Näi kui süütu lill...

 2. juunil 2022 Jakobi Mäe Teatristuudio etendus Tartu Jaani kirikus

Mis tunded teil tekivad, kui te kuulete, et üks harrastustrupp toob kirikus välja Shakespeare´i näidendid? Esiteks on kirik juba selline koht, mis paljude jaoks ehmatav tundub. Teiseks ei hinnata meie harrastusteatreid sageli väga kõrgelt ja juba see tekitab teatud eelarvamusi. Eriti suured on eelarvamused siis, kui selgub, et see harrastustrupp plaanib kirikus lavale tuua veel Shakespeare´i näidendid. Shakespeare on teatriklassika ja lisaks veel värsskõnes, mida harrastusteatritel on sageli keeruline huvitavalt ja nauditavalt teha. Kui ma 2. juuni õhtul Tartu Jaani kiriku juurde jõudsin, siis tundus mulle, et ma olen üks vähestest inimestest, kes on julgenud seda teatrikombinatsiooni vaatama tulla. Õnneks inimesi ikka tuli, aga pigem oli publikut siiski vähe. Arvestades kui kõrgekvaliteedilise lavastusega Jakobi Mäe Teatristuudio välja oli tulnud, siis ma julgeks öelda, et publikut oli lausa häbiväärselt vähe. Milles see kõrgekvaliteedilisus siis ikkagi seisnes?

Esiteks mõjus Jaani kirik oma punaste telliste ja kõrgete võlvidega täpselt õige kohana, et luua atmosfääri nagu viibiksime me 16. sajandis ehk siis täpselt selles ajastus, millal Shakespeare tegutses. Kuigi tegelikkuses on Jaani kirik ehitatud mõned sajandid varem ja on gooti stiilis (vähemalt nii väidab Wikipedia), mõjus sealne atmosfäär siiski renessansslikult. Kiriku arhidektuuril lasti täielikult esile tõusta ka selle poolest, et rekvisiite oli kasutatud minimaalselt ja enamasti olidki rekvisiitideks kiriku erinevad paigad ja esemed. Näiteks mängiti „Romeo ja Julia“ rõdustseeni, kasutades kirikus olemasolevat vaateplatvormi. Samuti kasutati sageli tegevuspaikadena igasuguseid müüre, mida kirikus leidus hulgim. Eriti leidlikult oli kirikut koos sealsete elementidega ära kasutatud muusikalises kujunduses. Ilmselt pole väga palju neid lavastusi, kus taustamuusikat tehakse oreliga. Orelil on siiski mingi eriline kõla, mis tekitas kogu lavastusele täiesti ainulaadse varjundi. Lisaks orelile kasutati ka veidi tavalisemaid muusikariistu, nagu klaverit ja kitarri, aga kindlasti mõjus orel kõige efektsemalt. Mis seal salata, orelimuusika lõi teatud kammerliku ja pidulikuma atmosfääri ka.

Kammerlikult mõjusid ka etenduse algus ja lõpp, kus kõik osatäitjad jagunesid kiriku erinevatesse paikadesse ja alustasid igaüks erineval ajal oma laulu. Alguses oli vaikset laulu kuulda ainult ühest paigast, kuid lõpuks kajas terve kirik tugevast ja mitmehäälsest laulust. Seega, kui ma veel enne olin veidi kahelnud, et kas tasus teatrisse tulla, siis see alguse laulmine tegi mu pigem veidi ettevaatlikuks, et kas nüüd siis tulebki mingi vaimulik etendus. Mitte, et mul midagi vaimuliku etenduse vastu oleks olnud, aga mina oma peas lihtsalt ei ole Shakespeare nii palju vaimuliku keskkonnaga seostanud. Samas kostüüme vaadates oli kohe aru saada, et ilmselt tuleb tegemist ikkagi klassikalise Shakespeare´i tõlgendusega, sest kostüümid olid üsna ajastutruud.

