Niskamäe naised

 17. veebruaril 2021 Vanemuise suures majas

Ma pean kohe vabandama, et ma ei oska enam kirjutada. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et ma ei taha enam kirjutada. Blogis kestnud vaikus on ehe tõestus sellest. Muidugi saaks kõik ajada maailmas valitseva olukorra süüks ja öelda, et teatrid olid kinni ja midagi ei saanudki vaadata ja siis polnud ka millestki kirjutada. Eks mõnes mõttes on see ju tõsi. Ometigi olen ma teatrisse sattunud ja sellest lihtsalt mitte kirjutanud. Näiteks eelmisel aastal nähtud 12-st lavastusest said kirja pandud ainult pooled. Sest ma lihtsalt tundsin, et kuigi nähtud lavastused olid head, ei oska ma nende kohta mitte midagi öelda.
Kummaline on ka see, et kui teatrid aasta tagasi kinni pandi, siis oleks pidanud minus kohe suur teatriigatsus tekkima. Ometigi seda ei juhtunud. Mulle tundub, et ma hoopis võõrdusin teatrist veelgi rohkem. Kui uuesti teatrisse sai, siis polnud üldse enam soovi teatrisse minna. Ühelt poolt sain tervishoiutöötajana aru, et võõraste inimestega ühes ruumis koos olemine ei ole ilmselt kõige parem idee, kuid kordagi ei tekkinud ka seda tahtmist, et aga äkki paneks maski ette ja ikka läheks.
Postituse pealkirjast on näha, et selle kriisi ja teatripaastu olen ma ületada suutnud. Sel korral lihtsalt juhtus nii, et Vanemuine uuristas end oma “Niskamäe naiste” reklaamiga nii sügavale minu ajukurdude vahele, et ma lihtsalt pidin teatrisse minema. Kui sa oled teatriajaloo loengutes käinud, siis on ka Hella Wuolijoki nimi tuttav ja meelitab sind teatrisse. Lisaks saab mind alati teatrisse meelitada, öeldes et tegemist on perekonnadraamaga.
Kui perekonnadraamast rääkida, siis minu jaoks oli draamat vähe. Eks omal ajal mõjus lugu matriarhaadist dramaatilisemalt, kui see praegu meie jaoks tundub. Samas eks tänapäeval juhtub jällegi sagedamini seda, et mees näeb noort ilusat õpetajannat ning armub ning jätab oma pere ja kodutalu maha ning alustab linnas uut elu oma uue perekonnaga. Kindlasti on ka tänapäeval väga selgelt tajutav generatsioonide vahe, kus vanem generatsioon ei mõista noorema generatsiooni vabaduseihalust ja rõhub traditsioonidele ja sellele, et nii on nende peres asjad juba aastasadu kestnud. Niisiis julgen ma väita, et hoolimata sellest, et Wuolijoki on oma näidendi kirjutanud kaasaegse inimese mõistes vanal hallil ajal, siis kõik probleemid, mida ta käsitleb, kehtivad ka tänapäevalgi. Ehk ma olen liigselt amerikaniseerunud ja seega tundus mulle, et draamat oli liiga vähe. Kui süžeesse süüvida, siis aktuaalsed probleemid on seal olemas, kuid neid probleeme ei lahendatud ülepaisutatult nagu seda kiputakse tänapäeval tuttavaks saanud seebiooperites tegema.
Mulle tundus kohati kummalisena, kuidas vanaperenaine (Külliki Saldre) oma poja Aarne (Priit Strandberg) armulugu nii külma kõhuga suutis võtta, samal ajal kui tema minia Martta (Ragne Pekarev) korralikku draamat tegi. Eks siit tulebki see põlvkondadevaheline konflikt välja. Vanaperenaine oli selle kõik ise läbi elanud ja teadis, et lõpuks saab kõik korda ja pole mõtet draamat korraldada, sest see teeb asja ainult hullemaks. Kindlasti oleme kõik olnud sellises olukorras kus tundub, et vanem põlvkond ei mõista meid ja see omakorda süvendab põlvkondadevahelisi erimeelsusi. Enamasti on lõpp alati samasugune. Kas noorem generatsioon mõistab, et vanemal oli õigus ja elu saab rahus jätkuda, või käib suur pauk, katel plahvatab ja emotsioonid keevad üle, kuid tulemuseks on alati rahu põlvkondade vahel ning elu läheb edasi. Ma julgen väita, et Niskamäel juhtub mõlemat. Pärast Aarne lahkumist Niskamäelt, tekitab Martta seal korralikult intriige ja lõpuks lahkub ka Martta Niskamäelt. See siis on katla plahvatamine, sest peale Martta lahkumist saab õige ja rahulik elu Niskamäel jätkuda. Õige elu on vanaperenaise arusaam selelst, kuidas Niskamäel peaksid asjad toimuma. Linnas elades mõistab Aarne, et ta ei saa ilma Niskamäeta elada ja lõpuks läheb tagasi Niskamäele. See on näide vanema generatsiooni tõekspidamiste omaks võtmisest, sest Aarne mõistab, et emal on õigus ja Niskamäe ongi elu ja ilma Niskamäe leivata pole õiget elu. Ometigi ei saa elu nii lihtsalt edasi minna ja kõik on määratud korduma. Nii leiab Aarne uus kaaslane Ilona (Maarja Johanna Mägi), et Niskamäe ei lase neil vaba olla ja nad peaksid linna edasi jääma. Algab uus perekonnadraama, aga sellest räägitakse hoopis ühes teises näidendis ja ühes teises lavastuses.
Kui kogemata on mõni komöödia austaja saali sattunud, siis ei pea ka nemad närviliselt kella vaatama ja mõtlema, millal see piin ükskord ometi lõpeb. Lavastusest leiab koomilisi elemente nii palju, et draama kaob nende vahele ära. Seega ei pea keegi kartma, et saalis igav hakkab. Järgmisel päeval kõhulihased naermisest küll valusad ei ole, aga see ei loe. Kohati tekkis minus vägisi tunne, et neid koomilisi tegelaskujusid oleme me kõik Vanemuise laval varem näinud. Ma kahjuks ei suuda praegu ühtegi konkreetset koomilist näidet varasemast tuua. Aga kui te mõtlete näiteks Merle Jäägeri koomiliste rollide peale, siis ma võin mürki võtta, et seda sama koomilist Mercat näete te “Niskamäe naistes” telefoni-Sandrana. Sama lugu oli ka Simola peremeest kehastanud Riho Kütsariga. Ma olen kindel, et seda koomilist meesterahvast olen ma varem Vanemuise lavalaudadel näinud, kuid siis ei kandnud ta Simola peremehe nime. Siiski olgu tõe huvides mainitud, et päris “tordiga näkku ja jalaga tagumikku” komöödiat siiski näha ei saa. Kes pigem sellist komöödiat ootab, siis nende jaoks “Niskamäe naised“ päris õige lavastus pole.
