Prohvet ja idioot

24. Novembril 2024 Vanemuise väikeses majas

Foto: Maris Savik

Olen enda teada kõik eestikeelsed Jonas Jonassoni raamatud läbi lugenud, sest mulle tema tegelaste absurdsed seiklused meeldivad. Raamatud lähevad kiiresti edasi, sest ootamatuid sündmusi ja üllatusi leiab igalt leheküljelt ja raamatut ei saa enne käest ära panna kui tead mis lõpuks tegelastega juhtub. Kuna raamatutes tõesti juhtuvad uskumatud sündmused, siis olin väga elevil kui Ugala teater tõi lavale Jonas Jonassoni raamatu põhjal dramatiseeritud lavastuse „Saja-aastane, kes hüppas aknast alla ja kadus“. See on siiani vist üks kõige ägedam lavastus, mida ma kunagi näinud olen. Eelkõige just seetõttu, et lavastaja Ringo Ramul oli palju vaeva näinud ja mitmed hullumeelsed juhtumised ka päriselt lavale toonud. Seetõttu toimusid etenduses ka sündmused kiiresti ja igas saali ja lava nurgas võis kohe-kohe midagi juhtuda, milleks publik valmis olla ei osanud. Kellel on rohkem huvi, siis saab minu kunagisi mõtteid ja emotsioone eraldi postitusest lugeda.

Igatahes ootasin väga, et saaksin Jonassoni kõige uuema raamatu „Prohvet ja idioot“ ka läbi lugeda ja siis nägin, et Vanemuine toob selle raamatu dramatiseeringu teatrilavale. Eks need ootused olid kõrged nii raamatu kui ka lavastuse osas. Siiski ei saanud ma raamatut väga pikka aega ühestki raamatukogust kätte ja siis ei õnnestunud pikka aega ühtegi sobivat kuupäeva leida, et Vanemuisesse minna. Lõpuks ikkagi sain nii raamatu loetud kui ka lavastuse nähtud. Esmalt sai raamat loetud ja veidi pakkus raamat mulle pettumuse, sest oli juba teada, et mis suunas kõik minema hakkab. Eks lugu ja tegelased oli võõrad, aga need kummalised juhtumid polnud enam üllatavad, sest kõikides Jonassoni raamatutes toimuvad juhtumised väga sarnaselt. Ja siis jõudsin lõpuks teatrisse ja teatrietendus oli minu jaoks veel suurem pettumus kui raamat. Miks etendus pettumuseks osutus, sellest üritangi allpool veidi rohkem aimu anda.

Enne kui asun sellest heietama, mis mulle lavastuse juures ei meeldinud ja mis meeldis, siis hästi põgus ülevaade sellest, milles lavastus üldse räägib. Seal on kolm peategelast, kes juhuse tahtel kohtuvad ja siis asuvad ühisele rännakule läbi maailma. Esiteks on Johan Lainemaa (Oskar Seeman), tuntud ka kui idioot. Tema on jäänud üksinda elama vanasse matkaautosse peale seda kui tema vend müüs nende Tallinna vanalinnas asuva korteri ja asus ise Itaaliasse Eesti saatkonda tööle. Kuna Johanil juhilube pole, satub ta matkabussiga sõites õnnetusse, mille käigus tabab puud, mille küljes üritab just enesetappu sooritada Petra Rahn (Linda Porkanen). Petra on prohvet, sest tema on teinud arvutused et maailmalõpp saabub 12 päeva pärast ja just seetõttu ta üritabki end praegu ära tappa, et mitte maailmalõppu näha. Peagi satuvad Petra ja Johan Kadrioru lossi juures sekeldustesse ja asuvad põgenema Viimsi poolsaarele, aga kuna tegemist on poolsaarega, siis ei õnnestu neil sealt politsei eest edasi liikuda ja nad kohtuvad lillade juustega pensionäri Agnes Eeljärvega (Merle Jääger), kes neile ootamatult abikäe osutab. Peagi asubki kolmik koos teele, et hakata enne saabuvat maailmalõppu neile haiget teinud inimestele kätte maksma. Sellel teekonnal kohtutakse mitmete erinevate tegelastega, sealhulgas Barack Obama, Rooma paavsti, Aafrika diktaator Aleko kui ka mitmete teiste värvikate kujudega ja muidugi ei möödu kõik kohtumised ilma viperusteta.

Nagu mainitud, siis Ugala lavastus oli väga suurejooneline ja laval kogu aeg midagi toimus. Vanemuise lavastus oli täpselt vastupidine ja minu meelest ei toimunud enamuse ajast laval mitte midagi. Eks ühelt poolt on see arusaadav, et kui raamatus lennatakse helikopteriga, siis seda lavale tuua ongi raske, või matkaautoga vastu puud sõitmist vms. Siiski polnud ma päris selleks ka valmis, et esimeses vaatuse enamuse ajast tegelased lihtsalt jutustavad laval mis nendega juhtus ja kuidas nad tuttavaks said. Kusjuures see rääkiine oli ka üsna staatiline. Vahel harva tuli mõni teine tegelane ka lavale ja veidi siis ehk räägiti ilmekamalt ja ehk oli mõni tegevusrohkem koht ka kaasatud. Üldiselt mõtlesin ma päris suure osa esimese vaatuse esimesest poolest sellele, et millal lavastus huvitavaks läheb ja kas ma peangi kogu etenduse ainult tegelaste omavahelist juttu kuulama ilma ühegi taustarekvisiidita ja suurema liikumiseta. Natukene oli selline tunne nagu kuulaks lihtsalt lavastatud lugemist, mille käigus ühtegi tegevust ei toimu. Ma teatrisse minnes üldjuhul ikka ootan, et laval toimub tegevust ka.

Õnneks ikka mõned rekvisiidid aeg-ajalt lavale ilmusid ja vahel käis laval ka päris värvikaid karaktereid. Kõige enam meeldisid mulle kõik erinevad karakterid keda Hannes Kaljujärv kehastas, sest neis oli midagi koomilist. Põhjus, miks rekvisiite pigem vähe kasutati oli see sama tegevuskohtade ja sündmuste lai asukoht. Näiteks ühel hetkel olid tegelased Kadrioru lossi juures, siis juba Saksamaal, Itaalias ja Aafrikas. Eks selle kõige laval kujutamine oleks päris keeruline ja kulukas tegevus. Õnneks on tänapäeval tehisaru, mille abil saab igasuguseid videosid ja fotosid teha ja just seda lavastuses väga palju kasutatud oligi. Taustaks kuvati AI-ga tehtud foto nt Saksamaal asuvast tanklast ja siis tulid tegelased lavale jutustama, mis nendega seal tanklas juhtus ja siis ilmus lavale loo seisukohast oluline karakter, keda nad seal tanklas kohtasid.

Etenduse vaheajal kuulsin, et ma polnud päris ainus, kes etendusest väga vaimustuses ei olnud. Nimelt kuulsin ühte paari omavahel rääkimas kuidas need noored näitlejad kogu asja ära rikuvad ja õnneks on vanemad näitlejad ka kaasatud, kes etenduse ära päästavad.  Vanemad näitlejad nende arvates olid siis Hannes Kaljujärv ja Merle Jääger, kelle pärast tasus teist vaatust vaatama jääda. Kaljujärve osas olen nõus, et talle need koomilised rollid sobivad ja teda oli vägagi nauditav vaadata. Eriti diktaator Aleko roll oli äge. Siiski pole ma päris nõus sellega, et noored kehvad olid ja kogu asja ära rikkusid. Näiteks ühte peaosalist, idioot Johan Lainemaad kehastanud Oskar Seeman oli väga äge ja mul oli natukene kahju, et ta nii palju lihtsalt jutustama pidi. Eks ta vahepeal vürtsitas neid lihtsalt jutustamise stseene ka igasuguste hüpete ja asjadega, mis minule näitasid küll, et tegemist on vägagi andeka näitlejaga ja tahaks näha milleks ta veel võimeline on.

Tegelikult mulle meeldivad Priit Strandberg, Maria Annus ja Linda Kolde ka, aga sel korral tundus mulle, et nende rollid jäid veidi minu jaoks igavaks, sest ma tean et nad suudavad huvitavamaid karaktereid luua. Annus ja Strandberg muidugi kehastasid kogu lavastuse jooksul väga mitmeid erinevaid karaktereid ja seega on ehk arusaadav, et nii kiire muutumise ja lühikese stseeni jaoks ei jõuagi alati endast kõike anda, kuigi hea näitleja peaks selleks ikkagi suuteline olema. Linda Porkanenil seevastu oli peategelasena väga stabiilne roll ja ma oleks seal natukene rohkem elu tahtnud näha. Samas oli ta enesetappu sooviv prohvet, seega ehk ta pidigi veidi igav ja üksluine olema. Merle Jääger peategelase Agnese rollis oli küll veidi ekstsentriline, aga kuidagi etteaimatav. Seda ekstsentrilisust oleks võinud rohkem olla ja selleks oleks Jääger kindlasti suuteline olnud.

