Lõpp

 12. märtsil 2024 Sadamateatris

Foto: Heikki Leis

Alustan selle postituse kirjutamist suure häbitundega. Nimelt on mul tartlasena häbi tunnistada, et ma sattusin Vanemuise lavastust vaatama viimati 2022. aasta oktoobris. Paus on olnud peaaegu poolteist aastat. Ometigi võiks eeldada, et just Vanemuisesse satun ma kõige rohkem, kuna see asub mulle kõige lähemal ja pakub väga eriilmelist teatrit, mille hulgast võiksin kindlasti midagi meelepärast leida. Jah, tõesti on selle aja sees olnud päris mitu lavastust, mis mind kõnetanud on, kuid vahepeal jäi kogu see teatris käimise asi üsna tagaplaanile ja ostsin pileteid ainult vahetult enne teatrisse minekut. Nii hilja muidugi enam nendele minu soovitud lavastustele pileteid saada polnud ja nii jäigi Vanemuises käimata. Kuigi „Lõpp“ on üks nendest lavastustest, mida ma vaadata tahtsin, pole ma kindel, kas ma seda ikka vaatama oleksin jõudnud, kui kolleegid poleks aktiivsed olnud ja pileteid mitu kuud varem ära ostnud. Seega tundub, et ma jõuan teatrisse ainult siis, kui keegi mind sinna kutsub.

Nagu nimigi ütleb, siis „Lõpp“  räägib elu lõpust ehk surmast ja tegemist on dokumentaallavastusega, mis põhineb surijate ning hingehoidjatega tehtud intervjuudel. Kindlasti võib paljudel tekkida küsimus, et miks ma nii morbiidset asja vaatama tahtsin minna. Esiteks puutun ma selle teemaga tööalaselt liigagi palju kokku ja on ju igati huvitav vaadata mida teised inimesed sellest teemast räägivad. Ja dokumentaallavastused on mulle ka alati meeldinud, peamiselt seetõttu et seal käsitletakse olulisi teemasid ning need lavastused panevad mõtlema. Ma olen täiesti nõus sellega, et surm on tabu, millest meie ühiskonnas väga palju ei räägita ja üritatakse näiteks lapsi surmast eemale hoida. Mis seal salata eks ka täiskasvanud hoiaksid parema meelega surmast eemale ja ei taha sellel teemal rääkida. Samas pole see alati nii olnud. Vanasti hoiti surnuid kuni ärasaatmiseni kodus ja ka ära saatmine ning peied toimusid kodus, mis tähendab et kogu perekond oli surnu juures ja surm oli elu loomulik osa. Tänapäeval proovitakse sageli surev inimene haiglasse või hooldekoju ära saata, et lähedased ei peaks seda suremise protsessi pealt nägema. Näen ka oma igapäevases töös, et surm on midagi sellist, mida paljud kardavad ja seetõttu üritatakse igast õlekõrrest haarata, et äkki see surm sel korral ikka ei tule. Kahjuks tabab surm meid kõiki ja seetõttu on parem nendest teemadest võimalikult varakult rääkida. Palju lihtsam on lähedase surmaga leppida, kui sellest on eelnevalt räägitud ja on teada, mida lähedane mahajääjatelt ootab. Seetõttu on mul väga hea meel, et Piret Jaaks, Marta Aliide Jakovski ja Vanemuine on otsustanud sellisel teemal lavastuse teha.

