Eneseabiõpik

 11. aprillil 2025 Draamateatri suures saalis

Foto: Draamateatri koduleht

Vaadates seda, mis viimasel ajal Draamateatri piletitega toimub, siis pean vist õnnelik olema, et ma Tiit Ojasoo uusimat lavastust “Eneseabiõpik” näha sain. Nimelt vaatasin mõni päev tagasi Draamateatri mängukava ja avastasin, et praktiliselt kõik nende etendused on välja müüdud. Mõne lavastuse üksikutele etendustele oli pileteid saada. Olles näinud nii Ojasoo “Macbethi” ja “Vend Antigone, ema Oidipust”, siis olid ootused „Eneseabiõpikule“ päris kõrged ja ootasin teatriõhtut nii nagu ma pole tükk aega ühtegi lavastust enam oodanud. Et nüüd kohe kõik ära rikkuda, siis ilmselt võtab kogu teatriõhtu väga hästi kokku minu etenduse järgne vestlus vennanaisega:

Vennanaine: „Kuidas teater oli?“

Mina: „eee (lisa siia kaks minutit vaikust). See vaikus vist räägib ise enda eest. Aga mulle meeldis see eelmine lavastus (Macbeth) väga palju rohkem. Tundub, et mulle väga ei meeldinud.“

Tegelikult on igal inimesel õigus oma arvamusele ja seda arvamust pole vaja põhjendada, aga ma ma ikkagi üritan. Peamiselt seetõttu, et äkki keegi loeb minu põhjendusi, miks mulle lavastus ei meeldinud ja otsustab, et need on täpselt need asjad, mis talle teatri juures meeldivad ja see lavastus võiks olla see, mis talle meeldida võiks. Ilmselt meeldib lavastus kõigile neile, kes omal ajal NO99 lavastusi nautisid. Ma ise pole küll ühtegi NO99 lavastust teatrilaval näinud (mõnda etendust olen salvestuselt näinud) ja seega on võrdlemine ehk veidi vägivaldne. Sel ajal kui NO99 aktiivselt tegutses, polnud ma veel nii suur teatrisõber, et Tallinnasse teatri pärast sõita ning lisaks polnud see ka väga minu stiil. Stiil on ilmselt ka peamine põhjus, miks mulle käesolev etendus nii suurt rahulolu ei pakkunud, nagu ma ootasin.

Ega tegelikult lavastusel midagi väga viga ei olnudki. Lihtsalt mõned asjad jäid mind häirima ja tekitasid küsimusi, mis veidi kogu elamust mõjutasid. Näiteks häiris mind see, et vaatused polnud võrdsed. Esimene vaatus kestis umbes tund ja 45 minutit ja siis teine vaatus oli umbes tunnike. Otseselt see pikk esimene vaatus polnudki häiriv, sest tegelikult oli esimest vaatust päris huvitav vaadata ja ma ootasin, et mis nüüd edasi saama hakkab. Häiris just see, et teine vaatus hakkas venima ja polnud enam sama energiaga kui esimene. Kuigi ajalises mõttes oli teine vaatus lühem, siis ma ikkagi kogu aja ootasin, et millal teises vaatuses elu laval käima läheb ja see venimine lõpeb. Mina igatahes teise vaatuse ajal enam väga keskenduda ei suutnud ja suuresti jäi kogu teise vaatuse sisu mulle segaseks. Ma tahaks loota, et ma võin selle enda väsimuse arvele panna ja viga oli minus, mitte lavastuse kontseptsioonis.

Teine asi, mis mind veidi häiris, oli ilmselt ka minu enda pinnapealsest eeltööst tingitud. Nimelt olin kuidagi loonud endale illusiooni, et lavastus räägib eneseabiõpikutele tuginedes erinevatest probleemidest, millega täiskasvanud inimesed oma elus kokku puutuvad. Eneseabiõpikuid küll kasutatakse ja neid tsiteeritakse päris palju, aga rõhk on paarisuhtel ja armastuse erinevatel nüanssidel ning nendega seotud probleemidel. Selles mõttes on äratundmist nii meestele kui naistele ja mõne teema üle tehakse mõnusalt iroonilist nalja. Näiteks stseen kus mees (minu mäletamist mööda oli see Tambet Tuisk, aga võis vabalt olla ka Rasmus Kaljujärv) luges ette mis tal kõik olemas on ja mida ta naisele jagada võib kui nad suhtesse astuvad. Raha, maja, uhke auto, hea töökoht jne. Ja siis hakkas naine rääkima, et mida tema mehele vastu saab lubada ja oli hetke vait, sest tal polnud ei raha, uhket autot ega midagi muud nendest näiliselt ahvatlevatest asjadest, mida mees lubas. Kuni teised hakkasid talle ette ütlema, et sa oled noor, sa oled naine, sa oled ilus jne. Täpselt nii lihtsalt saigi sellest suhe, sest mehel olid olemas need asjad, mis naist tema poole tõmbasid (jõukus) ja naisel kena välimus, mis jällegi sobis mehele. Ühelt poolt oli see irooniline, aga kui ühiskonnas ringi vaadata, siis on selliseid suhteid väga palju.