Lisaks tegid lavastuses külalisena kaasa ka Rein Pakk ja Nele-Liis Vaiksoo. Mitte et mul kummagi vastu midagi oleks, aga veidi arusaamatuks jäi minu jaoks miks oli nendesse rollidesse vaja külalised võtta, kui Vanemuise enda näitlejad oleksid ka need samad rollid ära teinud. Kuigi mõlemad mängisid karaktereid, siis minu jaoks jäi neil mõlemal veidi karakternäitleja oskustest vajaka. Pakk oli ehk kõige koomilisem Soome sõnnikuautojuhina, aga teised tema karakterid jätsid mulle pigem igava mulje. Vaiksool on muidugi imeline lauluhääl, mida ta sai päris palju demonstreerida, aga muus osas oli tunda, et karakternäitlejat temas väga ei ole. Samas on Jonassoni raamatud just loodud erinevatele värvilistele tegelastele ja seetõttu oleksingi ma laval tahtnud just karaktereid näha.

Ma oleks vist selle peale pidanud enne teatrisse minekut mõtlema, et kui kaasatud on Nele-Liis Vaiksoo, siis ilmselt saab lavastuses ka mõnda laulu kuulda. Teoreetiliselt võib Vaiksoo muidugi ka ainult sõnalavastuses kaasa lüüa, aga seda vist pole väga juhtunud. Mingil hetkel mõtlesin, et tegemist on rohkem nagu muusikali kui sõnalavastusega, aga tegelikult kogu lavastuse jooksul seda laulmist oli pigem vähem ja tantsimist veelgi vähem. Kui muusikalides on orkester laval, siis sel korral oli orkestri asemel laval ansambel ÄgeBrass, kes elavat muusikat tegi. Aga minu lemmikstseen kogu etendusest on just üks muusikaline stseen kus kogu trupp ABBA hittide popurriid laulab. Ma pole küll eriline ABBA laulude fänn, aga mingi energia neis lauludes on ja tuju läks etenduse ajal kohe heaks. Kohustuslikus korras tuleb siiski välja tuua, et kõikidele lauludele olid tehtud eestikeelsed sõnad ja ainult laulude viis ja mõned üksikud ingliskeelsed sõnad olid samad mis originaallauludes. Siiski ei vähendanud see kuidagi selle stseeni väärtust ja kui kogu lavastus oleks sellises muusikalivõtmes tehtud, siis äkki oleks lavastus mulle rohkem meeldinud.

Igatahes peale etenduse lõppu olin ma veidi pettunud, et etendus nii hoogne polnud nagu ma lootnud olin. Ma saan aru, et dramatiseeringu käigus olid kõik raamatust pärit Rootsi koha- ja tgelaste nimed eestindatud, aga mingil põhjusel see mind häiris. Ilmselt seetõttu, et ma olin raamatut lugenud ja teadsin, et tegelased pole eestlased. Samas eks tuttavate kohanimedega on publikul lihtsam sündmusi jälgida. Siit on ainult õppida, et teatrisse ei tohi minna ootuste ja lootustega. Kuigi sel korral olid minu enda ootused need, mis minu jaoks etenduse veidi ära rikkusid, siis tundub et etendus teistele enam-vähem sobis. Suuri rahvamasse vaheajal ära ei läinud. Samas polnud tegemist ka sellise etendusega kus publik oleks lakkamatult naernud. Ehk oli asi ainult selles konkreetses etenduses, et mingi dünaamika paigast oli ja lavastusel polnud seda energiat, et publikut saalist kaasa haarata. Igatahes minule lavastus tervikuna sellist muljet ei jätnud, et ma seda soovitada tahaksin.

 

Autor: Jonas Jonasson
Lavastaja: Ain Mäeots
Kunstnik: Iir Hermeliin
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Liikumisjuht: Alice Aleksandridi
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Videooperaator: Juho Porila
Dramatiseeringu autorid: Kristiina Jalasto, Ain Mäeots, Loone Ots
Laulusõnade autorid: Aapo Ilves, Henry Kõrvits, Loone Ots
AI-piltide ja fototöötluse autorid: Katrin Leement, Kuldar Leement
Osades:
Oskar Seeman – Johan Lainemaa
Linda Porkanen – Petra Rahn
Merle Jääger – Agnes Eeljärv
Priit Strandberg – Magnus; Kadrioru lossi auvahtkond; Barack Obama; Fredi Lainemaa; Kondori politseinik
Nele-Liis Vaiksoo – Victoria; Paavsti camerlengo; Nele-Liis Vaiksoo; eriagent Sergionella Conte; Jekaterina Bõkova; Vene poplaulja
Rein Pakk – Presidendi turvaülem; Sõnnikuveoautojuht Petteri Lainonen; Rooma paavst; Kondori politseiülem Günther; oligarh Jevgeni Bõkov
Hannes Kaljujärv – Herbert von Toll; Aleko
Maria Annus – Eesti suursaadik; Kondori politseinik; Bõkovite tõlk; helikoperipiloot
Jüri Urbel – Kelner
Urmas Poom – Kelner
Tanel Pärn – Obama ihukaitsja
Eduard Parts – Killer
 
Äge Brass koosseisus: Alari Piispea (susafon), Karl Laanekask (bandzo); Tanel Aavakivi (trompet, eufoonium), Meelis Unt (klarnet)
 
Lavastuse kohta saab rohkem lugeda Vanemuise koduleheküljelt.

Loe edasi

Näi kui süütu lill...

 2. juunil 2022 Jakobi Mäe Teatristuudio etendus Tartu Jaani kirikus

Mis tunded teil tekivad, kui te kuulete, et üks harrastustrupp toob kirikus välja Shakespeare´i näidendid? Esiteks on kirik juba selline koht, mis paljude jaoks ehmatav tundub. Teiseks ei hinnata meie harrastusteatreid sageli väga kõrgelt ja juba see tekitab teatud eelarvamusi. Eriti suured on eelarvamused siis, kui selgub, et see harrastustrupp plaanib kirikus lavale tuua veel Shakespeare´i näidendid. Shakespeare on teatriklassika ja lisaks veel värsskõnes, mida harrastusteatritel on sageli keeruline huvitavalt ja nauditavalt teha. Kui ma 2. juuni õhtul Tartu Jaani kiriku juurde jõudsin, siis tundus mulle, et ma olen üks vähestest inimestest, kes on julgenud seda teatrikombinatsiooni vaatama tulla. Õnneks inimesi ikka tuli, aga pigem oli publikut siiski vähe. Arvestades kui kõrgekvaliteedilise lavastusega Jakobi Mäe Teatristuudio välja oli tulnud, siis ma julgeks öelda, et publikut oli lausa häbiväärselt vähe. Milles see kõrgekvaliteedilisus siis ikkagi seisnes?

Esiteks mõjus Jaani kirik oma punaste telliste ja kõrgete võlvidega täpselt õige kohana, et luua atmosfääri nagu viibiksime me 16. sajandis ehk siis täpselt selles ajastus, millal Shakespeare tegutses. Kuigi tegelikkuses on Jaani kirik ehitatud mõned sajandid varem ja on gooti stiilis (vähemalt nii väidab Wikipedia), mõjus sealne atmosfäär siiski renessansslikult. Kiriku arhidektuuril lasti täielikult esile tõusta ka selle poolest, et rekvisiite oli kasutatud minimaalselt ja enamasti olidki rekvisiitideks kiriku erinevad paigad ja esemed. Näiteks mängiti „Romeo ja Julia“ rõdustseeni, kasutades kirikus olemasolevat vaateplatvormi. Samuti kasutati sageli tegevuspaikadena igasuguseid müüre, mida kirikus leidus hulgim. Eriti leidlikult oli kirikut koos sealsete elementidega ära kasutatud muusikalises kujunduses. Ilmselt pole väga palju neid lavastusi, kus taustamuusikat tehakse oreliga. Orelil on siiski mingi eriline kõla, mis tekitas kogu lavastusele täiesti ainulaadse varjundi. Lisaks orelile kasutati ka veidi tavalisemaid muusikariistu, nagu klaverit ja kitarri, aga kindlasti mõjus orel kõige efektsemalt. Mis seal salata, orelimuusika lõi teatud kammerliku ja pidulikuma atmosfääri ka.

Kammerlikult mõjusid ka etenduse algus ja lõpp, kus kõik osatäitjad jagunesid kiriku erinevatesse paikadesse ja alustasid igaüks erineval ajal oma laulu. Alguses oli vaikset laulu kuulda ainult ühest paigast, kuid lõpuks kajas terve kirik tugevast ja mitmehäälsest laulust. Seega, kui ma veel enne olin veidi kahelnud, et kas tasus teatrisse tulla, siis see alguse laulmine tegi mu pigem veidi ettevaatlikuks, et kas nüüd siis tulebki mingi vaimulik etendus. Mitte, et mul midagi vaimuliku etenduse vastu oleks olnud, aga mina oma peas lihtsalt ei ole Shakespeare nii palju vaimuliku keskkonnaga seostanud. Samas kostüüme vaadates oli kohe aru saada, et ilmselt tuleb tegemist ikkagi klassikalise Shakespeare´i tõlgendusega, sest kostüümid olid üsna ajastutruud.

Hoolimata sellest, et Jakobi Mäe Teatristuudio on harrastustrupp ja sageli pole harrastustruppide kostüümid just kõige täpsemad, siis siin seda muret polnud. Kõik mehed olid sukkupükstes, nagu ajastule kohane. Samuti ei puudunud kuninglikus õukonnas uhked keebid, kroonid ja tütarlastel puhvis varrukatega kleidid. Kostüümid polnud ehk nii uhkete lisanditega, kui suurtes teatrites, kuid siiski üsna audentsed (vähemalt minusuguse võhiku jaoks). Kostüüme nähes sain kohe aru, et tegemist on klassikalise Shakespearega ja arvestades seda, kuidas viimasel ajal armastatakse kogu klassika kaasaegseks ümber teha, oli sellist originaalset lahendust kõige parem nautida.

