 |
| Foto autor: Gabriela Liivamägi |
Lavastaja: Merle Jääger
Mängisid:
Anne Veesaar - Ch´idzigyaak
Terje Pennie - Sa´
Ragne Pekarev - Ch´idzigyaaki varivaim
Maria Soomets - Sa´ varivaim
Andres Mähar - esimene pealik; mees
Karol Kuntsel - teine pealik; Daagqq (vana kütt); noor jahimees
Merle Jääger - Ozhii Nelii (Ch´idzigyaaki tütar)
Mikk Kaasik - Shuruh Zhuu (Ch´idzigyaaki tütrepoeg)
Sel korral räägin teile ühest Vanemuise teatri etendusest. Vahelduseks ju võib oma nö koduteatrit ka külastada. Sest ma ei mäleta millal ma reaalselt viimati Vanemuises käisin. Olen küll "Kajakat" ja "Obinitsat" vaadanud, kuid need toimusid väljaspool teatrimaja. Seega on viimasel ajal Tallinn ja Eesti Draamateater kodusemad kui siinsamas Tartus asuv Vanemuine. Olgu mis on, aga ikka on hea, kui teater on kodulinnas olemas. Oled öösel öövalves tööl ja jooksed nagu hull ringi ja järsku sähvatab mõte, et homme võiks teatrisse minna. Tulebki väike paus, kus kõik on rahulik ja saad viieks minutiks arvuti taha istuda, et Vanemuise kodulehekülg lahti võtta. Ja oh imet, etendusi toimub lausa kaks (üks lasteetendus, mis on välja müüdud, välja jäetuna sest see poleks minu puhul ilmselt loosi läinud). Mõlemad etendused on veel sellised mida tahaks vaadata. Ega midagi, hommikul töölt koju ja magama. Peale ärkamist uuesti Vanemuise kodulehekülg lahti, et vaadata kas pileteid veel on. Mõlemale etendusele on pileteid piisavalt, seega on jätkuvalt dilemma, kumma etenduse kasuks otsustada. Kähku duši alt läbi ja natuke toimetamist ning kell ongi juba kaks päeval. Nüüd läheb kiireks, sest mõlemad etendused algavad kell neli. Viimane pilk Vanemuise koduleheküljele. Tuleb välja, et "Naeru akadeemiat" mängitakse järgmine kord 6. oktoober ja "Kaks vana naist" on uuesti 10. oktoobril. Nüüd saab lõpuks valik tehtud. Kuna "Naeru akadeemia" järgmine mängukord on lähemal, siis jään järgmist korda ootama. Kiirelt korralikumad riided selga, natukene nägu ja juukseid ilusamaks ja juba leiadki end Sadamateatri poole teele asuvat. Kohale jõudes küsid kassapidajalt, kas tänasele etendusele veel pileteid on. Minu õnneks selgub, et on ja nii rändabki minu kätte üks nö kella 6 pilet. Kella 6 pilet on Vanemuise teatri pilet, mida müüakse ainult Vanemuise teatri etendustele ainult Vanemuise teatrimajades toimuvatele etendustele Vanemuise kassadest tund enne etenduse algust. Kui asi tundus Teile liiga ilus, siis pean mainima, et kella 6 pilet kehtib ainult üliõpilastele. Ausalt öeldes olen ma oma tudengistaatuse üle seetõttu väga õnnelik, et saan Vanemuises ikka väga odavalt teatris käia. Igatahes suurem osa minu teatrikülastustest Vanemuisesse on sama kaootilised nagu eespool kirjeldatud. Kui tegu pole just mõne etendusega, mida ma väga pikalt olen oodanud ja mida tahaks kiiresti näha, sest siis ostan ma reeglina piletid varakult valmis.
