Eneseabiõpik

 11. aprillil 2025 Draamateatri suures saalis

Foto: Draamateatri koduleht

Vaadates seda, mis viimasel ajal Draamateatri piletitega toimub, siis pean vist õnnelik olema, et ma Tiit Ojasoo uusimat lavastust “Eneseabiõpik” näha sain. Nimelt vaatasin mõni päev tagasi Draamateatri mängukava ja avastasin, et praktiliselt kõik nende etendused on välja müüdud. Mõne lavastuse üksikutele etendustele oli pileteid saada. Olles näinud nii Ojasoo “Macbethi” ja “Vend Antigone, ema Oidipust”, siis olid ootused „Eneseabiõpikule“ päris kõrged ja ootasin teatriõhtut nii nagu ma pole tükk aega ühtegi lavastust enam oodanud. Et nüüd kohe kõik ära rikkuda, siis ilmselt võtab kogu teatriõhtu väga hästi kokku minu etenduse järgne vestlus vennanaisega:

Vennanaine: „Kuidas teater oli?“

Mina: „eee (lisa siia kaks minutit vaikust). See vaikus vist räägib ise enda eest. Aga mulle meeldis see eelmine lavastus (Macbeth) väga palju rohkem. Tundub, et mulle väga ei meeldinud.“

Tegelikult on igal inimesel õigus oma arvamusele ja seda arvamust pole vaja põhjendada, aga ma ma ikkagi üritan. Peamiselt seetõttu, et äkki keegi loeb minu põhjendusi, miks mulle lavastus ei meeldinud ja otsustab, et need on täpselt need asjad, mis talle teatri juures meeldivad ja see lavastus võiks olla see, mis talle meeldida võiks. Ilmselt meeldib lavastus kõigile neile, kes omal ajal NO99 lavastusi nautisid. Ma ise pole küll ühtegi NO99 lavastust teatrilaval näinud (mõnda etendust olen salvestuselt näinud) ja seega on võrdlemine ehk veidi vägivaldne. Sel ajal kui NO99 aktiivselt tegutses, polnud ma veel nii suur teatrisõber, et Tallinnasse teatri pärast sõita ning lisaks polnud see ka väga minu stiil. Stiil on ilmselt ka peamine põhjus, miks mulle käesolev etendus nii suurt rahulolu ei pakkunud, nagu ma ootasin.

Ega tegelikult lavastusel midagi väga viga ei olnudki. Lihtsalt mõned asjad jäid mind häirima ja tekitasid küsimusi, mis veidi kogu elamust mõjutasid. Näiteks häiris mind see, et vaatused polnud võrdsed. Esimene vaatus kestis umbes tund ja 45 minutit ja siis teine vaatus oli umbes tunnike. Otseselt see pikk esimene vaatus polnudki häiriv, sest tegelikult oli esimest vaatust päris huvitav vaadata ja ma ootasin, et mis nüüd edasi saama hakkab. Häiris just see, et teine vaatus hakkas venima ja polnud enam sama energiaga kui esimene. Kuigi ajalises mõttes oli teine vaatus lühem, siis ma ikkagi kogu aja ootasin, et millal teises vaatuses elu laval käima läheb ja see venimine lõpeb. Mina igatahes teise vaatuse ajal enam väga keskenduda ei suutnud ja suuresti jäi kogu teise vaatuse sisu mulle segaseks. Ma tahaks loota, et ma võin selle enda väsimuse arvele panna ja viga oli minus, mitte lavastuse kontseptsioonis.

