 |
| Pilt pärit Vanemuise teatri koduleheküljelt |
Mängisid:
Aivar Tommingas - Leofred Luuk
Külliki Saldre - Helle
Jüri Lumiste - Meister
Margus Jaanovits - Kuningas
Markus Dvinjaninov - Mõrv
Linda Kolde - Rita
Jaanika Arum - Niina
Uku Uusberg - Lavastaja G
Ott Sepp - Otto
Maria Soomets - Merliis Metsis
Meelis Hansing - Erki
Lavameistrid: Kaupo Jalas, Taivo Põder, Tanel Pärn, Jüri Urbel, Urmas Poom
Seekord sattusin teatrisse umbes sama juhuslikult, nagu eelmisel korral (sellest saab lugeda SIIT). Põhjuseid, miks ma seda etendust vaadata tahtsin oli kaks. Esiteks näitlejad, kes seal mängivad. Pole vist mingisugune üllatus, et mu lemmikud Vanemuises on Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Jüri Lumiste, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv, Maria Soomets. Kuna siin mängisid kõik eelpool nimetatud välja arvatud Hannes Kaljujärv, siis oli üsna kindel, et seda etendust peab nägema. Teiseks veel tõsiasi, et etendus räägib teatrist. Ma salamisi lootsin, et ehk saan veidi teatrialaselt targemaks ka. Natuke nagu vist sain.
Vanemuise kodulehekülg tutvustab etendust kui inimlikku tragikomöödiat. Kui juttu on inimestest ja nendevahelistest suhetest, siis ilmselt on lugu inimlik. Mina komöödiat väga palju ei näinud, pigem oli tegemist traagikaga. Aga ilmselt kui tegemist on traagikaga ja seal mõned komöödia elemendid sees on, siis saamegi kokku tragikomöödia. Minul igatahes tekkisid kohe paralleelid Uku Uusbergi Ugalas lavastatud etendusega "Kahe isanda teener" (millest kirjutasin SIIN). Mul ei tulnud ausalt alguses kohe meeldegi, et mõlemal etendusel on sama lavastaja, aga nii kui Ott Sepa tegelaskujule Ottole klaaspudel vastu pead pähe puruks löödi, tekkisid minul paralleelid ja hetk hiljem taipasin ka tõsiasja, et lavastaja on kahel etendusel sama. Huvitav, kas Uku Uusbergi lavastused on kõik sellised? Mul nagu ei tule meelde, et ma rohkem tema lavastusi näinud oleksin. Peab vist jälle sammud Tallinna poole seadma. Peale selle pudeli pähe puruks löömise juhtus seal veel nii mõndagi ja kõik Ott Sepa tegelaskujuga. Näiteks ühel hetkel toodi lihtsalt mootorsaag ja ketaslõikur lavale ning Otto hakkas endal jalgu alt ära saagima. Kuna tegemist siiski Ott Sepaga, siis paratamatult seostus minul Tujurikkuja ja asja polnud lihtsalt enam võimalik tõsiselt võtta. Samal ajal järgmises stseenis üritasid Aivar Tommingase tegelaskuju Leofred Luuk ja Külliki Saldre tegelaskuju Helle oma kunagisi suhteid klaarida. Sellistes stseenides oli rohkem traagikat, inimlikkust ja draamat, kui kogu ülejäänud etenduse peale kokku. Saa sa nüüd siis aru, kas oli tegemist komöödia või draamaga. Ilmselt midagi kõigile. Kuigi ma pean tunnistama, et mind selline stseenide hüplemine veidi häiris ja kohati olin ma segaduses, et mis siis nüüd toimub. Samas ei saa salata, et need absurdsed stseenid ajasid mind ka ikka päris korralikult naerma, aga mingisugust wow efekti ma ei saanud.