Hoolimata sellest, et näitlejateks laval olid Jakobi Mäe Teatristuudio kõige vanemad osalised, kes on gümnaasiumiealised, oli nende mäng palju nauditavam kui mitmete elukutseliste näitlejate oma, mida ma nägema olen juhtunud. Tuleb muidugi tunnistada, et mitmed laval olnutest on juba pikka aega näitlemisega tegelenud ja võtavad seda ilmselt sama tõsiselt või veelgi tõsisemalt kui kutselised näitlejad ja see võib ka olla üks põhjustest, miks lavastus nii hea kvaliteediga on. Mille eest peab noori aga eriliselt kiitma on, see, et kõik kaheksa erinevat Shakespeare´i näidendi katkendit olid need samad noored ka ise lavastanud. Eks nad said nõu ja tuge ka Vanemuise näitlejalt Priit Strandbergilt, kes on teatritrupi üks juhendajatest ning aitas neil kogu käesoleva lavastuse kava kokku panna.

Kuigi lavastus koosnes erinevatest katkenditest Shakespeare´i kaheksast erinevast näidendist, mõjus kogu lavastus ühtse tervikuna ja katkendite vahelised üleminekud olid väga sujuvad. Tervikuks muutis lavastuse narr (Alex Herger), kes katkendite vahepeal tegi väikese sissejuhatuse järgmisesse näidendisse ja andis lühidalt ka mõista, mis enne konkreetset stseeni toimunud on. See on kindlasti hea lahendus nendele, kes pole kõikide Shakespeare´i teostega kursis ja ei tea täpselt, milles seal põhiline iva seisneb. Kui ma muidu arvasin, et Shakespeare on igav ja mitte eriti koomiline, siis tänu narrile, suutsin ma sel korral Shakespeare´i hoopis teiste emotsioonidega vaadata kui varem. Kuigi ega ma enam väga kindel pole, kas ma üldse olen Shakespeare´i lavastusi teatrilaval näinud. Nimelt on Alex Herger pärit Saksamaalt ja tema temperament oli nii elav, et juba ainuüksi teda vaadates tekkis naeratus automaatselt näole ja tuju läks heaks. Eks seda emotsiooni mõjutas lisaks tema elavale karakterile ka situatsioon, kus keegi oli enne etenduse algust rekvisiitideks olnud padjad endale istumise alla võtnud ning narr tuli otsima kuhu tema padjad kadunud on. See on jälle see hetk, mille pärast tasub teatris käia. Mingi pisidetail, mida pole lavastusse sisse lavastatud, muudab seda, kuidas sa kogu ülejäänud lavastust tajud ja vaatad.

Kuigi ma olen täiesti veendunud, et kui poleks seda alguse improviseerimist olnud, oleks lavastus ikkagi sama hea olnud. Hoolimata sellest, et ka kõik teised tegid väga häid rolle, jäi Alex Herger narrina minu lemmikuks. Kogu tema olek, miimika ja isegi aktsent, milles ta eesti keelt rääkis, oli nagu kirss tordil. Kohati oli mul tunne nagu ma vaataksin päris narri või klouni, sest see miimika ja liigutused (ma ei väsi seda kordamast) olid lihtsalt nii elavad ja paljutähenduslikud. Piisas ainult ühest pilgust narri näoilmele ja juba oli sul nägu naerul. Kui keegi arvab, et talle Shakespeare ei meeldi, sest see on liiga igava ja raskse sisuga ning aegunud teemadega, siis ma soovitan ikkagi vaatama minna. Kuigi tegemist on klassikalisel kujul Shakespeari tekstide esitamisega, julgen ma väita, et sellist Shakespeari esitamist pole te varem ikkagi näinud ja ka kõik need, kes Shakespeare´st väga lugu ei pea, leiavad ikkagi, et teatriõhtu on äärmiselt nauditav.

Mulle tundub, et kuigi ma üritasin siin veidi oma mõtteid ja tundeid kirja panna, siis see ei õnnestu mul sel korral kohe absoluutselt. Ma oskan ainult öelda, et tegemist on väärt lavastusega ja soovitan seda kõikidel vaatama minna. Kui tavaliselt on teatripiletite hinnad kallid, siis sel korral saab sisse annetuspiletiga. Seega igaüks saab ise valida, mis hinnaga ta endale pileti ostab (kas 5, 10, 15 või 20 eurot) ja nii ei tohiks suurepärane teatrielamus ka raha taha jääda. Kuigi ma siiski soovitan maksta rohkem ja pigem jätta mõni haltuuramaiguga suvelavastus vahele, kui on vaja valida, et mida vaatama minna. Ja kuigi esmapilgul võib etenduse pikkus (2h 30min) mõne inimese ära ehmatada, siis tegelikkuses möödus etendus nagu ühe silmapilgutusega ja ma oleks tahtnud järgmised 2,5h veel neid noori vaadata. Seda hoolimata äärmiselt kõvadest ja ebamugavatest kirikupinkidest.

Kõige paremini annab ehk seda edasi kui hea lavastusega tegelikult tegemist on minu sõbranna arvamus. Nimelt oli tema see, kes pärast etendust arvas, et ma peaksin sellest kindlasti blogima, et teised inimesed ka teaksid kui hea asjaga tegemist on, ja ikka kõik jõuaksid teatrisse seda lavastust vaatama. Kusjuures see sõbranna pole minusugune, kes peaaegu kõik on valmis ära vaatama, seega võite tema soovitust uskuda (kui minu soovitusest veel väheks jääb). Sel korral saate kahekordse kvaliteedimärgi. Lisaks minule ka minu teatrikauge (vabandust, et sind nii nimetasin) sõbranna kvaliteedimärgi ja kindla soovituse leida tee Tartu Jaani kirikusse.

Jäänud on päris mitu etendust, seega kõik peaksid endale sobiva aja leidma. Kuigi suvelavastusi on Eestis palju, siis kindlasti üks pluss on sellel lavastusel veel – see toimub kirikus sees ja seal on katus peakohal. Seega ei sega ei paduvihm, külm tuul, vähesed soojakraadid ega tüütud putukad etenduse nautimist. Samas on laavstus nii hea, et ma oleksin valmis seda ka mitmeid tunde nautima väljas marutuule, paduvihma ja sääseparvede keskel.

Kellel nüüd huvi tekkis, siis pileteid saab osta Piletilevist.

Lavastaja ja juhendaja: Priit Strandberg
Ettekandmisele tulid katkendid järgmistest Shakespeare´i näidenditest:
“12. öö” (lav. Alex Herger; Osades: Kaarup Tabas, Oliver Valk, Johanna Issak, Alex Herger)
“Romeo ja Julia” (lav. Mirjam Aavakivi; Osades: Joonas Koff, Laura Aurora Vahtra)
“Suveöö unenägu” (lav. Madis Martin Kasterpalu ja Einar Susi; Osades: Madis Martin Kasterpalu, Martin Metsanurk, Helo Kaplinski, Liisu-Johanna Olgo)
“Othello” (lav. Elo Kaalep; Osades: Gustav Nikopensius, Einar Susi, Madis Martin Kasterpalu, Alex Herger)
“Kuningas Lear” (lav. Joonas Koff; Osades: Tobias Pilv,Kaarup Tabas, Einar Susi, Oliver Valk, Elo Kaalep, Liisu-Johanna Olgo, Laura Aurora Vahtra)
“Hamlet” (lav. Oliver Valk; Osades: Joonas Koff, Einar Susi, Iris Viru)
“Macbeth” (lav. Gustav Nikopensius; Osades: Oliver Valk, Tobias Pilv, Madis Martin Kasterpalu, Kaarup Tabas, Helo Kaplinski)
“Perikles” (lav. Helo Kaplinski; Osades: Gustav Nikopensius, Martin Metsanurk, Einar Susi, Tobias Pilv, Mirjam Aavakivi)

See on ekraanitõmmis AK klipist. Ehk annab veidi atmosfääri edasi. Peamiselt tegin kuvatõmmise siiski narri (Alex Herger) pärast

