reede, 16. oktoober 2015

MTÜ R.A.A.A.M. "FENOMEN"

15. oktoobril 2015 Võru kultuurimajas "Kannel"

Foto pärit Google pildiotsingust
Lavastaja: Madis Kalmet
Mängis: Mait Malmsten


Seekordne teatrikülastus tuli jälle üsna ootamatult. Plaan teatrisse minna oli küll pikalt küpsenud, kuid plaanis oli minna Vanemuisesse "Naeru akadeemiat" vaatama. Umbes kell 15 päeval aga avastasin facebookis ringi kolades, et samal õhtul on Võru kultuurimajas Mait Malmsteni monoetendus. Piletilevi andmetel oli suurem osa saalist ka välja müümata. Kiiresti hakkasin otsima, et kes minuga kaasa tahaks tulla. Kahjuks ei saanud keegi tulla. Kell 16 töölt ära minnes jõudsin ma otsusele, et ega midagi, tuleb üksinda Võrru teatrisse sõita. Kaaslaseks töökaaslase  sõnad "Triinu, sa oled ikka hull, et teatri pärast kasvõi teise Eesti otsa sõidad." Mis teha, inimesed on palju väiksemate asjade pärast palju suuremaid lollusi teinud. Vanemuine ei kao oma etendusega Tartust kuhugi, aga mine sa tea, millal avaneb järgmine võimalus Mait Malmstenit monoetenduses mängimas näha. Pealegi mis see 70km Tartust Võrru siis sõita on. Ausalt ka, minu jaoks Mait Malmsten lihtsalt pole sellist tüüpi näitleja, keda ma suudaksin monolavastuses ette kujutada. Mingil põhjusel seostub mul monoetendusega põhiliselt siiski komöödia ja Malmsten pole kohe kindlasti mitte komöödianäitleja. Vähemalt mitte minu arvates. Seepärast ootasin huviga, mida etendus endast kujutab.
Ma pean tunnistama, et kuna ma Mait Malmstenit väga monolavastuses elavalt ette ei suutnud kujutada, siis polnud ka ootused etendusele kuigi suured. Ma küll ootasin etendust huviga, kuid ma ei lootnud, et sellest minu uus lemmiketendus saab. Ma ei tea, kas ainult seetõttu, või siiski oli mängus ka midagi muud, ma päris pettuma ei pidanud. Aga kohe kindlasti mingisugust suurt elevust või vaimustust etendus minus samuti esile ei kutsunud. Minu ideaalmaailmas on monolavastus selline, kus näitleja on laval ja saab kõiki oma andeid näidata. Monoetendus ongi see, kus näitleja saab oma piirid proovile panna ja võib-olla ka ise avastada milleks ta täpselt suuteline on. Minu jaoks üks hea monolavastus on selline, kus näitleja kistakse oma igapäevasest mugavustsoonist välja nii, et publik saalis saaks ahhetada ja ohhetada et küll on ikka andekas näitleja ja sellist etendust või nüanssi poleks sellelt näitlejalt kunagi oodata osanud. Minu meelest jäi selle lavastuse puhul Malmsteni mäng üksluiseks. Kohati tekkis mul lausa tunne, et isegi mina suudaksin selle teksti sama edukalt edasi anda. Ma vist olen endast liiga heal arvamusel, et sellised mõtted minu peas ringlevad. Oma eelnevatee lausetega ei taha ma öelda seda, et Malmsten kuidagi halvasti näitleks, kuid lihtsalt kogu see olek seal laval jättis sellise mulje, et mis see teksti esitamine siis ära ei ole. Kuidagi tuim tundus minu jaoks see näitlemine. Ainsad emotsionaalsemad kohad olid need, kus Malmsten nö komisjonilt mingisuguseid küsimusi küsis.  No näiteks midagi sellist: "Kas ma kaldun teemast liiga kõrvale.", "Ei, ma ei ole juudivaenulikult meelestatud." Need olid sellised elavamad ja veidi äkilisemad kohad, kui etendusega üldiselt võrrelda. Mulle oleks meeldinud, kui selle lavastusega oleks näidatud Malmstenit kui komöödianäitlejat, sest see et ta draamat hästi teeb, on kõigile teada. Kindlasti oleks võinud ka liikumist veidi rohkem olla, kasvõi mõned tantsusammud (nt siis, kui tegelaskuju laval endisi popmuusikuid meenutas). Väga tuim oli vaadata üsna monotoonset juttu ja praktiliselt ühel kohal seisvat näitlejat. Samas ilmselt näitleja jaoks on kordades raskem laval paigal seista, kui ringi liikuda ja tegevuses olla.
