Eneseabiõpik

 11. aprillil 2025 Draamateatri suures saalis

Foto: Draamateatri koduleht

Vaadates seda, mis viimasel ajal Draamateatri piletitega toimub, siis pean vist õnnelik olema, et ma Tiit Ojasoo uusimat lavastust “Eneseabiõpik” näha sain. Nimelt vaatasin mõni päev tagasi Draamateatri mängukava ja avastasin, et praktiliselt kõik nende etendused on välja müüdud. Mõne lavastuse üksikutele etendustele oli pileteid saada. Olles näinud nii Ojasoo “Macbethi” ja “Vend Antigone, ema Oidipust”, siis olid ootused „Eneseabiõpikule“ päris kõrged ja ootasin teatriõhtut nii nagu ma pole tükk aega ühtegi lavastust enam oodanud. Et nüüd kohe kõik ära rikkuda, siis ilmselt võtab kogu teatriõhtu väga hästi kokku minu etenduse järgne vestlus vennanaisega:

Vennanaine: „Kuidas teater oli?“

Mina: „eee (lisa siia kaks minutit vaikust). See vaikus vist räägib ise enda eest. Aga mulle meeldis see eelmine lavastus (Macbeth) väga palju rohkem. Tundub, et mulle väga ei meeldinud.“

Tegelikult on igal inimesel õigus oma arvamusele ja seda arvamust pole vaja põhjendada, aga ma ma ikkagi üritan. Peamiselt seetõttu, et äkki keegi loeb minu põhjendusi, miks mulle lavastus ei meeldinud ja otsustab, et need on täpselt need asjad, mis talle teatri juures meeldivad ja see lavastus võiks olla see, mis talle meeldida võiks. Ilmselt meeldib lavastus kõigile neile, kes omal ajal NO99 lavastusi nautisid. Ma ise pole küll ühtegi NO99 lavastust teatrilaval näinud (mõnda etendust olen salvestuselt näinud) ja seega on võrdlemine ehk veidi vägivaldne. Sel ajal kui NO99 aktiivselt tegutses, polnud ma veel nii suur teatrisõber, et Tallinnasse teatri pärast sõita ning lisaks polnud see ka väga minu stiil. Stiil on ilmselt ka peamine põhjus, miks mulle käesolev etendus nii suurt rahulolu ei pakkunud, nagu ma ootasin.

Ega tegelikult lavastusel midagi väga viga ei olnudki. Lihtsalt mõned asjad jäid mind häirima ja tekitasid küsimusi, mis veidi kogu elamust mõjutasid. Näiteks häiris mind see, et vaatused polnud võrdsed. Esimene vaatus kestis umbes tund ja 45 minutit ja siis teine vaatus oli umbes tunnike. Otseselt see pikk esimene vaatus polnudki häiriv, sest tegelikult oli esimest vaatust päris huvitav vaadata ja ma ootasin, et mis nüüd edasi saama hakkab. Häiris just see, et teine vaatus hakkas venima ja polnud enam sama energiaga kui esimene. Kuigi ajalises mõttes oli teine vaatus lühem, siis ma ikkagi kogu aja ootasin, et millal teises vaatuses elu laval käima läheb ja see venimine lõpeb. Mina igatahes teise vaatuse ajal enam väga keskenduda ei suutnud ja suuresti jäi kogu teise vaatuse sisu mulle segaseks. Ma tahaks loota, et ma võin selle enda väsimuse arvele panna ja viga oli minus, mitte lavastuse kontseptsioonis.

Teine asi, mis mind veidi häiris, oli ilmselt ka minu enda pinnapealsest eeltööst tingitud. Nimelt olin kuidagi loonud endale illusiooni, et lavastus räägib eneseabiõpikutele tuginedes erinevatest probleemidest, millega täiskasvanud inimesed oma elus kokku puutuvad. Eneseabiõpikuid küll kasutatakse ja neid tsiteeritakse päris palju, aga rõhk on paarisuhtel ja armastuse erinevatel nüanssidel ning nendega seotud probleemidel. Selles mõttes on äratundmist nii meestele kui naistele ja mõne teema üle tehakse mõnusalt iroonilist nalja. Näiteks stseen kus mees (minu mäletamist mööda oli see Tambet Tuisk, aga võis vabalt olla ka Rasmus Kaljujärv) luges ette mis tal kõik olemas on ja mida ta naisele jagada võib kui nad suhtesse astuvad. Raha, maja, uhke auto, hea töökoht jne. Ja siis hakkas naine rääkima, et mida tema mehele vastu saab lubada ja oli hetke vait, sest tal polnud ei raha, uhket autot ega midagi muud nendest näiliselt ahvatlevatest asjadest, mida mees lubas. Kuni teised hakkasid talle ette ütlema, et sa oled noor, sa oled naine, sa oled ilus jne. Täpselt nii lihtsalt saigi sellest suhe, sest mehel olid olemas need asjad, mis naist tema poole tõmbasid (jõukus) ja naisel kena välimus, mis jällegi sobis mehele. Ühelt poolt oli see irooniline, aga kui ühiskonnas ringi vaadata, siis on selliseid suhteid väga palju.

Sarnaseid humoorikaid stseene oli terve esimene vaatus täis ja kogu aeg sai naerda. Veel meeldis mulle väga lavastuse muusikaline kujundus, mida esimeses vaatuses oli minu hinnangul rohkem kui teises osas. Mäletan enda noorusest, et mingi periood olid hästi populaarsed videod, kus rääkimise asemel lõigati video heli jaoks kokku erinevatest lauludest sobilikud fraasid. Esimene vaatus meenutas veidi mulle neid videosid, sest hästi palju oli kasutatud erinevaid laule, mis räägivad kas armastusest või naistest. Seda oli lihtsalt lahe vaadata, kuidas mõned näitlejad tuttavaid laulusõnu rääkides või hoopis teise meloodiaga esitasid. Mõni esitus oli nii kaasahaarav, et oleks kohe kaasa laulda tahtnud ja jala võttis vägisi tatsuma.

Lisaks laulule tegi esimese vaatuse huvtavaks ka pidev lavaline liikumine. Ojasoo lavastused on minu meelest juba selle poolest tuntud, et ta paneb näitlejate füüsilised võimed proovile. Pealtnäha ei toimunud sel korral laval midagi ekstra füüsilist, aga kõrgete kontsadega pehmel diivanil tasakaalu hoida pole kindlasti kergete killast ülesanne. Kuna ma istusin teises reas oli väga hästi näha ka see, kui higised näitljad tegelikult laval ringi möllamisest olid. Suurem osa esimese vaatuse tegevusest toimuski suure keset lava oleva valge diivani peal või ümber ja praktiliselt kogu esimese vaatuse aja olid näitlejad liikumises. Teine vaatus oli selles osas esimese vaatuse vastand, et enamuse ajast näitlejad lihtsalt seisid laval ning esitasid filosoofilisi tekste ja aeg-ajalt muutsid oma asukohta. Ilmselt on see kontrast ka üheks põhjuseks, miks mulle etenus igav tundus. See viimane osa jäi lihtsalt värskemalt meelde. Samas eks see ole suhetes samuti, et alguses on kõik põnev ja siis tekib mingi rutiin, mille tõttu esialgne põnevus suhtes ära unustatakse.

