Tädi

 19. mai 2022 Karlova Teatris

Foto: Karlova Teatri Facebooki lehelt

Kui ma õigesti mäletan, lugesin sügisel ühte intervjuud Marje Metsuriga, kus ta ütles, et varsti saab teda Karlova Teatri laval näha. Umbes siis hakkasin ma mõtlema, et seda lavastust tahaks ma küll näha, sest mulle Marje Metsur näitlejana meeldib, ja kui teda on võimalik nii lähedal teatrilaval näha, siis tuleb võimalust kasutada. Kuigi Karlova Teatri lavastus “Tädi”, esietendus juba 21. jaanuaril 2022, jõudsin mina alles nüüd maikuus seda vaatama. Arvestades seda, et teatri kodulehel oli lavastuse žanrimääratlusena välja toodud sarkastiline komöödia, olin ma üsna elevil. Kuuldavasti pidavat kõik tervishoiutöötajad olema sarkastilise ja musta huumori austajad, seega arvasin juba puhtalt žanrimääratluse põhjal, et lavastus võiks mulle väga hästi sobida.

Sisututvustust lugedes tekkis mul väike paralleel ühe minu senise lemmiklavastusega „Grace ja Glorie“, kus oli samuti kaks tegelast, kellest üks vana ja kohe-kohe suremas, kusjuures vana naise nimi oli mõlemas lavastuses samuti Grace. Selle vana ja üksiku Grace juurde siis saabub keegi, kes teatud mõttes on samuti üksik ja nii nad kahekesi üksteise probleeme lahkama asuvad. Ja isegi lavakujunduses ning tegevustes olid teatud sarnasused. Eelkõige tooksin välja vanaaegse raudvoodi ja kampsuni kudumise. Lisaks vanadusele ja surmale oli mõlema lavastuse puhul oluliseks teemaks üksindus. Aga hoolimata nendest sarnasustest, on tegemist ikkagi kahe täiesti erineva lavastusega.

„Tädi“ puhul tuli üksinduse teema just eriti tugevalt esile. Kusjuures üksikuna ei tundnud end mitte vana Grace (Marje Metsur) vaid talle külla tulnud Kemp (Lauri Kink). Nimelt töötab Kemp suures linnas pangas ja saades oma tädilt kirja, et tädi on kohe-kohe suremas, võtab Kemp end töölt lahti ja tuleb tädi juurde. Tädi, keda ta on tegelikult väga armastanud ja kellest ta lootis, et tädi teda tema raskest lapsepõlvest eemale tirib. Kohale jõudes selgub, et talvest saab kevad, kevadest suvi, suvest sügis ja sügisest uuesti talv kuid tädi pole ikka veel ära surnud ja pole seda moodigi, et ta hakkaks lähiajal surema. Kemp, kes oli arvestanud sellega, et tuleb kohale ja saab kiiresti enda toimetuste juurde tagasi asuda, pahvatab nii mõneski vihahoos välja enda tegelikud tunded tädi ja oma senise elu vastu. Seeläbi saavad nii publik kui ka tädi teada, kui üksik on Kemp tegelikult ja et uhke töö pangas, palju sõpru ning seltskonna hingeks olemine on ainult üks ilus illusioon, mille Kemp on endale loonud.

Kuigi oma sõnade ja tegudega vihjab Kemp igati, et ta ootab juba pikisilmi tädi surma, on siiski ridade vahelt võimalik välja lugeda, et sisimas on tädi talle oluline (kui mitte kõige olulisem) inimene selles maailmas ja Kemp naudib iga hetke, mida ta saab tädiga koos veeta. Eriti meeldis mulle jõulude stseen, kus toodi välja väike tuledes kuusk ja kaks üksikut inimest said üle pika aja koos teise elava hingega jõule tähistada. Kuigi Kemp tegi jõulude tähistamisele kiire lõpu, oli see pigem tingitud sellest, et tal poleks peale tädi surma üksinda jäädes nii valus, mitte tingitud sellest, et ta tädi ei armastanud. Paljuski jäetakse üksinduse teema lahti rääkimata ning publik saab seda lugu enda peas ise tõlgendada endale sobivalt. Sellest, kui üksikuna Kemp end siinses maailmas tegelikult tunneb, annab aimdust stseen, milles Kemp üritab end tädi nähes üles puua, kuna see tundub olevat ainus lahendus sellest jubedast olukorrast pääsemiseks.