Aga nüüd asume asja kallale. Nagu etenduse pealkirigi ütleb, räägib lugu kahest vanast naisest, kes oma rahva poolt karmis Alaska talves looduse hoolde jäetakse. Talv on karm, kõikjal on paks lumi, väljas on korralikud külmakraadid ja süüa napib. Rahvas peab edasi liikuma ja arvatakse, et kaks vana naist tuleb senisesse laagripaika maha jätta, sest nad on edasiliikumisel ainult koormaks. Rahval napib endal toitu ja jõuvarusid, et iseendal eluvaimu sees hoida ja kahe vana naise eest ei taha keegi hoolitseda. Ka ühe vana naise tütar ei ürita rahvast meelt muutma panna ja laseb vaikides oma ema külma Alaska talve hooleks jätta. Nõnda jäävadki naised maha. Ainsaks varanduseks vana püstkoda, mõned nahad magamiseks ja ühe naise tütre jäetud naharibad ning tütrepoja jäetud kivikirves. Üks naistest usub, et nad saavad hakkama ja elavad selle talve üle, teine sooviks alla anda ja niisama puhata. Siiani on naised harjunud, et rahvas neid kummardab ja nad ei pea ise midagi tegema. Melde tuleb tuletada kõik tarkused, mis lapsepõlves on omandatud. Kuidas valmistada räätsasid, kuidas panna üles jäneselõksusid, kuidas lahtida loomi jne. Olles nüüd ainult kahekesi, tuleb ellujäämiseks loota üksteisele ja enda teadmistele. Ja ellu tahavad tegelikult jääda mõlemad naised, sest sisimas on mõlemal hirm üksinudse ees, mis tekib kui teine peaks ära surema. Seega tuleb võidelda nii enda kui ka oma kaaslase elu eest. Naised rändavad pikalt ja elavad nii mõndagi läbi, kuid lõpuks on nad talve üle elanud ja elus. Mis veelgi tähtsam tuleb välja, et nad on talve paremini üle elanud kui nende rahvas, kes nüüd neile loodab. Kas naised suudavad oma uhkuse, pettumuse ning viha alla suruda ja oma rahvale andestada reetmise ja hülgamise? Seda saate teada siis, kui Sadamateatrisse kohale lähete. Mina igatahes soovitan minna. Mina, kes pole Vanemuises viimasel ajal (suveetendused välja jättes) väga head teatrielamust saanud, olin positiivselt üllatunud. Korraks käis isegi peast läbi mõte, et äkki on asi selles, et mõlemad peaosalised (Anne Veesaar ja Terje Pennie) ei ole Vanemuise koosseisulised näitlejad ja äkki seetõttu on etendus hea. Ilmselt siiski oli etendus lihtsalt minu maitsele, sest etenduses mängis Vanemuise näitlejaid ka ja ma ei oska nende mängu kohta midagi negatiivset välja tuua. Pigem jäid nad minu silmis lihtsalt tahaplaanile ja võib-olla on seda isegi julm öelda, aga minu jaoks olid teised näitlejad rohkem nagu osa lavakujundusest.
Tüüpiline mina läksin teatrisse jälle niimoodi, et isegi etenduse sisu ei teadnud/ei mäletanud (ja siis ma pean ennast mingisuguseks teatrifänniks ja harrastuskriitikuks ja ma ei tea kelleks kõik veel). Ma kunagi augustis lihtsalt lugesin Vanemuise kodulehelt etenduste tutvustusi ja see tundus paljulubav ja nii saigi etendus minu soovide nimekirja lisatud. Nüüd vaatasin ainult oma soovide nimekirja ja ei hakanud üldse üle vaatama, et millest täpselt see etendus siis räägib. Igatahes point on selles, et mingisuguseid eelarvamusi ja lootusi/ootusi mul ei olnud. Ainus hirm mis mul peast läbi käis oli see, et kas ma suudan Anne Veesaart laval vaadata selle vana naisena, keda ta kehastama peab, või näen ma