Üldse mulle tundus, et ma leidsin sel korral tegelaste juurest liiga palju paralleele. Üks asi on see, et näitleja seostub oma eelmiste tegelaskujudega, kuid mulle tundus, et ma olen just seda konkreetset tegelaskuju varem teatrilaval näinud. Lihtsalt ühes teises kohas ja teise nimega. Kui Merca ja Riho Kütsari puhul olin ma kindel, et ma olen täpselt seda sama tüpaaži nende kehastuses varem näinud, kuid ma ei suutnud konkreetset tegelast ega lavastust välja mõelda, siis Ragne Pekarevi puhul oli mu mälu konkreetsem. Tema Martta meenutas mulle üks-ühele Patsit, keda Pekarev mängis 2015. aastal esietendunud Vanemuise lavastuses “Obinitsa”. Kõik see mehest kümne küünega kinni hoidmine ja ellu suhtumine on minu meelest Marttal ja Patsil 99% ulatuses samasugune. Näiteks on mõlemad naised harjunud saama seda mida nad tahavad, selleks vahendeid valimata. Kes “Obinitsat” näinud on, need ilmselt mäletavad ka Patsi laulu (inspireerituna Nirvaana loost “Smells Like Teen Spirit”). See emotsioon, mis selle laulu ja saateliigutustega edasi antakse on täpselt sama, mis tekib “Niskamäe naistes”, kus Martta tantsib meeste laulu “See on amore” taustal. Ma oleks pidanud selle tantsu ajal sattuma Itaaliasse (kuna Martta Itaalia reisist räägiti palju), aga mina sattusin hoopis Obinitsa. Ja Obinitsast sattusin ma Niskamäele tagasi alles siis, kui Martta tohtriga abiellus ja ära sõitis.
Kui trupist rääkida, siis mulle meeldis sel korral kogu trupp võrdselt. Kõige enam jäidki silma Ragne Pekarev, Merle Jääger ja Riho Kütsar oma koomiliste rollidega. Noort kooliõpetajat Ilonat kehastanud Maarja Johanna Mägi meeldis ka. Temas on midagi sellist, mis paneb teda vaatama ja temale keskenduma. Ja noorte, alles lavaka lõpetanud näitlejate puhul pole ma sellist võimet varem tajunud. Just seda võimet endale tähelepanu tõmmata ja panna saal oma tegelaskujule kaasa elama. Kõige vähem jäin ma rahule Külliki Saldre vanaperenaise osatäitmisega. Kui ma plakateid linnaruumis nägin, siis see pilk, mis mulle plakatil vastu vaatas, kutsus mind teatrisse. Selles pilgus oli mingi Niskamäe vägi ja võim, millele ei julgenud vastu hakata. Kahjuks see võim laval minuni ei jõudnud. Aga võib-olla oli asi selles, et ma istusin saali viimases reas ilma prillideta ja ei näinud kõiki detaile. Samas selline veidi hirmu äratav võim peaks igast liigutusest ja sõnast kiirguma, mitte ainult näoilmes väljenduma. Kuigi ega mul midagi muud ette heita polegi. Tegelikult tegi Saldre hea rolli ja päris mitmel korral hakkas mul vanaperenaisest kahju. Mis seal salata, silm läks ka ikka vahepeal märjaks. Aga seda juhtub mul iga kord, kui ma kaasa elama hakkan. Kokkuvõttes võib öelda, et ühtegi halba osatäitmist ei olnud ja kõik töötasid ühtse meeskonnana. Kui kasvõi üks osatäitja oleks puudu olnud, poleks lugu enam tervikuna kokku kõlanud.
Üldiselt on mul hea meel, et ma oma pika teatripausi (peaaegu 3 kuud polnud teatris käinud) otsustasin “Niskamäe naistega” lõpetada. Esialgu tundus mulle, et tegemist on üsna keskpärase lavastusega. Sest nagu juba mainitud, siis paljusid asju oleksin ma justkui juba laval näinud ja midagi väga ahhetama ka ei pannud. Laias laastus jättis lavastus ikkagi positiivse emotsiooni. Nüüd, kui ma seda teksti kirjutan, on peaaegu nädal möödas ja ma olen arvamusel, et tegelikult oli päris huvitav ja võiks teine kord veelgi vaatama minna. Mida rohkem ühte lavastust vaadata, seda huvitavamaks ta muutub. See tõde kehtib muidugi nende lavastuste puhul, kus midagi vaadata on. Ja siin on vaadata nii palju, et ühe korraga kõike haarata ei jõuagi. Näiteks üks kiht on perekonnadraama, teine kiht komöödia, kolmas kiht muusika ja koreograafia, neljas valgustus ja lavakujundus jne.
Kogu lavastuse jooksul mõjus minu jaoks kõige vastuolulisemalt lavakujundus. Näiteks mõjusid lavakujundus ja hele valgus mulle modernselt, kuigi tegevus toimub umbes 90 aastat tagasi. Minus tekitas see vastuolu kohe selle teadmise, et kuigi aeg on edasi liikunud, siis inimeste probleemid olid samasugused sada aastat tagasi, on täpselt samasugused ka nüüd ning ilmselt on samasugused ka saja aasta pärast. Huvitava resonantsi tekitas ka Aarne ja Ilona Helsingis asuv korter, kus kogu mööbel oli miniatuurne. Ühelt poolt on naljakas vaadata täiskasvanud inimest laste tugitoolis istumas, kuid kui me näeme sellist asja teatris, siis peab see midagi tähendama. Ilmselt ei tähenda see seda, et kõik tavalised tugitoolid olid kasutuses ja ainult laste tugitool oli vaba. Pigem näitas see seda, kui väike on vabade inimeste elu Niskamäe vanaperenaise ja Aarne silmis kuna Niskamäe on elu eesmärk ja selle kõrval kahvatub kõik muu. Samas oli Niskamäe ka midagi sellist, mis sünge varjuna kõigi kohal rippus. Kõik tegelased kandsid alati tumedaid riideid, justkui leinates oma vabadust, mille Niskamäe neilt on võtnud. Ainus, kes kannab heledaid riideid on Ilona, kes tuleb vaba inimesena Aarnet Niskamäest vabastama. Hiljem, linnas elades on ka Aarne heledad riided selga pannud ning uuesti abielludes on ka Marttat ja tohtrit võimalik heledates riietes näha. On näha, et heledad riided pannakse siis selga, kui Niskamäelt eemale minnakse ja vabanetakse Niskamäe needusest. See omakorda on jälle üks vastuolu, sest vanaperenaise ja Aarne jaoks on Niskamäe elu eesmärk ja ometigi kannavad nad samuti tumedaid riideid. Lisaks heledatele kostüümidele leevendavad morbiidsust ka lõbusad vahepalad. Näiteks 1930-ndate stiilis meeleolukaid laulukesi esitav trio või kelmikad tütarlapsed, kes tantsivad nii suuskade kui suurte kõhtudega. Iga tantsunumbri ajal oli saalist naeru kuulda. Ja laulud tegid lihtsalt tuju heaks. Kohati tekkis tunne nagu oleks kontserdile või peole sattunud. Peomeeleolu süvendas veelgi enam see, et laval oli pilllimees, kes akordionit mängis. Oleks muusika ainult lindilt tulnud, siis poleks emotsioon pooltki nii tugev olnud. Seda lõbusust oli vaja, et mitte täielikult mattuda Niskamäe alla.
Seega mulle tundub küll, et “Niskamäe naistes” leiab iga teatrikülastaja endale midagi meelepärast. Kuigi tõe huvides pean ütlema, et pigem on lavastus vist ikkagi mõeldud juba selles vanuses inimestele, kes teavad mis asi on abielu ja seal esinevad probleemid. Võib-olla ma teen noortele nüüd liiga, aga mulle tundus, et rohkem naersid keskealised ja vanemad inimesed ning need üksikud noored, keda ma esimese vaatuse ajal saalis nägin, olid pärast vaheaega kadunud. Ometigi mina end keskealiseks ei nimeta ja mulle meeldis. Ja abielust ei tea ma ka midagi. Ja tegelikult ei tea ma ka teatrist midagi. Seega ei oska ma arvata, kellele see lavastus meeldida võiks. Mulle igatahes meeldis.
 
