu seda kirjutatud teksti lugedes tundub mulle endale küll, et ma jäin lavastusega rahule. Ilmselt mind häiriski kõige rohkem lavastuse kõrge kunstiline tase, milleni mina ei küündi ja seega jäid mitmed asjad mulle segaseks ja arusaamatuks (nt kogu teise vaatuse kontseptsioon) ja ma lihtsalt ei oska lavastust kuidagi tõlgendada. Tegelikult pole tegemist kindlasti mitte halva lavastusega, vaid mulle lihtsalt meeldib veidi teistsugune teater rohkem. Kindlasti kõikidele Ojasoo fännidele meeldib see lavastus ka ja ehk sobib see aseaineks nendele inimestele kes NO99 lavastusi taga igatsevad. Seda muidugi juhul kui järgmisel piletite müümise päeval õnnestub sügiseks pileteid saada. Tundub, et see Draamateatri piletite jahtimine on juba ka eraldi spordiala.

 

Lavastaja ja lavakujundus: Tiit Ojasoo
Tekst: trupp
Dramaturg: Eero Epner
Kostümikunstnik: Aldo Järvsoo
Helikujundaja ja laulude seaded: Jakob Juhkam
Valguskujundaja: Rommi Ruttas
Praktiseeriv dramaturg: Joosep Lõhmus (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)
Osades:
Hanna Jaanovits
Rasmus Kaljujärv
Hilje Murel
Karmo Nigula
Mirtel Pohla
Gert Raudsep
Emili Rohumaa
Ursel Tilk
Tambet Tuisk
Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater)
 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Vend Antigone, ema Oidipus

 10. Oktoobril 2024 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto: Eesti Draamateater

Alustan seda postitust suure häbiga, sest esiteks pole suur teatrikriitik, nagu paljud mind kutsuvad, varem näinud vist mitte ühtegi Tiit Ojasoo lavastust ning ega ma suurem antiiktragöödiate ekspert ka pole. Kuigi teatriajalugu õppinuna võiks antiiktragöödiad mulle selged olla ja Tiit Ojasoo nimi on selline, et tema peaks iga teatrikriitiku huviorbiidis olema. Ehk siis see on ehe näide sellest, et ma polegi nii suur teatriekspert kui ehk arvatakse. Õnneks või kahjuks sai nüüd kaks kärbest ühe hooga löödud ja nägin ära Tiit Ojasoo lavastatud “Vend Antigone, ema Oidipus”, mis on Mati Undi töötlus erinevatest antiiktragöödiatest. Tehniliselt võttes peaks juba kooslust Unt/Ojasoo olema iga teatriarmastaja jaoks piisav põhjus, miks teatrisse minna. Aga minu jaoks polnud see väga oluline põhjus enne kui ma sattusin lugema ainult kiitvaid arvamusi/arvustusi. Tuli siis ka endal sammud Draamateatri poole vedada, et see paljukiidetud lavastus ära vaadata.

Õnneks kestab lavastus peaaegu 5 tundi (koos kahe vaheajaga on kestvuseks 4 tundi ja 35 minutit), mis tundub, et peletab paljud teatrihuvilised eemale, sest erinevalt paljudest teistest Draamateatri lavastustest, on sellele veel pileteid täitsa saada. Eks paljud minu tuttavadki vaatasid mind veidi imestusest pikaks vajunud näoga, kui kuulsid millest lavastus räägib ja kui kaua see kestab. Tundub nagu ükski täie mõistuse juures olev inimene ei lähe teatrisse vaatama lavastust, mis kestab peaaegu viis! tundi ja mille tegevus toimub Antiik-Kreekas. Kui seda postitust peaks keegi sama suure skepsisega inimene lugema juhtuma, siis ma võin kinnitada, et kaks vaheaega on täpselt paras ja tänu nendele ei saa arugi, et etendus nii kaua kestab. Lisaks on etendus ise muidugi ka omaette vaatemäng ja tasub juba seetõttu teatrisse minna. Minuga samal etendusel oli väga palju koolinoori ja nad kõik suutsid täiesti okeilt kogu etenduse aja vastu pidada. Keegi ei teinud keset etendust lolle nalju ega passinud telefonis, kõik kuulasid ja vaatasid ja reageerisid igati adekvaatselt laval nähtule. Ma ilmselt oleksin ka gümnaasiumis olnud nõus teatris “Kuningas Oidipust” vaatama selle asemel, et seda raamatust lugeda.