Sarnaseid humoorikaid stseene oli terve esimene vaatus täis ja kogu aeg sai naerda. Veel meeldis mulle väga lavastuse muusikaline kujundus, mida esimeses vaatuses oli minu hinnangul rohkem kui teises osas. Mäletan enda noorusest, et mingi periood olid hästi populaarsed videod, kus rääkimise asemel lõigati video heli jaoks kokku erinevatest lauludest sobilikud fraasid. Esimene vaatus meenutas veidi mulle neid videosid, sest hästi palju oli kasutatud erinevaid laule, mis räägivad kas armastusest või naistest. Seda oli lihtsalt lahe vaadata, kuidas mõned näitlejad tuttavaid laulusõnu rääkides või hoopis teise meloodiaga esitasid. Mõni esitus oli nii kaasahaarav, et oleks kohe kaasa laulda tahtnud ja jala võttis vägisi tatsuma.

Lisaks laulule tegi esimese vaatuse huvtavaks ka pidev lavaline liikumine. Ojasoo lavastused on minu meelest juba selle poolest tuntud, et ta paneb näitlejate füüsilised võimed proovile. Pealtnäha ei toimunud sel korral laval midagi ekstra füüsilist, aga kõrgete kontsadega pehmel diivanil tasakaalu hoida pole kindlasti kergete killast ülesanne. Kuna ma istusin teises reas oli väga hästi näha ka see, kui higised näitljad tegelikult laval ringi möllamisest olid. Suurem osa esimese vaatuse tegevusest toimuski suure keset lava oleva valge diivani peal või ümber ja praktiliselt kogu esimese vaatuse aja olid näitlejad liikumises. Teine vaatus oli selles osas esimese vaatuse vastand, et enamuse ajast näitlejad lihtsalt seisid laval ning esitasid filosoofilisi tekste ja aeg-ajalt muutsid oma asukohta. Ilmselt on see kontrast ka üheks põhjuseks, miks mulle etenus igav tundus. See viimane osa jäi lihtsalt värskemalt meelde. Samas eks see ole suhetes samuti, et alguses on kõik põnev ja siis tekib mingi rutiin, mille tõttu esialgne põnevus suhtes ära unustatakse.

Näitlejad olid muidugi kõik superägedad ja eelkõige lauludele mõeldes oli mul hea meel, et külalisena tegi lavastuses kaasa Tallinna Linnateatri näitleja Evelin Võigemast, kellel on väga võimas lauluhääl. Veel meeldis mulle Hanna Jaanovits, kes on ilmselt mu viimase aja suurim lemmik ja mul on hea meel, et Draamateater talle huvitavaid rolle pakub. Mul on hea meel, et Ojasoo on trupi moodustanud nii Draamateatri koosseisulistest näitlejatest kui sinna lisanud ka neid näitlejaid, kellega ta varasemalt on pikalt koostööd teinud (nt Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljujärv) ja kes igapäevaselt Draamateatri koosseisu ei kuulu. Selline kooslus, kes igapäevaselt koos ei tööta, pakub minu meelest publikule huvitavamaid teatrielamusi, sest näitlejad pole teineteisega nii palju koostööd teinud ja seetõttu sünnivad huvitavad osatäitmised. Tegelikult oli näha, et trupil oli laval koos lõbus olla ja päris mitmeski kohas ei saanud ma aru, kas see lõbusalt vaba õhkkond oli hea näitlemine või tegelikult oligi trupil koos vaba ja lõbus laval olla. Eks siin võis oma väikene osa olla ka pidevalt voolaval šampanjal, sest šampanjapudelite korgid muudkui paukusid laval.

