2022. aastal loetud raamatud

Sellist toredat silti nägin eelmine nädal kohalikus raamatukogus käies. Minu meelest võiks see olla kõikidele innustuseks, et rohkem raamatuid lugeda ja vähem ekraanide taga olla. Eriti õhtuti. Mina vähemalt olen üritanud end selle rutiiniga harjutada, kuigi viimasel ajal ei tule see üldse hästi välja, sest peale tööd on õhtuti vaja paljud olulised asjad arvutis ära teha ja nii juhtubki, et arvuti läheb kinni alles siis, kui korralik öö ja uneaeg ammu käes on. Tegelikult ma teadsin ette, et see esimene poolaasta tuleb üsna kiire ja seetõttu andsin endale lubaduse, et loen vähemalt ühe raamatu kuus, mitte ühe raamatu nädalas. Siiski olen veidi tublim olnud. Jaanuaris loetud raamatute kohta tuli lausa eraldi postitus. Ja nüüd siis tuleb eraldi postitus veebruarist kuni juuni alguseni leotud raamatute kohta.

1. Richard Sechner "Sissejuhatus etendusuuringutesse" - Selle raamatu puhul oli tegemist kohustusliku kirjandusega, kuid otsustasin kogu raamatu kaanest kaaneni läbi lugeda. Ilmselt teatrivõõrastele inimestele see raamat siiski huvi ei pakuks. Eks minagi sundisin end seda lugema. Samas oli raamatus väga palju huvitavaid näiteid sellest, kuidas sisuliselt kõike meie ümber on võimalik etendusena käsitleda. Kes selle peale tuleks, et sõda või presidendivalimised on ka ainult etendus. Ja oma igapäevatööd haiglas suudan ma peale selle raamatu lugemist vaadelda ka kui etendust.

2. Jaanika Merilo "Minu Ukraina" - Üldiselt olen ma Petrone Printi "Minu" sarja raamatuid lugenud valikuliselt. Peamiselt nende sihtkohtade järgi, mis mulle huvi on pakkunud. Ja ma olin tõsiselt üllatunud, et 2020. aastal polnud veel ilmunud raamatut "Minu Ukraina". Peamine üllatuse põhjus oli minu veendumus, et “Minu Ukraina” on sarjas esimeste raamatute hulgas ilmunud. 2021. aastal see raamat siiski ilmus ja ma olin kindel, et ma tahan seda lugeda. Peamiselt seetõttu, et saada kellegi teise ettekujutust sellest, milline Ukraina on. Minul on kokkupuude ainult Kiieviga ja see kokkupuude polnud kahjuks kõige meeldivam. Südames ma siiski usun, et Ukraina on tore maa. Jaanika Merilo raamatut juhtusin lugema Ukraina sõja ajal ja ütleme nii, et poliitilise eluolu kirjeldused, millest raamat peamiselt koosnes, andsid väga palju seletusi sündmustele, mis minuga Ukrainas juhtusid. Ja eks väga palju seletasid need ka praegust sõda. Seega loodetud helgust ja sooja Ukrainat ma raamatust nii palju ei leidnud, kui ma lootsin. Siiski andis Merilo raamatu lõpus ikka põgusa ülevaate ka toidust ja kultuurist, lisaks poliitikale. Aga keegi võiks nüüd ikkagi kirjutada “Minu Ukraina”, mis räägiks rohkem selle rahva kultuurist ja traditsioonidest ja loodusest.