Autor: Hella Wuolijoki
Lavastaja, dramaturg ja laulutekstide autor: Tiit Palu
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Valguskujundaja: Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Koreograaf: Mare Tommingas
Osades:
Külliki Saldre – Loviisa, Niskamäe vanaperenaine
Priit Strandberg – Aarne Niskamägi (Loviisa poeg)
Ragne Pekarev – Martta
Maarja Johanna Mägi – Ilona
Riho Kütsar – Simola peremees
Saara Nüganen – Salli (toatüdruk)
Merle Jääger – telefoni-Sandra
Andres Mähar – praost
Kaarel Pogga – apteeker
Karol Kuntsel – tohter
Oskar Seeman – õpetaja Vainio
Ken Rüütel – töödejuhataja
Aime Roosileht – Serafiina
Tantsivad lüpsitüdrukud: Mirjam Aavakivi, Saara Kaljujärv, Trine Uusen, Gabriele Eensoo, Veronika Maide, Anabel Ainso, Eliise Virumäe, Merilyn Elge, Lisanna Lajal, Anette Pärn
Pillimees: Kert Krüsban
 
LOE LISAKS: https://www.vanemuine.ee/repertuaar/niskamae-naised/ 

* – päisefoto autor Heikki Leis

Loe edasi

Faehlmann

11.jaanuaril 2020 Vanemuise väikeses majas

Tutvusin suvel Vanemuise mängukavaga ja olin kindel, et lavastust „Faehlmann“ lähen ma kindlasti vaatama. Esiteks räägib see ikkagi meie rahva jaoks olulisest inimesest ja iga haritud inimene võiks Faehlmanni peamiste tegemistega ikkagi kursis olla. Teiseks on näidendi üheks autoriks Madis Kõiv. Ja kuigi Kõivu tekste peetakse raskeks, siis mulle ta mingil põhjusel meeldib. Vähemalt nende väheste lavastuste põhjal, mida ma näinud olen. Igatahes peab ütlema, et lavastust teatrilaval vaadata on kergem, kui Kõivu lugeda. Lisaks meeldiks mulle end nimetada haritud inimeseks ka. Aga peamine põhjus oli ikkagi Kõiv.

Laupäeval oli mul vaba päev. Pühapäeval pidin tööl olema ja esmaspäeval oli üks eksam. Lisaks oli esmaspäevaks vaja kahe näidendi teksti põhjal vaja üks essee ka veel kirjutada. Nii tundus laupäeva õhtu täiesti sobilik olevat, et teatrisse minna. Ja kui otsus sünnib kell 18 õhtul, siis Tartust kaugemale minna ei jõua. Ja nii ma otsustasingi „Faehlmanni“ vaatama minna.