Etendus ise räägib endisest näitlejast Leofred Luugist, kes on 11 aastat lavalaudadelt eemal olnud ja nüüd tuleb oma endisesse teatrisse tagasi, et oma 60. juubelit tähistada. Selgub, et Leofred on 11 aastat tagasi keset etendust otsustanud teatrist lahkuda ja seda jäädavalt. Miks ta nüüd, 11 aastat hiljem teatrisse naases, jäi mulle arusaamatuks. Tema ainus põhjendus oli see, et uus teatridirektor palus teda ja seepärast ta tuli. Kuid ilmselt ei olnud see üldse mitte peamine põhjus. Peamine põhjus võis minu arvates olla armastus ja inimliku läheduse puudumine, mis ajendas Leofredi naasma. Leofred saabub teatrisse päev enne oma suurt üritust, et veidi oma kõne kallal proovi teha. Selgub, et vahepealse 11 aastaga on teatris nii mõndagi muutunud. Esimesena kohtub ta teatris helipuldioperaator Kuningaga (Margus Jaanovits). Leo sooviks on saada lavale veidi valgust, kuid sellega ei oska Kuningas teda aidata. Valgustajapuldil on parool peal ja nii ei saa keegi lavale valgust panna. Ometigi teab Leo, et kusagil laval peab olema teine pult, millega saab lavale valgust panna. Hetk hiljem kohtub ta teatri nooremvalgustaja Mõrv´ga (Markus Dvinjaninov), kes talle selle puldi kätte juhatab ja nii saab lõpuks Leo proovi tegema hakata. Siiski jõuab ta enne kohtuda pealavameister (vähemalt mulle jäi mulje, et tegemist oli pealavameistriga) Meistriga (Jüri Lumiste). Meister on siiani ainus tuttav nägu, kelle Leo ära tunneb. Mõni hetk hiljem kohtub ta aga Hellega - oma endise abikaasaga. Tuleb välja, et endisest näitlejannast on vahepealsete aastatega saanud inspitsient, kes on inglise keele ära õppinud. Kindlasti pole see enam sama Helle, keda Leo 11 aastat tagasi tundis. Kuid kohe on aru saada, kuidas kahe inimese vahel midagi toimuma hakkab. Pinget on tunda ja ma võiksingi Leod ja Hellet ainult vaadata. Kuna Leo tahab jätkuvalt oma kõnet harjutada, ei ole ta nõus saalist lahkuma ja nii satub ta nägema välismaa lavastaja G (Uku Uusberg) "Hamlet" proovi. Selgub, et ka proovid ja lavastused ei ole enam sellised nagu nad olid 11 aastat tagasi. Seda teab Leo kohe kindlasti, sest just "Hamlet" on see lavastus, mille mängimise ajal Leo teatrist lahkus. Igatahes peale seda, kui Leo "Hamleti" proovi kaasatakse ja ta seal vigastada saab, on välismaa lavastaja nõus tema jaoks ükskõik mida tegema. Nii palub Leo lavastajal oma üritus lavastada. Peale seda hakkvad asjad aga allamäge minema ja juubeliürituse lavastusprotsessist ei tule väga suurt midagi välja.
