Vahepeal nähtud lavastused, millest pole blogis kirjutanud

Kuidagi juhtus nii, et märtsi keskpaigast alates läks mu igapäevaelu tempo nii kiireks, et teatrisse küll jõudsin, kuid vahepealseid mõtteid kirja panna ei jõudnud. Tegelikult polnud asi väga selles, et ma ei jõudnud mõtteid kirja panna, vaid ma ei tahtnud mõtteid kirja panna. Esiteks seetõttu, et igasugused iseseisvate tööde ja muude kirjatükkide tähtajad ajasid teineteist taga ning ma ei tahtnud lihtsalt enam midagi kirjutada. Sel hetkel oli ainus soov, et tahaks ainult puhata ja mängida ning arvutist võimalikult kaugel olla. Teiseks ei tekitanud need lavastused väga selliseid emotsioone, et ma oleksin tahtnud neid emotsioone ja mõtteid kirja panna. Aga nüüd ma otsustasin hästi lühidalt siiski mõned mõtted kirja panna, et ma tulevikus kasvõi midagi mäletaksin nendest nähtud lavastustest. Kuigi esimesed kaks lavastust on praeguseks vist juba mängukavast maas või kohe-kohe mängukavast maha minemas. Seega teil ilmselt pole võimalust neid lavastusi enam näha. Viimased kaks on Kanuti Gildi SAAL-i lavastused ja seega ilmselt ei kuulu selle blogi põhilugejate teatrieelistuste hulka. Samas on selle blogi pidamine mulle õpetanud, et vahel tuleb ka teistsuguseid lavastusi vaatamas käia ja me võime väga positiivselt üllatuda.

 

Puud olid, puud olid hellad velled (Eesti Draamateater)

Foto: Heikki Leis

Selle lavastuse osas olin ma tõsiselt pettunud. Peamiselt seetõttu, et lavastajaks oli Priit Pedajas, kelle lavastused mulle valdavalt meeldivad. Kuigi viimasel ajal tundub küll, et Pedajase lavastused pakuvad mulle ainult pettumusi (tuletame meelde “Igatsuse rapsoodiat”). Teine põhjus, miks ma tahtsin lavastust näha, oli lavastuse sisu. Peamiselt just 19. sajandi talupoegade eluolu ja kohaliku Tartu keele tõttu, sest midagi sellistes tammsaarelikes tõe ja õiguse otsingutes mulle meeldib, eriti kui seda tehakse veel kohalikus keeles. Saalis istudes tundus mulle justkui oleksin ma seda lavakujundust juba varem näinud. Kollakas valgus ja palju puitu, meenutas väga Pedajase võrukeelset lavastust "Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl". See küttis minu lootused veelgi enam üles, sest see lavastus mulle meeldis. Aga praeguse lavastusega ei tekkinud mul algusest peale lavastusega mingit sidet. Tundus justkui kogu tegevus veniks ja ega tegevust väga ei olnudki. Õnneks lõunaeestlasena sain kohalikust murdest aru ja vähemalt seda muret polnud. Kuigi ega tekst minu meelest polnud väga palju huvitavam igavast tegevusest. Kogu aeg käis ainult üks soigumine paremast elust ja kohtus käimisest. Lõpuks olin ma täitsa õnnelik, et lavastus läbi sai. Minu meelest oli lavastus lausa nii kehva, et isegi näitlejad ei suutnud seda päästa. Et oleks võinud kasvõi mõnda head näitlejatööd nautida, kui kõik muu igav on. Aga ilmselt ongi tegemist ebaõnnestunud lavastusega, sest lavastus esietendus alles 5. märtsil ja juba 6. juunil on lavastuse viimane etendus. Kui suure saali lavastus on ainult kolm kuud mängukavas, siis mulle tundub, et siia on juba suurte tähtedega ebaõnnestumine kirjutatud. Seega ma pigem ei soovitaks selle lavastuse peale piletiraha kulutada.