Eks ma natukene olin elevil ka, kui ma lugesin, et lavastus on pühendatud rahvusülikooli sajandale juubelile. Viimati mängiti „Faehlmanni“ Tartus 1987. aastal ja siis oli lavastus pühendatud Tartu Ülikooli 350. aastapäevale. Seega tundus, et tegemist on kohe erilisema lavastusega. Aga kuna tegemist on ikkagi Kõivuga, siis mingit lihtsat meelelahutust ma ei oodanud. Ja nüüd, kus ma olen lavastuse ära näinud, siis võin julgelt öelda, et nendele inimestele, kes kord aastas teatris käivad, ma „Faehlmanni“ ei soovitaks. Ma usun, et siis ei jõuaks need inimesed enam nii pea uuesti teatrisse. Mingit väga suurt elamust nähtud etendus ei pakkunud. Samas nõuab pidevat keskendumist ja kaasa mõtlemist ja mingil määral isegi eelteadmisi.

Kuna ma läksin nii lühikese ettevalmistusajaga teatrisse, siis mul isegi ei olnud mingeid ootusi, et millest lavastus rääkida võiks. Kavast lugesin kuidas Kõiv ja Vahing omal ajal seda teksti kirjutasid ja sealt jäi meelde, et Faehlmann suitsetas tänaval isegi siis, kui see oli keelatud. Niisis teadsin ainult tänavat oodata. Ma kujutasin vaimusilmas tänavalaternat ette, mille all siis Faehlmann kõnnib ja suitsetab. Aga seda, et kogu lavastus peaaegu ilma ühegi dekoratsioonita tühjal laval ette kantakse, ma küll oodata ei osanud. Nimelt oli ainsaks rekvisiidiks laval kitsas tõld, millega Faehlmann ringi sõitis. Aeg-ajalt toodi lavale ka mõned toolid. Ja see oligi kõik. Lisaks oli eeslava orkestriauk kasutusele võetud (küll mitte täielikult) ja aeg-ajalt näidati tegelasi meile paralleelselt kahel tasapinnal tegutsemas. Niimoodi loodi justkui illusioon põrgust ja maapealsest.

Aga ega ma sellest kohe alguses aru ei saanud. See võrdlus tekkis mul hiljem. Esialgu tekkis tunne, et lava on taevas. Kohe alguses tuli prohvet Raivo Adlase kehastuses lavale ja rääkis, mis inimesi ees ootab. Peale prohveti monoloogi läks lava pimedaks ja kui lava uuesti valge oli, olid laval kutsar ja Faehlmann. Ja lava tagumises otsas oli näha kitsast tõlda, millel kaks ilusat laternat küljes. Esialgu kehastas Faehlmanni Priit Strandberg ja tema kutsarit Hannes Kaljujärv. Esimese mõttena pidasin ma kutsarit kuradiks või mõneks tema käsilaseks. Samas, kui mõelda sellele, mida ta rääkis ja mis trikke ta tegi, siis seda päris välistada ei saa. Eks see jääb igaühe enda tõlgendada.

Esialgu ei suutnud ma Strandbergi Faehlmannina väga tõsiselt võtta. Ma isegi ei oska öelda miks, aga mulle lihtsalt tundus, et midagi on mööda. Ma vist oleksin Faehlmanni väga vana ja väärikana näha tahtnud. Samas elasin ma lõpuks ikkagi etendusse nii sisse, et kui esimese vaatuse lõpus Strandberg Faehlmanni mantli Kaljujärvele üle andis, siis ei suutnud ma jälle Kaljujärve Faehlmannina ette kujutada. Ilmselt olen ma lihtsalt Faehlmanni alati eakana ette kujutanud ja nii tundus Strandberg Faehlmanni jaoks liiga noor. Kontrasti suurendas veel eriti Kreutzwaldi kehastanud Andres Lepik, kes on Strandbergist palju vanem. Siis tundus Faehlmann ikka väga poisike Kreutzwaldi kõrval.

Samuti tundus mulle, et kui Strandberg ja Kaljujärv rollid vahetasid, siis muutus kutsar veidi rohkem inimlikumaks ja võib-olla isegi kontrollivaks. Kaljujärve kutsar oli veidi rohkem saatanlik ja vigureid täis ning jättiski mulje, et ta võib olla kes iganes. Strandbergi kehastatud kutsar, oligi lihtsalt kutsar. Ta tegi küll ühe korra ka võlutrikki, aga see jäi lahjaks. See salapära ja väike kuradike oli Strandbergi kutsaril puudu. Kuigi ma pean tunnistama, et ma väga ei oska öelda, miks see näitlejate vahetamine vajalik oli. Ainus selgitus, mille ma suutsin välja mõelda oli vanuse erinevus. Samas tekst minu meelest küll ei vajanud, et Faehlmann oluliselt vanemaks muutuks. Ja vanemaks oleks Strandbergi saanud ka grimmi abil muuta. Seega jäi mulle see osatäitjate vahetamise motiiv veidi arusaamatuks. Samas oli jälle huvitav näha, kuidas erinevad näitlejad sama rolli teevad.

Aga vaieldamatult oli minu kõige lemmikum rollisooritus Hannes Kaljujärv kutsarina. Kuigi mulle tundus, et Kaljujärvel oli hääl veidi ära. Vahepeal läks seetõttu tema tekst veidi kaduma. Aga sellest hooliamta suutis ta oma olekuga kuratlikult hästi mängida kutsarit, kes võiski vanakurat ise olla. Sooritus oli nii hea, et korraks jäin ma isegi uskuma, et ta oskab ühe väikese liigutusega kaugusest laternad põlema võluda. Kui tavaliselt öeldakse, et igast lavastusest leiab midagi nauditavat, siis sel korral oli minu jaoks nauditav Kaljujärve kutsar ja laulud.