Kui keegi nüüd mõtleb, et miks nii masendavatel teemadel rääkivat lavastust peaks üldse vaatama minema, siis raskeid teemasid tasakaalustatakse lavastuses päris palju huumori abil. Jah, seal on ka musta huumorit, mis kõikidele meedikutele meeldib, kuid on ka tavalist huumorit, mis peaks kõik mittemeedikud ka naerma ajama. Mina igatahes sain päris palju naerda. Jah, mitte küll nii palju kui korraliku komöödia korral, kuid üle poole ajast oli kindlasti suu muigvel. Ega ma ei saa lubada, et poole ajast naersin ma ainult meedikutele omaste mustade naljade peale. Ma ilmselt pole just maailma parim eeskuju, sest mulle just draamad ja morbiidsed lood meeldivad, aga mina polnud teatrist lahkudes üldse masendunud. Tegelikult kartsid mu kolleegid, et äkki on lavastus nii masendav, et tuleb poole pealt lahkuda, aga ei lahkunud ka nemad ja tundus, et lavastuse lõppedes polnud ka nemad eriti masendunud. Seega ei pea keegi kartma, et teatriõhtu kuidagi tuju ära rikuks. Ma usun, et vastupidiselt avardab teatriõhtu silmaringi ja paneb ehk publikut rohkem surmaga seotud teemadele mõtlema. Minu meelest oleks väga tore, kui tänu lavastusele teeb keegi oma lähedastega kokkuleppe, kuidas surma puhul käituda või mida surijale öelda või mida temalt küsida.

Minu meelest ongi lavastuse kõige suurem väärtus see, et surmast on räägitud nii hingehoidjatega kui ka surijate endiga. Eks vaimulikud ja hingehoidjad on oma töös väga palju puutunud kokku nii surijate kui ka neist maha jääjatega ning seetõttu oli lavastuses väga palju selliseid mõtteid, mis panevad publikut ka nende teemade peale mõtlema. Siiski ei koosnenud kogu lavastus ainult erinevate hingehoidjate ja surijate monoloogidest, vaid monoloogid ja mõtted olid põimitud folkloorist pärit surmaga seotud uskumustega. Seda kõike raamis lugu perekonnast, kus pensioniealine ema koondatakse töölt vahetult peale seda kui ta on oma abikaasa matnud. Hingehoidjate lugude vahele esitavad näitlejad pildikesi pensionile jäänud naise elust kuni selleni kuidas ta saab vähi diagnoosi ja seda oma täiskasvanud poegadele ja lastelastele ütleb. See uudis muudab perekonna suhteid nii palju, et vennad kes seni pole teineteisele tunnistanud kui väga nad üksteist armastavad ja vajavad, seda siiski lõpuks teevad. Selles mõttes ikkagi õnneliku lõpuga lugu, kuigi ema on suremas. Mulle tundub, et see perekonnalugu oli vajalik ka selleks, et veidi teema morbiidsust vähendada ja aitas kogu surma temaatikat veidi inimlikumas võtmes avada.

Lavastuse ülesehituse mõttes on tegemist pigem kaasaegse lavastusega, kus kasutatakse palju näitlejate kuvamist suurele ekraanile ning kogu lavakujundus koosneb kuuest toolist. Kogu stseenide tegevus tuleb publikul suuresti ise ette kujutada, sest lavakujunduses pole rekvisiite. Näiteks kujutatakse peielauda kõrvuti toolidel istudes, kus näitlejad kujutletavaid pitse tõstavad Ja kõigile on selge, mida näitlejad teevad ja sobilik atmosfäär tekib iga inimese kujutluspildis tema ette. Videokaamera kasutamine on kahe otsaga asi. Kuna Sadamateater on piisavalt väike saal ja publik istub näitlejatele võrdlemisi lähedal, on kõik laval toimuv ka viimasesse ritta võrdlemisi hästi näha ja selles osas poleks justkui kaamerat suurendamiseks vaja. Samas kuvatakse ekraanile enamasti ainult näitlejate näoilmed, mis suurel ekraanil võimenduvad, pannes niimoodi publikut tegelastele palju rohkem kaasa elama, kuna iga pisimgi näo miimilise lihase liikumine on tänu kaamera suurendavale efektile ka viimasesse ritta näha.