Teine asi, mis mind veidi häiris, oli ilmselt ka minu enda pinnapealsest eeltööst tingitud. Nimelt olin kuidagi loonud endale illusiooni, et lavastus räägib eneseabiõpikutele tuginedes erinevatest probleemidest, millega täiskasvanud inimesed oma elus kokku puutuvad. Eneseabiõpikuid küll kasutatakse ja neid tsiteeritakse päris palju, aga rõhk on paarisuhtel ja armastuse erinevatel nüanssidel ning nendega seotud probleemidel. Selles mõttes on äratundmist nii meestele kui naistele ja mõne teema üle tehakse mõnusalt iroonilist nalja. Näiteks stseen kus mees (minu mäletamist mööda oli see Tambet Tuisk, aga võis vabalt olla ka Rasmus Kaljujärv) luges ette mis tal kõik olemas on ja mida ta naisele jagada võib kui nad suhtesse astuvad. Raha, maja, uhke auto, hea töökoht jne. Ja siis hakkas naine rääkima, et mida tema mehele vastu saab lubada ja oli hetke vait, sest tal polnud ei raha, uhket autot ega midagi muud nendest näiliselt ahvatlevatest asjadest, mida mees lubas. Kuni teised hakkasid talle ette ütlema, et sa oled noor, sa oled naine, sa oled ilus jne. Täpselt nii lihtsalt saigi sellest suhe, sest mehel olid olemas need asjad, mis naist tema poole tõmbasid (jõukus) ja naisel kena välimus, mis jällegi sobis mehele. Ühelt poolt oli see irooniline, aga kui ühiskonnas ringi vaadata, siis on selliseid suhteid väga palju.

Sarnaseid humoorikaid stseene oli terve esimene vaatus täis ja kogu aeg sai naerda. Veel meeldis mulle väga lavastuse muusikaline kujundus, mida esimeses vaatuses oli minu hinnangul rohkem kui teises osas. Mäletan enda noorusest, et mingi periood olid hästi populaarsed videod, kus rääkimise asemel lõigati video heli jaoks kokku erinevatest lauludest sobilikud fraasid. Esimene vaatus meenutas veidi mulle neid videosid, sest hästi palju oli kasutatud erinevaid laule, mis räägivad kas armastusest või naistest. Seda oli lihtsalt lahe vaadata, kuidas mõned näitlejad tuttavaid laulusõnu rääkides või hoopis teise meloodiaga esitasid. Mõni esitus oli nii kaasahaarav, et oleks kohe kaasa laulda tahtnud ja jala võttis vägisi tatsuma.

Lisaks laulule tegi esimese vaatuse huvtavaks ka pidev lavaline liikumine. Ojasoo lavastused on minu meelest juba selle poolest tuntud, et ta paneb näitlejate füüsilised võimed proovile. Pealtnäha ei toimunud sel korral laval midagi ekstra füüsilist, aga kõrgete kontsadega pehmel diivanil tasakaalu hoida pole kindlasti kergete killast ülesanne. Kuna ma istusin teises reas oli väga hästi näha ka see, kui higised näitljad tegelikult laval ringi möllamisest olid. Suurem osa esimese vaatuse tegevusest toimuski suure keset lava oleva valge diivani peal või ümber ja praktiliselt kogu esimese vaatuse aja olid näitlejad liikumises. Teine vaatus oli selles osas esimese vaatuse vastand, et enamuse ajast näitlejad lihtsalt seisid laval ning esitasid filosoofilisi tekste ja aeg-ajalt muutsid oma asukohta. Ilmselt on see kontrast ka üheks põhjuseks, miks mulle etenus igav tundus. See viimane osa jäi lihtsalt värskemalt meelde. Samas eks see ole suhetes samuti, et alguses on kõik põnev ja siis tekib mingi rutiin, mille tõttu esialgne põnevus suhtes ära unustatakse.