Ilmselgelt hakkasin ma liiga palju seoseid otsima Kõivu eelmise näidendiga, mida ma nägin. Kuigi lavastajad olid kahel lavastusel täiesti erinevad. Nii tundus mulle, et Margus Kasterpalu oli ka Priit Pedajase „Põud ja vihm...“ lavastusest eeskuju võtnud ja kasutanud kollakat valgust ning muusikat. Samas, ega ma kindel ei saa olla, et need polnud Kõivul näidendisse sisse kirjutatud. Aga selles olen ma küll kindel, et laulud olid mu kõige lemmikumad kohad kogu lavastuses. Kahjuks ei mäleta ma enam kummagi laulu sõnu, et neid üles otsida. Seda laulu, mida seto poiss laulab, olen ma varem isegi kuulnud, aga no mitte ei tule meelde, mis selle laulu nimi on. Kuna laulud olid rahvapärimuslikud ja murdes, siis tekkis neid kuuldes kohe eriliselt soe tunne südamesse. Nagu polekski ma enam teatrisaalis, vaid suvisel ajal mõnel heinamaal.

Madis Kõivule on omane ka panna lihtrahvas murrakut rääkima. Sel korral tundus mulle küll, et tegemist ei olnud päris võru murrakuga. Iseenesest oleks võru murrak olnud loogiline, kuna Kõiv on pärit ja tegutses päris palju Võru kandis. Igatahes olid näitlejad murdes rääkimise väga hästi selgeks saanud. Ma mäletan, kui ma Kärt Tammjärve paar suve tagasi ühes võro keelses suvelavastuses rääkimas kuulsin, siis oli see keel küll väga kange. Seepärast kuulasin ma sel korral teda, ja tegelikult ka teisi näitlejaid, väga hoolikalt. Ja kõik said suurepäraselt hakkama. Ometigi mulle tundus, et kirjakeelt oli rohkem kui murret. Aga tore oli kuulata ikka.

Üleüldse tundus mulle, et etendus meeldis mulle seepärast rohkem, et ma just tegelesin koolis nende samade teemadega, mida lavastuses käsitletakse. Kogu baltisaksa ühiskond ja nende suhtumine eestlastest talupoegadesse ning eesti keele arendamine ja hoidmine. Seega oli huvitav vaadata ja kaasa mõelda. Ja ma tõsimeeli olin nii süvenenud, et kui keegi tegelastest teise peale karjuma hakkas, siis ma võpatasin oma toolil päris korralikult. Ja kogu selle muistendite ja „Kalevipoja“ tekkeloo olime me eelmine aasta koolis just läbi rääkinud. Muidu poleks ma ilmselt nii hästi aru saanud, mis seosed tegelaste vahel täpselt on ja kuidas Faehlmann „Kalevipojaga“ seotud on, kui „Kalevipoja“ autor on ju Kreutzwald.

Kohati oli tegelasi raske jälgida, sest mitmel näitlejal oli paralleelselt mitu rolli. Kuigi kostüümidega oli päris hästi tegelasi eristatud. Aga nimed olid ikkagi paljuski tundmatud ja nii läksid mul küll kõik professorid omavahel segamini. Samas, ega ma nii detailselt nimedesse ei süüvinud ka. Oluline oli ikkagi tervikpilt kätte saada ja sellele kaasa mõelda. Ja tervikpildi sain ma kätte. Võib-olla peaks lavastust veel mõned korrad vaatama, et kõiki kihte ja nüansse tabada, kuid hetkel tundus mulle, et kõige olulisem oligi meie oma keele püsima jäämise lugu.

Eks just selle keele aspekti pärast lavastus ka rahvusülikooli juubelile pühendati. Ega meil seda eesti keelset ülikooli ilma Faehlmannita poleks. Ja võib-olla ei kirjutaks ma seda postitust ka üldse mitte eesti keeles. Kes teab, võib-olla poleks Eestit üldse olemas ja me oleksime osa Venemaast või Saksamaast. Seega peame me Faehlmannile ja tema kaasaegsetele tänulikud olema, et nad pidasid oluliseks ühe pisikese rahva keele eest võidelda ja nägid selles midagi muud, kui ainult viidet madalamale klassile.

Niisiis võib tunduda, et miks me peame ajaloost teatris rääkima. Kõik saavad sellest lugeda ajalooõpikutest ning sellest räägitakse ka kirjanduse tundides. Ma arvan, et tegelikult meile ei räägita teatris ainult ajalugu. Meid pannakse mõtlema. Mõtlema selle üle, kui suurt vaeva nägi Faehlmann selle nimel, et meil oleks oma keel. Ja kui kergelt me praegu oma keelde suhtume. Nagu lavastuse tutvustuses on välja toodud, siis on teema oluline meie teaduse seisukohast. Ja just sellel samal Tartu Ülikoolil on siin oluline roll. Mis saab meie keelest, kui me peame teaduse tegemiseks oskama teisi keeli ja sageli kasutame me teadustermineid ainult võõrkeeles, sest eesti keeles puudub kõige õigem vaste. Aga tegelikult hääbub ka meie argikeel. Võtkem korraks aeg maha ja mõelgem, millal te kasutasite oma kõnepruugis mõnda inglise keelset fraasi. Mina tegin seda pool tundi tagasi. Ja tegelikult on see sõna täiesti eesti keelsena ka käibel. Lihtsalt moodne on rääkida nii, et pikid mõne sõna inglise keeles vahele. Kas sellise eesti keele pärast Faehlmann võitleski?

Vastus on, et muidugi mitte. Ja just seepärast me peaksimegi minema teatrisse, et näha, kui raske oli Faehlmanni elu ja mida ta meie keele heaks ära tegi. Ehk oskame me siis oma emakeelt rohkem väärtustada. Ühes emakeele väärtustamisega võiksime me mõelda ka sellele, kes me tegelikult oleme. Maailmakodanikud? Eurooplased? Eestlased?