Kaaskülastajate käest kuulsin kiidusõnu ka Aldo Järvsoo loodud kostüümide kohta. Kindlasti on tunda, et laval näha olevad kostüümid on veidi rohkem esktra, kui ehk tavapäraselt laval nägema oleme harjunud. Laval näeb nii erinevat nahka (või nahaimitatsiooni) kui ka sädelust mis mõlemad mõjuvad veidi nagu kõrgklassimood. Mingi hetk sain aru, et ma pole laval rääkitavat testi enam ammu kuulanud, sest ma olin kostüümide detailidesse süvenenud.

Olles nüüd selle postitusega lõppu jõudnud, leidsin end mõtlemast et mis mulle siis selle lavastuse juures ei meeldinud. Praegu seda kirjutatud teksti lugedes tundub mulle endale küll, et ma jäin lavastusega rahule. Ilmselt mind häiriski kõige rohkem lavastuse kõrge kunstiline tase, milleni mina ei küündi ja seega jäid mitmed asjad mulle segaseks ja arusaamatuks (nt kogu teise vaatuse kontseptsioon) ja ma lihtsalt ei oska lavastust kuidagi tõlgendada. Tegelikult pole tegemist kindlasti mitte halva lavastusega, vaid mulle lihtsalt meeldib veidi teistsugune teater rohkem. Kindlasti kõikidele Ojasoo fännidele meeldib see lavastus ka ja ehk sobib see aseaineks nendele inimestele kes NO99 lavastusi taga igatsevad. Seda muidugi juhul kui järgmisel piletite müümise päeval õnnestub sügiseks pileteid saada. Tundub, et see Draamateatri piletite jahtimine on juba ka eraldi spordiala.

 

Lavastaja ja lavakujundus: Tiit Ojasoo
Tekst: trupp
Dramaturg: Eero Epner
Kostümikunstnik: Aldo Järvsoo
Helikujundaja ja laulude seaded: Jakob Juhkam
Valguskujundaja: Rommi Ruttas
Praktiseeriv dramaturg: Joosep Lõhmus (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)
Osades:
Hanna Jaanovits
Rasmus Kaljujärv
Hilje Murel
Karmo Nigula
Mirtel Pohla
Gert Raudsep
Emili Rohumaa
Ursel Tilk
Tambet Tuisk
Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater)
 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Seltsimees laps

"Seltsimees laps" on üks nendest Eesti viimase aja filmidest, mille kinno jõudmist ma olen pikalt oodanud. Seetõttu on veidi imelik, et ma seda alles nii hilja vaatama jõudsin. Eks neid vabandusi võibki ilmselt loetlema jääda, miks ma varem kinno ei jõudnud. Pigem kirjutan sellest, miks ma seda filmi nii väga vaatama tahtsin minna. Esimene põhjus oli muidugi see, et tegemist on Eesti filmiga ja ma lubasin endale sel aastal võimalikult paljud Eesti filmid ära vaadata. Teiseks mõjutas muidugi ka see, et olen igalt poolt selle filmi kohta ainult kiidusõnu kuulnud ja kes ei tahaks siis head Eesti filmi näha? Ja kolmas ning kõige mõjusam põhjus on see, et ma tahtsin näha filmi, mille massistseenide castingul ma 2016 aasta suvel osalesin. See oli mu täiesti esimene casting. Veidi kohmetu oli massistseeni jaoks lasta end iga nurga alt pildistada. Aga uus kogemus seegi. Etteruttavalt võin ära öelda, et mind filmis siiski ei näe, sest võttepäevades olid vist (kui mu mälu mind ei peta) mingid muudatused ja ma ei saanud oma töö kõrvalt mõlemal päeval võttel osaleda ja siis mind massistseenidesse ei soovitud. Aga filmi tahtsin ma sellegipoolest näha. Mind ikkagi huvitab ka see Nõukogude temaatika. Kuidagi huvitav tundub näha, kuidas kunagi elati ja millised tingimused siis olid.