teda Marena seriaalist "Õnne 13". Sellest Marena elamisest rääkis Anne Veesaar ka ise hiljuti Kanal 2 saates Radar. Mina igatahes laval Maret ei näinud, mis on ilmselgelt hea märk. Üleüldse oli see mul vist esimene kord Anne Veesaart laval näha. Mulle meeldis see, mida ma nägin. Eriti meeldisid need kohad, kus tema tegelaskuju teisele naisele lugusid rääkis, et aeg kiiremini lendaks. Lood ise olid väga huvitavad, kuid Anne suutis neid nii ilmekalt ja kohati naljakalt esitada, et lausa lust oli kuulata. Ja need kohad olid ka toredad, kus vanad naised end nö "lõdvaks lasid" ehk siis mängisid oma lapsepõlveaegseid mänge või tantsisid, hüppasid ja laulsid. Minule igatahes tundus, et mõlemad näitlejad (Anne Veesaar ja Terje Pennie) said korralikult oma lapsemeelsust välja näidata ja tundsid end väga vabalt seda kõike tehes. Kuigi põhiliselt olid laval kaks vana naist kahekesi (vahel oli näha ka nende varivaime), kas istudes lõkke ääres või kõndides (paigal sammudes), siis minu jaoks oli kõik paigas. Selles suhtes, et näitlejate mäng ei jäänud igavaks ja üksluiseks ning teksti oli hea jälgida. Või oli asi selles, et lugu puges mulle hinge samuti, nagu loo lavastajale Mercale ja ma suutsin lugu lihtsalt paremini haarata ja naistega kaasa mõelda. Mina igatahes saan aru, miks Merca selle raamatu kohe ühe jutiga läbi luges, kui talle see raamat kunagi ammu esimest korda kätte juhtus. Ma ilmselt loeksin ka. Päris aus olles, siis ma ilmselt hakkan ka nüüd seda raamatut endale koju raamaturiiulisse otsima.
Samas jäi mind etenduses ikka midagi häirima ka. Seekord olid selleks peategelaste varivaimud. Kui ma poleks kavalehte ostnud, siis ma poleks ilmselt eluilmas aru saanud, mis tegelaskujusid Maria Soomets ja Ragne Pekarev kehastavad. Ma suuremal osal ajast ei näinud nendel varivaimude tegelaskujudel ka erilist mõtet. Olgu, nad rääkisid publikule edasi seda, mida tegelane näiteks magamise ajal tundis või kuidas ta nooruspõlves midagi tegi, kuid minu jaoks polnud see piisav. Oma nooruspõlve mälestusi oleksid võinud naised ise esitada ja samamoodi oleks võinud nende alateadvuse hirmud olla nende endi poolt ette kantud. Näiteks makilindilt samal ajal. Või oleks ma siis nendele varivaimudele veel suurema sõnalise rolli andnud. Näiteks oleksid nad võinud rohkem kajastada vanade naiste seesmist konflikti iseendaga. Sest tegelikult on meil kõigil ju see seesmine konflikt iseendaga koguaeg olemas. Natukene jäi häirima ka see, et tegelaskujudeks olid kaks üle 75 aastavanust naist, kuid neid olid mängima pandud 50ndates naised. Kas meil tõesti pole kedagi natukene vanemat nendesse rollidesse panna? Natukene nadi oli vaadata seda, kuidas ema ja tütar on sama vanad. Ma saan aru, et see on teater ja teatris pole päris iga karakteri ja vanuse jaoks eraldi näitlejaid ning see ongi näitlejameisterlikkus kui üks näitleja suudab erinevate karakteritega ja erinevas eluperioodis tegelasi mängida. Siiski natukene oli see kummaline. Kuigi etenduse lõpuks oli mõlemal vanal naisel nii palju energiat ja elutahet, et siis sobiski neil 50ndates eluaastates välja näha. Aga eks see ole iga lavastaja enda nägemus, kuidas ta lavastab ja milliste tegelastega.