Minu meelest olid kõik näitlejad väga super, sest emotsioonide ja mõtte edasi andmiseks tuli peamiselt kasutada näoilmeid, sest palju see publik kehakeelt ikka vaatab, kui ainult nägu on suures plaanis ekraanile kuvatud. Eks oli ka neid stseene, kus sai kogu kehakeelt vaadata (nt see sama mainitud peielaua stseen või etenduse alguses olnud tantsustseen). Lisaks kandsid kõik näitlejad matustele iseloomulikku musta riietust, seega ei aidanud ka kostüüm erinevaid karaktereid välja tuua. Ainsa erandina kostüümi osas saab välja tuua Külliki Saldre kehastatud ema, kes sarnaselt teistele oli etenduse alguses riietatud musta, kuid viimases haiglastseenis oli tal seljas valge kleit, mis meenutas kas siis surirüüd või haiglakitlit. Igatahes oli kõikide näitlejate mängu nauditav vaadata ja kuna sageli oli laval ainult kaks näitlejat korraga, kellest üks oli kaamera ees ja teine kaamera taga, siis sain eriti palju tähelepanu pöörata näitlejatele. Kohati tundus mulle, et ma jõllitan ainuisikuliselt seda näitlejat, kes parajasti kaamera ees rääkis, sest mis sa sellest kaamerat hoidvast näitlejast ikka vaatad. Nii ma siis keskendusingi kaamera ees oleva näitleja miimika jälgimisele. Seega julgen ma öelda, et kõik näitlejad teevad jube head rollid just näitlejameisterlikkuse osas, kui arvestada seda, et nende peamine töövahend on nende enda nägu, millega erinevaid emotsioone edasi tuleb anda. Sellist teatrit mulle meeldib vaadata, kus näitleja ei kao dekoratsioonide, kostüümi ega grimmi taha ära, vaid peab kasutama enda keha selleks, et tegelast luua. Sest selline teater laseb publikul vaadata kui suurepärased näitlejad meil on ja nautida puhast näitlejatööd. Kui Külliki Saldre ja Karol Kuntsel on mu vanad lemmikud, siis selle lavastuse põhjal julgen küll öelda, et nii Lena Barbara Luhse, Kaarel Pogga kui Reimo Sagor liigituvad ka mu lemmikute hulka, sest neid on laval huvitav vaadata.

Kuigi kokkuvõttes oli tegemist hea lavastusega, siis unustamatut teatrielamust ma siiski ei saanud. Ma küll olin valmis selleks, et ma lahkun teatrisaalist märgade silmadega, kuid seda ei juhtunud. Äkki oli lavastus nii hästi tasakaalus, et see kurb sisu ei jõudnud minuni ja seega ei läinud silmad märjaks. Aga teema igatahes puudutas ja vahetult peale teatrit oli küll veidi kergem tunne ja tahtmine kõik tuttavad teatrisse saata, et ka teised saaksid aru, miks surmast rääkima peaks. Ja näitlejaid oleks ka kallistama tahtnud minna, sest ega neil ka sellist lavastust kerge mängida pole.

 

Lavastaja: Marta Aliide Jakovski
Autor ja lavastusdramaturg: Piret Jaaks
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Ann Reimann
Kaamerarežii autorid: Fidelia Regina Randmäe, Marta Aliide Jakovski
Osades:
Külliki Saldre – Renaata
Karol Kuntsel – Taaniel, ülemus, härra klubis, hingehoidja haiglas
Reimo Sagor – Ruben, härra klubis, kirjanik matustel
Lena Barbara Luhse – Jane, proua klubis, naine matustel, naine haiglas
Kaarel Pogga – Kristjan, noormees tööl, härra klubis, ingel, poiss matustel, arst
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt.