Nagu ma juba eespool ütlesin, siis minu jaoks oli tegemist üsna segase etendusega. Näiteks ei saanud ma päris täpselt aru, kas see Leofred Luuk oli Uku Uusbergi välja mõeldud tegelane või mitte. Kuna etenduse kavalehel oli Leofred Luuki kohta pikk jutt kirjutatud, siis sealt jäi mulle mulje, et tegemist võiks olla reaalselt eksisteerinud inimesega. Samas Google sellist inimest ei tunne. Kuna Leofred Luuk pidi saama 60 aastaseks 28. septembril ehk et täpselt samal päeval, millal on Aivar Tommingase 60. juubel ja teades seda et Uku Uusberg kirjutas lavastuse spetsiaalselt Vanemuise näitlejatele, siis ilmselgelt on tegemist väljamõeldud kujuga. Teine minu jaoks väga segane aspekt olid tegelaste nimed. Mõnedel tegelastel olid normaalsed nimed nagu Helle, Rita, Niina ja siis on pooled tegelased mingite hüüdnimedega nagu Kuningas, Meister ja Mõrv. Kas teatriringkondades kasutataksegi ainult hüüdnimesid ja selle järgi tuntakse inimene ära? Kolmandas segaduse tekitaja oli Maria Soometsa tegelaskuju Merliis. Ta oli noor, kuid teadis Leofredi ja Leo teadis teda. Samas jäi Leo käitumisest mulje, nagu tegemist oleks mingisuguse halva vaimuga minevikust. Minul tekkis kohe tahtmine teada saada, kellega siis tegu oli? Miks ta Leofredi, võib öelda isegi et hulluks ajas? Mul käis korraks mõte peast läbi, et see oli keegi Leofredi noorpõlve armastustest, kuid kas tal peale Helle oli üldse kedagi olnud? Või oli Merliis Leo jaoks üksinduse ja surma võrdkuju? Neid küsimusi on nii palju ja ma oleksin kasvõi mingisugust väikest vihjet või selgitust neile tahtnud saada. Viimane asi, mis mind häiris oli see, et päris suur hulk etenduse tekstist toimus inglise keeles. Olgugi, et suurem osa inglise keelsest tekstist oli lavastaja G ja Helle vahel, mille Helle siis teistele näitlejatele eesti keelde ümber tõlkis. Minul pole inglise keelega probleeme, kuid mulle tundus, et mõningaid vanemaid saalisviibijaid see veidi häiris. Selle sama keelega jääb mulle lavastuse seisukohalt kummaliseks see, et kui proovis on noored näitlejad ja lavastaja räägib inglise keelt, siis ainus, kes inglise keelt räägib on kõvasti üle keskea olev inspitsient. Palun vabandust, aga mulle meeldib kui asjad on loogilised. Ja tänapäeva maailmas pole loogiline, et noored näitlejad ei saa sõnagi inglise keelest aru ja nõuavad iga väiksema fraasijupi peale tõlget. Natuke patriotismi siia lõppu ehk, et kui meil on emakeelne teater, siis võiks ka etendused emakeeles olla. Seda inglise keelt ja modernset värki on igalpool niigi nii palju, et mõni asi võiks emakeeles ka toimuda. Ka etenduse lõpp jäi mulle segaseks. Leo seisab keset lava ja järsku lastakse laest alla suur kullast Leofred Luuk´i büst. On ilmselge, et Leofred jäi oma büsti alla vahetult enne oma suurt üritust. Kuid milleks selline lõpp? Minu vaimusilmas oleks lõpp pidanud ilusam ja roosilisem olema. Näiteks oleks võinud teada saada, mis Hellest ja Leost edasi saab. Ainus positiivne asi ehk oli see, et Leo suri laval ja oma koduteatris, kus teda kaudselt inimesed ümbritsesid. Kuid kuna sel hetkel ei viibinud saalis kedagi teist, siis sai ikkagi Leo suurim hirm teoks ja ta suri üksinduses, mida ta kõige rohkem kartis. Ikkagi väga segane oli see lõpp. Minu meelest võiks etenduse lõpp mingi selguse asjale tuua, mitte asja veel keerulisemaks ajada.