Näitlejad olid muidugi kõik superägedad ja eelkõige lauludele mõeldes oli mul hea meel, et külalisena tegi lavastuses kaasa Tallinna Linnateatri näitleja Evelin Võigemast, kellel on väga võimas lauluhääl. Veel meeldis mulle Hanna Jaanovits, kes on ilmselt mu viimase aja suurim lemmik ja mul on hea meel, et Draamateater talle huvitavaid rolle pakub. Mul on hea meel, et Ojasoo on trupi moodustanud nii Draamateatri koosseisulistest näitlejatest kui sinna lisanud ka neid näitlejaid, kellega ta varasemalt on pikalt koostööd teinud (nt Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljujärv) ja kes igapäevaselt Draamateatri koosseisu ei kuulu. Selline kooslus, kes igapäevaselt koos ei tööta, pakub minu meelest publikule huvitavamaid teatrielamusi, sest näitlejad pole teineteisega nii palju koostööd teinud ja seetõttu sünnivad huvitavad osatäitmised. Tegelikult oli näha, et trupil oli laval koos lõbus olla ja päris mitmeski kohas ei saanud ma aru, kas see lõbusalt vaba õhkkond oli hea näitlemine või tegelikult oligi trupil koos vaba ja lõbus laval olla. Eks siin võis oma väikene osa olla ka pidevalt voolaval šampanjal, sest šampanjapudelite korgid muudkui paukusid laval.

Kaaskülastajate käest kuulsin kiidusõnu ka Aldo Järvsoo loodud kostüümide kohta. Kindlasti on tunda, et laval näha olevad kostüümid on veidi rohkem esktra, kui ehk tavapäraselt laval nägema oleme harjunud. Laval näeb nii erinevat nahka (või nahaimitatsiooni) kui ka sädelust mis mõlemad mõjuvad veidi nagu kõrgklassimood. Mingi hetk sain aru, et ma pole laval rääkitavat testi enam ammu kuulanud, sest ma olin kostüümide detailidesse süvenenud.

Olles nüüd selle postitusega lõppu jõudnud, leidsin end mõtlemast et mis mulle siis selle lavastuse juures ei meeldinud. Praegu seda kirjutatud teksti lugedes tundub mulle endale küll, et ma jäin lavastusega rahule. Ilmselt mind häiriski kõige rohkem lavastuse kõrge kunstiline tase, milleni mina ei küündi ja seega jäid mitmed asjad mulle segaseks ja arusaamatuks (nt kogu teise vaatuse kontseptsioon) ja ma lihtsalt ei oska lavastust kuidagi tõlgendada. Tegelikult pole tegemist kindlasti mitte halva lavastusega, vaid mulle lihtsalt meeldib veidi teistsugune teater rohkem. Kindlasti kõikidele Ojasoo fännidele meeldib see lavastus ka ja ehk sobib see aseaineks nendele inimestele kes NO99 lavastusi taga igatsevad. Seda muidugi juhul kui järgmisel piletite müümise päeval õnnestub sügiseks pileteid saada. Tundub, et see Draamateatri piletite jahtimine on juba ka eraldi spordiala.

 

Lavastaja ja lavakujundus: Tiit Ojasoo
Tekst: trupp
Dramaturg: Eero Epner
Kostümikunstnik: Aldo Järvsoo
Helikujundaja ja laulude seaded: Jakob Juhkam
Valguskujundaja: Rommi Ruttas
Praktiseeriv dramaturg: Joosep Lõhmus (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)
Osades:
Hanna Jaanovits
Rasmus Kaljujärv
Hilje Murel
Karmo Nigula
Mirtel Pohla
Gert Raudsep
Emili Rohumaa
Ursel Tilk
Tambet Tuisk
Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater)
 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

muusikal "Viiuldaja katusel"