Näitlejad olid muidugi kõik superägedad ja eelkõige lauludele mõeldes oli mul hea meel, et külalisena tegi lavastuses kaasa Tallinna Linnateatri näitleja Evelin Võigemast, kellel on väga võimas lauluhääl. Veel meeldis mulle Hanna Jaanovits, kes on ilmselt mu viimase aja suurim lemmik ja mul on hea meel, et Draamateater talle huvitavaid rolle pakub. Mul on hea meel, et Ojasoo on trupi moodustanud nii Draamateatri koosseisulistest näitlejatest kui sinna lisanud ka neid näitlejaid, kellega ta varasemalt on pikalt koostööd teinud (nt Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljujärv) ja kes igapäevaselt Draamateatri koosseisu ei kuulu. Selline kooslus, kes igapäevaselt koos ei tööta, pakub minu meelest publikule huvitavamaid teatrielamusi, sest näitlejad pole teineteisega nii palju koostööd teinud ja seetõttu sünnivad huvitavad osatäitmised. Tegelikult oli näha, et trupil oli laval koos lõbus olla ja päris mitmeski kohas ei saanud ma aru, kas see lõbusalt vaba õhkkond oli hea näitlemine või tegelikult oligi trupil koos vaba ja lõbus laval olla. Eks siin võis oma väikene osa olla ka pidevalt voolaval šampanjal, sest šampanjapudelite korgid muudkui paukusid laval.

Kaaskülastajate käest kuulsin kiidusõnu ka Aldo Järvsoo loodud kostüümide kohta. Kindlasti on tunda, et laval näha olevad kostüümid on veidi rohkem esktra, kui ehk tavapäraselt laval nägema oleme harjunud. Laval näeb nii erinevat nahka (või nahaimitatsiooni) kui ka sädelust mis mõlemad mõjuvad veidi nagu kõrgklassimood. Mingi hetk sain aru, et ma pole laval rääkitavat testi enam ammu kuulanud, sest ma olin kostüümide detailidesse süvenenud.

Olles nüüd selle postitusega lõppu jõudnud, leidsin end mõtlemast et mis mulle siis selle lavastuse juures ei meeldinud. Praegu seda kirjutatud teksti lugedes tundub mulle endale küll, et ma jäin lavastusega rahule. Ilmselt mind häiriski kõige rohkem lavastuse kõrge kunstiline tase, milleni mina ei küündi ja seega jäid mitmed asjad mulle segaseks ja arusaamatuks (nt kogu teise vaatuse kontseptsioon) ja ma lihtsalt ei oska lavastust kuidagi tõlgendada. Tegelikult pole tegemist kindlasti mitte halva lavastusega, vaid mulle lihtsalt meeldib veidi teistsugune teater rohkem. Kindlasti kõikidele Ojasoo fännidele meeldib see lavastus ka ja ehk sobib see aseaineks nendele inimestele kes NO99 lavastusi taga igatsevad. Seda muidugi juhul kui järgmisel piletite müümise päeval õnnestub sügiseks pileteid saada. Tundub, et see Draamateatri piletite jahtimine on juba ka eraldi spordiala.

 

Lavastaja ja lavakujundus: Tiit Ojasoo
Tekst: trupp
Dramaturg: Eero Epner
Kostümikunstnik: Aldo Järvsoo
Helikujundaja ja laulude seaded: Jakob Juhkam
Valguskujundaja: Rommi Ruttas
Praktiseeriv dramaturg: Joosep Lõhmus (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)
Osades:
Hanna Jaanovits
Rasmus Kaljujärv
Hilje Murel
Karmo Nigula
Mirtel Pohla
Gert Raudsep
Emili Rohumaa
Ursel Tilk
Tambet Tuisk
Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater)
 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Armunud Shakespeare

9.augustil 2017 Eesti Draamateatris

Pilt pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Üle pika aja on jälle mul teatrist põhjust kirjutada. Suvi libiseb kuidagi kiiresti käest ja nii ei olegi ma peaaegu ühtegi lavastust näinud, mida ma näha tahtsin. Vahel pole ka isu teatrisse minna, kuigi võimalust oleks. Kolmapäeval lihtsalt tuli teatriisu väga järsku peale ja nii ma teatrisse jõudsingi. Vähemalt saab linnukese kirja teha, et augustis on teatris käidud. Minu meelest need spontaansed teatrikülastused ongi kõige paremad. Nii ka sel korral.

Kui ma sügisel nägin, et Draamateater mängib "Armunud Shakespeare", siis mind jättis see lavastus täiesti ükskõikseks. Lihtsalt ei tundunud kuidagi minu sorti lugu olema. Ma eelistan pigem kaasaegset draamat, mitte mingit keskaegset lugu. Nagu postituse päise pildilt näha on, siis tegemist oli üsnagi keskaegse looga. Vähemalt nii ma piltide põhjal toona arvasin. Sest mida muud ma lavastusest ikka enne esietendust teadsin. Sisu ka olin lugenud, aga Shakespeare seostub mulle värssvormis rääkimisega ja selle austaja ma väga pole. Nii ma siis olingi kindel, et minu jaoks see lavastus kohe kindlasti ei ole. Kolmapäeval oli aga järsku tulnud teatrisoov nii suur, et ma teadsin kohe, mida ma vaatama lähen. Kell 14.30 ostsin bussipiletid, siis teatripileti ja juba tunni pärast istusin bussis, et Tallinnasse sõita. See on küll mu kõige spontaansem teatri külastus. Aga see oli vajalik, sest Draamateatri uksest sisse astudes oli mul üle pika aja väga hea kodune tunne. Hoolimata sellest, et mingi trikirattur just vahetult enne minu teatrimaja ette jõudmist rattaga kusagilt kõrgustest trepikäsipuu peale maandus ja sealt mulle selga oleks lennanud, kui ma kiire karjatuse saatel kõrvale poleks hüpanud. 

Igatahes see pisike viperus mu tuju rikkuda ei suutnud. Ma teadsin juba enne etenduse algust, et sel korral jään ma rahule. Ja jäin ka. Kuigi esimese minuti jooksul tekkis mul tunne, et see lavastus pole ikka minu jaoks ja miks ma seda vaatama tulin. Nimelt oli lava pime ja ma sain aru ,et seal toimub mingi tegevus, kuid ei näinud midagi. Siis hakkas keegi laulma ja ühele lauluhäälele järgnes terve koor. Sel hetkel oli küll mu ainus mõte, et loodetavasti ei lähe terve etendus sama moodi edasi. Siiski kui lava valgemaks läks ja ma hakkasin nägema, mis laval toimub, siis kadus ka vastumeelsus. Mida edasi lugu läks, seda põnevamaks asi läks ja seda elavamaks ma muutusin.

Lavastus ise räägib noorest William Shakespearest, kes vaevleb kriisis ja ei suuda kuidagi näidendeid kirjutada, kuigi ta on mitmele teatrimehele lubanud näidendi kirjutada. Nii ta siis lubab ühele ja lubab teisele, et ta kirjutab komöödia Romeost ja mereröövlitest. Aga näidend ei edene, sest tal puudub muusa. Samal ajal on üks rikkast perest pärit neiu teatrist väga huvitatud ja maskeerib end poisiks, et uue lavastuse proovidele minna. Ning ühel hetkel leiab William endale muusa ja nii hakkab ka tema loometöö edenema. Laias laastus saab rikkast Viola de Lessepsist Will Shakespeare muusa ja lugu Romeost ja mereröövlitest ei ole lõpuks komöödia, vaid tragöödia. Kui ühe lausega lavastus kokku võtta, siis on tegemist ühe võimaliku variandiga, kuidas sündis William Shakespeare näidend Romeost ja Juliast. Ma seda ei hakka siin detailselt kirjeldama, et kuidas Violast Williami muusa saab, keda huvitab, läheb vaatab ise järgi. Kindlasti ei tasu kõnealust teatrilavastust võtta tõena, et just nii sündiski Romeo ja Julia näidend, vaid tegemist on väljamõeldisega.

