 |
| Pilt pärit Vanemuise teatri kodulehelt. Foto: Tõnis Järs |
Mängisid:
Riho Kütsar - Charlie Clench
Ragne Pekarev - Pauline Clench (Charlie tütar)
Külliki Saldre - Mrs Dangle (Charlie advokaat)
Priit Strandberg - Alan Dangle (Mrs Dangle poeg)
Marika Barabanštšikova - Dolly (Charlie raamatupidaja)
Reimo Sagor - Lloyd Boateng (Charlie sõber)
Andres Mähar - Francis Henshall (mees, kellel on kaks bossi)
Piret Laurimaa - Rachel Crabbe
Sten Karpov - Stanley Stubbers
Peeter Volkonski - Alfie (kelner)
Märt Koik - Gareth, vanamutt, prükkar, kelner
Mihkel Kallaste - politseinik, taksojuht, jõuluvana, baarmen
Seekord käisin teatris vaatamas etendust "Üks mees, kaks bossi". Olin seda etendus planeerinud vaatama minna pikka aega. Kunagi suve alguses sattusin vaatama Vanemuise teatri uuslavastuste nimekirja ja lugesin kõikide uuslavastuste tutvustust. Kohe kui lugesin, et mängukavva tuleb Carlo Goldini etenduse "Kahe isanda teener" kaasaegne versioon, olin kindel, et tahan seda näha. Ainus adekvaatne põhjendus miks seda näha tahtsin oligi see, et märtsis käisin Ugalas vaatamas "Kahe isanda teener" (LINK) ja tahtsin nüüd kahte etendust omavahel võrrelda. Nagu mul viimasel ajal kombeks on, siis ei hangi ma pileteid väga pikalt ette. Nii sai seegi kord pilet vahetult tund enne etendust soetatud (naudin tudengi eelist ja sain 17 eurose pileti ainult 9 euroga). Päris ausalt öeldes, siis minu meelest oli 9 eurot väga õiglane hind, aga räägin kohe kõigest lähemalt. Ja see oli ka hea, et kohad rõdule sain, sest siis sain kõike kenasti näha ja vaade lavale oli väga hea. Prillid tuli ainult ette panna.
Nüüd siis natukene etendusest lähemalt. Ma isegi ei oska etenduse sisu kohta väga midagi öelda. Peale selle, et seal oli koguaeg mingi tohuvapohu ning mingisugust otsest sisu etendusel polnudki. Vähemalt minu meelest. Tegelikult oli sisuks see, et üks neiu pidi abielluma mehega, kes mõrvati ja seejärel otsustas see neiu teise mehega kihluda. Siis ilmus järsku välja surnuks peetud kihlatu ja isa käskis tütrel ikka esialgse kihlatuga abielluda. Vahepeal jõudis selle esimese kihlatu turvamees endale teise bossi ka leida ja ise ära armuda. Tegelikult olid selle mehe bossid omavahel armastajad, kuid bossid muidugi ei teadnud et nende alluval on teine boss. Ühesõnaga ma saan ise ka aru, et kogu selle sisu kirjeldamine läheb väga keeruliseks. Ma ei saa enam ise ka aru, et mis, kes, kus ja kellega. Kogu selle farsi idee oligi see, et kõik on segi nagu puder ja kapsad. Algas kõik täpselt nii nagu algupärases etenduses kihlusega, kuhu ilmus kohale surnuks peetud esimene kihlatu. Ja siis läks kogu trall lahti. Naine, kes oli end meheks riietanud ja kelle teener enda arvates väga kaval ja osav oli ning endale teise isanda juurde võttis. Kui sa oled mees, kellel on kaks bossi, siis ei ole elu kerge ja on täiesti tavaline, et asjad kipuvad segamini minema. Ehk tegemist oli kõige tavalisema komöödiaga, kus põhiline nali seisnebki asjade vahetamises ja absurdsetes stseenides. Ma isegi saan aru, et commedia dell'arte põhinebki absurdusel ja selles kogu asja võlu seisnebki, kuid sellised etendused pole päris minu jaoks. Kindlasti on publikul tore vaadata, kuidas laval mängib naine meest või keegi saab pidevalt uksega vastu vahtimist või saab keegi jalaga tagumikku. Eks ma vist naersin ka mõnedel hetkedel (100% aus olles naersin ma ikka kordades rohkem kui mõnedel hetkedel), sest asi oli lihtsalt nii absurdne minu jaoks. Siiski selleks, et etendus minu jaoks hea oleks, peaks seal olema ka mingi sisu ja ma sisimas lootsin natukene rohkem sellest etendusest. Kui see on Carlo Goldini etenduse põhjal tehtud, mis on päris ehtne commedia dell'arte, siis lootsin et lisaks tänapäevastamisele on etenduses ka veidi rohkem sisu. Samas tundus, et ülejäänud publikule, kes saalis istusid paistis selline etendus just meeldivat. Sest kohati oli mul lausa imelik seal saalis istuda, kui kogu maja naerust rõkkas. Ja naerdi näiteks selle üle, kui Peeter Volkonski tegelaskuju trepist alla kukkus või uksega vastu nägu sai. Tundub, et rahvale selline huumor meeldibki ja kõikidele neile, kes sellist vaatepilti näha tahavad, soovitan aga etendust vaatama minna. Päris aus olles, siis naer on garanteeritud kõikidele. Näiteks mina sain ka päris palju naerda, sest kui etendus naerma ei aja, siis kindlasti ajab naerma kaaspublik, kes meeleheitlikult naerab. Tegelikult sain ma ikka etenduse üle ka naerda, sest esimesel korral oli tõesti naljakas, kui Volkonski tegelaskuju trepist alla lendas või kui Riho Kütsari tegelaskuju uksega vastu nägu sai, lihtsalt ühel hetkel sai mul sellest villand. Naljad oleksid siis võinud vähemalt üksteisest erineda. Ugala etenduses minu meelest oli see absurdsus natukene paremini üle võlli keeratud, aga samas seal andsid absurdsust juurde ka ajastule kohased printsessikleidid ja kontsakingades kõndivad mehed.