Ma natukene teadsin mis filmis juhtub, sest mu vanaema oli filmi vaatamas käinud ja kuna talle film meeldis, siis ta rääkis mulle päris palju sisu ette. Õnneks sain ma sisust veidi teisiti aru ja seega oli ikka huvitav vaadata. Eks ma vaatasin filmi muidugi teise vaatenurga alt ka. Mina vaatasin lihtsalt selle pilguga, kuidas kunagi eluolu oli, samas kui mu vanaema vaatas enamvähem enda lapsepõlve aegset eluolu. Midagi teadsin ma ju ka filmi sisututvustusest, sest päris teadmatuses ei ole ma ühtegi filmi vaatama läinud. Mulle tundub, et pole väga vahet, mis vanuses seda filmi vaadata. Huvitav on ikkagi. Eks see ajalugu on meid kõik vähemal või suuremal määral puudutanud ja nii pakub ta igale eestlasele mõtte- ja kõneainet. See ajalugu on päris kurb ja vihale ajav, ning nii juhtubki, et film läheb paljudele südamesse. Ütlen kohe ära, et ega mina väga palju filmi normaalse inimese kombel vaadata ei saanud. Mul on silmad märja koha peal ja nii ma siis suurema osa ajast istusin väga märjade silmadega kinosaalis ja üritasin mitte üle saali kõval häälel nutma hakata. Minu jaoks on täiesti müstika, kuidas mõned inimesed mingites kohtades naerda said. Jah, see kassipoeg oli väga armas ja ma isegi kuulsin, kuidas kellegi nunnumeeter suure ohkega tööle läks, kuid naerma ei suutnud see mind siiski ajada. Paar kohta olid veel sellised, kus mõned inimesed naerma turtsatasid (need vist olid mingid eakamad inimesed), eks neil tuli midagi oma noorusest meelde või oli seal mingi muu seos, mis neid naerma ajas.

Ma igatahes soovitaksin küll seda filmi kõikdel vaatama minna, kes seda veel näinud ei ole. Pole seal mingit üle võlli keeratud huumorit ega mingit kahtlaselt ebaloogilist fantaasiat (mida minu meelest nii paljudes Eesti filmides kahjuks kohata võib). Täiesti ehe Eesti elu. Samas mitte liiga mustades värvides ja ära leierdatud võtmes. Hoolimata sellest, et ma suurema osa filmist nutsin, oli seal parajas annuses rõõmu ja tegelikult oli film minu jaoks üsna helgetes toonides filmitud. Eriti kui arvestada seda, millest film rääkis. Ja lapse vaatenurk oli uus ja huvitav, mis ilmselt andiski filmile omase siiruse, mitte ei kujutanud seda Nõukogude võimu poolset tagakiusamist mustades toonides ja läbinisti halva sündmusena. Kõige parem meel on mul selle üle, et film ikkagi positiivselt lõppes. 

Kui nüüd natukene negatiivsematest asjadest rääkida, siis mulle tundus, et Leelo oli filmis vanemaks kirjutatud. Ma olen kuulnud, et tegelikult oli Leelo Tungal 3-aastane kui ta ema Siberisse saadeti. Filmis oli väike Leelo kohe kooli minemas. Ma küll ei tea kui vanalt tol ajal kooli mindi, aga ma olen üsna kindel, et mitte 3-aastaselt. Kohati oli seda vanuse erinevust tekstis tunda, sest Leelo esitas sageli selliseid küsimusi, mida üks kohe kooli minev laps ei tohiks minu arvates küsida. Aga võib-olla on tänapäeval lapsed lihtsalt varem küpsemad ja ma seepärast pidasin filmi-Leelot kooli mineva lapse kohta veidi liiga titelikuks. Aga Helena Maria Reisner, kes filmis Leelot mängis, oli küll super äge. Vaieldamatult minu lemmik selles filmis. Eriti koos oma helesinise mantli ja pruuni karvase mütsiga. Lihtsalt nii armas, et minu nunnumeeter läks selle peale lõhki. Üldse mulle tundub, et vanasti olid lapsed armsamad. Tänapäeval kannavad kõik oma kilest Lenne või Didriksoni kombekaid ja need pole üldse armsad. Mina tahaksin kunagi oma lapsele ka sellist armsat mantlikest ja uhket lehvikest pähe. Lisaks kostüümile tundus Helena Maria Reisner niisama ka hästi siiras ja soe laps olevat ja see tegi tema Leelo veelgi südamelähedasemaks. Ma vist enamuse ajast nutsingi seepärast, et nii armas väike tüdruk peab sellise julmusega kokku puutuma. Igatahes 5+ kostüümikunstnikule. Ja nendele, kes Helena Maria Reisneri Leelo osatäitjaks valisid. Ma küll ei tea, millised need teised lapsed olid, aga ilmselt oli see parim valik.