Loe edasi

Niskamäe naised

 17. veebruaril 2021 Vanemuise suures majas

Ma pean kohe vabandama, et ma ei oska enam kirjutada. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et ma ei taha enam kirjutada. Blogis kestnud vaikus on ehe tõestus sellest. Muidugi saaks kõik ajada maailmas valitseva olukorra süüks ja öelda, et teatrid olid kinni ja midagi ei saanudki vaadata ja siis polnud ka millestki kirjutada. Eks mõnes mõttes on see ju tõsi. Ometigi olen ma teatrisse sattunud ja sellest lihtsalt mitte kirjutanud. Näiteks eelmisel aastal nähtud 12-st lavastusest said kirja pandud ainult pooled. Sest ma lihtsalt tundsin, et kuigi nähtud lavastused olid head, ei oska ma nende kohta mitte midagi öelda.
Kummaline on ka see, et kui teatrid aasta tagasi kinni pandi, siis oleks pidanud minus kohe suur teatriigatsus tekkima. Ometigi seda ei juhtunud. Mulle tundub, et ma hoopis võõrdusin teatrist veelgi rohkem. Kui uuesti teatrisse sai, siis polnud üldse enam soovi teatrisse minna. Ühelt poolt sain tervishoiutöötajana aru, et võõraste inimestega ühes ruumis koos olemine ei ole ilmselt kõige parem idee, kuid kordagi ei tekkinud ka seda tahtmist, et aga äkki paneks maski ette ja ikka läheks.
Postituse pealkirjast on näha, et selle kriisi ja teatripaastu olen ma ületada suutnud. Sel korral lihtsalt juhtus nii, et Vanemuine uuristas end oma “Niskamäe naiste” reklaamiga nii sügavale minu ajukurdude vahele, et ma lihtsalt pidin teatrisse minema. Kui sa oled teatriajaloo loengutes käinud, siis on ka Hella Wuolijoki nimi tuttav ja meelitab sind teatrisse. Lisaks saab mind alati teatrisse meelitada, öeldes et tegemist on perekonnadraamaga.
Kui perekonnadraamast rääkida, siis minu jaoks oli draamat vähe. Eks omal ajal mõjus lugu matriarhaadist dramaatilisemalt, kui see praegu meie jaoks tundub. Samas eks tänapäeval juhtub jällegi sagedamini seda, et mees näeb noort ilusat õpetajannat ning armub ning jätab oma pere ja kodutalu maha ning alustab linnas uut elu oma uue perekonnaga. Kindlasti on ka tänapäeval väga selgelt tajutav generatsioonide vahe, kus vanem generatsioon ei mõista noorema generatsiooni vabaduseihalust ja rõhub traditsioonidele ja sellele, et nii on nende peres asjad juba aastasadu kestnud. Niisiis julgen ma väita, et hoolimata sellest, et Wuolijoki on oma näidendi kirjutanud kaasaegse inimese mõistes vanal hallil ajal, siis kõik probleemid, mida ta käsitleb, kehtivad ka tänapäevalgi. Ehk ma olen liigselt amerikaniseerunud ja seega tundus mulle, et draamat oli liiga vähe. Kui süžeesse süüvida, siis aktuaalsed probleemid on seal olemas, kuid neid probleeme ei lahendatud ülepaisutatult nagu seda kiputakse tänapäeval tuttavaks saanud seebiooperites tegema.
Mulle tundus kohati kummalisena, kuidas vanaperenaine (Külliki Saldre) oma poja Aarne (Priit Strandberg) armulugu nii külma kõhuga suutis võtta, samal ajal kui tema minia Martta (Ragne Pekarev) korralikku draamat tegi. Eks siit tulebki see põlvkondadevaheline konflikt välja. Vanaperenaine oli selle kõik ise läbi elanud ja teadis, et lõpuks saab kõik korda ja pole mõtet draamat korraldada, sest see teeb asja ainult hullemaks. Kindlasti oleme kõik olnud sellises olukorras kus tundub, et vanem põlvkond ei mõista meid ja see omakorda süvendab põlvkondadevahelisi erimeelsusi. Enamasti on lõpp alati samasugune. Kas noorem generatsioon mõistab, et vanemal oli õigus ja elu saab rahus jätkuda, või käib suur pauk, katel plahvatab ja emotsioonid keevad üle, kuid tulemuseks on alati rahu põlvkondade vahel ning elu läheb edasi. Ma julgen väita, et Niskamäel juhtub mõlemat. Pärast Aarne lahkumist Niskamäelt, tekitab Martta seal korralikult intriige ja lõpuks lahkub ka Martta Niskamäelt. See siis on katla plahvatamine, sest peale Martta lahkumist saab õige ja rahulik elu Niskamäel jätkuda. Õige elu on vanaperenaise arusaam selelst, kuidas Niskamäel peaksid asjad toimuma. Linnas elades mõistab Aarne, et ta ei saa ilma Niskamäeta elada ja lõpuks läheb tagasi Niskamäele. See on näide vanema generatsiooni tõekspidamiste omaks võtmisest, sest Aarne mõistab, et emal on õigus ja Niskamäe ongi elu ja ilma Niskamäe leivata pole õiget elu. Ometigi ei saa elu nii lihtsalt edasi minna ja kõik on määratud korduma. Nii leiab Aarne uus kaaslane Ilona (Maarja Johanna Mägi), et Niskamäe ei lase neil vaba olla ja nad peaksid linna edasi jääma. Algab uus perekonnadraama, aga sellest räägitakse hoopis ühes teises näidendis ja ühes teises lavastuses.
Kui kogemata on mõni komöödia austaja saali sattunud, siis ei pea ka nemad närviliselt kella vaatama ja mõtlema, millal see piin ükskord ometi lõpeb. Lavastusest leiab koomilisi elemente nii palju, et draama kaob nende vahele ära. Seega ei pea keegi kartma, et saalis igav hakkab. Järgmisel päeval kõhulihased naermisest küll valusad ei ole, aga see ei loe. Kohati tekkis minus vägisi tunne, et neid koomilisi tegelaskujusid oleme me kõik Vanemuise laval varem näinud. Ma kahjuks ei suuda praegu ühtegi konkreetset koomilist näidet varasemast tuua. Aga kui te mõtlete näiteks Merle Jäägeri koomiliste rollide peale, siis ma võin mürki võtta, et seda sama koomilist Mercat näete te “Niskamäe naistes” telefoni-Sandrana. Sama lugu oli ka Simola peremeest kehastanud Riho Kütsariga. Ma olen kindel, et seda koomilist meesterahvast olen ma varem Vanemuise lavalaudadel näinud, kuid siis ei kandnud ta Simola peremehe nime. Siiski olgu tõe huvides mainitud, et päris “tordiga näkku ja jalaga tagumikku” komöödiat siiski näha ei saa. Kes pigem sellist komöödiat ootab, siis nende jaoks “Niskamäe naised“ päris õige lavastus pole.
Üldse mulle tundus, et ma leidsin sel korral tegelaste juurest liiga palju paralleele. Üks asi on see, et näitleja seostub oma eelmiste tegelaskujudega, kuid mulle tundus, et ma olen just seda konkreetset tegelaskuju varem teatrilaval näinud. Lihtsalt ühes teises kohas ja teise nimega. Kui Merca ja Riho Kütsari puhul olin ma kindel, et ma olen täpselt seda sama tüpaaži nende kehastuses varem näinud, kuid ma ei suutnud konkreetset tegelast ega lavastust välja mõelda, siis Ragne Pekarevi puhul oli mu mälu konkreetsem. Tema Martta meenutas mulle üks-ühele Patsit, keda Pekarev mängis 2015. aastal esietendunud Vanemuise lavastuses “Obinitsa”. Kõik see mehest kümne küünega kinni hoidmine ja ellu suhtumine on minu meelest Marttal ja Patsil 99% ulatuses samasugune. Näiteks on mõlemad naised harjunud saama seda mida nad tahavad, selleks vahendeid valimata. Kes “Obinitsat” näinud on, need ilmselt mäletavad ka Patsi laulu (inspireerituna Nirvaana loost “Smells Like Teen Spirit”). See emotsioon, mis selle laulu ja saateliigutustega edasi antakse on täpselt sama, mis tekib “Niskamäe naistes”, kus Martta tantsib meeste laulu “See on amore” taustal. Ma oleks pidanud selle tantsu ajal sattuma Itaaliasse (kuna Martta Itaalia reisist räägiti palju), aga mina sattusin hoopis Obinitsa. Ja Obinitsast sattusin ma Niskamäele tagasi alles siis, kui Martta tohtriga abiellus ja ära sõitis.
Kui trupist rääkida, siis mulle meeldis sel korral kogu trupp võrdselt. Kõige enam jäidki silma Ragne Pekarev, Merle Jääger ja Riho Kütsar oma koomiliste rollidega. Noort kooliõpetajat Ilonat kehastanud Maarja Johanna Mägi meeldis ka. Temas on midagi sellist, mis paneb teda vaatama ja temale keskenduma. Ja noorte, alles lavaka lõpetanud näitlejate puhul pole ma sellist võimet varem tajunud. Just seda võimet endale tähelepanu tõmmata ja panna saal oma tegelaskujule kaasa elama. Kõige vähem jäin ma rahule Külliki Saldre vanaperenaise osatäitmisega. Kui ma plakateid linnaruumis nägin, siis see pilk, mis mulle plakatil vastu vaatas, kutsus mind teatrisse. Selles pilgus oli mingi Niskamäe vägi ja võim, millele ei julgenud vastu hakata. Kahjuks see võim laval minuni ei jõudnud. Aga võib-olla oli asi selles, et ma istusin saali viimases reas ilma prillideta ja ei näinud kõiki detaile. Samas selline veidi hirmu äratav võim peaks igast liigutusest ja sõnast kiirguma, mitte ainult näoilmes väljenduma. Kuigi ega mul midagi muud ette heita polegi. Tegelikult tegi Saldre hea rolli ja päris mitmel korral hakkas mul vanaperenaisest kahju. Mis seal salata, silm läks ka ikka vahepeal märjaks. Aga seda juhtub mul iga kord, kui ma kaasa elama hakkan. Kokkuvõttes võib öelda, et ühtegi halba osatäitmist ei olnud ja kõik töötasid ühtse meeskonnana. Kui kasvõi üks osatäitja oleks puudu olnud, poleks lugu enam tervikuna kokku kõlanud.
Üldiselt on mul hea meel, et ma oma pika teatripausi (peaaegu 3 kuud polnud teatris käinud) otsustasin “Niskamäe naistega” lõpetada. Esialgu tundus mulle, et tegemist on üsna keskpärase lavastusega. Sest nagu juba mainitud, siis paljusid asju oleksin ma justkui juba laval näinud ja midagi väga ahhetama ka ei pannud. Laias laastus jättis lavastus ikkagi positiivse emotsiooni. Nüüd, kui ma seda teksti kirjutan, on peaaegu nädal möödas ja ma olen arvamusel, et tegelikult oli päris huvitav ja võiks teine kord veelgi vaatama minna. Mida rohkem ühte lavastust vaadata, seda huvitavamaks ta muutub. See tõde kehtib muidugi nende lavastuste puhul, kus midagi vaadata on. Ja siin on vaadata nii palju, et ühe korraga kõike haarata ei jõuagi. Näiteks üks kiht on perekonnadraama, teine kiht komöödia, kolmas kiht muusika ja koreograafia, neljas valgustus ja lavakujundus jne.
Kogu lavastuse jooksul mõjus minu jaoks kõige vastuolulisemalt lavakujundus. Näiteks mõjusid lavakujundus ja hele valgus mulle modernselt, kuigi tegevus toimub umbes 90 aastat tagasi. Minus tekitas see vastuolu kohe selle teadmise, et kuigi aeg on edasi liikunud, siis inimeste probleemid olid samasugused sada aastat tagasi, on täpselt samasugused ka nüüd ning ilmselt on samasugused ka saja aasta pärast. Huvitava resonantsi tekitas ka Aarne ja Ilona Helsingis asuv korter, kus kogu mööbel oli miniatuurne. Ühelt poolt on naljakas vaadata täiskasvanud inimest laste tugitoolis istumas, kuid kui me näeme sellist asja teatris, siis peab see midagi tähendama. Ilmselt ei tähenda see seda, et kõik tavalised tugitoolid olid kasutuses ja ainult laste tugitool oli vaba. Pigem näitas see seda, kui väike on vabade inimeste elu Niskamäe vanaperenaise ja Aarne silmis kuna Niskamäe on elu eesmärk ja selle kõrval kahvatub kõik muu. Samas oli Niskamäe ka midagi sellist, mis sünge varjuna kõigi kohal rippus. Kõik tegelased kandsid alati tumedaid riideid, justkui leinates oma vabadust, mille Niskamäe neilt on võtnud. Ainus, kes kannab heledaid riideid on Ilona, kes tuleb vaba inimesena Aarnet Niskamäest vabastama. Hiljem, linnas elades on ka Aarne heledad riided selga pannud ning uuesti abielludes on ka Marttat ja tohtrit võimalik heledates riietes näha. On näha, et heledad riided pannakse siis selga, kui Niskamäelt eemale minnakse ja vabanetakse Niskamäe needusest. See omakorda on jälle üks vastuolu, sest vanaperenaise ja Aarne jaoks on Niskamäe elu eesmärk ja ometigi kannavad nad samuti tumedaid riideid. Lisaks heledatele kostüümidele leevendavad morbiidsust ka lõbusad vahepalad. Näiteks 1930-ndate stiilis meeleolukaid laulukesi esitav trio või kelmikad tütarlapsed, kes tantsivad nii suuskade kui suurte kõhtudega. Iga tantsunumbri ajal oli saalist naeru kuulda. Ja laulud tegid lihtsalt tuju heaks. Kohati tekkis tunne nagu oleks kontserdile või peole sattunud. Peomeeleolu süvendas veelgi enam see, et laval oli pilllimees, kes akordionit mängis. Oleks muusika ainult lindilt tulnud, siis poleks emotsioon pooltki nii tugev olnud. Seda lõbusust oli vaja, et mitte täielikult mattuda Niskamäe alla.
Seega mulle tundub küll, et “Niskamäe naistes” leiab iga teatrikülastaja endale midagi meelepärast. Kuigi tõe huvides pean ütlema, et pigem on lavastus vist ikkagi mõeldud juba selles vanuses inimestele, kes teavad mis asi on abielu ja seal esinevad probleemid. Võib-olla ma teen noortele nüüd liiga, aga mulle tundus, et rohkem naersid keskealised ja vanemad inimesed ning need üksikud noored, keda ma esimese vaatuse ajal saalis nägin, olid pärast vaheaega kadunud. Ometigi mina end keskealiseks ei nimeta ja mulle meeldis. Ja abielust ei tea ma ka midagi. Ja tegelikult ei tea ma ka teatrist midagi. Seega ei oska ma arvata, kellele see lavastus meeldida võiks. Mulle igatahes meeldis.
 