Loe edasi

Niskamäe naised

 17. veebruaril 2021 Vanemuise suures majas

Ma pean kohe vabandama, et ma ei oska enam kirjutada. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et ma ei taha enam kirjutada. Blogis kestnud vaikus on ehe tõestus sellest. Muidugi saaks kõik ajada maailmas valitseva olukorra süüks ja öelda, et teatrid olid kinni ja midagi ei saanudki vaadata ja siis polnud ka millestki kirjutada. Eks mõnes mõttes on see ju tõsi. Ometigi olen ma teatrisse sattunud ja sellest lihtsalt mitte kirjutanud. Näiteks eelmisel aastal nähtud 12-st lavastusest said kirja pandud ainult pooled. Sest ma lihtsalt tundsin, et kuigi nähtud lavastused olid head, ei oska ma nende kohta mitte midagi öelda.
Kummaline on ka see, et kui teatrid aasta tagasi kinni pandi, siis oleks pidanud minus kohe suur teatriigatsus tekkima. Ometigi seda ei juhtunud. Mulle tundub, et ma hoopis võõrdusin teatrist veelgi rohkem. Kui uuesti teatrisse sai, siis polnud üldse enam soovi teatrisse minna. Ühelt poolt sain tervishoiutöötajana aru, et võõraste inimestega ühes ruumis koos olemine ei ole ilmselt kõige parem idee, kuid kordagi ei tekkinud ka seda tahtmist, et aga äkki paneks maski ette ja ikka läheks.
Postituse pealkirjast on näha, et selle kriisi ja teatripaastu olen ma ületada suutnud. Sel korral lihtsalt juhtus nii, et Vanemuine uuristas end oma “Niskamäe naiste” reklaamiga nii sügavale minu ajukurdude vahele, et ma lihtsalt pidin teatrisse minema. Kui sa oled teatriajaloo loengutes käinud, siis on ka Hella Wuolijoki nimi tuttav ja meelitab sind teatrisse. Lisaks saab mind alati teatrisse meelitada, öeldes et tegemist on perekonnadraamaga.
Kui perekonnadraamast rääkida, siis minu jaoks oli draamat vähe. Eks omal ajal mõjus lugu matriarhaadist dramaatilisemalt, kui see praegu meie jaoks tundub. Samas eks tänapäeval juhtub jällegi sagedamini seda, et mees näeb noort ilusat õpetajannat ning armub ning jätab oma pere ja kodutalu maha ning alustab linnas uut elu oma uue perekonnaga. Kindlasti on ka tänapäeval väga selgelt tajutav generatsioonide vahe, kus vanem generatsioon ei mõista noorema generatsiooni vabaduseihalust ja rõhub traditsioonidele ja sellele, et nii on nende peres asjad juba aastasadu kestnud. Niisiis julgen ma väita, et hoolimata sellest, et Wuolijoki on oma näidendi kirjutanud kaasaegse inimese mõistes vanal hallil ajal, siis kõik probleemid, mida ta käsitleb, kehtivad ka tänapäevalgi. Ehk ma olen liigselt amerikaniseerunud ja seega tundus mulle, et draamat oli liiga vähe. Kui süžeesse süüvida, siis aktuaalsed probleemid on seal olemas, kuid neid probleeme ei lahendatud ülepaisutatult nagu seda kiputakse tänapäeval tuttavaks saanud seebiooperites tegema.
Mulle tundus kohati kummalisena, kuidas vanaperenaine (Külliki Saldre) oma poja Aarne (Priit Strandberg) armulugu nii külma kõhuga suutis võtta, samal ajal kui tema minia Martta (Ragne Pekarev) korralikku draamat tegi. Eks siit tulebki see põlvkondadevaheline konflikt välja. Vanaperenaine oli selle kõik ise läbi elanud ja teadis, et lõpuks saab kõik korda ja pole mõtet draamat korraldada, sest see teeb asja ainult hullemaks. Kindlasti oleme kõik olnud sellises olukorras kus tundub, et vanem põlvkond ei mõista meid ja see omakorda süvendab põlvkondadevahelisi erimeelsusi. Enamasti