Ma arvan, et teatrisse tasuks just siis minna, kui meie praegusest poliitilisest olukorrast on kõrini ja on tunne, et tahaks midagi muuta. Kindlasti ei pane lavastus meid kõiki teisi keeli ja rahvuseid vihkama, vastupidi me võiksime muutuda mõistvamaks. Aga kindlasti paneb see meid nägema kogu meie kultuuri ja ajalugu teise nurga alt. Kuna tegemist on üsna ambitsioonika ülesandega näidendi tekstile, siis tundub mulle, et sel korral on raskuskese püsima jäänud just teksti edastamisele ja näitlejatöödest erilisi pärle ei leia. Kuigi näitlejate koosseis on võimas. Alustades vanameister Raivo Adlasest, siis publikulemmik Hannes Kaljujärv ning viimasel ajal väga erinäolisi ja huvitavaid rolle pakkunud Karol Kuntsel. Ometigi jääb nende kõigi rollisoorituses midagi justkui puudu. Kohati tundub, justkui oleksid näitlejad kooliteatriliku õhinaga teksti pähe õppinud. Aga tekstist puuduvad värvid.

Seepärast ma seda tavalisele teatripublikule soovitada ei julgegi. Aga kõik need, kellele tundub, et teatris on viimasel ajal liiga palju allapoole vööd nalju, võiksid sammud teatri poole seada küll. Siiski olge hoiatatud, et aasta teatrielamust peate te ilmselt siiski kusagilt mujalt otsima. Seda, et lavastus kõigile huvi ei paku, näitas ka saal, mis peale vaheaeg oli tunduvalt hõredam. Ja kui sa kuuled peale etendust, et publiku ainus kõneaine on, kas Eestis on mingi seadus, mis lubab Karl Robert Saaremäel mittekoosseisulise näitlejana Vanemuises mängida, siis ilmselgelt pole lavastus publikut kõnetanud. Kusjuures see küsimus vaevas paljusid.

Autorid: Madis Kõiv, Vaino Vahing

Lavastaja: Margus Kasterpalu

Kunstnik: Maret Tamme

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Mängisid: 

Priit Strandberg - Friedrich Robert Faehlmann; Kutsar

Hannes Kaljujärv - Kutsar; Friedrich Robert Faehlmann

Marika Barabanštšikova - Henriette (Faehlmanni abikaasa)

Andres Lepik - Friedrich Reinhold Kreutzwald

Karl Robert Saaremäe - "Kalevala" looja Elias Lönnrot; pastor Carl Heinrich Constantin Gehewe; Setu; maapoiss

Andres Mähar - eesti keele lektor Dietrich Heinrich Jürgenson; Luunja mõisa omanik parun von Nolcken; professor Sahmen; Hauakaevaja

Karol Kuntsel - professor Hueck; Baltimaade kindralkuberner von der Pahlen

Piret Laurimaa - daam

Linda Kolde - maaneiu

Kärt Tammjärv - maaneiu

Raivo Adlas - Prohvet; Ihnusk

* – Päisefoto autor on Heikki Leis.

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise teatri koduleheküljelt SIIN

Loe edasi

Üks mees, kaks bossi Vanemuises

03.november 2015 Vanemuise suures majas

Pilt pärit Vanemuise teatri kodulehelt. Foto: Tõnis Järs

Lavastaja: Andres Dvinjaninov
Mängisid:
Riho Kütsar - Charlie Clench
Ragne Pekarev - Pauline Clench (Charlie tütar)
Külliki Saldre - Mrs Dangle (Charlie advokaat)
Priit Strandberg - Alan Dangle (Mrs Dangle poeg)
Marika Barabanštšikova - Dolly (Charlie raamatupidaja)
Reimo Sagor - Lloyd Boateng (Charlie sõber)
Andres Mähar - Francis Henshall (mees, kellel on kaks bossi)
Piret Laurimaa - Rachel Crabbe
Sten Karpov - Stanley Stubbers
Peeter Volkonski - Alfie (kelner)
Märt Koik - Gareth, vanamutt, prükkar, kelner
Mihkel Kallaste - politseinik, taksojuht, jõuluvana, baarmen

Seekord käisin teatris vaatamas etendust "Üks mees, kaks bossi". Olin seda etendus planeerinud vaatama minna pikka aega. Kunagi suve alguses sattusin vaatama Vanemuise teatri uuslavastuste nimekirja ja lugesin kõikide uuslavastuste tutvustust. Kohe kui lugesin, et mängukavva tuleb Carlo Goldini etenduse "Kahe isanda teener" kaasaegne versioon, olin kindel, et tahan seda näha. Ainus adekvaatne põhjendus miks seda näha tahtsin oligi see, et märtsis käisin Ugalas vaatamas "Kahe isanda teener" (LINK) ja tahtsin nüüd kahte etendust omavahel võrrelda. Nagu mul viimasel ajal kombeks on, siis ei hangi ma pileteid väga pikalt ette. Nii sai seegi kord pilet vahetult tund enne etendust soetatud (naudin tudengi eelist ja sain 17 eurose pileti ainult 9 euroga). Päris ausalt öeldes, siis minu meelest oli 9 eurot väga õiglane hind, aga räägin kohe kõigest lähemalt. Ja see oli ka hea, et kohad rõdule sain, sest siis sain kõike kenasti näha ja vaade lavale oli väga hea. Prillid tuli ainult ette panna.