Kuna Malmsten suurema osa ajast laval paigal seisis, siis ei läinud laval ka erilisi rekvisiite vaja. Kuigi mingil põhjusel olid laval termos ja kokkuklapitav väike tool, mida minu  tähelepanekute järgi küll ei kasutatud. Üks valge riie rippus ka stange küljest alla. Selle taha läks Malmsten korraks seisma, kuid rohkem ei leidnud ka see kasutust. Ilmselt oli lihtne lavakujundus vajalik selleks, et näitleja paremini saaks esile tõusta. Samas on sellise lavakujundusega väga lihtne mööda Eestit ringi tuuritada. Ka heli- ja valguskujundus olid väga lihtsad. Helikujundus oleks minu meelest võinud veel dramaatilisem olla, et rõhutada aja kaduvikku ning panna rohkem inimesi mõtlema sellele, mida nad just lavalt kuulsid. Eriti meeldisid mulle etenduse lõpus olevad tuhmid südametuksed. Tõesti tekkis selline tunne, nagu oleks emaüsas ja kuuleks läbi platsenta neid südamelööke. Valguskujundus oli põhiliselt paar valget prožektorit ja kõik. Aga mulle meeldis, kuidas need prožektorid vahel valgusega niimoodi mängisid, et ma absoluutselt ei tundnud Malmstenit laval ära. Palun nüüd mitte valesti aru saada. Mul pole Malmsteni vastu mitte midagi ja mulle täitsa meeldib teda laval vaadata. Lihtsalt see valguskujundus lõi vahel täpselt sellise meeleolu, et nüüd ongi laval olev mees ajas niipalju tagasi rännanud, et tema välimus on muutunud.  Põhiliselt oli lava valge, aga mingitel hetkedel, läks laval pimedamaks, et avaldada dramaatilisust ning panna publikut selle üle järgi mõtlema, mida nad just laval kuulsid. Pimeduse hetkedel lasti publikule ka veidi jõulisemat muusikat ja mulle mõjus selline vaheldus hästi. Äratas mind sellest letargiast üles, kuhu ma monotoonse jutu kuulamise ajal sattunud olin. Või katkestas mu mõttelõnga ja ma sain jälle etendusele keskenduda.
Ma pean tunnistama, et alguses mind isegi häiris see tekst, mida ma kuulsin. Kuidagi liiga ajuvaba ja ulmeline tundus see kõik. Aga mida edasi etendus läks ja mida rohkem ma süveneda suutsin, seda sügavamõttelisemaks ja paljutähenduslikumaks tekst minu jaoks muutus. Näiteks tundus minu jaoks veidi võõrastav ja ulmeline kuulda lugu sellest, kuidas aeg käib tagurpidi ja ühel hetkel ärkavad kõik surnud hauast üles. Eks see ilmselt ongi utoopiline, kuid iga utoopiline asi võib kunagi tõeks saada. Ilmselt tundusid kunagi inimeste jaoks utoopilistena ka väikesed kaasaskantavad telefonid, millega saab igal ajal ja igal pool helistada. Praegusel ajal pole aga sellised telefonid enam mitte mingisugune utoopia. Ehk pole kunagi ka see enam utoopia, et aeg hakkabki tagurpidi käima ja inimesed tõusevad haudadest üles. Olgu-olgu, võib-olla see hauast üles tõusmine kõlab tõesti veidi ulmeliselt ja meenutab natuke mõnda piiblijuttu. Tegelikult kogu ülejäänud mõttekäik polnudki nii vale. Näiteks see, et inimene suudab lammutada ainult seda, mida inimene ise on ehitanud. Või teine mõttekäik, mis mulle väga meeldis oli see, et kui me näiteks surnust üles tõuseme, siis ei ole meil tegelikult ju midagi. Kui me sünnime, on meil vanemad, kes meid kasvatavad ja meile kõik eluks vajaliku annavad. Ning toetudes oma vanematele ja nendelt saadud õpetustele saame me end ise üles töötada. Kui ühel päeval aga tõesti juhtubki nii, et maailm hakkab tagurpidi käima ja me oleme sunnitud hauast üles tõusma, siis ei ole meil ju mitte midagi. Pärandust ja kogu oma maist vara, mis meist enne surma maha jäi, me vaevalt et tagasi saame ja hauda pole meile ka midagi kaasa pandud. Ehk ei olegi nii vale mõte hauda inimesele midagi kaasa panna. Kasvõi sümboolselt, et see meile kallis inimene, kelle me siit ilmast ära saadame, tunneks, et me tõesti hoolisime temast ja me anname omalt poolt panuse, et tal oleks lihtsam siia ilma uuesti sündida. Äkki on see samuti tõsi, et kui sa ühes elus sured, siis teises sünnid. Mine sa