Kui ma esimeste minutite jooksul arvasin, et no ikka kohe kuidagi ei sobi see lavastus minu maitsele, siis mida kauem ma saalis istusin, seda rohkem mulle laval toimuv meeldima hakkas. Esiteks need kostüümid. Pildil küll pole ühtegi uhket ballikleiti näha, kuid ma arvan, et pole olemas ühtegi naist, kes poleks tüdrukuna unistanud suurest printsessikleidist ja seega teavad, millist ballikleiti ma mõtlen. Ikka neid kleite, kus suur ja puhvis taguosa on ja mille ülemine osa koosneb korsetist. Ja just selliseid kleite naised antud lavastuses kannavadki. Ja mehed ka. Lisaks on omaette vaatamisväärsus mehed sukkpükstes. Mulle isiklikult küll mehed sukkpükstes väga nalja ei tee, aga kui sa ikka näed laval meest mustades siidist sukkpükstes, siis võtab suu muigele küll. Ega meeste kostüümid naiste omadele palju alla ei jäänud. Valged suured kraed, uhked keebid, säärsaapad ja kirevates värvides kuued ja puhvpüksid. Kõik kostüümid, lavakujundus ja muusika kokku lõidki mulje nagu ma viibiksin keskajas. Või kui päris aus olla, siis vähemalt minu kujutluspildis (mille on loonud erinevad pildid ajalooõpikutest) kandsid keskajal inimesed selliseid riideid, nagu "Armunud Shakespeare" lavastuses näha võib. Eriti meeldisid mulle kõrtsi stseenid. Seal oli kogu tegevus hoogne ja tempokas. Mulle lihtsalt meeldib laval tempokas ja hoogne tegevus, kuigi kui kogu lavastust nii intensiivse tempoga mängida, siis võib see näitlejatele päris koormav olla. 

Mingil hetkel tundus mulle isegi, et praegusel hetkel oli lavastus liiga tempokaks tehtud ja et näitlejad jõuaksid riideid vahetada, olid vahepalaks väikesed laulud või siis pillimäng. Esimeses vaatuses mulle pillimäng ja laul isegi meeldisid, kuid teises vaatuses jäi mind liigne muusika kasutamine häirima. Kohati tekkis mul tunne, nagu ma oleksin muusikali vaatama sattunud. Mitte, et mulle muusikalid ei meeldiks, aga ma olin valmistunud sõnalavastust vaatama. Mis seal salata Marta Laane piiksuva häälega kõva laulmist oli päris huvitav vaadata. Ega seegi tegelikult halb pole, et näitlejate võimekust laulude ja pillimänguga proovile pannakse. Ma ei väsi kordamast, et Eesti näitlejad on andekad, aga minu jaoks lihtsalt sai kogu seda muusikalist osa ühel hetkel liiga palju. Ma arvan, et mingil määral oli suur muusika hulk mõjutatud Georg Malviuse muusikalide lavastamisest. Lihtsalt selles osas, et ta on harjunud rohke laulu ja pillimängu kasutamisega. 

Küll aga meeldib mulle Malviuse juures see, et ta oskab kõik näitlejad nii hästi koos mängima panna. Kavalehes oli ka intervjuu Malviusega, kus ta kiitis Eesti näitlejate ansamblimängu. Ja mulle tõesti tundub, et ta oskab selle ansamblimängu eriti hästi tööle rakendada. Kuigi laval oli kohati ikka väga suur hulk näitlejaid, siis kõik nad olid oma kohal ja mitte keegi neist ei tundunud üleliigsena ja samas jäid kõik samal ajal millegagi silma. Selleks, et kõige paremini aru saada mida ma mõtlen, tuleb ise seda lavastust vaatama minna. Või kui keegi on mõnda teist Malviuse lavastust näinud, siis see saab aru küll, mida ma mõtlen. Vahepeal on mul teatris olles tunne, et mõni näitleja mängib teist üle, kuid sel korral olid küll kõik minu silmid sama tähtsad. Isegi raske on öelda, et kes peaosa mängis. Kuigi kogu lugu keerles William Shakespeare ümber, siis ma ei tahaks öelda, et Karmo Nigula oli peaosas. Minu meelest oli tema sama oluline, nagu oli Gido Kanguri kehastatud teatriomanik, kes käis laval võrdlemisi vähe. Etendus ei oleks olnud sama kui üks neist oleks puudu olnud ja mõlema tegelaskujud andsid etendusele värvi.

Kui ma juba kiidulaulu kirjutan, siis tahaksin kiita ka Malviuse otsust Indrek Sammul lavastusse kaasata. Kes siis muu, kui mitte Indrek Sammul sobiks keskaegse mõõgavõitluse stseeni. Olgu-olgu tegelikult olid Indrek Sammul ja Rein Oja ka teistele näitlejatele lavavõitluse selgeks teinud ja nii välkusid laval ikka päris pikalt erinevad mõõgad ja pussid. Ma pöörasin aga erilise hoolega tähelepanu Indrek Sammuli lavavõitlusele ja siis hakkasin vaatama, kuidas teised võitlevad. Minu võhiku silm igatahes mingit vahet ei märganud. Eriti üllatunud olin ma selle üle, et Piret Krumm ka mõõgaga vehkis. Ma vist ei olegi varem päris õiget lavavõitlust näinud ja see oli päris nauditav. Hakka või mõtlema rohkem selliste lavastuste vaatamise peale. Siiski natukene igav oli selles mõttes küll, et keegi vigastada ei saanud ja vahepeal tundus, et see vehklemine algas küll suure probleemi pärast, aga lõpp vajus kuidagi ära ja vehklemine siis ei selgitanudki välja, et kes ikkagi on võitja. Ma ikka olen aru saanud, et igasuguseid mõõgavõitlusi peeti selleks, et võitjat välja selgitada. Kuidagi pingevaba tundus see võitlus minu jaoks, oleks võinud rohkem põnevust kerida ja näiteks mõned ootamatud mõõgavõitlused teha.

Minu kõige suuremad hirmud lavastusega seoses olidki teema ja lavastuse pikkus. Natuke hirmutav tundus kolm tundi teatris istuda ainult ühe vaheajaga. Kui ma eelnevalt kirjutasin, et teema tegelikult oli huvitav ja polnud nii ajalooline, nagu ma kartsin, siis osutus ka hirm pika etenduse ees tühiseks. Esimene vaatus läks nagu lennates ja kuigi mulle tundus, et teine vaatus oli veidi aeglasem ja seal ei toimunud nii palju sündmusi, siis läks ka teine vaatus liigagi kiiresti. Kui näitlejad lavale kummardama tulid, siis ma sain aru, et nüüd ongi kõik. Oleks ikka veel ja veel tahtnud vaadata. Sellist hetke ei tekkinud küll kordagi, et ma oleksin leidnud end kella peale mõtlemas. Kindlasti oli etendus kaasahaarav eelkõige publikule mõeldud pisidetailide pärast. Naerda sai ikka päris korralikult. Näiteks stseenis, kus Will on koos Marlowe´ga Viola rõdu all ütleb Marlowe Willile, et helista talle. Tänapäeval täiesti loomulik asi, aga ajal, kus naised ei tohtinud isegi mitte teatrilaval olla, polnud keegi helistamisest kuulnudki. Või kui keegi Veronat mainis, siis ohkas Marlowe alati: "Jälle see Verona!". Mulle tundus, et sellega vihjati meie Eurovisiooni loole. Kuigi sel ajal kui etendus sügisel välja toodi, vist polnud keeg Verona laulust väga midagi kuulnud. Aga teadupärast näitlejad improviseerivad ka vahel ja vahe lmuudab ka lavastaja teksti kaasaegsemaks. Seega võta nüüd kinni, mis see nüüd siis oli. Mis seal salata, kui sul astub mees lavale suure ballikleidi ja valge parukaga, siis on ka ikka naljakas. Tegelikult neid pisikesi nüansse, mis naerma ajasid oli ikka päris palju ja ma ei mäletagi nüüd tagantjärele enam kõike. Parem ongi, et ma ei mäleta. Saavad kõik teatris ikka millegi üle üllatuda.