Igasuguseid sarkastilisi ja musta huumori valdkonda minevaid tsitaate ja tegevusi tuli kahe tunnise etenduse jooksul päris palju ette. Kindlasti üheks meeldejäävamaks hetkeks oli stseen, kus Kemp konstrueeris tädi voodi külge käiva elektrišoki masina, mis annaks voodis olevale tädile surmava elektrilöögi, et surematuna tunduv tädi ometi kord ära sureks. Eks enamus sarkastilisi märkusi käiski just tädi suremise kohta. Seega, kõikidel, kellel on surmaga mingid probleemid, siis teil ma ilmselt ei soovita seda lavastust vaatama minna. Aga kõik, kes oskavad surma üle nalja teha ja mõistavad head huumorit, saavad kindlasti kena kõhutäie naerda. Ütleme nii, et padja näkku surumist ja sellega sarnanevaid situatsioone oli lavastuses hulgim. Kõige suurema naerukoha jätan ma üllatuseks, sest muidu poleks nendel inimestel üldse huvitav teatris olla, kes lavastust veel näinud pole, aga seda teha sooviksid. Ütleme nii, et ma olin valmis igasugusteks ootamatusteks, aga mitte selliseks sündmuste arenguks.

Selles suhtes oli tegemist vägagi hea lavastusega, et naerda sai päris palju, näitlejad mängisid hästi ja etendus ei ole väga pikk. Aga kuna ma ei suuda (peaaegu) ühtegi etendust ilma kritiseerimata vaadata, siis mulle oleks meeldinud kui Marje Metsuri kehastatud Grace oleks saanud veidi rohkem rääkida. Ma terve esimese vaatuse lootsin, et äkki teine vaatus on selline, kus Kemp kuulab ja tädi räägib sama loo enda vaatepunktist lähtudes. Kahjuks päris nii see siiski polnud, kuigi õnneks Metsur ikka sai mõned laused teises vaatuses rohkem öelda. See ootus oli tingitud sellest, et esimeses vaatuses lamas Grace enamasti voodis pikali ja kuulas ja jälgis vaikides Kempi, kes alatasa rääkis ja ringi toimetas. Samas peab Marje Metsuri kiituseks ütlema, et ta suutis end väga selgeks teha ka ilma sõnadeta ja praktiliselt kogu aja voodis lamades. Sellist miimikat ja kehakeelt paljudel näitlejatel pole, mis lubaks nii laia emotsioonide skaalat ilma sõnadeta edasi anda. Aga ikkagi oleks Metsurit veidi rohkem liikumas ja rääkimas näha.

Lauri Kink Kempina oli kandev jõud, kelle sõnad ja teod etendust edasi kandsid. Kuigi kohati oleks mulle meeldinud, kui Kink oleks vähem rääkinud ja rohkem sõnadeta tegutsenud. Mitte, et ta oleks kuidagi halvasti rääkinud, otse vastupidi, aga samas tundus mulle, et ta oleks suutnud vähemate sõnade ja rohkema miimikaga palju huvitavama tegelase luua. Sest vahepeal tuli see miimika sealt sõnade tagant nähtavale ja see oli vägagi nauditav. Kõige nauditavam hetk oli muidugi siis, kui nn ametlik osa etendusest läbi oli ja Marje Metsurile toodi lilli. Kink ei saanud ühtegi lille ja siis tegi väga küsiva näo pähe, et miks talle lilli ei toodud. Metsur otsustas mõned enda lilled talle anda, mille peale tegi Kink kohvri lahti ja näitas, et tal on seal lilled olemas. Need lilled, mis olid lavastuses rekvisiidiks olnud. Aga just selliste hetkede pärast ma teatris käingi, sest need hetked sünnivad ootamatult ja näitavad näitlejate tõelist talenti.

Väikese kriitikana tooksin välja ka valguskujunduse, mis nägi ette, et iga natukese aja tagant läks lava pimedaks ja Kemp liikus laval teise kohta või võttis teise asendi sisse. Ma saan aru, et sellega sooviti edasi anda aja liikumist ja seda pikka ootamist, mille jooksul Kemp tädi surma ootas, aga minu jaoks see kunstilises mõttes päris selliselt ei töötanud. Pigem oli minu jaoks laval tekkinud pimedus midagi sellist, mis killustas etenduse tervikut. Selles osas oli teine vaatus parem, et seal sellist valguslahendust väga palju ei kasutatud.

Üldiselt ma soovitan uuel hooajal kindlasti sammud Karlova Teatri poole seada, sest „Tädi“ pakub elamusi ja mõtlemisainet kõikidele. Nii nendele, kes tahavad peale rasket tööpäeva lihtsalt veidi naera, kui ka nendele, kes tahaksid teatrilaval nähtu üle hiljem pead murda ja nähtut analüüsida. Hoolimata rasketest teemadest, ei mõju lavastus raskemeelselt ja teatrist on võimalik hea tujuga väljuda. Seda ilmselt muidugi ainult siis, kui teis on kübekenegi musta huumorit säilinud. Nendele, kes mustast huumorist absoluutselt aru ei saa, võib tunduda, et laval tehakse kohatuid nalju.

 
Autor: Morris Panych
Tõlkija: Juhan Teppart
Lavastaja ja valguskujundaja: Peep Maasik
Kunstnik: Karmo Mende
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Martin Aulis
Mängisid:
Lauri Kink – Kemp
Marje Metsur – Grace
 
Lavastuse kohta leiab rohkem infot Karlova Teatri koduleheküljelt SIIN