tea, äkki aitab ühes elus hauda kaasa pandu, sul teises elus veidi paremini hakkama saada. Vot milliseid sügavamõttelisi mõtteid ma selle 75 minuti jooksul mõelda jõudsin. Aga päris huvitav oleks elu tagurpidi elada. Nagu tegelaskuju etenduses ütles, siis päeva alustasid nad õhtusöögiga ja lõpetasid hommikusöögiga. Kõigega harjub. Kuid ma pole siiski päris kindel, kas ma tahaksin elada nii, et ma tean täpselt, millal ma siit ilmast lahkuma pean. Ehk et kui aeg käib tagurpidi, siis teades oma sünnikuupäeva, teame me ka päris täpselt, millal meie aeg siin maailmas otsa saab. Nagu ka etendusest välja tuli, siis see ongi see, mis inimesed hulluks ajab. Just see teadmine, millal mu aeg otsa saab ja seda aega üritatakse erinevat moodi ninapidi vedada. Küll hävitasid inimesed enda hauakive, kirikuid, raamatukogusid jne, et hävitada kõik tõendid selle kohta, mis tõestaks millal ja kus nad on sündinud. Kõik ainult selleks, et muretumalt elada ja mitte näha meeldetuletust sellest, millal nad sellest maailmast kaduma peavad. Kas mitte seda sama ei tee inimesed ka tänapäeval reaalses elus? Mõned meist käivad küll posijate ja soolapuhujate ja jumal teab, kelle juures, et teada saada, mida tulevik neile toob. Hiljem tehakse kõik endast olenev, et seda tulevikku muuta. Mina aga olen seda meelt, et keegi kuskil kõrgemal juhib meie elu ja tegelikult kõik mis meiega juhtub on millekski hea ja enda saatust väga muuta ei saa. Lihtsat, mida sa ei tea, ei saa sulle ka haiget teha. Seepärast pole vaja kuulata nii palju erinevaid ennustusi ja ma usun, et meie maailm oleks rahulikum paik. Tegelikult ka etenduses tuli see välja, et kõik hoonete õhkimised ja hävitamised olid tingitud otseselt sellest, et inimesed tahtsid oma saatust muuta. Äkki meie praegune maailm ei erinegi nii suuresti sellest utoopilisena näivast maailmast ja kõik meie sõjad ja konfliktid ongi alguse saanud sellest, et keegi kusagil tahab saatust või maailma muuta?
Kuna ma seekord suutsin kuidagi sujuvalt sellest üle libiseda, millest etendus räägib, siis mainin selle ka lõppu ära. Põhimõtteliselt räägib etenduses oma lugu üks mees, kes on nö "hauast tõusnud". See mees on kutsutud ühe erikomisjoni ette, kes uurib ühte sündmust. Mis sündmusega on täpselt tegu, meile ei öelda, küll aga leiab etendusest vihjeid Püha Peetruse Basiilika hävitamisele. Põhimõtteliselt saabki kogu etenduse tutvustuse kokku võtta sellega, et see mees laval räägib komisjonile enda kogemusest, milline on elu tagurpidi keerleva ajaga maailmas. Etendusest leiab vihjeid ka selle kohta, et mees on terveks tunnistatud. Seega me võime eeldada, et tegemist ei ole hulluga, kuid me ei tea, kas ta on selgeltnägija, soolapuhuja või lihtsalt elava fantaasiaga inimene. 
Küll aga saab etendust vaadates aru sellest, kui habras on aeg. Kas keegi meist tegelikult on kunagi mõelnud aja erinevatele mõõtmetele ja dimensioonidele? Ilmselt me seda just igapäevaselt ei tee. Aga eh peaks? Väärtustaksime oma aega rohkem ja elaksime elu selle võrra täisväärtuslikumalt. 
Rohkem infot MTÜ R.A.A.A.M. koduleheküljelt SIIT

Seekord lõpetaksin postituse tsitaadiga etendusest: "Informatsioon on nakkus, mis levib inimeselt inimesele." Aga nii ongi. Mina olen järjekordselt oma informatsiooni etenduse kohta jaganud. Nüüd on Teie otsustada, kas tahate seda etendust vaadata või mitte. Mina igatahes soovitan etendust vaadata neil, kes huvituvad rohkem vaimsetest asjadest. Lõbusa ja lihtsa meelelahutuse otsijatele etendus kindlasti minu arvates ei sobi.

Järgmised etendused:
07.11 kell 19.00 Väike-Maarja Rahvamajas
11.11 kell 19.00 Paide Kultuurikeskuses
24.11 kell 19.00 Pärnu "Ammende Villas"
04.12 kell 19.00 Elva Kultuurikeskus "Sinilind"

0 kommentaari:

Postita kommentaar