Kui ma tavaliselt pole mõningate näitlejatega etenduses rahul, siis sel korral toimis kogu trupp ühise ansamblina (nagu ma juba eespool mainisin) ja ma ei hakkagi eraldi kedagi välja tooma, et kes meeldis ja kes ei meeldinud. Kõik meeldisid. Eriti aga jäi mulle sel korral Piret Krumm silma. Peaks endale väikese meeldetuletuse panema, et teda võiks teatrilaval rohkem teadlikult vaadata. Siiani on ta niiöelda lihtsalt juhuslikult mänginud mõnes etenduses, mida ma vaatamas käinud olen. Aga ta tundub huvitav ja andekas näitleja olevat, peab kohe teadlikult valima mõne lavastuse, milles ta mängib. Karmo Nigula Willi rollis mulle ka meeldis. Ma loodan, et uuel hooajal on teda võimalik veel mõnes minule sobivas lavastuses näha. Hetkel Karmo kohta väga pikka kiidulaulu ei oska kirjutada, kuid kindlasti tasub see nimi nii minul, kui ka teistel teatrikülastajatel meelde jätta.

Ainus, mis mind kogu lavastuse juures lõpuks häirima jäi oli laval käinud väike koer. Või õigemini mind häiris see, et esimese vaatuse alguses see koer pidevalt haukus lava taga ja seda oli saali kuulda. Sel hetkel ma muidugi ei saanud aru, et miks see koera haukumine taustaks on ja mulle tundus, et see ei sobi lavastuse süžeega hetkel. Kui see koer aga lavale tuli, siis ma sain vähemalt aru, et mis koera haukumine see oli. Kuigi kui päris aus olla, siis mulle jäi ikkagi selgusetuks, miks see koera lavale toomine vajalik oli, sest minu meelest poleks väga vahet olnud kas Guido Kangur jalutab laval elusa koeraga või mängukoeraga.

Mu ainus mõte oli see, et äkki see päris koer oli lihtsalt publiku rõõmustamiseks. Juhul, kui keegi Draamateatrist peaks seda postitust lugema, siis palun võtke teadmiseks et lavastus ei vaja seda koera. Minu meelest on tegemist täiesti suurepärase ja toreda lavastusega, millest peaks igas vanuses ja igasuguste huvidega inimene endale midagi huvitavat leidma ja elusa koeraga pole küll vaja kedagi meelitada. Mõned etendused veel toimuvad, seega soovitan kõigil vaatama minna. Ka nendele soovitan, kes muidu ajaloo- või ajastuhõngulisi lavastusi veidi kardavad. Päris alglassiealiste lastega vast ei tasu tõesti vaatama minna (kuigi minuga koos oli küll kaks u 10 aastast poissi teatris) lihtsalt sel põhjusel, et nad ei pruugi suuta kolm tundi paigal istuda. Samas nendele kahele poisile paistis etendus vägagi meeldivat. Eks igaüks tunneb oma lapsi ja teab, kas tahab lapsed kaasa võtta või mitte.

Mina igatahes soovitan soojalt. Saate hea tuju ja ei pea muretsema, et kas Eesti ilm lubab suvelavastust nautida või mitte.

Autor: Marc Normani ja Tom Stoppardi stsenaariumi on adapteerinud Lee Hall
Tõlkinud: Anu Lamp
Lavastaja: Georg Malvius
Kunstnik: Ellen Caims
Valguskunstnik: Palle Palme
Helilooja: Rasmus Puur
Koreograaf: Maiken Schmidt
Lavavõitluse seadjad: Indrek Sammul, Rein Oja
Mängisid:
Karmo Nigula - Will Shakespeare
Mait Malmsten - Kit Marlowe; Leedi Capuletti
Piret Krumm - Viola de Lesseps
Ülle Kaljuste - Amm
Indrek Sammul - Ned Alleyn; Mercutio
Christpher Rajaveer - Sam; Julia
Kristo Viiding - Fennyman
Tiit Sukk - Ralf; Amm
Robert Annus - Nol; Benvolio
Liisa Saaremäel - Kate
Andrus Vaarik - Philip Henslowe
Maria Klenskaja - Kuninganna Elizabeth
Marta Laan - Molly; riietajapreili Siva
Markus Luik - Wessex
Taavi Teplenkov - Lordkammerhärra Tilney; söör Robert de Lesseps
Guido Kangur - Burbag
Kaspar Kiisk - John Webster
Lauri Liiv - Wabash
Hendrik Toompere jr - Paadimees
Veljo Reinik - Tybalt

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta leiab Draamateatri kodulehelt SIIT

Loe edasi

Aabitsa kukk Eesti Draamateatris

09.septembril 2015 Eesti Draamateatris suures saalis

Pilt pärit Google pildiotsingust

Autor ja lavastaja: Andrus Kivirähk

Mängis: Tõnu Oja

327. Just nii mitu korda on Tõnu Oja üles astunud Maunona. Etendust on mängitud alates aastast 2004 ja praegu on aasta 2015. Eile oli etenduse "Aabitsa kukk" viimane etendus. Ja mina olin üks nendest, kes sellest viimasest etendusest osa sai. Võib vist vahelduseks esietendustele ka päris viimaseid etendusi vaadata, siis on kindel et näitleja(te)l on tekst korralikult selge ja etendus juba nö "sisse mängitud". 

Ma isegi ei mäleta enam, millal ma esimest korda sellest etendusest kuulsin. Ehk oli see aastal 2004 kui toimus esietendus või oli see hoopis aastal 2009 kui etendus Riias toimunud monoetenduste konkursilt mitu auhinda sai. Ma mäletan ainult seda, et etendusest näidati televiisoris katkendit ja ma teadsin, et seda tahaks näha. Aga kes see siis Tallinnasse teatrisse läheb. Seda enam, et sel ajal elasin ma Põlvamaal ja autot ei omanud. Seega tundus tõesti hullumeelne ettevõtmine. Nüüd olen ma vist siis hullunud, et selle triki ära tegin. Samas pole ma viimasel ajal seda väga salanud ka, et ma olen teatrihull. Aabitsa kuke piletitel olen pidevalt silma peal hoidnud, kuid häda oli selles, et kõik etendused olid koguaeg välja müüdud. Siis tuli teade, et toimuvad viimased etendused ja ma hankisin endale raamatu ja DVD, et etendusest kasvõi niigi palju osa saada. Mida muud sa ikka teed, kui kõik etendused koguaeg on välja müüdud ja siis tuleb veel välja, et need eteendused, mis mängukavas on, ongi viimased. DVD kahjuks osutus pettumuseks, kuna see oli ainult helisalvestis, kuid raamat oli hea. Sain endale kohe mitu tsitaati kirja pandud. On Kivirähk siis kunagi halvasti kirjutanud? Minu meelest on tal alati kõik raamatud head, seega pole ka imestad et see raamat hea oli. Igatahes kunagi kevadel või suve alguses või millalgi seal kandis avastasin ma, et Eesti Draamateater teeb Aabitsa kukele kaks päris viimast lisaetendust ja kodulehekülje andmetel polnudki veel etendused välja müüdud. Nii ma endale siis kiiresti piletid hankisin. Ja eile oli lõpuks see päev, kus ma etenduse ära nägin, selle 327. ehk päris viimase etenduse.