3. Jonas Jonasson "A/S Kättemaks on magus" - Mulle tundub, et ma olen vist lugenud kõiki eesti keeles ilmunud Jonas Jonassoni raamatuid, sest esimene tema raamat, mis minu kätte jõudis, oli nii kaasahaarav, et tekitas soovi ka kõik teised raamatud läbi lugeda. Käesolev raamat rääkis noorest mustanahalisest poisist, keda tema kasuisa üritas ära tappa, jättes poisi Aafrikasse lõvidele söödaks. Juhuse tahtel pääses poiss eluga ja jõudis läbi kummaliste keerdkäikude tagasi Rootsi, kus ta kohtus noore naisega. See noor naine oli juhuslikult poisi kasuisa lahutatud abikaasa, kelle mees peale naise vara kättesaamist oli pagendanud ühetoalisse korterisse. Nii sai poisist ja tüdrukust paar ning koos otsustati oma ühisele vaenlasele kätte maksta. Väga sobivalt jäi neile teele ette firma A/S Kättemaks on magus, kelle kaasabil õnnestus neil lõpuks oma vaenlasest vabaneda. Mis kõiksugu arulagedad sündmused neid sel teekonnal tabasid, ma siinkohal kirjeldama ei hakka. Eks mõnedele tunduks raamat ilmselt piisavalt ajuvaba, et seda mitte lõpuni lugeda. Siiski pean ma tõdema, et Jonassoni teised raamatud on oma ajuvabaduses veidi huvitavad tundunud ja käesolev raamat mulle erilist lugemiselamust ei jätnud. Või on asi juba selles, et ma olen nii palju tema raamatuid lugenud, et tema kirjutamisstiil on end minu jaoks ammendanud ja mu aju otsib muudkui ajuvabamaid sündmusi.

4. Fredrik Bäckman "Britt-Marie oli siin" - Kui ma õigesti mäletan, siis ma nägin selle raamatu kohta kiitvat arvustust kunagi Instagramis ja nüüd siis otsustasin ise ka raamatut lugeda. Raamat räägib Britt-Mariest, kelle kogu senine elu on keerelnud ainult majapidamise korraldamise ümber. Kui Britt-Marie mees ta maha jätab, peab Britt-Marie ise endale töö otsima. Ühel hetkel avastab naine, et teda ei vaja keegi ja tema märkmikus polegi ühtegi kohtumist kirjas, millega oma päeva täita. Läbi tööbüroo saab Britt-Marie endale töökoha väikelinna hääbuvasse noortekeskusesse. Seal leiab Britt-Marie enda elule teise tähenduse ja mõistab, milline on tegelik armastus ja hoolivus. Iseenesest õpetlik lugu ja raamat läks piisavalt kiiresti edasi, kuid mingit erilist lugemiselamust mina ei saanud. Üsna selline keskmine lugemine, mida on ajaviiteks hea lugeda, kuid unustad üsna kiirelt pärast raamatu lõpetamist ära, millest raamat täpselt rääkis. Natukene ajas mind ka närvi see, kui eluvõõras Britt-Marie oli ja ma ei taha uskuda, et selliseid saamatuid inimesi on meie ümber. Aga ehk ajas see mind seepärast närvi, et ma teatud situatsioonides ise sama saamatu olen.

5. Anders Ericsson ja Robert Pool "Tipp. Meistriks saamise saladused" - Selle raamatu jättis mu hea kolleeg mulle lugemiseks, arvates, et raamat võiks mulle huvi pakkuda. Raamatus räägitakse sellest, kuidas saada enda alal tipuks. Ei, vaja pole kaasasündinud andekust, vaid aastaid kestvat järjepidevat tööd paremaks saamise nimel. Kui me kasutame õigeid võtteid, oleme piisavalt kannatlikud ja treenime järjepidevalt, on võimalik peaaegu kõigil oma valitud alal tippu jõuda. Ehk päris 60-aastaselt enam tippbaleriiniks ei saa, aga teoreetiliselt on ka selles vanuses hea tahtmise korral teatud balleti liigutused võimalik selgeks saada ka siis, kui sa pole varem balletiga tegelenud. Raamat võiks olla inspireerivaks lugemiseks kõikidele neile, kes igapäevaelus peavad teisi innustama midagi järjepidevalt tegema (nt treenerid, õpetajad, lapsevanemad jne). Võib-olla õnnestub kellegil ka enda teismelised panna seda raamatut lugema ja seeläbi muuta nende treeningud mõtestatumaks ja rohkem tulemuslikumaks. Ma ennast pean siiski piisavalt laisaks inimeseks, et millegi osas tipu poole püüdlema hakata. Samas, mine sa tea, ehk on praegu viimane aeg, et mõnda pilli mängima hakata või midagi muud huvitavat ära õppida.