Autor: Hella Wuolijoki
Lavastaja, dramaturg ja laulutekstide autor: Tiit Palu
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Valguskujundaja: Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Koreograaf: Mare Tommingas
Osades:
Külliki Saldre – Loviisa, Niskamäe vanaperenaine
Priit Strandberg – Aarne Niskamägi (Loviisa poeg)
Ragne Pekarev – Martta
Maarja Johanna Mägi – Ilona
Riho Kütsar – Simola peremees
Saara Nüganen – Salli (toatüdruk)
Merle Jääger – telefoni-Sandra
Andres Mähar – praost
Kaarel Pogga – apteeker
Karol Kuntsel – tohter
Oskar Seeman – õpetaja Vainio
Ken Rüütel – töödejuhataja
Aime Roosileht – Serafiina
Tantsivad lüpsitüdrukud: Mirjam Aavakivi, Saara Kaljujärv, Trine Uusen, Gabriele Eensoo, Veronika Maide, Anabel Ainso, Eliise Virumäe, Merilyn Elge, Lisanna Lajal, Anette Pärn
Pillimees: Kert Krüsban
 
LOE LISAKS: https://www.vanemuine.ee/repertuaar/niskamae-naised/ 

* – päisefoto autor Heikki Leis

Loe edasi

Faehlmann

11.jaanuaril 2020 Vanemuise väikeses majas

Tutvusin suvel Vanemuise mängukavaga ja olin kindel, et lavastust „Faehlmann“ lähen ma kindlasti vaatama. Esiteks räägib see ikkagi meie rahva jaoks olulisest inimesest ja iga haritud inimene võiks Faehlmanni peamiste tegemistega ikkagi kursis olla. Teiseks on näidendi üheks autoriks Madis Kõiv. Ja kuigi Kõivu tekste peetakse raskeks, siis mulle ta mingil põhjusel meeldib. Vähemalt nende väheste lavastuste põhjal, mida ma näinud olen. Igatahes peab ütlema, et lavastust teatrilaval vaadata on kergem, kui Kõivu lugeda. Lisaks meeldiks mulle end nimetada haritud inimeseks ka. Aga peamine põhjus oli ikkagi Kõiv.

Laupäeval oli mul vaba päev. Pühapäeval pidin tööl olema ja esmaspäeval oli üks eksam. Lisaks oli esmaspäevaks vaja kahe näidendi teksti põhjal vaja üks essee ka veel kirjutada. Nii tundus laupäeva õhtu täiesti sobilik olevat, et teatrisse minna. Ja kui otsus sünnib kell 18 õhtul, siis Tartust kaugemale minna ei jõua. Ja nii ma otsustasingi „Faehlmanni“ vaatama minna.

Eks ma natukene olin elevil ka, kui ma lugesin, et lavastus on pühendatud rahvusülikooli sajandale juubelile. Viimati mängiti „Faehlmanni“ Tartus 1987. aastal ja siis oli lavastus pühendatud Tartu Ülikooli 350. aastapäevale. Seega tundus, et tegemist on kohe erilisema lavastusega. Aga kuna tegemist on ikkagi Kõivuga, siis mingit lihtsat meelelahutust ma ei oodanud. Ja nüüd, kus ma olen lavastuse ära näinud, siis võin julgelt öelda, et nendele inimestele, kes kord aastas teatris käivad, ma „Faehlmanni“ ei soovitaks. Ma usun, et siis ei jõuaks need inimesed enam nii pea uuesti teatrisse. Mingit väga suurt elamust nähtud etendus ei pakkunud. Samas nõuab pidevat keskendumist ja kaasa mõtlemist ja mingil määral isegi eelteadmisi.

Kuna ma läksin nii lühikese ettevalmistusajaga teatrisse, siis mul isegi ei olnud mingeid ootusi, et millest lavastus rääkida võiks. Kavast lugesin kuidas Kõiv ja Vahing omal ajal seda teksti kirjutasid ja sealt jäi meelde, et Faehlmann suitsetas tänaval isegi siis, kui see oli keelatud. Niisis teadsin ainult tänavat oodata. Ma kujutasin vaimusilmas tänavalaternat ette, mille all siis Faehlmann kõnnib ja suitsetab. Aga seda, et kogu lavastus peaaegu ilma ühegi dekoratsioonita tühjal laval ette kantakse, ma küll oodata ei osanud. Nimelt oli ainsaks rekvisiidiks laval kitsas tõld, millega Faehlmann ringi sõitis. Aeg-ajalt toodi lavale ka mõned toolid. Ja see oligi kõik. Lisaks oli eeslava orkestriauk kasutusele võetud (küll mitte täielikult) ja aeg-ajalt näidati tegelasi meile paralleelselt kahel tasapinnal tegutsemas. Niimoodi loodi justkui illusioon põrgust ja maapealsest.