Seekord läksin ma teatrisse veidi teisiti kui tavaliselt. Mul puudusid igasugused eelarvamused ja ootused/lootused. Ilmselt oli oma osa ka selles, et ma veidi tõbine olin. Ei viitsinud väga uurida inteernetist ja mõelda, et mis mind siis täpselt ees ootab või milline etendus olla võiks. Tegelikult ma siiski vist mõtlesin, et tegemist peab olema hea etendusega. Mul on see kiiks, et kui ma mingisugust katkendit etendusest kusagil näen või keegi ütleb, et on hea, siis ma alateadvuses lähengi selle mõttega teatrisse, et ongi kohe maailma parim etendus. See on väga halb kiiks, sest teinekord on pettumus ikka päris korralik. Seepärast olen üritanud võimalusel ilma igasuguste eelarvamusteta teeatrisse minna. Lihtsalt selleks, et etendusega nö "puhtalt lehelt" alustada. Ühel hetkel saalis istudes, ei saanudki ma aru et etendus juba pihta hakkas. Saal oli valge ja mul istusid inimesed ees ning seega ma kõiki lava nurkasid ei näinud ja ei pannudki tähele, et Mauno (Tõnu Oja) juba laval on. Esialgu ta lihtsalt pobises seal laval midagi omaette ja ma mõtlesin, et oi kui tore. Kas ma sellepärast siis tulingi haigena nii pika maa teatrisse, et viimastes ridades istuda ja tekstist ka midagi aaru ei saa. Õnneks see tunne oli vist mõned sekundid ja kokkuvõtteks on mul ääretult hea meel, et ma teatrisse läksin. Tekst tuli mingis osas mulle tuttav ette, kuna olin raamatut lugenud, siiski sain etenduse lõpuks aru et väga palju oli ka meelest läinud. 

Etendus ise oli tüüpiline komöödia. Tegelikult vist päris tüüpiline ei olnud, kuna mingeid tegelasi seal omavahel segamini ei aetud. Naerda sai vist enamuse ajast. Kivirähk lihtsalt oskab nii hästi kirjutada, et tekst ajab naerma või on võimalik ühte süütut fraasi väga mitmeti tõlgendada. Muidugi ei tähenda see veel seda, et hea tekst teeb hea etenduse. Kindlasti oli oma roll ka selles, et Kivirähk oli lavastaja ja seega sai ta tüki just niimoodi ellu äratada, nagu ta seda kirjutades oma vaimusilmas nägi. Muidugi Tõnu Oja mängis ka lihtsalt ülihästi. Kuna etendust on mängitud ka Maalisaalis, mis on kordades väiksem, siis nõudis suures saalis mängimine ka näitlejalt kordades rohkem pingutust. Seda enam, et etenduses oli päris palju nö publiku kaasamise kohtasid. Küll kiitis Mauno esireas istunud naise botikuid, uuris ühelt mehel mida tähendab keemia, pakkus esireasistujaile oma pudi (piima sisse pudistatud sai) süüa või tahtis sealt kedagi musitada. Rääkimata siis sellest, et publikule oli alalõpmata vaja aabitsast pilte näidata või lasta publikul aabitsas olev salm pähe õppida. Publikule paistis selline kaasamine meeldivat. Ma küll ei näinud esiridades istuvate inimeste nägusid, kuid ülejäänud saal küll vappus naerust. Mina ilmselt esireas nii õnnelik poleks olnud, aga samas mine sa tea. Oleks endal ka see "kiiks" ära käinud ja oleks ehk veelgi rohkem kaasa läinud, kui Mauno oodanud oleks. Aga see selleks. 

Pean vist mainima, et pole Tõnu Ojat varem teatrilaval näinud. Tegelikult Tracy Letts´i "Augustikuus" nägin, aga seal mängis ta mu meelest mingisugust tuhvlialust ja kuna tal oli nii võimukas naine, siis tema roll mulle sealt väga meelde ei jäänud. Pigem seostub ta mulle omaaegse ETV seriaali "Pätu" pereisaga. Mauno ja pereisa "Pätus" olid ikka täiesti erinevad tegelaskujud. Välimus võib-olla oli ainult sarnane. Ühesõnaga sai Tõnu Oja end laval väga mitmest küljest näidata, mis teadupärast ühe monoetenduse mõte ongi. Valdavalt oli tegemist siiski ühe "ullikese" mängimisega, kuid väga hästi joonistusid välja erinevad emotsioonid. Miks teda rohkem komöödianäitlejana ei kasutata?

Lugu ise rääkis ühest lihtsast ja vaesest mehest Maunost. Mauno on koolis käinud. Lausa kaheksa aastat. Esimeses klassis. Istus tagumises pingis ja luges aabitsat. See on ainus raamat, mis tal kodus on ja millest ta kogu oma tarkuse saanud on. Siis kui Maunol habe kasvama hakkas, ei lubanud õpetaja tal enam kooli minna. Kunagi oli Maunol ka vanaema, kuid see jäi haigeks ja suri ära. Nüüd hoolitseb Mauno eest onu Paul. Onu Paul on ka vaene mees. Seepärast on Maunol ja onu Paulil väike saladus. Aga seda, mis saladus neil oli, ma ei ütle. Kes tahab teada, otsib raamatukogust raamatu Andrus Kivirähk "Aabitsa kukk" ja loeb sealt ise täpsemalt. 

Tänapäevased inimesed ilmselt ei ütleks, et Mauno oli lihtne inimene. Tegemist oli kõige lihtsama lollikesega või siis puudega inimesega, nagu tänapäeval armastatakse öelda. Meile ju meeldib kõike ja kõiki sildistada. Samas, kas me alati peame kõiki sildistama. Ehk oleks vahel just kasulik mõne sellise inimesega tuttavaks saada. Miks? Kasvõi ainult sellepärast, et nad on palju ausamad ja siiramad, kui meie. Või äkki see ongi põhjus, miks me neist eemale hoiame, et me sisimas teame et nad ütlevad kõik ilma keerutamata välja ning me kardame kuulda enda kohta käivat karmi tõde. Mina igatahes istusin saalis ja mõtlesin, et küll oleks tore Mauno sugune lihtne inimene olla, sest ma olen alati arvanud, et sellistel inimestel on kergem elada. Nad ei pea pidevalt mõtlema sellele kuidas midagi öelda või teha. Nad lihtsalt võtavad kätte, teevad või ütlevad selle asja ära ja ongi kõik, eluga saab edasi minna. Niimoodi oli Mauno kõige suuremaks mureks see, et tal ei ole botikuid. Kui keegi talle botikud oleks toonud, oleks ta nii õnnelik olnud ja ilmselt poleks elult tükk aega midagi paremat osanud tahta. Ma isegi mõtlesin etenduse käigus, et nii tore oleks etenduse lõpuks lillede asemel lavale botikud viia. Sellisele ideele, suudan vist ainult mina tulla.