 

Emadepäev (Ugala Teater)

Foto: Gabriela Liivamägi

"Emadepäev" oli tegelikult lavastus, mida ma olin ammu tahtnud vaatama minna, sest olin selle kohta palju kiidusõnu kuulnud. Tegelikult olid mul isegi enne pandeemiat juba piletid ostetud, aga siis tuli väga ootamatult lumi maha ja ma ei julenud sellise tuisuga suverehvides autoga Tartust Viljandisse sõitma hakata ja lootsin, et küll ma kunagi tulevikus ikka jõuan “Emadepäeva” ära näha. Mingi aeg juhtusin telerist etenduse salvestust nägema ja kuna ma ju nägin põhiasjad ära, siis enam ei tundunud nii huvitav teatrisse minna. Käisin ja vaatasin ikka neid lavastusi, mille salvestusi ma näinud ei olnud. Aga siis jõudis Ugala Põlvasse ja ma sain etenduse ära näha. Ütleme nii, et tegelikult oli lavastus sama naljakas kui salvestus. Tegelikult oli ilmselt lavastus ikkagi naljakam kui salvestus, aga kuna ma olin salvestust näinud, ei olnud osad naljad enam nii üllatuslikud ja pakkusid mulle vähem nalja. Ometigi sain ma korralikult naerda. Ja mul pole lapsi, ehk siis tegelikult oleks etendus ilmselt veelgi naljakam olnud, kui mul oleksid teatud paralleelid enda lastega olemas olnud. Kuna situatsioonid on kõik elust enesest ja neli näitlejannat kõik ise emad, siis tuli nende mäng kohe eriti loomulikult välja ja tegi asja veelgi nauditavamaks. Minu meelest oli kõige toredam see, kuidas ühel hetkel ema kehastanud näitleja võis järgmisel hetkel olla väike virisev laps ja mõlemad rollid olid vägagi usutavad ja tõetruud ning see ühest rollist teise liikumine oli nauditav vaatamine. Kuna lavastus on mängukavas olnud üle viie aasta, siis hakkab lavastuse aeg otsa lõppema. Kõik, kes on emad ja pole seda lavastust näinud, siis viimased kaks võimalust on 26. mail Tartu Vanemuise väikeses majas ja 27. mail Viljandi Ugalas. Kellel teatrisse pole võimalik minna, kuid tahaks lavastust siiski näha, siis ERR-i Jupiteri portaalis on salvestus olemas (https://jupiter.err.ee/1608187669/teatrietendus-emadepaev). Vihmaste kevadpäevade sisustamiseks hea ajaviide. Mina igatahes julgen lavastust kõikidele emadele, vanaemadele ja ka tulevastele emadele soovitada. Muidugi võivad ka kõik isad ja vanaisad lavastust vaadata ja ehk leiavad ka nemad mõne koha, millega samastuda. Või siis saavad aru kui tublid kõik emad ikkagi on, et sellise koormaga hakkama saavad.

 

Yokoonomatopoeemid (Riina Maidre ja Andri Luup/Kanuti Gildi SAAL)

Foto: Kanuti Gildi SAAL

Üldiselt olen ma see inimene, kes ise Kanuti Gildi SAAL-i lavastusi vaatama ei läheks ja kõik, mida ma seni näinud olen, on tänu koolile. Nimelt on teatriteaduse üliõpilased juba mitu aastat korraldanud Kanuti Gildi SAAL-i lavastuste järel vestlusringe ja seetõttu oleme saanud võimaluse ka mitmeid lavastusi ise vaatamas käia. Siiski ei oska ma end seda tüüpi teatri või etenduskunstide arvustajaks kuidagi nimetada ja pean end rohkem klassikalise teatri austajaks. Ja ma ei oskagi öelda, kas “Yokoonomatopoeemid” oli siis kontsert, etendus või hoopis midagi muud. Salvestuse peal tundus isegi üsna huvitav, aga reaalses elus lavastus enam nii huvitav ei tundunud. Ühelt poolt meenutas see mulle veidi mingisugust eripedagoogikas kasutatavat teraapiat, kus kõik saavad end muusikat ja imelikke hääli tehes välja elada. Ainult selle vahega, et publik ei saanud muusikat ja erinevaid hääli teha. Seda kõik tegi Riina Maidre üksinda. Aga võib-olla ei tekitanud etendus minus vaimustust, kuna ma pole ka Yoko Onost ja tema tehtavast väga vaimustuses olnud. Nagu pealkirjastki näha võib, on lavastus seotud eelkõige Yoko Ono ja tema tehtud muusika tõlgendamisega. Ma kujutan ette, et Yoko Ono fännidele võiks see päris hea elamus olla. Kui päris aus olla, siis minu emotsioone mõjutas kindlasti ka äärmiselt kiire periood, mis mul sel hetkel käsil oli ja ma tundsin, et teatris olek on sel hetkel üleliigne, sest igasugused teised kohustused muudkui pressisid end peale. Seepärast ei osanud ma ehk täielikult nautida ja hinnata seda, mida etendus tegelikult pakkuda oleks võinud. Sest tegelikult oli seal väga erinevaid kihte, millest igaüks oleks midagi endale meelepärast leidnud. Kes tahtis kontserti nautida, sai kontserti nautida, kes tahtis näitust vaadata, sai näitust vaadata ja kes tahtis ümberkehastumist näha, siis ka see kõik oli olemas. Kuigi ma ikkagi põhjendan mittemeeldimist sellega, et ma olen rohkem klassikalise teatri austaja ja kõikidele teistele minusugustele ma pigem soovitan enda liistude juurde jääda. Kes aga midagi uut otsib ja tunneb, et klassikaline teater on ära tüüdanud, siis soovitan kindlasti Kanuti Gildi SAAL-I lavastusi vaadata.