on lõpp alati samasugune. Kas noorem generatsioon mõistab, et vanemal oli õigus ja elu saab rahus jätkuda, või käib suur pauk, katel plahvatab ja emotsioonid keevad üle, kuid tulemuseks on alati rahu põlvkondade vahel ning elu läheb edasi. Ma julgen väita, et Niskamäel juhtub mõlemat. Pärast Aarne lahkumist Niskamäelt, tekitab Martta seal korralikult intriige ja lõpuks lahkub ka Martta Niskamäelt. See siis on katla plahvatamine, sest peale Martta lahkumist saab õige ja rahulik elu Niskamäel jätkuda. Õige elu on vanaperenaise arusaam selelst, kuidas Niskamäel peaksid asjad toimuma. Linnas elades mõistab Aarne, et ta ei saa ilma Niskamäeta elada ja lõpuks läheb tagasi Niskamäele. See on näide vanema generatsiooni tõekspidamiste omaks võtmisest, sest Aarne mõistab, et emal on õigus ja Niskamäe ongi elu ja ilma Niskamäe leivata pole õiget elu. Ometigi ei saa elu nii lihtsalt edasi minna ja kõik on määratud korduma. Nii leiab Aarne uus kaaslane Ilona (Maarja Johanna Mägi), et Niskamäe ei lase neil vaba olla ja nad peaksid linna edasi jääma. Algab uus perekonnadraama, aga sellest räägitakse hoopis ühes teises näidendis ja ühes teises lavastuses.
Kui kogemata on mõni komöödia austaja saali sattunud, siis ei pea ka nemad närviliselt kella vaatama ja mõtlema, millal see piin ükskord ometi lõpeb. Lavastusest leiab koomilisi elemente nii palju, et draama kaob nende vahele ära. Seega ei pea keegi kartma, et saalis igav hakkab. Järgmisel päeval kõhulihased naermisest küll valusad ei ole, aga see ei loe. Kohati tekkis minus vägisi tunne, et neid koomilisi tegelaskujusid oleme me kõik Vanemuise laval varem näinud. Ma kahjuks ei suuda praegu ühtegi konkreetset koomilist näidet varasemast tuua. Aga kui te mõtlete näiteks Merle Jäägeri koomiliste rollide peale, siis ma võin mürki võtta, et seda sama koomilist Mercat näete te “Niskamäe naistes” telefoni-Sandrana. Sama lugu oli ka Simola peremeest kehastanud Riho Kütsariga. Ma olen kindel, et seda koomilist meesterahvast olen ma varem Vanemuise lavalaudadel näinud, kuid siis ei kandnud ta Simola peremehe nime. Siiski olgu tõe huvides mainitud, et päris “tordiga näkku ja jalaga tagumikku” komöödiat siiski näha ei saa. Kes pigem sellist komöödiat ootab, siis nende jaoks “Niskamäe naised“ päris õige lavastus pole.
Üldse mulle tundus, et ma leidsin sel korral tegelaste juurest liiga palju paralleele. Üks asi on see, et näitleja seostub oma eelmiste tegelaskujudega, kuid mulle tundus, et ma olen just seda konkreetset tegelaskuju varem teatrilaval näinud. Lihtsalt ühes teises kohas ja teise nimega. Kui Merca ja Riho Kütsari puhul olin ma kindel, et ma olen täpselt seda sama tüpaaži nende kehastuses varem näinud, kuid ma ei suutnud konkreetset tegelast ega lavastust välja mõelda, siis Ragne Pekarevi puhul oli mu mälu konkreetsem. Tema Martta meenutas mulle üks-ühele Patsit, keda Pekarev mängis 2015. aastal esietendunud Vanemuise lavastuses “Obinitsa”. Kõik see mehest kümne küünega kinni hoidmine ja ellu suhtumine on minu meelest Marttal ja Patsil 99% ulatuses samasugune. Näiteks on mõlemad naised harjunud saama seda mida nad tahavad, selleks vahendeid valimata. Kes “Obinitsat” näinud on, need ilmselt mäletavad ka Patsi laulu (inspireerituna Nirvaana loost “Smells Like Teen Spirit”). See emotsioon, mis selle laulu ja saateliigutustega edasi antakse on täpselt sama, mis tekib “Niskamäe naistes”, kus Martta tantsib meeste laulu “See on amore” taustal. Ma oleks pidanud selle tantsu ajal sattuma Itaaliasse (kuna Martta Itaalia reisist räägiti palju), aga mina sattusin hoopis Obinitsa. Ja Obinitsast sattusin ma Niskamäele tagasi alles siis, kui Martta tohtriga abiellus ja ära sõitis.