05. juunil 2016 Rahvusooperis Estonia

Pilt pärit Rahvusooper Estonia koduleheküljelt

Lavastaja: Georg Malvius
Dirigent: Jüri Alperten
Mängisid:
Mait Malmsten - Tevye (piimamees)
Evelin Võigemast - Golde (Tevye naine)
Helgi Sallo - Yente (küla kosjamoor)
Rene Soom - Lazar Wolf (rikas lihunik)
Mati Vaikmaa - Avram (raamatukaupmees)
Kadri Kipper - Tzeitel (Tevye ja Golde tütar)
Anett Schneider - Hodel (Tevye ja Golde tütar)
Kaia Oidekivi - Chava (Tevye ja Golde tütar)
Reigo Tamm - Motel Kamzoil (rätsep)
Norman Salumäe - Perchik (üliõpilane ja bolševikust revolutsionäär)
Karl-Erik Tamme - Fedka (noor kristlane)
Georg Gurjev - Rabi
Jaak Jõekallas - Mendel (rabi poeg)
Mart Madiste - Mordcha (kõrtsmik)
Mart Laur - Urjadnik
Pille-Riin Rajavee - Shandel (Moteli ema)
Loviise Võigemast - Shprintze (Tevye ja Golde tütar)
Mirel Sissel Kolk - Bielke (Tevye ja Golde tütar)
Lembit Tolga - Nachum (kerjus)
Airike Kolk - Vanaema Tzeitel (Golde surnud vanaema vaim)

Vjacheslav Rezhichenko - Fruma-Sarah (Lazar Wolfi surnud naise vaim); I venelane
Aare Kodasma - Yussel (mütsitegija)
Oleksandr Bražnik - Saša (Yusseli sõber)
Henno Soode - Viiuldaja katusel
Evert Rästas - Väike külapoiss
Kari Rästas - Väike külapoiss
Rahvusooper Estonia koor
Rahvusooper Estonia orkester

Rahvusooper Estonia mimansiartistid: Andres Kask, Henri Liiv

Tantsijad: Ivar Eensoo, Sergei Kondrašev, Simo Kruusement, Kardo Kukk, Sergei Kuznetsov, Argo Liik, Paul Reinolt, Endro Roosimäe, Johhan Rosenberg, Mehis Saaber, Ilja Simpson, Pavel Vjunenko

Nii, nüüd on see siis lõpuks tehtud. "Viiuldaja katusel" on nähtud. Järjekordselt. Ei, ma ei ole 27 aastat tagasi Rahvusooper Estonias etendunud muusikali näinud. Ma olen hoopis näinud Vanemuise versiooni. Kahjuks ei suutnud ma Vanemuise koduleheküljelt nii vana lavastuse kohta infot leida. Aga aasta siis oli umbes 2003 või 2004. Ma isegi ei mäleta, kes tookord mängisid. Ehk olid seal Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Külliki Saldre? Ma nagu suudaks neid kuidagi ähmaselt mäletada. Igatahes me käisime seda lavastust tookord klassiga vaatamas ja ma võin öelda, et sellest Vanemuise külastusest, tekkiski minu suurem huvi teatri vastu. Seega võin ma öelda, et praegune Estonia "Viiuldaja katusel" oli minu jaoks märgilise tähendusega. Nii, kui ma kuulsin, et Estonia teeb suvelavastust ning selleks on "Viiuldaja katusel", oli kindel, et seda ma lihtsalt pean nägema. Nii saigi pilet vist juba novembris valmis ostetud. Siis tundus küll see 5. juuni 2016 nii kaugel olevat, aga ära ma ta jõudsin oodata. Läbi ta ongi.

Ma pean siiski tunnistama, et minu ootused olid järjekordselt kõrgemad, kui reaalsus. Võib-olla oli asi selles, et inimese mälu kipub asju paremini mäletama, kui sündmused tegelikult olid. Sest kui ma loogiliselt mõtlen, siis ei saanud tolleaegne Vanemuise "Viiuldaja katusel" parem olla. Rahvusooper on ikkagi rahvusooper ja siinsed näitlejad, lauljad ja ooperisolistid ongi harjunud tegema oopereid, operette ja muusikale, mis minu jaoks lubab eeldada, et Tallinnas on tase parem. Vabandust, kui see tundub kuidagi klišeena. Igal inimesel on oma arvamus ja see on minu arvamus. Seega ma arvan, et täna nähtu oli kordades parem, kui see mida ma mitmed-mitmed aastad tagasi Vanemuises nägin. Lihtsalt tol ajal mul puudus võrdlusmoment ja ma olin lihtsalt eufoorias kui tore asi on teater. Ja olgem ausad, maatüdrukuna oli minu jaoks juba Vanemuisesse teatrisse minek suur sündmus. Ja kuna ma tookord sain supertoreda kogemuse, siis ilmselt lisasin oma mälusopis olevale kogemusele veel natuke eufooriat ja roosamannat juurde ning sain ulmelise kompositsiooni, mida ootasin ka täna. 