Seekord tahaksin näitlejatest esile tõsta Margus Jaanovitsi. Ma ei saanud alguses üldse pihta, kes seda helitehnikut mängib. Aga kui ta mulle lähemale tuli, siis oli kohe pilt selge. Samas oli see Jaanovitsi roll jälle selline natukene "ullikese" roll, mis tal minu meelest nii hästi välja tulevad. Ilmselt seepärast ta mulle meeldiski. Aga see hääl ja kehahoiak ja liigutused olid nii hästi välja mängitud, et lausa tore oli vaadata. Kahju ainult, et ta suurema osa ajast üleval rõdul veetis. Teiseks meeldis mulle Maria Soometsa roll, kuigi teda ei olnud ka laval üldse mitte palju näha. Eriti meeldis mulle see tantsunumber. Mulle tundub, et Soometsale sobivadki rohkem sellised müstiliste naiste tegelaskujud, mis nõuavad palju liikumist, sest tema liigutused on minu meelest nii hästi koordineeritud ja sujuvad ja annavad tegelaskujule mingisugust seletamatut sügavust juurde. Ah ma ei oska oma mõtteid nii hästi kirja panna, et mind üheselt mõistetaks, kuid minu meelest sobiks Maria Soomets väga hästi näiteks pantomiimi tegema. Mitte, et ta vokaalil või sõnateatril midagi viga oleks, aga ma ei tea ühtegi teist nii hea kehakeelega näitlejat. Külliki Saldre oli minu jaoks liiga tavaline. Mulle tundub et iga kord kui ma teda teatris näen on tal samad liigutused ja sama olek ja samad häälenüansid. Ainult kostüümid one erinevad ja võibolla soeng ka. Tema ilmselt ongi seda tüüpi näitleja, kes ei mängi tegelaskuju, vaid teeb selle tegelaskuju enda omaks. Esimestes etendustes see mind ei häirinud, kuid ma tahaksin nüüd juba näha mingisuguseid teisi näoilmeid või mõnda teist kehahoiakut laval. Samas on see minu probleem, sest tegelikult mängib ta hästi ja ma kujutan ette, et üks naine täpselt niimoodi käitubki mehega, kes ta 11 aastat tagasi maha jättis peale 14 aastast abielu. Sest mingiks hetkeks ma ikkagi unustasin ära, et laval on Külliki Saldre, mitte Helle ja elasin Hellele kaasa ning endal tekkis tahtmine minna ja virutada Leofredile selle eest, kuidas ta naisega käitunud on. Ma saan aru, et etendus ongi põhimõtteliselt Aivar Tommingasele tema juubeliks kirjutatud. Seega on kummaline, et ta laval nii vähe särada sai. Leofred Luuk oli minu meelest üks üsna igav tegelane, mida Tommingas minu meelest kohe kindlasti ei ole. Seega oleksin mina oodanud rolli, kus Tommingas saab särada. Minu jaoks jäi Leofred kuidagi ühekülgseks. Aga võibolla olidki tema minevikuvarjud ja elusaatus ta selliseks muutnud. Igatahes kui ma elasin Hellele kaasa, siis elasin ma ka Leole kaasa. Mul on nii kahju, et need vahepealsed absurdistseenid minu lemmikud stseenid ära rikkusid. Ma ilmselt oleksin terve etenduse võinud ainult Leo ja Helle dialoogi vaadata ja kuulata ning sealt oleks neid pingeid saanud üles kruvida päris korralikult. Minu jaoks olidki sisulises mõttes kõige nauditavamad need hetked kui Tommingas ja Saldre laval dialooge esitasid. Totaalne armastuse lugu. Laval olid ka mõned noored näitlejad (okei tegelikult nad enam nii noored pole, varsti juba mitu hooaega Vanemuises mänginud), kellesse ma siiani olin umbusklikult suhtunud. Ah, ma ei tea ise ka miks, kuid alati kui uus lend lavaka lõpetab, siis ma ei jookse neid teatrisse vaatama, sest mulle tundub et nad on kuidagi nii toored ja ei mängi üldse hästi. Jah ma tean, et see on minu probleem. Õnneks sain seekord hea üllatuse, sest Linda Kolde ja Jaanika Arum jätsid üsna hea mulje ja neid tahaksin kindalsti tulevikus veel laval näha. Jüri Lumiste roll jäi minu meelest veidi kesiseks. Ma ei tea mis mind häirima jäi, kuid ma tean, et ta on paremaks suuteline. Samas kui sügavat rolli ühelt pealavamestri tegelaskujult oodata? Aga see rokimehevälimus ja pikad mustad juuksed tegid oma töö. Kui ta lavale astus ja ma kavalehelt vaatasin, et kes see on (sest ma ei tundnud teda lihtsalt ära), siis tuli ikka korralik naerupahvakas. Ilmselt oligi rohkem tema rolli puhul mängitud välimusele. Markus Dvinjaninovi roll oli ka selline täiesti tavaline. Ei oskagi kohe midagi eriliselt head või halba välja tuua.
