 |
| Pilt pärit Google pildiotsingust |
Mängis: Tõnu Oja
327. Just nii mitu korda on Tõnu Oja üles astunud Maunona. Etendust on mängitud alates aastast 2004 ja praegu on aasta 2015. Eile oli etenduse "Aabitsa kukk" viimane etendus. Ja mina olin üks nendest, kes sellest viimasest etendusest osa sai. Võib vist vahelduseks esietendustele ka päris viimaseid etendusi vaadata, siis on kindel et näitleja(te)l on tekst korralikult selge ja etendus juba nö "sisse mängitud".
Ma isegi ei mäleta enam, millal ma esimest korda sellest etendusest kuulsin. Ehk oli see aastal 2004 kui toimus esietendus või oli see hoopis aastal 2009 kui etendus Riias toimunud monoetenduste konkursilt mitu auhinda sai. Ma mäletan ainult seda, et etendusest näidati televiisoris katkendit ja ma teadsin, et seda tahaks näha. Aga kes see siis Tallinnasse teatrisse läheb. Seda enam, et sel ajal elasin ma Põlvamaal ja autot ei omanud. Seega tundus tõesti hullumeelne ettevõtmine. Nüüd olen ma vist siis hullunud, et selle triki ära tegin. Samas pole ma viimasel ajal seda väga salanud ka, et ma olen teatrihull. Aabitsa kuke piletitel olen pidevalt silma peal hoidnud, kuid häda oli selles, et kõik etendused olid koguaeg välja müüdud. Siis tuli teade, et toimuvad viimased etendused ja ma hankisin endale raamatu ja DVD, et etendusest kasvõi niigi palju osa saada. Mida muud sa ikka teed, kui kõik etendused koguaeg on välja müüdud ja siis tuleb veel välja, et need eteendused, mis mängukavas on, ongi viimased. DVD kahjuks osutus pettumuseks, kuna see oli ainult helisalvestis, kuid raamat oli hea. Sain endale kohe mitu tsitaati kirja pandud. On Kivirähk siis kunagi halvasti kirjutanud? Minu meelest on tal alati kõik raamatud head, seega pole ka imestad et see raamat hea oli. Igatahes kunagi kevadel või suve alguses või millalgi seal kandis avastasin ma, et Eesti Draamateater teeb Aabitsa kukele kaks päris viimast lisaetendust ja kodulehekülje andmetel polnudki veel etendused välja müüdud. Nii ma endale siis kiiresti piletid hankisin. Ja eile oli lõpuks see päev, kus ma etenduse ära nägin, selle 327. ehk päris viimase etenduse.
Seekord läksin ma teatrisse veidi teisiti kui tavaliselt. Mul puudusid igasugused eelarvamused ja ootused/lootused. Ilmselt oli oma osa ka selles, et ma veidi tõbine olin. Ei viitsinud väga uurida inteernetist ja mõelda, et mis mind siis täpselt ees ootab või milline etendus olla võiks. Tegelikult ma siiski vist mõtlesin, et tegemist peab olema hea etendusega. Mul on see kiiks, et kui ma mingisugust katkendit etendusest kusagil näen või keegi ütleb, et on hea, siis ma alateadvuses lähengi selle mõttega teatrisse, et ongi kohe maailma parim etendus. See on väga halb kiiks, sest teinekord on pettumus ikka päris korralik. Seepärast olen üritanud võimalusel ilma igasuguste eelarvamusteta teeatrisse minna. Lihtsalt selleks, et etendusega nö "puhtalt lehelt" alustada. Ühel hetkel saalis istudes, ei saanudki ma aru et etendus juba pihta hakkas. Saal oli valge ja mul istusid inimesed ees ning seega ma kõiki lava nurkasid ei näinud ja ei pannudki tähele, et Mauno (Tõnu Oja) juba laval on. Esialgu ta lihtsalt pobises seal laval midagi omaette ja ma mõtlesin, et oi kui tore. Kas ma sellepärast siis tulingi haigena nii pika maa teatrisse, et viimastes ridades istuda ja tekstist ka midagi aaru ei saa. Õnneks see tunne oli vist mõned sekundid ja kokkuvõtteks on mul ääretult hea meel, et ma teatrisse läksin. Tekst tuli mingis osas mulle tuttav ette, kuna olin raamatut lugenud, siiski sain etenduse lõpuks aru et väga palju oli ka meelest läinud.