Tulles nüüd siiski etenduse juurde jälle tagasi. Kuna laval oli ainult üks näitleja, siis ma olen üllatunud, et Tõnu Oja selle lava nii hästi suutis ära täita. Ainult mingi hetk keset etendust tundsin ma end saalis kohmetult, kui ta lihtsalt niisama lava taha kadus. Laval oli tükk tühja vaikust, siis tuli Tõnu tagasi ja kutsus Andut (Andrus Kivirähk) mõned korrad ning kadus uuesti lava taha. Ma ei saanudki aru, mis selle point oli ja see vaikus oli ka nii pingeline. Oleks siis kasvõi mingisugust muusikat lastud. Enne vaheaega kippus mul siiski ka tähelepanu hajuma ja ma ei suutnud enam teksti haarata. Pigem arvan ma, et tegemist oli minupoolse veaga ja tingitud sellest, et ma olin tõbine ja söömata. Kõige muuga jäin mina väga rahule ja kiidan etendust. Kui etendust veel mängitaks, soovitaksin ka teistele. Siiski kellel tekkis huvi etenduse vastu, siis ma saan soovitada Eesti Draamateatri kassasse minna ja sealt saate endale etenduse helikandja osta. Hinnaks vist oli 5 euri. Või siis lähete raamatukokku nagu ma eespool soovitasin ja hangite sealt endale raamatu. Või vajutate sellele lingile (LINK) ja kuulete raadioteatrina eteendust. Nii palju kui ma algust kuulasin, et ole tekst küll nii ilmekas ja pooltki nii huvitav kui teatris, kuid mingi ettekujutuse annab siiski. Samuti soovitan kuulata neil, kes etendust on näinud, kuid soovivad oma mälu värskendada. 

Lõpetuseks tahan vabandada, kui tekst seekord väga hüplik või poolik on. Ma lihtsalt olen sellises vastikus palavikus, kus mõtee eriti ei jookse ja midagi eriti ei taha teha. Seega on täna kirjutamine veidi raskendaatud, kuid tahtsin oma mõtted ikkagi kiiresti kirja panna. Lisaks on mul põhjust rõõmustada, sest käes on september ja selle etendusega sai üks kuu jälle oma aastaplaanile lähemale. Ma mõtlen ikka seda aastaplaani, et vähemalt kord kuus käin teatris.

Loe edasi

"Laul, mis jääb" Eest Draamateatris

22. augustil 2015 Draamateatri suures saalis

Foto autor: Siim Vahur. Foto pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Autorid: 
Merle Karusoo
Liis Aedmaa
Jan Rahman
Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja: Merle Karusoo
Mängisid:
Märt Avandi - Raimond Valgre
Jaan Ulst - Heino Kimmel
Pääru Oja - Valdur Varem
Juss Haasma - Oskar Mets
Mihkel Roolaid - Bruno Mooste
Andreas Altmäe - Voldemar Kilu
Laine Mägi - Raimondi ema
Piret Krumm - Tylo
Harriet Toompere - Alice; Niina
Robert Annus - Jaak Peterson
Guido Kangur - Rahamees; Vassili
Jüri Tiidus - Volli
Tiit Sukk - Pinna
Mait Malmsten - Goldman; Ernst Miil
Raimo Pass - Jaan Kurgo; Tuvike
Taavi Teplenkov - Anton Õige
Oskar Punga - Hävituspataljoni poiss
Indrek Sammul - Mihkel
Ain Lutsepp - Augas
Ülle Kaljuste - Baba; Elviira
Tatjana Kosmõnina - Nataša
Karin Undrits - Veera
Mari Lill - Nadežda
Marta Laan - Ljubov
Kersti Õilsalu - Tamara
Mihkel Roolaid - Poiss
Episoodides:

Ester Pajusoo, Marit Pruul, Johannes Tammsalu, Jüri Antsmaa, Jan Kärema, Erki Jesmin, Märt Päev, Silver Kaljula, Anne-Mai Agukas, Kelly Liis, Aare Luhaäär, Tiina Luhaäär, Eve maide, Eliise-Anette Muuga, Jan-Rasmus Muuga, Grete Olev, Kadri Pajula, Silvia Pajula, Ester Purje, Maie Sulbi, Karl-Egert Sulbi, Marje Särme, Carl-Joosep Žuranjuk, Christofer Žuranjuk, Maire Žurnajuk, Eve Tanner, Reet Teplenkov

"Draamakeldri" ansambel:

Linda-Anette Suss - viiul

Jandra Puusepp - saksofon

Aivi Tilk - akordion

Diana Liiv - klaver

Liina Amon - löökpillid

Peale seda pikka tegelaste loetelu, võiks vist veidi kirjutada ka sellest, kuidas mulle etendus meeldis. Kui lühidalt öelda, siis meeldis, aga selle teadmisega pole midagi peale hakata. Seega tuleb pikem jutt. Ma alustaksin sellest, et miks ma üldse seda etendust vaatama läksin. Tegelikult mingisugust eriti head põhjust polegi. Lihtsalt mõtlesin, et juulis sai võrdlemisi palju teatris käidud ja august kuidagi kahvatub selle kõrval. Siis hakkas Eesti Draamateater facebookis jagamismängu korraldama ja ma mõtlesin, et proovin ka. Kes ei tahaks tasuta teatrisse minna :) Seekord ei õnnestunud kahjuks tasuta pileteid võita ja nii ma siis endale pileti ostsin. Kuna pileti ostsin üsnagi viimasel minutil, siis valida oli esimese ja kolmeteistkümnenda rea vahel. Mina lühinägelik, valisin loomulikult esirea. Ja ma ei kahetse absoluutselt.

Nagu ma eespool mainisin, siis mulle etendus meeldis. Hoolimata sellest, et ma pole vist päris Valgre laulude sihtgrupp ja ma olin enam-vähem üks noorematest inimestest saalis (suurem osa publikust olid eakad daamid). Kui Te viitsisite kogu selle osalejate nimekirja läbi vaadata, siis pole ka midagi imestada, et hea etendus oli. Minu meelest seal ainult head näitlejad mängisidki ja Merle Karusoo on minu meelest üks Eesti kõige paremaid lavastajaid. Minu jaoks oli täiesti üllatav, et lavastaja oli kõik näitlejad niimoodi mängima suutnud panna, et isegi need näitlejad, kes mulle siiani pole eriti meeldinud, olid lihtsalt suurepärased. Teine uskumatu asi minu jaoks oli see, et praktiliselt kõik näitlejad, kes laval veidi suurema rolli tegid ka laulsid ja uskumatult paljud mängisid ka pilli.

Alustades siiski päris algusest, siis sel suvel on suurem osa etendustest, mida ma näinud olen, väga kaasahaaravad ja tekitavad sinus tunde, et sa viibid ise täpselt nende sündmuste keskel ja just selles ajas. Nii ka selle etenduse puhul. Teatrimajja sisse astuda üritades, oli päris hirmutav, et peauksed olid kinni. Mismoodi saavad uksed kinni olla, kui 30 min pärast hakkab etendus? Õnneks oli selliseid segaduses inimesi teisigi ja nii me siis ukselt sildid avastasimegi, mis suunasid meid piletikassa poolse ukse juurde. Uksest sisse astudes sattusime otse Draamakeldrisse, kus mängis elav muusika. Vahemärkusena ütlen, et Draamakelder asus teatri keldrikorrusel garderoobis ja kujutas endast kvartetti. Ah, et miks garderoobis? Nimelt oli kuni aastani 1955 Eesti Draamateatri (kunagine Saksa Teater) keldrikorrusel kuulus lokaal "Draamakelder". Omal ajal sai seal süüa-juua ning sai kuulata elavat muusikat (näiteks Raimond Valgret) 1955. aastal koliti kultuuriinimeste ja ka tavaliste linlaste seas populaarne koht Vabaduse väljakule ja seda tuntakse praeguseks "KuKu" klubina. Ühesõnaga see sama uks, millest meid seekord teatrisse lasti ongi see sama uks, millest möödunud sajandi alguses astusid kuulsad kunstiinimesed Draamakeldrisse. Mulle isiklikult oleks meeldinud, kui seal Draamakeldris oleks veidi rohkem lauldud. Ma saan aru, et enne etendust ilmselgelt ei ole ükski näitleja vaimustatud sellest mõttest, et publikule veel laulda. Niigi on ju väike esinemissabin sees. Oleks siis võinud lisaks kvartetti võtta ühe inimese, kes olekski seal keldris laulnud ja nii poleks näitlejad pidanud vaheaegadel seal laulmas käima. Aga ma olen rohkem laulu- kui instrumentaalpalade inimene. Etendusest üle hüpates, peab siiski mainima, et ma olin positiivselt üllatanud, kui avastasin, et esimesel vaheajal astuvad Tiit Sukk ja Ülle Kaljuste lauludega üles. Üllatunud olin seepärast, et ma polnud neid varem eriti laulmas kuulnud. Ja teisel vaheajal laulis Piret Krumm. Igatahes pole tegelikult vahet, kas mängis ainult elav muusika, või oli seal laul ka juures. Mina igatahes käisin seal õõtsudes ringi ja kohe vägisi kiskus tantsima. Ausalt ka, selline tunne oli, et kui nüüd ainult tuleks keegi ja kutsuks mind jalga keerutama.