Aga ega ma sellest kohe alguses aru ei saanud. See võrdlus tekkis mul hiljem. Esialgu tekkis tunne, et lava on taevas. Kohe alguses tuli prohvet Raivo Adlase kehastuses lavale ja rääkis, mis inimesi ees ootab. Peale prohveti monoloogi läks lava pimedaks ja kui lava uuesti valge oli, olid laval kutsar ja Faehlmann. Ja lava tagumises otsas oli näha kitsast tõlda, millel kaks ilusat laternat küljes. Esialgu kehastas Faehlmanni Priit Strandberg ja tema kutsarit Hannes Kaljujärv. Esimese mõttena pidasin ma kutsarit kuradiks või mõneks tema käsilaseks. Samas, kui mõelda sellele, mida ta rääkis ja mis trikke ta tegi, siis seda päris välistada ei saa. Eks see jääb igaühe enda tõlgendada.

Esialgu ei suutnud ma Strandbergi Faehlmannina väga tõsiselt võtta. Ma isegi ei oska öelda miks, aga mulle lihtsalt tundus, et midagi on mööda. Ma vist oleksin Faehlmanni väga vana ja väärikana näha tahtnud. Samas elasin ma lõpuks ikkagi etendusse nii sisse, et kui esimese vaatuse lõpus Strandberg Faehlmanni mantli Kaljujärvele üle andis, siis ei suutnud ma jälle Kaljujärve Faehlmannina ette kujutada. Ilmselt olen ma lihtsalt Faehlmanni alati eakana ette kujutanud ja nii tundus Strandberg Faehlmanni jaoks liiga noor. Kontrasti suurendas veel eriti Kreutzwaldi kehastanud Andres Lepik, kes on Strandbergist palju vanem. Siis tundus Faehlmann ikka väga poisike Kreutzwaldi kõrval.

Samuti tundus mulle, et kui Strandberg ja Kaljujärv rollid vahetasid, siis muutus kutsar veidi rohkem inimlikumaks ja võib-olla isegi kontrollivaks. Kaljujärve kutsar oli veidi rohkem saatanlik ja vigureid täis ning jättiski mulje, et ta võib olla kes iganes. Strandbergi kehastatud kutsar, oligi lihtsalt kutsar. Ta tegi küll ühe korra ka võlutrikki, aga see jäi lahjaks. See salapära ja väike kuradike oli Strandbergi kutsaril puudu. Kuigi ma pean tunnistama, et ma väga ei oska öelda, miks see näitlejate vahetamine vajalik oli. Ainus selgitus, mille ma suutsin välja mõelda oli vanuse erinevus. Samas tekst minu meelest küll ei vajanud, et Faehlmann oluliselt vanemaks muutuks. Ja vanemaks oleks Strandbergi saanud ka grimmi abil muuta. Seega jäi mulle see osatäitjate vahetamise motiiv veidi arusaamatuks. Samas oli jälle huvitav näha, kuidas erinevad näitlejad sama rolli teevad.

Aga vaieldamatult oli minu kõige lemmikum rollisooritus Hannes Kaljujärv kutsarina. Kuigi mulle tundus, et Kaljujärvel oli hääl veidi ära. Vahepeal läks seetõttu tema tekst veidi kaduma. Aga sellest hooliamta suutis ta oma olekuga kuratlikult hästi mängida kutsarit, kes võiski vanakurat ise olla. Sooritus oli nii hea, et korraks jäin ma isegi uskuma, et ta oskab ühe väikese liigutusega kaugusest laternad põlema võluda. Kui tavaliselt öeldakse, et igast lavastusest leiab midagi nauditavat, siis sel korral oli minu jaoks nauditav Kaljujärve kutsar ja laulud.

Ilmselgelt hakkasin ma liiga palju seoseid otsima Kõivu eelmise näidendiga, mida ma nägin. Kuigi lavastajad olid kahel lavastusel täiesti erinevad. Nii tundus mulle, et Margus Kasterpalu oli ka Priit Pedajase „Põud ja vihm...“ lavastusest eeskuju võtnud ja kasutanud kollakat valgust ning muusikat. Samas, ega ma kindel ei saa olla, et need polnud Kõivul näidendisse sisse kirjutatud. Aga selles olen ma küll kindel, et laulud olid mu kõige lemmikumad kohad kogu lavastuses. Kahjuks ei mäleta ma enam kummagi laulu sõnu, et neid üles otsida. Seda laulu, mida seto poiss laulab, olen ma varem isegi kuulnud, aga no mitte ei tule meelde, mis selle laulu nimi on. Kuna laulud olid rahvapärimuslikud ja murdes, siis tekkis neid kuuldes kohe eriliselt soe tunne südamesse. Nagu polekski ma enam teatrisaalis, vaid suvisel ajal mõnel heinamaal.

Madis Kõivule on omane ka panna lihtrahvas murrakut rääkima. Sel korral tundus mulle küll, et tegemist ei olnud päris võru murrakuga. Iseenesest oleks võru murrak olnud loogiline, kuna Kõiv on pärit ja tegutses päris palju Võru kandis. Igatahes olid näitlejad murdes rääkimise väga hästi selgeks saanud. Ma mäletan, kui ma Kärt Tammjärve paar suve tagasi ühes võro keelses suvelavastuses rääkimas kuulsin, siis oli see keel küll väga kange. Seepärast kuulasin ma sel korral teda, ja tegelikult ka teisi näitlejaid, väga hoolikalt. Ja kõik said suurepäraselt hakkama. Ometigi mulle tundus, et kirjakeelt oli rohkem kui murret. Aga tore oli kuulata ikka.

Üleüldse tundus mulle, et etendus meeldis mulle seepärast rohkem, et ma just tegelesin koolis nende samade teemadega, mida lavastuses käsitletakse. Kogu baltisaksa ühiskond ja nende suhtumine eestlastest talupoegadesse ning eesti keele arendamine ja hoidmine. Seega oli huvitav vaadata ja kaasa mõelda. Ja ma tõsimeeli olin nii süvenenud, et kui keegi tegelastest teise peale karjuma hakkas, siis ma võpatasin oma toolil päris korralikult. Ja kogu selle muistendite ja „Kalevipoja“ tekkeloo olime me eelmine aasta koolis just läbi rääkinud. Muidu poleks ma ilmselt nii hästi aru saanud, mis seosed tegelaste vahel täpselt on ja kuidas Faehlmann „Kalevipojaga“ seotud on, kui „Kalevipoja“ autor on ju Kreutzwald.

Kohati oli tegelasi raske jälgida, sest mitmel näitlejal oli paralleelselt mitu rolli. Kuigi kostüümidega oli päris hästi tegelasi eristatud. Aga nimed olid ikkagi paljuski tundmatud ja nii läksid mul küll kõik professorid omavahel segamini. Samas, ega ma nii detailselt nimedesse ei süüvinud ka. Oluline oli ikkagi tervikpilt kätte saada ja sellele kaasa mõelda. Ja tervikpildi sain ma kätte. Võib-olla peaks lavastust veel mõned korrad vaatama, et kõiki kihte ja nüansse tabada, kuid hetkel tundus mulle, et kõige olulisem oligi meie oma keele püsima jäämise lugu.

Eks just selle keele aspekti pärast lavastus ka rahvusülikooli juubelile pühendati. Ega meil seda eesti keelset ülikooli ilma Faehlmannita poleks. Ja võib-olla ei kirjutaks ma seda postitust ka üldse mitte eesti keeles. Kes teab, võib-olla poleks Eestit üldse olemas ja me oleksime osa Venemaast või Saksamaast. Seega peame me Faehlmannile ja tema kaasaegsetele tänulikud olema, et nad pidasid oluliseks ühe pisikese rahva keele eest võidelda ja nägid selles midagi muud, kui ainult viidet madalamale klassile.

Niisiis võib tunduda, et miks me peame ajaloost teatris rääkima. Kõik saavad sellest lugeda ajalooõpikutest ning sellest räägitakse ka kirjanduse tundides. Ma arvan, et tegelikult meile ei räägita teatris ainult ajalugu. Meid pannakse mõtlema. Mõtlema selle üle, kui suurt vaeva nägi Faehlmann selle nimel, et meil oleks oma keel. Ja kui kergelt me praegu oma keelde suhtume. Nagu lavastuse tutvustuses on välja toodud, siis on teema oluline meie teaduse seisukohast. Ja just sellel samal Tartu Ülikoolil on siin oluline roll. Mis saab meie keelest, kui me peame teaduse tegemiseks oskama teisi keeli ja sageli kasutame me teadustermineid ainult võõrkeeles, sest eesti keeles puudub kõige õigem vaste. Aga tegelikult hääbub ka meie argikeel. Võtkem korraks aeg maha ja mõelgem, millal te kasutasite oma kõnepruugis mõnda inglise keelset fraasi. Mina tegin seda pool tundi tagasi. Ja tegelikult on see sõna täiesti eesti keelsena ka käibel. Lihtsalt moodne on rääkida nii, et pikid mõne sõna inglise keeles vahele. Kas sellise eesti keele pärast Faehlmann võitleski?

Vastus on, et muidugi mitte. Ja just seepärast me peaksimegi minema teatrisse, et näha, kui raske oli Faehlmanni elu ja mida ta meie keele heaks ära tegi. Ehk oskame me siis oma emakeelt rohkem väärtustada. Ühes emakeele väärtustamisega võiksime me mõelda ka sellele, kes me tegelikult oleme. Maailmakodanikud? Eurooplased? Eestlased?