Etendus ise oli tüüpiline komöödia. Tegelikult vist päris tüüpiline ei olnud, kuna mingeid tegelasi seal omavahel segamini ei aetud. Naerda sai vist enamuse ajast. Kivirähk lihtsalt oskab nii hästi kirjutada, et tekst ajab naerma või on võimalik ühte süütut fraasi väga mitmeti tõlgendada. Muidugi ei tähenda see veel seda, et hea tekst teeb hea etenduse. Kindlasti oli oma roll ka selles, et Kivirähk oli lavastaja ja seega sai ta tüki just niimoodi ellu äratada, nagu ta seda kirjutades oma vaimusilmas nägi. Muidugi Tõnu Oja mängis ka lihtsalt ülihästi. Kuna etendust on mängitud ka Maalisaalis, mis on kordades väiksem, siis nõudis suures saalis mängimine ka näitlejalt kordades rohkem pingutust. Seda enam, et etenduses oli päris palju nö publiku kaasamise kohtasid. Küll kiitis Mauno esireas istunud naise botikuid, uuris ühelt mehel mida tähendab keemia, pakkus esireasistujaile oma pudi (piima sisse pudistatud sai) süüa või tahtis sealt kedagi musitada. Rääkimata siis sellest, et publikule oli alalõpmata vaja aabitsast pilte näidata või lasta publikul aabitsas olev salm pähe õppida. Publikule paistis selline kaasamine meeldivat. Ma küll ei näinud esiridades istuvate inimeste nägusid, kuid ülejäänud saal küll vappus naerust. Mina ilmselt esireas nii õnnelik poleks olnud, aga samas mine sa tea. Oleks endal ka see "kiiks" ära käinud ja oleks ehk veelgi rohkem kaasa läinud, kui Mauno oodanud oleks. Aga see selleks.
Pean vist mainima, et pole Tõnu Ojat varem teatrilaval näinud. Tegelikult Tracy Letts´i "Augustikuus" nägin, aga seal mängis ta mu meelest mingisugust tuhvlialust ja kuna tal oli nii võimukas naine, siis tema roll mulle sealt väga meelde ei jäänud. Pigem seostub ta mulle omaaegse ETV seriaali "Pätu" pereisaga. Mauno ja pereisa "Pätus" olid ikka täiesti erinevad tegelaskujud. Välimus võib-olla oli ainult sarnane. Ühesõnaga sai Tõnu Oja end laval väga mitmest küljest näidata, mis teadupärast ühe monoetenduse mõte ongi. Valdavalt oli tegemist siiski ühe "ullikese" mängimisega, kuid väga hästi joonistusid välja erinevad emotsioonid. Miks teda rohkem komöödianäitlejana ei kasutata?
Lugu ise rääkis ühest lihtsast ja vaesest mehest Maunost. Mauno on koolis käinud. Lausa kaheksa aastat. Esimeses klassis. Istus tagumises pingis ja luges aabitsat. See on ainus raamat, mis tal kodus on ja millest ta kogu oma tarkuse saanud on. Siis kui Maunol habe kasvama hakkas, ei lubanud õpetaja tal enam kooli minna. Kunagi oli Maunol ka vanaema, kuid see jäi haigeks ja suri ära. Nüüd hoolitseb Mauno eest onu Paul. Onu Paul on ka vaene mees. Seepärast on Maunol ja onu Paulil väike saladus. Aga seda, mis saladus neil oli, ma ei ütle. Kes tahab teada, otsib raamatukogust raamatu Andrus Kivirähk "Aabitsa kukk" ja loeb sealt ise täpsemalt.