Vanemuise etenduse tegi erilisemaks skiffle bänd, kes mulle väga meeldis. Andis kuidagi hoogu juurde kogu asjale ja minul konkreetselt tõstis tuju. Eriti siis, kui kogu trupp korraga kaasa laulis. Samas kippus minul etenduse ajal vahepeal mõte rändama minema ja sellistel hetkedel oli just see kaasahaarav rütm see, mis mind mu mõtetest välja vedas. Kuigi etenduses olevad vahepealsed laulud oleksid võinud minu pärast olemata olla. Esiteks ei saanud ma rõdul olles praktiliselt ühestki sõnast aru, mida lauldi ja kohati tekkis mul tunne, nagu vaataksin muusikali. Eks bändi mõte oligi selles, et näitlejad veidi puhata saaksid, sest vahepeal läks see tempo seal laval ikka üsna kiireks ja isegi rõdule oli näha, kuidas näitlejatel selg jooksmisest märg on.
Näitlejate jaoks polnud kindlasti tegemist kõige lihtsama etendusega, sest publiku naerutamiseks oli päris palju vaja teha. Publik hakkas naerma küll iga väiksema asja peale, kuid kui palju harjutamist või energiat see väike detail näitlejalt võtta võis. Näiteks nende kukkumiste ja võitlusstseenide harjutamiseks läheb päris palju aega, et asi ikka efektne oleks. Kindlasti on näitlejal kordades lihtsam mõõgaga vehelda, kui aegluubis jäljendada mõõgaga vehklemist või võistluskunstide valdamist. Samas peab näitleja arvestama sellega, et kukkumise ja löömise heli oleks sünkroonis tegevusega ning kõige selle juures tuleb veel teksti ka öelda. Ma olen juba ammu järeldusele jõudnud, et näitlejad on ühed väga andekad inimesed, kes oskavad lisaks näitlemisele ka väga hästi laulda ja just see mulle tegelikult selle etenduse juures ka meeldis, et praktiliselt kõik tegelaskujud said suuremal või väiksemal määral laulda. Siiski oli mul etenduses kaks lemmikut, kes minu meelest olid kõige paremad ja tegid selle etenduse igati vaatamisväärseks. Ilmselgelt ei oleks etendus ilma Andres Mäharita olnud pooltki nii kaasahaarav. Mulle on Mähar siiani kõikides etendustes meeldinud ja just seepärast, et ta on igas etenduses täiesti erinev karakter. Minu jaoks on see äärmiselt oluline, et näitleja suudaks erinevaid tegelaskujusid erinevalt mängida ja mind üllatada. Kahjuks on paljude näitlejate puhul see, et tegelaskujud on küll karakterilt täiesti erinevad, kuid ma saan juba kaugelt aru, kes see näitleja on, kes seda tegelast mängib. Lihtsalt kehahoiaku põhjal. Ja mind tõsiselt häirib see, kui ma iga kord näen sama kehahoiakut, samasuguseid liigutusi ja kuulen teksti sama intonatsiooni ja rütmiga. Tegelaskujud ei saa olla nii identsed. Aga Mähar mulle meeldib. Küll on ta ideaalne krtuskeid täis laps või keskealine mees internetimaailmast või kurva saatusega Seto mees või siis mees kellel on kaks bossi. Kuna Mähar oli peaosas, siis on ka see ilmselge, et tema pidi publikuga kõige rohkem suhtlema ja temal oligi kõige suurem roll, mis paratamatult jääb inimestele meelde. Ma võin julgelt öelda, et see oli parim otsus panna Andres Mähar peaossa, sest minu silmis päästis tema selle etenduse.