Ma arvan, et teatrisse tasuks just siis minna, kui meie praegusest poliitilisest olukorrast on kõrini ja on tunne, et tahaks midagi muuta. Kindlasti ei pane lavastus meid kõiki teisi keeli ja rahvuseid vihkama, vastupidi me võiksime muutuda mõistvamaks. Aga kindlasti paneb see meid nägema kogu meie kultuuri ja ajalugu teise nurga alt. Kuna tegemist on üsna ambitsioonika ülesandega näidendi tekstile, siis tundub mulle, et sel korral on raskuskese püsima jäänud just teksti edastamisele ja näitlejatöödest erilisi pärle ei leia. Kuigi näitlejate koosseis on võimas. Alustades vanameister Raivo Adlasest, siis publikulemmik Hannes Kaljujärv ning viimasel ajal väga erinäolisi ja huvitavaid rolle pakkunud Karol Kuntsel. Ometigi jääb nende kõigi rollisoorituses midagi justkui puudu. Kohati tundub, justkui oleksid näitlejad kooliteatriliku õhinaga teksti pähe õppinud. Aga tekstist puuduvad värvid.

Seepärast ma seda tavalisele teatripublikule soovitada ei julgegi. Aga kõik need, kellele tundub, et teatris on viimasel ajal liiga palju allapoole vööd nalju, võiksid sammud teatri poole seada küll. Siiski olge hoiatatud, et aasta teatrielamust peate te ilmselt siiski kusagilt mujalt otsima. Seda, et lavastus kõigile huvi ei paku, näitas ka saal, mis peale vaheaeg oli tunduvalt hõredam. Ja kui sa kuuled peale etendust, et publiku ainus kõneaine on, kas Eestis on mingi seadus, mis lubab Karl Robert Saaremäel mittekoosseisulise näitlejana Vanemuises mängida, siis ilmselgelt pole lavastus publikut kõnetanud. Kusjuures see küsimus vaevas paljusid.

Autorid: Madis Kõiv, Vaino Vahing

Lavastaja: Margus Kasterpalu

Kunstnik: Maret Tamme

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Mängisid: 

Priit Strandberg - Friedrich Robert Faehlmann; Kutsar

Hannes Kaljujärv - Kutsar; Friedrich Robert Faehlmann

Marika Barabanštšikova - Henriette (Faehlmanni abikaasa)

Andres Lepik - Friedrich Reinhold Kreutzwald

Karl Robert Saaremäe - "Kalevala" looja Elias Lönnrot; pastor Carl Heinrich Constantin Gehewe; Setu; maapoiss

Andres Mähar - eesti keele lektor Dietrich Heinrich Jürgenson; Luunja mõisa omanik parun von Nolcken; professor Sahmen; Hauakaevaja

Karol Kuntsel - professor Hueck; Baltimaade kindralkuberner von der Pahlen

Piret Laurimaa - daam

Linda Kolde - maaneiu

Kärt Tammjärv - maaneiu

Raivo Adlas - Prohvet; Ihnusk

* – Päisefoto autor on Heikki Leis.

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise teatri koduleheküljelt SIIN

Loe edasi

Kremli ööbikud

19. augustil 2019 Kreenholmi Manufaktuuris Narvas

Ma olen Narvas käinud praeguseks täpselt kolm korda. Esimene kord oli (vist) aastal 2015 kui ma käisin Narva Energiajooksul ja siis sai natukene ka linnas ringi vaadatud. Rohkem avastasin ma Narvat teisel korral, kui seal Elamusretkel käisin. Elamusretke ajal saime ka endist Kreenholmi Manufaktuuri külastada. Kuigi selleks hetkeks kui meie grupp Kreenholmi jõudis, oli seal juba nii pime, et suurt midagi ei näinud. Nii otsustasime sõbrannaga, et kunagi peaks ikka päevasel ajal ka Kreenholmi ekskursioonil käima. Selleni me siiski jõudnud ei ole. Küll aga sain ma nüüd kolmandal Narva külastusel Kreenholmi teises valguses näha, sest sinna oli Tartu Uue Teatri lavastuse „Kremli ööbikud“ jaoks päris atraktiivne keskus loodud.

Tegelikult olin ma juba eelmisel suvel kindel, et „Kremli ööbikuid“ tahan ma näha. Ma olen mingil kummalisel põhjusel ikka Nõukogude aja vastu huvi tundnud. Ilmselt seetõttu, et ma olen sündinud Nõukogude ajal, aga need ajad mida ma mäletan jäävad juba sinna 90ndate algusesse. Ja kui lavastus räägib Jaak Joalast ja teistest Eesti tolleaegsetest staaridest ning nende karjäärist suures liidus, siis see pakub mulle huvi. Nagu ikka, inimene plaanib ja jumal juhib ning nii ma jõudsingi alles sel aastal Narva. Ja seda ka ilma pikema planeerimiseta.

Ilmselt poleks ka sel aastal jõudnud, kui mu sõbranna poleks seda vaatamas käinud ja mulle sellest rääkinud. Mu sõbrad peaksid ilmselgelt rohkem teatris käima, sest siis ajavad nad mulle ka teatri isu peale. Sõbranna ütles, et kuigi tema paljusid tegelasi ära ei tundnud, siis tema emale väga meeldis. Ma arvan, et mu emale ka meeldiks, sest tegemist on ikkagi tema lapsepõlve ja noorusaegsete staaridega. Ilmselt meeldib selle põlvkonna inimestele ka kogu lavastuse keskkond, mis neile nostalgiat pakub. Isegi mina läksin Ararati nime peale elevile. Aga teades, et mulle Nõukogude aeg huvi pakub, arvasingi et kui mu sõbranna emale meeldis, siis peaks mulle ka meeldima.

Kuigi paljuski on räägitud, et „Kremli ööbikud“ räägib Jaak Joala elust, siis ma ütleksin, et Joala elu on lihtsalt üks näide paljude tolleaegsete staaride elust. Joala on nagu tööriist, mille abil tutvustatakse üldist meelelahutusäri Nõukogude Liidus ja seetõttu ehk keskendutakse tema elule veidi rohkem. Samas kui sa ikka Jaak Joalast ja tema elust mitte midagi ei tea, siis lavastuse lõpuks saad ehk mõned fragmendid tema elust teada, kuid lavastuse kui terviku mõistmiseks on siiski vaja eelteadmisi Joala elust.

Kreenholmi territooriumile sisenedes on juba õhus tunda, et sel korral võib saada suure elamuse osaliseks. Sisehoovi kõndides ääristavad silda elusuuruses papist Joalad, siin-seal on tuledekette. Müüakse spetsiaalselt lavastuse tarbeks Kreenholmis tehtud kangast kotte, mütse, särke jne. Tütarlapsed pakuvad konjakit ja Kreenholmi ühte tööstushoonesse on tehtud suur restoraniala. Keset sisehoovi paiknebki ümmargune lava, mille kolmes suunas on tribüünid. Lisaks lavale toimub tegevus ka tööstushoonete akendel ja rõdul (mida minu mälu kohaselt seal muidu ei olnud).

Kuna Narva on ikkagi piirilinn ja Joala oli armastatud nii siin- kui sealpool Narva jõge, on korraldajad mõelnud sellele, et võimalikult palju eri rahvusest inimesi teatrisse tuleksid. Nii täidab ümmargune lava ka ekraani funktsiooni, millelt on võimalik lugeda nii inglise kui ka vene keelseid subtiitreid. Ja kui mõni laul parasjagu oli vene keeles, sai ekraanilt lugeda eesti keelseid subtiitreid. Kuigi ma ei tea, kui hea ülevaate subtiitrid annavad. Mina näiteks poleks küll suutnud üleval rõdul toimuvat jälgida ja samal ajal maapinnal olevalt lavalt subtiitreid lugeda. Paaril korral huvi pärast lugesin subtiitreid ka. Ja mulle tundus, et need ei olnud kõige paremini tõlgitud. Näiteks eestikeelne sõna tähtkuju oli inglise keelde tõlgitud kui star sign, mis on minu meelest puhas otsetõlge ja korrektsem väljend oleks sodiac sign. Aga võib-olla eksin hoopis mina. See pani mind lihtsalt mõtlema, et kui seal on veel mõni sarnane viga mõnes olulises kohas sees, siis läheb ju mitte eesti keelt kõneleva publiku jaoks mõte kaotsi.

Teisalt pole ma üldse kindel kui suur oli tegijate kavatsus mingit sügavat mõtet publikus tekitada. Kuigi ma ei tahaks seda üldse arvata, siis jäi mulle paratamatult tunne et pigem oligi kogu lavastus loodud raha teenimise eesmärgil. Minu meelest puudus lavastusel ühtne kontseptsioon. Või kui kontseptsioon oligi fragmenteeritus, siis sai see tõesti täidetud. Sõbranna ütles, et tegemist oli nagu „Su nägu kõlab tuttavalt“ saatega ja seda sama mõtet juhtusin ka Sandra Jõgeva Youtube videost kuulma. Jõgeva nimetas oma videos lavastust ka kui Youtube diskoks. Ma sellega siiski päris ei nõustu, kuid natukene liiga palju jäid fragmenteeritus ja üksteise otsa kuhjatud laulud ka mind siiski häirima. Kuna ma pole eriline Joala fänn olnud, siis olid paljud laulud minu jaoks tundmatud. Muidugi, eks ma läksin veidi rohkem elevile kui lõpuks „Unustuse jõel“ kõlas. Või siis kui minu suurt lemmikut Anne Veskit järgi tehti. Aga pigem ei tekitanud nähtud etendus minus seda suurt ja võimast emotsiooni, mida ma kogu keskkonna kujundusest lootsin. Ja mulle tundus, et lavastaja eesmärk ikkagi oli tekitada mingit suure võimsa kontserdi emotsiooni. Sel korral see aga ei õnnestunud.