Kui tavaliselt on mul midagi norida ka lava-, valgus- või helikujunduse kallal, siis seekord oli kõik minu jaoks täpselt paigas. Laval oligi üks suur püstkoda, mille all kogu tegevus toimus. Samuti meeldisid mulle need hõimumaskid, mis püstkoda kaunistasid ja mida kandsid vanade naiste rahvad paljudes stseenides. Maskide pidev kohalolu andis aimu sellest, et tegelikult keegi hoiab naistel kogu aeg silma peal ja aitab neid. Kui nüüd järele mõelda, siis sama mõte kehtib ka varivaimude kohta. Ehk nad siiski ei olnud nii üleliigsed, nagu mulle alguses tundus. Valgusest mulle ei meeldinud ainult pidev sinine valgus, mis võib mul peavalu esile kutsuda. Seekord läks vist õnneks ja peavalu ei järgenud, kuid samas saan ma aru, et sinine valgus oli lumise efekti loomiseks hädavajalik. Kõige geniaalsem oli minu meelest virmaliste kuvamine püstkojale. Mina, kes ma pole kunagi oma silmaga virmalisi näinud, kuid olen alati unistanud nende nägemisest, sain nad nüüd lõpuks ära nähtud. Heliefektid andsid ka palju juurde, et saada kätte tõelist Alaska tunnetust. Näiteks talvel pakasega ma ilmselt seda etendust vaadata ei tahaks, sest ma lihtsalt külmuksin ära. Vinguv tuul, ulguvad hundid, karu, lõksu kinni jäävad jänesed, hõimurahvaste laul - kõik see oli väga tõetruu ja tekitas minus vähemalt selle tunde, et ma olen seal samas Alaska tähistaeva ja virmaliste all ning need hundid võivad nüüd ja kohe tulla ning mind samuti nahka pista.
Igatahes mina olen õnnelik, et Vanemuine end minu silmis jälle tõestada suutis ja nagu mulle kombeks, tulid pisarad jälle vägisi silma. Ma olen aru saanud, et kui mul pisarad silma tulevad, siis on tegemist väärt asjaga. (Okei, ma vahel pisardan ka mignisuguste saksa armastusfilmide peale, kuid mu meelest on need ka kordades paremini tehtud kui mingisugused mehhiko seebikad.) Ehk et peaks vist oma pisaragarantii firmamärgi looma. Lõpp oli minu jaoks ikka eriti liigutav. Võib-olla ajas mul silma märjaks mõte, et need naised surevad kohe ära. Igatahes ma olen õnnelik, et see lugu ei lõppenud kelelgi surmaga ja naised jäid kenasti ellu. Paratamatult tekkisid mul mingisugused paralleeelid suvel nähtud etendusega "Grase ja Glorie" (LINK), kus samamoodi tegeleti kahe naise eluprobleemide lahendamisega. Selleks, et teil veidikenegi põnevam oleks, võitlen ma siin endaga ja ei pane seda lõppu siia kirja. Ainult nii palju, et naised jäid ellu ja olid õnnelikumad ja tugevamad kui varem. See on minu meelest eriti oluline, sest me kipume sageli ära unustama, milleks me tegelikult suutelised oleme ja kui palju aitab meid meie usk. Ma olen kindel, et kui mõlemad naised oleksid olnud negatiivsete mõtetega ning kui üks neist poleks koguaeg korranud, et nad surevad tegutsedes, siis ei oleks nad niikauguel jõudnud. Kuigi etenduse laguses käskis hääl lindilt telefonid välja lülitada ja argimured kõrvale heita, siis mina seda ei suutnud. Tegelikult igasugused argimõtted kadusid küll peast, kuid üha sagedamini leidsin end etenduse ajal ja ka nüüd peale etendust mõttelt, et pean ikka igas päevas midagi positiivset leidma ja endast nõrgemaid aitama. Sest ükski heategu ei jää tasumata ning positiivsus on minu meelest maailmas edasiviiv jõud. Kui nüüd Kasvõi paar inimest, kes seda postitust juhtuvad lugema seda positiivsuse mõtet edasi kannaksid, oleks maailma palju rõõmsam ja toredam koht elamiseks.
Täiesti lõpetuseks võin öelda, et teater täitis järjekordselt oma rolli. Ma sain näha teiste inimeste elusid, vaadata kuidas nemad oma raskustega toime tulevad, et siis vaadata oma elu ja mõelda, et sellel polegi väga viga. Seepärast ma teatrit armastangi.
Kui keegi nüüd selel etenduse kohta lähemalt teada tahab, siis seda saab teha SIIN
0 kommentaari:
Postita kommentaar