Tulles nüüd siiski lõpuks ka etenduse juurde. Etendus ise rääkis Raimond Valgre elust. Väga huvitav oli vaadata, kuidas ta koguaeg armunult ringi käis ja kui palju ta oma ema armastas. See emaarmastus oli ehk kohati liiast. Eks sõbrad teda ka seepärast parasjagu norisid. Aga kuidagi lihtsameelne ja hellakene tundus minule see Raimond, kes pidi pidevalt emale oma käikudest rääkima või kes igasse kaunimasse neiusse ära armus. Mitte, et armumine kedagi nõrgukeseks teeks, aga kuidagi jäi selline mulje. Laulude kirjutamisest ma parem ei räägigi, sest kes meist siis ei teaks vähemalt ühte Raimond Valgre laulu. Võtame näiteks "Muinaslugu muusikas" või "Saaremaa valss". Just seepärast oligi huvitav vaadata, kuidas need laulud sündisid ning millised olid näiteks "Saaremaa valsi" esialgsed sõnad. Muidugi ei saanud lugu üle ega ümber sõjast. Minul tekkisid sõjastseenide ajal paratamatult paralleelid filmiga "1944". Võib-olla oli oma osa ka selles, et paljud näitlejad mängisid ka filmis, kuid kuidagi see viinaviskamine ja lahinguväljalt punkrisse jooksmine olid nii sarnased. Eks nii see elu tol ajal käiski ja kuidas sa teisiti ikka seda sõda kujutad.

Lisaks Valgrele nägime üsna tihti laval ka Tylot (Piret Krumm), kes oli räpakas ja poisilik tegelane, kohati nagu muinasjutus. Tema oli see, kes käis Raimondi esinemisi salaja vaatamas ja teeadis kõiki tema laule, isegi siis kui need olid alles Raimondi peas. Kohati selle tegelase olemasolust ei saanud ma aru. Ma ei tahaks uskuda, et reaalselt oli Valgrel keegi selline naine, kes salaja tal kontserditel käis ja tema laule nii hästi laulda oskas. Eks etenduses oli ka killuke fantaasiat. Minu jaoks oli kõige üllatavam aga lõpp. Ilmselt oli selles omajagu süüdi ka see, et ega ma Valgre elust midagi ei teadnud. Teadsingi lihtsalt seda, et ta on kunagine laululooja, kes on "Muinaslugu muusikas" ja "Saaremaa valsi" autor. Kõik, sellega minu teadmised piirdusid. Seepärast oli lausa kohati ehmatav teada saada, et Valgre jõi end peale sõda surnuks. Ning temast ei jäänud maha ei naist ega lapsi. Ja nagu selgus, siis ei jäänud temast järele ka ühtegi helilinti, sest kuigi ta oli oma surma ajaks kirjutanud 25 laulu, ei olnud ühtegi neist lindile võetud. Ometigi oli Raimondi üks suurimaid soove luua lõpuks laul, mis jääks. Kuid kui me nüüd veidi mõtleme, siis see soov on täitunud. Sest lisaks teab väga suur hulk rahvast kindlasti ka sellist laulu nagu "Tartu marss". Ehk, et neid laule, mis jäid, on rohkem kui üks ja Raimond Valgre peaks selle üle uhke olema. Kui ma juba "Tartu marsi" jutuks võtsin, siis minu üks lemmik stseenidest oli see, kui sõdurimundris näitlejad lavalt "Tartu marsi" saatel ära marssisid. Kuna selel muusika saatel olen ise kõrgkooli lõpetades saali ja saalist välja marssinud, siis olid emotsioonid sel hetkel laes.

Kuna laval oli seekord nii palju näitlejaid ja muusikuid, siis ma ei suuda kõiki eraldi välja tuua. Kedagi sellist ei olnudki, kes mulle ei meeldinud. Lihtsalt paar korda ei saanud ma tekstist aru. Võib-olla oli asi selles, et näitlejad andsid osa tekstist võõrkeeles (saksa, inglise ja vene) ja tekst ei olnud võõrkeeles nii selge, kui emakeeles. Arusaamine ei jäänud mul jälle keelebarjääri taha (vähemalt ma ise tahan nii mõelda), vaid ma lihtsalt ei suutnud sõnu üksteisest eristada. Aga õnneks juhtus seda ainult paaril korral ja väga etenduse alguses. Aga edasi tuleb järjekordne kiidulaul. Huvitav, kas need Draamateatri näitlejad ongi nii head, või ma lihtsalt pole neid nii palju teatrilaval veel näinud, et nad mulle alati nii suurepärased, andekad ilusad ja toredad tunduvad?

Alustame Märt Avandist, kellel oli peaosa. Ilmselt ei üllata see kedagi, et Avandi oskab laulda ja kitarri mängida. Minule oli see üllatus, et ta lisaks ka akordionit mängida oskab. Tavaliselt oleme teda harjunud koomikuna nägema, aga ma pean mainima, et mu meelest on ta draamanäitlejana veel parem kui koomikuna. Ilmselt mängis oma rolli ka see, et ma olin Tallinna poole sõites bussis "Vehklejat" vaadanud, kus samuti Avandil peaosa oli. Igatahes võiks teda rahvale rohkem draamanäitlejana tutvustada. Kõige lemmikumad olid need stseenid, kus ta koos oma emaga (Laine Mägi) tantsis. Kohe näha, et kaks inimest on ka reaalses elus lähedased, sest seda soojust oli lausa nauditav nende pilkudest vaadata ja seda õhkus ka saali. Vähemalt minuni esiritta küll :)

Positiivse üllatuse sain Robert Annuse mängust, keda ma olen Vanemuises korduvalt laval näinud. Siiani ta mulle ei sümpatiseerinud. Vanemuises ei olnud tal rollid kuidagi minu maitsele. Aga oleks ma teadnud, et ta nii hästi laulda ja klaverit mängida oskab. Ma pidin kohe mitu korda kavast vaatama, et kas see ikka on Robert Annus või mitte, sest nii hästi oli mängitud see Jaak Petersoni roll. Eriti head olid muidugi laulustseenid ja kohati meeldis mulle Annuse laulmist kuulata rohkem kui Avandi laulmist, sest Annus laulis veidi jõulisemalt. Igatahes tundub, et Draamateater teeb imesid ;)

Piret Krummi polnud ma varem laval näinud ja sellest hoolimata oli mul tema vastu mingi tõrge. Aga Tylo roll murdis jää meie vahel. Sellist poisilikku ja räpakat tüdrukut mängis ta nii hästi, et lausa jube hakkas. Kohe kindlasti tahan ma tulevikus teda veel laval näha, et teada mida ta suudab. Õnneks on ta alles oma näitlejakarjääri alustanud, seega on mul üsna palju lootust teda tulevikus teatrilavadel näha.