Ulmelist kompositsiooni ma täna küll ei saanud, kuid see ei tähenda, et ma poleks etendusega rahule jäänud. Enne kui ma oma arvamusest räägin, teen lühidalt ülevaate sellest, millest lavastus räägib. 

Lavastuse keskmeks on vana piimamees Tevye, kes elab väikeses Anatevka külas koos oma naise ja viie tütrega. Anatevka on juudi küla, kus on omad traditsioonid, millest peetakse kinni ja keegi pole tulnud mõttelegi, neid traditsioone muuta. Nii näiteks on kombeks, et noorele tüdrukule otsib peigmehe kosjamoor. Sageli juhtuvad tulevased peigmehed aga pruutidest kordades vanemad olema. Peaasi, et kasuliku partii saaks teha. Sama lugu on ka Tevye peres, kelle vanimale tütrele on kosjamoor kaasaks valinud rikka lihuniku. Sellise väimehega on rahul nii Golde, kui ka Tevye. Tzeitel aga armastab vaest rätseppa. Kuna Tevye on väga heasüdamlik ja tahab, et tema lapsed oleksid õnnelikud, annab ta tütre soovile järgi. Varsti on ka vanuselt järgmine tütar kodust läinud, kui tema armsam, vaene üliõpilane on Kiievis vangi pandud. Ka kolmas tütar ei lähe mehele kosjamoori poolt valitud mehele, vaid valest usust külapoisile. Nii ütleb Tevye oma ühest tütrest üldse lahti. Hoolimata sellest, et Anatevka külas on traditsioonid kõrgel au sees ja Tevye pere on mitmeidki traditsioone murdnud,austatakse teda külas ikkagi. Nii saab ta läbi kohaliku Vene sõjaväelasega, kes teda Vene võimude eest hoiatab. Lõpuks käseb Vene võim kogu külal Anatevkast kolme päeva jooksul lahkuda. See, kuhu nad lähevad, või mida edasi teevad ei huvita mitte kedagi. Külarahvas lubab küll sõjaväele vastu hakata, kuid lõpuks siiski pakitakse oma kompsud kokku ja asutakse minekule. Igaüks läheb täpselt nii kaugele, kui palju neil raha on või kus sugulasi on. Pered lüüakse lahku ja üldse on igasugust õudust. Selle õudusega tegelikult lugu lõpebki. Nende sündmustee vahele jääb veel ohtralt vähem dramaatilisi sündmuseid.