6. Zane Zusta, Diāna Zande "Prussakad minu peas. Lood naistest" - Jällegi olin kunagi reklaami kusagil näinud ja nüüd otsustasin poest soodushinnaga raamatu endale osta. Raamatus räägitakse erinevate Läti naiste lugusid, kuidas nad võitlevad prussakatega. Kusjuures mitte nende ülitüütute putukatega, vaid raamatus kutsutakse prussakateks meie peas olevaid häirivaid mõtteid. Näiteks mõtteid, et ma pole piisavalt ilus ja kõik vaatavad alati mis mul seljas on ja milline ma välja näen. Või et ma pole piisavalt hea ema oma lastele jne. Ühelt poolt on raamat väga hea näide sellest, et me pole oma prussakatega üksinda ja ka teistel naistel on samasuguseid probleeme. Kuid eriti positiivne on see, et iga naise loole järgneb kliinilise psühholoogi kiri sellele naisele, kus ta annab soovitusi, kuidas prussakatest vabaneda ja proovib selgitada miks need prussakad üldse meie pähe on tekkinud. Seega päris hea eneseabivahend ja kindlasti tasuks seda raamatut lugeda kõikidele naistel. Ehk saab keegi tänu sellele raamatule prussakatest oma peas lahti.

7. Friedrich Schiller "Röövlid" - Kuigi see on teatriblogi, ei loe ma päris vabatahtlikult näidendeid. Vahepeal küll loen, aga tavaliselt pärast teatris käimist, et nähtud etendusest paremini aru saada. Enamasti on näidendite lugemine seotud kooliga. Nii ka sel korral. Kusjuures näidendi süžee on üsnagi sünge. Nagu pealkirigi viitab, räägitakse seal röövlitest, kes röövivad ainult röövimise pärast ning neid ei huvita kui selle tõttu kannatavad kahju vastsündinud beebid, vanad ja väetid ning naised. Ometigi nende pealik eelistaks röövimist just õigluse eesmärgil. Veidi sarnaselt Robin Hoodile, et röövime rikastelt ja anname vaestele. Näidend on üsna pikk, kuid lugemine edenes kiirelt ja kuna röövimised ja auküsimused leiavad ka tänapäeval aset, siis sobiks 18. sajandi Saksamaal kirjutatud näidend ka tänapäeva Eestis mängimiseks. Ma siiski niisama ajaviitekirjanduseks seda konkreetset näidendit lugeda ei soovita. Aga väga huvitav oleks, kui keegi seda näidendit lugema juhtuks ja otsustaks selle lavale tuua.

8. Jaan Aru "Loovusest ja logelemisest" - Juhtusin seda raamatut poes sirvima ja tundus väga huvitavalt kirjutatud. Tundub, et ma vaikselt tunnen ka huvi meie aju toimimise vastu ja selle vastu kuidas nutimaailm täpselt meie aju mõjutab. Seepärast sellised raamatud mulle ka meeldivad. Veidi läksid mõned teemad kokku "Tipp. Meistriks saamise saladused" raamatu teemadega. Samas räägib Jaan Aru ikkagi sellest, kuidas juba võimalikult varakult tuleks võimaldada lastel arendada enda loovust. Minu meelest oli väga huvitav see osa, kus Aru tegi ettepanekuid haridussüsteemi muutmiseks, et lapsed saaksid loovateks areneda. Aga raamat ei räägi ainult lastest. Mina näiteks sain teada, miks mul tulevad väga sageli head ideed pähe just vahetult enne uinumist või pikal jalutuskäigul olles. Ma usun, et igaüks, kes tunneb veidi rohkem huvi selle vastu, kuidas meie ajud tegelikult töötavad, leiab sellest raamatust midagi huvitavat. Kindlasti tasuks raamatut lugeda kõikidel lastevanematel, et teada kuidas mitte oma lapse aju tuksi keerata ning kuidas suunata oma last selliselt, et temast saaks järgmine maailmakuulus eestlane. Kusjuures selleks ei pea isegi mitte koolis ainult viitele õppima, et tulevikus maailmakuulsaks eestlaseks saada.