Siit on seda armsat mantlit ja mütsi näha. Üldse tundusid kõik kostüümid filmis väga soojades toonides olevat ja sisendasid headuse võitu.

Kui nüüd teistest näitlejatest rääkida, siis Tambet Tuisk sobib minu meelest filmidesse mängima. Temas on see mingi filmigeen olemas, mida kõikidel näitlejatel ei ole. Ma ei ole teda tegelikult üldse paljudes filmides näinud (vähemalt hetkel ei tule meelde küll) kuid mulle sel korral tundus, et osades nüanssides on tema rollid kõik sarnased. Tal on lihtsalt selline omapärane kõnemaneer, et teatud sõnade juures tundub see alati sarnane. Ma neid täpseid sõnu ei mäleta, aga selles filmis jätsid need kuidagi tänapäevase mulje. Ma vist olen seda Kanal 2 "Väikesed hiiglased" liiga palju juhtunud vaatama. Kohe tuli mingites stseenides see saade meelde. Aga kõik muu oli tasemel. Täpselt nii nagu teised näitlejad. Ma ei oska kellelegi midagi ette heita. Eraldi kiidaksin filmi autoreid, et nad Lembit Petersoni vanaisa rolli olid võtnud. Ma vist ei olegi Lembit Petersoni näitlemas näinud ja see oli omamoodi huvitav. Üldse moodustasid nad Maria Klenskajaga harmoonilise vanaema-vanaisa dueti. Üks veidi karmim ja teine heasüdamlikum. Eks nii need vanavanemad tavaliselt kipuvadki olema.

Igas filmis kipuvad ikkagi mõned apsud ka sisse jääma. Ma pean tunnistama, et ma pole väga kunagi mingeid apse filmides vaadanud/märganud. Kui ma filmi vaatan, siis ma ikka elan sündmustesse nii palju sisse, et seal olevad pisikesed apsud mind ei häiri. Sel korral suutsin siiski ühe pisikese apsu leida. Nimelt stseenis kus Leelo tuleb isaga tädi poolt ja hakkavad tänavale minema, siis on näha kuidas teisel pool tänavat oleval majal on pakettaknad ees. Kogu paljastus. Eks eksperdid nägid muidugi rohkem apse, aga minu eesmärk ei olnud apse otsida, vaid need pakettakand lihtsalt jäid ette. Küll aga pani mind imestama kui head tööd oli Tallinna linna stseenides tehtud. Nendes stseenides ei näinud ma ühtegi tänapäevast autot, ega moodsates riietes inimesi. Kas tõesti olid kõik kõrvalised inimesed suudetud sel ajal eemale hoida? Või on pärast head järeltöötlust tehtud. Igatahes filmide puhul on see alati minu jaoks kõige suurem müstika, et kuidas nii käidavad ja rahvarohked kohad nagu Tallinna vanalinn suudetakse nii ajastutruuks muuta.

Ühesõnaga suur tänu Leelo Tunglale, et ta selle loo kirja pani ja filmitegijatele, et nad selle loo filmiks tegid. Minu meelest on „Seltsimees laps“ igati väärikas avapauk EV100 filmidele. Need, kes pole filmi veel näinud, võiksid kiiremas korras sammud lähima kino poole seada. Ma luban, et sellist filmi pole te veel Eesti filmimaastikul näinud. Varuge siis igaks juhuks taskurätte ka 😊 

Mina planeerin nüüd igatahes endale „Seltsimees laps“ raamatu muretseda ja selle ka läbi lugeda. Sest mulle jäi filmist väheks ja ma tean, et raamatus on ilmselt rohkem sündmusi kirjas.

Režissöör, stsenarist: Moonika Siimets

Operaator: Rein Kotov

Kunstnik: Jaagup Roomet

Produtsent: Riina Sildos

Filmi žanr: kogupere film, ajalooline draama

Näitlejad:

Helena Maria Reisner – Leelo

Tambet Tuisk – Leelo isa Feliks

Eva Klemets – Leelo ema Helmes

Juhan Ulfsak – NKVD ametnik

Maria Klenskaja – Vanaema

Lembit Peterson – Vanaisa

Liina Vahtrik – Tädi Anne

jt

PS! Mõlemad pildid on pärit Forum Cinemas kodulehelt

Loe edasi