Nüüd siis natukene etendusest lähemalt. Ma isegi ei oska etenduse sisu kohta väga midagi öelda. Peale selle, et seal oli koguaeg mingi tohuvapohu ning mingisugust otsest sisu etendusel polnudki. Vähemalt minu meelest. Tegelikult oli sisuks see, et üks neiu pidi abielluma mehega, kes mõrvati ja seejärel otsustas see neiu teise mehega kihluda. Siis ilmus järsku välja surnuks peetud kihlatu ja isa käskis tütrel ikka esialgse kihlatuga abielluda. Vahepeal jõudis selle esimese kihlatu turvamees endale teise bossi ka leida ja ise ära armuda. Tegelikult olid selle mehe bossid omavahel armastajad, kuid bossid muidugi ei teadnud et nende alluval on teine boss. Ühesõnaga ma saan ise ka aru, et kogu selle sisu kirjeldamine läheb väga keeruliseks. Ma ei saa enam ise ka aru, et mis, kes, kus ja kellega. Kogu selle farsi idee oligi see, et kõik on segi nagu puder ja kapsad. Algas kõik täpselt nii nagu algupärases etenduses kihlusega, kuhu ilmus kohale surnuks peetud esimene kihlatu. Ja siis läks kogu trall lahti. Naine, kes oli end meheks riietanud ja kelle teener enda arvates väga kaval ja osav oli ning endale teise isanda juurde võttis. Kui sa oled mees, kellel on kaks bossi, siis ei ole elu kerge ja on täiesti tavaline, et asjad kipuvad segamini minema. Ehk tegemist oli kõige tavalisema komöödiaga, kus põhiline nali seisnebki asjade vahetamises ja absurdsetes stseenides. Ma isegi saan aru, et commedia dell'arte põhinebki absurdusel ja selles kogu asja võlu seisnebki, kuid sellised etendused pole päris minu jaoks. Kindlasti on publikul tore vaadata, kuidas laval mängib naine meest või keegi saab pidevalt uksega vastu vahtimist või saab keegi jalaga tagumikku. Eks ma vist naersin ka mõnedel hetkedel (100% aus olles naersin ma ikka kordades rohkem kui mõnedel hetkedel), sest asi oli lihtsalt nii absurdne minu jaoks. Siiski selleks, et etendus minu jaoks hea oleks, peaks seal olema ka mingi sisu ja ma sisimas lootsin natukene rohkem sellest etendusest. Kui see on Carlo Goldini etenduse põhjal tehtud, mis on päris ehtne commedia dell'arte, siis lootsin et lisaks tänapäevastamisele on etenduses ka veidi rohkem sisu. Samas tundus, et ülejäänud publikule, kes saalis istusid paistis selline etendus just meeldivat. Sest kohati oli mul lausa imelik seal saalis istuda, kui kogu maja naerust rõkkas. Ja naerdi näiteks selle üle, kui Peeter Volkonski tegelaskuju trepist alla kukkus või uksega vastu nägu sai. Tundub, et rahvale selline huumor meeldibki ja kõikidele neile, kes sellist vaatepilti näha tahavad, soovitan aga etendust vaatama minna. Päris aus olles, siis naer on garanteeritud kõikidele. Näiteks mina sain ka päris palju naerda, sest kui etendus naerma ei aja, siis kindlasti ajab naerma kaaspublik, kes meeleheitlikult naerab. Tegelikult sain ma ikka etenduse üle ka naerda, sest esimesel korral oli tõesti naljakas, kui Volkonski tegelaskuju trepist alla lendas või kui Riho Kütsari tegelaskuju uksega vastu nägu sai, lihtsalt ühel hetkel sai mul sellest villand. Naljad oleksid siis võinud vähemalt üksteisest erineda. Ugala etenduses minu meelest oli see absurdsus natukene paremini üle võlli keeratud, aga samas seal andsid absurdsust juurde ka ajastule kohased printsessikleidid ja kontsakingades kõndivad mehed.

Vanemuise etenduse tegi erilisemaks skiffle bänd, kes mulle väga meeldis. Andis kuidagi hoogu juurde kogu asjale ja minul konkreetselt tõstis tuju. Eriti siis, kui kogu trupp korraga kaasa laulis. Samas kippus minul etenduse ajal vahepeal mõte rändama minema ja sellistel hetkedel oli just see kaasahaarav rütm see, mis mind mu mõtetest välja vedas. Kuigi etenduses olevad vahepealsed laulud oleksid võinud minu pärast olemata olla. Esiteks ei saanud ma rõdul olles praktiliselt ühestki sõnast aru, mida lauldi ja kohati tekkis mul tunne, nagu vaataksin muusikali. Eks bändi mõte oligi selles, et näitlejad veidi puhata saaksid, sest vahepeal läks see tempo seal laval ikka üsna kiireks ja isegi rõdule oli näha, kuidas näitlejatel selg jooksmisest märg on. 

Näitlejate jaoks polnud kindlasti tegemist kõige lihtsama etendusega, sest publiku naerutamiseks oli päris palju vaja teha. Publik hakkas naerma küll iga väiksema asja peale, kuid kui palju harjutamist või energiat see väike detail näitlejalt võtta võis. Näiteks nende kukkumiste ja võitlusstseenide harjutamiseks läheb päris palju aega, et asi ikka efektne oleks. Kindlasti on näitlejal kordades lihtsam mõõgaga vehelda, kui aegluubis jäljendada mõõgaga vehklemist või võistluskunstide valdamist. Samas peab näitleja arvestama sellega, et kukkumise ja löömise heli oleks sünkroonis tegevusega ning kõige selle juures tuleb veel teksti ka öelda. Ma olen juba ammu järeldusele jõudnud, et näitlejad on ühed väga andekad inimesed, kes oskavad lisaks näitlemisele ka väga hästi laulda ja just see mulle tegelikult selle etenduse juures ka meeldis, et praktiliselt kõik tegelaskujud said suuremal või väiksemal määral laulda. Siiski oli mul etenduses kaks lemmikut, kes minu meelest olid kõige paremad ja tegid selle etenduse igati vaatamisväärseks. Ilmselgelt ei oleks etendus ilma Andres Mäharita olnud pooltki nii kaasahaarav. Mulle on Mähar siiani kõikides etendustes meeldinud ja just seepärast, et ta on igas etenduses täiesti erinev karakter. Minu jaoks on see äärmiselt oluline, et näitleja suudaks erinevaid tegelaskujusid erinevalt mängida ja mind üllatada. Kahjuks on paljude näitlejate puhul see, et tegelaskujud on küll karakterilt täiesti erinevad, kuid ma saan juba kaugelt aru, kes see näitleja on, kes seda tegelast mängib. Lihtsalt kehahoiaku põhjal. Ja mind tõsiselt häirib see, kui ma iga kord näen sama kehahoiakut, samasuguseid liigutusi ja kuulen teksti sama intonatsiooni ja rütmiga. Tegelaskujud ei saa olla nii identsed. Aga Mähar mulle meeldib. Küll on ta ideaalne krtuskeid täis laps või keskealine mees internetimaailmast või kurva saatusega Seto mees või siis mees kellel on kaks bossi. Kuna Mähar oli peaosas, siis on ka see ilmselge, et tema pidi publikuga kõige rohkem suhtlema ja temal oligi kõige suurem roll, mis paratamatult jääb inimestele meelde. Ma võin julgelt öelda, et see oli parim otsus panna Andres Mähar peaossa, sest minu silmis päästis tema selle etenduse. 