Tore oli ka Ain Lutseppa laval näha sõdurikostüümis. Eks suurem osa eestlastest teab teda vaikse ja tasase Albertina seriaalist "Pilvede all". Aga sõjaväemunder ja see karm olek sobis talle nii hästi. Või oli see nüüd see, et munder teeb mehed ilusamaks? Ma loodan, et ta ka poliitikas olles sellist karmi ja ranget joont suudab ajada. Igatahes väga tore vaheldus oli mulle, kui tavalisele inimesele, kes harjunud Lutseppa kolmapäeva õhtuti telerist nägema.

Ja siis ei saa ma kuidagi üle ega ümber Ülle Kaljustest. Jah, ma ei tee sellest saladust, et ta on hetkel üks mu vaieldamatu lemmik, aga see on ka igati põhjendatud. Ma pole teda vist kunagi varem laulmas kuulnud ja see oli tõesti üllatus, et ta Draamakeldris üles astus. Siis ma ei saanud kahjuks osadest laulusõnadest aru, kuid kodus plaadilt kuulates on ikka päris hea. Eriti see hääletämber. Kindlasti jääb mulle pikaks ajaks meelde ka stseen, kus ta sõjaväemundris laval tantsu vihub. Teate küll sellist klassikalist vene meeste tantsu, kus nad oma kandu käega katsuvad. Ja siis nüüd kujutage ette seelikus ja sõjaväemundris Ülle Kaljustet niimoodi tantsimas. Sel hetkel oli mul peas ainult üks mõte: See naine on tõesti järgmine eesti teatri Grand Old Lady. Kuigi sinna Grand Old Ladyni läheb ikka aastate poolest kõvasti aega. Siis oli tal Elviira roll, kus ta nii toredasti vene aktsendiga eesti keeles saaremaa valssi laulis. Kogu publik lihtsalt naeris ja põhjusega. Ja ma ei näinud seekord mitte ühtegi Kaljustele iseloomulikku poosi või kõnemaneeri, mida ma varem olen täheldanud. Seega see naine on minu jaoks täis üllatusi, mida avastada.

Siis meeldis mulle veel Ester Pajusoo. Tal küll ei olnud otseselt mingit konkreetset rolli, vaid ta oli Draamakeldri külastaja, kes otse minu nina ees tantsis. Ester Pajusoo on lihtsalt minu meelest nii armas oma välimuselt, et teda on nii hea lihtsalt niisama ka vaadata. Kuna ta tuli üsna esimesena lavale, siis oli minu jaoks juba etendus hästi alanud. Vahel piisab lihtsalt ühe inimese olemasolust, et mul tuju heaks teha.

Ja siis olid seal veel Juss Haasma, kes mind oma trummimänguga üllatas. Seda, et ta laulda oskab teadsin ma juba Vanemuise suvelavastusest "Peko". Laulvad Tiit Sukk ja Mait Malmsten olid samuti üllatuseks. Kuigi kui ma mõtlen, siis Malmsten laulis neid samu keerulisi Valgre laule ka filmis "Kuldrannake". Seega ei oleks tohtinud midagi üllatuslikku olla. Olgem ausad, neid näitlejaid oli seal laval nii palju, et tegelikult üllatasid kõik mind millegagi, kuid kõik lihtsalt ei jää meelde.

Selel pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli väga hea etendusega, millega ma väga rahule jäin. Kuna tegemist on suveetendusega, mis esietendus eelmisel aastal ja täna on selle suve viimane etendus, siis ma pole kindel, kas järgmisel aastal õnnestub seda uuesti näha. Kui etendus siiski peaks ka järgmisel suvel mängukavas olema, siis soovitan kõikidel vaatama minna. Saatee vähemalt ühe hea kontserdielamuse 30-40ndatest aastatest. Laval olid säravad seinad ja pillid ning lisask valgetes ülikondades meestele laval, leiab saalist nii mõnegi uhke ajastutruu daami.

Etenduse kohta saab rohkem infot Eesti Draamateatri kodulehelt

Tegemist polnud küll mu selle suve parima teatrikogemusega, kuid ma olen siiralt õnnelik, et ma seda etendust vaatama otsustasin minna. 

Loe edasi

Etendused, mida tahan vaadata

Alljärgnev postitus on mul pikemat aega mustandina seisnud. Lihtsalt selleks, et mul oleks endal olemas üks koht, kuhu vajadusel saan lisada etendusi, mida ma vaadata tahan. Tegelikult on ju kogu see blogi mulle endale mõeldud, et tulevikus oleks hea meenutada mis etendusi ma vaatamas käinud olen ja mis emotsiooni mingi etendus esile kutsus. Siis avastasin, et blogimine on moodi läinud ja mõtlesin, et avalikustan ka enda postitused, et teised teatrihuvilised saaksid võib-olla minu kogemustest midagi õppida. Või leiab keegi endale mõne hea etenduse tänu minu blogile. Siiski pole see peamine.

Suve alguses tegin postituse, kus tõin välja omapoolsed soovitused suveetendusteks. Avastasin, et selline postitus oli eelkõige motiveeriv minu enda jaoks, kuna kõik viis etendust said ära vaadatud. Õigemini praeguseks on neli vaadatud ja viienda piletid ootavad õiget kuupäeva, et teatrisse minna. Nüüd otsustasin järgnevaks teatrihooajaks endale samasuguse listi teha. Ilmselt list täieneb jooksvalt, kuid hetkel on nimekiri järgmine:

VANEMUINE

• Kaks vana naist (LINK)

• Naeru akadeemia (LINK)

• Arkaadia (LINK) Esietendus 13.veebruar 2016

• Armastan! Armastan! Armastan! (LINK)

• Fanny ja Alexander (LINK)

• Pildilt kukkujad (LINK) Esietendus 21.november 2015

• Üks mees, kaks bossi (LINK) Esietendus 31. oktoober 2015

• Üritus (LINK) Esietendus 28.september 2015

• Ooperifantoom (LINK)

• Carmen (LINK)

EESTI DRAAMATEATER 

• Laul, mis jääb (LINK)

• Wabadusrist (LINK)

• Vennas (LINK)

• Varesele valu… (LINK)

• Grönholmi meetod (LINK)

• Laulud halli mere äärest (LINK)

• Kõik on täis (LINK)

• Teed juuakse kell viis (LINK)

• Viimasel minutil (LINK)

ENDLA

• Topeltelu (LINK)

• Tramm nimega Iha (LINK) Esietendus 31.oktoober 2015

• Mandel ja merihobu (LINK)

RAKVERE TEATER

• Leenane´i kaunitar (LINK)

RAHVUSOOPER ESTONIA

• Kratt (LINK)

On keegi mõnda minu nimekirjas olevat etendust näinud? Kuidas meeldis? Kas soovitate või pigem mitte? 

 

PS! Kuna etendusi on palju ja ilmselgelt raha läheb piletite peale korralikult, siis ma üldse ei ole pahane, kui keegi mulle mõnda piletit tahab välja teha :) Samuti kui keegi tahab minuga koos teatrisse tulla, võib sellest julgesti märku anda. Nimelt mu sõpruskonnas pole teisi nii suuri teatrifriike, kes tahaksid minuga nii palju teatris kaasas käia. 

Loe edasi