Kui trupist rääkida, siis mulle meeldis sel korral kogu trupp võrdselt. Kõige enam jäidki silma Ragne Pekarev, Merle Jääger ja Riho Kütsar oma koomiliste rollidega. Noort kooliõpetajat Ilonat kehastanud Maarja Johanna Mägi meeldis ka. Temas on midagi sellist, mis paneb teda vaatama ja temale keskenduma. Ja noorte, alles lavaka lõpetanud näitlejate puhul pole ma sellist võimet varem tajunud. Just seda võimet endale tähelepanu tõmmata ja panna saal oma tegelaskujule kaasa elama. Kõige vähem jäin ma rahule Külliki Saldre vanaperenaise osatäitmisega. Kui ma plakateid linnaruumis nägin, siis see pilk, mis mulle plakatil vastu vaatas, kutsus mind teatrisse. Selles pilgus oli mingi Niskamäe vägi ja võim, millele ei julgenud vastu hakata. Kahjuks see võim laval minuni ei jõudnud. Aga võib-olla oli asi selles, et ma istusin saali viimases reas ilma prillideta ja ei näinud kõiki detaile. Samas selline veidi hirmu äratav võim peaks igast liigutusest ja sõnast kiirguma, mitte ainult näoilmes väljenduma. Kuigi ega mul midagi muud ette heita polegi. Tegelikult tegi Saldre hea rolli ja päris mitmel korral hakkas mul vanaperenaisest kahju. Mis seal salata, silm läks ka ikka vahepeal märjaks. Aga seda juhtub mul iga kord, kui ma kaasa elama hakkan. Kokkuvõttes võib öelda, et ühtegi halba osatäitmist ei olnud ja kõik töötasid ühtse meeskonnana. Kui kasvõi üks osatäitja oleks puudu olnud, poleks lugu enam tervikuna kokku kõlanud.
Üldiselt on mul hea meel, et ma oma pika teatripausi (peaaegu 3 kuud polnud teatris käinud) otsustasin “Niskamäe naistega” lõpetada. Esialgu tundus mulle, et tegemist on üsna keskpärase lavastusega. Sest nagu juba mainitud, siis paljusid asju oleksin ma justkui juba laval näinud ja midagi väga ahhetama ka ei pannud. Laias laastus jättis lavastus ikkagi positiivse emotsiooni. Nüüd, kui ma seda teksti kirjutan, on peaaegu nädal möödas ja ma olen arvamusel, et tegelikult oli päris huvitav ja võiks teine kord veelgi vaatama minna. Mida rohkem ühte lavastust vaadata, seda huvitavamaks ta muutub. See tõde kehtib muidugi nende lavastuste puhul, kus midagi vaadata on. Ja siin on vaadata nii palju, et ühe korraga kõike haarata ei jõuagi. Näiteks üks kiht on perekonnadraama, teine kiht komöödia, kolmas kiht muusika ja koreograafia, neljas valgustus ja lavakujundus jne.
Kogu lavastuse jooksul mõjus minu jaoks kõige vastuolulisemalt lavakujundus. Näiteks mõjusid lavakujundus ja hele valgus mulle modernselt, kuigi tegevus toimub umbes 90 aastat tagasi. Minus tekitas see vastuolu kohe selle teadmise, et kuigi aeg on edasi liikunud, siis inimeste probleemid olid samasugused sada aastat tagasi, on täpselt samasugused ka nüüd ning ilmselt on samasugused ka saja aasta pärast. Huvitava resonantsi tekitas ka Aarne ja Ilona Helsingis asuv korter, kus kogu mööbel oli miniatuurne. Ühelt poolt on naljakas vaadata täiskasvanud inimest laste