Sattusin etenduse vaheajal kavalehte lugema ja seal meenutas Helgi Sallo 27 aasta taguseid prooviaegasid. Kuidas inimesed ei suutnud peaproovis olla, sest see oli täpselt märtsiküüditamise aastapäev ja inimestel oli kogu see märtsiküüditamine liiga selgelt meeles. Täna kuulsin aga publiku hulgast sellist mõttetera, et mida need juudid üldse hädaldasid. Neile anti kolm päeva aega asju kokku pakkida ja külast lahkuda. Said ise koha valida, kuhu elama asuda. Vot kus meil ikka omal ajal oli raske, paari tunniga pidi kraam koos olema ja keegi ei andnud valida. Kõik läksid vagunitesse ja Siberisse. Minu meelest päris nii ka ei saa mõelda. Aga see on tüüpiline eestlane, temal peab alati kõik kõige halvem olema, kui vingumiseks juba läks. Või kui kiitlemiseks läks, siis on eestlane ikka see kõige targem, kavalam ja parem. Mina leian, et Eesti ajalugu on selline, et kõik, kes saalis viibisid, tundsid mingit seost. Olgu, võib-olla need väikesed lapsed, kes on alla 15-aasta vanad ja väga Eesti ajaloost midagi ei tea, ei näinud seost, aga teised küll. Samasugust seost oleksid kindlasti näinud ka lätlased, leedukad, juudid, ukrainlased ja mitmed rahvad veel, kes kunagi on Nõukogude võimu tunda saanud. Või mõnda teist võõrvõimu. Sest tegelikult pole vahet, mis rahvusest olen mina või sina. Me kõik oleme inimesed. Samas arvavad ühed inimesed, et nemad on tähtsamad ja võimsamad, ning võivad teisi oma võimu alla allutada ning sundida sind tegema seda, mida tema tahab. Mu jutu mõte on see, et kindlasti kõnetas "Viiuldaja katusel" eestlasi väga tugevalt 27 aastat tagasi, kõnetab aastal 2016 ja kõnetab ka 27 aasta pärast. Jah, siis ei ole võib-olla piimamees see, keda need probleemid vaevavad. Võib-olla on see mõni IT-mees, aga fakt on see, et probleemid ja suhted on inimestel ikkagi ajast aega samasugused. Ning ilmselt see ongi põhjus, miks mõnda lavastust saab mängida sajandeid ja seda tuleb publik ikka vaatama, samas kui mõnda lavastust käiakse vaatamas ja võib-olla juba mõne minuti pärast enam ei mäletatagi, mida parasjagu vaadatakse.

Et see jutt siin nüüd väga süngeks ja morbiidseks ei läheks, kirjutan natuke positiivsemas võtmes edasi. Kuigi eelmisestest lõikudest võib jääda mulje, et tegemist on ühe perekonnatragöödiaga ja miks peaksid inimesed seda vaatama, siis päris nii see ei ole. Tevye on igati lõbus tegelane, kelle ütlemiste üle saab korralikult naerda. Samas on lavastuses ka üsna palju tänapäevast situatsioonikomöödiat ning kohati tundub, et tegelaste dialoogid on siit samast meie kõrvalt tänavalt üles korjatud. Seega ajatu lugu igas mõttes. Kui selline termin nagu komöödiamuusikal olemas on, siis ma nimetaksin "Viiuldaja katusel" selle nimega. Või siis muusikaline komöödia. Sest naerda sai ikka väga palju. Olgu siin kohal öeldud, et ma sain nutta ka päris palju. Aga see on minu viga. Lisaks humoorikatele dialoogidele, oli lavastuses palju selliseid efekte, mis pakkusid igas mõttes positiviseid emotsioone. Näiteks meeldis mulle väga see viiuldaja katusel, kes reaalselt istuski katusel lava kohal. Ma mäletan ähmaselt, et Vanemuise lavastuses istus viiuldaja ühe maja katusel, mis oli lavale ehitatud. Siin oligi ainult katus, mis rippus lava kohal trosside najal ja seal siis see viiuldaja istus ja mängis. Siis oli vanaema Tzeiteli vaim, kes tärkas nagu lava seest ja hõljus siis samuti lava kohal. Selles hõljumises pole midagi uut ja huvitavat, aga see valge kleit seal üleval lava kohal hõljumas, oli lihtsalt liiga efektne. Mitme meetri kõrgusest Fruma-Sarah vaimust ma ei hakka rääkimagi. Ja siis need tantsijad, kes seda ehtsat (vähemalt minu võhiku silmale tundus see ehtne) vene rahvatantsu tantsisid. Mulle lihtsalt meeldib see temperamentne tants, ükskõik kus ma seda ka ei näeks. Need samad tantsijad tegelikult tantsisid veel ühe tantsu nii, et neil olid pudelid peas. Ma alguses mõtlesin, et pudelid on kübara külge liimitud, sest muidu pole võimalik nii tantsida. Aga siis tuli tantsijaid juurde ja ma nägin, kuidas nad neid pudeleid kaabude peale panid. Aeg-ajalt ikka mõni pudel kukkus ära ka. Sellest hoolimata, oli elamus äge. 