Tänapäevased inimesed ilmselt ei ütleks, et Mauno oli lihtne inimene. Tegemist oli kõige lihtsama lollikesega või siis puudega inimesega, nagu tänapäeval armastatakse öelda. Meile ju meeldib kõike ja kõiki sildistada. Samas, kas me alati peame kõiki sildistama. Ehk oleks vahel just kasulik mõne sellise inimesega tuttavaks saada. Miks? Kasvõi ainult sellepärast, et nad on palju ausamad ja siiramad, kui meie. Või äkki see ongi põhjus, miks me neist eemale hoiame, et me sisimas teame et nad ütlevad kõik ilma keerutamata välja ning me kardame kuulda enda kohta käivat karmi tõde. Mina igatahes istusin saalis ja mõtlesin, et küll oleks tore Mauno sugune lihtne inimene olla, sest ma olen alati arvanud, et sellistel inimestel on kergem elada. Nad ei pea pidevalt mõtlema sellele kuidas midagi öelda või teha. Nad lihtsalt võtavad kätte, teevad või ütlevad selle asja ära ja ongi kõik, eluga saab edasi minna. Niimoodi oli Mauno kõige suuremaks mureks see, et tal ei ole botikuid. Kui keegi talle botikud oleks toonud, oleks ta nii õnnelik olnud ja ilmselt poleks elult tükk aega midagi paremat osanud tahta. Ma isegi mõtlesin etenduse käigus, et nii tore oleks etenduse lõpuks lillede asemel lavale botikud viia. Sellisele ideele, suudan vist ainult mina tulla.
Tulles nüüd siiski etenduse juurde jälle tagasi. Kuna laval oli ainult üks näitleja, siis ma olen üllatunud, et Tõnu Oja selle lava nii hästi suutis ära täita. Ainult mingi hetk keset etendust tundsin ma end saalis kohmetult, kui ta lihtsalt niisama lava taha kadus. Laval oli tükk tühja vaikust, siis tuli Tõnu tagasi ja kutsus Andut (Andrus Kivirähk) mõned korrad ning kadus uuesti lava taha. Ma ei saanudki aru, mis selle point oli ja see vaikus oli ka nii pingeline. Oleks siis kasvõi mingisugust muusikat lastud. Enne vaheaega kippus mul siiski ka tähelepanu hajuma ja ma ei suutnud enam teksti haarata. Pigem arvan ma, et tegemist oli minupoolse veaga ja tingitud sellest, et ma olin tõbine ja söömata. Kõige muuga jäin mina väga rahule ja kiidan etendust. Kui etendust veel mängitaks, soovitaksin ka teistele. Siiski kellel tekkis huvi etenduse vastu, siis ma saan soovitada Eesti Draamateatri kassasse minna ja sealt saate endale etenduse helikandja osta. Hinnaks vist oli 5 euri. Või siis lähete raamatukokku nagu ma eespool soovitasin ja hangite sealt endale raamatu. Või vajutate sellele lingile (LINK) ja kuulete raadioteatrina eteendust. Nii palju kui ma algust kuulasin, et ole tekst küll nii ilmekas ja pooltki nii huvitav kui teatris, kuid mingi ettekujutuse annab siiski. Samuti soovitan kuulata neil, kes etendust on näinud, kuid soovivad oma mälu värskendada.
Lõpetuseks tahan vabandada, kui tekst seekord väga hüplik või poolik on. Ma lihtsalt olen sellises vastikus palavikus, kus mõtee eriti ei jookse ja midagi eriti ei taha teha. Seega on täna kirjutamine veidi raskendaatud, kuid tahtsin oma mõtted ikkagi kiiresti kirja panna. Lisaks on mul põhjust rõõmustada, sest käes on september ja selle etendusega sai üks kuu jälle oma aastaplaanile lähemale. Ma mõtlen ikka seda aastaplaani, et vähemalt kord kuus käin teatris.
0 kommentaari:
Postita kommentaar