Päris läbikukkumiseks ma lavastust siiski ei nimetaks. Tööd oli palju tehtud, eelkõige just kujunduse osas. Kuigi mulle tundub, et kujunduse kallal oli nii palju tööd tehtud, et kogu aur oli tegijatel läinud sisehoovi jõudmise meeldejäävaks kujundamisele. Lavastus ise väga suurt pingutust kujunduse osas ei nõudnud. Ilmselt kõige keerulisem osa oli pöördlava, millel subtiitreid näidata. Muus osas tegid Kreenholmi hooned ise lavakujunduse ära. Lisaks mõned vanaaegsed masinad, natukene suitsu ja mõned mööbliesemed. Nagu ma sõbrannale ütlesin, siis eduka lavastuse õnnestumiseks on vaja väikseid lapsi, masinaid ja lemmikloomi. Kui nüüd naljaga pooleks võtta, siis ilmselt jäidki minu jaoks puudu lemmikloomad. Ka kostüümid olid vähemalt minu silmis väga audentsed. Hämmastav oli see, kui palju erinevaid kostüüme vaja oli. Kostüümid koos Kreenholmi hoonetega lõid igati ajastutruu keskkonna. Kui publik poleks nii tänapäevastes riietes viibinud, aeg-ajalt mobiile vaadanud ja vaheajal poleks kaardimakseid saanud teha, oleks ma arvanud et olengi ajas üle kolmekümne aasta tagasi rännanud. See oleks igati tore olnud.

Ajarännakule aitasid kaasa ka suurepärased näitlejad, kes oma rollidega hästi hakkama said. Ma isegi mõtlesin, et meil Eesis on ikka nii palju andekaid näitlejaid, kes lisaks näitlemisele suudavad nii hästi laulda, pilli mängida ja veel parodeerida ka. Aga see vist ei üllata enam kedagi. Siiski jäi mind veidi häirima, et mõnede staaride parodeerimine tuli väga hästi välja, kui teistest ei saanud üldse aru. Näiteks meeldis mulle kõige rohkem Katrin Pärna kehastatud Anne Veski aastal 1987. Kõik liigutused ja isegi hääl olid praktiliselt üks-ühele paigas. Ja seda ütleb suur Anne Veski ekspert. Samas Tambet Selingu kehastatud Koit Toome polnud mitte kuidagi Koit Toome. Ainus mis neil sarnane oli, oli klaveri taga istumine. Kui nime poleks öeldud, siis ma polekski aru saanud, kellega tegemist on. Mingi aeg Seling üritas küll Toome moodi laulda, aga no aru ma küll ei saanud, et see Toome on. Korraks mõtlesin, et seda häält oleks ma nagu kuulnud, aga kellele see hääl kuulub, ma ei teadnud. Küll aga oli Selingu kehastatud Hardi Volmer nii täpne koopia, et esimesest sekundist oli aru saada, kellega tegu on. Juss Haasma kehastatud Vana Jaak oli ka täpselt Joala ehtne koopia. Sellisena mina Joalat mäletangi. Haasma saab plusspunktid ka Gunnar Grapsina trummide tagumise eest. Üldiselt tundus mulle, et kuigi näitlejad on andekad, olid neile antud rollid väga ebaühtlaselt esitatud.

Kui Joala kehastajatest veel rääkida, siis Märt Avandi meeldis noore Joalana mulle rohkem kui Priit Strandberg. Strandbergi hääl oli minu kõrvale kuidagi liiga kõrge ja näojooned liiga naiselikud. Samas ma pole Joalat nii noorena näinud, äkki ta oligi noorena kõrgema häälega. Naisi (Katrin Pärn, Saara Pius ja Maria Annus) kiidaksin kõige rohkem süsteemiadminstraatorite mängimise eest. Tegemist oli vanade juudi moodi meestega, kes siis staaride edukus reguleerisid. Ma esimese hooga ei saanud üldse pihta, et saledad naisnäitlejad neid vanu ja veidi tüsedamaid mehi mängivad. Nendest said vist mu lemmikkujud. Kuigi loo seisukohast ei saanud ma küll aru, milleks neid vaja oli. Aga see selleks. Janek Joost jäi mulle ainult transamehena silma. Enamasti olid tema tegelaskujud üleval rõdul ja kuna mul prille ees ei olnud, siis ma ei eristanud sealseid tegelasi väga ära. Ja kuigi ta kehastas ka bassimeest, siis mina arvasin, et bändi kehastavad päris bändimehed ja nii ma neile erilist tähelepanu ei pööranud. Samal põhjusel jäi mul kahe silma vahele ka Robert Linna. Ilmselt kui mul poleks kavalehte olnud, siis Joosti ja Linnat ma ise poleks ära tundnudki.

Eraldi tunnustuse peab tegema näitlejatele ülikiire kostüümivahetuse osas. Lõpus vahetasid nad sisuliselt laval kostüüme alla minuti. Ja kostüümivahetuse alla kuulusid ka parukate vahetused. Lisaks näitlejate kostüümidele meeldisid mulle ka lavameeste kostüümid. Ja ma arvan, et minu kogu etenduse kõige meeldejäävam hetk ongi seotud lavamehega ja juhtus see enne etenduse algust. Nimelt hakkas umbes 45 minutit enne etendust vihma sadama ja õrnalt sadas ka etenduse esimestel minutitel. Kuna aga kogu lava ja toolid mis laval asetsesid, olid märjad, läks üks lavameestest (tegelikult oli see vist naine) lava kuivatama. Aga lavamehed kandsid sel korral valgeid traksipükse ja valget nokamütsi. Ja kui see naine siis harjaga vett kuivatas selles kostüümis, siis mulle meenutas ta peategelaste kunagisest Mehhiko seriaalist „Metsik roos“. Ja kuna see oli minu lemmikseriaal kui ma laps olin, siis jäi see hetk lavastusest mulle kõige rohkem meelde.

Ma isegi ei tea, kas see on kummaline, et mu kõige kaasahaaravam hetk jääb sellesse aega, kui etendus veel alanud ei olnud. Kogu lavastus on küll hästi tehtud ja aeg möödus kiiresti, aga midagi nii kaasahaaravat ja elevust tekitavat mina selle 2,5h jooksul rohkem ei kogenud. Kuigi ma lootsin salamisi, et kõik see 2,5h ongi üks suur emotsioon ja ma ei saa seda emotsiooni nii pea endast välja. Umbes nii nagu juhtub siis kui sa mõnel väga võimsal kontserdil käid. Kahjuks pidin sel korral pettuma. Just seetõttu ongi mul tunne, et Tartu Uus Teater on sel korral veidi haltuurat teinud või kergema vastupanu teed läinud. Inimeste ootused keritakse üles, kuid lõpuks minnakse lavastusega ikkagi lati alt läbi. Otseselt mingit pettumust ei ole, kuid Kreenholmist välja astudes on tunne, et midagi jäi ikkagi puudu. Minu jaoks jäi puudu efektsusest ja suurejoonelisusest. Ilmselt on see ikkagi tingitud sellest, et laval olid näitlejad, mitte omaaegsed suured staarid ja seda Jaak Joala omaaegset menu ei saagi järgi teha.
Sel aastal nähtud suvelavastustest on "Kremli ööbikud" minu jaoks vaieldamatult kõige kehvem olnud. Kuigi ootused olid kõige suuremad. Noortele vist pigem ei soovitaks. Aga umbes 50ndatest eluaastatest alates inimestele võib see isegi mingi elamuse pakkuda. Nendele, kes Kreenholmis pole varem käinud, pakub muidugi sealne keskkond ja vaade juba omaette elamuse.

Autor: Ivar Põllu

Lavastaja: Robert Annus

Muusikajuht: Robert Linna

Kunstnik: Ott Kangur

Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu

Valguskunstnik: Rene Liivamägi

Videokunstnik: Henry Griin

Koreograaf: Katrin Noorkõiv

Mängisid:

Märt Avandi – Jaak 1987

Juss Haasma – Vana Jaak; Transamees; Gunnar; Aivar; Riho

Tambet Seling – Diktor; Koit; Transamees; Manager; Mihkel; Karl; Hardi

Priit Strandberg – Noor Jaak 1972; Autojuht 1987; Noor Jaak 1982; Manager; Henri

Janek Joost – Bassimees 1972; Bassimees 1987; Siberi staar; Jüri; Transamees; Bassimees 1982; Jaan

Robert Linna – Trummar 1972; Trummar 1987; Tõnis 1982; Urmas; Trummar 1982; Ivo; Tõnis 1987

Katrin Pärn – Sõjaväelane; Maiken; Administraator; Süsteemiadministraator; Anne 1983; Gruupi; Anne 1987; Silvi; Toomas

Maria Annus – Janika; Maire; Süsteemiadministraator; Ele; Reet

Saara Pius – Evelin; Doris; Süsteemiadministraator; Kaja; Kare

* – päisefoto autor on Henry Griin

Loe edasi