Ja siis on need näitlejad. Ma ikka aeg-ajalt üllatun, milleks Eesti näitlejad võimelised on. Okei, ma tean jah, et Mait Malmsten oskab laulda. Mingit moodi. Siiski pean tunnistama, et ma olin veidi skeptiline, kui kuulsin et tema peaosalist mängib. Skeptiline olin ma veel tänase etenduse esimestel minutitelgi. Siis kui Tevye oma piimavankrit vedas ja om kurba elu kurtis, tekkis mul aga järsku meelemuutus. Ühel hetkel tuli selle vankriga Mait Malmsten, aga järgmisel hetkel oli seal samas kohas piimamees Tevye rollis ei keegi muu kui Jüri Krjukov isiklikult. Ma olen nii noor inimene, et mina pole oma ihusilmaga Jüri Krjukovit laval näinud. Küll aga mitmeid videosid ja telelavastusi, kus ta mänginud on. Ja siis oli ta minu ees, Estonia laval. Jüri Krjukov isiklikult. Mängimas seda sama rolli, mida ta 27 aastat tagasi mängis. Te arvate nüüd, et ma olen hulluks läinud. Ma võin kinnitada, et ei ole. Aga see muutumine, mis Mait Malmstenis toimus, oli minu meelest imeline. Ja seda Jüri Krjukovit oli laval kuni etenduse lõpuni. Ma pole vist ühtegi Malmsteni rolli varem nii palju nautinud kui seekord. Evelin Võigemasti olen Vanemuise "Evita"-s näinud, kuid neid rolle ei anna võrrelda. Minu meelest igati hea roll. Mul vist oli täna mingisugune deja-vu päev, sest kohati nägin ma ka Goldena Helgi Sallot, mitte Evelin Võigemasti. Siiski oli Võigemasti rohkem. Ilmselt oli see tingitud sellest, et Sallo oli Yentena pidevalt olemas. Võib-olla oleks lavastaja võinud Goldeks mõne natukene vanema näitleja võtta, sest kohati mind jäi häirima Golde ja tema tütarde vaheline olematu vanusevahe. Ma saan aru, et tol ajal saadigi lapsi noorelt, aga mitte päris nii noorelt, et ema ja tütred üheealised oleksid. Mulle isiklikult oleks meeldinud kui juudi pereema oleks ka natukene suurema kondiga olnud. Lihtsalt selleks, et ta jõuaks ikka maatööd teha. No ja siis oli laval veel kuulus ja armastatud Helgi Sallo. Mul käis ausalt mingi soe jutt seest läbi, kui Helgi Sallot laval nägin. Jah, ma olen siiani elanud nii, et pole teda laval näinud. Minu jaoks on ta siiani igal laupäevaõhtul Alma Peterson teleseriaalist "Õnne 13". Nüüd enam mitte. Tegelikult ma tundisn, kuidas tervest saalist mingi laine üle käis, kui Sallo lavale tuli. Kui Draamateatri grand old lady on Ita Ever, siis ma julgen väita, et Helgi Sallo on Rahvusooper Estonia grand old lady. Keda rahvas lihtsalt alati armastab. Ma siiski kahtlustan, et enamik on teda ka varem laval näinud ja lihtsalt teavad kui suurepärane laulja ta on. Ma tean ka, et ta on suurepärane laulja, kuid niimoodi otse teda laulmas oma ihusilmaga ma polnud näinud. Aga ikkagi Sallot laval laulmas näha ja kuulda oli minu jaoks elamus omaette. Peale tänast on mul lausa tunne, nagu ma oleks lisaks kosjamoor Yentele näinud laval ka omaaegset Pipi Pikksukka. Lausa lust oli vaadata, kuidas üks inimene nii särasilmil oma tööd teeb ja naudib. Kohati tundus, et ta oli oma rolli veidi üle võlli keeranud, aga see oligi see Pipi moodi väike vigur. Sallo osatäitmist vaadates tuli mul kohe meelde sügisene Estonia hooaja avaüritus, kus tehti "Savoy balli" näidisproovi ja seal oli Sallo nö lavastajana. Nüüd jooksis mul kohe paralleel selle vahel, mida Sallo tookord näitlejatele ütles ja mida ta nüüd ise laval tegi. Ma olen siiralt õnnelik, et mul õnnestus seda kõike täna laval näha ja kogeda. Ilmselt olid ka teised saalisviibijad sama õnnelikud, sest Helgi Sallo sai etenduse lõppedes tormilise aplausi osaks. Minugi poolt suur kummardus ja kniks talle.