Minu kooliajast on muidugi pikk aeg möödas ja ega ma väga ei mäletanud enam, millest “Kuningas Oidipus” rääkis, välja arvatud see oma emaga abiellumise ja magamise teema. Kuigi kõik kolm vaatust keskenduvad erinevatele teemadele ja Mati Undi sõnade järgi on tegemist nn “Teeba tsükliga”, pole lavastuses kasutatud ainult Antiik-Kreeka tekste. Etendust vaadates sain aru, et lavastuses on palju kasutatud eesti rahvalaule, aga kavalehte süvenedes nägin, et lisaks on kasutatud ka mitmeid tänapäeva Eesti luuletajate tekste ning muuhulgas ka katkendeid Aleksander Puškini teosest “Pidu katku ajal”. Seega peaksid kõik huvilised midagi enda maitsele leidma.

Peab siiski tunnistama, et proosa tekst on siiski suuresti antiigist pärit ja seega räägib läbi erinevate antiiktekstide sellest mis ja kuidas Teeba linnas juhtus. Just laulusõnad on need, mis tuginevad teistele tekstidele. Aga muusikalist osa ja laule on lavastuses nii palju, et kohati tekkis mul tunne nagu vaataks muusikali. Ehk on see ka üks peamistest põhjustest, miks lavastus kaasahaaravana mõjus, sest kogu antiiktragöödiate raskus kadus muusika ja hoopis teise sisuga laulude vahele ära. Mulle meeldisid eriti rahvalaulude töötlused, kus kohati olid originaalsõnad asendatud antiikteostest või siis teiste hilisemate autorite teostest tuttavate sõnadega, aga laulu esituse järgi oli ikka aru saada, et tegemist on itkulauluga. Minu eriline sümpaatia kuulus muidugi näiliselt lõppematule “Mehetapja Maie” laulule, mis lavastusele mõnusalt hoogsa avapaugu pani. Kohati tundus mulle, et Hilje Murel jääbki seda laulma, sest tüüpilisele eesti rahvalaulule omaselt ei tahtnud laul kuidagi otsa saada. Igatahes piisas esimesest viiest minutist kogu etenduse jooksul, et aru saada miks Murelit just selle laulu esitamise eest eelmise teatriaasta lõpus nii ohtralt kiideti. Ma võtaksingi lavastuse kokku lausega: „Antiiktragöödiad ja Antiik-Kreeka mütoloogiad Eesti rahvalaulus“. Kellele meeldivad rahvalaulud ja antiikkirjandus, siis ilmselt tasuks lavastust vaatama minna, kui seda veel näinud ei ole.

Kuigi siin on jällegi oht, et Mati Undi tekst ja Tiit Ojasoo lavastus on konservatiivsemale publikule veidi liiga ekstravagantne ja see võib teatrielamust rikkuda. Kellele ikka meeldiks teatrilaval verega pritsimist vaadata, isegi siis kui tegelikult oli tegemist punase värviga, oli midagi selles värvi pritsimises sellist, mis oleks mind häirima hakanud, kui mu igapäeva töö poleks nii tugevalt vere ja teiste kehavedelike nägemisega seotud. Seega tahan öelda, et äkki nõrganärvilistele see lavastus siiski pigem ei sobi. Eriti kui mõelda ka nende teemade peale, mida antiikkirjanduses meeleldi käsitletakse. Teine stseen, mis mind veidi häiris oli see, kui Hilje Mureli kehastatud Agaue tapab suures peouimas oma poja kuningas Pentheuse (Gert Raudsep), pidades teda lõviks ja tuleb teistele bakhandidele lõvi pead näitama. Kuna pea oli tehtud Raudsepa näo järgi, nägi Pentheuse pea välja täpselt nagu Gert Raudsepa oma ja sellist sarnasust oli veidi häiriv vaadata. Nagu kannaks Murel reaalselt Raudsepa pead oma kätel. Keda sellised asjad häirivad, siis soovitan mõne teise lavastuse vaatamiseks valida. Keda sellised stseenid ei häiri, siis tasub kindlasti vaatama minna.

Ma ei tea, mis seos Ojasool Adidase firmamärgiga on. Olen teda näinud erinevatel auhinnagaladel üleni Adidase dressides poseerimas ja nüüd oli ta Adidase dressid pannud Oidipusele selga. On selge, et Antiik-Kreekas ei teadnud keegi, mis asi Adidas on ja sel ajal selliseid riideid ei kantudki. Palju loogilisem oleks olnud Nike dress, sest pärineb ju Nike nimi Kreeka võidujumalalt Nikelt. Ega teised tegelased ka päris toogasid ei kandnud, aga nende kostüümid olid veidi rohkem ajastule omased, või vähemalt meenutasid seda, mida tänapäeva inimene arvab et antiikajal kanti. Siinkohal tuleb muidugi kolmanda vaatuse vennad ja õed välja tuua, kus Oidipuse pojad Polyneikes (Ursel Tilk) ja Eteokles (Lauri Kaldoja) kandsid liibuvaid maadluskostüüme ja pehmeid kiivreid ning Oidipuse tütred tulid lavale tänapäevastes liibuvates spordiretuusides ja sportrinnahoidja väel. Kohati oli selline rõivastus ajastut arvestades nii jabur, et ajas naerma. Eks naerma ajasid ka need joogapoosid ja maadlusvõtted, mida Oidipuse lapsed laval esitasid. Kohati tekitas see minus tunde justkui laval tehakse nalja selle üle, et tänapäeval kõik joogat teevad ja sportlikud on, kuigi ma usun, et tegelikult oli asi hoopis milleski muus.