Või oli see nüüd ikka teatri lugu? Mõtlemisainet andis see etendus nii armastuse kui teatri kohta. Näiteks oli etenduses umbes selline dialoog:
Mõrv: "Miks ei ole kõik hullud hullumajas, vaid on teatrimajas?"
Leofred: "Sest sellisel juhul oleksid kõik teatrimajad tühjad."
Minu meelest nii ongi. Mitte, et ma nüüd arvaksin, et kõik teatriga seotud inimesed psüühiliselt hullud oleksid ja vajaksid ravi psühhiaatriahaiglas, kuid eks kõikides teatriga seotud inimestes on see mingisugune väike kiiks olemas, mis ajendab neid igapäevaselt teiste inimeste ette esinema või looma seda ettekujutust mingist teistsugusest maailmast meie ümber. Samas polnud ma kunagi selle peale otseselt mõelnud, kui raske elu on teatri tehnilistel töötajatel. Näiteks kui raske on lavameestel ja valgustajatel ja helimeestel, kes peavad eelmise õhtu etenduse lava maha võtma, päeval prooviks uue etenduse lava üles sättima, siis selle maha võtma, et õhtuks jälle uue etenduse lava üles sättida. Ja nii iga õhtu. Päris raske või mis? Ja kas see näitleja elu palju kergem on? Tuled hommikul teatrisse, teed uue etenduse proovi, siis ehk mõne teise etenduse kostüümi- ja soenguproov ja õhtul etendus. Meil Eestis vist päris palju selliselt hõivatud näitlejaid pole, kellel igal õhtul etendus on, kuid siiski. Rääkimata sellest, et kõikide etenduste tekstid peavad meeles olema. Päris raske. Ometigi tundub see kõik meile, kui kõrvaltvaatajaile nii ilus ja tore ja paljud meist unistavad sellest samast elukutsest. Lisaks meeldis mulle ka selle etenduse lavakujundus. Põhimõtteliselt lavakujundus oli tühi lava. Ilma igasuguste akside ja tagumiste eesriieteta. Ehk publik nägi saalist ka seda poolt, milline see lavatagune välja näeb. Ilmselt said nii paljudki mingisuguse ettekujutuse sellest, milline näeb teatri argipäev välja. Kui palju higi, verd ja pisaraid kulub tegelikult selleks, et saalitäiel publikul oleks umbes 2 tundi saalis midagi huvitavat vaadata. Hoolimata kõikidest nendest pingutustest, mida teatritöötajad igapäevaselt teevad, tuleb ikka keegi, kes ei ole rahul ühe või teise detailiga teatris. Mina igatahes üritan järgmisel etendusel teatrit hoopis teise pilguga vaadata.
Kõikidele neile, kes tahavad vaadata ühte armastuslugu, soovitan ma Üritust vaatama minna. Samuti soovitan vaatama minna kõikidel neil, kes tahavad teatrimaagia sünni kohta rohkem teada saada. Etendust sobib vaadata ka neil, kellel on klassikalisest teatrist villand ja tahaksid näha uusi vaatenurkasid. Ühesõnaga tundub, et etendus on sobilik paljudele. Seega kõik teatrisse!
Järgmised etendused toimuvad juba 1.10; 2.10; 25.10; 5.11; 10.11; 02.12; 20.12. Samuti rida eteendusi uuel aastal.
Rohkem infot Vanemuise koduleheküljelt SIIT
0 kommentaari:
Postita kommentaar