Lisaks Andres Mäharile meeldis mulle ka väga Piret Laurimaa, kes mängis naist, kes esineb oma surnud kaksikvennana. Ehk siis Piret oligi see naine, kes kandis praktiliselt terve etenduse meeste riideid. Siiski polnud riided need, mille pärast ta mulle meeldis. Ma pole küll ise kunagi meest mänginud, kuid ma kujutan ette, et meeste hoiakuid ja liigutusi on naistel üsna raske järgi teha, selliselt et need näeksid mehelikud välja. Minu meelest oli Piret laval nagu tõeline mees. Lihtsalt natukene lühem ja peenema häälega, aga mulle meeldis kogu tema olek. Pidevalt leidsin ma end mõttelt, et küll ta teeb hästi meest järgi. Ehk siis minu jaoks järgmine üllataja Vanemuise teatrilt. Ilmselt jälgin nüüd tema rolle veel, sest siiani on ta seal minu nö "neutraalsete näitlejate nimekirjas" olnud. Kui ta aga samas vaimus jätkab, siis on mul Vanemuises üks uus lemmiknäitleja juures. Võib-olla on asi selles, et ma pole teda väga palju veel laval näinud ja mulle pole kõik tema kehahoiakud ja kõnemaneerid veel tuttavaks saanud.

Teiste näitlejate kohta väga midagi öelda ei oska, sest minu meelest on Riho Kütsar, Külliki Saldre, Priit Strandberg ja Marika Baraabanštšikova kõikides etendustest praktiliselt samasugused. Päris aus olles, siis seekord Kütsar veidi erines oma varasematest rollidest, sest rääkis hästi peenikese häälega ja kissitas silmi nagu oleks ta mõni asiaat. Aga see selleks, ülejäänud roll oli ikka minu jaoks üsna tavaline. Ragne Pekarev mängis ehtsat blondiini, kes asjadest aru ei saanud ja samas läks see ka iniemstele päris hästi peale. Eks teiste rumaluse üle on ikka hea naerda. Mulle samas meeldis see, kuidas Ragne Pekarev etenduse alguses tantsis. Ma oleksin peale sellist tantsu omadega jumala läbi olnud, tema aga suutis terve etenduse jooksul veel parajat blondiini mängida. Samas eks see ole ka harjutamise tulemus. Siis olid laval kaks näitlejat teatrist Must Kast, kuid nende rollid olid suhteliselt sõnatud ja alguses pidasin ma neid üldse lavameesteks, kellele mõni roll on antud. VABANDUSED, kui see nüüd kedagi solvas. Ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et selleks peab näitleja olema, et jõuluvana kostüümis üle lava jalutada. Ise veel mõtlesin, et nii tore on lavamees olla, pead ka proovides käima ja harjutama etenduse jaoks. Tuleb välja, et lavamehi ikka proovidesse näitlema ei lasta. Ja ma juba lootsin, et äkki saan ka lavamehena tööd ja saan ka selliseid rolle :) 

Kui keegi veel on selliste soovidega, et tahaks Vanemuise suurel laval särada, siis selleks on päris hea võimalus. Nimelt kasutas etendus päris palju publiku abi ja nii mõnedki said publiku seast laval ja isegi lava taga ära käia. See oli see hetk, kus mul oli kahju, et ma üleval rõdul istusin, sest ma ei näinud rõdu viiendast reast alla saalis, mis seal toimus. Mähari tegelaskuju liikus päris palju saalis publiku vahel ringi ja need publiku kaasamised olid ka nii naljakad, et mul oli tunne et osa publikust teeb kohe püksid märjaks. Igatahes isegi mina oma jäise südamega sain korralikult naerda ja korrutasin pidevalt: "See ei ole lihtsalt võimalik!" Aga teatris on kõik võimalik. 

Ma hakkasin nüüd mõtlema, et kas ma kokkuvõtteks soovitan või ei soovita seda etendust vaatama minna. Siiski SOOVITAN, sest tegelikult oli päris naljakas. Kindlasti nendel on veel naljakam, kes just armastavadki komöödiaid. Mina olen rohkem draamakuninganna ja mulle tavaliselt jääbki komöödiates just sellest inimlikust poolest ja sügavast mõttest puudu. Samas oli "Üks mees, kaks bossi" hea värvikas vaheldus meie sügisestesse hallidesse õhtutesse. Igaks juhuks ütlen ka seda, et esimene vaatus oli minu meelest parem, teine kippus kuidagi ära vajuma ja minu jaoks ei olnud seal enam nii palju nalja. Või oligi asi selles, et naljad hakkasid korduma ja kaua sa ikka seda sama nalja vaatad/kuulad. Vaheajal nägin ka paljusid, kes peale esimest vaatust lahkuda otsustasid. Ma ei ütleks, et etendus nii kehva oli, et kohe lahkuma peab, aga ju siis polnud nende inimeste maitse. Ütleme nii, et ma teist korda piletit ei ostaks, et seda etendust vaatama minna, aga kui keegi mulle pileti kingiks, siis ma oleksin iga kell valmis seda uuesti vaatama.

Lõpetuseks soovitan kõikidel komöödia sõpradel seda etendust vaatama minna ja kindlasti on korralik kõhutäis naeru kindlustatud. Aga peaate kiirustama, sest etenduse kohta on ilmselt hea sõna liikvele läinud, sest kohti on päris vähe etendustele alles jäänud. 

Rohkem infot Vanemuise kodulehelt
Järgmised etendused toimuvad 7. ja 12. novembril, 5., 12. ja 16. detsembril, 9. jaanuaril, 19. ja 31. märtsil ning 1. ja 28. aprillil.

Loe edasi