Kõiki huvitavaid ja üllatavaid lahendusi ma ette ära reeta ei taha, sest muidu pole teistel huvitav teatrisse minna. Aga minu jaoks oli üllatav kui palju näitlejad lavalt publikusse tulid ja mööda toole turnisid. Ega see tooli käetugedel edasi liikumine nii väga lihtne polegi. Kui esimene näitleja publiku hulka tuli ja tooli käetugesid mööda saali tagumisse otsa liikuma hakkas, siis see oli naljakas, kui aga mitmed tegelased sama rada läksid, hakkas see juba veidi minu jaoks igavaks muutuma, sest seda lahendust oli juba nähtud ja oleks võinud midagi uut olla. Kuigi koolinoored oleksid sellist liikumist rohkem näha, et saaks ka näitlejale käe ulatada ja teda toetada, kui ta tooli käetugedel navigeerides tasakaalu üritab säilitada. Seevastu oli alati huvitav vaadata Tiit Suka kehastatud pikajuukselist Dionysost. Uskumatu kui hästi Sukale pikad kergelt laines juuksed sobivad. Ja kogu tema laulev kõneviis ja veidi flirtiv hoiak olid lihtsalt nii naljakad, et teda võiski vaatama jääda. Sukk oli kindlasti minu selle lavastuse lemmik number üks.

Kogu lavastuse suurim kontrast oli minu hinnangul lüüriline harfi muusika, mida esitas Lisanne Rull, kes on ka lavastuse üks muusikalistest kujundajatest. Eks ole harf ju üks peamiseid antiikaja pille ja seetõttu sobis see õrn muusika temaatikaga väga hästi kokku. Vastuolud tekkisid minu jaoks peamiselt sellest, et lavastuse teemad olid pigem süngemat laadi ja see meloodiline ning õrn harfimuusika justkui ei harmoneerunud teemadega. Samas selline segapuder tänapäevastest riietest, õrnalt lüürilisest harfist, antiikaja tekstidest ja eesti rahvalauludest ilmselt ongi selle lavastuse menu põhjus. Minu jaoks möödus kogu etendus nagu linnutiivul ja ma oleksin võinud isegi veel kauem seda lavastust vaadata. Kõik oli lihtsalt kaasahaarav. Kohati olin nii laval toimuvasse haaratud, et ma ei mõelnud isegi ühtegi mõtet sellest, mida laval nähtu  tähendada võiks ja kuidas see meie praeguse ühiskonnaga kokku läheb. Eks meil ole praegu ka seda vägivalda palju ja inimesed üritavad teisi petta, et enda tahtmist saada, aga ma nendele teemadele etenduse ajal siiski väga ei mõelnud ja nautisin peamiselt laval olevat vaatemängu. Mulle tundus, et antud lavastuse puhul oli kõik paigas, kuid siiski kogu antiikkultuuri teema mind nii palju ei köitnud, et ma lavastust uuesti vaatama minna tahaksin. 

Sel korral julgeksingi lavastust soovitada näiteks õpetajatele, kes antiikkirjandust koolides käsitlevad, sest selline lähenemine on kindlasti õpilastele huvitavam kui igav teooria õppimine. Kindlasti sobib lavastus ka keskmisest suuremale teatrihuvilisele, kes tahab laval midagi modernsemat näha kui klassikaline igav teater.

 
Autor: Mati Unt
Lavastaja ja kunstnik: Tiit Ojasoo
Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra
Muusikalised kujundajad: Anne Türnpu, Tiit Ojasoo, Lisanne Rull
Valguskujundaja: Kaido Mikk
Osades:
Tiit Sukk – Dionysos
Guido Kangur – Teiresias
Raimo Pass – Kadmos; karjus; valvur
Gert Raudsep – Pentheus; Korinthose saadik; mees
Hilje Murel – Agaue; bakhand; naine
Hanna Jaanovits – bakhand; naine; Ismene
Mirtel Pohla – bakhand; Iokaste; naine
Teele Pärn – bakhand; naine; Antigone
Inga Salurand – bakhand; naine; Eurydike
Taavi Teplenkov – ametnik; Kreon
Karmo Nigula – ametnik; kodanik; Haimon
Lauri Kaldoja – karjus; kodanik; Eteokles
Priit Võigemast – karjus; Oidipus
Ursel Tilk – kodanik; Polyneikes
Lisanne Rull – muusa
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt

Loe edasi