tugitoolis istumas, kuid kui me näeme sellist asja teatris, siis peab see midagi tähendama. Ilmselt ei tähenda see seda, et kõik tavalised tugitoolid olid kasutuses ja ainult laste tugitool oli vaba. Pigem näitas see seda, kui väike on vabade inimeste elu Niskamäe vanaperenaise ja Aarne silmis kuna Niskamäe on elu eesmärk ja selle kõrval kahvatub kõik muu. Samas oli Niskamäe ka midagi sellist, mis sünge varjuna kõigi kohal rippus. Kõik tegelased kandsid alati tumedaid riideid, justkui leinates oma vabadust, mille Niskamäe neilt on võtnud. Ainus, kes kannab heledaid riideid on Ilona, kes tuleb vaba inimesena Aarnet Niskamäest vabastama. Hiljem, linnas elades on ka Aarne heledad riided selga pannud ning uuesti abielludes on ka Marttat ja tohtrit võimalik heledates riietes näha. On näha, et heledad riided pannakse siis selga, kui Niskamäelt eemale minnakse ja vabanetakse Niskamäe needusest. See omakorda on jälle üks vastuolu, sest vanaperenaise ja Aarne jaoks on Niskamäe elu eesmärk ja ometigi kannavad nad samuti tumedaid riideid. Lisaks heledatele kostüümidele leevendavad morbiidsust ka lõbusad vahepalad. Näiteks 1930-ndate stiilis meeleolukaid laulukesi esitav trio või kelmikad tütarlapsed, kes tantsivad nii suuskade kui suurte kõhtudega. Iga tantsunumbri ajal oli saalist naeru kuulda. Ja laulud tegid lihtsalt tuju heaks. Kohati tekkis tunne nagu oleks kontserdile või peole sattunud. Peomeeleolu süvendas veelgi enam see, et laval oli pilllimees, kes akordionit mängis. Oleks muusika ainult lindilt tulnud, siis poleks emotsioon pooltki nii tugev olnud. Seda lõbusust oli vaja, et mitte täielikult mattuda Niskamäe alla.
Seega mulle tundub küll, et “Niskamäe naistes” leiab iga teatrikülastaja endale midagi meelepärast. Kuigi tõe huvides pean ütlema, et pigem on lavastus vist ikkagi mõeldud juba selles vanuses inimestele, kes teavad mis asi on abielu ja seal esinevad probleemid. Võib-olla ma teen noortele nüüd liiga, aga mulle tundus, et rohkem naersid keskealised ja vanemad inimesed ning need üksikud noored, keda ma esimese vaatuse ajal saalis nägin, olid pärast vaheaega kadunud. Ometigi mina end keskealiseks ei nimeta ja mulle meeldis. Ja abielust ei tea ma ka midagi. Ja tegelikult ei tea ma ka teatrist midagi. Seega ei oska ma arvata, kellele see lavastus meeldida võiks. Mulle igatahes meeldis.
 
Autor: Hella Wuolijoki
Lavastaja, dramaturg ja laulutekstide autor: Tiit Palu
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Valguskujundaja: Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Koreograaf: Mare Tommingas
Osades:
Külliki Saldre – Loviisa, Niskamäe vanaperenaine
Priit Strandberg – Aarne Niskamägi (Loviisa poeg)
Ragne Pekarev – Martta
Maarja Johanna Mägi – Ilona
Riho Kütsar – Simola peremees
Saara Nüganen – Salli (toatüdruk)
Merle Jääger – telefoni-Sandra
Andres Mähar – praost
Kaarel Pogga – apteeker
Karol Kuntsel – tohter
Oskar Seeman – õpetaja Vainio
Ken Rüütel – töödejuhataja
Aime Roosileht – Serafiina
Tantsivad lüpsitüdrukud: Mirjam Aavakivi, Saara Kaljujärv, Trine Uusen, Gabriele Eensoo, Veronika Maide, Anabel Ainso, Eliise Virumäe, Merilyn Elge, Lisanna Lajal, Anette Pärn
Pillimees: Kert Krüsban
 
LOE LISAKS: https://www.vanemuine.ee/repertuaar/niskamae-naised/ 

* – päisefoto autor Heikki Leis

Loe edasi