Hoolimata sellest, et Jakobi Mäe Teatristuudio on harrastustrupp ja sageli pole harrastustruppide kostüümid just kõige täpsemad, siis siin seda muret polnud. Kõik mehed olid sukkupükstes, nagu ajastule kohane. Samuti ei puudunud kuninglikus õukonnas uhked keebid, kroonid ja tütarlastel puhvis varrukatega kleidid. Kostüümid polnud ehk nii uhkete lisanditega, kui suurtes teatrites, kuid siiski üsna audentsed (vähemalt minusuguse võhiku jaoks). Kostüüme nähes sain kohe aru, et tegemist on klassikalise Shakespearega ja arvestades seda, kuidas viimasel ajal armastatakse kogu klassika kaasaegseks ümber teha, oli sellist originaalset lahendust kõige parem nautida.

Hoolimata sellest, et näitlejateks laval olid Jakobi Mäe Teatristuudio kõige vanemad osalised, kes on gümnaasiumiealised, oli nende mäng palju nauditavam kui mitmete elukutseliste näitlejate oma, mida ma nägema olen juhtunud. Tuleb muidugi tunnistada, et mitmed laval olnutest on juba pikka aega näitlemisega tegelenud ja võtavad seda ilmselt sama tõsiselt või veelgi tõsisemalt kui kutselised näitlejad ja see võib ka olla üks põhjustest, miks lavastus nii hea kvaliteediga on. Mille eest peab noori aga eriliselt kiitma on, see, et kõik kaheksa erinevat Shakespeare´i näidendi katkendit olid need samad noored ka ise lavastanud. Eks nad said nõu ja tuge ka Vanemuise näitlejalt Priit Strandbergilt, kes on teatritrupi üks juhendajatest ning aitas neil kogu käesoleva lavastuse kava kokku panna.

Kuigi lavastus koosnes erinevatest katkenditest Shakespeare´i kaheksast erinevast näidendist, mõjus kogu lavastus ühtse tervikuna ja katkendite vahelised üleminekud olid väga sujuvad. Tervikuks muutis lavastuse narr (Alex Herger), kes katkendite vahepeal tegi väikese sissejuhatuse järgmisesse näidendisse ja andis lühidalt ka mõista, mis enne konkreetset stseeni toimunud on. See on kindlasti hea lahendus nendele, kes pole kõikide Shakespeare´i teostega kursis ja ei tea täpselt, milles seal põhiline iva seisneb. Kui ma muidu arvasin, et Shakespeare on igav ja mitte eriti koomiline, siis tänu narrile, suutsin ma sel korral Shakespeare´i hoopis teiste emotsioonidega vaadata kui varem. Kuigi ega ma enam väga kindel pole, kas ma üldse olen Shakespeare´i lavastusi teatrilaval näinud. Nimelt on Alex Herger pärit Saksamaalt ja tema temperament oli nii elav, et juba ainuüksi teda vaadates tekkis naeratus automaatselt näole ja tuju läks heaks. Eks seda emotsiooni mõjutas lisaks tema elavale karakterile ka situatsioon, kus keegi oli enne etenduse algust rekvisiitideks olnud padjad endale istumise alla võtnud ning narr tuli otsima kuhu tema padjad kadunud on. See on jälle see hetk, mille pärast tasub teatris käia. Mingi pisidetail, mida pole lavastusse sisse lavastatud, muudab seda, kuidas sa kogu ülejäänud lavastust tajud ja vaatad.

Kuigi ma olen täiesti veendunud, et kui poleks seda alguse improviseerimist olnud, oleks lavastus ikkagi sama hea olnud. Hoolimata sellest, et ka kõik teised tegid väga häid rolle, jäi Alex Herger narrina minu lemmikuks. Kogu tema olek, miimika ja isegi aktsent, milles ta eesti keelt rääkis, oli nagu kirss tordil. Kohati oli mul tunne nagu ma vaataksin päris narri või klouni, sest see miimika ja liigutused (ma ei väsi seda kordamast) olid lihtsalt nii elavad ja paljutähenduslikud. Piisas ainult ühest pilgust narri näoilmele ja juba oli sul nägu naerul. Kui keegi arvab, et talle Shakespeare ei meeldi, sest see on liiga igava ja raskse sisuga ning aegunud teemadega, siis ma soovitan ikkagi vaatama minna. Kuigi tegemist on klassikalisel kujul Shakespeari tekstide esitamisega, julgen ma väita, et sellist Shakespeari esitamist pole te varem ikkagi näinud ja ka kõik need, kes Shakespeare´st väga lugu ei pea, leiavad ikkagi, et teatriõhtu on äärmiselt nauditav.