Lisaks Andres Mäharile meeldis mulle ka väga Piret Laurimaa, kes mängis naist, kes esineb oma surnud kaksikvennana. Ehk siis Piret oligi see naine, kes kandis praktiliselt terve etenduse meeste riideid. Siiski polnud riided need, mille pärast ta mulle meeldis. Ma pole küll ise kunagi meest mänginud, kuid ma kujutan ette, et meeste hoiakuid ja liigutusi on naistel üsna raske järgi teha, selliselt et need näeksid mehelikud välja. Minu meelest oli Piret laval nagu tõeline mees. Lihtsalt natukene lühem ja peenema häälega, aga mulle meeldis kogu tema olek. Pidevalt leidsin ma end mõttelt, et küll ta teeb hästi meest järgi. Ehk siis minu jaoks järgmine üllataja Vanemuise teatrilt. Ilmselt jälgin nüüd tema rolle veel, sest siiani on ta seal minu nö "neutraalsete näitlejate nimekirjas" olnud. Kui ta aga samas vaimus jätkab, siis on mul Vanemuises üks uus lemmiknäitleja juures. Võib-olla on asi selles, et ma pole teda väga palju veel laval näinud ja mulle pole kõik tema kehahoiakud ja kõnemaneerid veel tuttavaks saanud.
Teiste näitlejate kohta väga midagi öelda ei oska, sest minu meelest on Riho Kütsar, Külliki Saldre, Priit Strandberg ja Marika Baraabanštšikova kõikides etendustest praktiliselt samasugused. Päris aus olles, siis seekord Kütsar veidi erines oma varasematest rollidest, sest rääkis hästi peenikese häälega ja kissitas silmi nagu oleks ta mõni asiaat. Aga see selleks, ülejäänud roll oli ikka minu jaoks üsna tavaline. Ragne Pekarev mängis ehtsat blondiini, kes asjadest aru ei saanud ja samas läks see ka iniemstele päris hästi peale. Eks teiste rumaluse üle on ikka hea naerda. Mulle samas meeldis see, kuidas Ragne Pekarev etenduse alguses tantsis. Ma oleksin peale sellist tantsu omadega jumala läbi olnud, tema aga suutis terve etenduse jooksul veel parajat blondiini mängida. Samas eks see ole ka harjutamise tulemus. Siis olid laval kaks näitlejat teatrist Must Kast, kuid nende rollid olid suhteliselt sõnatud ja alguses pidasin ma neid üldse lavameesteks, kellele mõni roll on antud. VABANDUSED, kui see nüüd kedagi solvas. Ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et selleks peab näitleja olema, et jõuluvana kostüümis üle lava jalutada. Ise veel mõtlesin, et nii tore on lavamees olla, pead ka proovides käima ja harjutama etenduse jaoks. Tuleb välja, et lavamehi ikka proovidesse näitlema ei lasta. Ja ma juba lootsin, et äkki saan ka lavamehena tööd ja saan ka selliseid rolle :)
Kui keegi veel on selliste soovidega, et tahaks Vanemuise suurel laval särada, siis selleks on päris hea võimalus. Nimelt kasutas etendus päris palju publiku abi ja nii mõnedki said publiku seast laval ja isegi lava taga ära käia. See oli see hetk, kus mul oli kahju, et ma üleval rõdul istusin, sest ma ei näinud rõdu viiendast reast alla saalis, mis seal toimus. Mähari tegelaskuju liikus päris palju saalis publiku vahel ringi ja need publiku kaasamised olid ka nii naljakad, et mul oli tunne et osa publikust teeb kohe püksid märjaks. Igatahes isegi mina oma jäise südamega sain korralikult naerda ja korrutasin pidevalt: "See ei ole lihtsalt võimalik!" Aga teatris on kõik võimalik.
Ma hakkasin nüüd mõtlema, et kas ma kokkuvõtteks soovitan või ei soovita seda etendust vaatama minna. Siiski SOOVITAN, sest tegelikult oli päris naljakas. Kindlasti nendel on veel naljakam, kes just armastavadki komöödiaid. Mina olen rohkem draamakuninganna ja mulle tavaliselt jääbki komöödiates just sellest inimlikust poolest ja sügavast mõttest puudu. Samas oli "Üks mees, kaks bossi" hea värvikas vaheldus meie sügisestesse hallidesse õhtutesse. Igaks juhuks ütlen ka seda, et esimene vaatus oli minu meelest parem, teine kippus kuidagi ära vajuma ja minu jaoks ei olnud seal enam nii palju nalja. Või oligi asi selles, et naljad hakkasid korduma ja kaua sa ikka seda sama nalja vaatad/kuulad. Vaheajal nägin ka paljusid, kes peale esimest vaatust lahkuda otsustasid. Ma ei ütleks, et etendus nii kehva oli, et kohe lahkuma peab, aga ju siis polnud nende inimeste maitse. Ütleme nii, et ma teist korda piletit ei ostaks, et seda etendust vaatama minna, aga kui keegi mulle pileti kingiks, siis ma oleksin iga kell valmis seda uuesti vaatama.
Lõpetuseks soovitan kõikidel komöödia sõpradel seda etendust vaatama minna ja kindlasti on korralik kõhutäis naeru kindlustatud. Aga peaate kiirustama, sest etenduse kohta on ilmselt hea sõna liikvele läinud, sest kohti on päris vähe etendustele alles jäänud.
Rohkem infot Vanemuise koduleheltJärgmised etendused toimuvad 7. ja 12. novembril, 5., 12. ja 16. detsembril, 9. jaanuaril, 19. ja 31. märtsil ning 1. ja 28. aprillil.
0 kommentaari:
Postita kommentaar