Nagu ma alguses ütlesin, siis ma nii head elamust ei saanud, kui ma lootsin. Ma pean siiski tunnistama, et ma ei tea ise ka mida ma siis lõpuks ootasin. Sest tegelikult oli etendus SUUREPÄRANE. Näitlejad olid tasemel, lavakujundus oli vinge, oli nii tantsu, laulu, nalja ja naeru. Nagu ma varasemalt olen öelnud, siis kui minul silm märjaks läheb, siis on asi hea. Ma võin liialdamata öelda, et ma pole kunagi varem nii märgade ja punaste silmadega teatrisaalis istunud. Õnneks on saalis pime. Ja ma olin täiesti erapooletu. Kui Kiievi teema välja jätta. Ses suhtes, et lavastuses oli Kiiev üsna läbiv teema. Ka minul on oma teema Kiieviga, mis isegi mingis mõttes sarnaneb Perchiku olukorraga. Ma siiski vangi minekust pääsesin. Kuigi ega vist palju puudu ei jäänud. Aga mitte see ei ajanud mind nutma, see pigem tegi nalja. Lihtsalt seepärast, et mul tekkisid omad seosed ja mälestused. Ja ka see on minu puhul hea lavastuse tunnuseks, kui ma leian lavastusest midagi, mida oma isikliku eluga seostada. Seega kui on seosed oma eluga või silmad märjad, siis on tegemist hea etendusega. Seekord olid lausa mõlemad esindatud. Lisaks need flashback hetked aegadesse, kus mind ei olnud olemaski veel. Ja siis need külmavärinad, mis tekkisid siis kui koor esimest korda laulma hakkas. Järelikult oli tegemist väga väärt asjaga ja mul on tõsiselt hea meel, et ma tookord hetke emotsiooni ajel endale selle pileti hankisin. Ja et ma praktiliselt poole aastaga ära ei unustanud, et ma teatrisse pean minema ja piletit ära ei kaotanud jne. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et Rahvusooperist Estonia saab kõrgetasemelisi elamusi, mida mujalt ei saa. Ilmselt on juba maja aura selline. Ahjaa, see tore teatritunne oli ka täna olemas. See tunne, kus tahaks ise selles majas olla ja töötada. Kasvõi saaliteenindajana. Kuigi laval oleks toredam olla. Aga kuna mulle on elevant mõlema kõrva peale astunud ja jalgade asemel on mul kaks puust karku, siis ilmselgelt Estonia lavale mul asja pole. Kuigi jah, saaliteenindaja saab ju ka laval käia lilli viimas :)

Vot selliste mõtete ja emotsioonidega ma seekord lõpetan. Soovitan kõikidel, kellel veel pileteid pole Rahvusooper Estoniasse minna. Juuni etenduste piletid on küll välja müüdud, aga Augustis toimuvatele lisaetendustele on veel pileteid saada.

Rohkem infot leiab ikka Rahvusooper Estonia kodulehelt

SUVISEID TEATRIELAMUSI!

Loe edasi