Mulle tundub, et kuigi ma üritasin siin veidi oma mõtteid ja tundeid kirja panna, siis see ei õnnestu mul sel korral kohe absoluutselt. Ma oskan ainult öelda, et tegemist on väärt lavastusega ja soovitan seda kõikidel vaatama minna. Kui tavaliselt on teatripiletite hinnad kallid, siis sel korral saab sisse annetuspiletiga. Seega igaüks saab ise valida, mis hinnaga ta endale pileti ostab (kas 5, 10, 15 või 20 eurot) ja nii ei tohiks suurepärane teatrielamus ka raha taha jääda. Kuigi ma siiski soovitan maksta rohkem ja pigem jätta mõni haltuuramaiguga suvelavastus vahele, kui on vaja valida, et mida vaatama minna. Ja kuigi esmapilgul võib etenduse pikkus (2h 30min) mõne inimese ära ehmatada, siis tegelikkuses möödus etendus nagu ühe silmapilgutusega ja ma oleks tahtnud järgmised 2,5h veel neid noori vaadata. Seda hoolimata äärmiselt kõvadest ja ebamugavatest kirikupinkidest.

Kõige paremini annab ehk seda edasi kui hea lavastusega tegelikult tegemist on minu sõbranna arvamus. Nimelt oli tema see, kes pärast etendust arvas, et ma peaksin sellest kindlasti blogima, et teised inimesed ka teaksid kui hea asjaga tegemist on, ja ikka kõik jõuaksid teatrisse seda lavastust vaatama. Kusjuures see sõbranna pole minusugune, kes peaaegu kõik on valmis ära vaatama, seega võite tema soovitust uskuda (kui minu soovitusest veel väheks jääb). Sel korral saate kahekordse kvaliteedimärgi. Lisaks minule ka minu teatrikauge (vabandust, et sind nii nimetasin) sõbranna kvaliteedimärgi ja kindla soovituse leida tee Tartu Jaani kirikusse.

Jäänud on päris mitu etendust, seega kõik peaksid endale sobiva aja leidma. Kuigi suvelavastusi on Eestis palju, siis kindlasti üks pluss on sellel lavastusel veel – see toimub kirikus sees ja seal on katus peakohal. Seega ei sega ei paduvihm, külm tuul, vähesed soojakraadid ega tüütud putukad etenduse nautimist. Samas on laavstus nii hea, et ma oleksin valmis seda ka mitmeid tunde nautima väljas marutuule, paduvihma ja sääseparvede keskel.

Kellel nüüd huvi tekkis, siis pileteid saab osta Piletilevist.

Lavastaja ja juhendaja: Priit Strandberg
Ettekandmisele tulid katkendid järgmistest Shakespeare´i näidenditest:
“12. öö” (lav. Alex Herger; Osades: Kaarup Tabas, Oliver Valk, Johanna Issak, Alex Herger)
“Romeo ja Julia” (lav. Mirjam Aavakivi; Osades: Joonas Koff, Laura Aurora Vahtra)
“Suveöö unenägu” (lav. Madis Martin Kasterpalu ja Einar Susi; Osades: Madis Martin Kasterpalu, Martin Metsanurk, Helo Kaplinski, Liisu-Johanna Olgo)
“Othello” (lav. Elo Kaalep; Osades: Gustav Nikopensius, Einar Susi, Madis Martin Kasterpalu, Alex Herger)
“Kuningas Lear” (lav. Joonas Koff; Osades: Tobias Pilv,Kaarup Tabas, Einar Susi, Oliver Valk, Elo Kaalep, Liisu-Johanna Olgo, Laura Aurora Vahtra)
“Hamlet” (lav. Oliver Valk; Osades: Joonas Koff, Einar Susi, Iris Viru)
“Macbeth” (lav. Gustav Nikopensius; Osades: Oliver Valk, Tobias Pilv, Madis Martin Kasterpalu, Kaarup Tabas, Helo Kaplinski)
“Perikles” (lav. Helo Kaplinski; Osades: Gustav Nikopensius, Martin Metsanurk, Einar Susi, Tobias Pilv, Mirjam Aavakivi)

See on ekraanitõmmis AK klipist. Ehk annab veidi atmosfääri edasi. Peamiselt tegin kuvatõmmise siiski narri (Alex Herger) pärast