9. Juta Kivimäe "Suur tuba" - Selle raamatu sain kolleegilt lugemiseks. Raamat räägib elust viiekümnendate Tartus ja Eestis läbi kooliealise lapse silmade. Omanäolist vaadet annavad loole lapse juudi-vene juured ja peamisteks mängukaaslasteks olevad eesti lapsed. Kuna tegemist on tõsieluliste sündmustega, leiab raamatust nii mõnegi kuulsa teatri- ja kirjandusinimese nimesid. Iseenesest oli täitsa põnev lugemine, aga "Seltsimees laps" meeldis mulle veidi rohkem. Siin raamatus oli kohati kirjeldusi liiga palju ja tekst nii laialivalguv, et ma unustasin vahepeal ära, millest lugu alguse sai ja pidin paar lehekülge tagasi keerama ja uuesti üle lugema. Kes sõjajärgse Eesti eluolu vastu huvi tunnevad, siis nendel soovitan kindlasti lugeda, kuna tegemist pole päris ajaloolraamatuga, vaid päris palju on ikkagi ilukirjanduslikkust raamatus ka.

10. Kaido Kaha "Ütekõrra on katõkõrra" - See on nüüd see koht, kus ma saan öelda, et lugesin võõrkeelse raamatu läbi. Kaido Kaha on kokku kogunud erinevad naljakad jutud, millest paljud käivad nõukogude korra, kolhooside ja sohvooside pihta. Kuigi ma võru keelest saan enda meelest täitsa hästi aru, siis lugedes ikka mõned rõhud läksid valesti ja mõnes kohas ei saanud üldse aru, mis sõna siin mõeldud on. Lõpuks ikka sain aru, aga eks lugemine võttis veidi kauem aega. Kuigi ma pole sellel ajal elanud ja sellest elust-olust midagi ei tea, siis mõned naljad ajasid mind päris naerma. Eks mõnedest naljadest ei saanud aru ka, kuna naljad käisid peamiselt kolhoosi või sohvoosi automajandi ja tehnika pihta, millega mul praktiliselt igasugune kokkupuude puudub. Ma olin õnnelik, kui ma teadsin mis see traktor T või kamass on. Kindlasti kõikidele tehnikahuvilistele ja kolhoosi-ajastust huvituvatele inimestele on nauditav lugemine. Muidugi juhul, kui te võru keelt lugeda mõistate. Sest nii palju kui mina selleaegset ühiskonda tunnen, oli täitsa huvitav lugemine. Eks mõned tuttavad lood tegid ka raamatu lugemise huvitavamaks. Kõik lood ja inimesed pole päris kolhoosiaegsed, vaid leidus ka minu kaasaegseid.

11. Johann Wolfgang Goethe "Wilhelm Meisteri õpiaastad" - See on nüüd mulle endale ka ime, et ma selle raamatu läbi lugesin. Kunagi olen mingit osa sellest raamatust pidanud ühe teise õppeaine raames lugema. Nüüd siis oli teises õppeaines vaja teist osa lugeda. Ja kuna raamat rääkis palju teatrist, siis mõtlesin, et pingutan natukene ja loen kogu 532lk läbi. Mingid osad olid isegi täitsa huvitavad, eriti kui arvestada seda, et raamat on kirjutatud 1776. aastal. Aga lõpp läks päris seebikaks kätte ja ma enam ei suutnudki jälgida, et kes oli kelle õde ja kes kelle vend ja kelle laps keegi oli. Ja kuigi need perekonnasuhted võisid segased olla, polnud raamat siiski nii huvitav, et seda naudinguga lugeda võiks. Seega ilmselt niisama ajaviiteks lugeda ei soovita. Aga kui keegi koolis peab mingit osa lugema, siis on täiesti tehtav ka kogu raamatu läbi lugemine. Eks mingis osas annab raamat päris hea ülevaate teatrist, kultuurist ja inimeste üleüldisest eluolust 18. sajandil.