 

The Well (Maria Metsalu/Kanuti Gildi SAAL)

Foto: Ink Agop, © Creamcake

Tegemist on järjgmise Kanuti Gildi SAAL-i lavastusega, mille salvestust olin ma eelnevalt näinud. Siinkohal läksingi lavastust ainult seetõttu vaatama, et näha, kas lavastus on tõesti nii jube nagu mulle salvestuse põhjal tundus. Jube on tegelikult vist vale sõna. Aga kui ma ütleksin, et laval on kaks poolpaljast naist, kes üksteise ümber keerlevad-väänlevad ja end laval täis urineerivad ning hiljem selle uriini sees edasi püherdavad, siis ükski täiemõistuslik inimene ilmselt ei läheks sellist asja vaatama. Eriti kui sa oled salvestuse pealt näinud, et need samad uriiniga koos olevad inimesed ronivad publikule sülle ja võtavad publikul jalanõusid jalast ja viskavad jalanõusid keset saali uriini ja läbimälutud puuviljade sekka. Kuna ma olen oma igapäevatöös igasuguste kehavedelikega kokku puutunud, siis need kehavedelikud ja see, et ma võin kehavedelikega kokku saada, mind ei häirinud. Selga panin igaks juhuks mitte kõige uhkemad teatririided ja polnud häda midagi. Kusjuures ma sain ka ühe enda tennise ära loovutada ning mõnda aega sain rasket metallist raamatut enda käes hoida. Eks see nn osalemine tegigi etenduse kaasahaaravamaks ja seetõttu meeldis mulle reaalajas toimunud etendus rohkem kui salvestus. Kuigi ruumi tõttu oli etendust päris palju kohandatud ja mõned huvitavamad kohad olid seetõttu veidi teisiti välja mängitud, kui salvestusel. Näiteks kadus Genialistide klubi saalis ära kaevu efekt, kuna publik oli etendajatega samal tasapinnal. Originaalis oli publik kõrgemal ja vaatas justkui alla kaevu. Mulle oleks just meeldinud vaadata, kuidas etendajad üles publiku juurde ronivad ja siis mööda publikut ringi liiguvad ning neil jalanõusid jalast kisuvad. Seega räägin ma nüüd endale veidi vastu ja ütlen, et vahel tasub ikka enda mugavustsoonist ka välja tulla ja hoopis midagi teistsugust käia vaatamas/kuulamas. Iial ei tea, mis meile elamuse võib pakkuda. Sel korral sain endalegi üllatuseks üsnagi positiivseid emotsioone lavastusest, mida kirjelduse põhjal poleks ilmselt enamus tervemõistuslikke inimesi vaatamagi läinud. Nagu postituse algusest oli näha, siis pettumust võivad valmistada ka need lavastused, mis toimuvad suurtes teatrisaalides ning mille vaatamiseks me end veidi uhkemalt riidesse paneme. Sellisel juhul tekib küll küsimus, et mille jaoks ma nii palju vaeva nägin, kui kogu lavastus oli minu jaoks üks suur null. Aga teatri puhul ongi tore see, et tegelikult pole kunagi võimalik enne saalist väljumist kindlalt teada milliseid emotsioone laval nähtu meis esile kutsub.